Ühe unistuse sünnilugu

Idee sünnilugu

2016 kevadel oli minu elus väga raske aeg. Jäin isegi füüsiliselt haigeks, emotsionaalsest rusutusest rääkimata. Muud teha oskamata, kirjutasin kõige raskemal hetkel päevikusse read, kus palusin kõrgemalt poolt tuge.

Vaevalt pool tundi hiljem pakkus Janno Seeder, kellega olime koos coachiks õppinud, välja uue „programmi“. Sellest kujunes üks äge teekond, kus regulaarselt kohtudes arutasime enda elu õpi- ja valukohti. Ammutasime tarkust mitme tuhande vanusest õpetustest ja jagasime vastastikku kogemusi. Saime sellest mõlemad innustust, motivatsiooni ja head tegutsemisenergiat.

Hakkab looma

Paar aastat hiljem, olles selle meetodi fänn, tekkis tahtmine sama lähenemist ka Eesti Mentorite Kojas tutvustada. Ühelt poolt innustas enda positiivne kogemus. Teisalt mõtlesin, et mis mentorid me kojas oleme, kui meil endal mentorit ei ole. See oleks umbes sama, kui hambaarst üritaks endal ise hambaid parandada.

Jagasin oma ideed kojas, kuid tookord olid meil muud väljakutsed ees. Tegelesime hoogsalt “100 sammu tulevikku” projektiga, mis oli samuti äge ettevõtmine. Möödunud aasta kevadel oli aga aeg küps ja Ülle Susi oli nõus uue programmi vedamise enda peale võtma. Lapsukese nimeks sai „Igale mentorile mentor.“

Tiiu Allikvee ja Piret Jamnesega (Eesti ühed tublimad mentorluse juurutajad ja koolitajad) arutelude käigus koorus välja teadmine, et asjal, mida olin mitu aastat kõhutunde pealt teinud, on ka ametlik nimi – dialoogimentorlus. See pidi mujal maailmas olema uus ja kuum trend, mentorluse kõige kõrgem (neljas) tase. See taipamine andis indu veel juurdegi.

Väljakutsed

Programmi ettevalmistus oli omamoodi närve proovile panev. Endale tundus kõik ju nii lihte ja kiiresti ära tehtav. Selle asemel sai korduvalt erinevate inimestega arutatud ja iga kord justkui nullist peale hakatud. Olen ennast rahulikuks inimeseks pidanud, kuid tundsin ühel hetkel, et enam ei jaksa. Imestasin veel, kuidas küll Ülle nii rõõmsa meelega juba kolmandat korda sama asja suudab rääkida.

Tänu aruteludele sai aga programm kaugelt ägedam, kui ise ette kujutasin. Lisaks omavahel mentordamisele saime programmi ka ägedad välisesinejad. Piret Bristol toetas meid reflekteerimise uuele tasemele viimisega. Olesija Saue ja Evelin Org panid aga mõtlema enda persoonibrändi peale. Mõnede jaoks oli see olulisem, mõnede jaoks vähem tähtis teema. Kuid kõige olulisem oli vast see, et Olesija ja Evelin panid meid mõtlema, mis väärtust me Kojana pakume ja kuidas välja paistame. Ütlus „üksi saab kiiremini, koos jõuab kaugemale“ pidas kenasti paika.

Minu jaoks oli paras väljakutse ja samas suur arenemisvõimalus koroona kriis. Sundis see ju meid seminarid netti ümber kolima. Tänu sellele saime aga Zoomis toimetamise käppa ja teha asju, mida muidu poleks saanud. Ühtlasi sain aru, kui erinev on Zoomis ja füüsiliselt koha peal toimuvate ürituste vedamine. Koha peal saad tavaliselt energiat juurde, peale pikka kohtumist Zoomis olin aga töss ja energiast tühi. Järgmine päev oli aga jälle hästi ja meel tehtust rõõmus.

Miks ma sellest kõigest kirjutasin?

Kahel põhjusel. Esiteks – kui sul on hea idee, ära kõhkle seda teistega jagamast. Headel ideedel on kombeks teoks saada, kui need kõva häälega välja öelda. Teiseks – innustan sind edaspidigi kasutama mentori või coachi tuge. Nende mõju on raske ülehinnata – nii saame ise kasvada ja ka teisi paremini toetada.

Lõpetuseks tänan kõiki teid, kes te selle programmi sünnile kaasa aitasid! Nii mõttetalgutes osalejaid, seminaride vedajaid ja esinejaid kui programmis osalejaid. Nimekiri läheks liiga pikaks, et kõiki välja tuua. Küll aga tõstan esile Ülle- ilma tema entusiasmita poleks meie programm teoks saanud- aitäh teile kõigile!

Ain Mihkelson

Artikkel ilmus esmalt Eesti Mentorite Kojas 11.06.2020

Kuidas suurte sihtideni jõuda?

Vaid 13% uuritud juhtidest olid nõus väitega, et SMART eesmärgid aitasid neil täispotentsiaalini jõuda.

Mis viib suurte sihtideni?

SMARt eesmärkide asemel soovitas John Blakey möödunud reedel toimunud coachingu konverentsil keskenduda suurtele eesmärkidele või unistustele.

Jagas ta lihtsat 3-astmelist mudelit, mida kasutan ka ise juhtide ja meeskondadega töös:

1. Unista suurelt.

Kui ratsionaalne meel hakkab vahele segama, et ma ei tea kuidas seda teha või saavutada, lükka eesmärk kaugemale tulevikku. See võtab soorituspinget vähemaks.

2. Jaga seda teistega.

Soovitu kõva häälega teistele välja ütlemine aitab sul selle selgemaks saada ja annab jõudu juurde. Lisaks võid saada uusi vaatenurki ja teiste toetust. Inimestele meeldib kaasa aidata suurte unistuste täitumisele.

3. Tee esimesed väikesed sammud soovitu suunas.

Innustuseks sobib hästi Laozi ütlus „Tuhandemiiline teekond algab esimesest sammust“. Soovitavalt võiks esimsesed (ja ka järgnevad) sammud olla rõõmu ja positiivseid tundeid tekitavad tegevused. Nii on lihtsam liikuma saada ja rajal püsida.

Mõtle korraks enda suurimate saavutuste peale. Suure tõenäosusega käisid nendeni jõudmiseks samad etapid läbi. Nooremas peas oli võib-olla unistamist rohkem, vanemast peast vähem.

Mis veel aitab?

Meenuta, mis on sind eduni viinud? Kasuta neid tugevusi enda uute sihtide vallutamiseks.

Mis sind takistab ja kuidas sellest üle saaks? Ise olen kimpus olnud ratsionaalse meelega, mis suurtele sihtidele pidurit tõmbab. A la ma ju ei tea, kuidas soovituni jõuda. Nendel hetkedel on mind aidanud mäkke ronimise metafoor. Mäe jalamil seistes näed sa tippu, kuhu tahad jõuda. Seejärel hakkad selle suunas ronima ja rada otsima. Tavaliselt on teekond täis lookeid ja keerde, otsimist ja vahel ka ekslemist. Looduses ja päris elus ei vii üldjuhul sihtideni sirgeid otseteid.

Kord tippu jõudnud aga avastad, et asi polnudki nii hull ja sealt saad ka inspiratsiooni järgmise mäetipu valmis vaatamiseks.

Kuidas soovituni jõudmisele hoogu ja selgust juurde saada?

Samal konverentsil viisin läbi töötoa, mis keskendus vaimujõu kasutamisele soovituni jõudmiseks. Veelgi täpsemalt- nendele küsimustele vastuste saamisele, millele ainult ratsionaalse mõtlemisega vastuseid pole saanud ning mis vajavad „peenemat“ lähenemist.

Täpsemalt saad selle kohta lugeda siit.

Kuidas edasi?

Kui miskit jäi segaseks ja/või soovid tuge enda teekonnal, kirjuta Ainile. Aitan hea meelega.

Koos leiame üles nii tolmu alla mattunud suured sihid kui tee nendeni.

Edukat toimetamist!

Ain Mihkelson

Photo by Jamie Street on Unsplash

Kuidas unistusteni jõudmisele hoogu juurde saada?

Vahel jääb üksnes meie mõtte- ja tahtejõust väheks, et soovituni jõuda. Või on meie ees küsimused, millele ratsionaalne mõistus pole vastuseid leidnud. Mida siis teha?

Coachingu konverentsil viisin läbi töötoa, mis keskendus vaimujõu kasutamisele soovituni jõudmiseks. Veelgi täpsemalt- nendele küsimustele vastuste saamisele, millele ainult ratsionaalse mõtlemisega vastuseid pole saanud ning mis vajavad „peenemat“ lähenemist.

Pakun selleks välja kaks võimalust:

I variant- meelerännakutes kogenutele

Sissejuhatav etapp sihi paika seadmiseks

Kirjuta üles vastused järgmistele küsimustele:

  • Mis küsimusele vastust otsid?
  • Kuhu soovid jõuda, mis on sinu soovitud mäetipp? Mis on teisiti, kui oled sinna jõudnud?
  • Joonista soovitud sihi kohta pilt, kujundid või sümbolid, mis iseloomustavad sinu sihtpunkti.
  • Miks see sinu jaoks oluline on? Mis see sulle annab, kui oled soovituni jõudnud?

Meelerännaku etapp

Viid end sobiva tehnikaga sügavasse rahuseisundisse ja lähed vaimusilmas loodusrajale rändama. Alusta sellest, kuidas seisad inspireeriva raja alguses, olgu see metsas, rabas, mere ääres või mägedes.

Sealt lähed liikvele, kohtad peagi takistust ja saad sellest mööda. Seejärel kohtud tee peal erinevate nõuandjate ja vana targaga, kellelt kõigilt saad nõu küsida.

Meelerännakult tagasi tulles

  • Joonista värviline pilt või kujundid ja sümbolid, mis iseloomustavad kogetut ja taipamisi;
  • Kirjuta üles saadud nõuanded, taipamised ja mõistmised;
  • Kirjuta üles, mis võiksid olla 3-5 suuremat sammu või etappi soovituni jõudmiseks;
  • Kirjuta, mis on esimesed väikesed sammud, mida saad 7 järgneva päeva jooksul teha
  • Vaata veelkord kõik üle ja võta enda jaoks kokku, mis on kõige olulisem taipamine. Kirjuta ka see üles.

Elluviimine:

  • Jaga meelerännaku tulemust mõne hea kuulajaga. Nii saadud sõnumeid, taipamisi kui plaanitud tegevusi.
  • Tee esimesed sammud nädala jooksul ära ja anna sõbrale neist teada.
  • Hoia joonistatud pilti pidevalt silme ees- pane see arvuti ekraanile, kleepi vannitoa peegli kõrvale jne.

II variant- kui meelerännakud pole sinu rida

Protsessi algus ja lõpp on samad. Meelerännaku asemel mine paariks tunniks loodusesse kõndima ja pane tähele, mis taipamised ja sõnumid sa sealt saad.

Kuidas edasi?

Kui miskit jäi segaseks ja/või soovid meelerännaku läbimiseks juhendavat audiofaili, kirjuta Ainile. Jagan hea meelega.

Koos leiame üles nii tolmu alla mattunud unistused kui tee nendeni.

Mõnusat avastamisrõõmu!

Ain Mihkelson

Tagasi juurte juurde

Kriisi alguses hõiskasin suureliselt-  nüüd on lahe aeg, saab rahulikult võtta ja oluliste asjadega tegeleda. Tegelikkuses avastasin 5 nädalat hiljem, et olen täiesti läbi kärsanud. Olin väsinud ja närviline, meelerahu puhver oli pea täielikult otsa saanud. Isegi väikesed asjad ajasid närvi, vahel näitasin seda ka välja ja hiljem tundsin piinlikkust. Ühel hetkel küsis isegi naine, kes on üks äärmiselt kannatlik inimene, et mis asja ma niimoodi rabelen.

Kõrini veebi ilmast

Päevad olid täidetud erinevate telefonivestluste, veebi koosolekute ja veebinaridega. Osaliselt vist ka selleks, et tunda end vajalikuna ja täita päevad enda arust olulisega. Samas muutus hing aina rahutumaks, tundes puudust päris asjadest. Päris puudutustest, päris kohtumistest, päris loodusest. Tegin küll lühemaid retki loodusesse, kuid see oli vaid ajutine kerge leevendus. Umbes nagu plaastri panemine terveks ravimata haigusele.

Nii märkasingi, et vajan täielikku väljalülitust oma (mure)mõtetest. Kuni ühel õhtul hakkasin tuttava soovitusel lugema raamatut „Kolm meest paadis, koerast rääkimata.“ Mind tabas rõõmus äratundmine – midagi ei ole muutunud, 130 aastat tagasi olid inimesed samasugused. Raamatu tegelased jõudsid äratundmiseni, et on ületöötanud ja vajavad puhkust. Selle peale otsustasid nad minna kaheks nädalaks paadimatkale. Sain aru, et ka mul on vaja loodusesse, mitmeks päevaks kõigest eemale, päris metsa. Nii hakkaski mõte idanema ja hinge hiilis rõõmus ootusärevus.

Plaanisin minna üksi ning jätta tsivilisatsioon ja inimesed täiesti maha. Kuid ühe vestluse käigus mainisin poolkogemata heale tuttavale oma ideed. Tema haaras sellest innukalt kinni, öeldes, et tahab kaasa tulla. Saavutasime siiski kompromissi- mina lähen ees ja tema tuleb päev hiljem järgi.

Kohal!

Pühapäeva pealelõunaks olin valmis – kiiremad tööasjad ära orgunnitud, matkakola koos ja meel rõõmus. Ise veel mõtlesin, kuhu ma ikkagi lähen ja oma telgi püsti panen. Meeles mõlkusid Paluküla ja Kõnnumaa metsad. Hirmsasti oleks tahtnud oma telgi panna Paluküla mäe otsa, kuid tundsin, et see justnagu ei sobi. Telgi jaoks parem variant aga ei kõnetanud mind.

Probleem lahenes iseenesest. Palukülla jõudes avastasin, et olin telgi kenasti koju ukse kõrvale jätnud. Mind ajas see isegi naerma – nii lihtsalt minu telgi püstitamise mure laheneski. Võtsin siis oma väikse seljakoti ja läksin luurele, ronides peagi Paluküla mäe otsa. Seal valitsesid inimhäälte puudus, tuule müha puulatvades ja rõõmus linnulaul. Kõik see ning ümbrusele avanev vaade köitsid mind momentaalselt. Sain aru, et siia ma jään, vähemalt selleks ööks.

Kuna ärevus oli veel sees, toimetasin ringi, varusin lõkke jaoks metsakuiva ning jäin lõpuks teed juues ringi vaatama. Kaasa võetud pinge kääris kergelt edasi, laskmata mul niisama olla. Samas – teha ei olnud midagi ja kiiret polnud kuskile. Targemat teha oskamata võtsin ennist mainitud raamatu ette, nautides seal olevat öö kirjeldust. Tundsin, kuidas sama peagi mindki ees ootab:

Ja siiski annab öö meile lohutust ja jõudu. Meie väikesed mured kahvatuvad tema kõrval ja poevad häbiga peitu. Päevad on täis hoolt ja askeldusi, meie südametes valitsevad kurjad ja kibedad mõtted, ja maailm on tundunud meile julmana ja ülekohtusena. Ja siis tuleb Öö nagu tõeline armastav ema, asetab õrnalt käe meie hõõguvale otsaesisele, pöörab meie äranutetud näo enda poole ja naeratab- ja kuigi ta vaikib, on meile selge, mida ta öelda tahab, ning me peidame õhetava palge tema rüppe, ja valu ongi möödas.

„Kolm meest paadis, koerast rääkimata“, Jerome K Jerome

Tundsin, kuidas meel muutus rahulikuks, õues oli mõnusalt hämar ja käes aeg lõke süüdata. Tassisin ka oma magamiskoti ja madratsi mäe otsa ning süütasin lõkke, selle kõrvale istuma maandudes. Aja möödudes tajusin iga keharakuga, kuidas vaikus ja rahu vaikselt minusse imbuvad. Meenus Fred Jüssi jutt – noorena sõitis ta ööseks loodusesse lõket tegema, kui end kehvasti tundis. Mõtlesin, miks ma seda juba varem ei teinud, kuid peagi lahkus seegi mõte.

Paluküla lõke

Kui ma muidu olen varase uinumisega, siis sel õhtul istusin pikalt, kuni kustusid viimasedki rondid lõkkes, jäädes vaid kergelt hõõgvele. Olin just põhku keeramas, kui õrn tuulepuhang need uuesti kergelt põlema puhus. Lõin magamisele käele ja istusin edasi, kuni söed olid kustunud ja linnud vaikinud.

Magamiskotti lahti rullides kirusin end vaikselt, et ei olnud magamisaset valges valmis pannud. Pimedas magamiskoti luku kokku saamine oli korralik näpuharjutus. Alles taskulambi valgel sain sellega hakkama. Lõpuks rahulikult magamiskotis pikutades jäin taevast silmitsema. Siin-seal paistsid üksikud tähed ja vaikus ise hõljus kõige kohal ringi. Kehal oli veidi jahe, kuid rõõmus rahu hiilis ligi ja täitis südame rõõmsa ootusega järgmise päeva ees.

Särav hommik

Öösel ärkasin paar korda jaheda peale ning nautisin luksuslikku vaadet öötaevale. Hommikul nelja paiku hakkasid esimesed linnud vaikselt laulma, poole viie paiku lisandusid innukamad lauljad.

Ühel hetkel tõusis päike üle puulatvade ja hakkas kergelt soojendama. Sain aru, et on aeg tõusta. Magamiskotist välja piiludes märkasin, kuidas minu kõrval olev seljakott oli härmas, nii nagu ka magamiskott. Samas oli hingematvalt mõnus ja värske see olemine, mis mind valdas.

Tegin mõnusad hommikurituaalid, jõin veidi sooja teed ja molutasin veidi niisama, enne kui otsustasin minna ümbrust uurima. Seni olin käinud valdavalt Paluküla ja Loosasalu vahelistel aladel. Romet Vaino soovitusel pöörasin seekord pilgu Keava raba poole.

Kõnnumaale

Peagi seisin minu jaoks tundmatu metsa serval, tundes puhast rõõmu ees ootavast seiklusest. Tundmatusse minnes on alati mingi mõnus ootusärevus sees. Vahel ka väike hirmunoot, kuid elevus kaalub selle üle. Silme ees avanes väärikas madal männimets märjemal pinnasel, vaheldumas suuremate puudesaludega kõrgematel aladel. Kohe metsa serval märkasin suurt mändi, mis eristus selgelt teistest.

Tavaliselt on männid ühe sirge tüvega üles välja, vaid mõned üksikud on mitmeharulised. Minu ees kõrguv puu hargnes 3-4 meetri kõrgusel kaheks jämedaks haruks, et siis veel kõrgemal omakorda hargneda. Tundsin selle puuga koheselt hingesugulust.

Viimased aastad olen kimpus olnud enda tegevuse üheselt määratlemisega. Öeldakse ju, et keskendu ühele asjale, vaid nii saad edukaks. Minul on neid harusid aga mitu. Esimene hargnemine tuleb enda maise ja vaimse olemuse ning tegevuse lahknemise kohal. Või siis vähemalt näilise hargnevuse kohal – tegelikult need harud ju toetavad üksteist ja toetuvad samal tüvele, minu tegelikule olemusele.

Nii ma seal seda puud imetlesin ja mõtteid mõlgutasin, enne kui edasi läksin. Kulgesin mõnusasti puutumata looduses, tundes imetlust metsas valitseva vaikuse ja rahu üle. Aegajalt jooksid ristus tee väikeste loomaradadeg, mina aga jätkasin otse läbi metsa, Keava raba suunas. Kuni lõpuks leidsin kutsuva raja, keerasin sellele ja lonkisin mõnusasti edasi. Mõne aja pärast sättisin end päikese kätte puhkama, toetudes maha kukkunud kuuse najale.

Kogu mind viimastel nädalatel täitnud kiire oli kuskile kadunud. Oli aega niisama lösutada, metsa imetleda ja puude latvades lustivat tuult kuulatada.

Mäel

Lõunaks sättisin end Paluküla mäele tagasi – selleks ajaks pidi hea tuttav järgi tulema. Õnneks ta viibis ja sain teha mõnusa oleskelu päikese käes pikutades. Tabasin end mõttelt, et viimane selline molutamine oli umbes aasta tagasi. Ka siis ei olnud kuskile kiiret ja ei pidanud midagi tegema. Praegu olime ainult mina, päike ja Paluküla mägi, linnud ümberringi laulmas ja puud tuulega kaasa kohisemas. Tajusin südamesse tulvavat tänutunnet kõige olemasoleva eest.

Mõne aja pärast saabus tuttav, istusime veidi niisama ning siirdusime uuele metsaringile, nüüd juba kaugemale minnes. Õnneks oli tegu mõistliku mehega – saime enamasti vaikides käia, hoides nii füüsilist kui sotsiaalset distantsi. Õhtu eel jõudsime Keava raba servale, tehes seal jala sirutamise pausi.

„Ma jätan tavaliselt sellised kohad ja siin valitseva rahu meelde“ sõnas kaaslane, kui olime rabaservas mõne aja istunud. „Seda pilti on hea meelde tuletada, kui olen linnas ja elu liiga närviliseks läheb,“ lisas ta minu küsiva pilgu peale. Mõtlesin, miks ma ise selle peale pole tulnud ning panin idee tallele, lastes ümbruses hõljuval rahul endasse koguneda.

Kuskilt kerkis üles mõte – puud on nagu heatahtlikud tunnistajad, kes kogu meie sekeldamist rahulikult pealt vaatavad. Kui me vaid taipaks neilt küsida ja vastuse ära oodata, saaksime ka vajalikud vastused enda küsimustele. Tavaliselt on meil selleks aga liiga kiire, et looduselt nõu küsida.

Tagasi mäel

Õhtuks olime tagasi mäe otsa. Kaaslane pani oma telgi püsti, kutsudes mindki telki. Arvasin, et öine tähistaevas on liiga suur luksus, et see telgi mugavuse nimel ohverdada. Nii sättisingi enda magamisaseme uuesti otse taeva alla ja läksin meile teed keetma.

Magamisase Palukülas

Ülejäänud õhtu oli tõeliselt mõnusas kulgemises. Lasime oma mõtetel rännata ja rääkisime asjadest, mis südamel ja meelel. Eelmise õhtu vaikus täiendas suurepäraselt selle õhtu mõtterännakuid. Tundsin, kuidas hing puhastus ja süda täitus rõõmuga. Lõkke ääres istudes juhtub mingi maagia – inimesed avanevad ja jagavad, mis on tõeliselt oluline. See juhtub kuidagi iseenesest mõistetavalt. Küllap on see meil geenides ajast, kui küttide ja korilastena ringi liikusime ning õhtuti lõkke ääres päevamuljeid jagasime.

Õhtust sai lõpuks öö ja väsimus võttis võimust. Pugesime vaikselt põhku, kuid rõõm päikeselisest päevast ning õhtustest vestlustest tuhises endiselt minus ringi, laskmata uinuda. Ei jäänudki muud, kui vaikuses tähistaevast imetleda. Sel õhtul oli taevas tähtedega üle külvatud, täites mind imetlusega elu ilu ja lõpmatuse üle.

Kisub viluks

Öösel läks külmaks. Isegi nii külmaks, et enne nelja ärgates kirusin end ja mõtlesin, oli mul nüüd seda vaja. Soovisin südamest, et hommik saabuks kiiremini. Ei tulnud ta minu soovimise peale midagi kiiremini. Tiksusin vahelduva eduga une ja ärkveloleku piiril, kuni lõpuks uuesti uinusin.

Hommikul oli hoopis teine pilt – taevas oli pilves ja tuul tuhises ringi. Magamiskott tundus nii ahvatlevana, et ei tahtnud sellest kuidagi lahkuda. Viimaks ajas kell siiski üles ajas – meil mõlemal olid sel päeval muud asjatoimetused ees. Sättisimegi asjad rahulikult kokku ja tegime lõpetuseks mäe otsas uhke trummirännaku.

Tagasi kodus

Koju sõites nurrus uskumatult mõnus tunne südames. Veel suurem oli rõõm sooja koju jõudmisest ning mõnusast hommikusöögist. Möödunud päevad läksid kerge paastu tähe all, seetõttu maitses toit imeliselt hästi. Aknast välja vaadates tabasin end heameelt tundmas- õues oli vihma sadama hakanud,  saime napilt kuiva nahaga koju.

Hea tuttav ütles pärast, et tema sai sellest käigust hea energialaksu, mille pealt mitu päeva edasi toimetada.

Minus endas aga tekkis mõnus tühi ruum, kus sain aru, mis on minu jaoks tõeliselt oluline. Looduses viibimine, nii üksi kui koos teiste ägedate inimestega. Sügavad vestlused ja rõõmude ning murede jagamised. Ühenduse loomine oma parema mina, Looduse ning Suure Vaimuga, nii nagu indiaanlased teda kutsuvad. Selle lõputu heatahtliku jõuga, kes meile vaikses öös vastu vaatab ja on alati nõus vastama, kui me vaid küsime. Olgu siis läbi intuitiivsete taipamiste, loodusmärkide või teiste eluteele sattunud inimeste suu läbi.

Tagantjärgi meenutades ei oskagi muud, kui vaid tunda vaid tänulikkust, et elame sedavõrd lahedas kohas. Puutumata loodus ja mets on enamusel meist poole tunni kaugusel.

Lõpetuseks – kui loetu puudutas sind, anna endast mulle märku. Ehk saame koos rännata või saan muul moel sinu teekonnal toeks olla.

Mõnusaid rändamisi, nii looduses kui vaimuilmas!

Ain Mihkelson

Hirmud- kuidas kogenud juhid neist üle saavad?

„Kui suurt hirmu sa selle ees kardad, 10 palli skaalal?“- „100!“ vastasin kõhklematult, hirm kõhus keeramas. Ometigi, 2 aastat hiljem, olin suutnud oma suurimale hirmule rõõmsalt vastu astuda. Mis juhtus? Sellest kirjutan hiljem edasi.

Mida juhid kardavad?

Hiljuti uurisin edukate juhtide* käest, millised on nende suurimad hirmud ja kuidas nad oma hirmudest üle on saanud.

Top 5 hirmu olid järgmised:

  • Kas ma saan hakkama, toon oodatud tulemuse koju?
  • Kas ma olen piisavalt tark, ei eksi, teen õigeid otsuseid?
  • Inimestega seonduv– kas suudan neid hoida, motiveerida, pööran piisavalt tähelepanu?
  • Avalik esinemine;
  • Mitte mõistetud ja aktsepteeritud olemine.

Tavaliselt nähakse juhte enesekindlate, tarkade ja edukatena. Millest siis tuleb, et nende sisemaailmast vaatab vastu hoopis teine pilt?

Ilmselt on üks põhjus meie kultuuriruumis. Enda teadmatuse või nõrkusehetke tunnistamine ei ole justkui kombeks. Seda võib teha, aga ainult lähedaste ringis või siis, kui tõesti usaldad teist poolt. Ometigi ei ole keegi meist eksimatu ega kõikvõimas- isegi Kalevipoeg kolistas mööda ämbreid.

Viimase paarikümne aasta jooksul olen näinud paljusid juhte tegutsemas. Aina enam on silma jäänud juhid, kes julgevad ka avalikult tunnistada raskeid hetki, kõhklusi, hirme. Tavaliselt on neil juhtidel suurem toetus oma inimeste poolt ja usalduslikum õhkkond kogu meeskonnas. Võib küll küsida, kas juhid julgevad enda haavatavust välja näidata seepärast, et meeskond neid toetab, või saab usaldus alguse juhist endast. Mulle tundub, et pigem saab asi alguse juhist. Öeldakse ju, et usaldus on peegelsuhe- nii palju kui sa välja näitad, saad ka tagasi.

Kui inimesed näevad, et ka juht on inimene, tulevad nad hea meelega appi. Lisaks muudab see kogu meeskonna suhted avatumaks ja usalduslikumaks. See annab õiguse meeskonnalegi eksida, kõhelda ja riske võtta ning seeläbi rohkem saavutada.

Kuidas juhid oma hirmudest üle on saanud?

Mis on aidanud hirmudest üle saada?

Praktika oli kaugelt levinuim vastus- pihta hakkamine, hirmudest hoolimata. Tegutsemise käigus hajub tavaliselt ka hirm ja selgub, et asi polnudki nii hull.

Hirmu läbi arutamine koos teiste juhtide, mentorite või coachidega. Üksi on võimalik oma mõtetesse kinni jääda. Kui aga leiad kaaslase, kes su ära kuulab ja teise nurga alt küsida mõistab, võib see su kännu tagant lahti päästa.

Eneseareng– see tundub alguses ringiga minek, kuid samas võib olla kõige olulisema mõjuga. Mida suurem on sinu teadlikkus endast ja maailmast, seda avaramas kontekstis suudad oma hirmu ja probleemi hinnata. Seeläbi leiad ka lahendused, mis kitsama silmaringi puhul jäävad kättesaamatuks.

Meeskonna kaasamine– enda inimestega oma probleemi läbi arutamine ja koos lahenduste leidmine. See võtab ühtlasi vajaduse juhil endal kõige targem ja eksimatu olla.

Koolitused– suudavad üldjuhul pakkuda uusi ideid, vaatenurki ja tavarutiinist välja tuua, rikastades maailmapilti ja aidates uute lahendusteni jõuda.

Lähedased– olgu selleks siis pere või sõbrad, kes on valmis ära kuulama ja omalt poolt nõu andma.

Teema läbi mõtlemine– mis on kõige hullem, mis juhtida saab? Mida saan ise teha? Millist abi vajan?

Oma juhiga teema läbi rääkimine ja arutamine. Kui sinu juht teab, millega maadled, saab ta õigel ajal tuge ja teist perspektiivi pakkuda. Lisaks võtab see ära juhile ebameeldiva üllatuse tegemise.

Mida teha, kui hirm takistab oma unistuste ja eesmärkide poole liikumist?

Ülaltoodut kokku võttes saab välja tuua kolm sammu hirmudest mööda saamiseks:

1) Räägi inimestega– leia keegi, kellega oma teema läbi arutada. Enamasti on sellest palju kasu.

2) Hakka tegutsema– tee esimesed väikesed sammud, midagigi, mis viib õiges suunas- tegusemise käigus hirm kahaneb.

3) Panusta teadlikult enda arengusse– nii avastad peagi, et kunagi hirmu tekitanud asjad polegi nii hullud. Siia alla läheb ka oma sügavamate (lapsepõlve) hirmude ja haavadega tegelemine, kus saavad erinevad spetsialistid sind toetada.

Mis mind aitas?

Küsimuse hetkeks olin pikalt pangas töötanud. Kõik oli väga hästi- suurepärane meeskond, väga hea palk, turvaline ja stabiilne töö.

Küsimus mentori poolt oli- kui suurt hirmu ma tunnen oma käe peal tegutsema hakkamise ees?

Sel hetkel tundus see olema maailma kõige hirmsam asi üldse. Lahkuda turvalisest keskkonnast, millega oled juba harjunud. Kõige rohkem tekitas muret, kuidas ma oma peret üleval peal, kui välja ei tule?

Hirmu suuruse tunnistamine oli esimene samm sellest üle saamisel.

Seejärel aitasid mind edasi kaks sammu:

Teadlik töö oma hirmuga ja läbi mõtlemine:

  • Miks ma seda muudatust tahan?
  • Mis on kõige hullem, mis juhtuda võib?
  • Mis juhtub, kui ma seda sammu ei tee?
  • Kuidas saan riske maandada?
  • Soovitud tuleviku kujustamine,
  • Mis on vajalikud väikesed sammud edasi?

Coachi kaasamine, kes aitas mul koerasabast üle saada ja viimase vajaliku enesekindluse tüki lisada.

Nüüd, 5 aastat hiljem, on põhjust toona astutud sammule tänuga tagasi vaadata. On olnud üks äärmiselt äge periood- täis õppimist, kasvamist, rõõmsaid ja raskeid hetki, kahtlusi ja hirme ning nendest hoolimata tegutsemist.

Mõnusat hirmude omaks võtmist ja nendega koos edasi minemist!

Ain Mihkelson

* Uuringus osalenud juhtidest:

  • 74% olid juhtimisstaažiga üle 10a, 6-10 aastat 11%, 1-5a- 16%
  • Vanuseline jagunemine: 45-54a- 50%, 35-44a- 32%, 55-64a- 8%, 25-34a- 8%
  • Naisi 37%, mehi 63%

2019 eredamad hetked

Tagantjärgi vaadates saab öelda, et on olnud äge aasta. Olen saanud teha üsna eriilmelisi asju lisaks juhtide ja nende meeskondade toetamisele.

Allpool mõned esimese hooga meenunud ettevõtmised ja kogemused:

Noortega õnneliku elu loomise nädal Lipstu nõmmel

Noortega õnneliku elu loomise nädal– möödunud aasta kõige enam pingutust nõudnud ettevõtmine. Vägagi väsitav, kuid lõppes äärmiselt hea tundega.

Raplamaa aasta koolitaja 2019 ja sellega seoses ka Eesti aasta koolitaja nominent. Pole ma ennast  kunagi koolitajaks pidanud, pigem lihtsalt inimeste arengu toetajaks. Aga hea meel oli ikka, et märgati ja tunnustati- aitäh!

Väärikate Ülikoolis Õnne valemist rääkimas

Õnne valemist Väärikate ülikoolis– esinemine endast märksa elukogenumatele inimestele. Oli üks väga äge pingutust nõudnud kogemus, mis jääb kauaks meelde.

Vähihaigete laste suvelaagri toetuskampaania kamba peale kogusime üle 1500EUR. Esimese sellise ettevõtmise kohta igati tubli tulemus- tänud kõigile toetajatele!

Targa juhi arenguprogramm– septembris lõpetasime ühe hooaja ja oktoobris alustasime juba järgmise hooaja ning ägeda grupiga. 2019 programmi lõpetanute muljeid saad lugeda siit.

Tiiu ja Ain ICF Converge’l 2019

ICF Converge 2019– äärmiselt inspireeriv kogemus ülemaailmselt coachingu konverentsilt. Sain nii mõnelegi mõttele kinnitust ja uusi vaatenurki. Sealt üles nopitu kohta saad siit täpsemalt lugeda.

High Performance team coaching– treening Ericson Internationalilt. Eelkõige sain kinnitust, et olen seni õigel teel liikunud ja mitmele seni intuitiivselt tehtud asjale ka ametliku nimetuse. Lisaks ports uusi tehnikaid ja mõtteid teistegagi jagamiseks.

Training of Trainers by Gaia Education– koolitus, mis suutis esmapilgul võimatuga hakkama saada- ühendada sügavuse, mängulisuse, praktilisuse ja ratsionaalse raamistiku üheks unikaalseks tervikuks. Üks sügavamaid õpikogemusi sellest aastast.

Loomuliku juhtimise mõttekoda Endla Looduskaitse alal

Loomuliku juhtimise mõttekoda Jõgevamaa ettevõtjatele. Oli üks lahe teistmoodi päev Endla looduskaitse keskuses. Saime toreda seltskonnaga nii rabas käia kui vaadata, mis on loomulik juhtimine.

Pikema sõpruse päev meestele– inspireeriva eesmärgiga ettevõtmine laheda meeste kambaga. Sellest võiks kohe traditsiooni teha.

Visioonirännak 2019– jällegi eelnevatest aastatest erinev, veelgi puudutavam kui eelmised, tuues ka mulle endale olulisi taipamisi.

EMK sügismatkal Romet Vainot kuulamas

Eesti Mentorite Koja sügismatk koos Romet Vainoga- viisime juhid rappa ja tõime kõik ka tagasi, rõõmsamate ja värske energiaga laetuna.

Art & Science of Mindfulness koolitus coachingu võtmes Ericson Internationalilt. Mulle väga meeldis, kuidas kohalolu ja elu sügavamate tasandite tajumine ühendati praktiliste ja kohati isegi lihtsate coachingu meetoditega.

Looduscoaching– kui eelnevatel aastatel oli see pigem kevad-suve teema, siis 2019.a sai  kohe jaanuaris välja mindud. Mitu inimest olid selle kingituseks saanud ja kibelesid matkama. Oli päris lahe lumes sumbata ja olulistel teemadel arutleda.

Loovkirjutamise koolitused Mathuraga, mis avasid hoopis uue tahu nii kirjutamise kui mu enda juures. Nende täiendamiseks sobis imehästi ka Mihkel Raua kirjutamiskoolitus- mees tulistas nagu kolmeraudsest pärleid, kuidas loetavat (äri)teksti kirjutada.

Lisaks veel ports muid isiklikumat laadi koolitusi, sündmusi ja elamusi.

Jumalaid hämmastades

Raamatutest tooks eraldi välja Ben Okri „Jumalaid hämmastades.“ Ei oska ma siiamaani kirjeldada, millega täpselt tegu on ja miks see nii hinge läks, kuid puudutas igal juhul väga sügavalt.

Mõnusat aasta lõppu kõigile ja veel paremat uue algust!

Ain Mihkelson

Spirituaalne intelligentsus- mis ja kellele?

Kujuta ette, et suudad igas olukorras käituda elutargalt ja osavõtlikult, säilitades sisemise ja välise rahu sõltumata välistest või sisemist tingimustest. Isegi siis, kui keegi teeb ilmselgelt sulle ülekohut või tunned end muul põhjusel halvasti.

Milline oleks siis sinu elu? Milline oleks elu Maal, kui kõik seda suudaksid?

Mulle tundub, et maailmas oleks siis palju rohkem rõõmu, ilu ja harmooniat ning paljud koledused oleksid olemata.

Tean ju küll, et ärritudes kipun tegema või ütlema asju, mida hiljem kahetsen. Ja et mõistlik oleks alati säilitada rahu ja rõõmus meel ning targalt käituda, kuid siiamaani vahel komistan. Küll tahaks ka rasketel hetkedel käituda umbes nii nagu Dalai Laama.

Spirituaalne intelligentsus

Just nii defineeribki Cindy Wigglesworth Spirituaalset intelligentsust: „Võime käituda (elu)targalt ja osavõtlikult, säilitades sisemise ja välise rahu, olenemata oludest.“*

Olulised on siin nii sisemine kui väline külg- see, kuidas me käitume teistega ja kuidas enda sisemiste deemonitega hakkama saame.

Kellel seda vaja on?

Sageli toob Spirituaalse intelligentsuse küsimused päevakorda kas hingeline kriis või muu tõsine (tervise) häda. See paneb inimesi elu ümber hindama ja otsima vastuseid küsimustele, mida ei oska alguses isegi sõnastada.

Kui sul on elus kõik hästi, särad rõõmust ja rahust, siis oled ilmselt niigi õigel teel. Kui aga midagi on justkui puudu, siis võid olla jõudnud oma teekonnal järgmise tasandi künnisele.

Kuidas jõuda rahuliku ja targa tegutsemise, elamise ja olemiseni?

Cindy Wigglesworth toob välja erinevate intelligentsuste arenemise püramiidi:

Füüsiline intelligentsus (PQ)– keha teadlik ja oskuslik kasutamine ning hoidmine. Sellega alustame juba imikuna, vahel täiskasvanuna küll keha tarkust ja vajadusi unustades.

Kognitiivne intelligentsus (IQ)– kõige laiemalt tuntud tasand, hõlmates nii „tavalist“ õppimist kui õpitu oskuslikku kasutamist.

Emotsionaalne intelligentsus (EQ)– enda ning teiste emotsioonidest teadlik olemine, enesejuhtimine (eriti) pingelistes olukordades ja sotsiaalsed oskused.

Spirituaalne intelligentsus (SQ)– Mina ja Kõiksuse teadlikkus ning Mina valdamine koos sotsiaalsete oskuste kõrgema tasandiga.

Spirituaalse intelligentsuse arendamiseks toob Cindy välja neli kvadranti ja 21 oskust, mis aitavad spirituaalse kasvu teel süsteemsemalt liikuda. Igale oskusele tuleb aga ise endale sobilik õpetus ja õpetaja leida.

I kvadrant- Minateadlikkus

mille alla kuuluvad järgmised oskused:

1) Teadlikkus oma maailmavaatest– kuidas ma maailma näen, millised uskumused mind juhivad?

2) Teadlikkus oma elu eesmärgist– milleks olen ma siia ellu tulnud?

3) Teadlikkus väärtuste hierarhiast– mis ja miks on mulle oluline, mis kõige olulisem?

4) Toimetulek paradoksidega– võime teha valikuid, kui õige ja vale pole üheselt mõistetavad.

5) Teadlikkus oma egost ja kõrgemast minast– kes mind juhib, kes ma tegelikult olen?

II kvadrant- Kõiksuseteadlikkus

6) Vastastikkuse seotuse mõistmine– arusaamine, kuidas kõik (ka kogu loodus) on omavahel seotud ja oma valikute tagajärgede nägemine;

7) Teiste maailmavaadete mõistmine– erinevuste nägemine ja aktsepteerimine nii, et ka teised tunnevad, et mõistad neid;

8) Ajaline tunnetus– kogu evolutsiooni, nii miljardeid aastaid tagasi alguse saanu kui tulevikus ees ootava tajumine;

9) Inimtajude piiratuse ja võimaluste tajumine– oma viie meele teadlik kasutamine ja neile sisemise vaimse tunnetuse (kuuenda meele) lisamine;

10) Spirituaalsete seaduste teadlikkus– mis meid ja maailma juhivad ning kas ma elan oma arusaamise kohaselt spirituaalsetest seadustest?

11) Transtsendentne kõiksuse kogemus– sõnadega raskelt kirjeldatavad aukartust tekitavad kogemused, mis viivad su hoopis teisele tasandile.

III kvadrant- Enesevaldamine

12) Pühendumine vaimsele kasvamisele– nii erinevate õpetuste uurimine kui nende praktiseerimine;

13) Kõrgema mina asetamine juhipositsioonile– tahtlikult ego asemel oma kõrgema mina hääle kuulamine ja tema järgi käitumine;

14) Elamine oma eesmärkide ja väärtuste kohaselt nii, et need on vastavuses minu kõrgema minaga

15) Usu säilitamine– ka kõige raskematel hetkedel lootuse säilitamine ja uskumine, et Elul/Universumil on tark ja armastav olemus ning mõte. Tänutunde säilitamine ka raskustesse sattudes.

16) Kõrgemalt minalt juhatuse otsimine– aktiivselt juhtimise otsimine allikatest, mis on kõrgemal mu enda loogikast ja egost. Sh tarkuse otsimine inimestelt, keda austan, sh suurtelt õpetajatelt ning õpetustest.

IV kvadrant- sotsiaalsete oskuste valdamine ja spirituaalne kohalolu

17) Spirituaalsete õpetuste tark ja hea õpetaja/mentor olemine– teistes õppija äratamine ja innustamine;

18) Tark ja tubli juht/muutuste elluviijaks olemine– kõikide osaliste vaatenurkadega arvestamine, suutlikkus loobuda tahtmisest kõike kontrollida või oma meele järgi korraldada;

19) Osavõtlike ja tarkade otsuste tegemine– nii enda kui teiste vigade mõistmine ja tervikuga arvestamine, vajadusel ka piiride kehtestamine;

20) Rahustav, tervendav olek– piisab juba sinu kohalolekust, et inimesed sinu ümber ennast paremini tunneksid;

21) Elu tõusude ja mõõnadega arvestamine– tean vaistlikult, mis on tulemas ja tegutsen just nii palju kui vaja, et protsessis osaleda.

Kuidas alustada?

Kuna arendatavaid oskuseid on palju ja kõike korraga ei jõua, on variante vähemalt kolm:

a) Kasutada oma sisetunnet ja valida oskused, mis sind hetkel kõige rohkem puudutavad ning seejärel otsida endale sobivad õpetused/õpetajad.

b) Valida oskused, mis sinus kõige rohkem vastupanu tekitavad- need võivad olla kohad, kus potentsiaal muutuseks on kõige suurem. Siin võib abiks olla mõni lähedane inimene, kes sinu kitsaskohti kõrvalt paremini näeb.

c) Teha läbi tasuline test lehel deepchange.com – sealt saad nii oma hetkeseisu teada kui ka juhised edasiseks;

Kas ma ikka pean?

Kindlasti mitte- pigem on küsimus, kas sinu parem olemus seda tahab? Ja oled sa nõus pingutama selle nimel, et veel paremaks inimeseks saada?

Kui jah, siis soovin sulle mõnusat kasvamist ja teistegi toetamist!

* Pikemalt saad Spirituaalse Intelligentsuse teemal lugeda ka eesti keeles ilmunud raamatust: „Spirituaalne Intelligentsus: 21 oskust“, autoriks Cindy Wigglesworth.

Kuhu coaching on liikumas?

Every great champion has a coach and every great virtuoso has a mentor.“ Nii sõnas Robin Sharma ühel webinaril, kui ootasin lendu Prahas toimuvale üleilmsele coachide kogunemisele.

See oli suurepärane sissejuhatus järgnevatele päevadel toimuvale konverentsile ICF Converge 2019, kus olid koos coachingu tipud üle maailma. 70’st riigist oli meid kokku tulnud ligi tuhat, Eestist kaks- mina ja Tiiu Allikvee. Silma järgi vähemalt pool osalejatest oli USA’st, seejärel Kanadast ja ülejäänud maailma eri otstest. Kõigil soov veel paremaks coachiks saada ja inimeste ning maailma arengule kaasa aidata.

Mis toimus?

Üle 80 erineva töötoa, ettekande ja praktika, nii et kohati oli raske valikuid teha- oleks tahtnud nii mitmesse paralleelselt samal ajal toimuvasse töötuppa minna. Esinejad olid tipptasemel, suutes osalejad kuulama ja kaasa mõtlema panna. Veel ägedam aga- panna meid jagama ka teemadel, mis võisid ebamugavalt isiklikud tunduda.

Mida juhi ja coachina kaasa võtta uuematest trendidest:

  • Innovatiivsus ja uued ideed– otsi uusi ideid täiesti teistest valdkondadest. Näiteks- arstide teami koostöö operatsioonilaua ümber paranes oluliselt, kui võeti üle Formel 1 meeskondade tegutsemisest parimad praktikad (boxipeatustes suudetakse loetud sekunditega vahetada nii rehvid kui tankida kütus).
  • Mindfulness ja kohalolu – teemad, mis Eestis veel on paljude jaoks kergelt „uhhuu“ valdkonda kuuluvad. Mujal maailmas aga järjest laiemalt levimas ka suurorganisatsioonides ja tippjuhtide tasandil. Viimastel aastakümnetel ka teaduslikult kinnitust saanud, et need praktikad aitavad nii juhte ennast kui ka nende meeskondi.
  • Spirituaalne intelligentsus (SQ) on praegu samamoodi ajast ees olev valdkond nagu paarkümmend aastat tagasi oli emotsionaalne intelligentsus (EQ). Toona vaadati Golemanile (EQ mõiste populariseerija) otsa, et imelik oled või, kuid tänapäeval on EQ mujal maailmas nõutud ja hinnatud juhi omadus. Kes tahab teistest ees liikuda, võib just SQ arendamisest ja kasutamisest leida võimalused enda ja meeskonna arendamiseks. Siit leiad veel lisalugemist.
  • Mängulisuse olulisus– läbi mängulise meelelaadi ja tegutsemise on palju lihtsam jõuda kvalitatiivselt uute lahedusteni, kasvatada meeskonnas usaldust ja tuua koostöö uuele tasemele. Saime läbi teha erinevaid mänge ja meetodeid, kus tajusin ühelt poolt, kui lahe ja kasulik see oli, samas aga tunnetasin enda (kultuurilist?) kammitsetust. Ju siis jaheda eestlasena vajan pikemat soojendust- teema, millega on vaja veel edasi mängida.
  • Intuitsiooni ja kehateadlikkuse (kõhutunde) kasutamine nii coachina kui juhina. On ju meie peas olev aju närvisüsteemist ainult üks osa. Juba mõni aeg tagasi on kindlaks tehtud, et inimese südames ja kõhus on aju meenutavad närvirakud ja ühendused. Proovisime kohapeal järgi erinevaid mooduseid ja tõepoolest- tulidki erinevad vastused ja küsimused, kui suuremat kehateadlikkust kasutada. Toodi ka näide- kui ainult ratsionaalset mõistust kasutada, siis suudame kasutada vaid kuni 47% aju võimekusest. Kui aga mängu tuua ka intuitsioon, loovus, vaikus ja kohalolu, siis on tulemuseks minimaalselt 51% aju võimekusest.
  • Tugevuste ja oma unikaalsuse kasutamine– tihtipeale on inimestel raske vastata, mis on nende tugevused. Saime kaasa head tehnikad, mis aitavad tugevustele teise nurga alt läheneda ja inimesi inspireerida. Kõige lihtsam näide- palu inimesel kirjeldada mõnda hetke, kui ta tundis end tõesti hästi ja edukana. Selle kirjelduse käigus võid ka küsida, mida ta tegi ja kuidas käitus- selle käigus tulevadki tema tugevused välja, kui tähelepanelikult kuulata.

Isiklikust vaatest olid mulle endale kaks kõige olulisem taipamist:

  • Kui tundub, et olen juba äss valmis ja tean kõike, tasub käia suures ilmas oma ala tippude juures vaatamas, mida seal tehakse ja räägitakse. Nii võib avastada, et kasvamis- ja mänguruumi on veel küllaga ja saab tegutsemislusti juurde.
  • Teemad, millega ise tegelenud olen (juhtimise sidumine teadlikkuse, kohalolu, sügavama tarkuse ja loodusega) ja mis tunduvad Eestis veidi metsa poole olema, on tegelikult mujal maailmas juba täiesti aktsepteeritud ja laiemalt levimas. See andis mõnusasti juurde kindlust ja motivatsiooni jätkata- küll jõuavad ka teised Eestis järele.

Kokkuvõtteks

Viimase päeva õhtul Prahas sai rahulolevalt tagasi vaadatud- hing laulis rõõmust uute kogemuste ja tuttavate üle. Ja isegi kui pea oli otsas lõhkemas kogu sellest tarkusest ja melust  (nii ütles üks teine osaleja tabavalt), oli ikkagi väga hea meel möödunud päevade üle.

Mõnusat kasvamist kõikidele! Ikka omal moel ja omas tempos.

Ain

Mõtisklusi kastisüsteemist

Ilmselt oled kuulnud India kastisüsteemist ja sellest, kuidas valesse kasti sündides oli sinu saatus suuresti ette määratud. Madalama kasti inimestel polnud asja kõrgema kasti juurde ja vastupidi.

Kastisüsteemi esialgne idee oli aga suuresti teine, enne kui inimesed selle vussi keerasid. Selle järgi oli neli viisi, kuidas inimesed said teisi teenida. Samad viisid kehtivad ka tänapäeval, isegi kui mõnes kohas on piirid kastide vahel hägusamad. Ükski neist pole teistest halvem või parem. Just nii nagu ei saa võrrelda õunapuud roosi või kartuliga, on igal kastil oma roll ja ülesanded. Selleks, et elu tervikuna oleks ilus ja õnnelik, vajame nii õunu, roose kui kartuleid.

Esialgsed neli kasti ja nende tähendus

Esimesse kasti kuulusid inimesed, kes teenisid teisi füüsilise tööga. Põllu- ja metsamehed, ehitajad, kaevurid jne.

Teise kasti kuulusid mõttejõuga tööd tegevad inimesed. Tänapäevases mõistes spetsialistid, eksperdid, ametnikud, müüjad jne.

Kolmandasse kasti kuulusid teisi tahtejõuga teenivad inimesed. Ehk siis haldamise, kaitsmise ja juhtimisega seotud inimesed, kes teisi oma tahtega suunasid ja käsutasid. Näideteks on sõjaväelased, valitsejad, õpetajad. Tänapäeval on selle grupi suurimaks esindajaks igat sorti juhid.

Neljanda kasti moodustasid vaimsuse ja usuliste õpetustega seotud inimesed. Tänapäeval on selle näiteks vaimulikud, igat masti spirituaalsed õpetajad, gurud, tervendajad ja teised spirituaalset põldu kündvad tegelased.

Kas inimesed peavad kõik kastid läbi käima?

Kindlasti mitte. Kuid mul on tunne, et iga etapp või kast valmistab sind teatud moel ette järgmiseks, olgu see siis selles või järgmises elus. Sellest jaotusest lugemine oli minu jaoks omamoodi valgustav hetk. Sain aru, et olen enda elus liikunud n-ö ühest kastist teise.

Kui vaatan enda elu peale, siis noore poisina alustasin koolivaheajal füüsilise tööga, peale kooli jätkasin jooksupoisina ehitusfirmas ja siis spetsialistina suuremates firmades. Ühel hetkel jõudsin juhi ametini, kuhu elu ise mind tugevalt suunas. Alguses ajasin küll sõrad vastu, kuid hilisem elu on näidanud, et ka see oli elus vajalik etapp. Täna ei julge ma öelda, et olen vaimujõul teenimiseni jõudnud, kuid mingi kutse ja vihje on ometi õhus, mis selles suunas näitab.

Samas olen alati imetlenud ja tundnud omajagu kadedustki inimeste ees, kes näivad elu algusest alates teadvat, mida nad teha tahavad ja teevad seda siis õnnelikult elu lõpuni. Samas kui teised käivad ja otsivad seda õiget. Sageli hakkab otsingute aeg keskea saabudes, kui senised tegevused ei paku enam rõõmu ja otsitakse välist lohutust mujalt. Olgu selleks siis (ekstreem)sport, alkohol, uued suhted või muu, mis viib tähelepanu hinges närivalt rahutuselt.

Mida see kõik minu jaoks tähendada võib?

Kui avastad ennast mõtlemas oma elu ja töö mõttekuse üle, on see ilmselt märk, et midagi pole päris õigesti. Vahel võib juhtuda, et jääme ühte etappi või kasti liiga kauaks kinni. Kuidas sellest aru saada? Lihtne testküsimus: kui palju rõõmu sa oma tööst ja elust tunned? Kui see on kümne palli skaalal alla kuue või seitsme ja sa oled oma tööd juba pikalt teinud, siis tasub süvenda ja mõelda. Tõenäoliselt ei ole rahulolematuse põhjuseks enam vilumatusest tulenev saamatus või suutmatus hakkama saada, vaid midagi muud.

Siinkohal meenub „Prohvetist“ tuntud mõte: „Kui te ei saa töötada armastuse, vaid ainult vastumeelsusega, siis on parem, kui jätate töö sinnapaika ning istute templiväravas, et võtta vastu almuseid neilt, kes töötavad armastusega. Sest kui te küpsetate leiba ükskõiksena, küpsetate te kibedat leiba, mis kustutab vaid pool inimese näljast. Ja kui te vimmaga südames purustate viinamarju, siis nõrgub teie vimmast mürki veinisse.“

Kuidas aru saada, mis on minu tee?

Kui oled harjunud ise oma elu üle mõtisklema, võta selleks aega ja küsigi endalt, mis teeks minu südame rõõmsa(ma)ks? Kuidas saaksin teisi nii teenida, et tunneksin ise rõõmu ja ka teistel oleks sellest kasu? Millised tegevused ja millised inimesed mind rõõmsaks teevad? Kus ja kuidas ma neid asju teha tahaksin?

Teine moodus on leida kogenum sõber või tuttav, kes suudab sind ära kuulata ja õigeid küsimusi küsida. Kui mõtlen tagasi enda viimase viieteistkümne aasta oluliste muutuste ja arengute peale, siis iga kord on abiks olnud keegi targem ja kogenum, kes on õigete, vahel ka valusate, küsimustega edasi aidanud. Lugedes lugusid inimestest, kes on maailmas midagi korda saatnud või eeskujuks olnud, leiab sageli kangelase kõrvalt targema nõuandja. Või siis vaata mõnda head filmi ja leiad ka sealt Õpetaja suure algustähega, kes kangelast ühel või teisel moel toetab. Üks tuntumaid näiteid popkultuurist on YodaTähesõdadest, kes Luke Skywalkeri õigele teele aitas.

Kuidas ma soovitud muutuse oma ellu toon?

Igasugune muutus, eriti veel suurem karjäärialane muutus, tekitab inimestes hirmu ja on täiesti normaalne nähtus. Esimene samm võikski olla selle hirmu teadvustamine ja aktsepteerimine.

Kui sa ei ole valmis kohe kõiki sildu põletama, pööra pilk lihtsamate võimaluste poole, kuidas enda töö huvitavamaks ja rõõmsamaks teha. Võib-olla on see mõni uus valdkond või teema töö juures, mis sind kõnetab ja inspireerib. Või on see juba olemasolevate teadmiste ja kogemuste jagamine teistega. Nii saad ennast kasulikumana ja vajalikuna tunda, mis toob ka rõõmu tagasi ning lisaks õpid ise uusi oskusi. Meenub aeg, kui hakkasin ise juhi ameti kõrvalt hakatud teiste juhtide arengu toetamisega tegelema. Olen veendunud, et see tegi mu sel hetkel paremaks inimeseks nii kolleegidele kui ka lähedastele. Ühtlasi tõi see hiljem mu praeguste liistude juurde. Muidu oleksin võib-olla siiamaani õnnetult kabinetinurgas istunud ja tundnud kurbust oma elu üle.

Mida teha aga siis, kui olemasolevat tööd täiendada või muuta ei saa ja hing annab siiski märku, et on aeg muutusteks, kuid julgust napib? Põhimõtteliselt ongi kaks valikut. Kas istuda õnnetult edasi või hakata otsima teed edasi. Enda kogemuse pealt soovitan pöörduda mõne hea coachi või mentori poole – mina olen iga kord nende abil elus edasi saanud.

Lõpetuseks veidi naljakas kogemus. Ühel hetkel, olles liiga pikalt venitama jäänud muutustega enda tööelus, hakkas unenägudes korduma motiiv, kus jäin hiljaks või millestki maha. Enamasti olid need lennukid ja laevad, vahel ka rongid. Ei osanud sellest midagi arvata, kuni hea kolleeg küsis, et millest sa oma elus oled maha jäämas, kuhu sa oled hiljaks jäämas? Siis sain aru, et alateadvus ise andis mulle märku: kuule, mees, aitab juba küll ja tee oma muutus ära. Peale muutusi kadusid ka need unenäod.

Millest Sinu unenäod Sulle räägivad?

Ain Mihkelson

Artikkel ilmus 05.04.19 Edasis.

2018 kokkuvõte Ainilt

Lubasin enne jõule suure suuga teha kokkuvõtte eelmisest aastast. Oli see ju väga äge aasta, täis nii rõõmsaid kui raskeid hetki, õppimisi ja jagamisi, saamisi ja andmisi.

Mis toimus minus endas, lisaks kõigele välisele?

Mõneti sobib aastat tervikuna iseloomustama mingi suurema ja vägevama jõu tunnetus ning ühenduse tajumine, mis on kaasa toonud parema intuitsiooni ja sügavama maailma taju. Rääkimata siis väikestest lahedatest imedest ja kokkusattumustest igapäeva elus.

Tagasivaade

Hirmudega tutvumine

Sügis oli minu jaoks väga keeruline aeg, kus sain tegeleda enda suurimate hirmudega. Kas ma olen ikka piisavalt hea ja väärt isa, mees ja inimene? Kuidas ma hakkama saan, kui suuremad planeeritud tegevused ja sissetulek ootamatult ära kukuvad? Kuidas ma siis reageerin ja oma rahu ning tasakaalu säilitan, mille olulisusest olen teistele nii innukalt rääkinud? Tagantjärgi oligi see vist eelmise aasta kõige raskem hetk.

Enne seda (äkki just tänu sellele?) eelnes sügavama sisemise kasvu ja puhastumise periood, kus sai terapeudi abiga minevikuhaavadega tegeletud ja puhastatud alateadvuses lahendamata mustreid. Üldse oli suvi-sügis suhteliselt sissepoole suunatud periood, kus tegelesin suuresti enda isiklike teemadega ja heategevusse ning kogukondadesse suunatud projektidega.

Rõõmsad hetked

Heledama hetkena sügisesse jäi aasta koolitaja nominatsioon Raplamaa Täiskasvanud Õppija nädala raames. Pean tunnistama, et ei suuda siiamaani enda kohta kasutada sõna koolitaja- no ei kõla õieti. Pigem tahaks öelda, et olen parimal juhul kaasa aitaja või arengu toetaja, kes aitab inimestel nende endi sügavama tarkuseni jõuda.

Suve algusesse jäi rõõmsama poole pealt minu esimese raamatu “Ümberpööratud pahupidi sünd, mis oli üks tõeliselt hinge rõõmustav hetk, tuues ühtlasi ka südamesse hingerahu. Tundsin, et isegi kui peaksin nüüd surema, olen ühe väga olulistest asjadest selles elus teinud ja saan nüüdsest elu rahulikumalt võtta. Küllap see oli siis niivõrd oluline verstapost, et hing ei saanud enne rahu, kui olin selleni jõudnud.

Unistustest edasi rääkides- coachingud muutusid veelgi sügavamaks ja tähendusrikkamaks, tuues inimestele (vahel ootamatul moel) muutusi, millest nad olid juba kaua unistanud või mõelnud. Seda on olnud tõeliselt inspireeriv pealt vaadata ja kogeda. Kõige lihtsam soovitus- räägi enda unistusest, kõva häälega, mõnele heale tuttavale, kes kuulata ja küsida oskab. Vahel sellest täiesti piisab.

Eriti tegid rõõmu suvised looduscoachingud, kus sündis tõeline maagia ja hinged said puudutatud nii loodusest kui mänguilust meie vahel. Huvitaval kombel olid kõik suvised looduscoachingud kingituseks sõpradelt või lähedastelt. Tundsin siirast heameelt, et ilmas on selliseid häid ja hoolivaid inimesi, kes märkavad, kui lähedane abi vajab.

Mentorite Kojas saime hakkama veidi pikema ja täiesti teistmoodi arenguprogrammiga juhtidele, mis oli paras väljakutse ja lõpuks kukkus välja hoopis teisel, paremal moel, kui plaanisin. Kinnitades taaskord, et meie võime ette näha, eriti teiste inimestega seonduvat, on kaunikesti piiratud.

Töötubadesse ja mõttekodadesse meeskondadega tuli juurde sügavam ja ühendust loov mõõde, nii et inimesed lahkusid rõõmsamate ja samas mõtlikumatena, justkui palju paremate inimestena. Võib-olla on sellele kaasa aidanud ka trummi ja teiste meelerännaku “tehnikate” kaasamine, mis töötavad teisel tasandil, kui puhtalt mõistusega loodu.

Meeskonnaga Preeriakojas

Kõlab veidi uhhuu jutuna, kuid trummi- ja meelerännakud on möödunud aastal saanud sügavama ja väekama mõõtme peale suvist Pete Bengry „koolitust“. See oli justkui trummikoolituse meistriklass, kus mitme päeva jooksul sai tehtud rohkem erinevaid trummi- ja meelerännakuid, kui eales oleks võimalikuks pidanud. Sealt sain ka vastuse küsimusele, mis oli mind pikalt painanud- kes ma siis ikkagi olen ja mida tegema peaks? Mitte et see vastust oleks mu elu lihtsamaks teinud, pigem vastupidi.

Novembrisse jäi aasta kõige intensiivsem, väsitavam ja samas innustavam kogemus. Sain maitsta elu õpetajana- nädalane kursus gümnaasiumi noortele  teemal “õnneliku elu loomine” võttis täiesti võhmale. Oli selles omajagu enda hirmudele vastu astumist (millegipärast olen noortega tööd peljanud, ilmselt mu enda koolihirmud) kui ka mitmete ootuste mitte täitumist. Minu jaoks kõige raskem noorte puhul oli kohese tagasiside puudus, erinevalt täiskasvanutest, kelle puhul saab üldjuhul kohe aru, kas meeldib või mitte. Nii vehklesingi justkui pimeduses, ja alles hiljem öeldi, et see või teine asi väga meeldis- nägudest aga ei lugenud kohe suurt midagi välja. Praegu tahaks öelda, et töö koolinoortega on koolitaja või õpetaja meistriklass- kui nendega saad hakkama, siis on täiskasvanutega töö lapsemäng. Küll aga oli kursuse lõpetamisel rõõm suur, kuuldes ja vaadates, kuidas nad mõtlevad ja kuhu välja jõudsid.

No ja enne jõulu suutsin korralikult üle tõmmata enda raamatu kingiprojektiga. Ise ka pärast imestasin, miks ma seda nii tõsiselt võtsin ja nii palju energiat sisse panin. Alles jõulude aegu sain aru, kui keskmest väljas olin vahepeal. Ometigi on hea meel, et sai ära tehtud- tänu sellele jõudis väga paljude inimesteni kingitus, mida nad poleks oodatagi osanud. Järgmine kord pean lihtsalt meeles pidama, et seda pisut nutikamalt ja tasakaalukamalt teha.

Raamatutega seoses meenub ka tutvumine kahe elava kirjandusklassiku- Valdur Mikita ja Doris Karevaga. Nendes kohtumistes oli rahu, rõõmu ja sügavust, vestlusi olulistel ja päris teemadel ning ühtlasi ka innustust edasiseks. Nii nagu õpipoiss saab inspiratsiooni Meistri käe all ja juures töötamisest, on ka nemad mind innustanud edasi kasvama, kirjutama ja mõtlema.

Päris uue leiuna aga jõudsin Eesti kirjaniku ja kunstniku Mathurani, keda lihtsalt peab kuulma. Tema loovkirjutamise õpitoad olid täiesti teisel tasemel, pannes mõtlema, et ma tahan ka ühel hetkel niivõrd ägedaid asju teha nagu tema teeb.

Sügisel sain teha täiesti teisel kujul ja moel VisioonirännakuLihtsalt tunne tuli ühel hetkel nii tugev, et tavapäraselt enam ei saanud. Tagantjärgi on hea meel, et ka see sai ära proovitud. Tundub, et seekord oli just sellist vaja, nii mulle endale kui osalejatele. Ühtlasi õppisin veelkord usaldama enda sisetunde tähtsust, isegi kui see võib viia ebamugavatesse olukordadesse.

Võib-olla sellest innustust saanuna sai kirjutatud Edasisse üks pikem lugu enda vaimsetest otsirännakutest viimastel aasatel. Oli see omajagu raske ettevõtmine minu jaoks- kas julgen sedalaadi teemalt teki kergitada. On ju tegu sügavalt isikliku jagamisega, kuid samas lootsin, et ehk on lugejatel sellest abi ja suudavad mõne minu ämbri tegemist vältida. Kuigi mul on tunne, et igaüks peab oma ämbrid ikka ise läbi kolistama.

Viimase asjana meenub sügisest väike võit magusasõltuvuse üle, mis jõulude aegu sai küll pisut kannatada. Olen eluaeg olnud suur maiasmokk ja kord koogiga algust teinud, ei suutnud kuidagi lõpetada. Nii saigi ühel hommikul, põdedes magusapohmakat eelmise õhtu koogisöömingust, otsustatud, et aitab küll, kas ma siis tõesti ei saa loobuda magusast. Kes siis ikkagi minu elu juhib, suhkur või ma ise? Ei olnud see muutus kerge ja elu ise veeretas ette igasuguseid ahvatlusi. Kõige raskem hetk oli pulma-aastapäeva tähistamisel mõni õhtu hiljem, kui vaatasin pikalt tõtt ülimalt ahvatleva šokolaaditordi tükiga- minu lemmikuga . Naine ka kõrvalt utsitas, et võta ikka, mis see teeb siis. Seekord jäin siiski mina võitjaks, ja see ilus puhas periood kestis kenasti jõuludeni. No ja jõuludest ma parem ei räägi, kuid õnneks on suuremate söömingute aeg möödas ja saab uuesti tavarutiinide juurde naasta.

Oluliseim küsimus?

Aastat kokku võtma sobib suvel minuni jõudnud küsimus- mis on sinu jaoks edu? Võrdlesin kuni selle küsimuseni end vastu ühiskonnas laialt levinud edumudelit. Järgi mõeldes sain aga aru, et olin ajale jalgu jäänud pilti kasutanud enda hindamiseks. Saanud selgeks edu kriteeriumid enda jaoks (rahu, vaikus, tasakaal, ise kasvamine ja teiste toetamine ning parema maailma loomine, ühenduses olemine jmt), mõistsin sel hetkel, et ma juba olengi edukas ja õigel teel.

Nii saan kokkuvõtvalt öelda, et möödunud aasta oli üks pagana äge ja edukas kasvu ning unistuste täitumise aasta.

Soovin ka sulle, et elaksid ja oleksid vastavalt sellele, mis on sinu jaoks oluline ja tõeliselt tähtis!

Mida ootan uuelt aastalt?

Eelkõige keskmest lähtuvat rõõmsat ja rahulikku olemist ning tulemuslikku tegutsemist. Elu edasi viivate ettevõtmiste toetamist, ise kasvamist ja teiste arengu toetamist. Tasakaalu maise ja vaimse, rahulikult olemise ja aktiivselt tegusemise vahel.

Maisel tasandil

  • Toon ellu uuel tasandil juhtide arengupogrammid, mis aitaksid  juhtidel inimese ja juhina kasvada ning tooksid kasu ka nende meeskondadele ja ettevõtetele.
  • Viin läbi lahedaid töötubasid ja mõttekodasid meeskondade ja gruppidega, kus saab nii looduses käia kui ka arutleda hetkel olulistel teemadel ja leida lahendused ees seisvatele väljakutsetele.
  • Viin oma coachingu ja mentorluse jägmisele tasandile, nii et inimesed, kes leiavad tee minuni, saaksid vastused enda küsimustele, jõuaksid enda päris olemuseni ning saaksid enda tõelise potentsiaali realiseerida.
  • Teen mõnusaid müstilise energiga loomisõhtuid, kus saab arutleda olulistel teemadel, kõlavad erinevad helid, mõtted puhastuvad ning rahu ja rõõm saabuvad hinge.
  • Aitan “Ümberpööratud pahupidi” lugejateni  jõuda ja kirjutan uue raamatu valmis.

Vaimsel tasandil

Ootan eelkõige olemise ja elamise kvaliteedi stabiilsust- et kõikides päevades oleks nii rahu kui rõõmu, sügavust ja ühendust, valgust ja helgust.

Millegipärast meenus siinkohal Mathura ütlus „Kõik algab vaikusest, mis on iseenesest täiuslik ja täielik. Alustad vaikusest ja otsid valgust, mis inimest toidab.“

Ning siis teed seda, mis tuleb sul loomulikult hästi välja, kui oled ühenduses- see ongi sinu ülesanne siin elus.

Just seda kvaliteetset ühendust- iseenda päris olemuse, teiste inimeste, looduse ning kõige looduga- ja loomulikkusest hästi tulevat elu edasi viivat tegutsemist tahangi rohkem siia ellu.

Mõnusaid olemisi ja tegemisi, rahu, rõõmu ja armastust kõikidesse päevadesse!

Ain Mihkelson