Ei ole vist midagi hinnatumat kui vabadus. Ometi näib, et just vabaduse oleme ise käest ära andnud, täiesti vabatahtlikult ja iseseisvalt.
Martin Luther kirjutas traktaadis kristlase vabadusest esmapilgul paradoksaalsest vastuolust: „Ristiinimene on kõige vabam isand ja pole kellegi alam“ ja samas on ta „kõige kohusetruum teener ja kõikide alam.“[1]
„Kuidas nii?“ tahaks küsida tänapäevane kahend-süsteemis (õige/vale, hea/halb) mõtlema harjunud inimene. Mida tähendavad mõisted alam, isand, kohusetruu ja teener tänapäeval? Miks ülepea peaks mõtlema 500a tagasi kirjutatud traktaadile ristiinimese vabadusest.
Veelgi enam, nagu küsib Kristin Largen – millest me peaksime vabanema ja mille nimel?[2] Järgnevalt püüan lühidalt neile küsimustele vastata.
1. Isandad ja alamad
Sõnad „isand“ ja „alam“ jäävad ilmselt tänasele inimesele võõrapäraseks ja kaugeks. Nende asemel kasutame sõnu ülemus, juht, juhataja, tööandja, mõnel pool ka pealik või boss. Alama asemel aga kasutame sõnu alluv või töövõtja, tööline või töötaja.
Lutheri paradoks jääb aga endiselt kehtima. Öelda, et juht on kõikide alluv või et inimene pole kellegi alluv, on paljudele arusaamatu. Oleme harjunud, et juht ütleb, kuidas ja mida teha ning töötajad teevad, mida juht ütleb.
Tasahaaval on küll edumeelsemates organisatsioonides juurdumas arusaam, mille järgi inimesi enam alluvateks ja ülemateks ei jagata. Asemele tulevad nn ühistarkusega juhtimise lähenemised (vt näiteks holokraatia[3]), kus otsene alluvussuhe puudub ja inimesed ise juhivad end. Räägitakse ka teenivast juhtimisest, kus juht on kõigi oma töötajate teenistuses. Tõsi, Eestis on need veel harvad, kuid loodetavasti järjest enam levinud nähtused.
2. Vabadus millest?
Minu arust on oluline küsimus vabadusest igapäevase (töö)elu kontekstis. Lutheri järgi ei pea inimene õigeks mõistetud saamiseks midagi tegema. Hinged mõistetakse vaid „Jumala sõna abil, ainuüksi usu kaudu, ilma tegudeta õigeks, pühitsetakse, tehakse tõeliseks, rahumeelseks, vabaks ja täidetakse kõige heaga.“[4]
Tõenäoliselt tänapäeval enamus inimesest ei mõtle õigeks mõistetud, lunastatud või pühitsetud saamisele. Millest me siis tänapäeval peaksime vabaks saama?
Ametlikult ei ole enam orjust, mille järgi oleme põlistatud isanda külge. Kuid näib, et oleme ise võtnud endale kohustuse palehigis leiba teenida. Olgu selle taga laenukohustus, soov ennast edukana näidata, rikkust koguda vmt.
Näib, et eelkõige vanemad põlvkonnad on tugevalt mõjutatud askeetlikust protestantlikust tööeetikast. Max Weberi järgi peeti juba mitusada aastat tagasi puhkamist ja jõudeelu nautimist vaata et raskeimaks patuks.[5] Sama arusaam näib kehtivat ka tänapäeval, võibolla teistel põhjustel. Kivirähki „Eesti matus“ on selle ilmekaks illustratsiooniks, nii nagu ka Tammsaare sageli valesti mõistetud töö läbi armastuse leidmise käsk.
Ilmselt ei mõelda enam, et töö päästab inimese põrgust. Kuid ületöötamisest tingitud stress ja vaimsed haigused on arenenud ühiskondades saanud nii tavaliseks, et me isegi enam ei küsi, miks ja mille nimel me rabeleme.
Probleem on laiaulatuslik- 2021.a Eestis tehtud uuringu järgi olid 71% vastanutest kogenud tööstressi.[6] Samal aastal USA’s tehtud uuringu kohaselt olid 89% vastanutest nimetatud aastal kogenud läbipõlemist.[7] Kas ehk on just siin vabadus, mida tänapäeval vajame?
Meenub ühe osaleja tunnistus juhtide arengupäevalt: tema jaoks on kõige õudsem, kui tal ei ole pühapäeval midagi teha. Nii tugevalt on sisse juurdunud pidev tegutsemine. Seetõttu vajabki minu arust edumeelne lääne ühiskond sõnumit ja kinnitust – me ei pea pidevalt tegusema ning ennast haigeks töötama. Me ei vaja enda olemasolu õigustamiseks võistlust, kes töötab rohkem ja kellel on kiirem.
Kes seda sõnumit peaks kandma? Ma ei ole kindel, et tänases ühiskonnas saab selline üleskutse põhineda Lutheril või mõnel muul religioossel autoriteedil. Pigem peaksid seda sõnumit edastama ühiskonnas mõjuvõimu omavad isikud. Eestis on üks tuntuimaid puhkamise eestkõnelejaid Fred Jüssi, kes räägib molutamise olulisusest. Kuid temast üksi jääb väheks.
Lisaks väljast tulevale kinnitusele on sama oluline leida üles sisemised sügavamad põhjused: kellele ja mida me püüame tõestada enda pideva tegutsemisega? Tõnu Lehtsaar on kirjutanud puhkamisvõimetuse sündroomist, mille järgi jõudeolekus inimene kogeb ebamäärast süütunnet.[8]
Miks me aga kogeme sellist süütunnet? Mis aitaks inimesi, kes püüavad tööga täita tühikut hinges? Tühikut, mille üks põhjus võib olla alateadlik vajadus millegi kõrgema, püha, järele? Vajadus tingimusteta omaksvõtu ja tunnustuse järele.
Mulle näib see paraja pähklina tänastele terapeutidele. Kuidas aidata inimestele üles leida nendes oleva sügavama igatsuse põhjus ning viisid selle täitmiseks.
3. Vabadus milleks?
Eelpool kirjutasin, kuidas Lutheri järgi tehakse inimene vaid usu läbi „tõeliseks, rahumeelseks, vabaks ja täidetakse kõige heaga“.[9] Mis on see hea, milleks me peame enda vabastama?
Ehk on selleks tingimusteta armastus kui Looja olemuse kirjeldus ja väljendus? Armastus, mis on tänapäevalgi „kehtiv“ mõiste.
Just inimese südant täitvast suurest isetust armastusest tuleneb Lutheri järgi inimeste soov ja vajadus teenida ligimest. Armastusest, mis on vaba kohusetundest või soovist midagi tagasi saada, täidetud isetust teenimise soovist ja rõõmust. Nii asetab inimene end kõigi teiste teenistusse, ootamata vastutasu.[10]
Näib, et just siin võiks peituda tänapäevase vabaduse olemus, alus ja siht. Armastuses, mis on vaba isekusest ja individualistlikest ihadest, alati teiste teenistuses. Largen ütleb selle kohta tabavalt – kristlase vabadus on mõistetav ja leitav vaid suhetes teistega, saades aluse tema suhtest Jumalaga[11].
Miks selline armastus vajalik peaks olema?
Charles Eisenstein toob hea metafoori: enamus inimesi ei kanna oma laste eest hoolt, kuna seda käsib seadus ja võib trahvi saada laste unarusse jätmise korral.[12] Inimesed ei hakka teistest ja keskkonnast hoolima hirmutamise, ähvarduste või seaduste tõttu, vaid ainult siis, kui nad mõistavad ja armastavad seda, mille osa nad on.[13] Nii näib just armastus olema „võluvits“, mis aitab meil pühenduda nii liigikaaslaste kui kogu loodu eest hoolitsemisele.
Kuidas sellise armastuseni jõuda?
Jaapanist on pärit mõiste ikigai, mis seob kokku inimese tugevused ja oskused, töö, kutsumuse ja sissetuleku. Ikigai järgimine tagab õnnelikuma elu: inimene teeb seda, mis tal hästi välja tuleb, mis teeb südame rõõmsaks ja on teistele päriselt vajalik. Nii toimides muutub töö millekski enamaks, kui lihtsalt palehigis leiva teenimiseks. Töö saab suurema tähenduse ja pakun tegijale rõõmu.[14]
Minu arust saab sel hetkel tööst tegev armastus, mis ei küsi enam, mis ma vastu saan, vaid annab end isetult teiste teenistusse. Ehk võiks just selline armastusest kantud töötamine olla tänapäevane vaste Lutheri kirjeldatud „kõige kohusetruum[ale] teen[rile] ja kõikide alam[ale]“[15]?
Siis on inimese elu ja tegevus kantud armastusest kõige vastu, sõltumata sellest, mida ta teeb või usub. Selliselt tegutsemisel asendub palehigis rühmamine rõõmsa tegutsemisega, milles on nii pingutust kui rõõmu tehtust.
Kokkuvõte
Juba 500a tagasi kirjutati, et inimene ei pea päästetud saamiseks midagi tegema, vaid ta on usu läbi päästetud. Lutheri järgi on ristiinimene korraga nii kõige vabam isand kui kõige hoolsam teener, tänapäevases mõistes nii tööandja kui töövõtja.
Näib, et täna vajame vabadust ületöötamise kultusest, millega püütakse täita tühimikku endas. Me püüame õigustada töötamisega enda olemasolu, väärikust ja väärtust.
Olles aga kord tõeliselt vabad, saame leida tee tegeva armastuse ehk tööni, mis täidab meid rõõmuga. Tegutsemiseni, milles antakse end isetult ligimese ja kogu loodu teenistusse, kandes nii rõõmsalt kõige ja kõigi eest hoolt.
Ilusat uut päeva!
Ain Mihkelson
[1] Martin Luther, Valitud tööd, toim Urmas Petti ja Katre Ligi, tõlk Urmas Petti et al., Avatud Eesti raamat (Tartu: Ilmamaa, 2012).
[2] Kristin Johnston Largen, „Freedom from and Freedom for: Luther’s Concept of Freedom for the Twenty-First Century“, Dialog: A Journal of Theology 52, nr 3 (2013): 232–43, doi:10.1111/dial.12048.
[3] Ethan Bernstein et al., „Beyond the Holacracy Hype“, Harvard Business Review, 1. juuli 2016, https://hbr.org/2016/07/beyond-the-holacracy-hype.
[4] Luther, Valitud tööd, 316.
[5] Max Weber, Henn Käärik, ja Peter Burke, Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim: Protestantlikud sektid ja kapitalismi vaim: [essee], tõlk Jaan Isotamm ja Triinu Pakk, Ajalugu. Sotsiaalteadused (Tallinn: Varrak, 2007), 128.
[6] CV-Online Estonia OÜ, „Uuring: töötajate vaimne tervis on aastaga halvenenud“, Tööelublogi, 13. oktoober 2021, https://tooelublogi.ee/2021/10/13/uuring-tootajate-vaimne-tervis-on-aastaga-halvenenud/.
[7] Visier, „When Vacations Aren’t Enough: New Visier Survey Finds 70% of Burnt Out Employees Would Leave Current Job“, Visier Inc., 17. august 2021, https://www.visier.com/blog/trends/new-survey-70-percent-burnt-out-employees-would-leave-current-job/.
[8] Tõnu Lehtsaar, „Tõnu Lehtsaar: puhkamisvõimetuse sündroomist“, ERR, 6. mai 2021, https://www.err.ee/1608202855/tonu-lehtsaar-puhkamisvoimetuse-sundroomist.
[9] Luther, Valitud tööd, 316.
[10] Ibid., 335–38.
[11] Largen, „Freedom from and Freedom For“.
[12] Charles Eisenstein, Kliima: uus lugu, toim Lyyli Virkus, tõlk Kaido Kangur (Tallinn: Postimees Kirjastus, 2021), 138.
[13] Ibid., 157.
[14] Gaines Jeffrey, „The Philosophy of Ikigai: 3 Examples About Finding Purpose“, PositivePsychology.Com, 17. november 2020, https://positivepsychology.com/ikigai/.
[15] Luther, Valitud tööd, 310.
Pilt: Robert Lukeman on Unsplash