Uudised

Kui inimene hakkab tegutsema

„Kui inimene hakkab tegutsema, asub tegevusse ka tema hing. Kui süütad tule, raiub hing sulle puid, ja kui valmistad paadi, saab temast ookean.“ Robert Bly, „Ürgmees“

Kaugelt liiga sageli olen jäänud lõksu „tegevusetusse“. See ei ole selline tegevusetus, kus istud niisama, käed rüpes, mitte midagi tehes (kuigi vahel on ka seda olnud). Pigem on see tegevusetus, kus täidan oma päevad tühja sebimisega, et mitte teha seda, milleks ma siia tegelikult olen tulnud. Selline sebimine aitab kenasti hoiduda endale ja oma südamesoovidele otsa vaatamast. Tõenäoliselt on selles ka tubli annus teistele meeldida püüdmist. Meie kultuuriruumis on ju hea öelda, et mul on praegu jube kiire ja nii palju teha. Nii jätad endast teistele mulje, kui edukast ja töökast inimesest, kes tühja ei passi ja elu edasi viib.

Kuniks ühel hetkel julged endalt küsida, kas ma kõike seda tahtsingi? Kas see tegelikult ka mulle meeldib? Kui hästi läheb, tekib see küsimus mõnel ootamatul vaikusehetkel, kui sebimine on vaibunud ja on aega oma elu üle järgi mõelda. Vahel rabab aga mõni sügavalt raputav sündmus sind elurattalt maha. Olgu selleks tõsisem tervisehäda, mõni õnnetus või hoopiski ülev inspiratsioonihetk, mis tavarutiinist välja kisub.

Kuidas aru saada, kas ma teen seda, milleks ma tegelikult olen siia ellu tulnud?

Mul on tunne, et kui tegevus ise pakub rõõmu ja laeb hea energiaga, siis käid oma teed. Siis polegi vahet, kui „hästi“ see tegevus välja tuleb ja kuhu välja viib. Naudid tegevust ennast puhtalt tegemise pärast. Olgu siis üksi nokitsedes või koos teiste inimestega toimetades. Tõenäoliselt oled päeva lõpuks väsinud, kuid see on mõnus väsimus. Hing tunneb rõõmu ja sind täidab tänutunne möödunud päeva eest.

Kui aga tegevus sulle midagi ei paku, pärast oled tülpinud, väsinud ja tühi kui kott, siis on põhjust küsida, miks ja kellele ma seda teen. Kas on see ainult teistele või saan ise ka midagi sellest? Kas viib see mind ja teisi edasi või tegutsen lihtsalt harjumusest või kohustusest?

Olgu siinkohal öeldud, et ma ei propageeri isekat „mina ja minu maailm“ suhtumist, mis  on enda kasule suunatud. Olen kogenud, et kui teha asja, mis tõeliselt meeldib ja hästi välja tuleb, on sellest teistel kaugelt rohkem kasu, kui vastumeelselt tehtud asjadest.

Kahlil Gibran on „Prohvetis“ öelnud:

„… kui te ei saa töötada armastuse, vaid ainult vastumeelsusega, siis on parem, kui jätate töö sinnapaika ning istute templiväravas, et võtta vastu almuseid neilt, kes töötavad armastusega.“

Isegi kui see võib tänapäeval tunduda keeruline järgida, on praegu kaugelt enam võimalusi teha asju, mis hinge toidavad. Mõnisada aastat tagasi poleks keegi tulnud selle peale, et osutada näiteks koerte pesemise teenust. Või siis tänapäevased Youtuberid, kes teenivad justkui mitte millegi pealt. Kuidas see elu edasi viib, on omaette küsimus.

Kuidas rajale tagasi saada?

Pahatihti arvatakse, et selleks peab tegema dramaatilisi muutusi, näiteks kohe töökohta vahetama hakkama. Pigem tasub peale hakata väikestest asjadest. Mis on need tegevused, mis mulle tõeliselt rõõmu teevad? Kuidas saan neid ellu juurde luua? Alguses võib-olla nädalavahetustesse, seejärel ka igasse päeva. Olgu siis hommikutesse enne põhitööd või õhtusesse aega. Õnnelikumad, kellel on paindlik töö, saavad „päris“ tegevusi ka põhitöösse kaasata.

Olen korduvalt näinud, kuidas väikesed imed hakkavad juhtuma, kui inimene teeb otsuse ja hakkab toimetama oma südamesoovide järgi. Ilmuvad õiged inimesed ja kokkusattumused, mis toetavad tema teed. Otsekui  hing asuks tõesti tegevusse, inimest toetades ja juhatades. Mõne aasta pärast võid ise ka imestada, kuidas see kõik juhtunud on. Vahel ütlevad inimesed, et miks ma juba varem ei alustanud, kuid see polegi nii tähtis. Mis olnud, see olnud. Ainult täna saame teha sammud, mis viivad meie südameteel edasi.

Isegi kui sa hinge olemasolu ei usu (ratsionaalne pool minust küsib sageli, on ta tõesti olemas või kujutan seda kõike ette), on päeva lõpuks oluline sinu elu kvaliteet. Usun, et oleme siia tulnud enda ja mitte teiste elu elama. Kui minu päevad on täidetud rahu ja rõõmsa toimetamisega, suudan ka teisi toetada ning seeläbi kogu maailma paremaks muuta.

Kui sinu päevadest on kadunud sära ja rõõm, on hea korraks aeg maha võtta ja tunnetada, mida ma tegelikult tahan. Võid kujutleda end elu lõppu ja sealt tagasi vaadata. Mis see on, mida sa näha tahaksid oma elus lahti rullumas? Mida olla kogenud, teinud, loonud? Kuidas teisi toetanud?

Luba endal unistada ja mõtetega mängida nagu väike laps. Vahelduseks on mõnus rõõm ja helgem pool endast välja lasta. Täiskasvanu asju ajame ju nagunii rohkem kui küll.

Sageli ei lase ego või meie ratsionaalne pool meid ligi enda südamesoovidele, üritades meid kaitsta muutuste eest, mida oma tee käimine paratamatult kaasa toob. Kuidas siis end tegelikele soovidele ligi pääseda?

4 moodust, kuidas leida üles enda hingesoovid:

1) Kui sulle meeldib kirjutada, proovi päeviku varianti. Leia kõigepealt rahulik aeg ja koht, kus sind ei segata. Alusta näiteks küsimusega: „Mida minu hing igatseb?“ ja hakka lihtsalt kirjutama, lastes endas pulbitseval paberile või arvutisse voolata. Lase käel vabalt kirjutada, ilma ette mõtlemata, mida järgmiseks kirjutan.

2) Kui sulle meeldib rääkida, leia hea kuulaja, veel parem, keegi, kes oskab küsida ja kuulata. Selleks sobib nii hea usaldusväärne tuttav kui mõni elukutseline „kuulaja“- coachid ja mentorid näiteks.

3) Kui oled visuaal ja sulle meeldivad (kujutlus)pildid, võid teha kollaaži teemal „Minu unistuste elu“. Väikese juhendi selleks leiad siit.

4) Kui oled aktiivne liikuja, mine matkama küsimusega „Mida ma tegelikult tahan?“ Selleks on hea valida mõni looduses kulgev rada, kus ennast turvaliselt tunned. Või mõni vaiksem linnaosa, kus on ruumi rahulikult ilma väliste häirijateta kulgeda. Vahel tulevad vastused juba poole tunniga, kui võimalik, võta aga selleks mitu tundi.

Võid proovida ka kombineerida kas kõiki või mõnesid ülaltoodud moodustustest. Näiteks lähed teed mõnusa matka looduses ja leiad seal koha, kus rahulikult kirjutada ja/või joonistada. Katseta ja leia endale sobiv moodus.

Mõnusat liikumist oma südamesoovide suunas!

Photo by Lucas Clara on Unsplash

Kuidas ägedad asjad vahel iseenesest juhtuvad

Eellugu

Minu ettekanne kevadisel coachingu konverentsil oli just algamas, kui sain ootamatu kõne. Helistas võõras mees ja küsis Visioonirännaku järele. Tunnistasin ausalt, et koroonakriisi valguses ei olnud ma seda sellesse kevadesse või suvesse plaaninud. Võtsin siiski väikse mõtlemisaja ja sukeldusin konverentsi.

Mõni aeg hiljem mõtlesin teema peale uuesti. Meenus minu hea õpetaja Toomas Trapido ütlus trummirännakute kohta: „Kui kutsutakse, siis järelikult tuleb teha.“ Nii ütlesingi helistajale, et teeme ära. Juba varem oli üks teinegi tuttav märku andnud. Tegin veel lihtsa postituse Facebookis saimegi väikse pundi kokku.

Kohtume hiiemäel

Kerime aja mõni nädal edasi. Seisime kõik Paluküla hiiemäe jalamil, ühteaegu nii kõhevil kui põnevil. Nagu viimasel ajal kombeks, hakkas selgi korral vihma sadama. Kössitasime puude varjus, vesi krae vahele tilkumas, ja tegime avaringi. Et seejärel minna ringkäigule ümbritsevasse loodusesse. Pean tunnistama, et see oli füüsiliselt ja emotsionaalselt mõnusalt proovile panev kogemus. Vihm, tuul ja metsa vahel korralik sääskede pande puremas. Samas oli lootus, et see kõik peagi lõpeb.

Nii läkski. Mõni tund hiljem olime uuesti mäel, tegime mõnusa soojendava lõkke ja uhke avaringi. Et seejärel vaikselt loodusesse süüvida ja vaiksel häälel lõkke ääres viimased vestlused maha pidada. Ees ootas vaikuse päev, kus plaanisime olla ja liikuda sõnagi lausumata. Öö saabudes läksid osad telki tuduma, vapram Visioonirännaku ellukutsuja metsa puu alla istuma.

Teine päev

Hommik leidis meid värskete ja säravatena. Päike tuli välja ning linnud laulsid kiitust loodusele. Seni, kuni viimasedki tõusid, vaatasime niisama loodust. Ühel hetkel tuli isegi parmupill appi võtta, et viimanegi unimüts üles saaks. Peagi oli laager kokku pakitud, nii nagu polekski seal kedagi olnud. Õhtu osas kindlad plaanid puudusid – pidime jooksvalt vaatama, kuhu maandume.

Päev möödus mõnusas kulgemises. Liikusime läbi Kõnnumaa vanade metsade ja värskete tihnikute, jõudes lõpuks Keava rabani. Sealt tegime kerge tiiru tagasi ja võtsime suuna Loosalu järvele. Mõni tund hiljem tundsin korralikku väsimust ja ka tühi kõht andis endast märku. Oli ju tegu paastuga ja viimasest einest pea 24h möödas. Kombineeri see pika matkaga ja värske õhuga ning saadki hõreda tunde kätte. Nii ma mõtlesin endamisi, mille pagana pärast ma olen end jällegi sellisesse avantüüri mässinud. Ja et ma enam sedalaadi asju tulevikus ette ei võtaks.

Väike puhkepaus kivil andis õnneks jõudu juurde edasi minna. Peagi jõudsime Loosalu rappa, kus keerasime käidud radadelt kõrvale ja liikusime paljajalu läbi kanarbiku ja üle mätaste. See tekitas alguses korraliku vastupanu teistes, et miks me nii teeme ja on ebamugav jne. Kuna aga oli vaikuse päev, ei saanud keegi nuriseda ja ega nad vist olekski seda teinudki. Pärast oli teistelt kuulda, et see oli üks päeva meeldejäävamaid osi. Mõnus surin jalgades oli teraapilise mõjuga nii kehale kui vaimule.

Järveni jõudes ootas meid ees korralik lainetus ja mõnus tuule mühin. Kuna tegu on suurima rabajärvega Eestis, on tuulel ruumi küll, et lained liikvele puhuda. Meile see täitsa meeldis – rabas müttamine oli naha higiseks võtnud ja vesi mõjus kutsuvalt.

Hiljem järve kaldal päikese käes konte soojendades jõudis minuni kohale oluline sõnum. Heatahtlik sisehääl ütles kergelt irvitades: „Otsi mis sa väljast otsid, tõelise vastuse leiad sa enda seest!“ Sel hetkel kõlas see üsna ebareaalselt, kuigi praegu tundub täiesti loogiline. Panin sõnumi tallele ja liikusime edasi.

Õhtuks maabusime jällegi hiiemäele. Kuna oli pööripäeva õhtu, kartsin, et seal on suurem seltskond lõket tegemas. Õnneks olime vaid meie, puud ja linnud laulmas. Isegi sääski ei olnud eriti, tuul hoidis nad meist kenasti eemale.

Vaikides tegime lõkke ja nautisime mäelt avanevat vaadet ümbrusele. Varsti oligi aeg küps trummirännakuks, mis kõlas sel õhtul iseäranis mõnusalt, kandes meid vaimuradadele.

Öös on asju

Öö saabudes keerasid mõned end lõkke lähedale kerra, vapram siirdus jällegi metsa sääski toitma. Ise jäin üksi lõket valvama ja elus hoidma. Kuni poole ühe paiku öösel märkasin eemalt lähenevat autot. Mõne aja pärast jõudsid autoga saabunud kaks noort mäe otsa, juba eemalt hõigates: „Tere maausulised!“ Keerasin selle peale tahtmatult ringi- äkki olid viimati nimetatud salaja minu selja taha hiilinud. Polnud seal kedagi, ainul mina istusin.

Lõkke äärde jõudnud, selgitasid noored, et tulid lõkkega pööripäeva tähistama. Neil oli siiralt hea meel, et lõke juba põles. Lisasid vaid kaasa võetud puud ja peagi põles uhke ühine lõke, soojendades meie kõikide südameid. Sellest kujunes üks äärmiselt mõnus vestlus täiesti võõraste vahel. Lõkkel on lahe komme inimesi liita ja ühendada.

Ühel hetkel esitati ootamatu küsimus- kas ma olen selle kamba vaimne juht. Esimese hooga ajas see naerma ja tekitas hämmeldustki. Kui nad aga nii arvasid, küllap seal oma tõetera oli. Nii see jutt veeres, kuni nooredki lahkusid, ja jäin üksi öösse. Minu jaoks oli see üks mõnusamaid öiseid istumisi, kuulates vaikust kõnelemas ja lõket praksumas. Lõpuks saabus ka väsimus, kuid mingi jõud hoidis mind üleval. Tahtsin hommikul ärkajatele ja saabujatele lõkke elus hoida.

Värske hommik

Hommikul viie paiku saabusidki esimesed ning päev võttis vaikselt tuure. Tekkisid uued jutud ja teemad, mis hakkasid lahti kerima. Saabus ka mees metsast, käes uhke Visiooniotsingu sau, tuues mõnusa rahu endaga.

Nii me seal istusime ja muljetasime, kuni oli aeg hommikusöögi käes. Poolteist ööpäeva paastu oli teinud oma töö- tagasihoidlik söök maitses jumalikult. Lihtsad puhtad söögid tundusid sel hetkel kuningliku hõrgutisena, täites keha ja tehes kõhule pai.

Lõpuring

Visioonirännakut lõpetades tundsin tõelist rõõmu südames. Ütlesin ka teistele välja, et see oli nii äge, et tahaks kohe uuesti teha. Etteruttavalt võib öelda, et mõni päev hiljem tõi lahe kokkusattumus kutse järgmiste Visiooniotsingut toetama tulla. Seekord neljapäevast ja Eestimaa teise otsa, Hundiallikale. See on aga väärt eraldi lugu.

Mida osalejad kogesid?

Kogu eelnev jutt oli vaid asja väline pool. Mis toimub inimeste sees ja annab Visioonirännakule tema tähenduse?

“Ma olen täna olnud täitsa omas maailmas ja kõik rännakukaaslased on kogu aeg justkui veel minuga.

Kogu see aeg ma vist puhusin hinges lõkkele tänutunnet, sest mingil hetkel täna sain ma aru, et maailm ei vajagi väga palju midagi muud. See oli mul ilmselgelt meelest läinud, kui vabastava tunde see tekitab. Kõik muutub kirkamaks. Ma soovin väga, et sa jaksaksid ja tahaksid inimesi enda ümber ikka koguda ja neid oma elurada kogu hinge, südame ja meelte ja tarkusega üle vaatama ja uurima panna. Suur-suur aitäh, et olemas oled!“

Siiri Kirikal, 21.06.20

Pikemalt saad tema muljetest lugeda siit.


“Olin sellel nädalavahetusel teinud justkui nii vähe, aga kogenud nii palju. Sain juurde meelerahu, inspiratsiooni ja väge. Nautisin looduse jõudu ja loomulikku olemist. Tunnetasin, mis on päriselt oluline. Mõtted, mis visioonirännakul minuni jõudsid, sütitavad siiani. Olen tänulik.”

Aino-Silvia Tali, 26.07.20.

Pikemalt saad tema muljetest lugeda siit.


Lõpetuseks

Soovingi kõikidele mõnusaid kulgemisi, nii looduses kui tavaelus, just endale sobivas rütmis ja moel!

Millal järgmine toimub?

2020 sügisene Visioonorännak toimub 04.09-06.09.20.

Täpsemalt saad selle kohta siit lugeda.

Kui hing ihkab vabaks

“Kui tihti me lubame endal lihtsalt olla? Nii, et telekas või muusika ei mängi, midagi tegema ei pea ja kuhugi kiirustada ei ole vaja. Kuigi kodukontorist töötamine on kohati päris mõnus ja produktiivne, tundsin mingi hetk, et olen väsinud. Väsinud videokõnedest, veebi-seminaridest, virtuaalsest suhtlusest ja kiiretest ent üksluisevõitu päevadest. Hing ihkas vabaks – metsa matkama, rabajärve ujuma ja lõkke praksumist kuulama. Kui Ain mind nädalavahetuseks visioonirännakule kutsus, olin pikemalt mõtlemata nõus.

Planeerisime rännaku suvise pööripäeva nädalavahetusele. Kui kihvt on veeta metsas suve kõige valgem öö! Reede pärastlõunal Tallinnas rongi peale kiirustades ja veel teelgi tööalaseid telefonikõnesid tehes ei osanud päris täpselt aimata, mis mind ees ootab. Enne hiiemäele jõudmist lülitasin telefonil kõik teavitused välja. Kui eemale, siis ikka üleni.

Saabumine

Esimene õhtu tervitas meid tiheda vihmasabina ja sääsehordidega. Jõudsin juba mõttes endalt küsida, milleks seda kõike nüüd vaja oli. Oleksin ju võinud ka kuivas ja soojas linnakorteris niisama puhata. Õnneks on loodusel imeline võime hinge kosutada. Õhtune jalutuskäik suvises vihmalõhnalises metsas ja peale sadu lõkke ääres istumine rahustasid meeli. Hea oli olla.

Õppisin, et see on vana indiaanlaste komme minna mitmeks päevaks ja ööks loodusesse erinevatele küsimustele vastuseid otsima. Aini soovitusel kirjutasin kaasavõetud märkmikusse “lahtised mõtted peast ära” ja sõnastasin küsimused, mille järgmisel päeval rännakule kaasa võtan. Enne telgis kerra keeramist leppisime rännakukaaslastega kokku, et järgmisel päeval matkame Aini järel kambakesi koos, aga täielikus vaikuses (ja ilma söömata). Anname iseendale ja üksteisele aega, ruumi ja vaikust.

Rännak algab

Laupäeva hommikul ärkasime igaüks omal ajal, jõime lõkkel keedetud teed, pakkisime telgid kokku ja asusime teele. Tuleb tunnistada, et esialgu tundus üsna kummaline matkata neljakesi tundmatus metsas, niitudel ja rabades ilma sõnagi vahetamata. Samas oli kuidagi vabastav mitte midagi kontrollida, vaid lihtsalt olla, järgneda matkajuhile ja nautida loodust. Selline vaikuses kulgemine annab võimaluse jälgida tavapärasest tähelepanelikumalt, mis meie ümber ja sees toimub. Visioonirännakul otsitakse loodsest “märke”, aga mulle tundub, et need vastused tulevad tegelikult meie enda seest, kui vaid küsida ja päriselt kuulata. Looduses kulgemine annab võimaluse ilma taustamüra ja väliste segajateta mõtestada sügavamalt lahti teemasid, mis kuskil meie sees pulbitsevad. See on justkui intensiivne sisekaemus, milleks tavaelus aega, ruumi ja valmidust niisama ei teki. Kui pärastlõunal peale pikka matka karastavasse rabajärve hüppasime, tundsin, et olen rohkem kohal. Rohkem elus.

Õhtul laagripaigas tegime lõkke jälle üles, keetsime kuusevõrseteed ja lõpetasime vaikusekokkuleppe. Jagasime päevaseid emotsioone, aga polnudki vajadust palju rääkida. Kõik me vist olime tulnud rännakule, et vähem teha ja rääkida ning rohkem olla ja tunda.

Kuigi uni oli lühike (magasin sel ööl magamiskotiga lageda taeva all ja tegelikult hakkas mingi hetk kastemärja maa peal väga külm), oli hommikul tõeliselt hea ja kerge olla. Võtsime rännaku kokku indiaanitrummi madalate helivibratsioonide saatel. Tänasime universumi ja üksteist selle võimsa kogemuse eest. Ja kui hästi maitsesid peale paastu hommikusöögiks söödud õun, pähklid ja kodus küpsetatud leib! Tõeline pidusöök.

Tagasitee

Peale kahte ööpäeva metsas kulgemist oli Tallinasse tagasisõit pisut kummaline. Kuidagi ebaloomulik ja võõras tundus see linnakeskkond. Õnneks oli pühapäev ja ei pidanud kohe kuhugi kiirustama. Visioonirännakust soovitatakse “välja tulla” aeglaselt – ennast mitte tagant sundides, lastes kehal ja meelel veel puhata ja uue reaalsusega kohaneda. Olin sellel nädalavahetusel teinud justkui nii vähe, aga kogenud nii palju. Sain juurde meelerahu, inspiratsiooni ja väge. Nautisin looduse jõudu ja loomulikku olemist. Tunnetasin, mis on päriselt oluline. Mõtted, mis visioonirännakul minuni jõudsid, sütitavad siiani. Olen tänulik.”

Aino-Silvia Tali, 26.07.20

Tahan ka!

Kui tahad ka ise osa saada, siis 2020 sügisene Visioonirännak toimub 04.09-06.09. Täpsema info leiad siit.

Kuidas keha ja meel kergemaks muutusid

Visioonirännak- mis toimub ja kuidas see mõjuda võib?

Siiri Kirikal, üks osalejatest, jagas lahkelt enda muljeid ja mõtteid 2020 suvise pööripäeva Visioonirännakust. Just nii nagu need tekkisid.

Visioonirännaku viimase päeva õhtul

„Ma olen täna olnud täitsa omas maailmas ja kõik rännakukaaslased on kogu aeg justkui veel minuga.

Kogu see aeg ma vist puhusin hinges lõkkele tänutunnet, sest mingil hetkel täna sain ma aru, et maailm ei vajagi väga palju midagi muud. See oli mul ilmselgelt meelest läinud, kui vabastava tunde see tekitab. Kõik muutub kirkamaks. Ma soovin väga, et sa jaksaksid ja tahaksid inimesi enda ümber ikka koguda ja neid oma elurada kogu hinge, südame ja meelte ja tarkusega üle vaatama ja uurima panna. Suur-suur aitäh, et olemas oled!“

5 päeva hiljem

„Visioonirännaku pildis olen terve see nädal kõndinud. Veidi nagu une ja reaalsuse vahel. Ja iga päev settib sealt igasuguseid asju veel tänaseni välja.

Mind aitas väga sinu väljaöeldud lause minu enda tõlgendusse panduna, et reaalsuse julmuste ja tagant kiirustamiste eest tulebki minna „küla servale“. Alateadlikult olen seda püüdnud kogu aeg teha, aga nüüd tõid sa selle nii selgelt välja – otse minu kahe silma vahele. Kui seda aega endale ei võta, hakkavadki jamad peale.

Pusin mõttega, mis asju on vaja seletada ja mida mitte. Kellele on vaja, kellele mitte. Maailm on ses mõttes ülihuvitav.

Füüsiliselt mõjus rännak lihtsalt suurepäraselt. Väsinud küll, aga rabamatk paljajalu – sellele ei ole minu silmis hetkel vastast. Jalad surisesid pärast nii mõnusalt ja nagu Andres  ütles: „Nüüd tunduvad need palju kergemad.“

Tegelikult on kogu keha ja meel kergem, et mistahes kaalus eluküsimusi taas lahti pusida“

6 päeva hiljem

Visioonirännak on täiesti omaette loodud olukord, kus igapäevaelu kära taandub, vajub ja valgub. Metsade vahele ja mägede taha. Siis saame me seista silmitsi oma hingega, mis on kõige ehtsam reaalsus ise. Sealt sa siis vaatad praegust ja edasist ja sedagi, et ainult see loeb, mida sa ise kogenud oled. Ainult sellest tekib mingi vaimne essents, mis sind edasi kannab.

See mõte tuli mul ühest Eckhart Tolle Instagrami postitusest, kus defineeriti ära religioossus ja vaimsus ja nendeta ju hing ikkagi läbi ei saa.

„Kui religioossus on kultuurina üles ehitatud teiste kogemus , siis vaimsus on kõik see, mida sa ise oled kogenud.“

Ja mis puutub vaimseks juhiks olemisse, siis sa juba oled seda! Usu mind. Ma ärkasin öösel üles, kui noored seal istusid. Ega ma mitte ühtegi sõna ei kuulnud, sest olite liiga kaugel ja tuul sahistas puudes üsna valjult, aga mitte see pole tähtis. Vaid see vaatepilt! Sa olid just hõõguvale lõkkele puid juurde tõstnud, sest leegid praksusid veidi kõrgemalt, ja noored seletasid seal miskit üsna energiliselt, kord tasasemalt, kord veidi valjemalt … ja sina istusid liikumatult, tekk õlgadel, lihtsalt kuulasid kogu oma olemusega, vahepeal natuke noogutasid ja vahepeal lisasid nende jutule midagi lühidalt juurde. Sa lõid oma olemasoluga ka nendele olukorra, mis neid ju ligi tõmbas! See oli väga ilus!

Hommikul, kui ärkasin, oli pilt enam-vähem sama. Vahepeal oli valgeks läinud ja lihtsalt inimesed olid vahetunud. Kuidas sa seal terve öö olla suutsid … sellele ma ei suuda isegi et mitte mõelda.

Need rännakud ja see trumm on sinu teemad!

(ma uurisin vahepeal trummi mõju kohta ka …. See minu tunne, mida kehas tajusin, oli puhas stressist vabanemine. Keha hakkas ise ennast ravitsema….! Aitäh sulle! Nende helide ja minutite kohta mul sõnad puuduvad lihtsalt….)

8 päeva hiljem

Kui oled elus üksjagu matkanud, maailmas ringi reisinud ja sind on ümbritsenud tohutul hulgal töiseid inimsuhteid, pole midagi imestada, et ühel või teisel moel igatsed aeg-ajalt looduse rüppe. Kes läheb seeni korjama, kes kipub mägedesse, kes puhastub merelainete kohinas.

Ühel vaimse väsimuse hetkel juhtus minu teele tulema midagi uut – visioonirännak. Facebook’i sõnumit nähes liigutas minus miski, mis tuletas meelde, kui vajalik on iseendaga vahepeal silmitsi seista.

Loomulikult oli mul selliseks mitme päeva matkaks ja lahtise taeva all ööbimiseks vajalik varustus sisuliselt olematu. Olgu muuga, kuidas on, aga mugavate matkajalanõudeta rändama minna ikka ei saa küll. Spetsiaalsesse poodi sisenedes ei osanud ma udupeenest valikust sobivaid muidugi üles leida. Ees oli oodata nii vihma kui päikest, osa rajast pidi hakkama kulgema ka rabas. Tahtsin midagi kerget, mis jalgu ei väsitaks. Kõige muu osas olin üsna nõutu. Kas võtta midagi madalat või vastupidi –kõrgema sääreosaga? Müüjale ma enam-vähem nii ka ütlesin, et mis tingimused mind ees ootavad. Ja tema, ilma midagi minu VISIOONIrännaku plaanidest teadmata, lausub lihtsalt möödaminnes ühtedele eriti mugavatele jalavarjudele viidates: „Kuulge, võtke need. Siin üks inimene käis just PALVErännakule jalanõusid otsimas ja ostis ka need.“

Sellised veidrad kokkulangevused võtavad mind alati tummaks. Neis on sageli midagi ende taolist …

Ühelt poolt on visioonirännak matk loodusesse, nagu iga teine taoline, ja samas ei ole see seda üldse. Matk on füüsiliselt väsitav, kuigi miskit muud ei ole vaja teha, kui kulgeda ja tajuda, astuda rännakuteel eeskäija jalajälgedesse ning usaldada end rännakujuhi ja –kaaslaste kätte.

Pärast 24 tunnist suhtlemisvaikuses olemist, hõõguva lõkkesöe vaatamist, mürakate hiiepuude kohina kuulamist ja rännakukaaslaste seletusi hetkedes kogetu kohta, hakkab pealispindne müra ja rämps taanduma. Just siis saame me seista silmitsi oma hingega, mis on kõige ehtsam reaalsus ise. Sealt sa siis vaatad praegust ja edasist ja sedagi, et ainult see loeb, mida sa ise kogenud oled. Ainult sellest tekib mingi vaimne essents, mis sind edasi kannab.

Kodus, pärast taastumist ja välja magamist on sisemine tundlikkus muutunud erksamaks ja vastuvõtlikumaks. Kõik tundus olevat muutunud. Ümbrus pakkus igatmoodi uusi lahendusi.

Vaimselt rasked umbsõlmed ei andnud muidugi nii lihtsasti järele. Need hakkasid lahti hargnema palju hiljem ja tasasemalt ja nende hulgas oli ka selliseid, millele ma mõelda ei ole osanud või lihtsalt julgenud. Aga ma püüdsin hoida neid hellalt mälupildis, veeretada neid peos nagu kuumi kartuleid. Tavaellu kohe mitte sukelduda ..

Püüdlen mitu päeva selle poole, nagu Ain soovitas, et ma lihtsalt vaatlen neid … Ja veidral kombel saabuvad ka vastused. Kui unenäod ja mõttematkad hoidsid teemasid nö üleval, siis vastuseid aitasid minuni tuua kellegi teise elushinge sõnad või teod. Kogu nipp on lihtsalt märkamises. Vaimne rännak ei tähendagi ju muud kui enda elus kogetu paremat tajumist. See tundub ju nii lihtne, aga see pole seda mitte.

Umbes nädal pärast rännakut kirjutan päevikusse meeldetuletuse: „Endale olulistes asjades lase mõtetel ja tunnetel ja tajudel laagerduda. Las nad voolavad ja valguvad. Loo olukordi, kus need saaks voolata ja valguda. Oma teadliku osaga püüa samal ajal mistahes vaimseid välgatusi erksalt tähele panna. Korja neid nagu kauneid lilli, mida tahaksid herbaariumiks köita. Ühel hetkel tekib sind vaevanud probleemist tervikpilt. Siis ei ole ka vastus enam kaugel.“

Selline talletatud vaimne kogemus on mind aidanud, kui on vaja mõista teisi inimesi või avada end seal, kus see muidu oleks mulle väga raske või keeruline.

Ma tahan südamest tänada meie rännaku juhti Aini ja kõiki teisi häid kaasrännakulisi, sest mitte ükski pill ei mängi end ise. Ka oma sisemaailmas kondamiseks vajame me vahel teisi, et olla üksteisele peegliteks.”

Siiri Kirikal

Tahan ka!

Kui tahad ise ka Visioonirännakust osa saada, siis 2020 sügisene Visioonirännak toimub 04.09-06.09. Täpsema info leiad siit.

Targa juhi programmil joon all

Mis on ühist rabalaukas ujumisel, indiaani püstkojal ja tänapäevasel juhtimismudelil? Õige vastus – nii lõpetasime Targa juhi arenguprogrammi. Ujusime laukas ja „lõpueksami“ tegime lõkke ääres juhtimismudeleid ja maailmavaadet tutvustades.

Targa juhi programmi lõpueksam

See oli üks äge teekond, täis erinevaid harjutusi, mõtlemisi ja jagamisi. Liikusime erinevates keskkondades ja viisidel ning kasutasime nii loovat kui ratsionaalset mõtlemist. Iga korraga kasvasime grupiga järjest tugevamalt kokku ja lauale tulid teemad, millest tavaliselt ei räägita.

Mida osalejad kokkuvõtteks ütlesid?

Liitusin Targa Juhi Programmiga 2019 aasta sügisel ning peamiselt ajendas liituma asjaolu, et olin 2019 aasta suvel asunud värskelt juhipositsioonile.

Ma siiralt soovitaksin seda programmi kõikidele juhtidele, sest 8 kohtumise peale leiab igaüks endale midagi eluteele kaasa võtta.

Lisaks teoreetilistele juhtimismudelitele ja lähenemistele sain väga palju uusi teadmisi just iseendast – iga juht on lõpuks ikkagi iseenda nägu ning seetõttu oleks eriti värsketel juhtidel äärmiselt oluline kõigepealt aru saada, millised juhid/inimesed nad on.

Tuleks ikkagi meeles pidada, et me paneme igale juhile vastutuse teiste inimeste arengu, motivatsiooni ja tegelikult ka vaimse ja füüsilise tervise osas. Seetõttu on oluline, et juhid oleks tasakaalukad ja mõistvad ning seda sain mina antud programmist kohe kuhjaga.

Teisalt ei puudu ka arutelud, mis käsitlevad konkreetseid juhtimissituatsioone, meetodeid, kooslahendamist (kovisioon) ja raskeid juhtimisotsuseid.

Viimane kui mitte vähem oluline ei ole ka asjaolu, et kohtusin suurepäraste inimestega, kellelt on ehk tulevikuski miskit õppida…”

Priit Tamme, SEB pank


Mida programmist sain?

Eelkõige arusaamise, et probleeme, väljakutseid ja tehnikaid saab vaadata mitme nurga alt. Juht peab eelkõige endast aru saama ja tasub proovida erinevaid meetodeid. Kindlasti jäävad meelde jalutuskäigud loodusesse ja näited nö loodusliku jalajälje vähendamise suunas.

Kellele või millisele juhile ma seda programmi soovitaksin?

Eelkõige juhile, kes suhtub maailma avatult ja kelle jaoks nö peavoolu tehnikad on ennast ammendanud.“

Sten Luiga, advokaadibüroo COBALT

Mõned nopped teistelt lõpetanutelt:

„Minu mõttemaailm on avardunud. Annan rohkem võimalust teistsugustele asjadele. See programm kaitseb läbipõlemise vastu.“

„See programm peaks olema töölepingusse sisse kirjutatud. Niivõrd tervislik oli kogu komplekt. See on justkui ravikuur juhi vaimsele tervisele, mis peab olema. Ajukloppimine (mõtteülesanded) olid väga head – positiivne stress

„Sai mõttel lasta rännata. Grupi sünergia ja üksteise toetamine, mõtete ja ideede vahetamine oli minu jaoks oluline. Väikesed mõtteharjutused ja suunamised värskendasid. Väga lahe kogemus. Mõtetes olen muutunud julgemaks- olen aus enda vastu.“

„Olen inimesena iseenda jaoks paremaks muutunud. See oli hea meeldetuletus, mis on oluline. Väike grupp meeldis ja vestlused olid olulised!“

„Eneseteadlikkus on kasvanud. Tean täpsemalt, mida ja kuidas peab tegema. Lõi pildi selgemaks, tean, millele elus tähelepanu pöörata. Aja maha võtmine on oluline olnud. Olen parem inimene.“


Kokkuvõtteks – mulle väga meeldis meie grupp. Edasipürgivad ja inimestest hoolivad juhid, kes teevad ka väga head tulemust. Hea näide sellest, kuidas on võimalik olla ühtaegu nii edukas kui ka hooliv juht. Meeldis, et saime teha asju, millest Eestis juhtimise kontekstis veel väga palju ei räägita. Näiteks võtta ette emotsionaalse ja spirituaalse intelligentsusega seotud teemad.

Kuidas saada targaks juhiks?

Selleni vist otseteed ei viigi. Pigem on see üks põnev teekond, täis erinevad väljakutseid ja õpetajaid. Küll aga on võimalik suhteliselt lihtsalt harjutada ühte targa juhi tunnust – teiste teenimist.

Näiteks – varahommikuti, kui meel on veel rahulik, küsi endalt: “Kuidas saan mina täna kasulik olla? Kuidas saan teisi teenida? Oma lähedasi, meeskonnaliikmeid, kogukonda, võibolla isegi maailma?”

Selle peale jää vaikuses kuulama. Vastus tuleb, ühel või teisel moel, vahel abstraktsemalt, vahel selgemalt. Kirjuta see üles ja tee oma parim, et selle järgi päeval käituda.

Õhtul enne magama minekut vaata korraks päevale tagasi.  Kuidas mul täna läks? Mida õppisin? Kuidas sain kasulik olla? Mille eest on põhjust tänulik olla?

Tänusõnad

Kokkuvõtteks tänan kõiki kaasalööjaid ja teid, head „külalislektorid“: Aino-Silvia Tali, Artjom Sokolov, Tõnu Vaus ja Henri Aaslaav-Kaasik.

Järgmine, 2020-2021 programm alustab oktoobris.

Täpsema info leiad siit.

Ühe unistuse sünnilugu

Idee sünnilugu

2016 kevadel oli minu elus väga raske aeg. Jäin isegi füüsiliselt haigeks, emotsionaalsest rusutusest rääkimata. Muud teha oskamata, kirjutasin kõige raskemal hetkel päevikusse read, kus palusin kõrgemalt poolt tuge.

Vaevalt pool tundi hiljem pakkus Janno Seeder, kellega olime koos coachiks õppinud, välja uue „programmi“. Sellest kujunes üks äge teekond, kus regulaarselt kohtudes arutasime enda elu õpi- ja valukohti. Ammutasime tarkust mitme tuhande vanusest õpetustest ja jagasime vastastikku kogemusi. Saime sellest mõlemad innustust, motivatsiooni ja head tegutsemisenergiat.

Hakkab looma

Paar aastat hiljem, olles selle meetodi fänn, tekkis tahtmine sama lähenemist ka Eesti Mentorite Kojas tutvustada. Ühelt poolt innustas enda positiivne kogemus. Teisalt mõtlesin, et mis mentorid me kojas oleme, kui meil endal mentorit ei ole. See oleks umbes sama, kui hambaarst üritaks endal ise hambaid parandada.

Jagasin oma ideed kojas, kuid tookord olid meil muud väljakutsed ees. Tegelesime hoogsalt “100 sammu tulevikku” projektiga, mis oli samuti äge ettevõtmine. Möödunud aasta kevadel oli aga aeg küps ja Ülle Susi oli nõus uue programmi vedamise enda peale võtma. Lapsukese nimeks sai „Igale mentorile mentor.“

Tiiu Allikvee ja Piret Jamnesega (Eesti ühed tublimad mentorluse juurutajad ja koolitajad) arutelude käigus koorus välja teadmine, et asjal, mida olin mitu aastat kõhutunde pealt teinud, on ka ametlik nimi – dialoogimentorlus. See pidi mujal maailmas olema uus ja kuum trend, mentorluse kõige kõrgem (neljas) tase. See taipamine andis indu veel juurdegi.

Väljakutsed

Programmi ettevalmistus oli omamoodi närve proovile panev. Endale tundus kõik ju nii lihte ja kiiresti ära tehtav. Selle asemel sai korduvalt erinevate inimestega arutatud ja iga kord justkui nullist peale hakatud. Olen ennast rahulikuks inimeseks pidanud, kuid tundsin ühel hetkel, et enam ei jaksa. Imestasin veel, kuidas küll Ülle nii rõõmsa meelega juba kolmandat korda sama asja suudab rääkida.

Tänu aruteludele sai aga programm kaugelt ägedam, kui ise ette kujutasin. Lisaks omavahel mentordamisele saime programmi ka ägedad välisesinejad. Piret Bristol toetas meid reflekteerimise uuele tasemele viimisega. Olesija Saue ja Evelin Org panid aga mõtlema enda persoonibrändi peale. Mõnede jaoks oli see olulisem, mõnede jaoks vähem tähtis teema. Kuid kõige olulisem oli vast see, et Olesija ja Evelin panid meid mõtlema, mis väärtust me Kojana pakume ja kuidas välja paistame. Ütlus „üksi saab kiiremini, koos jõuab kaugemale“ pidas kenasti paika.

Minu jaoks oli paras väljakutse ja samas suur arenemisvõimalus koroona kriis. Sundis see ju meid seminarid netti ümber kolima. Tänu sellele saime aga Zoomis toimetamise käppa ja teha asju, mida muidu poleks saanud. Ühtlasi sain aru, kui erinev on Zoomis ja füüsiliselt koha peal toimuvate ürituste vedamine. Koha peal saad tavaliselt energiat juurde, peale pikka kohtumist Zoomis olin aga töss ja energiast tühi. Järgmine päev oli aga jälle hästi ja meel tehtust rõõmus.

Miks ma sellest kõigest kirjutasin?

Kahel põhjusel. Esiteks – kui sul on hea idee, ära kõhkle seda teistega jagamast. Headel ideedel on kombeks teoks saada, kui need kõva häälega välja öelda. Teiseks – innustan sind edaspidigi kasutama mentori või coachi tuge. Nende mõju on raske ülehinnata – nii saame ise kasvada ja ka teisi paremini toetada.

Lõpetuseks tänan kõiki teid, kes te selle programmi sünnile kaasa aitasid! Nii mõttetalgutes osalejaid, seminaride vedajaid ja esinejaid kui programmis osalejaid. Nimekiri läheks liiga pikaks, et kõiki välja tuua. Küll aga tõstan esile Ülle- ilma tema entusiasmita poleks meie programm teoks saanud- aitäh teile kõigile!

Ain Mihkelson

Artikkel ilmus esmalt Eesti Mentorite Kojas 11.06.2020

Kuidas suurte sihtideni jõuda?

Vaid 13% uuritud juhtidest olid nõus väitega, et SMART eesmärgid aitasid neil täispotentsiaalini jõuda.

Mis viib suurte sihtideni?

SMARt eesmärkide asemel soovitas John Blakey möödunud reedel toimunud coachingu konverentsil keskenduda suurtele eesmärkidele või unistustele.

Jagas ta lihtsat 3-astmelist mudelit, mida kasutan ka ise juhtide ja meeskondadega töös:

1. Unista suurelt.

Kui ratsionaalne meel hakkab vahele segama, et ma ei tea kuidas seda teha või saavutada, lükka eesmärk kaugemale tulevikku. See võtab soorituspinget vähemaks.

2. Jaga seda teistega.

Soovitu kõva häälega teistele välja ütlemine aitab sul selle selgemaks saada ja annab jõudu juurde. Lisaks võid saada uusi vaatenurki ja teiste toetust. Inimestele meeldib kaasa aidata suurte unistuste täitumisele.

3. Tee esimesed väikesed sammud soovitu suunas.

Innustuseks sobib hästi Laozi ütlus „Tuhandemiiline teekond algab esimesest sammust“. Soovitavalt võiks esimsesed (ja ka järgnevad) sammud olla rõõmu ja positiivseid tundeid tekitavad tegevused. Nii on lihtsam liikuma saada ja rajal püsida.

Mõtle korraks enda suurimate saavutuste peale. Suure tõenäosusega käisid nendeni jõudmiseks samad etapid läbi. Nooremas peas oli võib-olla unistamist rohkem, vanemast peast vähem.

Mis veel aitab?

Meenuta, mis on sind eduni viinud? Kasuta neid tugevusi enda uute sihtide vallutamiseks.

Mis sind takistab ja kuidas sellest üle saaks? Ise olen kimpus olnud ratsionaalse meelega, mis suurtele sihtidele pidurit tõmbab. A la ma ju ei tea, kuidas soovituni jõuda. Nendel hetkedel on mind aidanud mäkke ronimise metafoor. Mäe jalamil seistes näed sa tippu, kuhu tahad jõuda. Seejärel hakkad selle suunas ronima ja rada otsima. Tavaliselt on teekond täis lookeid ja keerde, otsimist ja vahel ka ekslemist. Looduses ja päris elus ei vii üldjuhul sihtideni sirgeid otseteid.

Kord tippu jõudnud aga avastad, et asi polnudki nii hull ja sealt saad ka inspiratsiooni järgmise mäetipu valmis vaatamiseks.

Kuidas soovituni jõudmisele hoogu ja selgust juurde saada?

Samal konverentsil viisin läbi töötoa, mis keskendus vaimujõu kasutamisele soovituni jõudmiseks. Veelgi täpsemalt- nendele küsimustele vastuste saamisele, millele ainult ratsionaalse mõtlemisega vastuseid pole saanud ning mis vajavad „peenemat“ lähenemist.

Täpsemalt saad selle kohta lugeda siit.

Kuidas edasi?

Kui miskit jäi segaseks ja/või soovid tuge enda teekonnal, kirjuta Ainile. Aitan hea meelega.

Koos leiame üles nii tolmu alla mattunud suured sihid kui tee nendeni.

Edukat toimetamist!

Ain Mihkelson

Photo by Jamie Street on Unsplash

Kuidas unistusteni jõudmisele hoogu juurde saada?

Vahel jääb üksnes meie mõtte- ja tahtejõust väheks, et soovituni jõuda. Või on meie ees küsimused, millele ratsionaalne mõistus pole vastuseid leidnud. Mida siis teha?

Coachingu konverentsil viisin läbi töötoa, mis keskendus vaimujõu kasutamisele soovituni jõudmiseks. Veelgi täpsemalt- nendele küsimustele vastuste saamisele, millele ainult ratsionaalse mõtlemisega vastuseid pole saanud ning mis vajavad „peenemat“ lähenemist.

Pakun selleks välja kaks võimalust:

I variant- meelerännakutes kogenutele

Sissejuhatav etapp sihi paika seadmiseks

Kirjuta üles vastused järgmistele küsimustele:

  • Mis küsimusele vastust otsid?
  • Kuhu soovid jõuda, mis on sinu soovitud mäetipp? Mis on teisiti, kui oled sinna jõudnud?
  • Joonista soovitud sihi kohta pilt, kujundid või sümbolid, mis iseloomustavad sinu sihtpunkti.
  • Miks see sinu jaoks oluline on? Mis see sulle annab, kui oled soovituni jõudnud?

Meelerännaku etapp

Viid end sobiva tehnikaga sügavasse rahuseisundisse ja lähed vaimusilmas loodusrajale rändama. Alusta sellest, kuidas seisad inspireeriva raja alguses, olgu see metsas, rabas, mere ääres või mägedes.

Sealt lähed liikvele, kohtad peagi takistust ja saad sellest mööda. Seejärel kohtud tee peal erinevate nõuandjate ja vana targaga, kellelt kõigilt saad nõu küsida.

Meelerännakult tagasi tulles

  • Joonista värviline pilt või kujundid ja sümbolid, mis iseloomustavad kogetut ja taipamisi;
  • Kirjuta üles saadud nõuanded, taipamised ja mõistmised;
  • Kirjuta üles, mis võiksid olla 3-5 suuremat sammu või etappi soovituni jõudmiseks;
  • Kirjuta, mis on esimesed väikesed sammud, mida saad 7 järgneva päeva jooksul teha
  • Vaata veelkord kõik üle ja võta enda jaoks kokku, mis on kõige olulisem taipamine. Kirjuta ka see üles.

Elluviimine:

  • Jaga meelerännaku tulemust mõne hea kuulajaga. Nii saadud sõnumeid, taipamisi kui plaanitud tegevusi.
  • Tee esimesed sammud nädala jooksul ära ja anna sõbrale neist teada.
  • Hoia joonistatud pilti pidevalt silme ees- pane see arvuti ekraanile, kleepi vannitoa peegli kõrvale jne.

II variant- kui meelerännakud pole sinu rida

Protsessi algus ja lõpp on samad. Meelerännaku asemel mine paariks tunniks loodusesse kõndima ja pane tähele, mis taipamised ja sõnumid sa sealt saad.

Kuidas edasi?

Kui miskit jäi segaseks ja/või soovid meelerännaku läbimiseks juhendavat audiofaili, kirjuta Ainile. Jagan hea meelega.

Koos leiame üles nii tolmu alla mattunud unistused kui tee nendeni.

Mõnusat avastamisrõõmu!

Ain Mihkelson

Mis iseloomustab edukaid juhte?

Suure tõenäosusega liigud läbi elu ja juhtimise neljal tasandil. Ei ole vahet, mida või keda sa juhid –perekonda, meeskonda äriettevõttes või mittetulunduslikku ühendust.

Kuidas sa ennast ja teisi juhid? Oled sa hädaldaja, tegutseja, võimaldaja või suisa valgustunu?

Mis iseloomustab edukaid juhte ja inimesi?

Tõenäoliselt oled sa erinevatel päevadel erinevatel tasanditel – headel päevadel kõrgemal ja halvematel madalamal. Allapoole kukkumine käib tavaliselt lihtsalt. Olles näiteks üleväsinud, magamata ja näljane, võivad ka kõige väiksemad asjad närvi ajada ning võimust võtab sinu pahupool. Ülespoole liikumine nõuab aga teadlikku harjutamist ja tihti ka abi väljastpoolt.

Esimene tasand – ohver

Selles süüdistad sa kõiki teisi: ülemus on nõme, alluvad saamatud, organisatsioon sakib, elu on üks lõputu hädaorg ja viletsus. Selles etapis ei ole võimalik väga kaua olla – sul ütleb kas tervis üles või saad kinga (kui sinu juhil vähegi oidu on).

Teine tasand – elluviija

Sa käärid käised üles, paned kõik liikuma, näitad inimestele suuna kätte ja ütled täpselt, mida nad tegema peavad. Päevad on sul ülitihedad ja täis toimetamist, õhtul tunned end väsinult, kuid õnnelikuna – sai palju ära tehtud. Osad alluvad vaatavad sinu poole imetlusega, iseseisvamad aga kipuvad ühel hetkel lahkuma. Meeskonna potentsiaal on piiratud sinu teadmiste ja oskuste tasemega.

Kolmas tasand – võimaldaja

Sa lood toetava keskkonna, kus inimesed saavad kasvada ja luua. Inimesed võtavad ise endale eesmärke ja leiavad nende saavutamiseks kõige paremad moodused. Sa panustad inimeste arengusse ja kasvu, sekkudes detailidesse vaid harvadel juhtudel. Sul on aega mõelda tulevikule ja panustada tõeliselt olulisse, sh ka enda arengusse. Kõrvalt vaadates võib jääda mulje, et töötad väga vähe. Inimesed saavad peaaegu ise hakkama ja meeskonna tulemused saavutatakse ludinal. Kõik tunnevad end tööl hästi ja kui ka on tagasilööke, saadakse neist kiiresti üle.

Neljas tasand – valgustunud juht

Seda sobib hästi iseloomustama Laozi värsirida: “Kui kõik on möödas, räägib rahvas: “Meie ise tegime!””

Kõrvalt vaadates tundub, et sa justkui ei teegi midagi. Tulemused saavutatakse kui võluväel, inimesed ja juhid sinu meeskonnas toetavad ja arendavad ise üksteist. Sa mõistad, kuidas kõik olemasolev moodustab ühe terviku. Märkad, kuidas sinu käitumine ja olemine mõjutavad otseselt sind ümbritsevaid inimesi, nii heas kui halvas. Vahel imestad, kuidas kõik nii kergelt tuleb ja millega ma kõik selle ära teeninud olen.

Kasumi tagaajamise asemel keskendud teiste (nii oma meeskonna, teiste juhtide kui ka ühiskonna) teenimisele, jättes ennast tagaplaanile. Võib-olla alles hiljem, kui oled juba lahkunud, märgatakse sinu puudumist. Nii nagu päikest ei panda tähele enne, kui on pikk vihmaperiood olnud.

Ohvrist andjaks: minu isiklik teekond

Ohvrist elluviijaks

11 aastat tagasi olin ise ohvristaatuses. Olin äsjaloodud rahvusvahelise meeskonna juht, kõik asjad tundusid valesti olevat. Väljas oli 2008.–2010. aasta majanduskriis. Juht nõudis üht, kliendid aga teist. Meeskonnas olid ebakõlad ja minu päevad olid täidetud musta meeleheitega. Olin just oma juhile öelnud, et aitab, mina enam ei jaksa ja annan lahkumisavalduse. Tema aga keelitas jääma ja ütles, et käigu ma ära plaanitud koolitusel.

Läksingi järgmisel päeval, ise mustas masenduses olles, neljapäevasele koolitusele. Selle käigus juhtus vähemalt kaks olulist asja: 1) sain lõpuks pihta oma tegelikule olemusele. Enne olin tundnud end kui inetu pardipoeg huntide keskel. Koolitusel sain aga aru, et võingi olla heatahtlik, mänguline ja positiivne kuju, mitte ei pea kivinäoga tööl ringi käima ja kõike teadma; 2) sain aru oma pikemast kutsumusest – tööst inimeste ja juhtidega.

Peale seda juhtus kolm ägedat asja: 1) sain nendest taipamistest sellise motivatsioonilaksu, et otsustasin siiski jätkata ja kõige kiuste rahvusvahelise üksuse käima panna. Kui kohtan erinevaid ootusi ja nõudmisi, siis valin ise kõige sobivamad ja lepin need vastaspooltega kokku; 2) meeskond hakkas justkui võluväel tööle, konflikte tekitanud inimene lahkus ise töölt. Üks töötajatest isegi kirjutas minu koolitajale, küsides, mis minuga seal tehti – tema tahaks ka sellist muutust; 3) mind kutsuti uuele IT-juhile mentoriks, mis oli mulle esimeseks sammuks teiste arengu teadlikul toetamisel.

Elluviijast võimaldajaks

Selleks ajaks olin pangas töötades juba kümmekond aastat arenguvestlusi pidanud, nii alluva kui ka juhina. Kõige keerulisem oli vestlustes enesearengu punkt. Kuidas ma ikkagi peaksin oma töötajaid toetama? Kuidas ma ise saan kasvada? Sõnades kõlab ju lihtsalt, aga tegelikult, praktilises elus?

Sel ajal tuli mentorlus üha jõulisemalt minu ellu – sain erinevaid koolitusi ja mõnusasti praktiseerida. Mentorlusest koorus välja võtmetehnika – kuulamine, sügavalt ja päriselt. Märkasin, kuidas vahel piisas lihtsalt töötajate ärakuulamisest, et nende emotsioonid lahtuks ja nad leiaksid sobiva tee edasi. Aeg-ajalt oli hea toetada mõne asjakohase küsimusega. Uurida, kuidas neil tegelikult läheb ja millest nad unistavad, mida nad tulevikus teha tahaks.

Tänu sellele kasvas usaldus ja inimesed leidsid ise parimad moodused nii töö tegemiseks kui ka professionaalseks kasvamiseks. Mul hakkas tekkima järjest rohkem aega inimestele ja ka enda arengule tähelepanu pööramiseks.

Võimaldajast valgustunud juhiks

Siia vist päris otseteed ei olegi. Selleni jõudmisel on abiks hoopis teistmoodi “tegevused”, pigem on rõhk olemisel ja käitumisel. Mängu tulevad sellised vaimsed praktikad nagu kohalolu, tänulikkus, elu ja ilu märkamine, teiste teenimine. Andja mentaliteet, mitte võtja oma.

See ei tähenda, et need juhid ei pööraks materiaalsele maailmale üldse tähelepanu. Kuid põhirõhu panevad nad hoopis enda ja teiste arengule ja olemusele ning seeläbi reaalsuse muutmisele.

Ei julge end veel sellele tasandile jõudnuks pidada, küll aga on mul olnud viimastel aastatel õnne selliste juhtidega töötada ja koos läbi elu liikuda. Neil ongi kogu aeg kõik hästi. Nad kiirgavad rahu ja heatahtlikkust, kõik laabub. Kõik kriisid ja rasked olukorrad lahendatakse targalt ja väikseima jõupingutusega. Olen neilt uurinud, kuidas nad nii kaugele on jõudud.

Edukad inimesed on õpihimulised

Ühisnimetajatena kõlavad kolm asja:

1) neil on olnud head teejuhid või õpetajad, kes on nende arengut toetanud;

2) pidev teadlik töö endaga – oma mõtete ja emotsioonide suunamine ning füüsilise ja vaimse tervise eest hoolitsemine;

3) pidev tänulikkuse seisundis elamine ja võimaluste otsimine, kuidas teistele toeks olla.

Kuidas inimese ja juhina kasvada?

Näen vähemalt kolme moodust.

  1. Pane tähele ja märka sind tõeliselt inspireerivaid juhte ja inimesi. Mida nad teevad, kuidas nad käituvad, milline on nende olemus. Võid neilt uurida, mida nad teevad ja kuidas nad nii kaugele on jõudnud. Seejärel püüa ise samamoodi käituda. Hea igapäevane praktika on endalt hommikuti küsida – kuidas saan mina täna oma meeskonda või ühiskonda toetada? Kuidas saan täna teistele kasulik olla?
  2. Märka oma elus ette tulevaid õpetajaid ja õppetunde ning käitu nende järgi. Ühel hetkel oli näiteks kahe-aastane poeg mulle suureks eeskujuks oma entusiasmi, siira uudishimu ja säravate silmadega. Püüdsin tema elurõõmsat olekut igale poole kaasa võtta.
  3. Leia endale mõni hea mentor, coach või õpetaja, kes saab sind su teekonnal toetada. Mind ennast on see moodus viimasel neljal aastal kõige rohkem aidanud.

Mõnusat kasvamist!

Ain Mihkelson

Artikkel ilmus Edasis 29.05.2020

Photo by Marty Finney on Unsplash

Tagasi juurte juurde

Kriisi alguses hõiskasin suureliselt-  nüüd on lahe aeg, saab rahulikult võtta ja oluliste asjadega tegeleda. Tegelikkuses avastasin 5 nädalat hiljem, et olen täiesti läbi kärsanud. Olin väsinud ja närviline, meelerahu puhver oli pea täielikult otsa saanud. Isegi väikesed asjad ajasid närvi, vahel näitasin seda ka välja ja hiljem tundsin piinlikkust. Ühel hetkel küsis isegi naine, kes on üks äärmiselt kannatlik inimene, et mis asja ma niimoodi rabelen.

Kõrini veebi ilmast

Päevad olid täidetud erinevate telefonivestluste, veebi koosolekute ja veebinaridega. Osaliselt vist ka selleks, et tunda end vajalikuna ja täita päevad enda arust olulisega. Samas muutus hing aina rahutumaks, tundes puudust päris asjadest. Päris puudutustest, päris kohtumistest, päris loodusest. Tegin küll lühemaid retki loodusesse, kuid see oli vaid ajutine kerge leevendus. Umbes nagu plaastri panemine terveks ravimata haigusele.

Nii märkasingi, et vajan täielikku väljalülitust oma (mure)mõtetest. Kuni ühel õhtul hakkasin tuttava soovitusel lugema raamatut „Kolm meest paadis, koerast rääkimata.“ Mind tabas rõõmus äratundmine – midagi ei ole muutunud, 130 aastat tagasi olid inimesed samasugused. Raamatu tegelased jõudsid äratundmiseni, et on ületöötanud ja vajavad puhkust. Selle peale otsustasid nad minna kaheks nädalaks paadimatkale. Sain aru, et ka mul on vaja loodusesse, mitmeks päevaks kõigest eemale, päris metsa. Nii hakkaski mõte idanema ja hinge hiilis rõõmus ootusärevus.

Plaanisin minna üksi ning jätta tsivilisatsioon ja inimesed täiesti maha. Kuid ühe vestluse käigus mainisin poolkogemata heale tuttavale oma ideed. Tema haaras sellest innukalt kinni, öeldes, et tahab kaasa tulla. Saavutasime siiski kompromissi- mina lähen ees ja tema tuleb päev hiljem järgi.

Kohal!

Pühapäeva pealelõunaks olin valmis – kiiremad tööasjad ära orgunnitud, matkakola koos ja meel rõõmus. Ise veel mõtlesin, kuhu ma ikkagi lähen ja oma telgi püsti panen. Meeles mõlkusid Paluküla ja Kõnnumaa metsad. Hirmsasti oleks tahtnud oma telgi panna Paluküla mäe otsa, kuid tundsin, et see justnagu ei sobi. Telgi jaoks parem variant aga ei kõnetanud mind.

Probleem lahenes iseenesest. Palukülla jõudes avastasin, et olin telgi kenasti koju ukse kõrvale jätnud. Mind ajas see isegi naerma – nii lihtsalt minu telgi püstitamise mure laheneski. Võtsin siis oma väikse seljakoti ja läksin luurele, ronides peagi Paluküla mäe otsa. Seal valitsesid inimhäälte puudus, tuule müha puulatvades ja rõõmus linnulaul. Kõik see ning ümbrusele avanev vaade köitsid mind momentaalselt. Sain aru, et siia ma jään, vähemalt selleks ööks.

Kuna ärevus oli veel sees, toimetasin ringi, varusin lõkke jaoks metsakuiva ning jäin lõpuks teed juues ringi vaatama. Kaasa võetud pinge kääris kergelt edasi, laskmata mul niisama olla. Samas – teha ei olnud midagi ja kiiret polnud kuskile. Targemat teha oskamata võtsin ennist mainitud raamatu ette, nautides seal olevat öö kirjeldust. Tundsin, kuidas sama peagi mindki ees ootab:

Ja siiski annab öö meile lohutust ja jõudu. Meie väikesed mured kahvatuvad tema kõrval ja poevad häbiga peitu. Päevad on täis hoolt ja askeldusi, meie südametes valitsevad kurjad ja kibedad mõtted, ja maailm on tundunud meile julmana ja ülekohtusena. Ja siis tuleb Öö nagu tõeline armastav ema, asetab õrnalt käe meie hõõguvale otsaesisele, pöörab meie äranutetud näo enda poole ja naeratab- ja kuigi ta vaikib, on meile selge, mida ta öelda tahab, ning me peidame õhetava palge tema rüppe, ja valu ongi möödas.

„Kolm meest paadis, koerast rääkimata“, Jerome K Jerome

Tundsin, kuidas meel muutus rahulikuks, õues oli mõnusalt hämar ja käes aeg lõke süüdata. Tassisin ka oma magamiskoti ja madratsi mäe otsa ning süütasin lõkke, selle kõrvale istuma maandudes. Aja möödudes tajusin iga keharakuga, kuidas vaikus ja rahu vaikselt minusse imbuvad. Meenus Fred Jüssi jutt – noorena sõitis ta ööseks loodusesse lõket tegema, kui end kehvasti tundis. Mõtlesin, miks ma seda juba varem ei teinud, kuid peagi lahkus seegi mõte.

Paluküla lõke

Kui ma muidu olen varase uinumisega, siis sel õhtul istusin pikalt, kuni kustusid viimasedki rondid lõkkes, jäädes vaid kergelt hõõgvele. Olin just põhku keeramas, kui õrn tuulepuhang need uuesti kergelt põlema puhus. Lõin magamisele käele ja istusin edasi, kuni söed olid kustunud ja linnud vaikinud.

Magamiskotti lahti rullides kirusin end vaikselt, et ei olnud magamisaset valges valmis pannud. Pimedas magamiskoti luku kokku saamine oli korralik näpuharjutus. Alles taskulambi valgel sain sellega hakkama. Lõpuks rahulikult magamiskotis pikutades jäin taevast silmitsema. Siin-seal paistsid üksikud tähed ja vaikus ise hõljus kõige kohal ringi. Kehal oli veidi jahe, kuid rõõmus rahu hiilis ligi ja täitis südame rõõmsa ootusega järgmise päeva ees.

Särav hommik

Öösel ärkasin paar korda jaheda peale ning nautisin luksuslikku vaadet öötaevale. Hommikul nelja paiku hakkasid esimesed linnud vaikselt laulma, poole viie paiku lisandusid innukamad lauljad.

Ühel hetkel tõusis päike üle puulatvade ja hakkas kergelt soojendama. Sain aru, et on aeg tõusta. Magamiskotist välja piiludes märkasin, kuidas minu kõrval olev seljakott oli härmas, nii nagu ka magamiskott. Samas oli hingematvalt mõnus ja värske see olemine, mis mind valdas.

Tegin mõnusad hommikurituaalid, jõin veidi sooja teed ja molutasin veidi niisama, enne kui otsustasin minna ümbrust uurima. Seni olin käinud valdavalt Paluküla ja Loosasalu vahelistel aladel. Romet Vaino soovitusel pöörasin seekord pilgu Keava raba poole.

Kõnnumaale

Peagi seisin minu jaoks tundmatu metsa serval, tundes puhast rõõmu ees ootavast seiklusest. Tundmatusse minnes on alati mingi mõnus ootusärevus sees. Vahel ka väike hirmunoot, kuid elevus kaalub selle üle. Silme ees avanes väärikas madal männimets märjemal pinnasel, vaheldumas suuremate puudesaludega kõrgematel aladel. Kohe metsa serval märkasin suurt mändi, mis eristus selgelt teistest.

Tavaliselt on männid ühe sirge tüvega üles välja, vaid mõned üksikud on mitmeharulised. Minu ees kõrguv puu hargnes 3-4 meetri kõrgusel kaheks jämedaks haruks, et siis veel kõrgemal omakorda hargneda. Tundsin selle puuga koheselt hingesugulust.

Viimased aastad olen kimpus olnud enda tegevuse üheselt määratlemisega. Öeldakse ju, et keskendu ühele asjale, vaid nii saad edukaks. Minul on neid harusid aga mitu. Esimene hargnemine tuleb enda maise ja vaimse olemuse ning tegevuse lahknemise kohal. Või siis vähemalt näilise hargnevuse kohal – tegelikult need harud ju toetavad üksteist ja toetuvad samal tüvele, minu tegelikule olemusele.

Nii ma seal seda puud imetlesin ja mõtteid mõlgutasin, enne kui edasi läksin. Kulgesin mõnusasti puutumata looduses, tundes imetlust metsas valitseva vaikuse ja rahu üle. Aegajalt jooksid ristus tee väikeste loomaradadeg, mina aga jätkasin otse läbi metsa, Keava raba suunas. Kuni lõpuks leidsin kutsuva raja, keerasin sellele ja lonkisin mõnusasti edasi. Mõne aja pärast sättisin end päikese kätte puhkama, toetudes maha kukkunud kuuse najale.

Kogu mind viimastel nädalatel täitnud kiire oli kuskile kadunud. Oli aega niisama lösutada, metsa imetleda ja puude latvades lustivat tuult kuulatada.

Mäel

Lõunaks sättisin end Paluküla mäele tagasi – selleks ajaks pidi hea tuttav järgi tulema. Õnneks ta viibis ja sain teha mõnusa oleskelu päikese käes pikutades. Tabasin end mõttelt, et viimane selline molutamine oli umbes aasta tagasi. Ka siis ei olnud kuskile kiiret ja ei pidanud midagi tegema. Praegu olime ainult mina, päike ja Paluküla mägi, linnud ümberringi laulmas ja puud tuulega kaasa kohisemas. Tajusin südamesse tulvavat tänutunnet kõige olemasoleva eest.

Mõne aja pärast saabus tuttav, istusime veidi niisama ning siirdusime uuele metsaringile, nüüd juba kaugemale minnes. Õnneks oli tegu mõistliku mehega – saime enamasti vaikides käia, hoides nii füüsilist kui sotsiaalset distantsi. Õhtu eel jõudsime Keava raba servale, tehes seal jala sirutamise pausi.

„Ma jätan tavaliselt sellised kohad ja siin valitseva rahu meelde“ sõnas kaaslane, kui olime rabaservas mõne aja istunud. „Seda pilti on hea meelde tuletada, kui olen linnas ja elu liiga närviliseks läheb,“ lisas ta minu küsiva pilgu peale. Mõtlesin, miks ma ise selle peale pole tulnud ning panin idee tallele, lastes ümbruses hõljuval rahul endasse koguneda.

Kuskilt kerkis üles mõte – puud on nagu heatahtlikud tunnistajad, kes kogu meie sekeldamist rahulikult pealt vaatavad. Kui me vaid taipaks neilt küsida ja vastuse ära oodata, saaksime ka vajalikud vastused enda küsimustele. Tavaliselt on meil selleks aga liiga kiire, et looduselt nõu küsida.

Tagasi mäel

Õhtuks olime tagasi mäe otsa. Kaaslane pani oma telgi püsti, kutsudes mindki telki. Arvasin, et öine tähistaevas on liiga suur luksus, et see telgi mugavuse nimel ohverdada. Nii sättisingi enda magamisaseme uuesti otse taeva alla ja läksin meile teed keetma.

Magamisase Palukülas

Ülejäänud õhtu oli tõeliselt mõnusas kulgemises. Lasime oma mõtetel rännata ja rääkisime asjadest, mis südamel ja meelel. Eelmise õhtu vaikus täiendas suurepäraselt selle õhtu mõtterännakuid. Tundsin, kuidas hing puhastus ja süda täitus rõõmuga. Lõkke ääres istudes juhtub mingi maagia – inimesed avanevad ja jagavad, mis on tõeliselt oluline. See juhtub kuidagi iseenesest mõistetavalt. Küllap on see meil geenides ajast, kui küttide ja korilastena ringi liikusime ning õhtuti lõkke ääres päevamuljeid jagasime.

Õhtust sai lõpuks öö ja väsimus võttis võimust. Pugesime vaikselt põhku, kuid rõõm päikeselisest päevast ning õhtustest vestlustest tuhises endiselt minus ringi, laskmata uinuda. Ei jäänudki muud, kui vaikuses tähistaevast imetleda. Sel õhtul oli taevas tähtedega üle külvatud, täites mind imetlusega elu ilu ja lõpmatuse üle.

Kisub viluks

Öösel läks külmaks. Isegi nii külmaks, et enne nelja ärgates kirusin end ja mõtlesin, oli mul nüüd seda vaja. Soovisin südamest, et hommik saabuks kiiremini. Ei tulnud ta minu soovimise peale midagi kiiremini. Tiksusin vahelduva eduga une ja ärkveloleku piiril, kuni lõpuks uuesti uinusin.

Hommikul oli hoopis teine pilt – taevas oli pilves ja tuul tuhises ringi. Magamiskott tundus nii ahvatlevana, et ei tahtnud sellest kuidagi lahkuda. Viimaks ajas kell siiski üles ajas – meil mõlemal olid sel päeval muud asjatoimetused ees. Sättisimegi asjad rahulikult kokku ja tegime lõpetuseks mäe otsas uhke trummirännaku.

Tagasi kodus

Koju sõites nurrus uskumatult mõnus tunne südames. Veel suurem oli rõõm sooja koju jõudmisest ning mõnusast hommikusöögist. Möödunud päevad läksid kerge paastu tähe all, seetõttu maitses toit imeliselt hästi. Aknast välja vaadates tabasin end heameelt tundmas- õues oli vihma sadama hakanud,  saime napilt kuiva nahaga koju.

Hea tuttav ütles pärast, et tema sai sellest käigust hea energialaksu, mille pealt mitu päeva edasi toimetada.

Minus endas aga tekkis mõnus tühi ruum, kus sain aru, mis on minu jaoks tõeliselt oluline. Looduses viibimine, nii üksi kui koos teiste ägedate inimestega. Sügavad vestlused ja rõõmude ning murede jagamised. Ühenduse loomine oma parema mina, Looduse ning Suure Vaimuga, nii nagu indiaanlased teda kutsuvad. Selle lõputu heatahtliku jõuga, kes meile vaikses öös vastu vaatab ja on alati nõus vastama, kui me vaid küsime. Olgu siis läbi intuitiivsete taipamiste, loodusmärkide või teiste eluteele sattunud inimeste suu läbi.

Tagantjärgi meenutades ei oskagi muud, kui vaid tunda vaid tänulikkust, et elame sedavõrd lahedas kohas. Puutumata loodus ja mets on enamusel meist poole tunni kaugusel.

Lõpetuseks – kui loetu puudutas sind, anna endast mulle märku. Ehk saame koos rännata või saan muul moel sinu teekonnal toeks olla.

Mõnusaid rändamisi, nii looduses kui vaimuilmas!

Ain Mihkelson