Möödunud reedel puudutas mind sügavalt hetk, mil üks meesjuht poetas pisarad. Olime just lõpetamas teamcoachingut, kui ta rääkis sügavalt isikliku ja valusa loo. Taustaks – tegu oli vägagi ratsionaalse ja eduka ettevõtte juhiga, mitte “pehmekesega”.
Laupäeval kordus sama lugu – kliendiga töö tõi talle pisarad silma ja puudutas mindki.
Mõlemal korral märkasin, kuidas selline hetk puudutas kõiki kohalolnuid. Öeldakse ju, et pisarad puhastavad hinge ning see ühendab inimesi. Ehk oled seda isegi kogenud.
Miks sellest kirjutan?
Enamuse oma elust olen pisarate ees hirmu tundnud ja oma tundeid maha surunud.
Kuid viimastel aegadel märkan, kuidas lõpuni ehe ja aus olek muudab midagi inimestes. Kui mina olen ehe, võimaldab see teistelgi olla nemad ise. Tunda end turvaliselt ja jagada seda, mis on päriselt oluline. Tunda rõõmu, rahu ja hoitust isegi rasketel hetkedel. Ehk just seetõttu ootame juhtidelt ja teistelt inimestega töötajatelt ehedust.
Kirjeldatud kogemuste valguses tundub aina enam, et ma justkui ei teegi tööd. Piisab vaid minu kohalolust, kuulamisest ja mõnest sobivast küsimusest. Kogu protsess rullub lahti inimeses endas ja avaldub just talle sobival moel. Tuues vajalikud taipamised ja muutused.
Mind teeb see siiralt tänulikuks. Pannes ühtlasi mõtisklema sõnapaari “töö tegemine” asjakohasuse üle. Ilmselt ongi õigus neil, kes ütlevad, et kaugelt olulisem sellest, mida sa TEED, on see, kes sa OLED.
Mõnusat ehe olemist!
Autor: Ain Mihkelson
Pilt: Brooke Cagle on Unsplash