Tagasi juurte juurde

Kriisi alguses hõiskasin suureliselt-  nüüd on lahe aeg, saab rahulikult võtta ja oluliste asjadega tegeleda. Tegelikkuses avastasin 5 nädalat hiljem, et olen täiesti läbi kärsanud. Olin väsinud ja närviline, meelerahu puhver oli pea täielikult otsa saanud. Isegi väikesed asjad ajasid närvi, vahel näitasin seda ka välja ja hiljem tundsin piinlikkust. Ühel hetkel küsis isegi naine, kes on üks äärmiselt kannatlik inimene, et mis asja ma niimoodi rabelen.

Kõrini veebi ilmast

Päevad olid täidetud erinevate telefonivestluste, veebi koosolekute ja veebinaridega. Osaliselt vist ka selleks, et tunda end vajalikuna ja täita päevad enda arust olulisega. Samas muutus hing aina rahutumaks, tundes puudust päris asjadest. Päris puudutustest, päris kohtumistest, päris loodusest. Tegin küll lühemaid retki loodusesse, kuid see oli vaid ajutine kerge leevendus. Umbes nagu plaastri panemine terveks ravimata haigusele.

Nii märkasingi, et vajan täielikku väljalülitust oma (mure)mõtetest. Kuni ühel õhtul hakkasin tuttava soovitusel lugema raamatut „Kolm meest paadis, koerast rääkimata.“ Mind tabas rõõmus äratundmine – midagi ei ole muutunud, 130 aastat tagasi olid inimesed samasugused. Raamatu tegelased jõudsid äratundmiseni, et on ületöötanud ja vajavad puhkust. Selle peale otsustasid nad minna kaheks nädalaks paadimatkale. Sain aru, et ka mul on vaja loodusesse, mitmeks päevaks kõigest eemale, päris metsa. Nii hakkaski mõte idanema ja hinge hiilis rõõmus ootusärevus.

Plaanisin minna üksi ning jätta tsivilisatsioon ja inimesed täiesti maha. Kuid ühe vestluse käigus mainisin poolkogemata heale tuttavale oma ideed. Tema haaras sellest innukalt kinni, öeldes, et tahab kaasa tulla. Saavutasime siiski kompromissi- mina lähen ees ja tema tuleb päev hiljem järgi.

Kohal!

Pühapäeva pealelõunaks olin valmis – kiiremad tööasjad ära orgunnitud, matkakola koos ja meel rõõmus. Ise veel mõtlesin, kuhu ma ikkagi lähen ja oma telgi püsti panen. Meeles mõlkusid Paluküla ja Kõnnumaa metsad. Hirmsasti oleks tahtnud oma telgi panna Paluküla mäe otsa, kuid tundsin, et see justnagu ei sobi. Telgi jaoks parem variant aga ei kõnetanud mind.

Probleem lahenes iseenesest. Palukülla jõudes avastasin, et olin telgi kenasti koju ukse kõrvale jätnud. Mind ajas see isegi naerma – nii lihtsalt minu telgi püstitamise mure laheneski. Võtsin siis oma väikse seljakoti ja läksin luurele, ronides peagi Paluküla mäe otsa. Seal valitsesid inimhäälte puudus, tuule müha puulatvades ja rõõmus linnulaul. Kõik see ning ümbrusele avanev vaade köitsid mind momentaalselt. Sain aru, et siia ma jään, vähemalt selleks ööks.

Kuna ärevus oli veel sees, toimetasin ringi, varusin lõkke jaoks metsakuiva ning jäin lõpuks teed juues ringi vaatama. Kaasa võetud pinge kääris kergelt edasi, laskmata mul niisama olla. Samas – teha ei olnud midagi ja kiiret polnud kuskile. Targemat teha oskamata võtsin ennist mainitud raamatu ette, nautides seal olevat öö kirjeldust. Tundsin, kuidas sama peagi mindki ees ootab:

Ja siiski annab öö meile lohutust ja jõudu. Meie väikesed mured kahvatuvad tema kõrval ja poevad häbiga peitu. Päevad on täis hoolt ja askeldusi, meie südametes valitsevad kurjad ja kibedad mõtted, ja maailm on tundunud meile julmana ja ülekohtusena. Ja siis tuleb Öö nagu tõeline armastav ema, asetab õrnalt käe meie hõõguvale otsaesisele, pöörab meie äranutetud näo enda poole ja naeratab- ja kuigi ta vaikib, on meile selge, mida ta öelda tahab, ning me peidame õhetava palge tema rüppe, ja valu ongi möödas.

„Kolm meest paadis, koerast rääkimata“, Jerome K Jerome

Tundsin, kuidas meel muutus rahulikuks, õues oli mõnusalt hämar ja käes aeg lõke süüdata. Tassisin ka oma magamiskoti ja madratsi mäe otsa ning süütasin lõkke, selle kõrvale istuma maandudes. Aja möödudes tajusin iga keharakuga, kuidas vaikus ja rahu vaikselt minusse imbuvad. Meenus Fred Jüssi jutt – noorena sõitis ta ööseks loodusesse lõket tegema, kui end kehvasti tundis. Mõtlesin, miks ma seda juba varem ei teinud, kuid peagi lahkus seegi mõte.

Paluküla lõke

Kui ma muidu olen varase uinumisega, siis sel õhtul istusin pikalt, kuni kustusid viimasedki rondid lõkkes, jäädes vaid kergelt hõõgvele. Olin just põhku keeramas, kui õrn tuulepuhang need uuesti kergelt põlema puhus. Lõin magamisele käele ja istusin edasi, kuni söed olid kustunud ja linnud vaikinud.

Magamiskotti lahti rullides kirusin end vaikselt, et ei olnud magamisaset valges valmis pannud. Pimedas magamiskoti luku kokku saamine oli korralik näpuharjutus. Alles taskulambi valgel sain sellega hakkama. Lõpuks rahulikult magamiskotis pikutades jäin taevast silmitsema. Siin-seal paistsid üksikud tähed ja vaikus ise hõljus kõige kohal ringi. Kehal oli veidi jahe, kuid rõõmus rahu hiilis ligi ja täitis südame rõõmsa ootusega järgmise päeva ees.

Särav hommik

Öösel ärkasin paar korda jaheda peale ning nautisin luksuslikku vaadet öötaevale. Hommikul nelja paiku hakkasid esimesed linnud vaikselt laulma, poole viie paiku lisandusid innukamad lauljad.

Ühel hetkel tõusis päike üle puulatvade ja hakkas kergelt soojendama. Sain aru, et on aeg tõusta. Magamiskotist välja piiludes märkasin, kuidas minu kõrval olev seljakott oli härmas, nii nagu ka magamiskott. Samas oli hingematvalt mõnus ja värske see olemine, mis mind valdas.

Tegin mõnusad hommikurituaalid, jõin veidi sooja teed ja molutasin veidi niisama, enne kui otsustasin minna ümbrust uurima. Seni olin käinud valdavalt Paluküla ja Loosasalu vahelistel aladel. Romet Vaino soovitusel pöörasin seekord pilgu Keava raba poole.

Kõnnumaale

Peagi seisin minu jaoks tundmatu metsa serval, tundes puhast rõõmu ees ootavast seiklusest. Tundmatusse minnes on alati mingi mõnus ootusärevus sees. Vahel ka väike hirmunoot, kuid elevus kaalub selle üle. Silme ees avanes väärikas madal männimets märjemal pinnasel, vaheldumas suuremate puudesaludega kõrgematel aladel. Kohe metsa serval märkasin suurt mändi, mis eristus selgelt teistest.

Tavaliselt on männid ühe sirge tüvega üles välja, vaid mõned üksikud on mitmeharulised. Minu ees kõrguv puu hargnes 3-4 meetri kõrgusel kaheks jämedaks haruks, et siis veel kõrgemal omakorda hargneda. Tundsin selle puuga koheselt hingesugulust.

Viimased aastad olen kimpus olnud enda tegevuse üheselt määratlemisega. Öeldakse ju, et keskendu ühele asjale, vaid nii saad edukaks. Minul on neid harusid aga mitu. Esimene hargnemine tuleb enda maise ja vaimse olemuse ning tegevuse lahknemise kohal. Või siis vähemalt näilise hargnevuse kohal – tegelikult need harud ju toetavad üksteist ja toetuvad samal tüvele, minu tegelikule olemusele.

Nii ma seal seda puud imetlesin ja mõtteid mõlgutasin, enne kui edasi läksin. Kulgesin mõnusasti puutumata looduses, tundes imetlust metsas valitseva vaikuse ja rahu üle. Aegajalt jooksid ristus tee väikeste loomaradadeg, mina aga jätkasin otse läbi metsa, Keava raba suunas. Kuni lõpuks leidsin kutsuva raja, keerasin sellele ja lonkisin mõnusasti edasi. Mõne aja pärast sättisin end päikese kätte puhkama, toetudes maha kukkunud kuuse najale.

Kogu mind viimastel nädalatel täitnud kiire oli kuskile kadunud. Oli aega niisama lösutada, metsa imetleda ja puude latvades lustivat tuult kuulatada.

Mäel

Lõunaks sättisin end Paluküla mäele tagasi – selleks ajaks pidi hea tuttav järgi tulema. Õnneks ta viibis ja sain teha mõnusa oleskelu päikese käes pikutades. Tabasin end mõttelt, et viimane selline molutamine oli umbes aasta tagasi. Ka siis ei olnud kuskile kiiret ja ei pidanud midagi tegema. Praegu olime ainult mina, päike ja Paluküla mägi, linnud ümberringi laulmas ja puud tuulega kaasa kohisemas. Tajusin südamesse tulvavat tänutunnet kõige olemasoleva eest.

Mõne aja pärast saabus tuttav, istusime veidi niisama ning siirdusime uuele metsaringile, nüüd juba kaugemale minnes. Õnneks oli tegu mõistliku mehega – saime enamasti vaikides käia, hoides nii füüsilist kui sotsiaalset distantsi. Õhtu eel jõudsime Keava raba servale, tehes seal jala sirutamise pausi.

„Ma jätan tavaliselt sellised kohad ja siin valitseva rahu meelde“ sõnas kaaslane, kui olime rabaservas mõne aja istunud. „Seda pilti on hea meelde tuletada, kui olen linnas ja elu liiga närviliseks läheb,“ lisas ta minu küsiva pilgu peale. Mõtlesin, miks ma ise selle peale pole tulnud ning panin idee tallele, lastes ümbruses hõljuval rahul endasse koguneda.

Kuskilt kerkis üles mõte – puud on nagu heatahtlikud tunnistajad, kes kogu meie sekeldamist rahulikult pealt vaatavad. Kui me vaid taipaks neilt küsida ja vastuse ära oodata, saaksime ka vajalikud vastused enda küsimustele. Tavaliselt on meil selleks aga liiga kiire, et looduselt nõu küsida.

Tagasi mäel

Õhtuks olime tagasi mäe otsa. Kaaslane pani oma telgi püsti, kutsudes mindki telki. Arvasin, et öine tähistaevas on liiga suur luksus, et see telgi mugavuse nimel ohverdada. Nii sättisingi enda magamisaseme uuesti otse taeva alla ja läksin meile teed keetma.

Magamisase Palukülas

Ülejäänud õhtu oli tõeliselt mõnusas kulgemises. Lasime oma mõtetel rännata ja rääkisime asjadest, mis südamel ja meelel. Eelmise õhtu vaikus täiendas suurepäraselt selle õhtu mõtterännakuid. Tundsin, kuidas hing puhastus ja süda täitus rõõmuga. Lõkke ääres istudes juhtub mingi maagia – inimesed avanevad ja jagavad, mis on tõeliselt oluline. See juhtub kuidagi iseenesest mõistetavalt. Küllap on see meil geenides ajast, kui küttide ja korilastena ringi liikusime ning õhtuti lõkke ääres päevamuljeid jagasime.

Õhtust sai lõpuks öö ja väsimus võttis võimust. Pugesime vaikselt põhku, kuid rõõm päikeselisest päevast ning õhtustest vestlustest tuhises endiselt minus ringi, laskmata uinuda. Ei jäänudki muud, kui vaikuses tähistaevast imetleda. Sel õhtul oli taevas tähtedega üle külvatud, täites mind imetlusega elu ilu ja lõpmatuse üle.

Kisub viluks

Öösel läks külmaks. Isegi nii külmaks, et enne nelja ärgates kirusin end ja mõtlesin, oli mul nüüd seda vaja. Soovisin südamest, et hommik saabuks kiiremini. Ei tulnud ta minu soovimise peale midagi kiiremini. Tiksusin vahelduva eduga une ja ärkveloleku piiril, kuni lõpuks uuesti uinusin.

Hommikul oli hoopis teine pilt – taevas oli pilves ja tuul tuhises ringi. Magamiskott tundus nii ahvatlevana, et ei tahtnud sellest kuidagi lahkuda. Viimaks ajas kell siiski üles ajas – meil mõlemal olid sel päeval muud asjatoimetused ees. Sättisimegi asjad rahulikult kokku ja tegime lõpetuseks mäe otsas uhke trummirännaku.

Tagasi kodus

Koju sõites nurrus uskumatult mõnus tunne südames. Veel suurem oli rõõm sooja koju jõudmisest ning mõnusast hommikusöögist. Möödunud päevad läksid kerge paastu tähe all, seetõttu maitses toit imeliselt hästi. Aknast välja vaadates tabasin end heameelt tundmas- õues oli vihma sadama hakanud,  saime napilt kuiva nahaga koju.

Hea tuttav ütles pärast, et tema sai sellest käigust hea energialaksu, mille pealt mitu päeva edasi toimetada.

Minus endas aga tekkis mõnus tühi ruum, kus sain aru, mis on minu jaoks tõeliselt oluline. Looduses viibimine, nii üksi kui koos teiste ägedate inimestega. Sügavad vestlused ja rõõmude ning murede jagamised. Ühenduse loomine oma parema mina, Looduse ning Suure Vaimuga, nii nagu indiaanlased teda kutsuvad. Selle lõputu heatahtliku jõuga, kes meile vaikses öös vastu vaatab ja on alati nõus vastama, kui me vaid küsime. Olgu siis läbi intuitiivsete taipamiste, loodusmärkide või teiste eluteele sattunud inimeste suu läbi.

Tagantjärgi meenutades ei oskagi muud, kui vaid tunda vaid tänulikkust, et elame sedavõrd lahedas kohas. Puutumata loodus ja mets on enamusel meist poole tunni kaugusel.

Lõpetuseks – kui loetu puudutas sind, anna endast mulle märku. Ehk saame koos rännata või saan muul moel sinu teekonnal toeks olla.

Mõnusaid rändamisi, nii looduses kui vaimuilmas!

Ain Mihkelson

Hirmud- kuidas kogenud juhid neist üle saavad?

„Kui suurt hirmu sa selle ees kardad, 10 palli skaalal?“- „100!“ vastasin kõhklematult, hirm kõhus keeramas. Ometigi, 2 aastat hiljem, olin suutnud oma suurimale hirmule rõõmsalt vastu astuda. Mis juhtus? Sellest kirjutan hiljem edasi.

Mida juhid kardavad?

Hiljuti uurisin edukate juhtide* käest, millised on nende suurimad hirmud ja kuidas nad oma hirmudest üle on saanud.

Top 5 hirmu olid järgmised:

  • Kas ma saan hakkama, toon oodatud tulemuse koju?
  • Kas ma olen piisavalt tark, ei eksi, teen õigeid otsuseid?
  • Inimestega seonduv– kas suudan neid hoida, motiveerida, pööran piisavalt tähelepanu?
  • Avalik esinemine;
  • Mitte mõistetud ja aktsepteeritud olemine.

Tavaliselt nähakse juhte enesekindlate, tarkade ja edukatena. Millest siis tuleb, et nende sisemaailmast vaatab vastu hoopis teine pilt?

Ilmselt on üks põhjus meie kultuuriruumis. Enda teadmatuse või nõrkusehetke tunnistamine ei ole justkui kombeks. Seda võib teha, aga ainult lähedaste ringis või siis, kui tõesti usaldad teist poolt. Ometigi ei ole keegi meist eksimatu ega kõikvõimas- isegi Kalevipoeg kolistas mööda ämbreid.

Viimase paarikümne aasta jooksul olen näinud paljusid juhte tegutsemas. Aina enam on silma jäänud juhid, kes julgevad ka avalikult tunnistada raskeid hetki, kõhklusi, hirme. Tavaliselt on neil juhtidel suurem toetus oma inimeste poolt ja usalduslikum õhkkond kogu meeskonnas. Võib küll küsida, kas juhid julgevad enda haavatavust välja näidata seepärast, et meeskond neid toetab, või saab usaldus alguse juhist endast. Mulle tundub, et pigem saab asi alguse juhist. Öeldakse ju, et usaldus on peegelsuhe- nii palju kui sa välja näitad, saad ka tagasi.

Kui inimesed näevad, et ka juht on inimene, tulevad nad hea meelega appi. Lisaks muudab see kogu meeskonna suhted avatumaks ja usalduslikumaks. See annab õiguse meeskonnalegi eksida, kõhelda ja riske võtta ning seeläbi rohkem saavutada.

Kuidas juhid oma hirmudest üle on saanud?

Mis on aidanud hirmudest üle saada?

Praktika oli kaugelt levinuim vastus- pihta hakkamine, hirmudest hoolimata. Tegutsemise käigus hajub tavaliselt ka hirm ja selgub, et asi polnudki nii hull.

Hirmu läbi arutamine koos teiste juhtide, mentorite või coachidega. Üksi on võimalik oma mõtetesse kinni jääda. Kui aga leiad kaaslase, kes su ära kuulab ja teise nurga alt küsida mõistab, võib see su kännu tagant lahti päästa.

Eneseareng– see tundub alguses ringiga minek, kuid samas võib olla kõige olulisema mõjuga. Mida suurem on sinu teadlikkus endast ja maailmast, seda avaramas kontekstis suudad oma hirmu ja probleemi hinnata. Seeläbi leiad ka lahendused, mis kitsama silmaringi puhul jäävad kättesaamatuks.

Meeskonna kaasamine– enda inimestega oma probleemi läbi arutamine ja koos lahenduste leidmine. See võtab ühtlasi vajaduse juhil endal kõige targem ja eksimatu olla.

Koolitused– suudavad üldjuhul pakkuda uusi ideid, vaatenurki ja tavarutiinist välja tuua, rikastades maailmapilti ja aidates uute lahendusteni jõuda.

Lähedased– olgu selleks siis pere või sõbrad, kes on valmis ära kuulama ja omalt poolt nõu andma.

Teema läbi mõtlemine– mis on kõige hullem, mis juhtida saab? Mida saan ise teha? Millist abi vajan?

Oma juhiga teema läbi rääkimine ja arutamine. Kui sinu juht teab, millega maadled, saab ta õigel ajal tuge ja teist perspektiivi pakkuda. Lisaks võtab see ära juhile ebameeldiva üllatuse tegemise.

Mida teha, kui hirm takistab oma unistuste ja eesmärkide poole liikumist?

Ülaltoodut kokku võttes saab välja tuua kolm sammu hirmudest mööda saamiseks:

1) Räägi inimestega– leia keegi, kellega oma teema läbi arutada. Enamasti on sellest palju kasu.

2) Hakka tegutsema– tee esimesed väikesed sammud, midagigi, mis viib õiges suunas- tegusemise käigus hirm kahaneb.

3) Panusta teadlikult enda arengusse– nii avastad peagi, et kunagi hirmu tekitanud asjad polegi nii hullud. Siia alla läheb ka oma sügavamate (lapsepõlve) hirmude ja haavadega tegelemine, kus saavad erinevad spetsialistid sind toetada.

Mis mind aitas?

Küsimuse hetkeks olin pikalt pangas töötanud. Kõik oli väga hästi- suurepärane meeskond, väga hea palk, turvaline ja stabiilne töö.

Küsimus mentori poolt oli- kui suurt hirmu ma tunnen oma käe peal tegutsema hakkamise ees?

Sel hetkel tundus see olema maailma kõige hirmsam asi üldse. Lahkuda turvalisest keskkonnast, millega oled juba harjunud. Kõige rohkem tekitas muret, kuidas ma oma peret üleval peal, kui välja ei tule?

Hirmu suuruse tunnistamine oli esimene samm sellest üle saamisel.

Seejärel aitasid mind edasi kaks sammu:

Teadlik töö oma hirmuga ja läbi mõtlemine:

  • Miks ma seda muudatust tahan?
  • Mis on kõige hullem, mis juhtuda võib?
  • Mis juhtub, kui ma seda sammu ei tee?
  • Kuidas saan riske maandada?
  • Soovitud tuleviku kujustamine,
  • Mis on vajalikud väikesed sammud edasi?

Coachi kaasamine, kes aitas mul koerasabast üle saada ja viimase vajaliku enesekindluse tüki lisada.

Nüüd, 5 aastat hiljem, on põhjust toona astutud sammule tänuga tagasi vaadata. On olnud üks äärmiselt äge periood- täis õppimist, kasvamist, rõõmsaid ja raskeid hetki, kahtlusi ja hirme ning nendest hoolimata tegutsemist.

Mõnusat hirmude omaks võtmist ja nendega koos edasi minemist!

Ain Mihkelson

* Uuringus osalenud juhtidest:

  • 74% olid juhtimisstaažiga üle 10a, 6-10 aastat 11%, 1-5a- 16%
  • Vanuseline jagunemine: 45-54a- 50%, 35-44a- 32%, 55-64a- 8%, 25-34a- 8%
  • Naisi 37%, mehi 63%

2019 eredamad hetked

Tagantjärgi vaadates saab öelda, et on olnud äge aasta. Olen saanud teha üsna eriilmelisi asju lisaks juhtide ja nende meeskondade toetamisele.

Allpool mõned esimese hooga meenunud ettevõtmised ja kogemused:

Noortega õnneliku elu loomise nädal Lipstu nõmmel

Noortega õnneliku elu loomise nädal– möödunud aasta kõige enam pingutust nõudnud ettevõtmine. Vägagi väsitav, kuid lõppes äärmiselt hea tundega.

Raplamaa aasta koolitaja 2019 ja sellega seoses ka Eesti aasta koolitaja nominent. Pole ma ennast  kunagi koolitajaks pidanud, pigem lihtsalt inimeste arengu toetajaks. Aga hea meel oli ikka, et märgati ja tunnustati- aitäh!

Väärikate Ülikoolis Õnne valemist rääkimas

Õnne valemist Väärikate ülikoolis– esinemine endast märksa elukogenumatele inimestele. Oli üks väga äge pingutust nõudnud kogemus, mis jääb kauaks meelde.

Vähihaigete laste suvelaagri toetuskampaania kamba peale kogusime üle 1500EUR. Esimese sellise ettevõtmise kohta igati tubli tulemus- tänud kõigile toetajatele!

Targa juhi arenguprogramm– septembris lõpetasime ühe hooaja ja oktoobris alustasime juba järgmise hooaja ning ägeda grupiga. 2019 programmi lõpetanute muljeid saad lugeda siit.

Tiiu ja Ain ICF Converge’l 2019

ICF Converge 2019– äärmiselt inspireeriv kogemus ülemaailmselt coachingu konverentsilt. Sain nii mõnelegi mõttele kinnitust ja uusi vaatenurki. Sealt üles nopitu kohta saad siit täpsemalt lugeda.

High Performance team coaching– treening Ericson Internationalilt. Eelkõige sain kinnitust, et olen seni õigel teel liikunud ja mitmele seni intuitiivselt tehtud asjale ka ametliku nimetuse. Lisaks ports uusi tehnikaid ja mõtteid teistegagi jagamiseks.

Training of Trainers by Gaia Education– koolitus, mis suutis esmapilgul võimatuga hakkama saada- ühendada sügavuse, mängulisuse, praktilisuse ja ratsionaalse raamistiku üheks unikaalseks tervikuks. Üks sügavamaid õpikogemusi sellest aastast.

Loomuliku juhtimise mõttekoda Endla Looduskaitse alal

Loomuliku juhtimise mõttekoda Jõgevamaa ettevõtjatele. Oli üks lahe teistmoodi päev Endla looduskaitse keskuses. Saime toreda seltskonnaga nii rabas käia kui vaadata, mis on loomulik juhtimine.

Pikema sõpruse päev meestele– inspireeriva eesmärgiga ettevõtmine laheda meeste kambaga. Sellest võiks kohe traditsiooni teha.

Visioonirännak 2019– jällegi eelnevatest aastatest erinev, veelgi puudutavam kui eelmised, tuues ka mulle endale olulisi taipamisi.

EMK sügismatkal Romet Vainot kuulamas

Eesti Mentorite Koja sügismatk koos Romet Vainoga- viisime juhid rappa ja tõime kõik ka tagasi, rõõmsamate ja värske energiaga laetuna.

Art & Science of Mindfulness koolitus coachingu võtmes Ericson Internationalilt. Mulle väga meeldis, kuidas kohalolu ja elu sügavamate tasandite tajumine ühendati praktiliste ja kohati isegi lihtsate coachingu meetoditega.

Looduscoahcing– kui eelnevatel aastatel oli see pigem kevad-suve teema, siis 2019.a sai  kohe jaanuaris välja mindud. Mitu inimest olid selle kingituseks saanud ja kibelesid matkama. Oli päris lahe lumes sumbata ja olulistel teemadel arutleda.

Loovkirjutamise koolitused Mathuraga, mis avasid hoopis uue tahu nii kirjutamise kui mu enda juures. Nende täiendamiseks sobis imehästi ka Mihkel Raua kirjutamiskoolitus- mees tulistas nagu kolmeraudsest pärleid, kuidas loetavat (äri)teksti kirjutada.

Lisaks veel ports muid isiklikumat laadi koolitusi, sündmusi ja elamusi.

Jumalaid hämmastades

Raamatutest tooks eraldi välja Ben Okri „Jumalaid hämmastades.“ Ei oska ma siiamaani kirjeldada, millega täpselt tegu on ja miks see nii hinge läks, kuid puudutas igal juhul väga sügavalt.

Mõnusat aasta lõppu kõigile ja veel paremat uue algust!

Ain Mihkelson

Kuhu coaching on liikumas?

Every great champion has a coach and every great virtuoso has a mentor.“ Nii sõnas Robin Sharma ühel webinaril, kui ootasin lendu Prahas toimuvale üleilmsele coachide kogunemisele.

See oli suurepärane sissejuhatus järgnevatele päevadel toimuvale konverentsile ICF Converge 2019, kus olid koos coachingu tipud üle maailma. 70’st riigist oli meid kokku tulnud ligi tuhat, Eestist kaks- mina ja Tiiu Allikvee. Silma järgi vähemalt pool osalejatest oli USA’st, seejärel Kanadast ja ülejäänud maailma eri otstest. Kõigil soov veel paremaks coachiks saada ja inimeste ning maailma arengule kaasa aidata.

Mis toimus?

Üle 80 erineva töötoa, ettekande ja praktika, nii et kohati oli raske valikuid teha- oleks tahtnud nii mitmesse paralleelselt samal ajal toimuvasse töötuppa minna. Esinejad olid tipptasemel, suutes osalejad kuulama ja kaasa mõtlema panna. Veel ägedam aga- panna meid jagama ka teemadel, mis võisid ebamugavalt isiklikud tunduda.

Mida juhi ja coachina kaasa võtta uuematest trendidest:

  • Innovatiivsus ja uued ideed– otsi uusi ideid täiesti teistest valdkondadest. Näiteks- arstide teami koostöö operatsioonilaua ümber paranes oluliselt, kui võeti üle Formel 1 meeskondade tegutsemisest parimad praktikad (boxipeatustes suudetakse loetud sekunditega vahetada nii rehvid kui tankida kütus).
  • Mindfulness ja kohalolu – teemad, mis Eestis veel on paljude jaoks kergelt „uhhuu“ valdkonda kuuluvad. Mujal maailmas aga järjest laiemalt levimas ka suurorganisatsioonides ja tippjuhtide tasandil. Viimastel aastakümnetel ka teaduslikult kinnitust saanud, et need praktikad aitavad nii juhte ennast kui ka nende meeskondi.
  • Spirituaalne intelligentsus (SQ) on praegu samamoodi ajast ees olev valdkond nagu paarkümmend aastat tagasi oli emotsionaalne intelligentsus (EQ). Toona vaadati Golemanile (EQ mõiste populariseerija) otsa, et imelik oled või, kuid tänapäeval on EQ mujal maailmas nõutud ja hinnatud juhi omadus. Kes tahab teistest ees liikuda, võib just SQ arendamisest ja kasutamisest leida võimalused enda ja meeskonna arendamiseks. Siit leiad veel lisalugemist.
  • Mängulisuse olulisus– läbi mängulise meelelaadi ja tegutsemise on palju lihtsam jõuda kvalitatiivselt uute lahedusteni, kasvatada meeskonnas usaldust ja tuua koostöö uuele tasemele. Saime läbi teha erinevaid mänge ja meetodeid, kus tajusin ühelt poolt, kui lahe ja kasulik see oli, samas aga tunnetasin enda (kultuurilist?) kammitsetust. Ju siis jaheda eestlasena vajan pikemat soojendust- teema, millega on vaja veel edasi mängida.
  • Intuitsiooni ja kehateadlikkuse (kõhutunde) kasutamine nii coachina kui juhina. On ju meie peas olev aju närvisüsteemist ainult üks osa. Juba mõni aeg tagasi on kindlaks tehtud, et inimese südames ja kõhus on aju meenutavad närvirakud ja ühendused. Proovisime kohapeal järgi erinevaid mooduseid ja tõepoolest- tulidki erinevad vastused ja küsimused, kui suuremat kehateadlikkust kasutada. Toodi ka näide- kui ainult ratsionaalset mõistust kasutada, siis suudame kasutada vaid kuni 47% aju võimekusest. Kui aga mängu tuua ka intuitsioon, loovus, vaikus ja kohalolu, siis on tulemuseks minimaalselt 51% aju võimekusest.
  • Tugevuste ja oma unikaalsuse kasutamine– tihtipeale on inimestel raske vastata, mis on nende tugevused. Saime kaasa head tehnikad, mis aitavad tugevustele teise nurga alt läheneda ja inimesi inspireerida. Kõige lihtsam näide- palu inimesel kirjeldada mõnda hetke, kui ta tundis end tõesti hästi ja edukana. Selle kirjelduse käigus võid ka küsida, mida ta tegi ja kuidas käitus- selle käigus tulevadki tema tugevused välja, kui tähelepanelikult kuulata.

Isiklikust vaatest olid mulle endale kaks kõige olulisem taipamist:

  • Kui tundub, et olen juba äss valmis ja tean kõike, tasub käia suures ilmas oma ala tippude juures vaatamas, mida seal tehakse ja räägitakse. Nii võib avastada, et kasvamis- ja mänguruumi on veel küllaga ja saab tegutsemislusti juurde.
  • Teemad, millega ise tegelenud olen (juhtimise sidumine teadlikkuse, kohalolu, sügavama tarkuse ja loodusega) ja mis tunduvad Eestis veidi metsa poole olema, on tegelikult mujal maailmas juba täiesti aktsepteeritud ja laiemalt levimas. See andis mõnusasti juurde kindlust ja motivatsiooni jätkata- küll jõuavad ka teised Eestis järele.

Kokkuvõtteks

Viimase päeva õhtul Prahas sai rahulolevalt tagasi vaadatud- hing laulis rõõmust uute kogemuste ja tuttavate üle. Ja isegi kui pea oli otsas lõhkemas kogu sellest tarkusest ja melust  (nii ütles üks teine osaleja tabavalt), oli ikkagi väga hea meel möödunud päevade üle.

Mõnusat kasvamist kõikidele! Ikka omal moel ja omas tempos.

Ain

Rabas endani

Septembri alguses käisime Eesti Mentorite Kojaga looduses mõtteid mõlgutamas. Katrin Alujev- üks osalejatest tegi sellest toreda kokkuvõtte, mis tasub jagamist ja lugemist.

Proloog

Meie matkajuht Romet ütles juba enne matka, et see matk pole ainult füüsiline raba külastus, see on ka rännak endasse.  Nii oligi.

Ma olen pikalt mõelnud, et võiks rappa minna. Olen vaadanud sõprade ja tuttavate pilte näoraamatus ja mõelnud, et ma tahan ka. Aga no sinna on see jäänud. Nagu paljud teised suurepärased ideed, mis meie peadest läbi triivivad. Me teame, et need on väärt ideed, kuid me ei tegutse nende nimel. Meil on muid tähtsaid asju vaja ajada.

Me kipume olema liigasjalikud, liigtõsised, liigselt kohustustele orienteeritud ning nii jäämegi iga päevaga kaugemaks loodusest ja ka oma sõpradest. Me oleme täiskasvanud ja meil on kohustused, me ei saa niimoodi igale spontaansele ideele järgi anda.

Aga kuhu me nii jõuame.

Mul on sügav kahtlus, et me jõuame väheke teistsugusesse rappa.

Jagan meie innustava matkajuhi arvamust, et kaugenemine loodusest on üks olulisi põhjuseid, miks viimastel aastatel on vaimse tervise probleemid nii järsult esile kerkinud. Kas sa teadsid, et eelmisel aastal oli 1/3 haiguslehtedest vaimse tervise probleemide tõttu võetud? Ma võiksin tunde sellel teemal rääkida, see on üks mu peamisi koolitusvaldkondi.

Kirjutan seda lugu teisipäevapäeva õhtul ja mind kannab siiani see emotsioon, mille ma reedel rabast sain.

Päris

… loodus, päris inimesed, päris kogemused, see on hoopis midagi muud, kui elu üheksast-viieni inimese loodud uhketes ja mugavates kontorikubrikutes, järgides inimese loodud reegleid ning protsesse, skrollides vabadel hetkedelt väsinult sotsiaalmeediat, et vaadata näoraamatu tuttavate sätitud ja tuunitud elamuste pilte.

Kas sa mäletad mis tunne see on, kui sa istud rabamättal, päike soendab su põski ning õrn tuul libiseb üle su päikesesooja põse?

Kas sa mäletad, kuidas lõhnab kanarbik ja maitseb otse põõsast võetud sinikas? Kas sa mäletad, mis tunne on kehal, kui sa tuled välja kergelt jahedast rabajärvest? Kas mäletad mis tunne see on kui vihmapiisad langevad su näole? Kas sa mäletad, mis tunne on peale mõnusat jalutuskäiku, tajuda natuke tühja kõhtu ja vaadata rõõmsas ootusärevuses lõkkel valmivat imemaitsvat toitu? Ja need toidulõhnad segunedes eheda sügisese metsahõnguga?

Kas sa oled seejärel, maitsvast toidust täis kõhuga, kuulanud heas seltskonnas, särasilmset ja innustavat teejuhti rääkimas oma teekonnast ja avastustest? Kui ei, siis äkki on aeg võtta aega ja luua oma ellu rohkem ehedaid kogemusi?

Selles rabamatkas oli palju mille üle mõelda ja mida õppida enda ning ümbritseva kohta. Kuid üks asi, millest meie rännakujuht rääkis, jäi mind eriti kummitama. Ta rääkis kolmest märksõnast: vaikusest, külmast ja pimedusest. Sellest, kuidas tema on läbi nende kolme asja kasvanud.

Esimese kahe juures tabasin ennast korduvalt innukalt kaasa noogutamast aga siis, kui me jõudsime kolmandani…

Looduse kolmainsus

Sellest ajast, kui mulle meeldib vaikus ning päriselt üksi olemine, on mu elu palju muutunud.

Ma mäletan veel  ehedalt seda aega, kui ma pühapäeval maalt tulles Stockmanni kaubamajja läksin, et olla selles melus, tunda inimesi enda ümber. Vaikus hirmutas mind, kuigi ma ei tunnistanud endale seda. Toas pidi alati telekas mängima või makk põhjas olema. Täna naudin ma vaikust ma tunnen, kuidas mu sisse tekib ruum ja see täitub millegi väärtuslikumaga, mu patareid täituvad. Ma näen, kuidas ma selles vaikuses kasvan ja vastuseid leian. Ma tean, kuidas mu loomingulisus selles vaikuses avaneb. Vaatan isegi kerge kahjutundega inimesi, kes mulle metsarajal kõrvaklapid peas vastu lippavad.

Mulle meeldis väga, kui Ain tegi ettepaneku matkarajal kõndides lihtsalt korraks maha istuda ja 10 minutit iseendaga olla. Veel rohkem meeldis mulle see, et sellest 10 minutist sai sujuvalt 30.

Ma olen täiesti nõus, et külmas vees ujumine ning iga ilmaga jalutamine on vaimselt vabastav. See on selline sõnulseletamatu vabadus. See avardab sind. See aitab sul uusi kogemusi kergemini vastu võtta ja muudatustega kaasa minna. See aitab sul paljudest elu raskustest lihtsamalt läbi minna. See aitab sul kahe kõrva vahel olevatest hirmudest kergemalt läbi minna. See paneb su keha termo-regulatsiooni paremini tööle ja sa tunned, et oled rohkem elus, tervisekasudest ma ei räägigi.

Aga nüüd see pimedus… No ma ei tea…

Tabasin ennast juba lõkkeplatsil mõttes vastu vaidlemas, et pimedus on ikka midagi muud. See ongi ju hirmus. Seal ongi ju hirmsad asjad sees. See on ikka päris hirm, mitte kahe kõrva vahel. No ise ta ju rääkis selle karu loo ka veel. Viimastel päevadel olen ennast tabanud korduvalt mõttes meie matkajuhiga vaidlemas.

No tegelikult ma pelgan, et matkajuht Rometil on õigus. Ei, kui ma üdini endaga aus olen, siis ma tean, et tal on õigus.

Epiloog

Ma vaatan meie matkajuhi tehtud pilte öisest taevast ja ma tunnen kadedust. Aga see on hea kadedus, see on kadedus, mis paneb mind tegutsema. Ma tahan ka. Ma tahan ka lamada pimedas rabas ja vaadata seda laustähist taevast, mis laiub selles vaikuses. Ma tean, et see täidaks mind uskumatul moel. Aga täna ma veel ei julge.

Kas see, kui ma julgeks pimedas rabas käia, ilma hirmust pinges olemata, kas see tõesti aitaks mul ka muudes asjades oma vastupidavust ja tugevust kasvatada? Aitaks ka järgmisena esile kerkivatest hirmudest lihtsamalt läbi minna? Mingi hääl kuskil mu sees ütleb, et nii see on.

Nüüd on vist mentorit vaja … !

Loo autor: Katrin Alujev

Mõtisklusi kastisüsteemist

Ilmselt oled kuulnud India kastisüsteemist ja sellest, kuidas valesse kasti sündides oli sinu saatus suuresti ette määratud. Madalama kasti inimestel polnud asja kõrgema kasti juurde ja vastupidi.

Kastisüsteemi esialgne idee oli aga suuresti teine, enne kui inimesed selle vussi keerasid. Selle järgi oli neli viisi, kuidas inimesed said teisi teenida. Samad viisid kehtivad ka tänapäeval, isegi kui mõnes kohas on piirid kastide vahel hägusamad. Ükski neist pole teistest halvem või parem. Just nii nagu ei saa võrrelda õunapuud roosi või kartuliga, on igal kastil oma roll ja ülesanded. Selleks, et elu tervikuna oleks ilus ja õnnelik, vajame nii õunu, roose kui kartuleid.

Esialgsed neli kasti ja nende tähendus

Esimesse kasti kuulusid inimesed, kes teenisid teisi füüsilise tööga. Põllu- ja metsamehed, ehitajad, kaevurid jne.

Teise kasti kuulusid mõttejõuga tööd tegevad inimesed. Tänapäevases mõistes spetsialistid, eksperdid, ametnikud, müüjad jne.

Kolmandasse kasti kuulusid teisi tahtejõuga teenivad inimesed. Ehk siis haldamise, kaitsmise ja juhtimisega seotud inimesed, kes teisi oma tahtega suunasid ja käsutasid. Näideteks on sõjaväelased, valitsejad, õpetajad. Tänapäeval on selle grupi suurimaks esindajaks igat sorti juhid.

Neljanda kasti moodustasid vaimsuse ja usuliste õpetustega seotud inimesed. Tänapäeval on selle näiteks vaimulikud, igat masti spirituaalsed õpetajad, gurud, tervendajad ja teised spirituaalset põldu kündvad tegelased.

Kas inimesed peavad kõik kastid läbi käima?

Kindlasti mitte. Kuid mul on tunne, et iga etapp või kast valmistab sind teatud moel ette järgmiseks, olgu see siis selles või järgmises elus. Sellest jaotusest lugemine oli minu jaoks omamoodi valgustav hetk. Sain aru, et olen enda elus liikunud n-ö ühest kastist teise.

Kui vaatan enda elu peale, siis noore poisina alustasin koolivaheajal füüsilise tööga, peale kooli jätkasin jooksupoisina ehitusfirmas ja siis spetsialistina suuremates firmades. Ühel hetkel jõudsin juhi ametini, kuhu elu ise mind tugevalt suunas. Alguses ajasin küll sõrad vastu, kuid hilisem elu on näidanud, et ka see oli elus vajalik etapp. Täna ei julge ma öelda, et olen vaimujõul teenimiseni jõudnud, kuid mingi kutse ja vihje on ometi õhus, mis selles suunas näitab.

Samas olen alati imetlenud ja tundnud omajagu kadedustki inimeste ees, kes näivad elu algusest alates teadvat, mida nad teha tahavad ja teevad seda siis õnnelikult elu lõpuni. Samas kui teised käivad ja otsivad seda õiget. Sageli hakkab otsingute aeg keskea saabudes, kui senised tegevused ei paku enam rõõmu ja otsitakse välist lohutust mujalt. Olgu selleks siis (ekstreem)sport, alkohol, uued suhted või muu, mis viib tähelepanu hinges närivalt rahutuselt.

Mida see kõik minu jaoks tähendada võib?

Kui avastad ennast mõtlemas oma elu ja töö mõttekuse üle, on see ilmselt märk, et midagi pole päris õigesti. Vahel võib juhtuda, et jääme ühte etappi või kasti liiga kauaks kinni. Kuidas sellest aru saada? Lihtne testküsimus: kui palju rõõmu sa oma tööst ja elust tunned? Kui see on kümne palli skaalal alla kuue või seitsme ja sa oled oma tööd juba pikalt teinud, siis tasub süvenda ja mõelda. Tõenäoliselt ei ole rahulolematuse põhjuseks enam vilumatusest tulenev saamatus või suutmatus hakkama saada, vaid midagi muud.

Siinkohal meenub „Prohvetist“ tuntud mõte: „Kui te ei saa töötada armastuse, vaid ainult vastumeelsusega, siis on parem, kui jätate töö sinnapaika ning istute templiväravas, et võtta vastu almuseid neilt, kes töötavad armastusega. Sest kui te küpsetate leiba ükskõiksena, küpsetate te kibedat leiba, mis kustutab vaid pool inimese näljast. Ja kui te vimmaga südames purustate viinamarju, siis nõrgub teie vimmast mürki veinisse.“

Kuidas aru saada, mis on minu tee?

Kui oled harjunud ise oma elu üle mõtisklema, võta selleks aega ja küsigi endalt, mis teeks minu südame rõõmsa(ma)ks? Kuidas saaksin teisi nii teenida, et tunneksin ise rõõmu ja ka teistel oleks sellest kasu? Millised tegevused ja millised inimesed mind rõõmsaks teevad? Kus ja kuidas ma neid asju teha tahaksin?

Teine moodus on leida kogenum sõber või tuttav, kes suudab sind ära kuulata ja õigeid küsimusi küsida. Kui mõtlen tagasi enda viimase viieteistkümne aasta oluliste muutuste ja arengute peale, siis iga kord on abiks olnud keegi targem ja kogenum, kes on õigete, vahel ka valusate, küsimustega edasi aidanud. Lugedes lugusid inimestest, kes on maailmas midagi korda saatnud või eeskujuks olnud, leiab sageli kangelase kõrvalt targema nõuandja. Või siis vaata mõnda head filmi ja leiad ka sealt Õpetaja suure algustähega, kes kangelast ühel või teisel moel toetab. Üks tuntumaid näiteid popkultuurist on YodaTähesõdadest, kes Luke Skywalkeri õigele teele aitas.

Kuidas ma soovitud muutuse oma ellu toon?

Igasugune muutus, eriti veel suurem karjäärialane muutus, tekitab inimestes hirmu ja on täiesti normaalne nähtus. Esimene samm võikski olla selle hirmu teadvustamine ja aktsepteerimine.

Kui sa ei ole valmis kohe kõiki sildu põletama, pööra pilk lihtsamate võimaluste poole, kuidas enda töö huvitavamaks ja rõõmsamaks teha. Võib-olla on see mõni uus valdkond või teema töö juures, mis sind kõnetab ja inspireerib. Või on see juba olemasolevate teadmiste ja kogemuste jagamine teistega. Nii saad ennast kasulikumana ja vajalikuna tunda, mis toob ka rõõmu tagasi ning lisaks õpid ise uusi oskusi. Meenub aeg, kui hakkasin ise juhi ameti kõrvalt hakatud teiste juhtide arengu toetamisega tegelema. Olen veendunud, et see tegi mu sel hetkel paremaks inimeseks nii kolleegidele kui ka lähedastele. Ühtlasi tõi see hiljem mu praeguste liistude juurde. Muidu oleksin võib-olla siiamaani õnnetult kabinetinurgas istunud ja tundnud kurbust oma elu üle.

Mida teha aga siis, kui olemasolevat tööd täiendada või muuta ei saa ja hing annab siiski märku, et on aeg muutusteks, kuid julgust napib? Põhimõtteliselt ongi kaks valikut. Kas istuda õnnetult edasi või hakata otsima teed edasi. Enda kogemuse pealt soovitan pöörduda mõne hea coachi või mentori poole – mina olen iga kord nende abil elus edasi saanud.

Lõpetuseks veidi naljakas kogemus. Ühel hetkel, olles liiga pikalt venitama jäänud muutustega enda tööelus, hakkas unenägudes korduma motiiv, kus jäin hiljaks või millestki maha. Enamasti olid need lennukid ja laevad, vahel ka rongid. Ei osanud sellest midagi arvata, kuni hea kolleeg küsis, et millest sa oma elus oled maha jäämas, kuhu sa oled hiljaks jäämas? Siis sain aru, et alateadvus ise andis mulle märku: kuule, mees, aitab juba küll ja tee oma muutus ära. Peale muutusi kadusid ka need unenäod.

Millest Sinu unenäod Sulle räägivad?

Ain Mihkelson

Artikkel ilmus 05.04.19 Edasis.

Targa juhi arenguprogramm alustamas

EMK Targa juhi arenguprogramm ehk isiklik areng läbi juhtimise

Milleks?

Öeldakse, et Sa ei saa teisi juhatada kaugemale, kui oled ise käinud. Tule ja kasva ise ning vii ka oma meeskond edasi!

Kellele?

Kogenud juhtidele: Sul on vähemalt 3 aastat juhtimiskogemust ja juhtimise ABC’d enam ei vaja. Küll aga võid vajada uusi ideid, värskendust ja teiste juhtidega kogemuste vahetamist.

Mida saan?

  • Oskused enda ja teiste juhtimiseks targemal moel, kasutades rohkem oma potentsiaalist.
  • Pühendumad töötajad ja rahulolevamad kliendid, kes viivad su ettevõtte edasi.
  • Tugivõrgustiku teiste kogenud juhtide näol, kellelt saad ka hiljem nõu ja tuge küsida.
  • Kasvamise inimese ja juhina, just sulle sobivas suunas ja tempos.

Mida teised on saanud?

“Peale seda poole aastast programmi ma tegelikult ka tunnen, et olen parem inimene. See oli minu jaoks täiesti eriline programm”- Andrus Tamm räägib enda kogemusest:

Pikemalt saad eelmise programmi muljetest lugeda siit.

Kuidas?

Programm koosneb seitsmest ühepäevasest mõttekojast ja iseseisvast tööst nende vahel. Kokku seotakse Sinu areng igapäevase elu, töö ja meeskonnaga nii, et saaksid õpitut kohe rakendada ja see tooks kaasa muutused soovitud valdkondades.

Teemad:

  • Edu, eesmärgid ja kutsumus;
  • tippvõimekuse loomiseks vajalikud tasandid;
  • loovus ja loomingulisus, intuitsiooni ja ratsionaalse meele kasutamine;
  • tasakaalus ja keskmes olek keset muutuseid ja kiiret elutempot;
  • minu ja minu meeskonna kõige suurema väljakutse lahendamine;
  • minu rollid ja mängud tööl ning elus;
  • kokkuvõttev moodul: muutused, pärand, järgmised sammud.

Teemadest põhjalikumalt saad lugeda altpoolt.

Maksumus

7x280EUR+km, EMK liikmetele soodushind 7x190EUR+km.

Anna endast märku hiljemalt 31.01.19

Registreerimine ja lisainfo: Ain Mihkelson- tel 50 19 580, ain.mihkelson@gmail.com

Mõttekodade kuupäevad

22.02.19, 21.03.19, 18.04.19, 23.05.19, 13.06.19, 22.08.19, 12.09.19

Programmi vedajast

Ain Mihkelson on kombinatsioon numbrite inimesest ja inimeste inimesest. Ligi 18 aastat töötas ta Swedbankis, sellest 14 aastat erinevate üksuste juhina, viimased 7 aastat vedas rahvusvahelist üksust. 2008 hakkasid teda kõnetama sügavamad inimeseks olemist puudutavad küsimused. Alates 2013 on ta vedanud erinevaid juhtide arenguprogramme ja toetanud juhte läbi kootsingu ja mentorluse.

Oma töös seob ta kokku inimese ratsionaalse ja loomingulise poole ning maise ja vaimse aspekti, toomaks juhtidega töösse sügavamat kvaliteeti, kui Eestis tavaliselt kombeks. Kogemus on näidanud, et paljud mitu tuhat aastat vanad õpetused kehtivad endiselt ka tänapäeval ja haakuvad kenasti uuemate teaduslike mudelitega. Täpsemalt saad tema kohta lugeda siit.

 


Põhjalikumalt programmist

Programm sisaldab

  • Näpuotsaga teooriat ja erinevaid (juhtimis)mudeleid;
  • päevakajaliste juhtimisväljakutsete lahendamist koos teiste juhtidega
  • erineva sügavusastmega harjutusi nii individuaalselt kui koos teistega;
  • teiste kogenud juhtidega kogemuste jagamist.

Päeva ülesehitus

  • Alustame tavaliselt väikese matkaga looduses- see aitab rattast välja, pea töömõtetest puhastada ja loob usaldusliku õhkkonna;
  • toimuvad arutelud ja erinevad harjutused nii sisemise taipamise kui kogemuse saamiseks;
  • jagame kogemusi teiste juhtidega, nii arutelu vormis kui kasutades kovisiooni, mastermind ja paaritehnikad;
  • päeva jooksul proovime mõnda muudetud teadvuse seisundit tugevama mõju saamiseks ja räägitu kinnistamiseks (näiteks visualiseerimine, meditatsioon, helid- trumm jmt);
  • päeva lõpus teeme kokkuvõte ja võtame kodutööd kuni järgmise korrani.

Mõttekodade kava

  • Edu, eesmärgid ja kutsumus
    • Programmi eesmärgid ja ülevaade;
    • Edu mudelid, sh mis on minu ja minu meeskonna edukuse mõõde?
    • Mis on mulle ja minu meeskonnale tegelikult oluline?
    • Mis on ühisosa Ikigail, hyggel, Maslowl ja teistel arengumudelitel?
    • Juhtimiskaasuse lahendamine mastermind meetodil;
    • Kuidas oma meeskonnas tuvastada, mis on neile oluline?
    • Kodutööde võtmine, sh mille annan ära, et olulisele aega jääks.
  • Tippvõimekuse loomiseks vajalikud tasandid minu elus
    • Kuidas teha nii, et kõik minu tahud (füüsiline, emotsionaalne, mentaalne ja vaimne) mind ja teisi toetaksid?
    • Mida saan teha oma meeskonna erinevate tasandite arendamiseks?
    • Praktikad emotsionaalse ja mentaalse võimekuse kasvatamiseks.
    • Juhtimiskaasuse lahendamine kovisiooni meetodil.
    • Kodutööde võtmine.
  • Loovus ja loomingulisus. Intuitsiooni ja ratsionaalse meele kasutamine
    • Kuidas kasutada aju mõlemat poolt – nii ratsionaalset kui loovat – paremate tulemuste ja edu loomiseks.
    • Intuitsiooni ja loovuse treenimine ning vabastamine kvalitatiivselt uue loomiseks.
    • Tehnikad loovuse käivitamiseks nii individuaalselt kui meeskonnas.
    • Juhtimiskaasuse lahendamine Disney meetodil.
    • Kodutööde võtmine.
  • Tasakaal ja keskmes olek keset muutuseid ja kiiret elutempot
    • Kuidas säilitada rahu ja terviklikkus ka kriisisituatsioonides?
    • Kuidas kultiveerida igapäevaselt rahulikumat olekut nii endas kui meeskonnas?
    • Kuidas oma meeskonnas rahulikumat õhkkonda luua ja hoida?
    • Kodutööde võtmine.
  • Minu ja minu meeskonna kõige suurema väljakutse lahendamine:
    • Erinevate tehnikate katsetamine lahenduse leidmiseks.
    • Kodutööde võtmine.
  • Minu rollid ja mängud tööl ning elus
    • Mustrid – mis mind tagasi hoiab ja edasi viib?
    • Milliseid rolle me mängime- nii teadlikult kui teadvustamatult?
    • Mis mind ja teisi tagasi hoiab, milliseid piiranguid olen endale ja oma meeskonnale seadnud?
    • Millised uued rollid ja mustrid mind ja meeskonda edasi viivad?
    • Millised rollid on puudu meeskonnas?
    • Juhtimiskaasuse lahendamine läbi rollimängu.
    • Minu päris olemus nii tööl, meeskonnas kui kodus.
    • Kodutööde võtmine.
  • Kokkuvõttev moodul: muutused, pärand, järgmised sammud
    • Programmi kokkuvõte ja „lõpueksam“.
    • Järgmised sammud arengu jätkumiseks ja soovitu ellu toomiseks.

Mõttekodade teemad võivad programmi käigus veidi muutuda tulenevalt konkreetse grupi vajadustest.

Mis täpsemalt toimub?

  • Iseseisev reflekteerimine enne programmi algust ja ankeedi täitmine;
  • individuaalne lühivestlus Sinu arenguvajaduste ja ootuste selgitamiseks enne programmiga alustamist;
  • sisendi küsimine võtmeisikutelt (ise määrad) Sinu tugevuste ja arenguvajaduste kohta;
  • ühepäevased mõttekojad grupiga kord kuus;
  • kodutööd enda ja oma meeskonna arengu toetamiseks mõttekodade vahel;
  • vajadusel lisaks:
    • individuaalne coaching mõttekodades või nende vahel üles kerkinud teemade toetuseks;
    • mõttekojad osaleja meeskonnaga vastavalt osaleja meeskonna vajadusele;
    • individuaalne coaching sinu meeskonna liikmetega, kes seda vajavad.

Programmi kirjeldab hästi transformatiivse õppimise raamistik:

  • Turvaline ja mõnus ruum toetab kogemuste jagamist ja kaasuste arutamist;
  • näpuotsaga teooriat ja mudeleid aitavad maailmapilti laiendada ja mõtteid suunata;
  • loomingulise ja ratsionaalse poole vaheldumine loob võimaluse sinu võimekuse kasvuks;
  • mänguline ja emotsioone kaasav õhkkond aitab õpitul paremini meelde jääda;
  • regulaarsed kohtumised hoiavad Sind rajal ja toetavad soovitud muutuste saavutamist;
  • ühelt poolt sügav ja sisemiselt muutev, teisalt praktiline ja igapäeva elus rakendatav;
  • muudetud teadvusseisundid, intuitsiooni ja üliteadvuse kasutamine aitavad sügavama tarkuseni jõuda;
  • sügav sisemine reflektsioon toetab sinu sisemist kasvu ja uute taipamiste saamist.

Küsi lisa ja anna endast märku

Ain Mihkelson: tel 50 19 580, ain.mihkelson@gmail.com.

EMK esimesel arenguprogrammil joon all

„See oli üks äge rännak,“ sain rahulolevalt tõdeda, kui olime Eesti Mentorite Koja esimesele arenguprogrammile joone alla tõmmanud. Pool aastat põnevaid kohtumisi täis sügavaid vestlusi, isemoodi harjutusi, taipamisi ja õppimisi. Hoopis teisel moel ja sügavamal tasandil, kui olin ette kujutanud ja lootnud.

Jaan mottetööd tegemas

Juba grupp ise oli väga lahe. Ja mitu korda väiksem, kui olin plaaninud. See tõmbas alguses minu ego kenasti käima, et mis mõttes, miks nii vähe, kellele ja miks ma seda üldse teen, kas nii vähese arvu inimestega üldse saab midagi teha. Ja loomulikult rahaline küsimus – kuidas nii piiratud ressurssidega üldse midagi teha saab.

Tagantjärgi vaadates oli aga see parim, mis juhtuda sai. Ühelt poolt sundis see otsima uusi kohti ja võimalusi väiksemate vahenditega hakkama saada. Teisalt võimaldas see osalejatega pidada palju sügavamaid ja sisukamaid vestlusi kui suures grupis võimalik.

Ilmselt kogenud juhtide puhul ongi kaugelt olulisem vastastikuse kogemuse jagamine ja üksteiselt õppimine, kui uute teooriate ja mudelite tudeerimine. Üks asi, mille tõid ka teised välja, oligi just üksteiselt õppimine ja innustuse saamine. Alates lihtsamatest nippidest, mõtetest ja igapäeva elu situatsioonidest kuni sügavamate, maailmavaateliste küsimusteni välja.

Kus me ära käisime?

Vapramatega tipus

Ise tahaks arvata, et õppimisele ja muutusele aitas kaasa ka teistmoodi keskkond. Päevi alustasime alati looduses – olgu selleks siis raba või Valgehobusemäe metsad ja mäed, mets või surnuaed.

Just nimelt – surnuaed, seal arutlesime veidi elu ja surma sügavama olemuse ja õpetuste üle. Üldse sai vaadatud teemasid, millele enamus meist igapäevaselt ei mõtle. Programmi lõpetasime indiaanikülas indiaani higitelgi tseremooniaga, mis kujunes väga võimas kogemus kõigile. Omamoodi nagu uuestisünd – inimesed olid rõõmsate, väsinud kuid õnnelike nägudega, ühenduses iseenda ja teistega.

Mida osalejad said?

Mis siis programmi läbinute sõnul nendega toimus selle poole aasta lõpuks?

Tõeliselt hea oli kuulda, et toimunud olid sügavamad isiklikud muutused, mis mõjutavad töö ja elu kvaliteeti palju rohkem kui lihtsalt uued teadmised.

Kallisabal paarisrakendis mõttetööd tegemas

Siin mõned tsitaadid osalejatelt:

„Võtan rohkem vastutust kõiges, mis toimub – seetõttu on mul rohkem väge ja võimu oma tegemistes.“

„Minu arenguprotsessid on läinud intensiivsemaks, eriti lähisuhetes.“

„Minus on tekkinud väga hea vaimne tasakaal ja oskus näha probleeme kõrvalt. Olen palju rahulikum ja saan nüüd rahulikult magada.“

„Kui vaja, räägin ka kõige ebamugavamad asjad ausalt teistele ära,“ (siinkohal tõi rääkija näite, kuidas ta rääkis kodus lahti väga ebamugava teema, mida oli aastaid edasi lükanud, ja kuidas peale seda tuli rahu maa peale).

„Olen muutunud veel leplikumaks kui enne (isegi kui juba varem „süüdistati“ mind liigses heatahtlikkuses). Ja isegi kui keegi viriseb, siis see ei häiri mind enam.“

„Suudan üle olla kiusatusest teisi süüdistada ja enam ei pea minu sõna peale jääma. Tänu sellele on nii palju vabadust suhetesse juurde tulnud.“

„Olen oluliselt kannatlikum – annan aega nii iseendale kui teistele.“

„Annan täna oluliselt vähem hinnanguid, olen rohkem vaatleja positsioonis ja aktsepteerin olukordi. See ei tähenda, et pean nendega nõus olema, kuid teadvustan lihtsalt – nii see on. See annab tööl juurde ja elu on lihtsamaks muutunud.“

„Mu maailmapilt ei ole enam nii mustvalge.“

Kui eelnevat lugeda, siis tundub, et kokkuvõttes on juurde tulnud tasakaalu ja rahulikku meelelaadi, ausust nii enda kui teiste suhtes, samuti vastutuse võtmist. Ja vähemalt mulle tundub, et tänapäevases kiirustavas ja rabelevas maailmas on need omadused, mis eriti tippjuhtide puhul on hädavajalikud. Kui juhist kiirgab välja rahulikkust ja tasakaalukust, on ka töötajatel palju mõnusam oma tööd teha.

Andrus Tamme muljed programmi kohta:

Andrus mõttetööd tegemas

„Kui Ain pakkus võimalust osaleda EMK juhi arenguprogrammis, siis ma ei kõhelnud hetkegi. Olime selleks ajaks kolmas aasta koos osalemas mentoritena Raplamaa Mentorklubis ning Aini maailmavaade ja inimeste arengunägemus on mulle olnud sümpaatsed. Programmiga liitusin ilma eelarvamusteta ja konkreetsete ootusteta. Nii nagu olen seda juba aastaid teinud erinevate koolitustega – tuleb mis tuleb ning igast koolitusest on midagi, kasvõi mõni pisku, kaasa võtta. Täna pean tunnistama, et see programm oleks ületanud igasugused minu ootused, milliseid oleksin võimeline olnud välja mõtlema. Ta oli ilmselgelt hoopis teistsugune kui ükski teine senine koolitus- või arenguprogramm, milles olen osalenud. Tagantjärele nimetan seda julgelt inimese arenguprogrammiks mitte lihtsalt juhi arenguprogrammiks. See mida mina sealt sain on eelkõige minu enda kui inimese areng. Et sellega kaasnevad ka paremad oskused ümbritsevate inimestega tulemuslikult suhelda, on lisaboonus. Olen veendumusel et juhtimisoskuste areng algab alati inimese (juhi) enda arengust.

Kas ja kellele ma seda programmi soovitaksin?

Julgen programmi soovitada kõigile kes ei karda enda kohta rohkemat teada saada, kes ei karda küsimusi iseenda kohta ja on valmis arenema.

Sellistel arenguprogrammidel on ka oma oht. Ja see on seotud teadmiste ja tunnetuste hulgaga. Inimene võib mingis olukorras kogeda, et tema tarkusest ja teadmistest jääb väheks. Kuid selle kogemiseks on vaja tunnetada oma teadmiste puudulikkust. Mina tundsin ennast 25 aastasena kui ühte targemat inimest maailmas. Viimased 25 aastat aga ma saan iga aastaga üha selgemalt aru et mul on veel palju õppida. Ehk ikka ja jälle pean tõdema, et mida rohkem ma tean, seda rohkem saan aru, kui vähe ma tean. Ka selle poolaasta tulemusena tajun, et kõike seda, mida ma veel ei tea, on meie ümber veel rohkem, kui ma enne teadlik olin 🙂 Õnneks täna see teadmine annab mulle ainult tahtmist juurde veel rohkem teada saada ning jätkata enese ja ümbruse avastamise teekonda.

Mina sain võimsa kogemuse ning ma ise tunnen et ma arenesin sisemiselt oluliselt.

Igatahes, suured tänud Ainile selle teekonna võimaldamise eest!“


Omalt poolt tänan kõiki kaasalööjaid, kes julgesid sellele rännakule kaasa tulla ja veidi sügavamalt nii endasse kui elule otsa vaadata. Oli lahe kogemus. Aitäh teile!

Ain Mihkelson

Kuhu olen teel?

Kujuta ette, et oled roninud oma elu kõrgeima mäe otsa ja istud seal hinge tõmmates. Koos sinuga on sinu parim kaaslane, kes on sind sinu eluteel toetanud ja abistanud. Tõmbate hinge ja vaatate ümbritsevat maailma enda jalge all. Kõiki neid mägesid ja kurusid, orgusid ja kaljusid, pilvi, päikest ja tähti pea kohal. Ning jääd mõtisklema, mida sa oma elus saavutanud oled? Milleks sa siin elus üldse oled? Mida sa oled tulnud kogema, looma, saama ja andma? Nii maailmale kui oma lähedastele?

Istud seal pealpool pilvi ja meenutad oma elu. Ilmselt on selles nii rõõmsaid kui kurbi hetki, pingutust ja lõdvestust, saavutusi ja minna laskmisi. Kuhu oled sa aga nüüd teel? Millised on täna sinu päevad valdavalt? On need päikeselised või pilvised? Puhuvad su päevades tormituuled või paitab soe briis su juukseid? Kuhu sa teel oled? Ja kes on saatjad sinu teel? Võta hetkeks aeg ja mõtle nende küsimuste üle. Sa ei pea ju päriselt mäkke ronima, et nendele küsimustele vastata.

Rääkides paljude erinevate juhtidega, väidab peaaegu viimne kui üks, et jube kiire on – nagu orav rattas. Ei ole aega mõelda ega puhata, endale ja lähedastele aja võtmisest rääkimata.

Ja siis olen kokku puutunud kahe erandliku tippjuhiga, kellest õhkub rahu ja kohalolekut. Mõlemad väidavad, et neil on aega küll. Üks neist on tavaliselt selleks ajaks juba trennigi lõpetanud, kui enamus inimesi alles töölt koju hakkavad sättima. Ja teine väidab, et juhil on aega piiramatult, kuna tal on alati võimalus delegeerida. Mõlema mehe jutust jäi kõlama mõte, et nende ülesanne on luua oma meeskonnale tingimused ja võimalused töö parimal moel tegemiseks, ilma ise vahele segamata. Mul on tunne, et need kaks meest mahuvadki umbes 2% inimeste sekka, kes teavad, mida, miks ja kuidas nad teevad. Täiesti teadlikult, mitte automaatrežiimil toimides.

Kuid ajapuudus ei ole ainult juhtide probleem – uuri enda tuttavatelt, kuidas neil läheb. Pakun, et üle 80% väidab, et neil on jube kiire. Ei jõua ninagi nuusata.


Hiljuti kõnetas mind väide, et üle 90% inimestest kulutab enamuse oma ajast asjadele, mis tegelikult ei loe. See pani mind ennastki mõtlema, kuhu ja kui palju ma oma aega kulutan.


Kui palju ma panustan enda arengule? Mida ma loen ja õpin? Kui palju ma pühendan aega enda keha tervena hoidmisele ja mida ma selleks teen? Või tulen lihtsalt õhtul koju, söön kõhu täis, teen võib-olla veel tööd ja vaatan telekat, enne kui magama lähen? Mida ma teen selleks, et tuua rõõmu nii enda kui teiste ellu? Olen ma teistele eeskujuks oma käitumise ja olemisega, nii et peeglist vaatab igal hetkel vastu minu parim mina?

Kui palju ma panustan aega suhetele? Oma lähedastele, sõpradele ja kogukonnale? Tegelikult? Kui palju mul on tõeliselt tähendusrikkaid ja sügavaid vestlusi? Iga päev, nädal, või kuu? Või kuulan teisi lihtsalt poole kõrvaga, ise samal ajal muid mõtteid mõeldes või nutiseadet näppides? Millal sa tegid midagi tõeliselt lahedalt koos sõprade või lähedastega?

Kui palju minu töine tegevus tegelikult väärtust loob? Käin ma tööl lihtsalt selleks, et palgapäeval laekuks kontole raha, mida siis igapäevaselt usinalt kulutama hakata. Või on minu tööl mingi suurem tähendus? Kui jah, siis kellele ja mis väärtust ma loon? Kuidas ma enda käitumise ja otsustega mõjutan oma meeskonna, ettevõtte ja kogukonna elu? Kuidas minu tänased otsused mõjutavad minu järeltulijate elu planeedil Maa? Kui hästi ma ennast ise tööl tunnen? Lähen ma tööle rõõmuga, maldamata ära oodata, millal saan juba pihta hakata, või vean end poolvägisi tööle? Kuidas minu meeskond tööl välja näeb? Tegelikult? Rõõmsad, säravad, teotahtelised ja aktiivsed? Või vastupidi? Pakun välja, et sinu meeskond peegeldab üsna hästi sinu enda olukorda ja käitumist.

Kuidas ma üldse elan? Millise jälje ma endast maha jätan ja mida tarbin? Tugevanärvilistele ülesanne – sorteeri (kasvõi mõttes) oma prügikast läbi. Kui paljut selles olevast saad sa nimetada tervislikuks. Kui palju sellest on toodetud viisil, mis ei riku sinu järeltulijate võimalust elamisväärsele elule tulevikus? Kust see kaup pärit on? Kas minu vajaduste täitmiseks on vaja vedada kraami kohale maailma teisest otsast või piisab kohalikust toodangust? Mõtle korraks, millise pika teekonna peab läbi kasvõi nii lihtne asi nagu mõni troopiline puuvili. Kui paljut nendest asjadest ma tegelikult vajasin? Mis olid emotsiooniostud? Ja milliseid emotsioone ma üldse püüan hea ja paremaga peita või luua? Vaata ka oma riide- ja jalanõudekappi. Kui palju seal on riideid, mida sa pole ammu kandnud ja tõenäoliselt enam ei kannagi? Ehk saaks need viia kuskile, kus asjad leiaksid uue tänuliku omaniku?

Kui sinus on veel julgust, vaata ka, millised luukered on sinu kapis.

Milliseid solvumisi, hirme, eksimusi ja valusid sa endale teadvustamatult või teadvustatult kaasas tassid? Millised lõpetamata tegevused ja täitmata lubadused sinu energiat röövivad? Ehk oleks juba aeg andestada aastakümneid tagasi tehtud vead ja tervendada haavad, nii enda kui teiste poolt tehtud? Või veelgi parem- mõista, et igaüks meist toimib oma parima arusaamise kohaselt, just nii nagu ta sel hetkel suudab ja oskab. Isegi kurjategija, kes ei näe muud moodust enda soovitu saavutamiseks, kui kelleltki elu või vara võtmise läbi. Sügaval südames ihkame me kõik olla õnnelikud ja hoitud. Pahatihti aga eksime õnne leidmisel kõrvalteedele, mis ei tule kasuks ei meile endile ega ka teistele.


Tagasi kõige olulisema küsimuse juurde – milleks ma olen siia ellu tulnud? Mida looma ja tooma, kogema ja andma?


Kujuta ette enda matuseid. Oled elanud pika, õnneliku ja rahuldust pakkuva elu. Mida sa sooviksid, et inimesed sinust räägiksid? Kuidas sa oled teiste elusid puudutanud ja mõjutanud? Millise jälje oled endast maha jätnud? Kui vastused neile küsimustele on selged, siis mida väikest saan juba homme teha, et nii lähekski, nagu minu tulevastel matustel räägitakse?

Kuna need küsimused on üsna paljudele keerulised ja ego püüab vastamisest ära nihverdada, pakun välja kolm varianti, millest võiks abi olla:

  1. Võta need küsimused kaasa ja mine üksi loodusesse või vaiksesse keskkonda, kus saad nende üle mõtiskleda ja vastused üles kirjutada. Ära jäta ühtegi vahele, eriti neid, mis tunduvad eriti mõttetud või ebameeldivad.
  2. Võta aus sõber ühes ja palu temal neid küsimusi küsida ja vastused üles kirjutada ning tagasi sulle peegeldada.
  3. Kutsu mõni hea coach endale toeks, kes oskab nii küsida kui ka edasi aidata sinu teel selle elu poole, milleks sa oled siia sündinud.

Mõnusat mõtisklemist!

Artikkel ilmus 30.11.2017 ajakirjas Edasi.

Kuidas hoida end särava ja tegusana?

Kord ühel hommikul jäänud tippjuht peeglisse vaatama. Sealt peegeldus vastu lopergune, väsinud, tülpinud ja närviline inimene. Ärritunult üritas ta peeglit puhtaks nühkida ja selles olevat kujutist ilusamaks ning paremaks muuta. Tulutult. Pettunult lõi ta käega ja läks hoopiski tööle. Teisi juhtima.

Tööl avastas ta, et ka teised näevad välja väsinud, tülpinud ja mitte väga teotahtelised. Tegude mehena asus ta käske jagama, tagasisidet andma ja inimesi arendama. Tellis koolitusi ja konsultante. Läks aeg mööda, kuid midagi ei muutunud. Asjad ei liikunud, inimesed ei muutunud. Kokkusattumus?

Kui tihti me jääme illusioonide lõksu, et teisi inimesi on võimalik arendada, parendada ja panna muutuma? Ilmselt rohkem, kui tahame endale tunnistada. Selmet ise midagi ette võtta.

Tee läbi järgmine test- mine linna peale või oma firma kontorisse ja naerata inimestele, eriti võõrastele. Ja pane tähele, kui paljud inimesed sulle vastu naeratavad. Seejärel vaata inimesi vihase pilguga- kui palju sa nüüd naeratusi näed? Kuidas sa juhina tavaliselt käitud? Nii tööl kui kodus? Ole enda vastu aus. Ilmselt märkad, et sinu käitumine mõjutab teisi kaugelt rohkem, kui mõistus arvab.

Kuidas hoida ennast särava, energilise ja teotahtelisena?

Võid mõttes läbi käia järgmised tasemed:

Sinu füüsiline võimekus– kui palju sa liikuda saad, mida sööd ja kõige olulisem, kui hästi sa puhkad? Tõused sa hommikul säravalt ja energiliselt või väsinuna? Mida vajad selleks, et end füüsiliselt hästi tunda? Ja kes saab sind selle juures aidata?

Emotsionaalne võimekus– kas iga asi ajab sind närvi ja sa plahvatad sageli või säilitad ka keerulistes olukordades rahu? Milliseid emotsioone sa endale lubad ja millistesse kinni jääd? Kannad sa endaga kaasas viha või rõõmu? Mis sa arvad, kui nakkavad need on? Kuidas sa end vabastad mittevajalikest emotsioonidest?

Mentaalne võimekus– kui pikalt suudad keskenduda ja tähelepanu hoida? Kui palju kasutad nii loomingulisust kui ratsionaalset lähenemist? Teed sa otsuseid puhtalt numbrite või emotsioonide pealt? Kust tulevad sul kvalitatiivselt uued ideed ja mõtted?

Spirituaalne võimekus– milline on sinu elu ja töö tähendus sinu jaoks? Milleks oled sa siia tulnud? Millise maailma tahad endast järeltulevatele põlvedele maha jätta? Milline on üldse sinu laiem maailmavaade ja –tunnetus?

Oma töös olen märganud, et tipptasemel tegutsemiseks peavad olema kõik neli tasandit paigas. Füüsiliselt väsinud olles on maru raske keskenduda ja ka emotsioonid kipuvad möllama. Või siis kui elu või töö tundub mõttetu, siis kipuvad ka kõik ülejäänud tasandid lonkama.

Mida siis peale hakata?

Kui sinus on piisavalt jõudu ja ausust, siis võid ise endale sügavalt otsa vaadata, tunnistada olukorda ja läbi mõelda, mida vajad soovitud muutuste saamiseks.

Kuna aga osad küsimused ja vastused võivad olla piisavalt ebamugavad, siis inimesed üldjuhul endale oma valukohti ei tunnista.

Järgmine veidi lihtsam variant on paluda mõni hea ja aus sõber appi, kes sinult õigeid küsimusi küsib ja oskab ka tagasi peegeldada. Kuid olgu ta sellisel juhul tõesti aus. Võid sama paluda ka töö juures mõnelt ausalt kolleegilt.

Ain Mihkelson

Minu enda kogemuse järgi on kõige tulemuslikum kasutada mõne elukutselise coachi või mentori abi. Nemad tavaliselt teavad, mida küsida ja suudavad sind ka edasi aidata uuesti raja peale saamisel.

Säravat ja tegusat elu!

Ain Mihkelson, artikkel 30.10.2017 Äripäeva juhtimislisas