Möödunud nädalal toimus Eesti mentorluse 15. juubelikonverents.
Pole tükk aega niimoodi pabistanud- sain minagi seal sõna.
Üks asi on rääkida tööalastest teemadest. Hoopis teine jagada isiklikku lugu suure seltskonna ees. Seda enam, kui pole kindel, kuidas see vastu võetakse. Pärast oli hea kuulda, et läks inimestele korda
Millest ma rääkisin?
Oma nägemusest, või pigem isegi unistusest ja järgmisest küsimusest:
Milline võiks olla kõrgeima taseme mentorlus?
Ühe vihje annab Laozi ütlus “Tõeline meister õpetab ilma sõnadeta.”
Teine vihje tuleb Arvo Pärdi loost, kui ta raskel eluperioodil sai tuge isa Sofronilt. Kõneka seiga sellest räägib Ööülikooli loengus Nora Pärt.
Istuvad nad koos Arvo Pärdi ja isa Sofroniga kolmekesi köögis. Keegi midagi ei räägi, kuid kõigil pisarad voolavad. Sofroni ütleb lõpuks, et ma rääkisin teiega ilma sõnadeta. Teised aga ütlesid, et seal juhtus midagi väga olulist, mida on raske kirjeldada. Arvo Pärt ütles selle kohta umbes nii, et kui tuba on valgust täis, ei olegi muud enam vaja.
Mõlemad lood vihjavad, et mentorluses on midagi veel. Midagi tähtsamat, kui peened küsimused ja tehnikad. Pigem on see mentori olemus, mis loeb ja muudab.
Mida on unistus kõrgeima tasandi mentorlusest mulle andnud?
Innutstust jätkata teed paremaks inimeseks saamise poole.
Inspiratsiooni saada mentoriks, kes ainuüksi oma kohaloluga suudab inimesi toetada.
Julgustust uurida, õppida ja praktiseerida vaimseid õpetusi. Mul on tunne, et just sealt võib leida otsitu. Kuid see on kõigest hüpotees, millele praktika annab vastuse.
Kõige olulisem aga- tänutunde.
Tänulikkuse, et mul on olnud nii palju ägedaid teekaaslasid ja õpetajaid. Tänulikkuse, et olen saanud õppida meistritelt üle maailma. Tänulikkuse, et olen saanud õpitut jagada . Saada osa suurest mitmetahulisest maailmast ning selles kaasa lüüa.
Selle kõige eest tänan teid, mu head sõbrad, kliendid ja teekaaslased!
Ilusat uut nädalat kõigile!