Spirituaalne intelligentsus juhtidele

Eile oli erakordselt äge võimalus rääkida ühes suures pangas spirituaalsest intelligentsusest (SQ).

SQ on samm edasi emotsionaalsest intelligentsusest (EQ), mida aastaid tagasi kerge kahtlusega vaadati. Tänaseks on EQ üle maailma tuntud ja ka SQ üha enam levimas, nüüd siis ka Eestis.

Eriti meeldis mulle soe vastuvõtt ja kaasa mõtlemine. Nagu lõpus üks mees ütles, ei olegi see nii „uhhuu“ asi. Hoopiski konkreetne jalad maas lähenemine muidu keerulisele teemale, mis on oluline nii juhtidele kui teistele inimestega töötajatele.

Huvi korral saad spirituaalse intelligentsusest kokkuvõtvalt siit lugeda.

Viskasin õhku ka krutskiliku küsimuse- MILLINE ON VALGUSTUNUD JUHT? Selle peale tõusid inimestel esimese hooga kulmud taevasse, kuid seejärel tekkis põneva arutelu.

Mõtiskle korra, milline on sinu jaoks valgustunud juht? Mis teda iseloomustab?

Kui eile tegin kiire ülevaate, siis 19.10 teeme sel teemal põhjalikuma töötoa. Vaatame, kuidas meie vaimsus kujuneb ning väljendub ning palju muudki. Töötoa kohta saad täpsemalt lugeda siit.

Kui huvitab, pane end kirja või küsi lisa.

Ilusat päeva kõigile!

Ain Mihkelson

Pilt: Greg Rakozy on Unsplash

JUHI5 kandideerimine on alanud

Kas vajad muutust, restarti või uusi ideid?
 
Või hoopis unistad oma organisatsiooni uutesse kõrgustesse lennutamisest?
 
Sügisel alustab Eesti juhtide arenguprogrammide lipulaev- JUHI5.
 
Usume, et Eesti võib olla parima juhtimiskultuuriga riik maailmas. Meid innustab see mõte ja me töötame selle nimel iga päev.
 
Meil on erinevad kogemused, meetodid ja tööriistad, kuid meid ühendab pikaajaline juhtimiskogemus ja usk inimeste annetesse.
 
Usume, et muutus algab igast inimesest endast ja juhil on väga suur mõju inimeste elu kvaliteedile.
 
Uuringute tulemused kinnitavad meie kogemusi – õnnelikud inimesed on tööl produktiivsemad ja efektiivsemad. Samas on Eestis veel väga palju arenguruumi- Gallupi uuringu järgi ei ole 85% töötajatest rahul oma tööga.
 
Kogemus näitab, et see, kuidas juht ennast tunneb ja mõtleb, mõjutab ka tema meeskonda ja organisatsiooni tulemusi.
 
Hea on näha, et tervliklik vaade inimesele hakkab Eestisse jõudma ja meie missiooniks on tuua see ka juhtimisse. Seetõttu töötame juhi kõikide tahkudega, aidates kasutada erinevaid intelligentsuse vorme ja oskusi.
 
JUHI5 on teekond, mis hõlmab juhti kui tervikut. Teadmist kuidas oma vaimse ja füüsilise tervise eest hoolitseda ja toita nii hinge, keha kui vaimu.
 
Oleme vaimsed praktikad muutnud vastuvõetavaks ka juhtidele. See on loomulik juhi eneseregulatsiooni ja teadliku juhtimise osa, mis annab tänapäeval tugeva konkurentsieelise.
 
Meie missiooniks on aidata Eesti juhtidel võtta vastutust iseenda arengu eest. Võimaldades seeläbi organisatsioonides töötavatel inimestel kogeda iga päev inimeseks olemise parimat kogemust.
 
Terviklik arenguprogramm juhtidele JUHI5 on teekond, kus õpid kasutama oma andeid, mis aitavad Sul suurendada oma unikaalsust juhina, kasvatada oma meeskonna ja organisatsiooni potentsiaali ja tunda suuremat rahulolu enda saavutustest ja tasakaalust.
 
JUHI5 on loodud selleks, et viia Eesti juhtimiskultuur järgmisele tasemele ja olla eeskujuks kogu maailmale. Nii et Eestisse tullakse juhtimist õppima kogu maailmast.
 
Kui see mõte kõnetab sindki ja soovid ennast juhina täiendada, võta meiega ühendust.  Koos loome midagi suuremat kui me ise!
 
Vaata siit täpsemalt: https://juhi5.ee/

Mis sinu hinge rõõmust särama paneb?

Vana-India õpetuste järgi koosnes inimese elu neljast eesmärgist või valdkonnast, millega ideaalis peaks jõudma tegeleda.* Ma ise rõhutaks sõna ideaalis. Kõik ei pea kõigi valdkondadega ühe elu jooksul tegelema.

Seksuaalsus

Kama ehk seksuaalse rahuldusega seotud sihid. Eriti tugev on selle valdkonna tõmme noores eas. Rahvasuus on levinud ütlus, et noortel meestel käib kogu mõte seksi ümber. Pelgalt sugutungi rahuldamise asemel võib seks pakkuda midagi palju ilusamat. Viia meid tõelise ühenduseni partneriga, lasta kogeda enda ja teise ilusamat, sügavamat poolt. Inglise keeles on selle kohta ilus sõnapaar „making love“. Seksuaalsusel on oluline rolli nii vanades india õpetustes (kamasutra näiteks) kui põlisrahvaste kultuurides. Läänemaailmas on seda aga millegipärast seostatud pahelisuse ja lihtlabase meelelise naudinguga.

Majanduslik ja poliitiline  edu

Artha ehk majandusliku kasu ja poliitilise karjääriga seotud sihid. Enamasti on need sihid tugevaimad vähemalt keskeani välja, paljudel ka kauemgi. Öeldakse, et keskeaks saavutatu peale ehitame ülejäänud elu, mis keskendub pigem sisemistele väärtustele. See on justkui vundament või maja, mis laseb meil uute unistuste ja mõtetega tegeleda. Nii nagu seksuaalsed sihid, on ka see siht ilusa elu jaoks vajalik. Kogu meie maine elu ja enamus leiutisi on loodud inimestel poolt, kes oma tööd armastavad. Seda ei tohiks aga segi ajada ahnusega, mis viib elu tasakaalust välja.

Loomuliku maailmakorra säilitamine

Dharma ehk seaduste ja loomuliku maailmakorra säilitamisega seotud sihid. Tänapäevases mõistes liigituvad siia alla vabatahtlik tegevus ja keskkonnakaitse, õpetajad ja õpetlased. Kõik tegevused, mis on suunatud teiste ja keskkonna teenimisele enda elust pikemas vaates. Varasemalt tegeleti selle valdkonnaga valdavalt siis, kui oldi majanduslikult kindlustatud. Tänapäeval on aga üha enam noori kohe selles suunas astumas. Mõneti võib öelda, et eelnevate põlvkondade töö laseb noortel rahulikumalt pikema vaatega tegeleda.

Vaimsus

Mokṣa ehk religiooni ja askeetlusega seotud sihid. Vanasti kuulusid siia näiteks preestrid, vaimulikud, brahmaanid ja gurud. Nüüd on preestrite ja vaimulike kõrvale tulnud ka muud meistrid ja vaimsed õpetajad. Tavainimestel kuulub siia mitmesuguste vaimsete ja spirituaalsete õpetuste otsing ning praktiseerimine. Olgu selleks jooga, meditatsioonid, reiki, neošamanism vmt. Läänemaailmas liigutakse traditsioonilistest religioonidest (näiteks kristlus, islam) üha enam individuaalse religioossuse poole. Igaüks paneb ise endale sobiva „paketi“ kokku. Laenates natuke siit ja natuke sealt, olles ise nii õpetus, õpetaja kui järgija. Kui aga see ei toimi, leitakse vahel tee tagasi traditsiooniliste, aastatuhandete jooksul lihvitud õpetuste juurde.

Kuidas see meie elus käib?

Hea tuttav küsis, kas neid nelja sihti tuleb tingimata saavutada üksteise järel etapi viisil või võib ka paralleelselt. Ta tõi näiteks, et religioon ei sega samal ajal heategevust, hea palgaga tööd ega ka seksuaalset rahuldust. Selle näitega olen igati päri. Mul endal on jäänud mulje, et üldiselt on inimestel igas eluetapis üks keskne siht, mis enda poole tõmbab. Teised sihid on aga seda peamist toetavad. Need annavad jõudu ja energiat, ilma milleta oleks raskem peamisele keskenduda. Näiteks, kui sa oled näljas ja kodutu, on oluliselt raskem maailma parandamisele pühenduda kui materiaalselt kindlustatul. Kuigi läbi ajaloo on olnud pühakuid, askeete ja loomeinimesi, kes on äärmises vaesuses ja kitsikuses enda kutsumusele pühendunud.

Teine küsimus tuttavalt oli, kuidas see vana-India õpetus Maslow püramiidiga suhestub. Kas need mudelid võiksid paralleelselt samal määral kehtida? Ta vaidles vastu, et kas seksuaalne rahuldus ikka on tingimata eraldiseisev siht (võib-olla meestele, kuid see ei kõneta ilmselt nii väga naisi)?

Minu arust neid kahte mudelit päris üks-ühele võrrelda ei saa, kuigi nad omavahel haakuvad. Näiteks Maslow püramiidi eelviimase taseme, eneseteostuse, võib inimene leida kõigist neljast vana-India sihist. Seksuaalsuse puhul on heaks näiteks Jaapani geishad, tänapäevased seksuaalterapeudid, -õpetajad jne. Ehk siis inimesed, kes teevad seda tööd armastusega, mitte majanduslikust kitsikusest tingitult. Või vastupidine, religioosse sihi näide- askeedid tunnevad rõõmu usust ka äärmises kitsikuses ja üksinduses, olles ära lõigatud kõigest sellest, mida tavainimesed Maslow püramiidi järgi vajavad.

Millal nende sihtide peale mõelda?

Aeg-ajalt näen enda töös inimesi, kelle elust on kadunud rõõm ja rahu. Inimesi, kes tunnevad tühjust või tühisust ning igatsust millegi sügavama järele. Vahel püütakse seda tühjust täita väliste ergutitega (uus kaaslane, auto, kodu, meelelahutus, ekstreemsport, meelelised naudingud jne). Soovitud pikaajalist leevendust see aga ei too ning igatsus kipub süvenema. Sellistel hetkedel tasub kaaluda, ehk on üks etapp elus läbi saamas ja otsid uut. Või on mõni varasem siht unarusse jäänud ja nõuab seeläbi tähelepanu.

Kui hing ihkab muud

Vahel on üleminekud ühest etapist teise valulikud, eriti teisest etapist järgmistesse liikumise puhul. Olles kord saavutanud majandusliku stabiilsuse ja sellega harjunud, tundub samm tundmatusse hirmutav. Ometi võid sügaval südames tajuda, et su hing ihkab midagi muud, midagi enamat. Olen märganud, et mida kauem seda muutust edasi lükata, seda suuremaks muutub sisemine valu. Kuni ühel hetkel võib tunduda, et kogu elu kukub kokku. Selle valu peale oled kõigega nõus, et vaid sellest pääseda. Sa justkui alistud Elu enda kutsele, et hakata sügavalt pimeda kuristiku põhjast üles valguse poole ronima.

Uus hingamine

Sageli juhtub just nendes pimedates valusates hetkedes, kui lased lahti vanast ja võtad uue kutse vastu, midagi maagilist. Sinu elu saab uue sihi, uue hingamise ja uue energia. Asjad hakkavad jällegi liikuma, elu muutub värviliseks ja universum ise näib sinu poolele asuvat.

Vahel võtab uue sihi leidmine aega. See on nagu pikk sibula koorimine, mis võtab silmist vee välja, kuniks eemaldad kihthaaval katted sellelt, mida su hing tegelikult vajab. Kui aga kord oled tuumani jõudnud, tunned elus jällegi rõõmu ja südamerahu kasvamas.

Kokkuvõtteks

Kui su elus on praegu kõik hästi, sa tunned sellest rõõmu ja rahu, siis võid endale õlale patsutada- oled õigel teel. Võid lihtsalt oma rõõmu teistegagi jagada- nii saab seda rohkem siia maailma. Kui sa aga tunned, et sinu elus on midagi puudu, rõõm on kadunud, tasub korraks aeg maha võtta ja mõelda, millest su hing puudust tunneb. Inspireerivateks näideteks sellistest teekondadest on Herman Hesse „Siddhartha“ ja Elizbeht Gilberti „Söö, palvet, armasta“ (millest on tehtud ka tore film).

Mõnusat südame kuulamist ja kevadist ärkamisaega kõigile!

* Kalda, M. (2020) “Naised, šaakalid ja muud inimloomad”, Tartu: Ilmamaa, 2020, lk 36

Photo by Jessica Ruscello on Unsplash

Miks nõuandmine ei tööta ja mis on parem lähenemine?

Alustavate coachide ja mentorite suurimaid lõkse on kliendi küsimus: „Mida sina mulle soovitad?“ Sellele on ju nii lihtne vastata. Lisaks annab hea tunde – kellele siis ei meeldiks nõu anda.

Kuid meenuta nüüd, mitu korda oled sa näinud, et keegi on teiste nõuandeid kuulda võtnud? Isegi väiksed lapsed eiravad rõõmsalt vanemate nõuandeid, täiskasvanutest rääkimata. Või mõtle enda peale. Tõenäoliselt on hulk asju, mida sulle on öeldud, et peaksid tegema, aga ei tee. Või vastupidi.

Eriti kehtib see põhimõte coachingus ja mentorluses. Noore mentorina olin korduvalt pettunud, kui minu arust briljantsele nõuandele vastati: „Jah, aga minu puhul see ei tööta/kehti“ vms. Isegi kui kliendile nõuanne meeldis, selgus järgmisel korral, et ta ei olnud seda kasutanud. Lõpuks mõistsin, et kliendile nõu andes teen talle karuteene. Võtan temalt võimaluse ise lahendus leida ja elu paremaks muuta.

Miks see nii on?

Öeldakse, et nõuannet kuulates läheb aju „neutraalolekusse“ ja nõuanne ei salvestu ajju.

Teiseks, nõuande puhu on suur oht, et see jääb vaid ratsionaalsele tasandile. Kui sa tahad, et inimene teeks, mida lubab, pead kaasama ka tema emotsioonid.

Kolmandaks, ise lahenduseni jõudmisel kulutab klient omajagu mõtteenergiat, mis muudab lahenduse talle kallimaks. Nii nagu tasuta saadusse ei suhtu me pooltki nii hoolsalt kui kalli raha eest soetatusse.

Kuidas inimeses muutusi päriselt toetada?

Pakun vähemalt kolm võimalust:

1) Võimsate küsimuste abil, mis lähevad sügavale inimese hinge ja olemusse. Hea, kui aitad inimesel mõista, miks ja kui oluline see küsimus talle on.

2) Vahetu kogemuse abil, mille inimene saab uutmoodi tegutsemisest või mõtlemisest. Seda varianti on aga coachingus ja mentorluses keerulisem kasutada, kui sa just temaga koos „põllul“ ei ole.

3) Tõeliselt inspireerivate ja südamesse minevate lugude abil. See aga eeldab keskmisest võimekamat lugude vestjat.

Mis ma tegema peaks, kui ikkagi küsitakse nõu?

Lihtsalt küsimust ignoreerida ei olels viisakas. Küsi parem, kas ta on nõus kõigepealt enda lahendused välja pakkuma, lubades, et soovi korral jagad pärast oma kogemust. Kui inimene on oma lahendused välja pakkunud, lase tal välja valida endale sobivaim.

Kui ta ikka veel nõuannet soovib, ära anna ühest soovitust. Jaga parem, kuidas oled ise teinud või teisi näinud tegutsemas. Nii jääb vastutus valiku ja teo eest inimesele endale. Tõenäosus, et ta öeldu järgi tegutseb, on kordi suurem. Lisaks ei tule ta järgmine kord, kui asjad viltu läksid, sulle ütlema, et vaata mis nüüd sinu pärast juhtus.

Mõnikord on vaja vastata otse, kui tegu on väga lihtsa tehnilise küsimusega. Lemmiknäide – kui keegi tuleb küsima, kus siin majas WC on, ei ole mõtet hakata küsimuste kaudu lahendust otsima.

Lõpetuseks – hea coachi ja mentori võtmeoskus on küsida lihtsaid, kuid võimsaid küsimusi, ja kuulata. Väga hea coach suudab aga kokku siduda kliendi mõistuse, südame, hinge ja kehatarkuse.

Mõnusat küsimist!

Artikkel ilmus 16.03.21 Eesti Mentorite Koja kodulehel

Photo by Mikel Parera on Unsplash

Mida meeldejäävat tõi endaga 2020?

Möödunud aasta jääb ilmselt kõigile kauaks meelde. Mis olid olulisemad hetked minu jaoks, nii tööalaselt kui isiklikus plaanis?

Aasta alguses sai minust väikest viisi eksportöör- töötasin rahvusvaheliste meeskondadega. Vahelduseks oli päris tore Eestist väljas komandeeringus käia. Meenutas see mõneti panga aegasid, kui sai Läti vahet sõidetud. Rõõmu aga pikaks ei jagunud- koroona tuli vahele ja see töö jäigi pausile.

Koroonakriis ja käibe 80% langus kevadel lõid mu tugevamalt rivist välja, kui oleksin osanud oodata. Stress ja mure kasvasid nii suureks, et ühel hetkel olin sunnitud mõneks päevaks loodusesse taastuma minema. Lähemalt saad selle kohta siit lugeda.

Coachingu konverents mais- uus kogemus, kuidas konverentsil üle Zoomi esineda. Ühelt poolt oli ju mugavama- ei pidanud kuskile sõitma ja sain kodust rääkida. Puudu jäi aga kohapealse õhkkonna tajumisest. Kokkuvõttes siiski ergutav ja innustav kogemus.

Coachingu pildile tagasi tulek. Viimased aastad olin suuresti meeskondadega töötanud, kuid kriis pani selle suuna pausile. Justkui iseenesest tuli coaching tagasi. Seekord ägedate uue juhtidega, keda on olnud puhas rõõm toetada.

Visioonirännakud– kevadine metsas käik tekitas tunde, et tahan rohkem looduses toimetada. Kui eelmistel aastatel olen ühe teinud, siis sel aasta sai  kolm Visioonirännakut läbi viidud. Neist ühe muljeid saad siit lugeda.

Tartu Ülikool– kevadine koroonapaus andis aega ja sundis mõtlema, mis on oluline. Ega ma lõpuni adu, kuidas ja miks  Tartusse jõudsin. Kuid juba praegu olen suvel tehtud otsuse üle siiralt õnnelik- esimene semester on olnud äärmiselt innustav ja silmiavav.  Ühe uue leiuna on ellu tulnud hingehoiu mõiste, mis laiendab ja süvendab minu coachingupraktikat.

Juhtide programm– ei teagi, kas see on ebaõnnestumine, või mis see on. Esimest korda 7 aasta jooksul ei saanud me gruppi kokku. Tagantjärgi vaadates on küll hea meel- ma poleks sellega jõudnud tegeleda nii nagu vaja. Ning võib-olla oleks ka vana kordamiseks läinud. Kuid sügisel tekitas see ikkagi kerget meelehärmi.

Raplamaa Rabade päeva käima tõmbamine. Oli see üks äge ettevõtmine, mille eest tunnustati ka Raplamaa aasta teo nominatsiooniga. Kõige ägedam oli, kuidas punt entusiaste sellise suure ettevõtmise justkui iseenesest käima suutis tõmmata. Tänud kõigile, kes kaasa lõid!

Meelerahu konverentsil esinemine. Olen seni meelerahu praktikatega suuresti enda jaoks tegelenud. Konverents andis hea võimaluse kogutut teisega jagada. Osa räägitust leiad siit– juttu on sellest, kuidas me läbi elu kõnnime. Ehk leiad ennastki sellelt kaardilt.

Õnne teemalised koolitused. See teema on mind viimased 10 aastat paelunud ja nüüd oli hea võimalus kogutut laiemalt jagada. Tundub, et inimestele meeldis ja pani kaasa mõtlema. Inspiratsiooniks võid lugeda, mis on 12 õnne toovat tegevust.

Kõrvemaa matkal puhkepaus

Looduses liikumised nii meeskondade kui eraisikutega. Sel aastal tuli just eraisikute gruppe juurde, kellega koos mõnusasti rännata. Paljudel meeskondadel olid füüsilised kokkusaamised keelatud. Seetõttu otsitigi alternatiive, kuidas mõnusasti ja turvaliselt koos  olla.

Vaimne areng- olen olnud sügavalt veendunud, et minust ei saa kunagi usklikku. Mulle on see tähendanud kirikus pobisevat memmekest või ekstaatilist usuhullu, kes kõigile oma tõde kuulutab. Tänaseks on aga tänu ülikoolile usu tähendus ja olemus oluliselt sügvamaks muutunud. Päädides esimesel jõulupühal ristimise ja leeritamisega luteri kirikus. Saan nüüd öelda nagu Jussike “Tões ja õiguses”, et olen leeritatud ja puha.

Lõpetuseks jagan naise poolt aasta alguses pakutud ideed. Teeme vähemalt kord kuus romantilise väljasõidu, ööbimisega kodust väljas. Alguses leppisime kokku iga kuu teise laupäeva- nii on lihtsam kalendreid ühitada. Alustasime jaanuaris Hiiumaa tuuriga ja detsembris lõpetasime Tallinnas. Saime nii looduses matkata kui erinevaid kultuurisündmusi väisata. Minu jaoks olid aga kõige olulisemad sügavad südamest-südamesse vestlused, mida kodus laste kõrvalt on raske olnud pidada.

Kokkuvõtteks võib öelda, et on olnud tõesti äge aasta. Selle tegelik tähendus ja mõju selgub küllap hiljem.

Mida uus aasta toob? Täna ei oska tõesti vastata. Kuid südames on tunne nagu lapsel, kes ootab jõuluõhtut ja kingituste jagamisi- midagi head on tulemas 🙂

Mõnusat pühadeaega ja head uut kõigile!

Ain Mihkelson

Kuidas me läbi elu kõnnime?

Elust räägitakse kui teekonnast. Kuhu me aga teel oleme ja kuidas oma teed läbime? Järgnevalt jagan tähelepanekuid nii enda kui teiste kogemuste pealt. Ühtlasi toon näiteid, kuidas on loodus mind sel teel toetanud.

Esimene etapp- noored ja vihased.

Siin oleme alles täiskasvanute ellu astumas. Me veel väga selgelt ei tea, kes me oleme ja mida tahame. Elu on täis värskust, sära, põnevust, kõik uksed tunduvad lahti olema.

Loodusesse viisid mind sel etapil hoopiski tülid pruudiga. Kui tüli liiga suureks paisus, tormasin kodust välja, lüües ukse selja taga pauguga kinni. Hiljem kõndimast tagasi tulles oli kõik jälle hästi ja rahu majas.

Teine etapp- korilased.

Siin oleme täieõiguslikud ühiskonna liikmed. Loome pere ja kodu, käime tööl, hakkame varandust ja erinevaid kogemusi koguma. Ellu tekib kord ja rutiin.

Loodusesse tõi mind selles etapis fotograafia. Tagantjärgi vaadates tundub, et just pildistamine- õige valguse, võttenurga ja kompositsiooni otsimine, õpetas looduse ilu märkama. Kuni ühel hetkel avastasin, et pildistamise käigus võib hingematvalt kaunis päikesetõus kaduma minna. Asi päädis sellega, et edaspidi istusin niisama rabas ja nautisin läbi kuldse voogava udu tõusvat päikest.

Kolmas etapp- tormajad.

Elu läheb maru kiireks. Tormame ühelt kohtumiselt ja tegemiselt teisele, endale hingetõmbeaega andmata. Paljud tegelevad logistikaga- laste kool, trenn, huviringid- igale poole on vaja jõuda.

Minu puhul avaldus tormlemine ka looduses. Näiteks toreda pundiga Oandu-Ikla matkateed läbi käies. 20-30km jupid, mis on muidu rahuliku päevatee pikkus, suutsime mõne tunniga läbi traavida. Ühelt poolt oli tore kiiresti kohale jõuda, uhkustunne rinnas, et ära tegime. Samas jäi sihtpunkti jõudes kerge tühjus hinge. Midagi jäi justkui puudu, ilu nägemata. Nii on ilmselt ka tavaelus- sellest läbi tormates jääb teel olev ilu märkamata.

Neljas etapp- otsijad.

Keskea paiku hakkab nii mõnigi tundma, et seni saavutatu, tehtu ja leitu ei paku enam midagi. Hinges on tühjus ja elust kaovad värvid. Hing ihkab midagi enamat. Lahendust püütakse leida nii maistest (vahetades näiteks välja abikaasa või töö) kui vaimsetest otsingutest.

Loodus tuli minu ellu visioonirännakutena. Alguses sai ise mindud pikemaks ajaks loodusesse- suurtele küsimustele vastuseid otsima. Hiljem olen saanud ka teisi sel teel toetada. Sisuliselt tähendab see mitmeks päevaks loodusesse minemist ja aja maha võtmist. Looduses olles võid leida nii mõndagi üllatavat, seest ja väljast vastu peegeldumas. Eestis õnneks on veel kohti, kuhu minna. Samuti oleme loodusega tihedamalt seotud kui enamus lääne inimestest.

Viies etapp- kulgejad.

Olles otsingutest edukalt läbi tulnud, võib inimene end leida rahulikult läbi elu kulgemas. Ta näeb uuesti elu ilu ja värve. Suudab tunda rõõmu kõigest, mis tema sees ja väljas toimub. Ellu ilmub mõõdukus. Tehtud saavad just need asjad, mida päriselt on vaja teha, ning seda kõike rahulikult ja rõõmsameelselt.

Looduses ilmneb see rahulikus kulgemises ja kõhutunde usaldamises. Lähed sinna, kuhu jalad viivad ja puhkad seal, kus õige tunne peale tuleb. Vahel võid avastada, kuidas oled pikalt mõne rabamänni all istunud, pilvede liikumist imetlenud ning ajataju kaotanud. Ja samas midagi väga olulist leidnud- hingerõõmu ja tänutunde kõige olemasoleva eest. Mis viibki viimasesse etappi.

Viimane etapp- üksolemine.

Siin kaob erinevus olemise ja tegemise, sisemise ja välise vahel. Sa lihtsalt oled, ühenduses kõige sellega, mis on, nii sees kui väljas. Tunned suurt rahu, tänulikkust ja rõõmu kõigest, mis ilmub sinu ellu. Võid tajuda, kuidas Looja ise läbi sinu kelmikalt maailma vaatleb ja kogeb, tundes rõõmu oma kätetööst. Elus ja looduses liikumine muutuvad sama olemuslikuks osaks sinust nagu sina oled loodusest ja elust.

Ilmselt on nii mõnedki üksolemist vähemalt hetkeks tundnud. Olgu siis hingematvalt kaunis loodushetkes või muus müstilises kogemuses, enne kui see muu elu saginasse kaob. Mõned õnnelikud on aga jõudnud püsivalt sellesse seisundisse. Ajaloost tuntumaid näiteid on ilmselt Buddha. Kaasaegsest maailmast tundub Eckhart Tolle selles etapis olema, eestlastest on ilmselt Fred Jüssi sellele lähedal.

Mida selle teadmisega peale hakata?

Esimese asjana võid mõelda, millises etapis sa praegu oled ja kui õnnelik sa selles oled. Kui tunned ennast õnnelikuna, nii nagu oled, siis lihtsalt naudi seda ja võimalusel toeta teisigi.

Kui aga tunned, et tahaks edasi, võib kasu olla kogenud sõbrast või teejuhist, kellega koos oma eluteel käia. Temaga koos on hea leida võimalused edasiminekuks. Teadlikult harjutada, võtta aega ja märgata olemasolevat.

Vahel tuleb küll päevi, kui kukume alla tagasi, näiteks kulgemisest tormamisse. Kuid mida teadlikumalt ja järjepidavamalt harjutada, seda lühemad ja väiksemad need kukkumised on, ning saame ju nendegi eest tänulikud olla.

Mõnusat kulgemist ja rõõmu tundmist nii loodust kui loodusest!

Ain Mihkelson

Ülaltoodu mõtteid jagasin esmakordselt Äripäeva Meelerahu konverentsil 08.12.20.

Kui inimene hakkab tegutsema

„Kui inimene hakkab tegutsema, asub tegevusse ka tema hing. Kui süütad tule, raiub hing sulle puid, ja kui valmistad paadi, saab temast ookean.“ Robert Bly, „Ürgmees“

Kaugelt liiga sageli olen jäänud lõksu „tegevusetusse“. See ei ole selline tegevusetus, kus istud niisama, käed rüpes, mitte midagi tehes (kuigi vahel on ka seda olnud). Pigem on see tegevusetus, kus täidan oma päevad tühja sebimisega, et mitte teha seda, milleks ma siia tegelikult olen tulnud. Selline sebimine aitab kenasti hoiduda endale ja oma südamesoovidele otsa vaatamast. Tõenäoliselt on selles ka tubli annus teistele meeldida püüdmist. Meie kultuuriruumis on ju hea öelda, et mul on praegu jube kiire ja nii palju teha. Nii jätad endast teistele mulje, kui edukast ja töökast inimesest, kes tühja ei passi ja elu edasi viib.

Kuniks ühel hetkel julged endalt küsida, kas ma kõike seda tahtsingi? Kas see tegelikult ka mulle meeldib? Kui hästi läheb, tekib see küsimus mõnel ootamatul vaikusehetkel, kui sebimine on vaibunud ja on aega oma elu üle järgi mõelda. Vahel rabab aga mõni sügavalt raputav sündmus sind elurattalt maha. Olgu selleks tõsisem tervisehäda, mõni õnnetus või hoopiski ülev inspiratsioonihetk, mis tavarutiinist välja kisub.

Kuidas aru saada, kas ma teen seda, milleks ma tegelikult olen siia ellu tulnud?

Mul on tunne, et kui tegevus ise pakub rõõmu ja laeb hea energiaga, siis käid oma teed. Siis polegi vahet, kui „hästi“ see tegevus välja tuleb ja kuhu välja viib. Naudid tegevust ennast puhtalt tegemise pärast. Olgu siis üksi nokitsedes või koos teiste inimestega toimetades. Tõenäoliselt oled päeva lõpuks väsinud, kuid see on mõnus väsimus. Hing tunneb rõõmu ja sind täidab tänutunne möödunud päeva eest.

Kui aga tegevus sulle midagi ei paku, pärast oled tülpinud, väsinud ja tühi kui kott, siis on põhjust küsida, miks ja kellele ma seda teen. Kas on see ainult teistele või saan ise ka midagi sellest? Kas viib see mind ja teisi edasi või tegutsen lihtsalt harjumusest või kohustusest?

Olgu siinkohal öeldud, et ma ei propageeri isekat „mina ja minu maailm“ suhtumist, mis  on enda kasule suunatud. Olen kogenud, et kui teha asja, mis tõeliselt meeldib ja hästi välja tuleb, on sellest teistel kaugelt rohkem kasu, kui vastumeelselt tehtud asjadest.

Kahlil Gibran on „Prohvetis“ öelnud:

„… kui te ei saa töötada armastuse, vaid ainult vastumeelsusega, siis on parem, kui jätate töö sinnapaika ning istute templiväravas, et võtta vastu almuseid neilt, kes töötavad armastusega.“

Isegi kui see võib tänapäeval tunduda keeruline järgida, on praegu kaugelt enam võimalusi teha asju, mis hinge toidavad. Mõnisada aastat tagasi poleks keegi tulnud selle peale, et osutada näiteks koerte pesemise teenust. Või siis tänapäevased Youtuberid, kes teenivad justkui mitte millegi pealt. Kuidas see elu edasi viib, on omaette küsimus.

Kuidas rajale tagasi saada?

Pahatihti arvatakse, et selleks peab tegema dramaatilisi muutusi, näiteks kohe töökohta vahetama hakkama. Pigem tasub peale hakata väikestest asjadest. Mis on need tegevused, mis mulle tõeliselt rõõmu teevad? Kuidas saan neid ellu juurde luua? Alguses võib-olla nädalavahetustesse, seejärel ka igasse päeva. Olgu siis hommikutesse enne põhitööd või õhtusesse aega. Õnnelikumad, kellel on paindlik töö, saavad „päris“ tegevusi ka põhitöösse kaasata.

Olen korduvalt näinud, kuidas väikesed imed hakkavad juhtuma, kui inimene teeb otsuse ja hakkab toimetama oma südamesoovide järgi. Ilmuvad õiged inimesed ja kokkusattumused, mis toetavad tema teed. Otsekui  hing asuks tõesti tegevusse, inimest toetades ja juhatades. Mõne aasta pärast võid ise ka imestada, kuidas see kõik juhtunud on. Vahel ütlevad inimesed, et miks ma juba varem ei alustanud, kuid see polegi nii tähtis. Mis olnud, see olnud. Ainult täna saame teha sammud, mis viivad meie südameteel edasi.

Isegi kui sa hinge olemasolu ei usu (ratsionaalne pool minust küsib sageli, on ta tõesti olemas või kujutan seda kõike ette), on päeva lõpuks oluline sinu elu kvaliteet. Usun, et oleme siia tulnud enda ja mitte teiste elu elama. Kui minu päevad on täidetud rahu ja rõõmsa toimetamisega, suudan ka teisi toetada ning seeläbi kogu maailma paremaks muuta.

Kui sinu päevadest on kadunud sära ja rõõm, on hea korraks aeg maha võtta ja tunnetada, mida ma tegelikult tahan. Võid kujutleda end elu lõppu ja sealt tagasi vaadata. Mis see on, mida sa näha tahaksid oma elus lahti rullumas? Mida olla kogenud, teinud, loonud? Kuidas teisi toetanud?

Luba endal unistada ja mõtetega mängida nagu väike laps. Vahelduseks on mõnus rõõm ja helgem pool endast välja lasta. Täiskasvanu asju ajame ju nagunii rohkem kui küll.

Sageli ei lase ego või meie ratsionaalne pool meid ligi enda südamesoovidele, üritades meid kaitsta muutuste eest, mida oma tee käimine paratamatult kaasa toob. Kuidas siis end tegelikele soovidele ligi pääseda?

4 moodust, kuidas leida üles enda hingesoovid:

1) Kui sulle meeldib kirjutada, proovi päeviku varianti. Leia kõigepealt rahulik aeg ja koht, kus sind ei segata. Alusta näiteks küsimusega: „Mida minu hing igatseb?“ ja hakka lihtsalt kirjutama, lastes endas pulbitseval paberile või arvutisse voolata. Lase käel vabalt kirjutada, ilma ette mõtlemata, mida järgmiseks kirjutan.

2) Kui sulle meeldib rääkida, leia hea kuulaja, veel parem, keegi, kes oskab küsida ja kuulata. Selleks sobib nii hea usaldusväärne tuttav kui mõni elukutseline „kuulaja“- coachid ja mentorid näiteks.

3) Kui oled visuaal ja sulle meeldivad (kujutlus)pildid, võid teha kollaaži teemal „Minu unistuste elu“. Väikese juhendi selleks leiad siit.

4) Kui oled aktiivne liikuja, mine matkama küsimusega „Mida ma tegelikult tahan?“ Selleks on hea valida mõni looduses kulgev rada, kus ennast turvaliselt tunned. Või mõni vaiksem linnaosa, kus on ruumi rahulikult ilma väliste häirijateta kulgeda. Vahel tulevad vastused juba poole tunniga, kui võimalik, võta aga selleks mitu tundi.

Võid proovida ka kombineerida kas kõiki või mõnesid ülaltoodud moodustustest. Näiteks lähed teed mõnusa matka looduses ja leiad seal koha, kus rahulikult kirjutada ja/või joonistada. Katseta ja leia endale sobiv moodus.

Mõnusat liikumist oma südamesoovide suunas!

Photo by Lucas Clara on Unsplash

Ühe unistuse sünnilugu

Idee sünnilugu

2016 kevadel oli minu elus väga raske aeg. Jäin isegi füüsiliselt haigeks, emotsionaalsest rusutusest rääkimata. Muud teha oskamata, kirjutasin kõige raskemal hetkel päevikusse read, kus palusin kõrgemalt poolt tuge.

Vaevalt pool tundi hiljem pakkus Janno Seeder, kellega olime koos coachiks õppinud, välja uue „programmi“. Sellest kujunes üks äge teekond, kus regulaarselt kohtudes arutasime enda elu õpi- ja valukohti. Ammutasime tarkust mitme tuhande vanusest õpetustest ja jagasime vastastikku kogemusi. Saime sellest mõlemad innustust, motivatsiooni ja head tegutsemisenergiat.

Hakkab looma

Paar aastat hiljem, olles selle meetodi fänn, tekkis tahtmine sama lähenemist ka Eesti Mentorite Kojas tutvustada. Ühelt poolt innustas enda positiivne kogemus. Teisalt mõtlesin, et mis mentorid me kojas oleme, kui meil endal mentorit ei ole. See oleks umbes sama, kui hambaarst üritaks endal ise hambaid parandada.

Jagasin oma ideed kojas, kuid tookord olid meil muud väljakutsed ees. Tegelesime hoogsalt “100 sammu tulevikku” projektiga, mis oli samuti äge ettevõtmine. Möödunud aasta kevadel oli aga aeg küps ja Ülle Susi oli nõus uue programmi vedamise enda peale võtma. Lapsukese nimeks sai „Igale mentorile mentor.“

Tiiu Allikvee ja Piret Jamnesega (Eesti ühed tublimad mentorluse juurutajad ja koolitajad) arutelude käigus koorus välja teadmine, et asjal, mida olin mitu aastat kõhutunde pealt teinud, on ka ametlik nimi – dialoogimentorlus. See pidi mujal maailmas olema uus ja kuum trend, mentorluse kõige kõrgem (neljas) tase. See taipamine andis indu veel juurdegi.

Väljakutsed

Programmi ettevalmistus oli omamoodi närve proovile panev. Endale tundus kõik ju nii lihte ja kiiresti ära tehtav. Selle asemel sai korduvalt erinevate inimestega arutatud ja iga kord justkui nullist peale hakatud. Olen ennast rahulikuks inimeseks pidanud, kuid tundsin ühel hetkel, et enam ei jaksa. Imestasin veel, kuidas küll Ülle nii rõõmsa meelega juba kolmandat korda sama asja suudab rääkida.

Tänu aruteludele sai aga programm kaugelt ägedam, kui ise ette kujutasin. Lisaks omavahel mentordamisele saime programmi ka ägedad välisesinejad. Piret Bristol toetas meid reflekteerimise uuele tasemele viimisega. Olesija Saue ja Evelin Org panid aga mõtlema enda persoonibrändi peale. Mõnede jaoks oli see olulisem, mõnede jaoks vähem tähtis teema. Kuid kõige olulisem oli vast see, et Olesija ja Evelin panid meid mõtlema, mis väärtust me Kojana pakume ja kuidas välja paistame. Ütlus „üksi saab kiiremini, koos jõuab kaugemale“ pidas kenasti paika.

Minu jaoks oli paras väljakutse ja samas suur arenemisvõimalus koroona kriis. Sundis see ju meid seminarid netti ümber kolima. Tänu sellele saime aga Zoomis toimetamise käppa ja teha asju, mida muidu poleks saanud. Ühtlasi sain aru, kui erinev on Zoomis ja füüsiliselt koha peal toimuvate ürituste vedamine. Koha peal saad tavaliselt energiat juurde, peale pikka kohtumist Zoomis olin aga töss ja energiast tühi. Järgmine päev oli aga jälle hästi ja meel tehtust rõõmus.

Miks ma sellest kõigest kirjutasin?

Kahel põhjusel. Esiteks – kui sul on hea idee, ära kõhkle seda teistega jagamast. Headel ideedel on kombeks teoks saada, kui need kõva häälega välja öelda. Teiseks – innustan sind edaspidigi kasutama mentori või coachi tuge. Nende mõju on raske ülehinnata – nii saame ise kasvada ja ka teisi paremini toetada.

Lõpetuseks tänan kõiki teid, kes te selle programmi sünnile kaasa aitasid! Nii mõttetalgutes osalejaid, seminaride vedajaid ja esinejaid kui programmis osalejaid. Nimekiri läheks liiga pikaks, et kõiki välja tuua. Küll aga tõstan esile Ülle- ilma tema entusiasmita poleks meie programm teoks saanud- aitäh teile kõigile!

Ain Mihkelson

Artikkel ilmus esmalt Eesti Mentorite Kojas 11.06.2020

Kuidas suurte sihtideni jõuda?

Vaid 13% uuritud juhtidest olid nõus väitega, et SMART eesmärgid aitasid neil täispotentsiaalini jõuda.

Mis viib suurte sihtideni?

SMARt eesmärkide asemel soovitas John Blakey möödunud reedel toimunud coachingu konverentsil keskenduda suurtele eesmärkidele või unistustele.

Jagas ta lihtsat 3-astmelist mudelit, mida kasutan ka ise juhtide ja meeskondadega töös:

1. Unista suurelt.

Kui ratsionaalne meel hakkab vahele segama, et ma ei tea kuidas seda teha või saavutada, lükka eesmärk kaugemale tulevikku. See võtab soorituspinget vähemaks.

2. Jaga seda teistega.

Soovitu kõva häälega teistele välja ütlemine aitab sul selle selgemaks saada ja annab jõudu juurde. Lisaks võid saada uusi vaatenurki ja teiste toetust. Inimestele meeldib kaasa aidata suurte unistuste täitumisele.

3. Tee esimesed väikesed sammud soovitu suunas.

Innustuseks sobib hästi Laozi ütlus „Tuhandemiiline teekond algab esimesest sammust“. Soovitavalt võiks esimsesed (ja ka järgnevad) sammud olla rõõmu ja positiivseid tundeid tekitavad tegevused. Nii on lihtsam liikuma saada ja rajal püsida.

Mõtle korraks enda suurimate saavutuste peale. Suure tõenäosusega käisid nendeni jõudmiseks samad etapid läbi. Nooremas peas oli võib-olla unistamist rohkem, vanemast peast vähem.

Mis veel aitab?

Meenuta, mis on sind eduni viinud? Kasuta neid tugevusi enda uute sihtide vallutamiseks.

Mis sind takistab ja kuidas sellest üle saaks? Ise olen kimpus olnud ratsionaalse meelega, mis suurtele sihtidele pidurit tõmbab. A la ma ju ei tea, kuidas soovituni jõuda. Nendel hetkedel on mind aidanud mäkke ronimise metafoor. Mäe jalamil seistes näed sa tippu, kuhu tahad jõuda. Seejärel hakkad selle suunas ronima ja rada otsima. Tavaliselt on teekond täis lookeid ja keerde, otsimist ja vahel ka ekslemist. Looduses ja päris elus ei vii üldjuhul sihtideni sirgeid otseteid.

Kord tippu jõudnud aga avastad, et asi polnudki nii hull ja sealt saad ka inspiratsiooni järgmise mäetipu valmis vaatamiseks.

Kuidas soovituni jõudmisele hoogu ja selgust juurde saada?

Samal konverentsil viisin läbi töötoa, mis keskendus vaimujõu kasutamisele soovituni jõudmiseks. Veelgi täpsemalt- nendele küsimustele vastuste saamisele, millele ainult ratsionaalse mõtlemisega vastuseid pole saanud ning mis vajavad „peenemat“ lähenemist.

Täpsemalt saad selle kohta lugeda siit.

Kuidas edasi?

Kui miskit jäi segaseks ja/või soovid tuge enda teekonnal, kirjuta Ainile. Aitan hea meelega.

Koos leiame üles nii tolmu alla mattunud suured sihid kui tee nendeni.

Edukat toimetamist!

Ain Mihkelson

Photo by Jamie Street on Unsplash

Kuidas unistusteni jõudmisele hoogu juurde saada?

Vahel jääb üksnes meie mõtte- ja tahtejõust väheks, et soovituni jõuda. Või on meie ees küsimused, millele ratsionaalne mõistus pole vastuseid leidnud. Mida siis teha?

Coachingu konverentsil viisin läbi töötoa, mis keskendus vaimujõu kasutamisele soovituni jõudmiseks. Veelgi täpsemalt- nendele küsimustele vastuste saamisele, millele ainult ratsionaalse mõtlemisega vastuseid pole saanud ning mis vajavad „peenemat“ lähenemist.

Pakun selleks välja kaks võimalust:

I variant- meelerännakutes kogenutele

Sissejuhatav etapp sihi paika seadmiseks

Kirjuta üles vastused järgmistele küsimustele:

  • Mis küsimusele vastust otsid?
  • Kuhu soovid jõuda, mis on sinu soovitud mäetipp? Mis on teisiti, kui oled sinna jõudnud?
  • Joonista soovitud sihi kohta pilt, kujundid või sümbolid, mis iseloomustavad sinu sihtpunkti.
  • Miks see sinu jaoks oluline on? Mis see sulle annab, kui oled soovituni jõudnud?

Meelerännaku etapp

Viid end sobiva tehnikaga sügavasse rahuseisundisse ja lähed vaimusilmas loodusrajale rändama. Alusta sellest, kuidas seisad inspireeriva raja alguses, olgu see metsas, rabas, mere ääres või mägedes.

Sealt lähed liikvele, kohtad peagi takistust ja saad sellest mööda. Seejärel kohtud tee peal erinevate nõuandjate ja vana targaga, kellelt kõigilt saad nõu küsida.

Meelerännakult tagasi tulles

  • Joonista värviline pilt või kujundid ja sümbolid, mis iseloomustavad kogetut ja taipamisi;
  • Kirjuta üles saadud nõuanded, taipamised ja mõistmised;
  • Kirjuta üles, mis võiksid olla 3-5 suuremat sammu või etappi soovituni jõudmiseks;
  • Kirjuta, mis on esimesed väikesed sammud, mida saad 7 järgneva päeva jooksul teha
  • Vaata veelkord kõik üle ja võta enda jaoks kokku, mis on kõige olulisem taipamine. Kirjuta ka see üles.

Elluviimine:

  • Jaga meelerännaku tulemust mõne hea kuulajaga. Nii saadud sõnumeid, taipamisi kui plaanitud tegevusi.
  • Tee esimesed sammud nädala jooksul ära ja anna sõbrale neist teada.
  • Hoia joonistatud pilti pidevalt silme ees- pane see arvuti ekraanile, kleepi vannitoa peegli kõrvale jne.

II variant- kui meelerännakud pole sinu rida

Protsessi algus ja lõpp on samad. Meelerännaku asemel mine paariks tunniks loodusesse kõndima ja pane tähele, mis taipamised ja sõnumid sa sealt saad.

Kuidas edasi?

Kui miskit jäi segaseks ja/või soovid meelerännaku läbimiseks juhendavat audiofaili, kirjuta Ainile. Jagan hea meelega.

Koos leiame üles nii tolmu alla mattunud unistused kui tee nendeni.

Mõnusat avastamisrõõmu!

Ain Mihkelson