Mõned päevad tagasi tegi Peep Vain toreda veebinari edu teemadel: Kuidas teha edust harjumus, mitte vedamine? Isegi kui ma kõigega päri ei ole, pani ta mind edu üle sügavalt järgi mõtlema. Mis on edu minu jaoks?
Peep küsis, milline on hea elu? Ma arendaks seda edasi – milline on hästi elatud elu? Elu, mis pakub rahu ja rõõmu ning loob seda teistelegi?
Peebu seminari eel ja ajal tundsin tugevat vastupanu. Arvasin, et mind surutakse jällegi nn traditsioonilisse tulemustel põhinevasse tegutsemisse. Ellu, kus loevad vaid tulemused ja nendega kaasnevad pingutused. Panga aegadest meenusid tulemustele ja suurtele projektidele orienteeritus. Mõni ehk mäletab veel SMART eesmärke, kus kõik pidi olema täpselt paigas, mõõdetav ja planeeritud. Kui sa lõpuks suure pingutuse najal saavutasid 100 asemel 98, olid läbi kukkunud. Selline mõtteviisi aga vähemalt mind enam ei toida ning sama meelt näivad ka uuringud olema.
Tulemus või teekond?
Uuringute järgi on tulemustele orienteeritud inimesed õnnetumad, kui protsessile keskendunud. Lisaks sellele, et protsessile keskendunud on õnnelikumad, jõuavad nad eesmärkidele kiiremini ja suudavad tulemusi pikemalt hoida.[1]
Siia sobib mäkke ronimise metafoor. Kui su eesmärk on võimalikult kiiresti tippu jõuda, et seal linnuke teha- tehtud!, võid tõesti enne teisi kohale jõuda. Kuid nii, veri ninast väljas pingutades, läheb kaduma kogu ilu, mis tee peal avaneb. Kui aga keskendud ronimisele endale ja märkad enda sees ja ümber toimuvat, on kogu protsess palju nauditavam. Lisaks oled sa palju tõenäolisemalt valmis ronima ka järgmise ja ülejärgmisegi tippu, kuna nautisid kogu teekonda.
Nii tundub mulle praegu kaugelt mõistlikum elada elu, kus iga päev loeb ja pakub rõõmu. Elu, kus loeb teekond ise. Teekond, mis viib soovitud sihtideni, olgu siis tulemus milline tahes. Nii et iga õhtu saan päevale tänutundega tagasi vaadata – oli hästi elatud päev! Tean, et andsin endast parima, mis iganes see oli, mida täna teha sain. Nii kaob ka soorituspinge ja suudan pikas plaanis parema elu luua. Nii endale kui teistele minu ümber.
Kust ma leian jõu soovitu ära tegemiseks?
Esiteks küsi endalt, kas see on asi, mida sa tõesti tahad? Miks sa seda tahad? Kui see tuleb tõesti sinu hingest, aitab see liikuma.
Järgmiseks on küsimus, kuidas seda energiat hoida. Downsi järgi kulutavad meie mentaalset (tahtejõu) energiat peamiselt kaks asja: otsustused ja rööprähklemine.[2] Esimest energiakadu vähendavad oluliselt toetavad harjumused. Nii ei pea sa iga kord vajaliku tegevuse üle otsustama, vaid teed otsuse ette ära, lastes sellel edaspidi liugu. Sel moel saad oma mentaalset energiat kulutada olulisemale.
Enda näide – olen otsustanud, et iga päev peale hommikuharjutusi lähen jooksma või kõndima. Nii ei pea ma iga päev mõtlema, mis kell ja kuhu ma trenni lähen. Ühtlasi vähendab see oluliselt minu sõltuvust tahtejõust – ma lihtsalt tean, et nüüd lähen ja teen.
Huvi korral saad harjumuste kohta lugeda lisa siit artiklist või raamatutest „Harjumuse jõud“ ja „Aatomharjumused“.
Tulen nüüd tagasi peamise küsimuse juurde:
Mis on edu? Kuidas selleni jõuda?
Minu jaoks on see rahu ja rõõm igast elatud päevast. Teadmine, et olen pingutanud ja loonud midagi uut ja vajalikku. Teadmine, et minust on kellelegi kasu olnud. Vahet ei ole, kui suur või väike see oli ja mis see täpselt oli. Edu on andmise ja saamise tasakaal. Edu on eelkõige minu olemise kvaliteet – rahu, rõõm ja heatahtlikkus, nii enda kui teiste suhtes. Kui see on paigas, on kõik muu vaid vormistamise küsimus.
Nii soovin sullegi mõtisklemist, mis on edu sinu jaoks? Milline on hästi elatud elu sinu jaoks?
Võta selle jaoks aega ning pane see endale kirja. Räägi sellest mõnele heale sõbrale või tuttavale. Loo soovitut toetavad harjumused, et saaksid iga päev oma edu nimel midagi teha. Nii võid ühel hetkel märgata, et eladki soovitud elu, olles märkamatult, sammhaaval, selleni jõudnud.
Edukat hästi elatud elu sulle!
Autor: Ain Mihkelson
[1] Robyn Conley Downs, Hüva enesetunde efekt: kuidas väikeste asjade kaudu muuta suuri ja end sealjuures hästi tunda, toim Anneli Sihvart, tõlk Ave Põlenik (Tallinn: Äripäev, 2021), 108.
[2] Ibid., 143.