Uudised

Targa juhi programmil joon all

Mis on ühist rabalaukas ujumisel, indiaani püstkojal ja tänapäevasel juhtimismudelil? Õige vastus – nii lõpetasime Targa juhi arenguprogrammi. Ujusime laukas ja „lõpueksami“ tegime lõkke ääres juhtimismudeleid ja maailmavaadet tutvustades.

Targa juhi programmi lõpueksam

See oli üks äge teekond, täis erinevaid harjutusi, mõtlemisi ja jagamisi. Liikusime erinevates keskkondades ja viisidel ning kasutasime nii loovat kui ratsionaalset mõtlemist. Iga korraga kasvasime grupiga järjest tugevamalt kokku ja lauale tulid teemad, millest tavaliselt ei räägita.

Mida osalejad kokkuvõtteks ütlesid?

Liitusin Targa Juhi Programmiga 2019 aasta sügisel ning peamiselt ajendas liituma asjaolu, et olin 2019 aasta suvel asunud värskelt juhipositsioonile.

Ma siiralt soovitaksin seda programmi kõikidele juhtidele, sest 8 kohtumise peale leiab igaüks endale midagi eluteele kaasa võtta.

Lisaks teoreetilistele juhtimismudelitele ja lähenemistele sain väga palju uusi teadmisi just iseendast – iga juht on lõpuks ikkagi iseenda nägu ning seetõttu oleks eriti värsketel juhtidel äärmiselt oluline kõigepealt aru saada, millised juhid/inimesed nad on.

Tuleks ikkagi meeles pidada, et me paneme igale juhile vastutuse teiste inimeste arengu, motivatsiooni ja tegelikult ka vaimse ja füüsilise tervise osas. Seetõttu on oluline, et juhid oleks tasakaalukad ja mõistvad ning seda sain mina antud programmist kohe kuhjaga.

Teisalt ei puudu ka arutelud, mis käsitlevad konkreetseid juhtimissituatsioone, meetodeid, kooslahendamist (kovisioon) ja raskeid juhtimisotsuseid.

Viimane kui mitte vähem oluline ei ole ka asjaolu, et kohtusin suurepäraste inimestega, kellelt on ehk tulevikuski miskit õppida…”

Priit Tamme, SEB pank


Mida programmist sain?

Eelkõige arusaamise, et probleeme, väljakutseid ja tehnikaid saab vaadata mitme nurga alt. Juht peab eelkõige endast aru saama ja tasub proovida erinevaid meetodeid. Kindlasti jäävad meelde jalutuskäigud loodusesse ja näited nö loodusliku jalajälje vähendamise suunas.

Kellele või millisele juhile ma seda programmi soovitaksin?

Eelkõige juhile, kes suhtub maailma avatult ja kelle jaoks nö peavoolu tehnikad on ennast ammendanud.“

Sten Luiga, advokaadibüroo COBALT

Mõned nopped teistelt lõpetanutelt:

„Minu mõttemaailm on avardunud. Annan rohkem võimalust teistsugustele asjadele. See programm kaitseb läbipõlemise vastu.“

„See programm peaks olema töölepingusse sisse kirjutatud. Niivõrd tervislik oli kogu komplekt. See on justkui ravikuur juhi vaimsele tervisele, mis peab olema. Ajukloppimine (mõtteülesanded) olid väga head – positiivne stress

„Sai mõttel lasta rännata. Grupi sünergia ja üksteise toetamine, mõtete ja ideede vahetamine oli minu jaoks oluline. Väikesed mõtteharjutused ja suunamised värskendasid. Väga lahe kogemus. Mõtetes olen muutunud julgemaks- olen aus enda vastu.“

„Olen inimesena iseenda jaoks paremaks muutunud. See oli hea meeldetuletus, mis on oluline. Väike grupp meeldis ja vestlused olid olulised!“

„Eneseteadlikkus on kasvanud. Tean täpsemalt, mida ja kuidas peab tegema. Lõi pildi selgemaks, tean, millele elus tähelepanu pöörata. Aja maha võtmine on oluline olnud. Olen parem inimene.“


Kokkuvõtteks – mulle väga meeldis meie grupp. Edasipürgivad ja inimestest hoolivad juhid, kes teevad ka väga head tulemust. Hea näide sellest, kuidas on võimalik olla ühtaegu nii edukas kui ka hooliv juht. Meeldis, et saime teha asju, millest Eestis juhtimise kontekstis veel väga palju ei räägita. Näiteks võtta ette emotsionaalse ja spirituaalse intelligentsusega seotud teemad.

Kuidas saada targaks juhiks?

Selleni vist otseteed ei viigi. Pigem on see üks põnev teekond, täis erinevad väljakutseid ja õpetajaid. Küll aga on võimalik suhteliselt lihtsalt harjutada ühte targa juhi tunnust – teiste teenimist.

Näiteks – varahommikuti, kui meel on veel rahulik, küsi endalt: “Kuidas saan mina täna kasulik olla? Kuidas saan teisi teenida? Oma lähedasi, meeskonnaliikmeid, kogukonda, võibolla isegi maailma?”

Selle peale jää vaikuses kuulama. Vastus tuleb, ühel või teisel moel, vahel abstraktsemalt, vahel selgemalt. Kirjuta see üles ja tee oma parim, et selle järgi päeval käituda.

Õhtul enne magama minekut vaata korraks päevale tagasi.  Kuidas mul täna läks? Mida õppisin? Kuidas sain kasulik olla? Mille eest on põhjust tänulik olla?

Tänusõnad

Kokkuvõtteks tänan kõiki kaasalööjaid ja teid, head „külalislektorid“: Aino-Silvia Tali, Artjom Sokolov, Tõnu Vaus ja Henri Aaslaav-Kaasik.

Ühe unistuse sünnilugu

Idee sünnilugu

2016 kevadel oli minu elus väga raske aeg. Jäin isegi füüsiliselt haigeks, emotsionaalsest rusutusest rääkimata. Muud teha oskamata, kirjutasin kõige raskemal hetkel päevikusse read, kus palusin kõrgemalt poolt tuge.

Vaevalt pool tundi hiljem pakkus Janno Seeder, kellega olime koos coachiks õppinud, välja uue „programmi“. Sellest kujunes üks äge teekond, kus regulaarselt kohtudes arutasime enda elu õpi- ja valukohti. Ammutasime tarkust mitme tuhande vanusest õpetustest ja jagasime vastastikku kogemusi. Saime sellest mõlemad innustust, motivatsiooni ja head tegutsemisenergiat.

Hakkab looma

Paar aastat hiljem, olles selle meetodi fänn, tekkis tahtmine sama lähenemist ka Eesti Mentorite Kojas tutvustada. Ühelt poolt innustas enda positiivne kogemus. Teisalt mõtlesin, et mis mentorid me kojas oleme, kui meil endal mentorit ei ole. See oleks umbes sama, kui hambaarst üritaks endal ise hambaid parandada.

Jagasin oma ideed kojas, kuid tookord olid meil muud väljakutsed ees. Tegelesime hoogsalt “100 sammu tulevikku” projektiga, mis oli samuti äge ettevõtmine. Möödunud aasta kevadel oli aga aeg küps ja Ülle Susi oli nõus uue programmi vedamise enda peale võtma. Lapsukese nimeks sai „Igale mentorile mentor.“

Tiiu Allikvee ja Piret Jamnesega (Eesti ühed tublimad mentorluse juurutajad ja koolitajad) arutelude käigus koorus välja teadmine, et asjal, mida olin mitu aastat kõhutunde pealt teinud, on ka ametlik nimi – dialoogimentorlus. See pidi mujal maailmas olema uus ja kuum trend, mentorluse kõige kõrgem (neljas) tase. See taipamine andis indu veel juurdegi.

Väljakutsed

Programmi ettevalmistus oli omamoodi närve proovile panev. Endale tundus kõik ju nii lihte ja kiiresti ära tehtav. Selle asemel sai korduvalt erinevate inimestega arutatud ja iga kord justkui nullist peale hakatud. Olen ennast rahulikuks inimeseks pidanud, kuid tundsin ühel hetkel, et enam ei jaksa. Imestasin veel, kuidas küll Ülle nii rõõmsa meelega juba kolmandat korda sama asja suudab rääkida.

Tänu aruteludele sai aga programm kaugelt ägedam, kui ise ette kujutasin. Lisaks omavahel mentordamisele saime programmi ka ägedad välisesinejad. Piret Bristol toetas meid reflekteerimise uuele tasemele viimisega. Olesija Saue ja Evelin Org panid aga mõtlema enda persoonibrändi peale. Mõnede jaoks oli see olulisem, mõnede jaoks vähem tähtis teema. Kuid kõige olulisem oli vast see, et Olesija ja Evelin panid meid mõtlema, mis väärtust me Kojana pakume ja kuidas välja paistame. Ütlus „üksi saab kiiremini, koos jõuab kaugemale“ pidas kenasti paika.

Minu jaoks oli paras väljakutse ja samas suur arenemisvõimalus koroona kriis. Sundis see ju meid seminarid netti ümber kolima. Tänu sellele saime aga Zoomis toimetamise käppa ja teha asju, mida muidu poleks saanud. Ühtlasi sain aru, kui erinev on Zoomis ja füüsiliselt koha peal toimuvate ürituste vedamine. Koha peal saad tavaliselt energiat juurde, peale pikka kohtumist Zoomis olin aga töss ja energiast tühi. Järgmine päev oli aga jälle hästi ja meel tehtust rõõmus.

Miks ma sellest kõigest kirjutasin?

Kahel põhjusel. Esiteks – kui sul on hea idee, ära kõhkle seda teistega jagamast. Headel ideedel on kombeks teoks saada, kui need kõva häälega välja öelda. Teiseks – innustan sind edaspidigi kasutama mentori või coachi tuge. Nende mõju on raske ülehinnata – nii saame ise kasvada ja ka teisi paremini toetada.

Lõpetuseks tänan kõiki teid, kes te selle programmi sünnile kaasa aitasid! Nii mõttetalgutes osalejaid, seminaride vedajaid ja esinejaid kui programmis osalejaid. Nimekiri läheks liiga pikaks, et kõiki välja tuua. Küll aga tõstan esile Ülle- ilma tema entusiasmita poleks meie programm teoks saanud- aitäh teile kõigile!

Ain Mihkelson

Artikkel ilmus esmalt Eesti Mentorite Kojas 11.06.2020

Kuidas suurte sihtideni jõuda?

Vaid 13% uuritud juhtidest olid nõus väitega, et SMART eesmärgid aitasid neil täispotentsiaalini jõuda.

Mis viib suurte sihtideni?

SMARt eesmärkide asemel soovitas John Blakey möödunud reedel toimunud coachingu konverentsil keskenduda suurtele eesmärkidele või unistustele.

Jagas ta lihtsat 3-astmelist mudelit, mida kasutan ka ise juhtide ja meeskondadega töös:

1. Unista suurelt.

Kui ratsionaalne meel hakkab vahele segama, et ma ei tea kuidas seda teha või saavutada, lükka eesmärk kaugemale tulevikku. See võtab soorituspinget vähemaks.

2. Jaga seda teistega.

Soovitu kõva häälega teistele välja ütlemine aitab sul selle selgemaks saada ja annab jõudu juurde. Lisaks võid saada uusi vaatenurki ja teiste toetust. Inimestele meeldib kaasa aidata suurte unistuste täitumisele.

3. Tee esimesed väikesed sammud soovitu suunas.

Innustuseks sobib hästi Laozi ütlus „Tuhandemiiline teekond algab esimesest sammust“. Soovitavalt võiks esimsesed (ja ka järgnevad) sammud olla rõõmu ja positiivseid tundeid tekitavad tegevused. Nii on lihtsam liikuma saada ja rajal püsida.

Mõtle korraks enda suurimate saavutuste peale. Suure tõenäosusega käisid nendeni jõudmiseks samad etapid läbi. Nooremas peas oli võib-olla unistamist rohkem, vanemast peast vähem.

Mis veel aitab?

Meenuta, mis on sind eduni viinud? Kasuta neid tugevusi enda uute sihtide vallutamiseks.

Mis sind takistab ja kuidas sellest üle saaks? Ise olen kimpus olnud ratsionaalse meelega, mis suurtele sihtidele pidurit tõmbab. A la ma ju ei tea, kuidas soovituni jõuda. Nendel hetkedel on mind aidanud mäkke ronimise metafoor. Mäe jalamil seistes näed sa tippu, kuhu tahad jõuda. Seejärel hakkad selle suunas ronima ja rada otsima. Tavaliselt on teekond täis lookeid ja keerde, otsimist ja vahel ka ekslemist. Looduses ja päris elus ei vii üldjuhul sihtideni sirgeid otseteid.

Kord tippu jõudnud aga avastad, et asi polnudki nii hull ja sealt saad ka inspiratsiooni järgmise mäetipu valmis vaatamiseks.

Kuidas soovituni jõudmisele hoogu ja selgust juurde saada?

Samal konverentsil viisin läbi töötoa, mis keskendus vaimujõu kasutamisele soovituni jõudmiseks. Veelgi täpsemalt- nendele küsimustele vastuste saamisele, millele ainult ratsionaalse mõtlemisega vastuseid pole saanud ning mis vajavad „peenemat“ lähenemist.

Täpsemalt saad selle kohta lugeda siit.

Kuidas edasi?

Kui miskit jäi segaseks ja/või soovid tuge enda teekonnal, kirjuta Ainile. Aitan hea meelega.

Koos leiame üles nii tolmu alla mattunud suured sihid kui tee nendeni.

Edukat toimetamist!

Ain Mihkelson

Photo by Jamie Street on Unsplash

Kuidas unistusteni jõudmisele hoogu juurde saada?

Vahel jääb üksnes meie mõtte- ja tahtejõust väheks, et soovituni jõuda. Või on meie ees küsimused, millele ratsionaalne mõistus pole vastuseid leidnud. Mida siis teha?

Coachingu konverentsil viisin läbi töötoa, mis keskendus vaimujõu kasutamisele soovituni jõudmiseks. Veelgi täpsemalt- nendele küsimustele vastuste saamisele, millele ainult ratsionaalse mõtlemisega vastuseid pole saanud ning mis vajavad „peenemat“ lähenemist.

Pakun selleks välja kaks võimalust:

I variant- meelerännakutes kogenutele

Sissejuhatav etapp sihi paika seadmiseks

Kirjuta üles vastused järgmistele küsimustele:

  • Mis küsimusele vastust otsid?
  • Kuhu soovid jõuda, mis on sinu soovitud mäetipp? Mis on teisiti, kui oled sinna jõudnud?
  • Joonista soovitud sihi kohta pilt, kujundid või sümbolid, mis iseloomustavad sinu sihtpunkti.
  • Miks see sinu jaoks oluline on? Mis see sulle annab, kui oled soovituni jõudnud?

Meelerännaku etapp

Viid end sobiva tehnikaga sügavasse rahuseisundisse ja lähed vaimusilmas loodusrajale rändama. Alusta sellest, kuidas seisad inspireeriva raja alguses, olgu see metsas, rabas, mere ääres või mägedes.

Sealt lähed liikvele, kohtad peagi takistust ja saad sellest mööda. Seejärel kohtud tee peal erinevate nõuandjate ja vana targaga, kellelt kõigilt saad nõu küsida.

Meelerännakult tagasi tulles

  • Joonista värviline pilt või kujundid ja sümbolid, mis iseloomustavad kogetut ja taipamisi;
  • Kirjuta üles saadud nõuanded, taipamised ja mõistmised;
  • Kirjuta üles, mis võiksid olla 3-5 suuremat sammu või etappi soovituni jõudmiseks;
  • Kirjuta, mis on esimesed väikesed sammud, mida saad 7 järgneva päeva jooksul teha
  • Vaata veelkord kõik üle ja võta enda jaoks kokku, mis on kõige olulisem taipamine. Kirjuta ka see üles.

Elluviimine:

  • Jaga meelerännaku tulemust mõne hea kuulajaga. Nii saadud sõnumeid, taipamisi kui plaanitud tegevusi.
  • Tee esimesed sammud nädala jooksul ära ja anna sõbrale neist teada.
  • Hoia joonistatud pilti pidevalt silme ees- pane see arvuti ekraanile, kleepi vannitoa peegli kõrvale jne.

II variant- kui meelerännakud pole sinu rida

Protsessi algus ja lõpp on samad. Meelerännaku asemel mine paariks tunniks loodusesse kõndima ja pane tähele, mis taipamised ja sõnumid sa sealt saad.

Kuidas edasi?

Kui miskit jäi segaseks ja/või soovid meelerännaku läbimiseks juhendavat audiofaili, kirjuta Ainile. Jagan hea meelega.

Koos leiame üles nii tolmu alla mattunud unistused kui tee nendeni.

Mõnusat avastamisrõõmu!

Ain Mihkelson

Mis iseloomustab edukaid juhte?

Suure tõenäosusega liigud läbi elu ja juhtimise neljal tasandil. Ei ole vahet, mida või keda sa juhid –perekonda, meeskonda äriettevõttes või mittetulunduslikku ühendust.

Kuidas sa ennast ja teisi juhid? Oled sa hädaldaja, tegutseja, võimaldaja või suisa valgustunu?

Mis iseloomustab edukaid juhte ja inimesi?

Tõenäoliselt oled sa erinevatel päevadel erinevatel tasanditel – headel päevadel kõrgemal ja halvematel madalamal. Allapoole kukkumine käib tavaliselt lihtsalt. Olles näiteks üleväsinud, magamata ja näljane, võivad ka kõige väiksemad asjad närvi ajada ning võimust võtab sinu pahupool. Ülespoole liikumine nõuab aga teadlikku harjutamist ja tihti ka abi väljastpoolt.

Esimene tasand – ohver

Selles süüdistad sa kõiki teisi: ülemus on nõme, alluvad saamatud, organisatsioon sakib, elu on üks lõputu hädaorg ja viletsus. Selles etapis ei ole võimalik väga kaua olla – sul ütleb kas tervis üles või saad kinga (kui sinu juhil vähegi oidu on).

Teine tasand – elluviija

Sa käärid käised üles, paned kõik liikuma, näitad inimestele suuna kätte ja ütled täpselt, mida nad tegema peavad. Päevad on sul ülitihedad ja täis toimetamist, õhtul tunned end väsinult, kuid õnnelikuna – sai palju ära tehtud. Osad alluvad vaatavad sinu poole imetlusega, iseseisvamad aga kipuvad ühel hetkel lahkuma. Meeskonna potentsiaal on piiratud sinu teadmiste ja oskuste tasemega.

Kolmas tasand – võimaldaja

Sa lood toetava keskkonna, kus inimesed saavad kasvada ja luua. Inimesed võtavad ise endale eesmärke ja leiavad nende saavutamiseks kõige paremad moodused. Sa panustad inimeste arengusse ja kasvu, sekkudes detailidesse vaid harvadel juhtudel. Sul on aega mõelda tulevikule ja panustada tõeliselt olulisse, sh ka enda arengusse. Kõrvalt vaadates võib jääda mulje, et töötad väga vähe. Inimesed saavad peaaegu ise hakkama ja meeskonna tulemused saavutatakse ludinal. Kõik tunnevad end tööl hästi ja kui ka on tagasilööke, saadakse neist kiiresti üle.

Neljas tasand – valgustunud juht

Seda sobib hästi iseloomustama Laozi värsirida: “Kui kõik on möödas, räägib rahvas: “Meie ise tegime!””

Kõrvalt vaadates tundub, et sa justkui ei teegi midagi. Tulemused saavutatakse kui võluväel, inimesed ja juhid sinu meeskonnas toetavad ja arendavad ise üksteist. Sa mõistad, kuidas kõik olemasolev moodustab ühe terviku. Märkad, kuidas sinu käitumine ja olemine mõjutavad otseselt sind ümbritsevaid inimesi, nii heas kui halvas. Vahel imestad, kuidas kõik nii kergelt tuleb ja millega ma kõik selle ära teeninud olen.

Kasumi tagaajamise asemel keskendud teiste (nii oma meeskonna, teiste juhtide kui ka ühiskonna) teenimisele, jättes ennast tagaplaanile. Võib-olla alles hiljem, kui oled juba lahkunud, märgatakse sinu puudumist. Nii nagu päikest ei panda tähele enne, kui on pikk vihmaperiood olnud.

Ohvrist andjaks: minu isiklik teekond

Ohvrist elluviijaks

11 aastat tagasi olin ise ohvristaatuses. Olin äsjaloodud rahvusvahelise meeskonna juht, kõik asjad tundusid valesti olevat. Väljas oli 2008.–2010. aasta majanduskriis. Juht nõudis üht, kliendid aga teist. Meeskonnas olid ebakõlad ja minu päevad olid täidetud musta meeleheitega. Olin just oma juhile öelnud, et aitab, mina enam ei jaksa ja annan lahkumisavalduse. Tema aga keelitas jääma ja ütles, et käigu ma ära plaanitud koolitusel.

Läksingi järgmisel päeval, ise mustas masenduses olles, neljapäevasele koolitusele. Selle käigus juhtus vähemalt kaks olulist asja: 1) sain lõpuks pihta oma tegelikule olemusele. Enne olin tundnud end kui inetu pardipoeg huntide keskel. Koolitusel sain aga aru, et võingi olla heatahtlik, mänguline ja positiivne kuju, mitte ei pea kivinäoga tööl ringi käima ja kõike teadma; 2) sain aru oma pikemast kutsumusest – tööst inimeste ja juhtidega.

Peale seda juhtus kolm ägedat asja: 1) sain nendest taipamistest sellise motivatsioonilaksu, et otsustasin siiski jätkata ja kõige kiuste rahvusvahelise üksuse käima panna. Kui kohtan erinevaid ootusi ja nõudmisi, siis valin ise kõige sobivamad ja lepin need vastaspooltega kokku; 2) meeskond hakkas justkui võluväel tööle, konflikte tekitanud inimene lahkus ise töölt. Üks töötajatest isegi kirjutas minu koolitajale, küsides, mis minuga seal tehti – tema tahaks ka sellist muutust; 3) mind kutsuti uuele IT-juhile mentoriks, mis oli mulle esimeseks sammuks teiste arengu teadlikul toetamisel.

Elluviijast võimaldajaks

Selleks ajaks olin pangas töötades juba kümmekond aastat arenguvestlusi pidanud, nii alluva kui ka juhina. Kõige keerulisem oli vestlustes enesearengu punkt. Kuidas ma ikkagi peaksin oma töötajaid toetama? Kuidas ma ise saan kasvada? Sõnades kõlab ju lihtsalt, aga tegelikult, praktilises elus?

Sel ajal tuli mentorlus üha jõulisemalt minu ellu – sain erinevaid koolitusi ja mõnusasti praktiseerida. Mentorlusest koorus välja võtmetehnika – kuulamine, sügavalt ja päriselt. Märkasin, kuidas vahel piisas lihtsalt töötajate ärakuulamisest, et nende emotsioonid lahtuks ja nad leiaksid sobiva tee edasi. Aeg-ajalt oli hea toetada mõne asjakohase küsimusega. Uurida, kuidas neil tegelikult läheb ja millest nad unistavad, mida nad tulevikus teha tahaks.

Tänu sellele kasvas usaldus ja inimesed leidsid ise parimad moodused nii töö tegemiseks kui ka professionaalseks kasvamiseks. Mul hakkas tekkima järjest rohkem aega inimestele ja ka enda arengule tähelepanu pööramiseks.

Võimaldajast valgustunud juhiks

Siia vist päris otseteed ei olegi. Selleni jõudmisel on abiks hoopis teistmoodi “tegevused”, pigem on rõhk olemisel ja käitumisel. Mängu tulevad sellised vaimsed praktikad nagu kohalolu, tänulikkus, elu ja ilu märkamine, teiste teenimine. Andja mentaliteet, mitte võtja oma.

See ei tähenda, et need juhid ei pööraks materiaalsele maailmale üldse tähelepanu. Kuid põhirõhu panevad nad hoopis enda ja teiste arengule ja olemusele ning seeläbi reaalsuse muutmisele.

Ei julge end veel sellele tasandile jõudnuks pidada, küll aga on mul olnud viimastel aastatel õnne selliste juhtidega töötada ja koos läbi elu liikuda. Neil ongi kogu aeg kõik hästi. Nad kiirgavad rahu ja heatahtlikkust, kõik laabub. Kõik kriisid ja rasked olukorrad lahendatakse targalt ja väikseima jõupingutusega. Olen neilt uurinud, kuidas nad nii kaugele on jõudud.

Edukad inimesed on õpihimulised

Ühisnimetajatena kõlavad kolm asja:

1) neil on olnud head teejuhid või õpetajad, kes on nende arengut toetanud;

2) pidev teadlik töö endaga – oma mõtete ja emotsioonide suunamine ning füüsilise ja vaimse tervise eest hoolitsemine;

3) pidev tänulikkuse seisundis elamine ja võimaluste otsimine, kuidas teistele toeks olla.

Kuidas inimese ja juhina kasvada?

Näen vähemalt kolme moodust.

  1. Pane tähele ja märka sind tõeliselt inspireerivaid juhte ja inimesi. Mida nad teevad, kuidas nad käituvad, milline on nende olemus. Võid neilt uurida, mida nad teevad ja kuidas nad nii kaugele on jõudnud. Seejärel püüa ise samamoodi käituda. Hea igapäevane praktika on endalt hommikuti küsida – kuidas saan mina täna oma meeskonda või ühiskonda toetada? Kuidas saan täna teistele kasulik olla?
  2. Märka oma elus ette tulevaid õpetajaid ja õppetunde ning käitu nende järgi. Ühel hetkel oli näiteks kahe-aastane poeg mulle suureks eeskujuks oma entusiasmi, siira uudishimu ja säravate silmadega. Püüdsin tema elurõõmsat olekut igale poole kaasa võtta.
  3. Leia endale mõni hea mentor, coach või õpetaja, kes saab sind su teekonnal toetada. Mind ennast on see moodus viimasel neljal aastal kõige rohkem aidanud.

Mõnusat kasvamist!

Ain Mihkelson

Artikkel ilmus Edasis 29.05.2020

Photo by Marty Finney on Unsplash

Tagasi juurte juurde

Kriisi alguses hõiskasin suureliselt-  nüüd on lahe aeg, saab rahulikult võtta ja oluliste asjadega tegeleda. Tegelikkuses avastasin 5 nädalat hiljem, et olen täiesti läbi kärsanud. Olin väsinud ja närviline, meelerahu puhver oli pea täielikult otsa saanud. Isegi väikesed asjad ajasid närvi, vahel näitasin seda ka välja ja hiljem tundsin piinlikkust. Ühel hetkel küsis isegi naine, kes on üks äärmiselt kannatlik inimene, et mis asja ma niimoodi rabelen.

Kõrini veebi ilmast

Päevad olid täidetud erinevate telefonivestluste, veebi koosolekute ja veebinaridega. Osaliselt vist ka selleks, et tunda end vajalikuna ja täita päevad enda arust olulisega. Samas muutus hing aina rahutumaks, tundes puudust päris asjadest. Päris puudutustest, päris kohtumistest, päris loodusest. Tegin küll lühemaid retki loodusesse, kuid see oli vaid ajutine kerge leevendus. Umbes nagu plaastri panemine terveks ravimata haigusele.

Nii märkasingi, et vajan täielikku väljalülitust oma (mure)mõtetest. Kuni ühel õhtul hakkasin tuttava soovitusel lugema raamatut „Kolm meest paadis, koerast rääkimata.“ Mind tabas rõõmus äratundmine – midagi ei ole muutunud, 130 aastat tagasi olid inimesed samasugused. Raamatu tegelased jõudsid äratundmiseni, et on ületöötanud ja vajavad puhkust. Selle peale otsustasid nad minna kaheks nädalaks paadimatkale. Sain aru, et ka mul on vaja loodusesse, mitmeks päevaks kõigest eemale, päris metsa. Nii hakkaski mõte idanema ja hinge hiilis rõõmus ootusärevus.

Plaanisin minna üksi ning jätta tsivilisatsioon ja inimesed täiesti maha. Kuid ühe vestluse käigus mainisin poolkogemata heale tuttavale oma ideed. Tema haaras sellest innukalt kinni, öeldes, et tahab kaasa tulla. Saavutasime siiski kompromissi- mina lähen ees ja tema tuleb päev hiljem järgi.

Kohal!

Pühapäeva pealelõunaks olin valmis – kiiremad tööasjad ära orgunnitud, matkakola koos ja meel rõõmus. Ise veel mõtlesin, kuhu ma ikkagi lähen ja oma telgi püsti panen. Meeles mõlkusid Paluküla ja Kõnnumaa metsad. Hirmsasti oleks tahtnud oma telgi panna Paluküla mäe otsa, kuid tundsin, et see justnagu ei sobi. Telgi jaoks parem variant aga ei kõnetanud mind.

Probleem lahenes iseenesest. Palukülla jõudes avastasin, et olin telgi kenasti koju ukse kõrvale jätnud. Mind ajas see isegi naerma – nii lihtsalt minu telgi püstitamise mure laheneski. Võtsin siis oma väikse seljakoti ja läksin luurele, ronides peagi Paluküla mäe otsa. Seal valitsesid inimhäälte puudus, tuule müha puulatvades ja rõõmus linnulaul. Kõik see ning ümbrusele avanev vaade köitsid mind momentaalselt. Sain aru, et siia ma jään, vähemalt selleks ööks.

Kuna ärevus oli veel sees, toimetasin ringi, varusin lõkke jaoks metsakuiva ning jäin lõpuks teed juues ringi vaatama. Kaasa võetud pinge kääris kergelt edasi, laskmata mul niisama olla. Samas – teha ei olnud midagi ja kiiret polnud kuskile. Targemat teha oskamata võtsin ennist mainitud raamatu ette, nautides seal olevat öö kirjeldust. Tundsin, kuidas sama peagi mindki ees ootab:

Ja siiski annab öö meile lohutust ja jõudu. Meie väikesed mured kahvatuvad tema kõrval ja poevad häbiga peitu. Päevad on täis hoolt ja askeldusi, meie südametes valitsevad kurjad ja kibedad mõtted, ja maailm on tundunud meile julmana ja ülekohtusena. Ja siis tuleb Öö nagu tõeline armastav ema, asetab õrnalt käe meie hõõguvale otsaesisele, pöörab meie äranutetud näo enda poole ja naeratab- ja kuigi ta vaikib, on meile selge, mida ta öelda tahab, ning me peidame õhetava palge tema rüppe, ja valu ongi möödas.

„Kolm meest paadis, koerast rääkimata“, Jerome K Jerome

Tundsin, kuidas meel muutus rahulikuks, õues oli mõnusalt hämar ja käes aeg lõke süüdata. Tassisin ka oma magamiskoti ja madratsi mäe otsa ning süütasin lõkke, selle kõrvale istuma maandudes. Aja möödudes tajusin iga keharakuga, kuidas vaikus ja rahu vaikselt minusse imbuvad. Meenus Fred Jüssi jutt – noorena sõitis ta ööseks loodusesse lõket tegema, kui end kehvasti tundis. Mõtlesin, miks ma seda juba varem ei teinud, kuid peagi lahkus seegi mõte.

Paluküla lõke

Kui ma muidu olen varase uinumisega, siis sel õhtul istusin pikalt, kuni kustusid viimasedki rondid lõkkes, jäädes vaid kergelt hõõgvele. Olin just põhku keeramas, kui õrn tuulepuhang need uuesti kergelt põlema puhus. Lõin magamisele käele ja istusin edasi, kuni söed olid kustunud ja linnud vaikinud.

Magamiskotti lahti rullides kirusin end vaikselt, et ei olnud magamisaset valges valmis pannud. Pimedas magamiskoti luku kokku saamine oli korralik näpuharjutus. Alles taskulambi valgel sain sellega hakkama. Lõpuks rahulikult magamiskotis pikutades jäin taevast silmitsema. Siin-seal paistsid üksikud tähed ja vaikus ise hõljus kõige kohal ringi. Kehal oli veidi jahe, kuid rõõmus rahu hiilis ligi ja täitis südame rõõmsa ootusega järgmise päeva ees.

Särav hommik

Öösel ärkasin paar korda jaheda peale ning nautisin luksuslikku vaadet öötaevale. Hommikul nelja paiku hakkasid esimesed linnud vaikselt laulma, poole viie paiku lisandusid innukamad lauljad.

Ühel hetkel tõusis päike üle puulatvade ja hakkas kergelt soojendama. Sain aru, et on aeg tõusta. Magamiskotist välja piiludes märkasin, kuidas minu kõrval olev seljakott oli härmas, nii nagu ka magamiskott. Samas oli hingematvalt mõnus ja värske see olemine, mis mind valdas.

Tegin mõnusad hommikurituaalid, jõin veidi sooja teed ja molutasin veidi niisama, enne kui otsustasin minna ümbrust uurima. Seni olin käinud valdavalt Paluküla ja Loosasalu vahelistel aladel. Romet Vaino soovitusel pöörasin seekord pilgu Keava raba poole.

Kõnnumaale

Peagi seisin minu jaoks tundmatu metsa serval, tundes puhast rõõmu ees ootavast seiklusest. Tundmatusse minnes on alati mingi mõnus ootusärevus sees. Vahel ka väike hirmunoot, kuid elevus kaalub selle üle. Silme ees avanes väärikas madal männimets märjemal pinnasel, vaheldumas suuremate puudesaludega kõrgematel aladel. Kohe metsa serval märkasin suurt mändi, mis eristus selgelt teistest.

Tavaliselt on männid ühe sirge tüvega üles välja, vaid mõned üksikud on mitmeharulised. Minu ees kõrguv puu hargnes 3-4 meetri kõrgusel kaheks jämedaks haruks, et siis veel kõrgemal omakorda hargneda. Tundsin selle puuga koheselt hingesugulust.

Viimased aastad olen kimpus olnud enda tegevuse üheselt määratlemisega. Öeldakse ju, et keskendu ühele asjale, vaid nii saad edukaks. Minul on neid harusid aga mitu. Esimene hargnemine tuleb enda maise ja vaimse olemuse ning tegevuse lahknemise kohal. Või siis vähemalt näilise hargnevuse kohal – tegelikult need harud ju toetavad üksteist ja toetuvad samal tüvele, minu tegelikule olemusele.

Nii ma seal seda puud imetlesin ja mõtteid mõlgutasin, enne kui edasi läksin. Kulgesin mõnusasti puutumata looduses, tundes imetlust metsas valitseva vaikuse ja rahu üle. Aegajalt jooksid ristus tee väikeste loomaradadeg, mina aga jätkasin otse läbi metsa, Keava raba suunas. Kuni lõpuks leidsin kutsuva raja, keerasin sellele ja lonkisin mõnusasti edasi. Mõne aja pärast sättisin end päikese kätte puhkama, toetudes maha kukkunud kuuse najale.

Kogu mind viimastel nädalatel täitnud kiire oli kuskile kadunud. Oli aega niisama lösutada, metsa imetleda ja puude latvades lustivat tuult kuulatada.

Mäel

Lõunaks sättisin end Paluküla mäele tagasi – selleks ajaks pidi hea tuttav järgi tulema. Õnneks ta viibis ja sain teha mõnusa oleskelu päikese käes pikutades. Tabasin end mõttelt, et viimane selline molutamine oli umbes aasta tagasi. Ka siis ei olnud kuskile kiiret ja ei pidanud midagi tegema. Praegu olime ainult mina, päike ja Paluküla mägi, linnud ümberringi laulmas ja puud tuulega kaasa kohisemas. Tajusin südamesse tulvavat tänutunnet kõige olemasoleva eest.

Mõne aja pärast saabus tuttav, istusime veidi niisama ning siirdusime uuele metsaringile, nüüd juba kaugemale minnes. Õnneks oli tegu mõistliku mehega – saime enamasti vaikides käia, hoides nii füüsilist kui sotsiaalset distantsi. Õhtu eel jõudsime Keava raba servale, tehes seal jala sirutamise pausi.

„Ma jätan tavaliselt sellised kohad ja siin valitseva rahu meelde“ sõnas kaaslane, kui olime rabaservas mõne aja istunud. „Seda pilti on hea meelde tuletada, kui olen linnas ja elu liiga närviliseks läheb,“ lisas ta minu küsiva pilgu peale. Mõtlesin, miks ma ise selle peale pole tulnud ning panin idee tallele, lastes ümbruses hõljuval rahul endasse koguneda.

Kuskilt kerkis üles mõte – puud on nagu heatahtlikud tunnistajad, kes kogu meie sekeldamist rahulikult pealt vaatavad. Kui me vaid taipaks neilt küsida ja vastuse ära oodata, saaksime ka vajalikud vastused enda küsimustele. Tavaliselt on meil selleks aga liiga kiire, et looduselt nõu küsida.

Tagasi mäel

Õhtuks olime tagasi mäe otsa. Kaaslane pani oma telgi püsti, kutsudes mindki telki. Arvasin, et öine tähistaevas on liiga suur luksus, et see telgi mugavuse nimel ohverdada. Nii sättisingi enda magamisaseme uuesti otse taeva alla ja läksin meile teed keetma.

Magamisase Palukülas

Ülejäänud õhtu oli tõeliselt mõnusas kulgemises. Lasime oma mõtetel rännata ja rääkisime asjadest, mis südamel ja meelel. Eelmise õhtu vaikus täiendas suurepäraselt selle õhtu mõtterännakuid. Tundsin, kuidas hing puhastus ja süda täitus rõõmuga. Lõkke ääres istudes juhtub mingi maagia – inimesed avanevad ja jagavad, mis on tõeliselt oluline. See juhtub kuidagi iseenesest mõistetavalt. Küllap on see meil geenides ajast, kui küttide ja korilastena ringi liikusime ning õhtuti lõkke ääres päevamuljeid jagasime.

Õhtust sai lõpuks öö ja väsimus võttis võimust. Pugesime vaikselt põhku, kuid rõõm päikeselisest päevast ning õhtustest vestlustest tuhises endiselt minus ringi, laskmata uinuda. Ei jäänudki muud, kui vaikuses tähistaevast imetleda. Sel õhtul oli taevas tähtedega üle külvatud, täites mind imetlusega elu ilu ja lõpmatuse üle.

Kisub viluks

Öösel läks külmaks. Isegi nii külmaks, et enne nelja ärgates kirusin end ja mõtlesin, oli mul nüüd seda vaja. Soovisin südamest, et hommik saabuks kiiremini. Ei tulnud ta minu soovimise peale midagi kiiremini. Tiksusin vahelduva eduga une ja ärkveloleku piiril, kuni lõpuks uuesti uinusin.

Hommikul oli hoopis teine pilt – taevas oli pilves ja tuul tuhises ringi. Magamiskott tundus nii ahvatlevana, et ei tahtnud sellest kuidagi lahkuda. Viimaks ajas kell siiski üles ajas – meil mõlemal olid sel päeval muud asjatoimetused ees. Sättisimegi asjad rahulikult kokku ja tegime lõpetuseks mäe otsas uhke trummirännaku.

Tagasi kodus

Koju sõites nurrus uskumatult mõnus tunne südames. Veel suurem oli rõõm sooja koju jõudmisest ning mõnusast hommikusöögist. Möödunud päevad läksid kerge paastu tähe all, seetõttu maitses toit imeliselt hästi. Aknast välja vaadates tabasin end heameelt tundmas- õues oli vihma sadama hakanud,  saime napilt kuiva nahaga koju.

Hea tuttav ütles pärast, et tema sai sellest käigust hea energialaksu, mille pealt mitu päeva edasi toimetada.

Minus endas aga tekkis mõnus tühi ruum, kus sain aru, mis on minu jaoks tõeliselt oluline. Looduses viibimine, nii üksi kui koos teiste ägedate inimestega. Sügavad vestlused ja rõõmude ning murede jagamised. Ühenduse loomine oma parema mina, Looduse ning Suure Vaimuga, nii nagu indiaanlased teda kutsuvad. Selle lõputu heatahtliku jõuga, kes meile vaikses öös vastu vaatab ja on alati nõus vastama, kui me vaid küsime. Olgu siis läbi intuitiivsete taipamiste, loodusmärkide või teiste eluteele sattunud inimeste suu läbi.

Tagantjärgi meenutades ei oskagi muud, kui vaid tunda vaid tänulikkust, et elame sedavõrd lahedas kohas. Puutumata loodus ja mets on enamusel meist poole tunni kaugusel.

Lõpetuseks – kui loetu puudutas sind, anna endast mulle märku. Ehk saame koos rännata või saan muul moel sinu teekonnal toeks olla.

Mõnusaid rändamisi, nii looduses kui vaimuilmas!

Ain Mihkelson

Kuidas kodus töötamisest maksimum võtta?

Kodus töötamine võib olla nii mõnus vaheldus kui tüütuks muutuv kohustus. Kuidas see teha võimalikult kasulikuks ja mõnusaks endale?

Olen tänaseks kümmekond aastat kodukontoris töötanud ja märganud, mis töötab, mis mitte. Esimesed 5 aastat sellest töötasin pangas rahvusvahelist meeskonda juhtides, olles kodukontoris mõne päeva nädalas. Viimased 5 aastat töötan pea ülepäeva kodust, turgutades end „kohtumiste päevadega“ kodukontorist väljaspool.

Võta minu mõtteid kui soovitusi mitte õpetust, kuidas õige on. Proovi enda peal järgi, mis sinu jaoks sobib.

Päeva alustamine

  • Loo endale kindel rütm, millal päevaga alustad- nii on sul lihtsam ärgata ja hommikuti käima saada.
  • Kuna tööle sõitma ei pea, kasuta säästetud aega enda jaoks. Näiteks väike meditatsioon, joogaharjutused ja eelseisva päeva läbi mõtlemine annavad minu päevadele hea algtõuke
  • Leia võimalusel endale sobiv koht kodus töötamiseks, kus sind ei sega teised kodus olijad ja muud ahvatlused (külmkapp, telekas jmt). Mulle näiteks meeldib mõtte-ja kirjatööd teha päikesepoolses toas põhja või idasuunas istudes, telefonikõnesid aga püsti ringi käies.
  • Kasuta päeva esimesi tunde kõige olulisemate tööde tegemiseks- pea on siis värske ja mõttetöö lendab paremini.
  • Lülita segajad (telefoni teavitused, mailid, FB jmt) välja- neid jõuad ka pärast vaadata. Kui sa ei ole just tuletõrjuja tüüpi ametis, on ühele asjale keskendumine kasulik nii sulle endale kui teistele.
  • Kui kohe suure asjaga minema ei saa, tee alustuseks mõni väiksem oluline asi. See annab hea tunde (tehtud!) ja tegutsemisenergiat suurem asja käsile võtmiseks.

Päeval

  • Pea regulaarselt pause- märka, millal ära väsid ja mõistus ei liigu enam. 10-15min puhkust ja peale seda oled justkui uus inimene.
  • Kui oled vähe und saanud, on 15-20 min lõunauinak äärmiselt kasulik. Kasuta äratust, et liiga kauaks magama ei jääks, muidu on pärast veel raskem.
  • Tee vahelduseks mõned kõned kolleegide või sõpradega, kui su töö seda ei nõua. Sotsiaalsete olenditena vajame teistega suhtlust.
  • Võid kokku leppida kolleegidega, millal ja mis päevadel on hea selliseid „kohvinurga pause“ teha, nii ei sega üksteise töörütmile sisse.
  • Ilusa ilma korral on telefonivestlusi hea õues kõndimise pealt teha. Rütmiline käimine tuleb loovusele kasuks ja värske õhk turgutab nii keha kui vaimu.
  • Kõndimisest on abi ka siis, kui su ees on probleem, millele lahedust ei leia. Üsna sageli tulevad mul just käimise pealt uued mõtted.

Veebikoosolekud

  • Veendu enne koosolekut, et vajalik programm töötab, kui kasutad seda esimest korda.
  • Säti ennast mõned minutid varem valmis- nii oled keskendunud ja valmis kohe alustama. Vahel on sisse-logimistega probleeme ja siis jõuad vajadusel vea parandada.
  • Kui kodune internet on aeglane, palu kodustel võimalusel FB, videote jmt suuremahulise info tarbimine pausi peale panna.
  • Head mikrofoniga kõrvaklapid on suureks abiks- nii kuulevad teised sind paremini ja teiste jutt ei häiri koduseid.
  • Koosoleku juhatajana veendu, et kõik saavad rääkida. Füüsilistel kohtumistel on lihtsam teisi märgata- inimesed annavad kehakeelega märku soovist midagi öelda. Veebis aga kipuvad tagasihoidlikumad vaikima, kui neilt otse ei küsita.
  • Vajadusel piira jutukamaid- muidu räägivad nad aja täis ja oluline võib jääda käsitlemata.
  • Kui pead kirjaliku kokkuvõtte tegema koosolekust, tee see kohe peale koosolekut. Nii on räägitu värskelt meeles ja saab kokkuvõte ühe hooga tehtud.
  • Planeeri koosolekud ja päev nii, et saad kohe kokkuvõtte ära teha, mitte et järgmine koosolek kohe peale jookseb. 25 või 50 minutilised koosolekud on selleks hea formaat.

Päeva lõpetamine

  • Lepi endaga kokku, millal tööpäevad lõpetad. Enamasti kipuvad inimesed kodus pikemalt töötama kui kontoris. Ei pea ju kuskile minema ja nii oluline teema on ju pooleli.
  • Vaata üle, mis sai tehtud ja mis vajab järgmine päev tegemist.
  • Võimalusel lõpeta nii, et saad järgmisel hommikul pooleli olevast kohast jätkata. Näiteks kui kirjutad pikemat artiklit, jäta pooleli kohas, kus tead täpselt, kuidas edasi minna. Nii saad hommikul kergemini liikuma.
  • Kirjuta järgmise päeva 5 kõige olulisemat tegevust üles. Nii sead vaimu juba õhtul valmis ja tõenäosus, et tegevused ära teed, on suurem.
  • Ülejäänud õhtu tunne rõõmu vabast ajast. Värskes õhus liikumine, hea söök, mõnus vestlus kodustega ja hariv või lõõgastav lugemine teevad minu õhtud rõõmsamaks.
  • Pigem piira õhtuste uudiste tarbimist. Muidu ärritad end niisama üles ja midagi väga uut sealt nagunii ei tule. Kui tulebki midagi väga olulist, siis see jõuab nii või teisiti sinuni.

Nädala rütm

  • Säti endale sobiv rütm- mis päevadel teed süvenemist nõudvaid suuremaid tegevusi, millal suhtled aktiivselt inimestega.
  • Esmaspäeva hommikud on tavaliselt vaiksemad- paljud ei ole veel päris töölainele saanud. Siis on hea ka ise rahulikult nädalasse sisse elada.
  • Reede pealelõunad- paljud palgatöötajad on oma mõtetega juba nädalavahetuses. Sulle võib käsilolev teema väga meeldida, kuid ära eelda, et kolleegid sama tunnevad.
  • Nädalavahetused- võta vähemalt üks päev, kus tööga pausi pead, ka oma mõtetes.
  • Kuna mõtted tekivad omatahtsi, aitavad töömõtteid eemal hoida aktiivsed tähelepanu köitvad tegevused. Näiteks looduses liikumine, ühine kokkamine, hea film, ilukirjandus, sõpradega vestlused jmt.
  • Mõned inimesed kasutavad pühapäeva õhtupoolikut töö tegemiseks, et end paremini esmaspäevaks ette valmistada.
  • Mulle meeldib pigem laupäeva esimene pool töö tegemiseks. Pärast tean, et oluline on tehtud ja võib rahulikult ülejäänud aja puhata.

Mõnusat kodus töötamist ja vaba aja nautimist!

Hirmud- kuidas kogenud juhid neist üle saavad?

„Kui suurt hirmu sa selle ees kardad, 10 palli skaalal?“- „100!“ vastasin kõhklematult, hirm kõhus keeramas. Ometigi, 2 aastat hiljem, olin suutnud oma suurimale hirmule rõõmsalt vastu astuda. Mis juhtus? Sellest kirjutan hiljem edasi.

Mida juhid kardavad?

Hiljuti uurisin edukate juhtide* käest, millised on nende suurimad hirmud ja kuidas nad oma hirmudest üle on saanud.

Top 5 hirmu olid järgmised:

  • Kas ma saan hakkama, toon oodatud tulemuse koju?
  • Kas ma olen piisavalt tark, ei eksi, teen õigeid otsuseid?
  • Inimestega seonduv– kas suudan neid hoida, motiveerida, pööran piisavalt tähelepanu?
  • Avalik esinemine;
  • Mitte mõistetud ja aktsepteeritud olemine.

Tavaliselt nähakse juhte enesekindlate, tarkade ja edukatena. Millest siis tuleb, et nende sisemaailmast vaatab vastu hoopis teine pilt?

Ilmselt on üks põhjus meie kultuuriruumis. Enda teadmatuse või nõrkusehetke tunnistamine ei ole justkui kombeks. Seda võib teha, aga ainult lähedaste ringis või siis, kui tõesti usaldad teist poolt. Ometigi ei ole keegi meist eksimatu ega kõikvõimas- isegi Kalevipoeg kolistas mööda ämbreid.

Viimase paarikümne aasta jooksul olen näinud paljusid juhte tegutsemas. Aina enam on silma jäänud juhid, kes julgevad ka avalikult tunnistada raskeid hetki, kõhklusi, hirme. Tavaliselt on neil juhtidel suurem toetus oma inimeste poolt ja usalduslikum õhkkond kogu meeskonnas. Võib küll küsida, kas juhid julgevad enda haavatavust välja näidata seepärast, et meeskond neid toetab, või saab usaldus alguse juhist endast. Mulle tundub, et pigem saab asi alguse juhist. Öeldakse ju, et usaldus on peegelsuhe- nii palju kui sa välja näitad, saad ka tagasi.

Kui inimesed näevad, et ka juht on inimene, tulevad nad hea meelega appi. Lisaks muudab see kogu meeskonna suhted avatumaks ja usalduslikumaks. See annab õiguse meeskonnalegi eksida, kõhelda ja riske võtta ning seeläbi rohkem saavutada.

Kuidas juhid oma hirmudest üle on saanud?

Mis on aidanud hirmudest üle saada?

Praktika oli kaugelt levinuim vastus- pihta hakkamine, hirmudest hoolimata. Tegutsemise käigus hajub tavaliselt ka hirm ja selgub, et asi polnudki nii hull.

Hirmu läbi arutamine koos teiste juhtide, mentorite või coachidega. Üksi on võimalik oma mõtetesse kinni jääda. Kui aga leiad kaaslase, kes su ära kuulab ja teise nurga alt küsida mõistab, võib see su kännu tagant lahti päästa.

Eneseareng– see tundub alguses ringiga minek, kuid samas võib olla kõige olulisema mõjuga. Mida suurem on sinu teadlikkus endast ja maailmast, seda avaramas kontekstis suudad oma hirmu ja probleemi hinnata. Seeläbi leiad ka lahendused, mis kitsama silmaringi puhul jäävad kättesaamatuks.

Meeskonna kaasamine– enda inimestega oma probleemi läbi arutamine ja koos lahenduste leidmine. See võtab ühtlasi vajaduse juhil endal kõige targem ja eksimatu olla.

Koolitused– suudavad üldjuhul pakkuda uusi ideid, vaatenurki ja tavarutiinist välja tuua, rikastades maailmapilti ja aidates uute lahendusteni jõuda.

Lähedased– olgu selleks siis pere või sõbrad, kes on valmis ära kuulama ja omalt poolt nõu andma.

Teema läbi mõtlemine– mis on kõige hullem, mis juhtida saab? Mida saan ise teha? Millist abi vajan?

Oma juhiga teema läbi rääkimine ja arutamine. Kui sinu juht teab, millega maadled, saab ta õigel ajal tuge ja teist perspektiivi pakkuda. Lisaks võtab see ära juhile ebameeldiva üllatuse tegemise.

Mida teha, kui hirm takistab oma unistuste ja eesmärkide poole liikumist?

Ülaltoodut kokku võttes saab välja tuua kolm sammu hirmudest mööda saamiseks:

1) Räägi inimestega– leia keegi, kellega oma teema läbi arutada. Enamasti on sellest palju kasu.

2) Hakka tegutsema– tee esimesed väikesed sammud, midagigi, mis viib õiges suunas- tegusemise käigus hirm kahaneb.

3) Panusta teadlikult enda arengusse– nii avastad peagi, et kunagi hirmu tekitanud asjad polegi nii hullud. Siia alla läheb ka oma sügavamate (lapsepõlve) hirmude ja haavadega tegelemine, kus saavad erinevad spetsialistid sind toetada.

Mis mind aitas?

Küsimuse hetkeks olin pikalt pangas töötanud. Kõik oli väga hästi- suurepärane meeskond, väga hea palk, turvaline ja stabiilne töö.

Küsimus mentori poolt oli- kui suurt hirmu ma tunnen oma käe peal tegutsema hakkamise ees?

Sel hetkel tundus see olema maailma kõige hirmsam asi üldse. Lahkuda turvalisest keskkonnast, millega oled juba harjunud. Kõige rohkem tekitas muret, kuidas ma oma peret üleval peal, kui välja ei tule?

Hirmu suuruse tunnistamine oli esimene samm sellest üle saamisel.

Seejärel aitasid mind edasi kaks sammu:

Teadlik töö oma hirmuga ja läbi mõtlemine:

  • Miks ma seda muudatust tahan?
  • Mis on kõige hullem, mis juhtuda võib?
  • Mis juhtub, kui ma seda sammu ei tee?
  • Kuidas saan riske maandada?
  • Soovitud tuleviku kujustamine,
  • Mis on vajalikud väikesed sammud edasi?

Coachi kaasamine, kes aitas mul koerasabast üle saada ja viimase vajaliku enesekindluse tüki lisada.

Nüüd, 5 aastat hiljem, on põhjust toona astutud sammule tänuga tagasi vaadata. On olnud üks äärmiselt äge periood- täis õppimist, kasvamist, rõõmsaid ja raskeid hetki, kahtlusi ja hirme ning nendest hoolimata tegutsemist.

Mõnusat hirmude omaks võtmist ja nendega koos edasi minemist!

Ain Mihkelson

* Uuringus osalenud juhtidest:

  • 74% olid juhtimisstaažiga üle 10a, 6-10 aastat 11%, 1-5a- 16%
  • Vanuseline jagunemine: 45-54a- 50%, 35-44a- 32%, 55-64a- 8%, 25-34a- 8%
  • Naisi 37%, mehi 63%

2019 eredamad hetked

Tagantjärgi vaadates saab öelda, et on olnud äge aasta. Olen saanud teha üsna eriilmelisi asju lisaks juhtide ja nende meeskondade toetamisele.

Allpool mõned esimese hooga meenunud ettevõtmised ja kogemused:

Noortega õnneliku elu loomise nädal Lipstu nõmmel

Noortega õnneliku elu loomise nädal– möödunud aasta kõige enam pingutust nõudnud ettevõtmine. Vägagi väsitav, kuid lõppes äärmiselt hea tundega.

Raplamaa aasta koolitaja 2019 ja sellega seoses ka Eesti aasta koolitaja nominent. Pole ma ennast  kunagi koolitajaks pidanud, pigem lihtsalt inimeste arengu toetajaks. Aga hea meel oli ikka, et märgati ja tunnustati- aitäh!

Väärikate Ülikoolis Õnne valemist rääkimas

Õnne valemist Väärikate ülikoolis– esinemine endast märksa elukogenumatele inimestele. Oli üks väga äge pingutust nõudnud kogemus, mis jääb kauaks meelde.

Vähihaigete laste suvelaagri toetuskampaania kamba peale kogusime üle 1500EUR. Esimese sellise ettevõtmise kohta igati tubli tulemus- tänud kõigile toetajatele!

Targa juhi arenguprogramm– septembris lõpetasime ühe hooaja ja oktoobris alustasime juba järgmise hooaja ning ägeda grupiga. 2019 programmi lõpetanute muljeid saad lugeda siit.

Tiiu ja Ain ICF Converge’l 2019

ICF Converge 2019– äärmiselt inspireeriv kogemus ülemaailmselt coachingu konverentsilt. Sain nii mõnelegi mõttele kinnitust ja uusi vaatenurki. Sealt üles nopitu kohta saad siit täpsemalt lugeda.

High Performance team coaching– treening Ericson Internationalilt. Eelkõige sain kinnitust, et olen seni õigel teel liikunud ja mitmele seni intuitiivselt tehtud asjale ka ametliku nimetuse. Lisaks ports uusi tehnikaid ja mõtteid teistegagi jagamiseks.

Training of Trainers by Gaia Education– koolitus, mis suutis esmapilgul võimatuga hakkama saada- ühendada sügavuse, mängulisuse, praktilisuse ja ratsionaalse raamistiku üheks unikaalseks tervikuks. Üks sügavamaid õpikogemusi sellest aastast.

Loomuliku juhtimise mõttekoda Endla Looduskaitse alal

Loomuliku juhtimise mõttekoda Jõgevamaa ettevõtjatele. Oli üks lahe teistmoodi päev Endla looduskaitse keskuses. Saime toreda seltskonnaga nii rabas käia kui vaadata, mis on loomulik juhtimine.

Pikema sõpruse päev meestele– inspireeriva eesmärgiga ettevõtmine laheda meeste kambaga. Sellest võiks kohe traditsiooni teha.

Visioonirännak 2019– jällegi eelnevatest aastatest erinev, veelgi puudutavam kui eelmised, tuues ka mulle endale olulisi taipamisi.

EMK sügismatkal Romet Vainot kuulamas

Eesti Mentorite Koja sügismatk koos Romet Vainoga- viisime juhid rappa ja tõime kõik ka tagasi, rõõmsamate ja värske energiaga laetuna.

Art & Science of Mindfulness koolitus coachingu võtmes Ericson Internationalilt. Mulle väga meeldis, kuidas kohalolu ja elu sügavamate tasandite tajumine ühendati praktiliste ja kohati isegi lihtsate coachingu meetoditega.

Looduscoaching– kui eelnevatel aastatel oli see pigem kevad-suve teema, siis 2019.a sai  kohe jaanuaris välja mindud. Mitu inimest olid selle kingituseks saanud ja kibelesid matkama. Oli päris lahe lumes sumbata ja olulistel teemadel arutleda.

Loovkirjutamise koolitused Mathuraga, mis avasid hoopis uue tahu nii kirjutamise kui mu enda juures. Nende täiendamiseks sobis imehästi ka Mihkel Raua kirjutamiskoolitus- mees tulistas nagu kolmeraudsest pärleid, kuidas loetavat (äri)teksti kirjutada.

Lisaks veel ports muid isiklikumat laadi koolitusi, sündmusi ja elamusi.

Jumalaid hämmastades

Raamatutest tooks eraldi välja Ben Okri „Jumalaid hämmastades.“ Ei oska ma siiamaani kirjeldada, millega täpselt tegu on ja miks see nii hinge läks, kuid puudutas igal juhul väga sügavalt.

Mõnusat aasta lõppu kõigile ja veel paremat uue algust!

Ain Mihkelson

Visioonirännak- 2019 muljed

Kell on pool kolm öösel ja silm läheb lahti. Saan aru, et sel ööl enam magamisest asja ei saa. Nii algabki minu Visioonirännak, 15 tundi enne „ametlikku“ algust.

Kuid enne enda lugu jagan teiste osaliste muljeid:

Mida mõned teised osalejad pärast ütlesid?

Henri Kaasik-Aaslav:

Tulin visioonirännakule Aini „viimase minuti“ kutsel, otseselt süvenemata kuhu mind kutsutakse ja mis toimuma hakkab. See teadmatus, mis ees ootab, on mulle omane. Nii lähen ma vaatama filme, lavastusi ja miks mitte ka rändama reeglina nii, et soovitusi ja kogemusi väga läbi ei sirvi– see mis tuleb, see tuleb ja olen avatud ning sellega saab kõrvale jätta „ootuste purunemise“.

Nüüd tagasi vaadates nendele 2,5 päevale võin julgelt öelda, et see oli midagi erakordset.

Raske on tuua esile eraldi ühte või teist tegemist, sest „pakett“ oli väga hästi läbi mõeldud. Piisavalt oli rännakus ürgsust ja metsikust, samas tundsid et oled hoitud ja hoolitsetud. Need tundide (päevade) pikkused lõkkesse vahtimised on tänasel urbaniseerunud ühiskonnas midagi, mida oma elujooksul tänapäeva inimene väga enam ei saa kogeda. Matk ürglaande Marko juhtimisel, erinevad metsalood ja jäljed metsloomadest meie ümbruses, ööbimine palja taeva all ning muidugi boonusena indiaani higitelk, on võrreldav ühe ekstreemsema rattamaratoniga (näiteks Haanja 100), mille õnnestumisel oled energiast pakatav. Mis aga kõige olulisem, „Visioonirännak“ ei eelda, et oled 2000-3000 kilomeetrit treeningkilomeetreid maha sõtkunud. Visioonirännak pakub seda tunnet palju targemalt, vaimsemalt ja tervemalt.

Minu isiklik „energialaks“ kestis vähemalt 2-3 nädalat. Tunne oli nii hea, et oleksin võin võtta ette täismaratoni 😊. Lisaks muidugi meeletu vaimuvärskus (mida paraku Haanja 100 ei paku ☹), mis lööb pildi laiaks ja selgeks.

See finiš oli küll ilma medalita kuid see eest tuli „medal“ nii enesetundele (tegin ära) kui vaimule

Minu kindel soovitus on, et tehke ära ja teil on üks oluline ja vinge lugu oma elus, mida rääkida oma lähedastele, sõpradele.


Loore Martma:

Ma vahel tunnen, et käesoleva aja märgiks on teatud eraldumine ja kaugenemine. Kuigi me linnastume ja elame kõik võrdlemisi tihedalt koos, ei tunne me oma naabreid, tihti rääkimata nende teretamisestki. Vaatamata digitehnilistele võimalustele, mis annavad meile justkui ööpäevaringse seotuse üle terve maailma, jääb puudu inimlikust lähedusest ja kontaktist üksteisega. Me ostame kalleid all-inclusive reisipakette kaugetele maadele, et imetleda seda hunnitut loodust, ometi kaugeneme me omaenda kodumetsadest. Võime küsida teed Solarise keskusest Stockmannini, aga kes oskaks juhendada teed läbi metsa rabasaare juurest selle vägeva tammeni? Ja kõik see, eraldumine ja kaugenemine, ongi kiirtee üksilduseni (mitte segi ajada üksindusega!). Ent sellele vaatamata, oh õudust, mis siis veel saab, kui hetkeks üksi jäädagi (hetk, mille võimalikkus väärtusena on tegelikult täielikult kaduv) – siis paneme teleri käima, raadio mängima, kõrvaklappidest podcasti kõlama ning Delfi uudised kiirelt arvutist lahti. Appi!

See kogemus, mida see nädalavahetus pakub, mida me ometi endile ise sellisel turvalisel ning hoitud moel tihti luua ei saa (oska või taha), on niivõrd ainulaadne, et sellest ei pruugigi alguses kohe aru saada. Küllap mõtled, et noh, mis see siis ära ei ole?! No super, aga siis mine! Kui vähegi kõnetab või kutsub. Lülitada end kasvõi kaheks õhtuks välja, jätta telefon kaugusesse ning lihtsalt olla, jalutada metsas, istuda maha (päris maa ja sambla peale), käia higitelgis ja higistada kogu see stress ja pinge endast välja, juua teed ning rääkida teemadel, mis päris ja olulised ning siis olla üksi, vaikuses ja rahus – kas see pole just see, millest kõik koguaeg räägivad, aga ometi keegi kunagi ei tee. Aga kuhu ma kaasa-lapsed-kodu-töö jätan? Nende kahe õhtuga ei kuku maailm veel kokku. Ta pöörleb edasi, kuid võibolla Sinu jaoks siis juba pisut rahulikumalt.


Ave:

„Täna on sellest nädalavahetusest möödas 2 kuud. Praegu tagasi vaadates tunnen, et see võiski olla pikas pildis totaalse kriisi kõige süngem moment.

Tegin ühel heal päeval endale arengukava – huvitav, kuidas see mulle varem ei olnud pähe tulnud. Võib olla olin sellest isegi lugenud või kuulnud, aga et seda nagu võikski endale päriselt teha – missugune valgustuslik idee:)!!! Olen suutnud endale leida järgmise eesmärgi, midagi, mida tahta. Tegin mõtlemissuunas täieliku pöörde ja kui piltlikult oli enne nina põhja, siis nüüd  on lõunasse.

Alustasin lõpuks coachinguga (pikalt juurdlesin, kas mul on vaja psühholoogi, coachi, mentorit, jooksutreenerit või arsti:)). Tugivõrgustikku kavatsen veel laiendada – see on minu jaoks täitsa uus kontseptsioon, et endasse võib suhtuda nagu projekti v ettevõttesse, keda saab spetside abil arendada. Ainult hea tegevjuht veel puudubki:) Saan ju aru, et selleks ei ole kedagi peale enda palgata. Tundub, et suures pildis on käivitunud olulised muutused ja ootan põnevusega selle inimesega kohtumist, kelleks ma olen mõeldud saama. Kohati on kohe väga avar tunne. Eks kõige selle sekka on olnud ka kõvasti heitlemist ja jama, aga kuidas siis teisiti. Ja igatsus on metsas ööbimise järgi. Et ma saan seda teha, kui vaid soovin, see paneb nagu pirni põlema selle rõõmu kohal, mida laagriski kogesin.


Minu enda lugu

I päev.

Nagu ikka, on esimesel päeval kogunedes inimestes tunda elevust ja ootusärevust. Võib-olla veidi hirmugi. Enamus ju ei tea, mis neid ees ootab ja paljud pole kunagi üksi ööd looduses veetnud. Seda enam on hea näha, kuidas jällegi on kokku saanud õige punt. Just need, kes sellele Visioonirännakule sobivad ja seda looma hakkavad.

Teeme Tipis (püstkojas) mõnusa väikese sissejuhatuse, räägime, kes miks tulnud on ja mida ootab. Peagi läheme esimesele ringkäigule loodusesse. Pealik Marko käib nagu vana kala enda valdustes ringi ja näitab erinevaid kohti, kuhu võiks järgmisel ööl paika jääda. Ilm on veidi viluvõitu- kergelt tibutab ja hakkab juba pimedaks minema. Oma esimese ringkäigu lõpetame päris hämaras, tundes rõõmu tipis süttivast lõkkest.

Järgnevad mõnusad jutu ja lauluringid, ka trumm ja parmupillid saavad oma sõna sekka öelda, enne kui seltskond uniseks hakkab jääma. Ühel hetkel keegi poetab- „Ain sul on nii hea mahe hääl, võiksid meile unejutu rääkida.“ Lasen selle mõtte esimese hooga minna- mis jutuvestja nüüd mina olen. Kuid ühel hetkel, kui rahvas on end mõnusasti külili sättinud ja olulisemad jutud räägitud, hakkan endalegi üllatuseks ühte lugu kahest indiaanipoisist veeretama. Lugu muudkui veereb ja hargneb, jõudes lõpuks päris unenäolistesse paikadesse. Lõppu jõudes on kuulda siit-sealt kerget nohinat- esimene veerandpäev on lõppu jõudnud.

II päev

Visioonirännaku jalutuskäik

Inimesed näivad hommikul puhanud ja rõõmsameelsed, samas ka tõsised. Päris asi on ju alles ees. Hommikul võtame rahulikult aega- kes teeb pikema, kes lühema jalutuskäigu looduses, enne kui lõkke juurde sooja koguneme. Taevas on veelgi tumedamaks läinud, puhub väike tuuleke ja aeg-ajalt tibutab. Peale „lõkketeraapiat“ ja sooja teed on aeg siirduda uuele ringkäigule loodusesse. Meeleolud muutuvad veel tõsisemaks ja justkui tellitult hakkab vihma sadama. Aina korralikumalt ja tugevamalt, nii et Marko on peagi läbimärg. On näha, et meeleolu kipub langema- pole ju õhtugi veel käes ja juba on olemine nii märg. Samas on selles vihmas midagi puhastavat ja taastavat, nii et märjast olemisest hoolimata naaseme lõpuks heatujulistena laagrisse.

Trummirännak ja sellele järgnev higitelk puhastavad nii hinge kui ka keha. Jäänud on veel vaid viimased ettevalmistused, enne kui minnakse ööseks enda päris olemusega kohtuma.

Öö

Vaatan kerge kadedusega, kuidas ülejäänud lahkuvad. Minu rolliks on sel ööl laagris lõke üleval ja tee soojas hoida, juhuks kui keegi peaks varem tagasi tulema. Teen siis ööseks paraja varu küttepuid valmis, ise veel muretsedes, kas hommikuni ikka jagub. Kiikan ka veetünni- enamus allikaveest on päeva jooksul ja higitelgiga otsa saanud. Äkki veab ikka välja ja Marko mainib, et laagriplatsi teises otsas on veel kuskil tünnis.

Läheb aega, enne kui päris pimedaks läheb. Aeg tundub teosammul liikuvat. Teha pole ju midagi- aeg-ajalt vaid tuld kohendada ja siis jällegi ootele jääda. Vaatan seda lõket ja ennast lõkke ääres ning ühel hetkel hakkavad kahtlused ja enesehaletsus ligi tikkuma. Mille pagana pärast ma siin istun ja seda lõket hoian? Võiksin ju selle asemel kodus mõnusast magada. Mis kasu sellest istumisest ja lõkke üleval hoidmisest üldse on? Inimesed võivad ju niisama ka magama tulla, kui tõesti varem tulevad. Kas mul puid ikka jagub hommikuni? Ja teed? Jne jne.

Õues läheb järjest külmemaks ja ühel hetkel hakkab ka vihma sadama. Sel hetkel mõtlen kaastundlikult ülejäänute peale. Mul on siin ikka luks värk- tipi hoiab vihma eest ja lõke annab sooja. Mida aga teised teevad? Õnneks ei saja väga pikalt ja hirm teiste pärast annab järele.

Mingil hetkel laekub üks meestest- ta kohtus oma lapsepõlve hirmudega, mis ta metsast välja kihutasid. Sai mõnda aega mööda pimedat metsa ekselda, enne kui moodsad abivahendid- telefon ja GoogleMaps- ta välja aitasid. Mul on isegi hea meel, et üks hing seltsiks juures ja ei pea päris üksi istuma. Harutame veidi tema lugu, enne kui ta magama keerab. Enne aga suudab ta ühe teekannu kummuli ajada. Pimeduses on vaid kuulda, kuidas tee „klunk-klunk-klunk“ kannust välja voolab, enne kui taskulambi põlema ja kannu püsti saame. Päästa pole enam aga midagi. „Palju õnne!“- minu hirm vee puudu jäämise ees saab hoogu juurde.

Õppetunnid

Istun jällegi lõkke ääres ja katsetan erinevaid kombinatsioone, kuidas lõket kõige optimaalsemalt põlemas hoida. Ühe haluga ei taha üldse põleda. Kahega on juba oluliselt parem, kuid mitte veel väga hea. Kolm halgu koos aga põlevad suurepäraselt. Neljas-viies jne ei anna aga enam suurt midagi juurde- kulutavad lihtsalt rohkem puid. Nii saangi endale tuleviku jaoks hea õppetunni- edaspidi tasub endas asjades ka rohkem koostööd teha ja vähem üksi punnitada.

Ühel hetkel lähen tipist välja ja satun segadusse- millal küll Marko oma laagrisse on valgustuse pannud? Hetke pärast saan aru, et tegu on kuuga, mis taevas nii heledalt särab. Õhk on mõnusalt karge ja selge, kerge udu hõljub maa kohal ja vaikus valitseb meie kohal. Tõmban sügava sõõmu värsket õhku ja tunnen uuesti kadedust teiste ees, kes kuskil looduses istuvad. Saadan neile mõtteis terviseid ja siirdun tipisse tagasi, ise ennast kirudes. No oli mul vaja see ette võtta, mis kasu sellest kõigest on. Ja et jäägu see viimaseks korraks, kui niimoodi mõttetult kuskil öösel üleval pean passima.

Õnneks saan oma mõtetele kiirelt jälile ja otsustan kirumise asemel niisama lõket vahtida. Meenub Fred Jüssi. Tema rääkis, et kui tal nooremast peast asjad enam ei laabunud või end halvasti tundis, sõitis rongiga loodusesse, tegi lõkke ja istus öö läbi lõkkesse vaadates üleval. Hommikul linna tagasi sõites olid asjad jällegi hästi ja meel puhanud. Otsustan siis ka mina, et olgu see üks lõkkesse vaatamise maraton- see mõte toob lohutust ja rõõmu tagasi.

III päev.

Ühel hetkel hakkab väljas hahetama ja peagi naasevad esimesed rahulolevate nägudega. Mõne aja pärast on ka ülejäänud tagasi ning varsti hakkamegi kõik koos süüa tegema. Lõkke peal valmivad nii suvikõrvits kui mais, kuskil podiseb uba ja ka ahjuõunad lähevad sütesse sooja. Õhus hõljuvad mõnusad toidulõhnad segamisi lõkkesuitsuga.

Visioonirännaku pidusöök

Mmm, kui hästi see toit peale paastu maitseb! Minu jaoks on see kolmanda päeva söömine peale paastu alati olnud üks Visioonirännaku kõrghetki. Justkui kirss tordi peal, mis lunastab kogu eelneva.

Ühel hetkel jagame öösel toimunu kohta lugusid ning teistel kuuldu nii innustab jätkama kui rahustab mu maha. Enamus olid öö mõnusasti soojas ja kuivana veetnud, välja arvatud pealik Marko, kes suutis ennast enne väga märjaks teha. Kogeti erinevaid asju, kuid kõik näivad olema väga rahulolevate ja rõõmsate nägudega. Paljude jaoks oli tegu suurema või väiksema eneseületusega- öö üksi metsas veeta polegi enam nii tavaline.

Lahkuminek möödub rõõmsas meeleolus- kõik lähevad rahulolevate nägudega laiali. Ise tunnen ülevust, rõõmu ja rahulolu möödunud päevadest. Riided on küll suitsused ja magada pole saanud, kuid looduses veedetud aeg ja teiste tagasiside teevad hinge rõõmsaks. Tunnen südames tänulikkust, et on veel kohti ja inimesi, kellega saab sedalaadi asju ette võtta. Olge te kõik tänatud ja tervitatud!

Järelsõna.

Pühapäeval koju jõudes ja peale väikest uinakut tunnen end suurepäraselt. Käime veel äia juures, kust satume edasi nende tuttavate juurde, kes mind tõeliselt hämmastavad. Tegu on väga rõõmsameelse ja heasüdamliku taluperega. Naljaga pooleks võiks öelda, et tegu on justkui valgustunutega, kes on ehedas ja püsivas kontaktis kogu looduga. Vaatan neid ja mõtlen, et maaõhk teeb tõesti inimestega imet ning kogu see minu „valgustuse“ otsimine käib ehk vales kohas.

Kui sul tekkis tunne, et tahaksid ka osa saada, kirjuta Ain Mihkelsonile ja ta paneb su ootenimekirja. Nii saad kindel olla, et ei jää võimalusest ilma.

Mõnusaid looduses viibimisi kõikidele!

Ain Mihkelson