Miks nõuandmine ei tööta ja mis on parem lähenemine?

Alustavate coachide ja mentorite suurimaid lõkse on kliendi küsimus: „Mida sina mulle soovitad?“ Sellele on ju nii lihtne vastata. Lisaks annab hea tunde – kellele siis ei meeldiks nõu anda.

Kuid meenuta nüüd, mitu korda oled sa näinud, et keegi on teiste nõuandeid kuulda võtnud? Isegi väiksed lapsed eiravad rõõmsalt vanemate nõuandeid, täiskasvanutest rääkimata. Või mõtle enda peale. Tõenäoliselt on hulk asju, mida sulle on öeldud, et peaksid tegema, aga ei tee. Või vastupidi.

Eriti kehtib see põhimõte coachingus ja mentorluses. Noore mentorina olin korduvalt pettunud, kui minu arust briljantsele nõuandele vastati: „Jah, aga minu puhul see ei tööta/kehti“ vms. Isegi kui kliendile nõuanne meeldis, selgus järgmisel korral, et ta ei olnud seda kasutanud. Lõpuks mõistsin, et kliendile nõu andes teen talle karuteene. Võtan temalt võimaluse ise lahendus leida ja elu paremaks muuta.

Miks see nii on?

Öeldakse, et nõuannet kuulates läheb aju „neutraalolekusse“ ja nõuanne ei salvestu ajju.

Teiseks, nõuande puhu on suur oht, et see jääb vaid ratsionaalsele tasandile. Kui sa tahad, et inimene teeks, mida lubab, pead kaasama ka tema emotsioonid.

Kolmandaks, ise lahenduseni jõudmisel kulutab klient omajagu mõtteenergiat, mis muudab lahenduse talle kallimaks. Nii nagu tasuta saadusse ei suhtu me pooltki nii hoolsalt kui kalli raha eest soetatusse.

Kuidas inimeses muutusi päriselt toetada?

Pakun vähemalt kolm võimalust:

1) Võimsate küsimuste abil, mis lähevad sügavale inimese hinge ja olemusse. Hea, kui aitad inimesel mõista, miks ja kui oluline see küsimus talle on.

2) Vahetu kogemuse abil, mille inimene saab uutmoodi tegutsemisest või mõtlemisest. Seda varianti on aga coachingus ja mentorluses keerulisem kasutada, kui sa just temaga koos „põllul“ ei ole.

3) Tõeliselt inspireerivate ja südamesse minevate lugude abil. See aga eeldab keskmisest võimekamat lugude vestjat.

Mis ma tegema peaks, kui ikkagi küsitakse nõu?

Lihtsalt küsimust ignoreerida ei olels viisakas. Küsi parem, kas ta on nõus kõigepealt enda lahendused välja pakkuma, lubades, et soovi korral jagad pärast oma kogemust. Kui inimene on oma lahendused välja pakkunud, lase tal välja valida endale sobivaim.

Kui ta ikka veel nõuannet soovib, ära anna ühest soovitust. Jaga parem, kuidas oled ise teinud või teisi näinud tegutsemas. Nii jääb vastutus valiku ja teo eest inimesele endale. Tõenäosus, et ta öeldu järgi tegutseb, on kordi suurem. Lisaks ei tule ta järgmine kord, kui asjad viltu läksid, sulle ütlema, et vaata mis nüüd sinu pärast juhtus.

Mõnikord on vaja vastata otse, kui tegu on väga lihtsa tehnilise küsimusega. Lemmiknäide – kui keegi tuleb küsima, kus siin majas WC on, ei ole mõtet hakata küsimuste kaudu lahendust otsima.

Lõpetuseks – hea coachi ja mentori võtmeoskus on küsida lihtsaid, kuid võimsaid küsimusi, ja kuulata. Väga hea coach suudab aga kokku siduda kliendi mõistuse, südame, hinge ja kehatarkuse.

Mõnusat küsimist!

Artikkel ilmus 16.03.21 Eesti Mentorite Koja kodulehel

Photo by Mikel Parera on Unsplash

5 moodust, kuidas iga päev õnnelikumalt elada

Sageli arvatakse, et elu parandamiseks tuleb teha suuri ja dramaatilisi muutusi. Vahel peabki, kuid tõenäoliselt mitte iga aasta. Lihtsam on vähehaaval aga järjekindlalt kasvada. Nii, nagu puud kasvavad jupphaaval iga aasta.

Pakun välja viis moodust, mis igapäevasel praktiseerimisele viivad õnnelikuma eluni. Seejuures palju kindlamalt, kui suured ja dramaatilised muutused mõni kord elus. Seda kinnitavad nii suur hulk teadusuuringuid kui ka mu enda kogemused.

1. Päeviku pidamine

Aitab sul enda jaoks olulise läbi ja lahti mõtestada ning saadud kogemustest õppetunnid välja noppida. Saad rahulikult unistada ja plaane seada ilma suuri kohustusi võtmata. Päevik hoiab sulle olulise meeles. Samuti on päevik hea koht frustratsiooni ja murede kahjutult välja elamiseks,

Alusta nii nagu sulle sobib. Mulle meeldib hommikuti enne muid asju kirjutada, kuid võid ka õhtul kirjutada. Peaasi, et võtad endale päevas vaikse hetke. Mõni kirjutab pabermärkmikku, mõni arvutisse. Proovi mõlemat ja vaata, kumb sulle rohkem sobib.

2. Liikumine värskes õhus

Juba 30min päevas on väga tubli algus. Hommikuti liikumine loob kogu päevale hea fooni. Kuid ka õhtul peale sööki pidi kasulik olema. Mõlemad aitavad kaasa heale unele, mis laseb sul päeval efektiivsemalt toimida. Ideaalis võiks liikuda looduses, kuid ka linnapargis või -tänavail käimine ajab asja ära.

3. Mõtlus ehk meditatsioon

Hommikuti mediteerides lood rahuliku fooni kogu päevale. Õhtuti aga maandab kenasti päeval kogunenud pinged.

Kui klassikaline meditatsioon pole sinu teema, otsi mõni aktiivsem variant. Hea kombo on käimismeditatsioon (Google’i otsingus “walking meditation”). Nädalavahetuseks on head variandid fotojaht, korilus, kalapüük vmt. Kõik sellised tegevused, mis tähelepanu endasse tõmbavad.

4. Tänurituaal

Meenuta teadlikult, mis su elus juba praegu hästi on. Tunneta seda kogu oma keha ja südamega. Võid ka päevikusse kirjutada- mul on päevikus selle jaoks eraldi koht. Sobib nii hommikul peale tõusmist kui õhtul enne uinumist teha (boonusena toob hea une).

Järjekindlalt praktiseerides muudab see su tasahaaval õnnelikumaks. Ilma, et peaksid ostlema, tööd vahetama või suuri muutusi tegema.

5. Millegi uue õppimine

Proovi kuu aega iga päev võtta 20 min lugemiseks, podcastide kuulamiseks või mõne uue oskuse omandamiseks. Aastas teeb see kokku 120 tundi enda arengule pühendatud aega.

Kui aga isegi 20 min päevas tundub palju, vaata järgi, kuhu su aeg kaob. Väikeste laste kõrvalt või mitut tööd tehes on tõesti iga minut arvel. Muul juhul tasuks vaadata, palju aega kulub n sotsiaalmeediale või telekale.

Kuidas alustada?

Hea on kõiki neid asju tehes luua regulaarsus ja alustada vähemast.  Nii on lihtsam end reel hoida. Võid siit juurde vaadata, kuidas luua uusi harjumusi nii, et need püsima jääksid.

Kui sa kõiki viite juba praktiseerid, leiad rohkem ideid õnneliku elu kogemiseks siit: 12 õnnetoovat tegevust.

Mõnusat uut aastat kõigile!

Ain Mihkelson

Photo by Artem Beliaikin on Unsplash

Kuidas päriselt enda lubaduste juurde jääda?

Optimistlikumad meist annavad uue aasta alguses lubadusi. Hakkan sportlikumaks, tervislikumaks, paremaks, lähen trenni, pean dieeti jne. Pessimistlikumad või elukogenumad on sellest loobunud. Nad teavad, et enamasti need lubadused ei kesta. Nii ongi, heal juhul pooled uusaasta lubadustest saavad tõeks.

Kuidas siis tuua kestvad muutused enda ellu? Kuidas luua harjumused, mis toetavad meie eluteed?

Miks me ebaõnnestume uusaasta lubaduste pidamisega?

Vähemalt kahel põhjusel. Esiteks ei pruugi lubaduse taga olev soov (peenema nimega motivatsioon) piisavalt selge ja tugev olla.

Teiseks, me püüame lubadusi puhtalt tahtejõu pealt ellu viia. Kuid tahtejõud kulub päeva jooksul samuti nagu füüsiline lihas väsib. Ilmselt on kõik kogenud, kuidas väsitava päeva õhtuks on tahtejõust alles vaid riismed. Nii kaob jõud lubatu ellu viimiseks, kui on vaja pingutada.

Mida siis teha? Kas oleme määratud hukule ja jäämegi enda nõrkuste küüsi?

Kaugeltki mitte. On hulk inimesi, kes on suutnud lubadused ellu viia. Ja me kõik oleme mõne uue harjumuse juurutanud. Enamus meist ju peseb iga päev hambaid- on seegi noorena omandatud harjumus.

TIPTOP meetod kestvate harjumuste loomiseks

Jagan järgnevalt meetodit, mis aitab uue harjumuse juurutada.

Koosneb see viiest osast. Esimesed kolm (TIP) on ettevalmistus, mis tuleb üks kord läbi teha. Need loovad tugeva vundamendi lubatud tegevusele. Keskmine osa (T) on lubatud tegevuse endaga seotud. Viimased kaks järeltegevust (OP) aitavad tehtul kinnistuda.

Olen coachina näinud seda toimimas, nii teiste kui enda peal. Näitena kasutan jooksuharjumuse loomist (jõudsin nii aastaid tagasi nullist maratonini). Kuid see meetod sobib ükskõik millise uue harjumuse loomiseks või vana muutmiseks.

Tähendus

Miks see muutus või lubadus mulle oluline on?

Küsi endalt vähemalt viis korda “miks”, minnes iga kord sügavamale.

Näiteks: miks ma tahan jooksmas käia- see annab hea tervise. Miks on hea tervis oluline- nii jõuan rohkem. Miks on oluline jõuda rohkem- nii olen parem isa/ema oma lastele ja kaaslane oma kaasale. Miks on oluline olla parem ema/isa/kaaslane- nii muudan nende elu paremaks. Miks on oluline nende elu paremaks muuta- …

Nii läbi mõeldes saad selgemaks, miks soovitu sinu jaoks oluline on. Või saad aru, et tegelikult polegi. Siis võid selle rahulikult kõrvale panna. Kui tähendus puudub, on tõenäosus lubaduse ellu viimiseks väga väike.

Identiteet

Kes ma siis olen, kui ma lubatu ellu toon? Mida minu kohta öelda saab?

Ülaltoodud näidet kasutades olen hea isa/ema/kaaslane. Raskel hetkel on seda endale hea meelde tuletada (näiteks kui ei viitsi õhtul jooksma minna). Saad endalt küsida, kas ma tahan olla hea isa/ema või …

Päästik

Mis käivitab lubatud tegevuse? Mis annab märku, et nüüd pean tegutsema?

Selleks võib olla nii koht, aeg, tingimus, tegevus. Näiteks igal õhtul kell kuus. Või iga kord, kui koju jõuan. Päästikuks võib olla ka tunne- väsimus, vihastamine, tüdimus, nälg, rõõm jne. Näiteks iga kord, kui tunnen magusaisu, teen seda või toda.

Tegevus

Mida ma täpselt teen, kui päästik käivitub?

Mida täpsemalt kirjeldad, seda parem. Toon näite päris elust. Hea tuttav Tarmo Mere lubas igal õhtul koju jõudes trenniriided selga panna ja väravani minna. Ja seal alles mõelda, kas läheb jooksma või mitte. Küsimuse peale, mitu korda ta tagasi on tulnud, vastas ta null korda.

Oluline on tegevus nii selgelt läbi mõelda, et ei peaks enne tegutsemist enam mõtlema. Mida lihtsam on alustada, seda parem. Võid teha ka ettevalmistusi, et oleks lihtsam alustada. Näiteks paned trenniasjad hommikul valmis, kui vaim on veel värske.

Ohverdus

Tähista ja võta tegevust kui lühiajalist ohverdust parema tervise, suhte, elu vmt nimel.

Jooksuga on lihtne- see tekitab niigi hea tunde peale jooksu. Kui aga tegevusest endast rõõmu kohe ei sünni, premeeri end millegi tervislikuga. Nii tekib positiivne emotsioon tegevusele, mis innustab edasi minema.

Progress

Oma tegevuste/tulemuste mõõtmine ja raporteerimine.

Jooksu puhul võid kasutada äppi (n Sports-Tracker või spordikellade äpid), mis jooksud salvestab. Kui näed, et oled juba 3 nädalat korralikult trenni teinud, ei taha sa enam edukat jada katkestada.

Muude tegevuste puhul aitab tehtu/tulemuste üles kirjutamine. Olgu siis seinale tabelisse, arvutisse või päevikusse.

Väga tugevalt toetab, kui saad kellelegi lubatust regulaarselt ette kanda. Uuringute järgi täidetakse vaid alla poole endale lubatust. Kui aga inimene lubab kellelegi oma tegevusest raporteerida, kasvab tõenäosus 95% peale.

Võid näiteks sõbraga kokku leppida, et igal pühapäeval kannad ette, mitu korda trennis käisid.

Kaua peaks ennast sedasi juhtima?

Optimistlikumad räägivad, et 21 päeva jooksul kujuneb uus harjumus. Realistlikumad räägivad 40, 60 ja 90 päevast, isegi aastast. Mul on jäänud mulje, et 2-3 kuuga juurdub juba suhteliselt tugev harjumus.

Kui uus ja toetav harjumus on kord juurdunud, ei pea sa enam sellele mõtlema ja tahtejõudu kasutama. See juhib sind automaatselt nagu teisedki harjumused. Sedapuhku aga just sinna, kuhu sina soovid. Nii oled oma elu juhtimise enda kätte võtnud.

Millest alustada?

Vali tegevus, mis sulle endale tundub kõige kasulikum JA meeldivam. Nii on lihtsam alustada.

Inspiratsiooniks leiad mõned igapäevased inimesi õnnelikumaks tegevad tegevused siit.

Mõnusat enda ja oma elu kujundamist!

Ain Mihkelson

Photo by Joshua Earle on Unsplash

Kuidas me läbi elu kõnnime?

Elust räägitakse kui teekonnast. Kuhu me aga teel oleme ja kuidas oma teed läbime? Järgnevalt jagan tähelepanekuid nii enda kui teiste kogemuste pealt. Ühtlasi toon näiteid, kuidas on loodus mind sel teel toetanud.

Esimene etapp- noored ja vihased.

Siin oleme alles täiskasvanute ellu astumas. Me veel väga selgelt ei tea, kes me oleme ja mida tahame. Elu on täis värskust, sära, põnevust, kõik uksed tunduvad lahti olema.

Loodusesse viisid mind sel etapil hoopiski tülid pruudiga. Kui tüli liiga suureks paisus, tormasin kodust välja, lüües ukse selja taga pauguga kinni. Hiljem kõndimast tagasi tulles oli kõik jälle hästi ja rahu majas.

Teine etapp- korilased.

Siin oleme täieõiguslikud ühiskonna liikmed. Loome pere ja kodu, käime tööl, hakkame varandust ja erinevaid kogemusi koguma. Ellu tekib kord ja rutiin.

Loodusesse tõi mind selles etapis fotograafia. Tagantjärgi vaadates tundub, et just pildistamine- õige valguse, võttenurga ja kompositsiooni otsimine, õpetas looduse ilu märkama. Kuni ühel hetkel avastasin, et pildistamise käigus võib hingematvalt kaunis päikesetõus kaduma minna. Asi päädis sellega, et edaspidi istusin niisama rabas ja nautisin läbi kuldse voogava udu tõusvat päikest.

Kolmas etapp- tormajad.

Elu läheb maru kiireks. Tormame ühelt kohtumiselt ja tegemiselt teisele, endale hingetõmbeaega andmata. Paljud tegelevad logistikaga- laste kool, trenn, huviringid- igale poole on vaja jõuda.

Minu puhul avaldus tormlemine ka looduses. Näiteks toreda pundiga Oandu-Ikla matkateed läbi käies. 20-30km jupid, mis on muidu rahuliku päevatee pikkus, suutsime mõne tunniga läbi traavida. Ühelt poolt oli tore kiiresti kohale jõuda, uhkustunne rinnas, et ära tegime. Samas jäi sihtpunkti jõudes kerge tühjus hinge. Midagi jäi justkui puudu, ilu nägemata. Nii on ilmselt ka tavaelus- sellest läbi tormates jääb teel olev ilu märkamata.

Neljas etapp- otsijad.

Keskea paiku hakkab nii mõnigi tundma, et seni saavutatu, tehtu ja leitu ei paku enam midagi. Hinges on tühjus ja elust kaovad värvid. Hing ihkab midagi enamat. Lahendust püütakse leida nii maistest (vahetades näiteks välja abikaasa või töö) kui vaimsetest otsingutest.

Loodus tuli minu ellu visioonirännakutena. Alguses sai ise mindud pikemaks ajaks loodusesse- suurtele küsimustele vastuseid otsima. Hiljem olen saanud ka teisi sel teel toetada. Sisuliselt tähendab see mitmeks päevaks loodusesse minemist ja aja maha võtmist. Looduses olles võid leida nii mõndagi üllatavat, seest ja väljast vastu peegeldumas. Eestis õnneks on veel kohti, kuhu minna. Samuti oleme loodusega tihedamalt seotud kui enamus lääne inimestest.

Viies etapp- kulgejad.

Olles otsingutest edukalt läbi tulnud, võib inimene end leida rahulikult läbi elu kulgemas. Ta näeb uuesti elu ilu ja värve. Suudab tunda rõõmu kõigest, mis tema sees ja väljas toimub. Ellu ilmub mõõdukus. Tehtud saavad just need asjad, mida päriselt on vaja teha, ning seda kõike rahulikult ja rõõmsameelselt.

Looduses ilmneb see rahulikus kulgemises ja kõhutunde usaldamises. Lähed sinna, kuhu jalad viivad ja puhkad seal, kus õige tunne peale tuleb. Vahel võid avastada, kuidas oled pikalt mõne rabamänni all istunud, pilvede liikumist imetlenud ning ajataju kaotanud. Ja samas midagi väga olulist leidnud- hingerõõmu ja tänutunde kõige olemasoleva eest. Mis viibki viimasesse etappi.

Viimane etapp- üksolemine.

Siin kaob erinevus olemise ja tegemise, sisemise ja välise vahel. Sa lihtsalt oled, ühenduses kõige sellega, mis on, nii sees kui väljas. Tunned suurt rahu, tänulikkust ja rõõmu kõigest, mis ilmub sinu ellu. Võid tajuda, kuidas Looja ise läbi sinu kelmikalt maailma vaatleb ja kogeb, tundes rõõmu oma kätetööst. Elus ja looduses liikumine muutuvad sama olemuslikuks osaks sinust nagu sina oled loodusest ja elust.

Ilmselt on nii mõnedki üksolemist vähemalt hetkeks tundnud. Olgu siis hingematvalt kaunis loodushetkes või muus müstilises kogemuses, enne kui see muu elu saginasse kaob. Mõned õnnelikud on aga jõudnud püsivalt sellesse seisundisse. Ajaloost tuntumaid näiteid on ilmselt Buddha. Kaasaegsest maailmast tundub Eckhart Tolle selles etapis olema, eestlastest on ilmselt Fred Jüssi sellele lähedal.

Mida selle teadmisega peale hakata?

Esimese asjana võid mõelda, millises etapis sa praegu oled ja kui õnnelik sa selles oled. Kui tunned ennast õnnelikuna, nii nagu oled, siis lihtsalt naudi seda ja võimalusel toeta teisigi.

Kui aga tunned, et tahaks edasi, võib kasu olla kogenud sõbrast või teejuhist, kellega koos oma eluteel käia. Temaga koos on hea leida võimalused edasiminekuks. Teadlikult harjutada, võtta aega ja märgata olemasolevat.

Vahel tuleb küll päevi, kui kukume alla tagasi, näiteks kulgemisest tormamisse. Kuid mida teadlikumalt ja järjepidavamalt harjutada, seda lühemad ja väiksemad need kukkumised on, ning saame ju nendegi eest tänulikud olla.

Mõnusat kulgemist ja rõõmu tundmist nii loodust kui loodusest!

Ain Mihkelson

Ülaltoodu mõtteid jagasin esmakordselt Äripäeva Meelerahu konverentsil 08.12.20.

Kui inimene hakkab tegutsema

„Kui inimene hakkab tegutsema, asub tegevusse ka tema hing. Kui süütad tule, raiub hing sulle puid, ja kui valmistad paadi, saab temast ookean.“ Robert Bly, „Ürgmees“

Kaugelt liiga sageli olen jäänud lõksu „tegevusetusse“. See ei ole selline tegevusetus, kus istud niisama, käed rüpes, mitte midagi tehes (kuigi vahel on ka seda olnud). Pigem on see tegevusetus, kus täidan oma päevad tühja sebimisega, et mitte teha seda, milleks ma siia tegelikult olen tulnud. Selline sebimine aitab kenasti hoiduda endale ja oma südamesoovidele otsa vaatamast. Tõenäoliselt on selles ka tubli annus teistele meeldida püüdmist. Meie kultuuriruumis on ju hea öelda, et mul on praegu jube kiire ja nii palju teha. Nii jätad endast teistele mulje, kui edukast ja töökast inimesest, kes tühja ei passi ja elu edasi viib.

Kuniks ühel hetkel julged endalt küsida, kas ma kõike seda tahtsingi? Kas see tegelikult ka mulle meeldib? Kui hästi läheb, tekib see küsimus mõnel ootamatul vaikusehetkel, kui sebimine on vaibunud ja on aega oma elu üle järgi mõelda. Vahel rabab aga mõni sügavalt raputav sündmus sind elurattalt maha. Olgu selleks tõsisem tervisehäda, mõni õnnetus või hoopiski ülev inspiratsioonihetk, mis tavarutiinist välja kisub.

Kuidas aru saada, kas ma teen seda, milleks ma tegelikult olen siia ellu tulnud?

Mul on tunne, et kui tegevus ise pakub rõõmu ja laeb hea energiaga, siis käid oma teed. Siis polegi vahet, kui „hästi“ see tegevus välja tuleb ja kuhu välja viib. Naudid tegevust ennast puhtalt tegemise pärast. Olgu siis üksi nokitsedes või koos teiste inimestega toimetades. Tõenäoliselt oled päeva lõpuks väsinud, kuid see on mõnus väsimus. Hing tunneb rõõmu ja sind täidab tänutunne möödunud päeva eest.

Kui aga tegevus sulle midagi ei paku, pärast oled tülpinud, väsinud ja tühi kui kott, siis on põhjust küsida, miks ja kellele ma seda teen. Kas on see ainult teistele või saan ise ka midagi sellest? Kas viib see mind ja teisi edasi või tegutsen lihtsalt harjumusest või kohustusest?

Olgu siinkohal öeldud, et ma ei propageeri isekat „mina ja minu maailm“ suhtumist, mis  on enda kasule suunatud. Olen kogenud, et kui teha asja, mis tõeliselt meeldib ja hästi välja tuleb, on sellest teistel kaugelt rohkem kasu, kui vastumeelselt tehtud asjadest.

Kahlil Gibran on „Prohvetis“ öelnud:

„… kui te ei saa töötada armastuse, vaid ainult vastumeelsusega, siis on parem, kui jätate töö sinnapaika ning istute templiväravas, et võtta vastu almuseid neilt, kes töötavad armastusega.“

Isegi kui see võib tänapäeval tunduda keeruline järgida, on praegu kaugelt enam võimalusi teha asju, mis hinge toidavad. Mõnisada aastat tagasi poleks keegi tulnud selle peale, et osutada näiteks koerte pesemise teenust. Või siis tänapäevased Youtuberid, kes teenivad justkui mitte millegi pealt. Kuidas see elu edasi viib, on omaette küsimus.

Kuidas rajale tagasi saada?

Pahatihti arvatakse, et selleks peab tegema dramaatilisi muutusi, näiteks kohe töökohta vahetama hakkama. Pigem tasub peale hakata väikestest asjadest. Mis on need tegevused, mis mulle tõeliselt rõõmu teevad? Kuidas saan neid ellu juurde luua? Alguses võib-olla nädalavahetustesse, seejärel ka igasse päeva. Olgu siis hommikutesse enne põhitööd või õhtusesse aega. Õnnelikumad, kellel on paindlik töö, saavad „päris“ tegevusi ka põhitöösse kaasata.

Olen korduvalt näinud, kuidas väikesed imed hakkavad juhtuma, kui inimene teeb otsuse ja hakkab toimetama oma südamesoovide järgi. Ilmuvad õiged inimesed ja kokkusattumused, mis toetavad tema teed. Otsekui  hing asuks tõesti tegevusse, inimest toetades ja juhatades. Mõne aasta pärast võid ise ka imestada, kuidas see kõik juhtunud on. Vahel ütlevad inimesed, et miks ma juba varem ei alustanud, kuid see polegi nii tähtis. Mis olnud, see olnud. Ainult täna saame teha sammud, mis viivad meie südameteel edasi.

Isegi kui sa hinge olemasolu ei usu (ratsionaalne pool minust küsib sageli, on ta tõesti olemas või kujutan seda kõike ette), on päeva lõpuks oluline sinu elu kvaliteet. Usun, et oleme siia tulnud enda ja mitte teiste elu elama. Kui minu päevad on täidetud rahu ja rõõmsa toimetamisega, suudan ka teisi toetada ning seeläbi kogu maailma paremaks muuta.

Kui sinu päevadest on kadunud sära ja rõõm, on hea korraks aeg maha võtta ja tunnetada, mida ma tegelikult tahan. Võid kujutleda end elu lõppu ja sealt tagasi vaadata. Mis see on, mida sa näha tahaksid oma elus lahti rullumas? Mida olla kogenud, teinud, loonud? Kuidas teisi toetanud?

Luba endal unistada ja mõtetega mängida nagu väike laps. Vahelduseks on mõnus rõõm ja helgem pool endast välja lasta. Täiskasvanu asju ajame ju nagunii rohkem kui küll.

Sageli ei lase ego või meie ratsionaalne pool meid ligi enda südamesoovidele, üritades meid kaitsta muutuste eest, mida oma tee käimine paratamatult kaasa toob. Kuidas siis end tegelikele soovidele ligi pääseda?

4 moodust, kuidas leida üles enda hingesoovid:

1) Kui sulle meeldib kirjutada, proovi päeviku varianti. Leia kõigepealt rahulik aeg ja koht, kus sind ei segata. Alusta näiteks küsimusega: „Mida minu hing igatseb?“ ja hakka lihtsalt kirjutama, lastes endas pulbitseval paberile või arvutisse voolata. Lase käel vabalt kirjutada, ilma ette mõtlemata, mida järgmiseks kirjutan.

2) Kui sulle meeldib rääkida, leia hea kuulaja, veel parem, keegi, kes oskab küsida ja kuulata. Selleks sobib nii hea usaldusväärne tuttav kui mõni elukutseline „kuulaja“- coachid ja mentorid näiteks.

3) Kui oled visuaal ja sulle meeldivad (kujutlus)pildid, võid teha kollaaži teemal „Minu unistuste elu“. Väikese juhendi selleks leiad siit.

4) Kui oled aktiivne liikuja, mine matkama küsimusega „Mida ma tegelikult tahan?“ Selleks on hea valida mõni looduses kulgev rada, kus ennast turvaliselt tunned. Või mõni vaiksem linnaosa, kus on ruumi rahulikult ilma väliste häirijateta kulgeda. Vahel tulevad vastused juba poole tunniga, kui võimalik, võta aga selleks mitu tundi.

Võid proovida ka kombineerida kas kõiki või mõnesid ülaltoodud moodustustest. Näiteks lähed teed mõnusa matka looduses ja leiad seal koha, kus rahulikult kirjutada ja/või joonistada. Katseta ja leia endale sobiv moodus.

Mõnusat liikumist oma südamesoovide suunas!

Photo by Lucas Clara on Unsplash

Kuidas suurte sihtideni jõuda?

Vaid 13% uuritud juhtidest olid nõus väitega, et SMART eesmärgid aitasid neil täispotentsiaalini jõuda.

Mis viib suurte sihtideni?

SMARt eesmärkide asemel soovitas John Blakey möödunud reedel toimunud coachingu konverentsil keskenduda suurtele eesmärkidele või unistustele.

Jagas ta lihtsat 3-astmelist mudelit, mida kasutan ka ise juhtide ja meeskondadega töös:

1. Unista suurelt.

Kui ratsionaalne meel hakkab vahele segama, et ma ei tea kuidas seda teha või saavutada, lükka eesmärk kaugemale tulevikku. See võtab soorituspinget vähemaks.

2. Jaga seda teistega.

Soovitu kõva häälega teistele välja ütlemine aitab sul selle selgemaks saada ja annab jõudu juurde. Lisaks võid saada uusi vaatenurki ja teiste toetust. Inimestele meeldib kaasa aidata suurte unistuste täitumisele.

3. Tee esimesed väikesed sammud soovitu suunas.

Innustuseks sobib hästi Laozi ütlus „Tuhandemiiline teekond algab esimesest sammust“. Soovitavalt võiks esimsesed (ja ka järgnevad) sammud olla rõõmu ja positiivseid tundeid tekitavad tegevused. Nii on lihtsam liikuma saada ja rajal püsida.

Mõtle korraks enda suurimate saavutuste peale. Suure tõenäosusega käisid nendeni jõudmiseks samad etapid läbi. Nooremas peas oli võib-olla unistamist rohkem, vanemast peast vähem.

Mis veel aitab?

Meenuta, mis on sind eduni viinud? Kasuta neid tugevusi enda uute sihtide vallutamiseks.

Mis sind takistab ja kuidas sellest üle saaks? Ise olen kimpus olnud ratsionaalse meelega, mis suurtele sihtidele pidurit tõmbab. A la ma ju ei tea, kuidas soovituni jõuda. Nendel hetkedel on mind aidanud mäkke ronimise metafoor. Mäe jalamil seistes näed sa tippu, kuhu tahad jõuda. Seejärel hakkad selle suunas ronima ja rada otsima. Tavaliselt on teekond täis lookeid ja keerde, otsimist ja vahel ka ekslemist. Looduses ja päris elus ei vii üldjuhul sihtideni sirgeid otseteid.

Kord tippu jõudnud aga avastad, et asi polnudki nii hull ja sealt saad ka inspiratsiooni järgmise mäetipu valmis vaatamiseks.

Kuidas soovituni jõudmisele hoogu ja selgust juurde saada?

Samal konverentsil viisin läbi töötoa, mis keskendus vaimujõu kasutamisele soovituni jõudmiseks. Veelgi täpsemalt- nendele küsimustele vastuste saamisele, millele ainult ratsionaalse mõtlemisega vastuseid pole saanud ning mis vajavad „peenemat“ lähenemist.

Täpsemalt saad selle kohta lugeda siit.

Kuidas edasi?

Kui miskit jäi segaseks ja/või soovid tuge enda teekonnal, kirjuta Ainile. Aitan hea meelega.

Koos leiame üles nii tolmu alla mattunud suured sihid kui tee nendeni.

Edukat toimetamist!

Ain Mihkelson

Photo by Jamie Street on Unsplash

Kuidas unistusteni jõudmisele hoogu juurde saada?

Vahel jääb üksnes meie mõtte- ja tahtejõust väheks, et soovituni jõuda. Või on meie ees küsimused, millele ratsionaalne mõistus pole vastuseid leidnud. Mida siis teha?

Coachingu konverentsil viisin läbi töötoa, mis keskendus vaimujõu kasutamisele soovituni jõudmiseks. Veelgi täpsemalt- nendele küsimustele vastuste saamisele, millele ainult ratsionaalse mõtlemisega vastuseid pole saanud ning mis vajavad „peenemat“ lähenemist.

Pakun selleks välja kaks võimalust:

I variant- meelerännakutes kogenutele

Sissejuhatav etapp sihi paika seadmiseks

Kirjuta üles vastused järgmistele küsimustele:

  • Mis küsimusele vastust otsid?
  • Kuhu soovid jõuda, mis on sinu soovitud mäetipp? Mis on teisiti, kui oled sinna jõudnud?
  • Joonista soovitud sihi kohta pilt, kujundid või sümbolid, mis iseloomustavad sinu sihtpunkti.
  • Miks see sinu jaoks oluline on? Mis see sulle annab, kui oled soovituni jõudnud?

Meelerännaku etapp

Viid end sobiva tehnikaga sügavasse rahuseisundisse ja lähed vaimusilmas loodusrajale rändama. Alusta sellest, kuidas seisad inspireeriva raja alguses, olgu see metsas, rabas, mere ääres või mägedes.

Sealt lähed liikvele, kohtad peagi takistust ja saad sellest mööda. Seejärel kohtud tee peal erinevate nõuandjate ja vana targaga, kellelt kõigilt saad nõu küsida.

Meelerännakult tagasi tulles

  • Joonista värviline pilt või kujundid ja sümbolid, mis iseloomustavad kogetut ja taipamisi;
  • Kirjuta üles saadud nõuanded, taipamised ja mõistmised;
  • Kirjuta üles, mis võiksid olla 3-5 suuremat sammu või etappi soovituni jõudmiseks;
  • Kirjuta, mis on esimesed väikesed sammud, mida saad 7 järgneva päeva jooksul teha
  • Vaata veelkord kõik üle ja võta enda jaoks kokku, mis on kõige olulisem taipamine. Kirjuta ka see üles.

Elluviimine:

  • Jaga meelerännaku tulemust mõne hea kuulajaga. Nii saadud sõnumeid, taipamisi kui plaanitud tegevusi.
  • Tee esimesed sammud nädala jooksul ära ja anna sõbrale neist teada.
  • Hoia joonistatud pilti pidevalt silme ees- pane see arvuti ekraanile, kleepi vannitoa peegli kõrvale jne.

II variant- kui meelerännakud pole sinu rida

Protsessi algus ja lõpp on samad. Meelerännaku asemel mine paariks tunniks loodusesse kõndima ja pane tähele, mis taipamised ja sõnumid sa sealt saad.

Kuidas edasi?

Kui miskit jäi segaseks ja/või soovid meelerännaku läbimiseks juhendavat audiofaili, kirjuta Ainile. Jagan hea meelega.

Koos leiame üles nii tolmu alla mattunud unistused kui tee nendeni.

Mõnusat avastamisrõõmu!

Ain Mihkelson

Mis iseloomustab edukaid juhte?

Suure tõenäosusega liigud läbi elu ja juhtimise neljal tasandil. Ei ole vahet, mida või keda sa juhid –perekonda, meeskonda äriettevõttes või mittetulunduslikku ühendust.

Kuidas sa ennast ja teisi juhid? Oled sa hädaldaja, tegutseja, võimaldaja või suisa valgustunu?

Mis iseloomustab edukaid juhte ja inimesi?

Tõenäoliselt oled sa erinevatel päevadel erinevatel tasanditel – headel päevadel kõrgemal ja halvematel madalamal. Allapoole kukkumine käib tavaliselt lihtsalt. Olles näiteks üleväsinud, magamata ja näljane, võivad ka kõige väiksemad asjad närvi ajada ning võimust võtab sinu pahupool. Ülespoole liikumine nõuab aga teadlikku harjutamist ja tihti ka abi väljastpoolt.

Esimene tasand – ohver

Selles süüdistad sa kõiki teisi: ülemus on nõme, alluvad saamatud, organisatsioon sakib, elu on üks lõputu hädaorg ja viletsus. Selles etapis ei ole võimalik väga kaua olla – sul ütleb kas tervis üles või saad kinga (kui sinu juhil vähegi oidu on).

Teine tasand – elluviija

Sa käärid käised üles, paned kõik liikuma, näitad inimestele suuna kätte ja ütled täpselt, mida nad tegema peavad. Päevad on sul ülitihedad ja täis toimetamist, õhtul tunned end väsinult, kuid õnnelikuna – sai palju ära tehtud. Osad alluvad vaatavad sinu poole imetlusega, iseseisvamad aga kipuvad ühel hetkel lahkuma. Meeskonna potentsiaal on piiratud sinu teadmiste ja oskuste tasemega.

Kolmas tasand – võimaldaja

Sa lood toetava keskkonna, kus inimesed saavad kasvada ja luua. Inimesed võtavad ise endale eesmärke ja leiavad nende saavutamiseks kõige paremad moodused. Sa panustad inimeste arengusse ja kasvu, sekkudes detailidesse vaid harvadel juhtudel. Sul on aega mõelda tulevikule ja panustada tõeliselt olulisse, sh ka enda arengusse. Kõrvalt vaadates võib jääda mulje, et töötad väga vähe. Inimesed saavad peaaegu ise hakkama ja meeskonna tulemused saavutatakse ludinal. Kõik tunnevad end tööl hästi ja kui ka on tagasilööke, saadakse neist kiiresti üle.

Neljas tasand – valgustunud juht

Seda sobib hästi iseloomustama Laozi värsirida: “Kui kõik on möödas, räägib rahvas: “Meie ise tegime!””

Kõrvalt vaadates tundub, et sa justkui ei teegi midagi. Tulemused saavutatakse kui võluväel, inimesed ja juhid sinu meeskonnas toetavad ja arendavad ise üksteist. Sa mõistad, kuidas kõik olemasolev moodustab ühe terviku. Märkad, kuidas sinu käitumine ja olemine mõjutavad otseselt sind ümbritsevaid inimesi, nii heas kui halvas. Vahel imestad, kuidas kõik nii kergelt tuleb ja millega ma kõik selle ära teeninud olen.

Kasumi tagaajamise asemel keskendud teiste (nii oma meeskonna, teiste juhtide kui ka ühiskonna) teenimisele, jättes ennast tagaplaanile. Võib-olla alles hiljem, kui oled juba lahkunud, märgatakse sinu puudumist. Nii nagu päikest ei panda tähele enne, kui on pikk vihmaperiood olnud.

Ohvrist andjaks: minu isiklik teekond

Ohvrist elluviijaks

11 aastat tagasi olin ise ohvristaatuses. Olin äsjaloodud rahvusvahelise meeskonna juht, kõik asjad tundusid valesti olevat. Väljas oli 2008.–2010. aasta majanduskriis. Juht nõudis üht, kliendid aga teist. Meeskonnas olid ebakõlad ja minu päevad olid täidetud musta meeleheitega. Olin just oma juhile öelnud, et aitab, mina enam ei jaksa ja annan lahkumisavalduse. Tema aga keelitas jääma ja ütles, et käigu ma ära plaanitud koolitusel.

Läksingi järgmisel päeval, ise mustas masenduses olles, neljapäevasele koolitusele. Selle käigus juhtus vähemalt kaks olulist asja: 1) sain lõpuks pihta oma tegelikule olemusele. Enne olin tundnud end kui inetu pardipoeg huntide keskel. Koolitusel sain aga aru, et võingi olla heatahtlik, mänguline ja positiivne kuju, mitte ei pea kivinäoga tööl ringi käima ja kõike teadma; 2) sain aru oma pikemast kutsumusest – tööst inimeste ja juhtidega.

Peale seda juhtus kolm ägedat asja: 1) sain nendest taipamistest sellise motivatsioonilaksu, et otsustasin siiski jätkata ja kõige kiuste rahvusvahelise üksuse käima panna. Kui kohtan erinevaid ootusi ja nõudmisi, siis valin ise kõige sobivamad ja lepin need vastaspooltega kokku; 2) meeskond hakkas justkui võluväel tööle, konflikte tekitanud inimene lahkus ise töölt. Üks töötajatest isegi kirjutas minu koolitajale, küsides, mis minuga seal tehti – tema tahaks ka sellist muutust; 3) mind kutsuti uuele IT-juhile mentoriks, mis oli mulle esimeseks sammuks teiste arengu teadlikul toetamisel.

Elluviijast võimaldajaks

Selleks ajaks olin pangas töötades juba kümmekond aastat arenguvestlusi pidanud, nii alluva kui ka juhina. Kõige keerulisem oli vestlustes enesearengu punkt. Kuidas ma ikkagi peaksin oma töötajaid toetama? Kuidas ma ise saan kasvada? Sõnades kõlab ju lihtsalt, aga tegelikult, praktilises elus?

Sel ajal tuli mentorlus üha jõulisemalt minu ellu – sain erinevaid koolitusi ja mõnusasti praktiseerida. Mentorlusest koorus välja võtmetehnika – kuulamine, sügavalt ja päriselt. Märkasin, kuidas vahel piisas lihtsalt töötajate ärakuulamisest, et nende emotsioonid lahtuks ja nad leiaksid sobiva tee edasi. Aeg-ajalt oli hea toetada mõne asjakohase küsimusega. Uurida, kuidas neil tegelikult läheb ja millest nad unistavad, mida nad tulevikus teha tahaks.

Tänu sellele kasvas usaldus ja inimesed leidsid ise parimad moodused nii töö tegemiseks kui ka professionaalseks kasvamiseks. Mul hakkas tekkima järjest rohkem aega inimestele ja ka enda arengule tähelepanu pööramiseks.

Võimaldajast valgustunud juhiks

Siia vist päris otseteed ei olegi. Selleni jõudmisel on abiks hoopis teistmoodi “tegevused”, pigem on rõhk olemisel ja käitumisel. Mängu tulevad sellised vaimsed praktikad nagu kohalolu, tänulikkus, elu ja ilu märkamine, teiste teenimine. Andja mentaliteet, mitte võtja oma.

See ei tähenda, et need juhid ei pööraks materiaalsele maailmale üldse tähelepanu. Kuid põhirõhu panevad nad hoopis enda ja teiste arengule ja olemusele ning seeläbi reaalsuse muutmisele.

Ei julge end veel sellele tasandile jõudnuks pidada, küll aga on mul olnud viimastel aastatel õnne selliste juhtidega töötada ja koos läbi elu liikuda. Neil ongi kogu aeg kõik hästi. Nad kiirgavad rahu ja heatahtlikkust, kõik laabub. Kõik kriisid ja rasked olukorrad lahendatakse targalt ja väikseima jõupingutusega. Olen neilt uurinud, kuidas nad nii kaugele on jõudud.

Edukad inimesed on õpihimulised

Ühisnimetajatena kõlavad kolm asja:

1) neil on olnud head teejuhid või õpetajad, kes on nende arengut toetanud;

2) pidev teadlik töö endaga – oma mõtete ja emotsioonide suunamine ning füüsilise ja vaimse tervise eest hoolitsemine;

3) pidev tänulikkuse seisundis elamine ja võimaluste otsimine, kuidas teistele toeks olla.

Kuidas inimese ja juhina kasvada?

Näen vähemalt kolme moodust.

  1. Pane tähele ja märka sind tõeliselt inspireerivaid juhte ja inimesi. Mida nad teevad, kuidas nad käituvad, milline on nende olemus. Võid neilt uurida, mida nad teevad ja kuidas nad nii kaugele on jõudnud. Seejärel püüa ise samamoodi käituda. Hea igapäevane praktika on endalt hommikuti küsida – kuidas saan mina täna oma meeskonda või ühiskonda toetada? Kuidas saan täna teistele kasulik olla?
  2. Märka oma elus ette tulevaid õpetajaid ja õppetunde ning käitu nende järgi. Ühel hetkel oli näiteks kahe-aastane poeg mulle suureks eeskujuks oma entusiasmi, siira uudishimu ja säravate silmadega. Püüdsin tema elurõõmsat olekut igale poole kaasa võtta.
  3. Leia endale mõni hea mentor, coach või õpetaja, kes saab sind su teekonnal toetada. Mind ennast on see moodus viimasel neljal aastal kõige rohkem aidanud.

Mõnusat kasvamist!

Ain Mihkelson

Artikkel ilmus Edasis 29.05.2020

Photo by Marty Finney on Unsplash

Kuidas kodus töötamisest maksimum võtta?

Kodus töötamine võib olla nii mõnus vaheldus kui tüütuks muutuv kohustus. Kuidas see teha võimalikult kasulikuks ja mõnusaks endale?

Olen tänaseks kümmekond aastat kodukontoris töötanud ja märganud, mis töötab, mis mitte. Esimesed 5 aastat sellest töötasin pangas rahvusvahelist meeskonda juhtides, olles kodukontoris mõne päeva nädalas. Viimased 5 aastat töötan pea ülepäeva kodust, turgutades end „kohtumiste päevadega“ kodukontorist väljaspool.

Võta minu mõtteid kui soovitusi mitte õpetust, kuidas õige on. Proovi enda peal järgi, mis sinu jaoks sobib.

Päeva alustamine

  • Loo endale kindel rütm, millal päevaga alustad- nii on sul lihtsam ärgata ja hommikuti käima saada.
  • Kuna tööle sõitma ei pea, kasuta säästetud aega enda jaoks. Näiteks väike meditatsioon, joogaharjutused ja eelseisva päeva läbi mõtlemine annavad minu päevadele hea algtõuke
  • Leia võimalusel endale sobiv koht kodus töötamiseks, kus sind ei sega teised kodus olijad ja muud ahvatlused (külmkapp, telekas jmt). Mulle näiteks meeldib mõtte-ja kirjatööd teha päikesepoolses toas põhja või idasuunas istudes, telefonikõnesid aga püsti ringi käies.
  • Kasuta päeva esimesi tunde kõige olulisemate tööde tegemiseks- pea on siis värske ja mõttetöö lendab paremini.
  • Lülita segajad (telefoni teavitused, mailid, FB jmt) välja- neid jõuad ka pärast vaadata. Kui sa ei ole just tuletõrjuja tüüpi ametis, on ühele asjale keskendumine kasulik nii sulle endale kui teistele.
  • Kui kohe suure asjaga minema ei saa, tee alustuseks mõni väiksem oluline asi. See annab hea tunde (tehtud!) ja tegutsemisenergiat suurem asja käsile võtmiseks.

Päeval

  • Pea regulaarselt pause- märka, millal ära väsid ja mõistus ei liigu enam. 10-15min puhkust ja peale seda oled justkui uus inimene.
  • Kui oled vähe und saanud, on 15-20 min lõunauinak äärmiselt kasulik. Kasuta äratust, et liiga kauaks magama ei jääks, muidu on pärast veel raskem.
  • Tee vahelduseks mõned kõned kolleegide või sõpradega, kui su töö seda ei nõua. Sotsiaalsete olenditena vajame teistega suhtlust.
  • Võid kokku leppida kolleegidega, millal ja mis päevadel on hea selliseid „kohvinurga pause“ teha, nii ei sega üksteise töörütmile sisse.
  • Ilusa ilma korral on telefonivestlusi hea õues kõndimise pealt teha. Rütmiline käimine tuleb loovusele kasuks ja värske õhk turgutab nii keha kui vaimu.
  • Kõndimisest on abi ka siis, kui su ees on probleem, millele lahedust ei leia. Üsna sageli tulevad mul just käimise pealt uued mõtted.

Veebikoosolekud

  • Veendu enne koosolekut, et vajalik programm töötab, kui kasutad seda esimest korda.
  • Säti ennast mõned minutid varem valmis- nii oled keskendunud ja valmis kohe alustama. Vahel on sisse-logimistega probleeme ja siis jõuad vajadusel vea parandada.
  • Kui kodune internet on aeglane, palu kodustel võimalusel FB, videote jmt suuremahulise info tarbimine pausi peale panna.
  • Head mikrofoniga kõrvaklapid on suureks abiks- nii kuulevad teised sind paremini ja teiste jutt ei häiri koduseid.
  • Koosoleku juhatajana veendu, et kõik saavad rääkida. Füüsilistel kohtumistel on lihtsam teisi märgata- inimesed annavad kehakeelega märku soovist midagi öelda. Veebis aga kipuvad tagasihoidlikumad vaikima, kui neilt otse ei küsita.
  • Vajadusel piira jutukamaid- muidu räägivad nad aja täis ja oluline võib jääda käsitlemata.
  • Kui pead kirjaliku kokkuvõtte tegema koosolekust, tee see kohe peale koosolekut. Nii on räägitu värskelt meeles ja saab kokkuvõte ühe hooga tehtud.
  • Planeeri koosolekud ja päev nii, et saad kohe kokkuvõtte ära teha, mitte et järgmine koosolek kohe peale jookseb. 25 või 50 minutilised koosolekud on selleks hea formaat.

Päeva lõpetamine

  • Lepi endaga kokku, millal tööpäevad lõpetad. Enamasti kipuvad inimesed kodus pikemalt töötama kui kontoris. Ei pea ju kuskile minema ja nii oluline teema on ju pooleli.
  • Vaata üle, mis sai tehtud ja mis vajab järgmine päev tegemist.
  • Võimalusel lõpeta nii, et saad järgmisel hommikul pooleli olevast kohast jätkata. Näiteks kui kirjutad pikemat artiklit, jäta pooleli kohas, kus tead täpselt, kuidas edasi minna. Nii saad hommikul kergemini liikuma.
  • Kirjuta järgmise päeva 5 kõige olulisemat tegevust üles. Nii sead vaimu juba õhtul valmis ja tõenäosus, et tegevused ära teed, on suurem.
  • Ülejäänud õhtu tunne rõõmu vabast ajast. Värskes õhus liikumine, hea söök, mõnus vestlus kodustega ja hariv või lõõgastav lugemine teevad minu õhtud rõõmsamaks.
  • Pigem piira õhtuste uudiste tarbimist. Muidu ärritad end niisama üles ja midagi väga uut sealt nagunii ei tule. Kui tulebki midagi väga olulist, siis see jõuab nii või teisiti sinuni.

Nädala rütm

  • Säti endale sobiv rütm- mis päevadel teed süvenemist nõudvaid suuremaid tegevusi, millal suhtled aktiivselt inimestega.
  • Esmaspäeva hommikud on tavaliselt vaiksemad- paljud ei ole veel päris töölainele saanud. Siis on hea ka ise rahulikult nädalasse sisse elada.
  • Reede pealelõunad- paljud palgatöötajad on oma mõtetega juba nädalavahetuses. Sulle võib käsilolev teema väga meeldida, kuid ära eelda, et kolleegid sama tunnevad.
  • Nädalavahetused- võta vähemalt üks päev, kus tööga pausi pead, ka oma mõtetes.
  • Kuna mõtted tekivad omatahtsi, aitavad töömõtteid eemal hoida aktiivsed tähelepanu köitvad tegevused. Näiteks looduses liikumine, ühine kokkamine, hea film, ilukirjandus, sõpradega vestlused jmt.
  • Mõned inimesed kasutavad pühapäeva õhtupoolikut töö tegemiseks, et end paremini esmaspäevaks ette valmistada.
  • Mulle meeldib pigem laupäeva esimene pool töö tegemiseks. Pärast tean, et oluline on tehtud ja võib rahulikult ülejäänud aja puhata.

Mõnusat kodus töötamist ja vaba aja nautimist!

Hirmud- kuidas kogenud juhid neist üle saavad?

„Kui suurt hirmu sa selle ees kardad, 10 palli skaalal?“- „100!“ vastasin kõhklematult, hirm kõhus keeramas. Ometigi, 2 aastat hiljem, olin suutnud oma suurimale hirmule rõõmsalt vastu astuda. Mis juhtus? Sellest kirjutan hiljem edasi.

Mida juhid kardavad?

Hiljuti uurisin edukate juhtide* käest, millised on nende suurimad hirmud ja kuidas nad oma hirmudest üle on saanud.

Top 5 hirmu olid järgmised:

  • Kas ma saan hakkama, toon oodatud tulemuse koju?
  • Kas ma olen piisavalt tark, ei eksi, teen õigeid otsuseid?
  • Inimestega seonduv– kas suudan neid hoida, motiveerida, pööran piisavalt tähelepanu?
  • Avalik esinemine;
  • Mitte mõistetud ja aktsepteeritud olemine.

Tavaliselt nähakse juhte enesekindlate, tarkade ja edukatena. Millest siis tuleb, et nende sisemaailmast vaatab vastu hoopis teine pilt?

Ilmselt on üks põhjus meie kultuuriruumis. Enda teadmatuse või nõrkusehetke tunnistamine ei ole justkui kombeks. Seda võib teha, aga ainult lähedaste ringis või siis, kui tõesti usaldad teist poolt. Ometigi ei ole keegi meist eksimatu ega kõikvõimas- isegi Kalevipoeg kolistas mööda ämbreid.

Viimase paarikümne aasta jooksul olen näinud paljusid juhte tegutsemas. Aina enam on silma jäänud juhid, kes julgevad ka avalikult tunnistada raskeid hetki, kõhklusi, hirme. Tavaliselt on neil juhtidel suurem toetus oma inimeste poolt ja usalduslikum õhkkond kogu meeskonnas. Võib küll küsida, kas juhid julgevad enda haavatavust välja näidata seepärast, et meeskond neid toetab, või saab usaldus alguse juhist endast. Mulle tundub, et pigem saab asi alguse juhist. Öeldakse ju, et usaldus on peegelsuhe- nii palju kui sa välja näitad, saad ka tagasi.

Kui inimesed näevad, et ka juht on inimene, tulevad nad hea meelega appi. Lisaks muudab see kogu meeskonna suhted avatumaks ja usalduslikumaks. See annab õiguse meeskonnalegi eksida, kõhelda ja riske võtta ning seeläbi rohkem saavutada.

Kuidas juhid oma hirmudest üle on saanud?

Mis on aidanud hirmudest üle saada?

Praktika oli kaugelt levinuim vastus- pihta hakkamine, hirmudest hoolimata. Tegutsemise käigus hajub tavaliselt ka hirm ja selgub, et asi polnudki nii hull.

Hirmu läbi arutamine koos teiste juhtide, mentorite või coachidega. Üksi on võimalik oma mõtetesse kinni jääda. Kui aga leiad kaaslase, kes su ära kuulab ja teise nurga alt küsida mõistab, võib see su kännu tagant lahti päästa.

Eneseareng– see tundub alguses ringiga minek, kuid samas võib olla kõige olulisema mõjuga. Mida suurem on sinu teadlikkus endast ja maailmast, seda avaramas kontekstis suudad oma hirmu ja probleemi hinnata. Seeläbi leiad ka lahendused, mis kitsama silmaringi puhul jäävad kättesaamatuks.

Meeskonna kaasamine– enda inimestega oma probleemi läbi arutamine ja koos lahenduste leidmine. See võtab ühtlasi vajaduse juhil endal kõige targem ja eksimatu olla.

Koolitused– suudavad üldjuhul pakkuda uusi ideid, vaatenurki ja tavarutiinist välja tuua, rikastades maailmapilti ja aidates uute lahendusteni jõuda.

Lähedased– olgu selleks siis pere või sõbrad, kes on valmis ära kuulama ja omalt poolt nõu andma.

Teema läbi mõtlemine– mis on kõige hullem, mis juhtida saab? Mida saan ise teha? Millist abi vajan?

Oma juhiga teema läbi rääkimine ja arutamine. Kui sinu juht teab, millega maadled, saab ta õigel ajal tuge ja teist perspektiivi pakkuda. Lisaks võtab see ära juhile ebameeldiva üllatuse tegemise.

Mida teha, kui hirm takistab oma unistuste ja eesmärkide poole liikumist?

Ülaltoodut kokku võttes saab välja tuua kolm sammu hirmudest mööda saamiseks:

1) Räägi inimestega– leia keegi, kellega oma teema läbi arutada. Enamasti on sellest palju kasu.

2) Hakka tegutsema– tee esimesed väikesed sammud, midagigi, mis viib õiges suunas- tegusemise käigus hirm kahaneb.

3) Panusta teadlikult enda arengusse– nii avastad peagi, et kunagi hirmu tekitanud asjad polegi nii hullud. Siia alla läheb ka oma sügavamate (lapsepõlve) hirmude ja haavadega tegelemine, kus saavad erinevad spetsialistid sind toetada.

Mis mind aitas?

Küsimuse hetkeks olin pikalt pangas töötanud. Kõik oli väga hästi- suurepärane meeskond, väga hea palk, turvaline ja stabiilne töö.

Küsimus mentori poolt oli- kui suurt hirmu ma tunnen oma käe peal tegutsema hakkamise ees?

Sel hetkel tundus see olema maailma kõige hirmsam asi üldse. Lahkuda turvalisest keskkonnast, millega oled juba harjunud. Kõige rohkem tekitas muret, kuidas ma oma peret üleval peal, kui välja ei tule?

Hirmu suuruse tunnistamine oli esimene samm sellest üle saamisel.

Seejärel aitasid mind edasi kaks sammu:

Teadlik töö oma hirmuga ja läbi mõtlemine:

  • Miks ma seda muudatust tahan?
  • Mis on kõige hullem, mis juhtuda võib?
  • Mis juhtub, kui ma seda sammu ei tee?
  • Kuidas saan riske maandada?
  • Soovitud tuleviku kujustamine,
  • Mis on vajalikud väikesed sammud edasi?

Coachi kaasamine, kes aitas mul koerasabast üle saada ja viimase vajaliku enesekindluse tüki lisada.

Nüüd, 5 aastat hiljem, on põhjust toona astutud sammule tänuga tagasi vaadata. On olnud üks äärmiselt äge periood- täis õppimist, kasvamist, rõõmsaid ja raskeid hetki, kahtlusi ja hirme ning nendest hoolimata tegutsemist.

Mõnusat hirmude omaks võtmist ja nendega koos edasi minemist!

Ain Mihkelson

* Uuringus osalenud juhtidest:

  • 74% olid juhtimisstaažiga üle 10a, 6-10 aastat 11%, 1-5a- 16%
  • Vanuseline jagunemine: 45-54a- 50%, 35-44a- 32%, 55-64a- 8%, 25-34a- 8%
  • Naisi 37%, mehi 63%