Kui inimene hakkab tegutsema

„Kui inimene hakkab tegutsema, asub tegevusse ka tema hing. Kui süütad tule, raiub hing sulle puid, ja kui valmistad paadi, saab temast ookean.“ Robert Bly, „Ürgmees“

Kaugelt liiga sageli olen jäänud lõksu „tegevusetusse“. See ei ole selline tegevusetus, kus istud niisama, käed rüpes, mitte midagi tehes (kuigi vahel on ka seda olnud). Pigem on see tegevusetus, kus täidan oma päevad tühja sebimisega, et mitte teha seda, milleks ma siia tegelikult olen tulnud. Selline sebimine aitab kenasti hoiduda endale ja oma südamesoovidele otsa vaatamast. Tõenäoliselt on selles ka tubli annus teistele meeldida püüdmist. Meie kultuuriruumis on ju hea öelda, et mul on praegu jube kiire ja nii palju teha. Nii jätad endast teistele mulje, kui edukast ja töökast inimesest, kes tühja ei passi ja elu edasi viib.

Kuniks ühel hetkel julged endalt küsida, kas ma kõike seda tahtsingi? Kas see tegelikult ka mulle meeldib? Kui hästi läheb, tekib see küsimus mõnel ootamatul vaikusehetkel, kui sebimine on vaibunud ja on aega oma elu üle järgi mõelda. Vahel rabab aga mõni sügavalt raputav sündmus sind elurattalt maha. Olgu selleks tõsisem tervisehäda, mõni õnnetus või hoopiski ülev inspiratsioonihetk, mis tavarutiinist välja kisub.

Kuidas aru saada, kas ma teen seda, milleks ma tegelikult olen siia ellu tulnud?

Mul on tunne, et kui tegevus ise pakub rõõmu ja laeb hea energiaga, siis käid oma teed. Siis polegi vahet, kui „hästi“ see tegevus välja tuleb ja kuhu välja viib. Naudid tegevust ennast puhtalt tegemise pärast. Olgu siis üksi nokitsedes või koos teiste inimestega toimetades. Tõenäoliselt oled päeva lõpuks väsinud, kuid see on mõnus väsimus. Hing tunneb rõõmu ja sind täidab tänutunne möödunud päeva eest.

Kui aga tegevus sulle midagi ei paku, pärast oled tülpinud, väsinud ja tühi kui kott, siis on põhjust küsida, miks ja kellele ma seda teen. Kas on see ainult teistele või saan ise ka midagi sellest? Kas viib see mind ja teisi edasi või tegutsen lihtsalt harjumusest või kohustusest?

Olgu siinkohal öeldud, et ma ei propageeri isekat „mina ja minu maailm“ suhtumist, mis  on enda kasule suunatud. Olen kogenud, et kui teha asja, mis tõeliselt meeldib ja hästi välja tuleb, on sellest teistel kaugelt rohkem kasu, kui vastumeelselt tehtud asjadest.

Kahlil Gibran on „Prohvetis“ öelnud:

„… kui te ei saa töötada armastuse, vaid ainult vastumeelsusega, siis on parem, kui jätate töö sinnapaika ning istute templiväravas, et võtta vastu almuseid neilt, kes töötavad armastusega.“

Isegi kui see võib tänapäeval tunduda keeruline järgida, on praegu kaugelt enam võimalusi teha asju, mis hinge toidavad. Mõnisada aastat tagasi poleks keegi tulnud selle peale, et osutada näiteks koerte pesemise teenust. Või siis tänapäevased Youtuberid, kes teenivad justkui mitte millegi pealt. Kuidas see elu edasi viib, on omaette küsimus.

Kuidas rajale tagasi saada?

Pahatihti arvatakse, et selleks peab tegema dramaatilisi muutusi, näiteks kohe töökohta vahetama hakkama. Pigem tasub peale hakata väikestest asjadest. Mis on need tegevused, mis mulle tõeliselt rõõmu teevad? Kuidas saan neid ellu juurde luua? Alguses võib-olla nädalavahetustesse, seejärel ka igasse päeva. Olgu siis hommikutesse enne põhitööd või õhtusesse aega. Õnnelikumad, kellel on paindlik töö, saavad „päris“ tegevusi ka põhitöösse kaasata.

Olen korduvalt näinud, kuidas väikesed imed hakkavad juhtuma, kui inimene teeb otsuse ja hakkab toimetama oma südamesoovide järgi. Ilmuvad õiged inimesed ja kokkusattumused, mis toetavad tema teed. Otsekui  hing asuks tõesti tegevusse, inimest toetades ja juhatades. Mõne aasta pärast võid ise ka imestada, kuidas see kõik juhtunud on. Vahel ütlevad inimesed, et miks ma juba varem ei alustanud, kuid see polegi nii tähtis. Mis olnud, see olnud. Ainult täna saame teha sammud, mis viivad meie südameteel edasi.

Isegi kui sa hinge olemasolu ei usu (ratsionaalne pool minust küsib sageli, on ta tõesti olemas või kujutan seda kõike ette), on päeva lõpuks oluline sinu elu kvaliteet. Usun, et oleme siia tulnud enda ja mitte teiste elu elama. Kui minu päevad on täidetud rahu ja rõõmsa toimetamisega, suudan ka teisi toetada ning seeläbi kogu maailma paremaks muuta.

Kui sinu päevadest on kadunud sära ja rõõm, on hea korraks aeg maha võtta ja tunnetada, mida ma tegelikult tahan. Võid kujutleda end elu lõppu ja sealt tagasi vaadata. Mis see on, mida sa näha tahaksid oma elus lahti rullumas? Mida olla kogenud, teinud, loonud? Kuidas teisi toetanud?

Luba endal unistada ja mõtetega mängida nagu väike laps. Vahelduseks on mõnus rõõm ja helgem pool endast välja lasta. Täiskasvanu asju ajame ju nagunii rohkem kui küll.

Sageli ei lase ego või meie ratsionaalne pool meid ligi enda südamesoovidele, üritades meid kaitsta muutuste eest, mida oma tee käimine paratamatult kaasa toob. Kuidas siis end tegelikele soovidele ligi pääseda?

4 moodust, kuidas leida üles enda hingesoovid:

1) Kui sulle meeldib kirjutada, proovi päeviku varianti. Leia kõigepealt rahulik aeg ja koht, kus sind ei segata. Alusta näiteks küsimusega: „Mida minu hing igatseb?“ ja hakka lihtsalt kirjutama, lastes endas pulbitseval paberile või arvutisse voolata. Lase käel vabalt kirjutada, ilma ette mõtlemata, mida järgmiseks kirjutan.

2) Kui sulle meeldib rääkida, leia hea kuulaja, veel parem, keegi, kes oskab küsida ja kuulata. Selleks sobib nii hea usaldusväärne tuttav kui mõni elukutseline „kuulaja“- coachid ja mentorid näiteks.

3) Kui oled visuaal ja sulle meeldivad (kujutlus)pildid, võid teha kollaaži teemal „Minu unistuste elu“. Väikese juhendi selleks leiad siit.

4) Kui oled aktiivne liikuja, mine matkama küsimusega „Mida ma tegelikult tahan?“ Selleks on hea valida mõni looduses kulgev rada, kus ennast turvaliselt tunned. Või mõni vaiksem linnaosa, kus on ruumi rahulikult ilma väliste häirijateta kulgeda. Vahel tulevad vastused juba poole tunniga, kui võimalik, võta aga selleks mitu tundi.

Võid proovida ka kombineerida kas kõiki või mõnesid ülaltoodud moodustustest. Näiteks lähed teed mõnusa matka looduses ja leiad seal koha, kus rahulikult kirjutada ja/või joonistada. Katseta ja leia endale sobiv moodus.

Mõnusat liikumist oma südamesoovide suunas!

Photo by Lucas Clara on Unsplash

Ühe unistuse sünnilugu

Idee sünnilugu

2016 kevadel oli minu elus väga raske aeg. Jäin isegi füüsiliselt haigeks, emotsionaalsest rusutusest rääkimata. Muud teha oskamata, kirjutasin kõige raskemal hetkel päevikusse read, kus palusin kõrgemalt poolt tuge.

Vaevalt pool tundi hiljem pakkus Janno Seeder, kellega olime koos coachiks õppinud, välja uue „programmi“. Sellest kujunes üks äge teekond, kus regulaarselt kohtudes arutasime enda elu õpi- ja valukohti. Ammutasime tarkust mitme tuhande vanusest õpetustest ja jagasime vastastikku kogemusi. Saime sellest mõlemad innustust, motivatsiooni ja head tegutsemisenergiat.

Hakkab looma

Paar aastat hiljem, olles selle meetodi fänn, tekkis tahtmine sama lähenemist ka Eesti Mentorite Kojas tutvustada. Ühelt poolt innustas enda positiivne kogemus. Teisalt mõtlesin, et mis mentorid me kojas oleme, kui meil endal mentorit ei ole. See oleks umbes sama, kui hambaarst üritaks endal ise hambaid parandada.

Jagasin oma ideed kojas, kuid tookord olid meil muud väljakutsed ees. Tegelesime hoogsalt “100 sammu tulevikku” projektiga, mis oli samuti äge ettevõtmine. Möödunud aasta kevadel oli aga aeg küps ja Ülle Susi oli nõus uue programmi vedamise enda peale võtma. Lapsukese nimeks sai „Igale mentorile mentor.“

Tiiu Allikvee ja Piret Jamnesega (Eesti ühed tublimad mentorluse juurutajad ja koolitajad) arutelude käigus koorus välja teadmine, et asjal, mida olin mitu aastat kõhutunde pealt teinud, on ka ametlik nimi – dialoogimentorlus. See pidi mujal maailmas olema uus ja kuum trend, mentorluse kõige kõrgem (neljas) tase. See taipamine andis indu veel juurdegi.

Väljakutsed

Programmi ettevalmistus oli omamoodi närve proovile panev. Endale tundus kõik ju nii lihte ja kiiresti ära tehtav. Selle asemel sai korduvalt erinevate inimestega arutatud ja iga kord justkui nullist peale hakatud. Olen ennast rahulikuks inimeseks pidanud, kuid tundsin ühel hetkel, et enam ei jaksa. Imestasin veel, kuidas küll Ülle nii rõõmsa meelega juba kolmandat korda sama asja suudab rääkida.

Tänu aruteludele sai aga programm kaugelt ägedam, kui ise ette kujutasin. Lisaks omavahel mentordamisele saime programmi ka ägedad välisesinejad. Piret Bristol toetas meid reflekteerimise uuele tasemele viimisega. Olesija Saue ja Evelin Org panid aga mõtlema enda persoonibrändi peale. Mõnede jaoks oli see olulisem, mõnede jaoks vähem tähtis teema. Kuid kõige olulisem oli vast see, et Olesija ja Evelin panid meid mõtlema, mis väärtust me Kojana pakume ja kuidas välja paistame. Ütlus „üksi saab kiiremini, koos jõuab kaugemale“ pidas kenasti paika.

Minu jaoks oli paras väljakutse ja samas suur arenemisvõimalus koroona kriis. Sundis see ju meid seminarid netti ümber kolima. Tänu sellele saime aga Zoomis toimetamise käppa ja teha asju, mida muidu poleks saanud. Ühtlasi sain aru, kui erinev on Zoomis ja füüsiliselt koha peal toimuvate ürituste vedamine. Koha peal saad tavaliselt energiat juurde, peale pikka kohtumist Zoomis olin aga töss ja energiast tühi. Järgmine päev oli aga jälle hästi ja meel tehtust rõõmus.

Miks ma sellest kõigest kirjutasin?

Kahel põhjusel. Esiteks – kui sul on hea idee, ära kõhkle seda teistega jagamast. Headel ideedel on kombeks teoks saada, kui need kõva häälega välja öelda. Teiseks – innustan sind edaspidigi kasutama mentori või coachi tuge. Nende mõju on raske ülehinnata – nii saame ise kasvada ja ka teisi paremini toetada.

Lõpetuseks tänan kõiki teid, kes te selle programmi sünnile kaasa aitasid! Nii mõttetalgutes osalejaid, seminaride vedajaid ja esinejaid kui programmis osalejaid. Nimekiri läheks liiga pikaks, et kõiki välja tuua. Küll aga tõstan esile Ülle- ilma tema entusiasmita poleks meie programm teoks saanud- aitäh teile kõigile!

Ain Mihkelson

Artikkel ilmus esmalt Eesti Mentorite Kojas 11.06.2020

Kuidas suurte sihtideni jõuda?

Vaid 13% uuritud juhtidest olid nõus väitega, et SMART eesmärgid aitasid neil täispotentsiaalini jõuda.

Mis viib suurte sihtideni?

SMARt eesmärkide asemel soovitas John Blakey möödunud reedel toimunud coachingu konverentsil keskenduda suurtele eesmärkidele või unistustele.

Jagas ta lihtsat 3-astmelist mudelit, mida kasutan ka ise juhtide ja meeskondadega töös:

1. Unista suurelt.

Kui ratsionaalne meel hakkab vahele segama, et ma ei tea kuidas seda teha või saavutada, lükka eesmärk kaugemale tulevikku. See võtab soorituspinget vähemaks.

2. Jaga seda teistega.

Soovitu kõva häälega teistele välja ütlemine aitab sul selle selgemaks saada ja annab jõudu juurde. Lisaks võid saada uusi vaatenurki ja teiste toetust. Inimestele meeldib kaasa aidata suurte unistuste täitumisele.

3. Tee esimesed väikesed sammud soovitu suunas.

Innustuseks sobib hästi Laozi ütlus „Tuhandemiiline teekond algab esimesest sammust“. Soovitavalt võiks esimsesed (ja ka järgnevad) sammud olla rõõmu ja positiivseid tundeid tekitavad tegevused. Nii on lihtsam liikuma saada ja rajal püsida.

Mõtle korraks enda suurimate saavutuste peale. Suure tõenäosusega käisid nendeni jõudmiseks samad etapid läbi. Nooremas peas oli võib-olla unistamist rohkem, vanemast peast vähem.

Mis veel aitab?

Meenuta, mis on sind eduni viinud? Kasuta neid tugevusi enda uute sihtide vallutamiseks.

Mis sind takistab ja kuidas sellest üle saaks? Ise olen kimpus olnud ratsionaalse meelega, mis suurtele sihtidele pidurit tõmbab. A la ma ju ei tea, kuidas soovituni jõuda. Nendel hetkedel on mind aidanud mäkke ronimise metafoor. Mäe jalamil seistes näed sa tippu, kuhu tahad jõuda. Seejärel hakkad selle suunas ronima ja rada otsima. Tavaliselt on teekond täis lookeid ja keerde, otsimist ja vahel ka ekslemist. Looduses ja päris elus ei vii üldjuhul sihtideni sirgeid otseteid.

Kord tippu jõudnud aga avastad, et asi polnudki nii hull ja sealt saad ka inspiratsiooni järgmise mäetipu valmis vaatamiseks.

Kuidas soovituni jõudmisele hoogu ja selgust juurde saada?

Samal konverentsil viisin läbi töötoa, mis keskendus vaimujõu kasutamisele soovituni jõudmiseks. Veelgi täpsemalt- nendele küsimustele vastuste saamisele, millele ainult ratsionaalse mõtlemisega vastuseid pole saanud ning mis vajavad „peenemat“ lähenemist.

Täpsemalt saad selle kohta lugeda siit.

Kuidas edasi?

Kui miskit jäi segaseks ja/või soovid tuge enda teekonnal, kirjuta Ainile. Aitan hea meelega.

Koos leiame üles nii tolmu alla mattunud suured sihid kui tee nendeni.

Edukat toimetamist!

Ain Mihkelson

Photo by Jamie Street on Unsplash

Kuidas unistusteni jõudmisele hoogu juurde saada?

Vahel jääb üksnes meie mõtte- ja tahtejõust väheks, et soovituni jõuda. Või on meie ees küsimused, millele ratsionaalne mõistus pole vastuseid leidnud. Mida siis teha?

Coachingu konverentsil viisin läbi töötoa, mis keskendus vaimujõu kasutamisele soovituni jõudmiseks. Veelgi täpsemalt- nendele küsimustele vastuste saamisele, millele ainult ratsionaalse mõtlemisega vastuseid pole saanud ning mis vajavad „peenemat“ lähenemist.

Pakun selleks välja kaks võimalust:

I variant- meelerännakutes kogenutele

Sissejuhatav etapp sihi paika seadmiseks

Kirjuta üles vastused järgmistele küsimustele:

  • Mis küsimusele vastust otsid?
  • Kuhu soovid jõuda, mis on sinu soovitud mäetipp? Mis on teisiti, kui oled sinna jõudnud?
  • Joonista soovitud sihi kohta pilt, kujundid või sümbolid, mis iseloomustavad sinu sihtpunkti.
  • Miks see sinu jaoks oluline on? Mis see sulle annab, kui oled soovituni jõudnud?

Meelerännaku etapp

Viid end sobiva tehnikaga sügavasse rahuseisundisse ja lähed vaimusilmas loodusrajale rändama. Alusta sellest, kuidas seisad inspireeriva raja alguses, olgu see metsas, rabas, mere ääres või mägedes.

Sealt lähed liikvele, kohtad peagi takistust ja saad sellest mööda. Seejärel kohtud tee peal erinevate nõuandjate ja vana targaga, kellelt kõigilt saad nõu küsida.

Meelerännakult tagasi tulles

  • Joonista värviline pilt või kujundid ja sümbolid, mis iseloomustavad kogetut ja taipamisi;
  • Kirjuta üles saadud nõuanded, taipamised ja mõistmised;
  • Kirjuta üles, mis võiksid olla 3-5 suuremat sammu või etappi soovituni jõudmiseks;
  • Kirjuta, mis on esimesed väikesed sammud, mida saad 7 järgneva päeva jooksul teha
  • Vaata veelkord kõik üle ja võta enda jaoks kokku, mis on kõige olulisem taipamine. Kirjuta ka see üles.

Elluviimine:

  • Jaga meelerännaku tulemust mõne hea kuulajaga. Nii saadud sõnumeid, taipamisi kui plaanitud tegevusi.
  • Tee esimesed sammud nädala jooksul ära ja anna sõbrale neist teada.
  • Hoia joonistatud pilti pidevalt silme ees- pane see arvuti ekraanile, kleepi vannitoa peegli kõrvale jne.

II variant- kui meelerännakud pole sinu rida

Protsessi algus ja lõpp on samad. Meelerännaku asemel mine paariks tunniks loodusesse kõndima ja pane tähele, mis taipamised ja sõnumid sa sealt saad.

Kuidas edasi?

Kui miskit jäi segaseks ja/või soovid meelerännaku läbimiseks juhendavat audiofaili, kirjuta Ainile. Jagan hea meelega.

Koos leiame üles nii tolmu alla mattunud unistused kui tee nendeni.

Mõnusat avastamisrõõmu!

Ain Mihkelson

Mis iseloomustab edukaid juhte?

Suure tõenäosusega liigud läbi elu ja juhtimise neljal tasandil. Ei ole vahet, mida või keda sa juhid –perekonda, meeskonda äriettevõttes või mittetulunduslikku ühendust.

Kuidas sa ennast ja teisi juhid? Oled sa hädaldaja, tegutseja, võimaldaja või suisa valgustunu?

Mis iseloomustab edukaid juhte ja inimesi?

Tõenäoliselt oled sa erinevatel päevadel erinevatel tasanditel – headel päevadel kõrgemal ja halvematel madalamal. Allapoole kukkumine käib tavaliselt lihtsalt. Olles näiteks üleväsinud, magamata ja näljane, võivad ka kõige väiksemad asjad närvi ajada ning võimust võtab sinu pahupool. Ülespoole liikumine nõuab aga teadlikku harjutamist ja tihti ka abi väljastpoolt.

Esimene tasand – ohver

Selles süüdistad sa kõiki teisi: ülemus on nõme, alluvad saamatud, organisatsioon sakib, elu on üks lõputu hädaorg ja viletsus. Selles etapis ei ole võimalik väga kaua olla – sul ütleb kas tervis üles või saad kinga (kui sinu juhil vähegi oidu on).

Teine tasand – elluviija

Sa käärid käised üles, paned kõik liikuma, näitad inimestele suuna kätte ja ütled täpselt, mida nad tegema peavad. Päevad on sul ülitihedad ja täis toimetamist, õhtul tunned end väsinult, kuid õnnelikuna – sai palju ära tehtud. Osad alluvad vaatavad sinu poole imetlusega, iseseisvamad aga kipuvad ühel hetkel lahkuma. Meeskonna potentsiaal on piiratud sinu teadmiste ja oskuste tasemega.

Kolmas tasand – võimaldaja

Sa lood toetava keskkonna, kus inimesed saavad kasvada ja luua. Inimesed võtavad ise endale eesmärke ja leiavad nende saavutamiseks kõige paremad moodused. Sa panustad inimeste arengusse ja kasvu, sekkudes detailidesse vaid harvadel juhtudel. Sul on aega mõelda tulevikule ja panustada tõeliselt olulisse, sh ka enda arengusse. Kõrvalt vaadates võib jääda mulje, et töötad väga vähe. Inimesed saavad peaaegu ise hakkama ja meeskonna tulemused saavutatakse ludinal. Kõik tunnevad end tööl hästi ja kui ka on tagasilööke, saadakse neist kiiresti üle.

Neljas tasand – valgustunud juht

Seda sobib hästi iseloomustama Laozi värsirida: “Kui kõik on möödas, räägib rahvas: “Meie ise tegime!””

Kõrvalt vaadates tundub, et sa justkui ei teegi midagi. Tulemused saavutatakse kui võluväel, inimesed ja juhid sinu meeskonnas toetavad ja arendavad ise üksteist. Sa mõistad, kuidas kõik olemasolev moodustab ühe terviku. Märkad, kuidas sinu käitumine ja olemine mõjutavad otseselt sind ümbritsevaid inimesi, nii heas kui halvas. Vahel imestad, kuidas kõik nii kergelt tuleb ja millega ma kõik selle ära teeninud olen.

Kasumi tagaajamise asemel keskendud teiste (nii oma meeskonna, teiste juhtide kui ka ühiskonna) teenimisele, jättes ennast tagaplaanile. Võib-olla alles hiljem, kui oled juba lahkunud, märgatakse sinu puudumist. Nii nagu päikest ei panda tähele enne, kui on pikk vihmaperiood olnud.

Ohvrist andjaks: minu isiklik teekond

Ohvrist elluviijaks

11 aastat tagasi olin ise ohvristaatuses. Olin äsjaloodud rahvusvahelise meeskonna juht, kõik asjad tundusid valesti olevat. Väljas oli 2008.–2010. aasta majanduskriis. Juht nõudis üht, kliendid aga teist. Meeskonnas olid ebakõlad ja minu päevad olid täidetud musta meeleheitega. Olin just oma juhile öelnud, et aitab, mina enam ei jaksa ja annan lahkumisavalduse. Tema aga keelitas jääma ja ütles, et käigu ma ära plaanitud koolitusel.

Läksingi järgmisel päeval, ise mustas masenduses olles, neljapäevasele koolitusele. Selle käigus juhtus vähemalt kaks olulist asja: 1) sain lõpuks pihta oma tegelikule olemusele. Enne olin tundnud end kui inetu pardipoeg huntide keskel. Koolitusel sain aga aru, et võingi olla heatahtlik, mänguline ja positiivne kuju, mitte ei pea kivinäoga tööl ringi käima ja kõike teadma; 2) sain aru oma pikemast kutsumusest – tööst inimeste ja juhtidega.

Peale seda juhtus kolm ägedat asja: 1) sain nendest taipamistest sellise motivatsioonilaksu, et otsustasin siiski jätkata ja kõige kiuste rahvusvahelise üksuse käima panna. Kui kohtan erinevaid ootusi ja nõudmisi, siis valin ise kõige sobivamad ja lepin need vastaspooltega kokku; 2) meeskond hakkas justkui võluväel tööle, konflikte tekitanud inimene lahkus ise töölt. Üks töötajatest isegi kirjutas minu koolitajale, küsides, mis minuga seal tehti – tema tahaks ka sellist muutust; 3) mind kutsuti uuele IT-juhile mentoriks, mis oli mulle esimeseks sammuks teiste arengu teadlikul toetamisel.

Elluviijast võimaldajaks

Selleks ajaks olin pangas töötades juba kümmekond aastat arenguvestlusi pidanud, nii alluva kui ka juhina. Kõige keerulisem oli vestlustes enesearengu punkt. Kuidas ma ikkagi peaksin oma töötajaid toetama? Kuidas ma ise saan kasvada? Sõnades kõlab ju lihtsalt, aga tegelikult, praktilises elus?

Sel ajal tuli mentorlus üha jõulisemalt minu ellu – sain erinevaid koolitusi ja mõnusasti praktiseerida. Mentorlusest koorus välja võtmetehnika – kuulamine, sügavalt ja päriselt. Märkasin, kuidas vahel piisas lihtsalt töötajate ärakuulamisest, et nende emotsioonid lahtuks ja nad leiaksid sobiva tee edasi. Aeg-ajalt oli hea toetada mõne asjakohase küsimusega. Uurida, kuidas neil tegelikult läheb ja millest nad unistavad, mida nad tulevikus teha tahaks.

Tänu sellele kasvas usaldus ja inimesed leidsid ise parimad moodused nii töö tegemiseks kui ka professionaalseks kasvamiseks. Mul hakkas tekkima järjest rohkem aega inimestele ja ka enda arengule tähelepanu pööramiseks.

Võimaldajast valgustunud juhiks

Siia vist päris otseteed ei olegi. Selleni jõudmisel on abiks hoopis teistmoodi “tegevused”, pigem on rõhk olemisel ja käitumisel. Mängu tulevad sellised vaimsed praktikad nagu kohalolu, tänulikkus, elu ja ilu märkamine, teiste teenimine. Andja mentaliteet, mitte võtja oma.

See ei tähenda, et need juhid ei pööraks materiaalsele maailmale üldse tähelepanu. Kuid põhirõhu panevad nad hoopis enda ja teiste arengule ja olemusele ning seeläbi reaalsuse muutmisele.

Ei julge end veel sellele tasandile jõudnuks pidada, küll aga on mul olnud viimastel aastatel õnne selliste juhtidega töötada ja koos läbi elu liikuda. Neil ongi kogu aeg kõik hästi. Nad kiirgavad rahu ja heatahtlikkust, kõik laabub. Kõik kriisid ja rasked olukorrad lahendatakse targalt ja väikseima jõupingutusega. Olen neilt uurinud, kuidas nad nii kaugele on jõudud.

Edukad inimesed on õpihimulised

Ühisnimetajatena kõlavad kolm asja:

1) neil on olnud head teejuhid või õpetajad, kes on nende arengut toetanud;

2) pidev teadlik töö endaga – oma mõtete ja emotsioonide suunamine ning füüsilise ja vaimse tervise eest hoolitsemine;

3) pidev tänulikkuse seisundis elamine ja võimaluste otsimine, kuidas teistele toeks olla.

Kuidas inimese ja juhina kasvada?

Näen vähemalt kolme moodust.

  1. Pane tähele ja märka sind tõeliselt inspireerivaid juhte ja inimesi. Mida nad teevad, kuidas nad käituvad, milline on nende olemus. Võid neilt uurida, mida nad teevad ja kuidas nad nii kaugele on jõudnud. Seejärel püüa ise samamoodi käituda. Hea igapäevane praktika on endalt hommikuti küsida – kuidas saan mina täna oma meeskonda või ühiskonda toetada? Kuidas saan täna teistele kasulik olla?
  2. Märka oma elus ette tulevaid õpetajaid ja õppetunde ning käitu nende järgi. Ühel hetkel oli näiteks kahe-aastane poeg mulle suureks eeskujuks oma entusiasmi, siira uudishimu ja säravate silmadega. Püüdsin tema elurõõmsat olekut igale poole kaasa võtta.
  3. Leia endale mõni hea mentor, coach või õpetaja, kes saab sind su teekonnal toetada. Mind ennast on see moodus viimasel neljal aastal kõige rohkem aidanud.

Mõnusat kasvamist!

Ain Mihkelson

Artikkel ilmus Edasis 29.05.2020

Photo by Marty Finney on Unsplash

Tagasi juurte juurde

Kriisi alguses hõiskasin suureliselt-  nüüd on lahe aeg, saab rahulikult võtta ja oluliste asjadega tegeleda. Tegelikkuses avastasin 5 nädalat hiljem, et olen täiesti läbi kärsanud. Olin väsinud ja närviline, meelerahu puhver oli pea täielikult otsa saanud. Isegi väikesed asjad ajasid närvi, vahel näitasin seda ka välja ja hiljem tundsin piinlikkust. Ühel hetkel küsis isegi naine, kes on üks äärmiselt kannatlik inimene, et mis asja ma niimoodi rabelen.

Kõrini veebi ilmast

Päevad olid täidetud erinevate telefonivestluste, veebi koosolekute ja veebinaridega. Osaliselt vist ka selleks, et tunda end vajalikuna ja täita päevad enda arust olulisega. Samas muutus hing aina rahutumaks, tundes puudust päris asjadest. Päris puudutustest, päris kohtumistest, päris loodusest. Tegin küll lühemaid retki loodusesse, kuid see oli vaid ajutine kerge leevendus. Umbes nagu plaastri panemine terveks ravimata haigusele.

Nii märkasingi, et vajan täielikku väljalülitust oma (mure)mõtetest. Kuni ühel õhtul hakkasin tuttava soovitusel lugema raamatut „Kolm meest paadis, koerast rääkimata.“ Mind tabas rõõmus äratundmine – midagi ei ole muutunud, 130 aastat tagasi olid inimesed samasugused. Raamatu tegelased jõudsid äratundmiseni, et on ületöötanud ja vajavad puhkust. Selle peale otsustasid nad minna kaheks nädalaks paadimatkale. Sain aru, et ka mul on vaja loodusesse, mitmeks päevaks kõigest eemale, päris metsa. Nii hakkaski mõte idanema ja hinge hiilis rõõmus ootusärevus.

Plaanisin minna üksi ning jätta tsivilisatsioon ja inimesed täiesti maha. Kuid ühe vestluse käigus mainisin poolkogemata heale tuttavale oma ideed. Tema haaras sellest innukalt kinni, öeldes, et tahab kaasa tulla. Saavutasime siiski kompromissi- mina lähen ees ja tema tuleb päev hiljem järgi.

Kohal!

Pühapäeva pealelõunaks olin valmis – kiiremad tööasjad ära orgunnitud, matkakola koos ja meel rõõmus. Ise veel mõtlesin, kuhu ma ikkagi lähen ja oma telgi püsti panen. Meeles mõlkusid Paluküla ja Kõnnumaa metsad. Hirmsasti oleks tahtnud oma telgi panna Paluküla mäe otsa, kuid tundsin, et see justnagu ei sobi. Telgi jaoks parem variant aga ei kõnetanud mind.

Probleem lahenes iseenesest. Palukülla jõudes avastasin, et olin telgi kenasti koju ukse kõrvale jätnud. Mind ajas see isegi naerma – nii lihtsalt minu telgi püstitamise mure laheneski. Võtsin siis oma väikse seljakoti ja läksin luurele, ronides peagi Paluküla mäe otsa. Seal valitsesid inimhäälte puudus, tuule müha puulatvades ja rõõmus linnulaul. Kõik see ning ümbrusele avanev vaade köitsid mind momentaalselt. Sain aru, et siia ma jään, vähemalt selleks ööks.

Kuna ärevus oli veel sees, toimetasin ringi, varusin lõkke jaoks metsakuiva ning jäin lõpuks teed juues ringi vaatama. Kaasa võetud pinge kääris kergelt edasi, laskmata mul niisama olla. Samas – teha ei olnud midagi ja kiiret polnud kuskile. Targemat teha oskamata võtsin ennist mainitud raamatu ette, nautides seal olevat öö kirjeldust. Tundsin, kuidas sama peagi mindki ees ootab:

Ja siiski annab öö meile lohutust ja jõudu. Meie väikesed mured kahvatuvad tema kõrval ja poevad häbiga peitu. Päevad on täis hoolt ja askeldusi, meie südametes valitsevad kurjad ja kibedad mõtted, ja maailm on tundunud meile julmana ja ülekohtusena. Ja siis tuleb Öö nagu tõeline armastav ema, asetab õrnalt käe meie hõõguvale otsaesisele, pöörab meie äranutetud näo enda poole ja naeratab- ja kuigi ta vaikib, on meile selge, mida ta öelda tahab, ning me peidame õhetava palge tema rüppe, ja valu ongi möödas.

„Kolm meest paadis, koerast rääkimata“, Jerome K Jerome

Tundsin, kuidas meel muutus rahulikuks, õues oli mõnusalt hämar ja käes aeg lõke süüdata. Tassisin ka oma magamiskoti ja madratsi mäe otsa ning süütasin lõkke, selle kõrvale istuma maandudes. Aja möödudes tajusin iga keharakuga, kuidas vaikus ja rahu vaikselt minusse imbuvad. Meenus Fred Jüssi jutt – noorena sõitis ta ööseks loodusesse lõket tegema, kui end kehvasti tundis. Mõtlesin, miks ma seda juba varem ei teinud, kuid peagi lahkus seegi mõte.

Paluküla lõke

Kui ma muidu olen varase uinumisega, siis sel õhtul istusin pikalt, kuni kustusid viimasedki rondid lõkkes, jäädes vaid kergelt hõõgvele. Olin just põhku keeramas, kui õrn tuulepuhang need uuesti kergelt põlema puhus. Lõin magamisele käele ja istusin edasi, kuni söed olid kustunud ja linnud vaikinud.

Magamiskotti lahti rullides kirusin end vaikselt, et ei olnud magamisaset valges valmis pannud. Pimedas magamiskoti luku kokku saamine oli korralik näpuharjutus. Alles taskulambi valgel sain sellega hakkama. Lõpuks rahulikult magamiskotis pikutades jäin taevast silmitsema. Siin-seal paistsid üksikud tähed ja vaikus ise hõljus kõige kohal ringi. Kehal oli veidi jahe, kuid rõõmus rahu hiilis ligi ja täitis südame rõõmsa ootusega järgmise päeva ees.

Särav hommik

Öösel ärkasin paar korda jaheda peale ning nautisin luksuslikku vaadet öötaevale. Hommikul nelja paiku hakkasid esimesed linnud vaikselt laulma, poole viie paiku lisandusid innukamad lauljad.

Ühel hetkel tõusis päike üle puulatvade ja hakkas kergelt soojendama. Sain aru, et on aeg tõusta. Magamiskotist välja piiludes märkasin, kuidas minu kõrval olev seljakott oli härmas, nii nagu ka magamiskott. Samas oli hingematvalt mõnus ja värske see olemine, mis mind valdas.

Tegin mõnusad hommikurituaalid, jõin veidi sooja teed ja molutasin veidi niisama, enne kui otsustasin minna ümbrust uurima. Seni olin käinud valdavalt Paluküla ja Loosasalu vahelistel aladel. Romet Vaino soovitusel pöörasin seekord pilgu Keava raba poole.

Kõnnumaale

Peagi seisin minu jaoks tundmatu metsa serval, tundes puhast rõõmu ees ootavast seiklusest. Tundmatusse minnes on alati mingi mõnus ootusärevus sees. Vahel ka väike hirmunoot, kuid elevus kaalub selle üle. Silme ees avanes väärikas madal männimets märjemal pinnasel, vaheldumas suuremate puudesaludega kõrgematel aladel. Kohe metsa serval märkasin suurt mändi, mis eristus selgelt teistest.

Tavaliselt on männid ühe sirge tüvega üles välja, vaid mõned üksikud on mitmeharulised. Minu ees kõrguv puu hargnes 3-4 meetri kõrgusel kaheks jämedaks haruks, et siis veel kõrgemal omakorda hargneda. Tundsin selle puuga koheselt hingesugulust.

Viimased aastad olen kimpus olnud enda tegevuse üheselt määratlemisega. Öeldakse ju, et keskendu ühele asjale, vaid nii saad edukaks. Minul on neid harusid aga mitu. Esimene hargnemine tuleb enda maise ja vaimse olemuse ning tegevuse lahknemise kohal. Või siis vähemalt näilise hargnevuse kohal – tegelikult need harud ju toetavad üksteist ja toetuvad samal tüvele, minu tegelikule olemusele.

Nii ma seal seda puud imetlesin ja mõtteid mõlgutasin, enne kui edasi läksin. Kulgesin mõnusasti puutumata looduses, tundes imetlust metsas valitseva vaikuse ja rahu üle. Aegajalt jooksid ristus tee väikeste loomaradadeg, mina aga jätkasin otse läbi metsa, Keava raba suunas. Kuni lõpuks leidsin kutsuva raja, keerasin sellele ja lonkisin mõnusasti edasi. Mõne aja pärast sättisin end päikese kätte puhkama, toetudes maha kukkunud kuuse najale.

Kogu mind viimastel nädalatel täitnud kiire oli kuskile kadunud. Oli aega niisama lösutada, metsa imetleda ja puude latvades lustivat tuult kuulatada.

Mäel

Lõunaks sättisin end Paluküla mäele tagasi – selleks ajaks pidi hea tuttav järgi tulema. Õnneks ta viibis ja sain teha mõnusa oleskelu päikese käes pikutades. Tabasin end mõttelt, et viimane selline molutamine oli umbes aasta tagasi. Ka siis ei olnud kuskile kiiret ja ei pidanud midagi tegema. Praegu olime ainult mina, päike ja Paluküla mägi, linnud ümberringi laulmas ja puud tuulega kaasa kohisemas. Tajusin südamesse tulvavat tänutunnet kõige olemasoleva eest.

Mõne aja pärast saabus tuttav, istusime veidi niisama ning siirdusime uuele metsaringile, nüüd juba kaugemale minnes. Õnneks oli tegu mõistliku mehega – saime enamasti vaikides käia, hoides nii füüsilist kui sotsiaalset distantsi. Õhtu eel jõudsime Keava raba servale, tehes seal jala sirutamise pausi.

„Ma jätan tavaliselt sellised kohad ja siin valitseva rahu meelde“ sõnas kaaslane, kui olime rabaservas mõne aja istunud. „Seda pilti on hea meelde tuletada, kui olen linnas ja elu liiga närviliseks läheb,“ lisas ta minu küsiva pilgu peale. Mõtlesin, miks ma ise selle peale pole tulnud ning panin idee tallele, lastes ümbruses hõljuval rahul endasse koguneda.

Kuskilt kerkis üles mõte – puud on nagu heatahtlikud tunnistajad, kes kogu meie sekeldamist rahulikult pealt vaatavad. Kui me vaid taipaks neilt küsida ja vastuse ära oodata, saaksime ka vajalikud vastused enda küsimustele. Tavaliselt on meil selleks aga liiga kiire, et looduselt nõu küsida.

Tagasi mäel

Õhtuks olime tagasi mäe otsa. Kaaslane pani oma telgi püsti, kutsudes mindki telki. Arvasin, et öine tähistaevas on liiga suur luksus, et see telgi mugavuse nimel ohverdada. Nii sättisingi enda magamisaseme uuesti otse taeva alla ja läksin meile teed keetma.

Magamisase Palukülas

Ülejäänud õhtu oli tõeliselt mõnusas kulgemises. Lasime oma mõtetel rännata ja rääkisime asjadest, mis südamel ja meelel. Eelmise õhtu vaikus täiendas suurepäraselt selle õhtu mõtterännakuid. Tundsin, kuidas hing puhastus ja süda täitus rõõmuga. Lõkke ääres istudes juhtub mingi maagia – inimesed avanevad ja jagavad, mis on tõeliselt oluline. See juhtub kuidagi iseenesest mõistetavalt. Küllap on see meil geenides ajast, kui küttide ja korilastena ringi liikusime ning õhtuti lõkke ääres päevamuljeid jagasime.

Õhtust sai lõpuks öö ja väsimus võttis võimust. Pugesime vaikselt põhku, kuid rõõm päikeselisest päevast ning õhtustest vestlustest tuhises endiselt minus ringi, laskmata uinuda. Ei jäänudki muud, kui vaikuses tähistaevast imetleda. Sel õhtul oli taevas tähtedega üle külvatud, täites mind imetlusega elu ilu ja lõpmatuse üle.

Kisub viluks

Öösel läks külmaks. Isegi nii külmaks, et enne nelja ärgates kirusin end ja mõtlesin, oli mul nüüd seda vaja. Soovisin südamest, et hommik saabuks kiiremini. Ei tulnud ta minu soovimise peale midagi kiiremini. Tiksusin vahelduva eduga une ja ärkveloleku piiril, kuni lõpuks uuesti uinusin.

Hommikul oli hoopis teine pilt – taevas oli pilves ja tuul tuhises ringi. Magamiskott tundus nii ahvatlevana, et ei tahtnud sellest kuidagi lahkuda. Viimaks ajas kell siiski üles ajas – meil mõlemal olid sel päeval muud asjatoimetused ees. Sättisimegi asjad rahulikult kokku ja tegime lõpetuseks mäe otsas uhke trummirännaku.

Tagasi kodus

Koju sõites nurrus uskumatult mõnus tunne südames. Veel suurem oli rõõm sooja koju jõudmisest ning mõnusast hommikusöögist. Möödunud päevad läksid kerge paastu tähe all, seetõttu maitses toit imeliselt hästi. Aknast välja vaadates tabasin end heameelt tundmas- õues oli vihma sadama hakanud,  saime napilt kuiva nahaga koju.

Hea tuttav ütles pärast, et tema sai sellest käigust hea energialaksu, mille pealt mitu päeva edasi toimetada.

Minus endas aga tekkis mõnus tühi ruum, kus sain aru, mis on minu jaoks tõeliselt oluline. Looduses viibimine, nii üksi kui koos teiste ägedate inimestega. Sügavad vestlused ja rõõmude ning murede jagamised. Ühenduse loomine oma parema mina, Looduse ning Suure Vaimuga, nii nagu indiaanlased teda kutsuvad. Selle lõputu heatahtliku jõuga, kes meile vaikses öös vastu vaatab ja on alati nõus vastama, kui me vaid küsime. Olgu siis läbi intuitiivsete taipamiste, loodusmärkide või teiste eluteele sattunud inimeste suu läbi.

Tagantjärgi meenutades ei oskagi muud, kui vaid tunda vaid tänulikkust, et elame sedavõrd lahedas kohas. Puutumata loodus ja mets on enamusel meist poole tunni kaugusel.

Lõpetuseks – kui loetu puudutas sind, anna endast mulle märku. Ehk saame koos rännata või saan muul moel sinu teekonnal toeks olla.

Mõnusaid rändamisi, nii looduses kui vaimuilmas!

Ain Mihkelson

Hirmud- kuidas kogenud juhid neist üle saavad?

„Kui suurt hirmu sa selle ees kardad, 10 palli skaalal?“- „100!“ vastasin kõhklematult, hirm kõhus keeramas. Ometigi, 2 aastat hiljem, olin suutnud oma suurimale hirmule rõõmsalt vastu astuda. Mis juhtus? Sellest kirjutan hiljem edasi.

Mida juhid kardavad?

Hiljuti uurisin edukate juhtide* käest, millised on nende suurimad hirmud ja kuidas nad oma hirmudest üle on saanud.

Top 5 hirmu olid järgmised:

  • Kas ma saan hakkama, toon oodatud tulemuse koju?
  • Kas ma olen piisavalt tark, ei eksi, teen õigeid otsuseid?
  • Inimestega seonduv– kas suudan neid hoida, motiveerida, pööran piisavalt tähelepanu?
  • Avalik esinemine;
  • Mitte mõistetud ja aktsepteeritud olemine.

Tavaliselt nähakse juhte enesekindlate, tarkade ja edukatena. Millest siis tuleb, et nende sisemaailmast vaatab vastu hoopis teine pilt?

Ilmselt on üks põhjus meie kultuuriruumis. Enda teadmatuse või nõrkusehetke tunnistamine ei ole justkui kombeks. Seda võib teha, aga ainult lähedaste ringis või siis, kui tõesti usaldad teist poolt. Ometigi ei ole keegi meist eksimatu ega kõikvõimas- isegi Kalevipoeg kolistas mööda ämbreid.

Viimase paarikümne aasta jooksul olen näinud paljusid juhte tegutsemas. Aina enam on silma jäänud juhid, kes julgevad ka avalikult tunnistada raskeid hetki, kõhklusi, hirme. Tavaliselt on neil juhtidel suurem toetus oma inimeste poolt ja usalduslikum õhkkond kogu meeskonnas. Võib küll küsida, kas juhid julgevad enda haavatavust välja näidata seepärast, et meeskond neid toetab, või saab usaldus alguse juhist endast. Mulle tundub, et pigem saab asi alguse juhist. Öeldakse ju, et usaldus on peegelsuhe- nii palju kui sa välja näitad, saad ka tagasi.

Kui inimesed näevad, et ka juht on inimene, tulevad nad hea meelega appi. Lisaks muudab see kogu meeskonna suhted avatumaks ja usalduslikumaks. See annab õiguse meeskonnalegi eksida, kõhelda ja riske võtta ning seeläbi rohkem saavutada.

Kuidas juhid oma hirmudest üle on saanud?

Mis on aidanud hirmudest üle saada?

Praktika oli kaugelt levinuim vastus- pihta hakkamine, hirmudest hoolimata. Tegutsemise käigus hajub tavaliselt ka hirm ja selgub, et asi polnudki nii hull.

Hirmu läbi arutamine koos teiste juhtide, mentorite või coachidega. Üksi on võimalik oma mõtetesse kinni jääda. Kui aga leiad kaaslase, kes su ära kuulab ja teise nurga alt küsida mõistab, võib see su kännu tagant lahti päästa.

Eneseareng– see tundub alguses ringiga minek, kuid samas võib olla kõige olulisema mõjuga. Mida suurem on sinu teadlikkus endast ja maailmast, seda avaramas kontekstis suudad oma hirmu ja probleemi hinnata. Seeläbi leiad ka lahendused, mis kitsama silmaringi puhul jäävad kättesaamatuks.

Meeskonna kaasamine– enda inimestega oma probleemi läbi arutamine ja koos lahenduste leidmine. See võtab ühtlasi vajaduse juhil endal kõige targem ja eksimatu olla.

Koolitused– suudavad üldjuhul pakkuda uusi ideid, vaatenurki ja tavarutiinist välja tuua, rikastades maailmapilti ja aidates uute lahendusteni jõuda.

Lähedased– olgu selleks siis pere või sõbrad, kes on valmis ära kuulama ja omalt poolt nõu andma.

Teema läbi mõtlemine– mis on kõige hullem, mis juhtida saab? Mida saan ise teha? Millist abi vajan?

Oma juhiga teema läbi rääkimine ja arutamine. Kui sinu juht teab, millega maadled, saab ta õigel ajal tuge ja teist perspektiivi pakkuda. Lisaks võtab see ära juhile ebameeldiva üllatuse tegemise.

Mida teha, kui hirm takistab oma unistuste ja eesmärkide poole liikumist?

Ülaltoodut kokku võttes saab välja tuua kolm sammu hirmudest mööda saamiseks:

1) Räägi inimestega– leia keegi, kellega oma teema läbi arutada. Enamasti on sellest palju kasu.

2) Hakka tegutsema– tee esimesed väikesed sammud, midagigi, mis viib õiges suunas- tegusemise käigus hirm kahaneb.

3) Panusta teadlikult enda arengusse– nii avastad peagi, et kunagi hirmu tekitanud asjad polegi nii hullud. Siia alla läheb ka oma sügavamate (lapsepõlve) hirmude ja haavadega tegelemine, kus saavad erinevad spetsialistid sind toetada.

Mis mind aitas?

Küsimuse hetkeks olin pikalt pangas töötanud. Kõik oli väga hästi- suurepärane meeskond, väga hea palk, turvaline ja stabiilne töö.

Küsimus mentori poolt oli- kui suurt hirmu ma tunnen oma käe peal tegutsema hakkamise ees?

Sel hetkel tundus see olema maailma kõige hirmsam asi üldse. Lahkuda turvalisest keskkonnast, millega oled juba harjunud. Kõige rohkem tekitas muret, kuidas ma oma peret üleval peal, kui välja ei tule?

Hirmu suuruse tunnistamine oli esimene samm sellest üle saamisel.

Seejärel aitasid mind edasi kaks sammu:

Teadlik töö oma hirmuga ja läbi mõtlemine:

  • Miks ma seda muudatust tahan?
  • Mis on kõige hullem, mis juhtuda võib?
  • Mis juhtub, kui ma seda sammu ei tee?
  • Kuidas saan riske maandada?
  • Soovitud tuleviku kujustamine,
  • Mis on vajalikud väikesed sammud edasi?

Coachi kaasamine, kes aitas mul koerasabast üle saada ja viimase vajaliku enesekindluse tüki lisada.

Nüüd, 5 aastat hiljem, on põhjust toona astutud sammule tänuga tagasi vaadata. On olnud üks äärmiselt äge periood- täis õppimist, kasvamist, rõõmsaid ja raskeid hetki, kahtlusi ja hirme ning nendest hoolimata tegutsemist.

Mõnusat hirmude omaks võtmist ja nendega koos edasi minemist!

Ain Mihkelson

* Uuringus osalenud juhtidest:

  • 74% olid juhtimisstaažiga üle 10a, 6-10 aastat 11%, 1-5a- 16%
  • Vanuseline jagunemine: 45-54a- 50%, 35-44a- 32%, 55-64a- 8%, 25-34a- 8%
  • Naisi 37%, mehi 63%

2019 eredamad hetked

Tagantjärgi vaadates saab öelda, et on olnud äge aasta. Olen saanud teha üsna eriilmelisi asju lisaks juhtide ja nende meeskondade toetamisele.

Allpool mõned esimese hooga meenunud ettevõtmised ja kogemused:

Noortega õnneliku elu loomise nädal Lipstu nõmmel

Noortega õnneliku elu loomise nädal– möödunud aasta kõige enam pingutust nõudnud ettevõtmine. Vägagi väsitav, kuid lõppes äärmiselt hea tundega.

Raplamaa aasta koolitaja 2019 ja sellega seoses ka Eesti aasta koolitaja nominent. Pole ma ennast  kunagi koolitajaks pidanud, pigem lihtsalt inimeste arengu toetajaks. Aga hea meel oli ikka, et märgati ja tunnustati- aitäh!

Väärikate Ülikoolis Õnne valemist rääkimas

Õnne valemist Väärikate ülikoolis– esinemine endast märksa elukogenumatele inimestele. Oli üks väga äge pingutust nõudnud kogemus, mis jääb kauaks meelde.

Vähihaigete laste suvelaagri toetuskampaania kamba peale kogusime üle 1500EUR. Esimese sellise ettevõtmise kohta igati tubli tulemus- tänud kõigile toetajatele!

Targa juhi arenguprogramm– septembris lõpetasime ühe hooaja ja oktoobris alustasime juba järgmise hooaja ning ägeda grupiga. 2019 programmi lõpetanute muljeid saad lugeda siit.

Tiiu ja Ain ICF Converge’l 2019

ICF Converge 2019– äärmiselt inspireeriv kogemus ülemaailmselt coachingu konverentsilt. Sain nii mõnelegi mõttele kinnitust ja uusi vaatenurki. Sealt üles nopitu kohta saad siit täpsemalt lugeda.

High Performance team coaching– treening Ericson Internationalilt. Eelkõige sain kinnitust, et olen seni õigel teel liikunud ja mitmele seni intuitiivselt tehtud asjale ka ametliku nimetuse. Lisaks ports uusi tehnikaid ja mõtteid teistegagi jagamiseks.

Training of Trainers by Gaia Education– koolitus, mis suutis esmapilgul võimatuga hakkama saada- ühendada sügavuse, mängulisuse, praktilisuse ja ratsionaalse raamistiku üheks unikaalseks tervikuks. Üks sügavamaid õpikogemusi sellest aastast.

Loomuliku juhtimise mõttekoda Endla Looduskaitse alal

Loomuliku juhtimise mõttekoda Jõgevamaa ettevõtjatele. Oli üks lahe teistmoodi päev Endla looduskaitse keskuses. Saime toreda seltskonnaga nii rabas käia kui vaadata, mis on loomulik juhtimine.

Pikema sõpruse päev meestele– inspireeriva eesmärgiga ettevõtmine laheda meeste kambaga. Sellest võiks kohe traditsiooni teha.

Visioonirännak 2019– jällegi eelnevatest aastatest erinev, veelgi puudutavam kui eelmised, tuues ka mulle endale olulisi taipamisi.

EMK sügismatkal Romet Vainot kuulamas

Eesti Mentorite Koja sügismatk koos Romet Vainoga- viisime juhid rappa ja tõime kõik ka tagasi, rõõmsamate ja värske energiaga laetuna.

Art & Science of Mindfulness koolitus coachingu võtmes Ericson Internationalilt. Mulle väga meeldis, kuidas kohalolu ja elu sügavamate tasandite tajumine ühendati praktiliste ja kohati isegi lihtsate coachingu meetoditega.

Looduscoaching– kui eelnevatel aastatel oli see pigem kevad-suve teema, siis 2019.a sai  kohe jaanuaris välja mindud. Mitu inimest olid selle kingituseks saanud ja kibelesid matkama. Oli päris lahe lumes sumbata ja olulistel teemadel arutleda.

Loovkirjutamise koolitused Mathuraga, mis avasid hoopis uue tahu nii kirjutamise kui mu enda juures. Nende täiendamiseks sobis imehästi ka Mihkel Raua kirjutamiskoolitus- mees tulistas nagu kolmeraudsest pärleid, kuidas loetavat (äri)teksti kirjutada.

Lisaks veel ports muid isiklikumat laadi koolitusi, sündmusi ja elamusi.

Jumalaid hämmastades

Raamatutest tooks eraldi välja Ben Okri „Jumalaid hämmastades.“ Ei oska ma siiamaani kirjeldada, millega täpselt tegu on ja miks see nii hinge läks, kuid puudutas igal juhul väga sügavalt.

Mõnusat aasta lõppu kõigile ja veel paremat uue algust!

Ain Mihkelson

Kuhu coaching on liikumas?

Every great champion has a coach and every great virtuoso has a mentor.“ Nii sõnas Robin Sharma ühel webinaril, kui ootasin lendu Prahas toimuvale üleilmsele coachide kogunemisele.

See oli suurepärane sissejuhatus järgnevatele päevadel toimuvale konverentsile ICF Converge 2019, kus olid koos coachingu tipud üle maailma. 70’st riigist oli meid kokku tulnud ligi tuhat, Eestist kaks- mina ja Tiiu Allikvee. Silma järgi vähemalt pool osalejatest oli USA’st, seejärel Kanadast ja ülejäänud maailma eri otstest. Kõigil soov veel paremaks coachiks saada ja inimeste ning maailma arengule kaasa aidata.

Mis toimus?

Üle 80 erineva töötoa, ettekande ja praktika, nii et kohati oli raske valikuid teha- oleks tahtnud nii mitmesse paralleelselt samal ajal toimuvasse töötuppa minna. Esinejad olid tipptasemel, suutes osalejad kuulama ja kaasa mõtlema panna. Veel ägedam aga- panna meid jagama ka teemadel, mis võisid ebamugavalt isiklikud tunduda.

Mida juhi ja coachina kaasa võtta uuematest trendidest:

  • Innovatiivsus ja uued ideed– otsi uusi ideid täiesti teistest valdkondadest. Näiteks- arstide teami koostöö operatsioonilaua ümber paranes oluliselt, kui võeti üle Formel 1 meeskondade tegutsemisest parimad praktikad (boxipeatustes suudetakse loetud sekunditega vahetada nii rehvid kui tankida kütus).
  • Mindfulness ja kohalolu – teemad, mis Eestis veel on paljude jaoks kergelt „uhhuu“ valdkonda kuuluvad. Mujal maailmas aga järjest laiemalt levimas ka suurorganisatsioonides ja tippjuhtide tasandil. Viimastel aastakümnetel ka teaduslikult kinnitust saanud, et need praktikad aitavad nii juhte ennast kui ka nende meeskondi.
  • Spirituaalne intelligentsus (SQ) on praegu samamoodi ajast ees olev valdkond nagu paarkümmend aastat tagasi oli emotsionaalne intelligentsus (EQ). Toona vaadati Golemanile (EQ mõiste populariseerija) otsa, et imelik oled või, kuid tänapäeval on EQ mujal maailmas nõutud ja hinnatud juhi omadus. Kes tahab teistest ees liikuda, võib just SQ arendamisest ja kasutamisest leida võimalused enda ja meeskonna arendamiseks. Siit leiad veel lisalugemist.
  • Mängulisuse olulisus– läbi mängulise meelelaadi ja tegutsemise on palju lihtsam jõuda kvalitatiivselt uute lahedusteni, kasvatada meeskonnas usaldust ja tuua koostöö uuele tasemele. Saime läbi teha erinevaid mänge ja meetodeid, kus tajusin ühelt poolt, kui lahe ja kasulik see oli, samas aga tunnetasin enda (kultuurilist?) kammitsetust. Ju siis jaheda eestlasena vajan pikemat soojendust- teema, millega on vaja veel edasi mängida.
  • Intuitsiooni ja kehateadlikkuse (kõhutunde) kasutamine nii coachina kui juhina. On ju meie peas olev aju närvisüsteemist ainult üks osa. Juba mõni aeg tagasi on kindlaks tehtud, et inimese südames ja kõhus on aju meenutavad närvirakud ja ühendused. Proovisime kohapeal järgi erinevaid mooduseid ja tõepoolest- tulidki erinevad vastused ja küsimused, kui suuremat kehateadlikkust kasutada. Toodi ka näide- kui ainult ratsionaalset mõistust kasutada, siis suudame kasutada vaid kuni 47% aju võimekusest. Kui aga mängu tuua ka intuitsioon, loovus, vaikus ja kohalolu, siis on tulemuseks minimaalselt 51% aju võimekusest.
  • Tugevuste ja oma unikaalsuse kasutamine– tihtipeale on inimestel raske vastata, mis on nende tugevused. Saime kaasa head tehnikad, mis aitavad tugevustele teise nurga alt läheneda ja inimesi inspireerida. Kõige lihtsam näide- palu inimesel kirjeldada mõnda hetke, kui ta tundis end tõesti hästi ja edukana. Selle kirjelduse käigus võid ka küsida, mida ta tegi ja kuidas käitus- selle käigus tulevadki tema tugevused välja, kui tähelepanelikult kuulata.

Isiklikust vaatest olid mulle endale kaks kõige olulisem taipamist:

  • Kui tundub, et olen juba äss valmis ja tean kõike, tasub käia suures ilmas oma ala tippude juures vaatamas, mida seal tehakse ja räägitakse. Nii võib avastada, et kasvamis- ja mänguruumi on veel küllaga ja saab tegutsemislusti juurde.
  • Teemad, millega ise tegelenud olen (juhtimise sidumine teadlikkuse, kohalolu, sügavama tarkuse ja loodusega) ja mis tunduvad Eestis veidi metsa poole olema, on tegelikult mujal maailmas juba täiesti aktsepteeritud ja laiemalt levimas. See andis mõnusasti juurde kindlust ja motivatsiooni jätkata- küll jõuavad ka teised Eestis järele.

Kokkuvõtteks

Viimase päeva õhtul Prahas sai rahulolevalt tagasi vaadatud- hing laulis rõõmust uute kogemuste ja tuttavate üle. Ja isegi kui pea oli otsas lõhkemas kogu sellest tarkusest ja melust  (nii ütles üks teine osaleja tabavalt), oli ikkagi väga hea meel möödunud päevade üle.

Mõnusat kasvamist kõikidele! Ikka omal moel ja omas tempos.

Ain

Rabas endani

Septembri alguses käisime Eesti Mentorite Kojaga looduses mõtteid mõlgutamas. Katrin Alujev- üks osalejatest tegi sellest toreda kokkuvõtte, mis tasub jagamist ja lugemist.

Proloog

Meie matkajuht Romet ütles juba enne matka, et see matk pole ainult füüsiline raba külastus, see on ka rännak endasse.  Nii oligi.

Ma olen pikalt mõelnud, et võiks rappa minna. Olen vaadanud sõprade ja tuttavate pilte näoraamatus ja mõelnud, et ma tahan ka. Aga no sinna on see jäänud. Nagu paljud teised suurepärased ideed, mis meie peadest läbi triivivad. Me teame, et need on väärt ideed, kuid me ei tegutse nende nimel. Meil on muid tähtsaid asju vaja ajada.

Me kipume olema liigasjalikud, liigtõsised, liigselt kohustustele orienteeritud ning nii jäämegi iga päevaga kaugemaks loodusest ja ka oma sõpradest. Me oleme täiskasvanud ja meil on kohustused, me ei saa niimoodi igale spontaansele ideele järgi anda.

Aga kuhu me nii jõuame.

Mul on sügav kahtlus, et me jõuame väheke teistsugusesse rappa.

Jagan meie innustava matkajuhi arvamust, et kaugenemine loodusest on üks olulisi põhjuseid, miks viimastel aastatel on vaimse tervise probleemid nii järsult esile kerkinud. Kas sa teadsid, et eelmisel aastal oli 1/3 haiguslehtedest vaimse tervise probleemide tõttu võetud? Ma võiksin tunde sellel teemal rääkida, see on üks mu peamisi koolitusvaldkondi.

Kirjutan seda lugu teisipäevapäeva õhtul ja mind kannab siiani see emotsioon, mille ma reedel rabast sain.

Päris

… loodus, päris inimesed, päris kogemused, see on hoopis midagi muud, kui elu üheksast-viieni inimese loodud uhketes ja mugavates kontorikubrikutes, järgides inimese loodud reegleid ning protsesse, skrollides vabadel hetkedelt väsinult sotsiaalmeediat, et vaadata näoraamatu tuttavate sätitud ja tuunitud elamuste pilte.

Kas sa mäletad mis tunne see on, kui sa istud rabamättal, päike soendab su põski ning õrn tuul libiseb üle su päikesesooja põse?

Kas sa mäletad, kuidas lõhnab kanarbik ja maitseb otse põõsast võetud sinikas? Kas sa mäletad, mis tunne on kehal, kui sa tuled välja kergelt jahedast rabajärvest? Kas mäletad mis tunne see on kui vihmapiisad langevad su näole? Kas sa mäletad, mis tunne on peale mõnusat jalutuskäiku, tajuda natuke tühja kõhtu ja vaadata rõõmsas ootusärevuses lõkkel valmivat imemaitsvat toitu? Ja need toidulõhnad segunedes eheda sügisese metsahõnguga?

Kas sa oled seejärel, maitsvast toidust täis kõhuga, kuulanud heas seltskonnas, särasilmset ja innustavat teejuhti rääkimas oma teekonnast ja avastustest? Kui ei, siis äkki on aeg võtta aega ja luua oma ellu rohkem ehedaid kogemusi?

Selles rabamatkas oli palju mille üle mõelda ja mida õppida enda ning ümbritseva kohta. Kuid üks asi, millest meie rännakujuht rääkis, jäi mind eriti kummitama. Ta rääkis kolmest märksõnast: vaikusest, külmast ja pimedusest. Sellest, kuidas tema on läbi nende kolme asja kasvanud.

Esimese kahe juures tabasin ennast korduvalt innukalt kaasa noogutamast aga siis, kui me jõudsime kolmandani…

Looduse kolmainsus

Sellest ajast, kui mulle meeldib vaikus ning päriselt üksi olemine, on mu elu palju muutunud.

Ma mäletan veel  ehedalt seda aega, kui ma pühapäeval maalt tulles Stockmanni kaubamajja läksin, et olla selles melus, tunda inimesi enda ümber. Vaikus hirmutas mind, kuigi ma ei tunnistanud endale seda. Toas pidi alati telekas mängima või makk põhjas olema. Täna naudin ma vaikust ma tunnen, kuidas mu sisse tekib ruum ja see täitub millegi väärtuslikumaga, mu patareid täituvad. Ma näen, kuidas ma selles vaikuses kasvan ja vastuseid leian. Ma tean, kuidas mu loomingulisus selles vaikuses avaneb. Vaatan isegi kerge kahjutundega inimesi, kes mulle metsarajal kõrvaklapid peas vastu lippavad.

Mulle meeldis väga, kui Ain tegi ettepaneku matkarajal kõndides lihtsalt korraks maha istuda ja 10 minutit iseendaga olla. Veel rohkem meeldis mulle see, et sellest 10 minutist sai sujuvalt 30.

Ma olen täiesti nõus, et külmas vees ujumine ning iga ilmaga jalutamine on vaimselt vabastav. See on selline sõnulseletamatu vabadus. See avardab sind. See aitab sul uusi kogemusi kergemini vastu võtta ja muudatustega kaasa minna. See aitab sul paljudest elu raskustest lihtsamalt läbi minna. See aitab sul kahe kõrva vahel olevatest hirmudest kergemalt läbi minna. See paneb su keha termo-regulatsiooni paremini tööle ja sa tunned, et oled rohkem elus, tervisekasudest ma ei räägigi.

Aga nüüd see pimedus… No ma ei tea…

Tabasin ennast juba lõkkeplatsil mõttes vastu vaidlemas, et pimedus on ikka midagi muud. See ongi ju hirmus. Seal ongi ju hirmsad asjad sees. See on ikka päris hirm, mitte kahe kõrva vahel. No ise ta ju rääkis selle karu loo ka veel. Viimastel päevadel olen ennast tabanud korduvalt mõttes meie matkajuhiga vaidlemas.

No tegelikult ma pelgan, et matkajuht Rometil on õigus. Ei, kui ma üdini endaga aus olen, siis ma tean, et tal on õigus.

Epiloog

Ma vaatan meie matkajuhi tehtud pilte öisest taevast ja ma tunnen kadedust. Aga see on hea kadedus, see on kadedus, mis paneb mind tegutsema. Ma tahan ka. Ma tahan ka lamada pimedas rabas ja vaadata seda laustähist taevast, mis laiub selles vaikuses. Ma tean, et see täidaks mind uskumatul moel. Aga täna ma veel ei julge.

Kas see, kui ma julgeks pimedas rabas käia, ilma hirmust pinges olemata, kas see tõesti aitaks mul ka muudes asjades oma vastupidavust ja tugevust kasvatada? Aitaks ka järgmisena esile kerkivatest hirmudest lihtsamalt läbi minna? Mingi hääl kuskil mu sees ütleb, et nii see on.

Nüüd on vist mentorit vaja … !

Loo autor: Katrin Alujev