Miks nõuandmine ei tööta ja mis on parem lähenemine?

Alustavate coachide ja mentorite suurimaid lõkse on kliendi küsimus: „Mida sina mulle soovitad?“ Sellele on ju nii lihtne vastata. Lisaks annab hea tunde – kellele siis ei meeldiks nõu anda.

Kuid meenuta nüüd, mitu korda oled sa näinud, et keegi on teiste nõuandeid kuulda võtnud? Isegi väiksed lapsed eiravad rõõmsalt vanemate nõuandeid, täiskasvanutest rääkimata. Või mõtle enda peale. Tõenäoliselt on hulk asju, mida sulle on öeldud, et peaksid tegema, aga ei tee. Või vastupidi.

Eriti kehtib see põhimõte coachingus ja mentorluses. Noore mentorina olin korduvalt pettunud, kui minu arust briljantsele nõuandele vastati: „Jah, aga minu puhul see ei tööta/kehti“ vms. Isegi kui kliendile nõuanne meeldis, selgus järgmisel korral, et ta ei olnud seda kasutanud. Lõpuks mõistsin, et kliendile nõu andes teen talle karuteene. Võtan temalt võimaluse ise lahendus leida ja elu paremaks muuta.

Miks see nii on?

Öeldakse, et nõuannet kuulates läheb aju „neutraalolekusse“ ja nõuanne ei salvestu ajju.

Teiseks, nõuande puhu on suur oht, et see jääb vaid ratsionaalsele tasandile. Kui sa tahad, et inimene teeks, mida lubab, pead kaasama ka tema emotsioonid.

Kolmandaks, ise lahenduseni jõudmisel kulutab klient omajagu mõtteenergiat, mis muudab lahenduse talle kallimaks. Nii nagu tasuta saadusse ei suhtu me pooltki nii hoolsalt kui kalli raha eest soetatusse.

Kuidas inimeses muutusi päriselt toetada?

Pakun vähemalt kolm võimalust:

1) Võimsate küsimuste abil, mis lähevad sügavale inimese hinge ja olemusse. Hea, kui aitad inimesel mõista, miks ja kui oluline see küsimus talle on.

2) Vahetu kogemuse abil, mille inimene saab uutmoodi tegutsemisest või mõtlemisest. Seda varianti on aga coachingus ja mentorluses keerulisem kasutada, kui sa just temaga koos „põllul“ ei ole.

3) Tõeliselt inspireerivate ja südamesse minevate lugude abil. See aga eeldab keskmisest võimekamat lugude vestjat.

Mis ma tegema peaks, kui ikkagi küsitakse nõu?

Lihtsalt küsimust ignoreerida ei olels viisakas. Küsi parem, kas ta on nõus kõigepealt enda lahendused välja pakkuma, lubades, et soovi korral jagad pärast oma kogemust. Kui inimene on oma lahendused välja pakkunud, lase tal välja valida endale sobivaim.

Kui ta ikka veel nõuannet soovib, ära anna ühest soovitust. Jaga parem, kuidas oled ise teinud või teisi näinud tegutsemas. Nii jääb vastutus valiku ja teo eest inimesele endale. Tõenäosus, et ta öeldu järgi tegutseb, on kordi suurem. Lisaks ei tule ta järgmine kord, kui asjad viltu läksid, sulle ütlema, et vaata mis nüüd sinu pärast juhtus.

Mõnikord on vaja vastata otse, kui tegu on väga lihtsa tehnilise küsimusega. Lemmiknäide – kui keegi tuleb küsima, kus siin majas WC on, ei ole mõtet hakata küsimuste kaudu lahendust otsima.

Lõpetuseks – hea coachi ja mentori võtmeoskus on küsida lihtsaid, kuid võimsaid küsimusi, ja kuulata. Väga hea coach suudab aga kokku siduda kliendi mõistuse, südame, hinge ja kehatarkuse.

Mõnusat küsimist!

Artikkel ilmus 16.03.21 Eesti Mentorite Koja kodulehel

Photo by Mikel Parera on Unsplash

Mis on õnneliku elu siht?

Vahel inimesed küsivad, mis on elu mõte. Milleks me siin oleme, mida oleme tegema tulnud?

Seda võib vaadata seitsmel erineval tasandil. Need on justkui erinevad maailmad, matrjoškad, kus suuremad ja sügavamad hõlmavad väiksemaid.

Esimeses heidetakse meid suurest tervikust välja, nii nagu laine heidab veetilga rannale. Sellest üksi olekust algabki teekond tagasi suure terviku poole. Oleme kui veetilk, kes suurelt rannalt aurustub ja vihmana maale sajab, et siis elujõge mööda tagasi ookeani voolata.

Teises toimub kiire kasvamine ja vaimustunult koos eluga rõkkamine. Tunneme maailmast siiralt rõõmu, näeme teda värvilise ja mitmemõõtmelisena. Tajume elu müstikat ja muinasjutulisust, suhtleme kujutlevate sõpradega. Kogu maailm on üks suur mänguväljak. Vaimustume sellest, kuidas vahel sajab vihma ja siis paistab päike. Kord voolame kiirelt ja teisal jääme vaimustunult kollast liblikat imetlema.

Kolmandas avastame ennast ja sõbrad. Armume teistesse, õpime „täiskasvanu“ kombel elama ja saame esimesed valusad kogemused.

Neljandas teeme tööd, vahel võitleme eluga, konkureerime ja kogeme puudust. Meil tekib hirm- äkki meil ei ole piisavalt- ruumi, õhku, toitu, raha jne. Või et me ise ei ole piisavalt head, ei enda ega teiste silmis.

Viiendas on soov elu paremaks teha ja oma kutsumus leida. Oluliseks muutub nende elu parandamine, kellega koos kujuteldava sihtpunkti poole liigume. Me ei tea, mis see sihtpunkt on, kuid see tõmbab ja kutsub meid vastupandamatult. Saame esimesed kokkupuuted, vihjed millestki suuremast, Allikast endast. Kohtume erinevate õpetajatega, saame neist mõjutatud ja mõjutame neid.

Kuuendas tuleb elujõega kaasa minemine ja elule uuesti ärkamine. Saame püsivamad kogemused Allikast ja tema suurusest. Kogeme teadlikult kõike seda, mis meile teel ette jääb. Vahel on jõepõhi liivane, siis mudane, siis kivine. Vahel on taevas meie kohal pilvine, vahel päikeseline. Vahel kulgeme aeglaselt ja laisalt, vahel kiirustame üle kärestike ja uperpallitame koskedest alla. Kõik need kogemused talletame endasse, väikesesse veepiiska, et lõpuks ookeanile edasi anda.

Lõpuks jõuame Algallika juurde tagasi– ookeanini, millest kord eraldusime. Kutsutakse teda erinevate nimedega- teadlased kvantväljaks, indiaanlased Suureks Vaimuks, kristlased Jumalaks, hiinlased Taoks jne. Kuid nimi polegi tähtis—nagunii ei suudeta teda lõpuni kirjeldada. Loeb vaid vahetu ja ajatu kogemus, milles lahustub kõik ja millest tekib kõik.

Mis sellest järeldub?

Ilmselt pole ühte, õiget ja ainsat elu eesmärki. On vaid elu ise erinevates vormides ja värvides. Igal elujõe lõigul erinevad sihid ja eesmärgid, milleni mõistusega ette vaadata püüdes ei pruugigi küündida. Nii nagu jõge mööda alla sõites näeme vaid järgmise käänakuni, nii on ka elus. Vaid tagasi vaadates näeme läbitud teekonda, ja toimunu saab tähenduse, muutub loogiliseks.

Lõpuks polegi vist oluline, kui suureks piisaks oleme kasvanud, mida ehitanud või millise varanduse kogunud. Pigem see, millise värvi oleme elujõele andnud ning mis kogemustega ookeani tagasi jõuame.

See võikski orientiiriks olla – igal teelõigul elust rõõmu tunda, enne kui elujõgi uue käänaku teeb ja uued kogemused toob.

Mõnusat kulgemist ja rõõmsat loomist!

Ain Mihkelson

5 moodust, kuidas iga päev õnnelikumalt elada

Sageli arvatakse, et elu parandamiseks tuleb teha suuri ja dramaatilisi muutusi. Vahel peabki, kuid tõenäoliselt mitte iga aasta. Lihtsam on vähehaaval aga järjekindlalt kasvada. Nii, nagu puud kasvavad jupphaaval iga aasta.

Pakun välja viis moodust, mis igapäevasel praktiseerimisele viivad õnnelikuma eluni. Seejuures palju kindlamalt, kui suured ja dramaatilised muutused mõni kord elus. Seda kinnitavad nii suur hulk teadusuuringuid kui ka mu enda kogemused.

1. Päeviku pidamine

Aitab sul enda jaoks olulise läbi ja lahti mõtestada ning saadud kogemustest õppetunnid välja noppida. Saad rahulikult unistada ja plaane seada ilma suuri kohustusi võtmata. Päevik hoiab sulle olulise meeles. Samuti on päevik hea koht frustratsiooni ja murede kahjutult välja elamiseks,

Alusta nii nagu sulle sobib. Mulle meeldib hommikuti enne muid asju kirjutada, kuid võid ka õhtul kirjutada. Peaasi, et võtad endale päevas vaikse hetke. Mõni kirjutab pabermärkmikku, mõni arvutisse. Proovi mõlemat ja vaata, kumb sulle rohkem sobib.

2. Liikumine värskes õhus

Juba 30min päevas on väga tubli algus. Hommikuti liikumine loob kogu päevale hea fooni. Kuid ka õhtul peale sööki pidi kasulik olema. Mõlemad aitavad kaasa heale unele, mis laseb sul päeval efektiivsemalt toimida. Ideaalis võiks liikuda looduses, kuid ka linnapargis või -tänavail käimine ajab asja ära.

3. Mõtlus ehk meditatsioon

Hommikuti mediteerides lood rahuliku fooni kogu päevale. Õhtuti aga maandab kenasti päeval kogunenud pinged.

Kui klassikaline meditatsioon pole sinu teema, otsi mõni aktiivsem variant. Hea kombo on käimismeditatsioon (Google’i otsingus “walking meditation”). Nädalavahetuseks on head variandid fotojaht, korilus, kalapüük vmt. Kõik sellised tegevused, mis tähelepanu endasse tõmbavad.

4. Tänurituaal

Meenuta teadlikult, mis su elus juba praegu hästi on. Tunneta seda kogu oma keha ja südamega. Võid ka päevikusse kirjutada- mul on päevikus selle jaoks eraldi koht. Sobib nii hommikul peale tõusmist kui õhtul enne uinumist teha (boonusena toob hea une).

Järjekindlalt praktiseerides muudab see su tasahaaval õnnelikumaks. Ilma, et peaksid ostlema, tööd vahetama või suuri muutusi tegema.

5. Millegi uue õppimine

Proovi kuu aega iga päev võtta 20 min lugemiseks, podcastide kuulamiseks või mõne uue oskuse omandamiseks. Aastas teeb see kokku 120 tundi enda arengule pühendatud aega.

Kui aga isegi 20 min päevas tundub palju, vaata järgi, kuhu su aeg kaob. Väikeste laste kõrvalt või mitut tööd tehes on tõesti iga minut arvel. Muul juhul tasuks vaadata, palju aega kulub n sotsiaalmeediale või telekale.

Kuidas alustada?

Hea on kõiki neid asju tehes luua regulaarsus ja alustada vähemast.  Nii on lihtsam end reel hoida. Võid siit juurde vaadata, kuidas luua uusi harjumusi nii, et need püsima jääksid.

Kui sa kõiki viite juba praktiseerid, leiad rohkem ideid õnneliku elu kogemiseks siit: 12 õnnetoovat tegevust.

Mõnusat uut aastat kõigile!

Ain Mihkelson

Photo by Artem Beliaikin on Unsplash

Kuidas päriselt enda lubaduste juurde jääda?

Optimistlikumad meist annavad uue aasta alguses lubadusi. Hakkan sportlikumaks, tervislikumaks, paremaks, lähen trenni, pean dieeti jne. Pessimistlikumad või elukogenumad on sellest loobunud. Nad teavad, et enamasti need lubadused ei kesta. Nii ongi, heal juhul pooled uusaasta lubadustest saavad tõeks.

Kuidas siis tuua kestvad muutused enda ellu? Kuidas luua harjumused, mis toetavad meie eluteed?

Miks me ebaõnnestume uusaasta lubaduste pidamisega?

Vähemalt kahel põhjusel. Esiteks ei pruugi lubaduse taga olev soov (peenema nimega motivatsioon) piisavalt selge ja tugev olla.

Teiseks, me püüame lubadusi puhtalt tahtejõu pealt ellu viia. Kuid tahtejõud kulub päeva jooksul samuti nagu füüsiline lihas väsib. Ilmselt on kõik kogenud, kuidas väsitava päeva õhtuks on tahtejõust alles vaid riismed. Nii kaob jõud lubatu ellu viimiseks, kui on vaja pingutada.

Mida siis teha? Kas oleme määratud hukule ja jäämegi enda nõrkuste küüsi?

Kaugeltki mitte. On hulk inimesi, kes on suutnud lubadused ellu viia. Ja me kõik oleme mõne uue harjumuse juurutanud. Enamus meist ju peseb iga päev hambaid- on seegi noorena omandatud harjumus.

TIPTOP meetod kestvate harjumuste loomiseks

Jagan järgnevalt meetodit, mis aitab uue harjumuse juurutada.

Koosneb see viiest osast. Esimesed kolm (TIP) on ettevalmistus, mis tuleb üks kord läbi teha. Need loovad tugeva vundamendi lubatud tegevusele. Keskmine osa (T) on lubatud tegevuse endaga seotud. Viimased kaks järeltegevust (OP) aitavad tehtul kinnistuda.

Olen coachina näinud seda toimimas, nii teiste kui enda peal. Näitena kasutan jooksuharjumuse loomist (jõudsin nii aastaid tagasi nullist maratonini). Kuid see meetod sobib ükskõik millise uue harjumuse loomiseks või vana muutmiseks.

Tähendus

Miks see muutus või lubadus mulle oluline on?

Küsi endalt vähemalt viis korda “miks”, minnes iga kord sügavamale.

Näiteks: miks ma tahan jooksmas käia- see annab hea tervise. Miks on hea tervis oluline- nii jõuan rohkem. Miks on oluline jõuda rohkem- nii olen parem isa/ema oma lastele ja kaaslane oma kaasale. Miks on oluline olla parem ema/isa/kaaslane- nii muudan nende elu paremaks. Miks on oluline nende elu paremaks muuta- …

Nii läbi mõeldes saad selgemaks, miks soovitu sinu jaoks oluline on. Või saad aru, et tegelikult polegi. Siis võid selle rahulikult kõrvale panna. Kui tähendus puudub, on tõenäosus lubaduse ellu viimiseks väga väike.

Identiteet

Kes ma siis olen, kui ma lubatu ellu toon? Mida minu kohta öelda saab?

Ülaltoodud näidet kasutades olen hea isa/ema/kaaslane. Raskel hetkel on seda endale hea meelde tuletada (näiteks kui ei viitsi õhtul jooksma minna). Saad endalt küsida, kas ma tahan olla hea isa/ema või …

Päästik

Mis käivitab lubatud tegevuse? Mis annab märku, et nüüd pean tegutsema?

Selleks võib olla nii koht, aeg, tingimus, tegevus. Näiteks igal õhtul kell kuus. Või iga kord, kui koju jõuan. Päästikuks võib olla ka tunne- väsimus, vihastamine, tüdimus, nälg, rõõm jne. Näiteks iga kord, kui tunnen magusaisu, teen seda või toda.

Tegevus

Mida ma täpselt teen, kui päästik käivitub?

Mida täpsemalt kirjeldad, seda parem. Toon näite päris elust. Hea tuttav Tarmo Mere lubas igal õhtul koju jõudes trenniriided selga panna ja väravani minna. Ja seal alles mõelda, kas läheb jooksma või mitte. Küsimuse peale, mitu korda ta tagasi on tulnud, vastas ta null korda.

Oluline on tegevus nii selgelt läbi mõelda, et ei peaks enne tegutsemist enam mõtlema. Mida lihtsam on alustada, seda parem. Võid teha ka ettevalmistusi, et oleks lihtsam alustada. Näiteks paned trenniasjad hommikul valmis, kui vaim on veel värske.

Ohverdus

Tähista ja võta tegevust kui lühiajalist ohverdust parema tervise, suhte, elu vmt nimel.

Jooksuga on lihtne- see tekitab niigi hea tunde peale jooksu. Kui aga tegevusest endast rõõmu kohe ei sünni, premeeri end millegi tervislikuga. Nii tekib positiivne emotsioon tegevusele, mis innustab edasi minema.

Progress

Oma tegevuste/tulemuste mõõtmine ja raporteerimine.

Jooksu puhul võid kasutada äppi (n Sports-Tracker või spordikellade äpid), mis jooksud salvestab. Kui näed, et oled juba 3 nädalat korralikult trenni teinud, ei taha sa enam edukat jada katkestada.

Muude tegevuste puhul aitab tehtu/tulemuste üles kirjutamine. Olgu siis seinale tabelisse, arvutisse või päevikusse.

Väga tugevalt toetab, kui saad kellelegi lubatust regulaarselt ette kanda. Uuringute järgi täidetakse vaid alla poole endale lubatust. Kui aga inimene lubab kellelegi oma tegevusest raporteerida, kasvab tõenäosus 95% peale.

Võid näiteks sõbraga kokku leppida, et igal pühapäeval kannad ette, mitu korda trennis käisid.

Kaua peaks ennast sedasi juhtima?

Optimistlikumad räägivad, et 21 päeva jooksul kujuneb uus harjumus. Realistlikumad räägivad 40, 60 ja 90 päevast, isegi aastast. Mul on jäänud mulje, et 2-3 kuuga juurdub juba suhteliselt tugev harjumus.

Kui uus ja toetav harjumus on kord juurdunud, ei pea sa enam sellele mõtlema ja tahtejõudu kasutama. See juhib sind automaatselt nagu teisedki harjumused. Sedapuhku aga just sinna, kuhu sina soovid. Nii oled oma elu juhtimise enda kätte võtnud.

Millest alustada?

Vali tegevus, mis sulle endale tundub kõige kasulikum JA meeldivam. Nii on lihtsam alustada.

Inspiratsiooniks leiad mõned igapäevased inimesi õnnelikumaks tegevad tegevused siit.

Mõnusat enda ja oma elu kujundamist!

Ain Mihkelson

Photo by Joshua Earle on Unsplash

Kas ongi nii, et eitustest leiame enda tõelise olemuse?

Neil päevil jõudis minuni taipamine, et kogu elu olen liikunud ühest eitusest teise.

Kakskümmend aastat tagasi arvasin, et minust ei saa kunagi juhti. Küll ma punnisin sellele vastu. Alguses oli raske ka. Jätkasin spetsialisti moodi, võttes kõik enda peale ning püüdes kõige targem ja parem olla. Alles siis, kui vanast mallist lahti lasin, tulid kergus ja rõõm tagasi.

Seejärel tulid sport ja  veganlus. Olin arvanud, et minust ei saa kunagi maratoonarit ja, hoidku jumal selle eest, veganit. Möödusid aastad ja leidsin end maratonidelt, veel hiljem veganluse. Alguses tervise ja füüsilise võimekuse parandamise nimel. Hiljem lisandus keskkonna vaade ja eetilised kaalutlused.

Koolitaja. Olen kogu aeg öelnud, et minust ei saa koolitajat. Et ma ei ole koolitaja ja ei usu sellesse. Ometigi, see mida täna teen, on enamuse meelest koolitus. Isegi niivõrd, et olen kaks korda nomineeritud Raplamaa aasta koolitajaks.

Seejärel ettevõtlus. Olen arvanud (ja seda kinnitasid ka mitmed testid), et ma ei ole ettevõtja tüüp. Ega ei olegi. Kuid sellest hoolimata on ettevõtlus minu ellu hiilinud. Ei saa küll öelda, et oleksin suur ja edukas ettevõtja, kaugel sellest. Kuid hing on sees ja olen saanud teha asju, mis mulle tõeliselt meeldivad.

Raamatu kirjutamine. Ka see tundus noorena maru kauge ja kättesaamatu unistus. Ometi sai kaks aastat tagasi “Ümberpööratud pahupidi” kaante vahele ja järgmise raamatu käsikiri ootab toimetamist.

Viimaks- usk. Olin sügavalt veendunud, et minust ei saa kunagi usklikku. Mulle on see tähendanud kirikus pobisevat memmekest või ekstaatilist usuhullu, kes kõigile oma tõde kuulutab. Tänaseks on aga usu tähendus ja olemus oluliselt sügvamaks muutunud. Päädides esimesel jõulupühal ristimise ja õnnistamisega luteri kirikus.

Kas ongi siis nii, et eitustest leiame enda tõelise olemuse? On see vaid ego, mis olulistele muutustele tugevalt vastu punnib ja meid õnnest eemal hoiab?

Ehk tasub mõelda, mida olen enda elus tugevalt eitamas? Mille kohta ütlen, et minust seda või toda kunagi ei saa? Äkki on seal taga midagi, mis mu hinge kutsub ja kõnetab?

Meenus mõne päeva tagune vestlus juhiga. Jutu sees mainis, et talle käib närvidele coachide plahvatuslik kasv tema tutvusringkonnas. Kõigist on koroonaajal justkui coachid saanud, ja tema hoiab end sellest teemast eemale. Ometigi tegutseb ta osaliselt mentorina, mis ei ole coachingust kuigi kaugel.

Jäin mõtlema, mida ise täna eitan. Kõige suuremat vastupanu on tekitanud kirikud ja vaimulikud. Samas on pühamehed mind alati köitnud. Esimest korda kõnetas mõte pühamehest Robin Sharma raamatus „Pühamees, surfar ja tegevjuht“. Heas lihtsas ja inspireerivas võtmes- väga hea lugemine. Hiljem on näiteks Mahatma Gandhi ja Dalai Laama raamatud inspireerinud, andes pühamehe mõistele sisu juurde.

Kokkuvõtteks- äkki ongi meie eitustes peidus enam, kui välja paista? Kui elus on midagi puudu, värvid ja rõõm on kadunud, tasub ehk vaadata, mida ma eitan ja eemale surun. Ehk on just seal peidus uued väljakutsed ja energiad, mis oma ellu tuua.

Mõnusat uskumuste ümberhindamist ja rõõmu ellu toomist!

Ain Mihkelson

Artikkel ilmus esmalt Edasis 26.12.20

Photo by Soheb Zaidi on Unsplash

Mida meeldejäävat tõi endaga 2020?

Möödunud aasta jääb ilmselt kõigile kauaks meelde. Mis olid olulisemad hetked minu jaoks, nii tööalaselt kui isiklikus plaanis?

Aasta alguses sai minust väikest viisi eksportöör- töötasin rahvusvaheliste meeskondadega. Vahelduseks oli päris tore Eestist väljas komandeeringus käia. Meenutas see mõneti panga aegasid, kui sai Läti vahet sõidetud. Rõõmu aga pikaks ei jagunud- koroona tuli vahele ja see töö jäigi pausile.

Koroonakriis ja käibe 80% langus kevadel lõid mu tugevamalt rivist välja, kui oleksin osanud oodata. Stress ja mure kasvasid nii suureks, et ühel hetkel olin sunnitud mõneks päevaks loodusesse taastuma minema. Lähemalt saad selle kohta siit lugeda.

Coachingu konverents mais- uus kogemus, kuidas konverentsil üle Zoomi esineda. Ühelt poolt oli ju mugavama- ei pidanud kuskile sõitma ja sain kodust rääkida. Puudu jäi aga kohapealse õhkkonna tajumisest. Kokkuvõttes siiski ergutav ja innustav kogemus.

Coachingu pildile tagasi tulek. Viimased aastad olin suuresti meeskondadega töötanud, kuid kriis pani selle suuna pausile. Justkui iseenesest tuli coaching tagasi. Seekord ägedate uue juhtidega, keda on olnud puhas rõõm toetada.

Visioonirännakud– kevadine metsas käik tekitas tunde, et tahan rohkem looduses toimetada. Kui eelmistel aastatel olen ühe teinud, siis sel aasta sai  kolm Visioonirännakut läbi viidud. Neist ühe muljeid saad siit lugeda.

Tartu Ülikool– kevadine koroonapaus andis aega ja sundis mõtlema, mis on oluline. Ega ma lõpuni adu, kuidas ja miks  Tartusse jõudsin. Kuid juba praegu olen suvel tehtud otsuse üle siiralt õnnelik- esimene semester on olnud äärmiselt innustav ja silmiavav.  Ühe uue leiuna on ellu tulnud hingehoiu mõiste, mis laiendab ja süvendab minu coachingupraktikat.

Juhtide programm– ei teagi, kas see on ebaõnnestumine, või mis see on. Esimest korda 7 aasta jooksul ei saanud me gruppi kokku. Tagantjärgi vaadates on küll hea meel- ma poleks sellega jõudnud tegeleda nii nagu vaja. Ning võib-olla oleks ka vana kordamiseks läinud. Kuid sügisel tekitas see ikkagi kerget meelehärmi.

Raplamaa Rabade päeva käima tõmbamine. Oli see üks äge ettevõtmine, mille eest tunnustati ka Raplamaa aasta teo nominatsiooniga. Kõige ägedam oli, kuidas punt entusiaste sellise suure ettevõtmise justkui iseenesest käima suutis tõmmata. Tänud kõigile, kes kaasa lõid!

Meelerahu konverentsil esinemine. Olen seni meelerahu praktikatega suuresti enda jaoks tegelenud. Konverents andis hea võimaluse kogutut teisega jagada. Osa räägitust leiad siit– juttu on sellest, kuidas me läbi elu kõnnime. Ehk leiad ennastki sellelt kaardilt.

Õnne teemalised koolitused. See teema on mind viimased 10 aastat paelunud ja nüüd oli hea võimalus kogutut laiemalt jagada. Tundub, et inimestele meeldis ja pani kaasa mõtlema. Inspiratsiooniks võid lugeda, mis on 12 õnne toovat tegevust.

Kõrvemaa matkal puhkepaus

Looduses liikumised nii meeskondade kui eraisikutega. Sel aastal tuli just eraisikute gruppe juurde, kellega koos mõnusasti rännata. Paljudel meeskondadel olid füüsilised kokkusaamised keelatud. Seetõttu otsitigi alternatiive, kuidas mõnusasti ja turvaliselt koos  olla.

Vaimne areng- olen olnud sügavalt veendunud, et minust ei saa kunagi usklikku. Mulle on see tähendanud kirikus pobisevat memmekest või ekstaatilist usuhullu, kes kõigile oma tõde kuulutab. Tänaseks on aga tänu ülikoolile usu tähendus ja olemus oluliselt sügvamaks muutunud. Päädides esimesel jõulupühal ristimise ja leeritamisega luteri kirikus. Saan nüüd öelda nagu Jussike “Tões ja õiguses”, et olen leeritatud ja puha.

Lõpetuseks jagan naise poolt aasta alguses pakutud ideed. Teeme vähemalt kord kuus romantilise väljasõidu, ööbimisega kodust väljas. Alguses leppisime kokku iga kuu teise laupäeva- nii on lihtsam kalendreid ühitada. Alustasime jaanuaris Hiiumaa tuuriga ja detsembris lõpetasime Tallinnas. Saime nii looduses matkata kui erinevaid kultuurisündmusi väisata. Minu jaoks olid aga kõige olulisemad sügavad südamest-südamesse vestlused, mida kodus laste kõrvalt on raske olnud pidada.

Kokkuvõtteks võib öelda, et on olnud tõesti äge aasta. Selle tegelik tähendus ja mõju selgub küllap hiljem.

Mida uus aasta toob? Täna ei oska tõesti vastata. Kuid südames on tunne nagu lapsel, kes ootab jõuluõhtut ja kingituste jagamisi- midagi head on tulemas 🙂

Mõnusat pühadeaega ja head uut kõigile!

Ain Mihkelson

Kuidas me läbi elu kõnnime?

Elust räägitakse kui teekonnast. Kuhu me aga teel oleme ja kuidas oma teed läbime? Järgnevalt jagan tähelepanekuid nii enda kui teiste kogemuste pealt. Ühtlasi toon näiteid, kuidas on loodus mind sel teel toetanud.

Esimene etapp- noored ja vihased.

Siin oleme alles täiskasvanute ellu astumas. Me veel väga selgelt ei tea, kes me oleme ja mida tahame. Elu on täis värskust, sära, põnevust, kõik uksed tunduvad lahti olema.

Loodusesse viisid mind sel etapil hoopiski tülid pruudiga. Kui tüli liiga suureks paisus, tormasin kodust välja, lüües ukse selja taga pauguga kinni. Hiljem kõndimast tagasi tulles oli kõik jälle hästi ja rahu majas.

Teine etapp- korilased.

Siin oleme täieõiguslikud ühiskonna liikmed. Loome pere ja kodu, käime tööl, hakkame varandust ja erinevaid kogemusi koguma. Ellu tekib kord ja rutiin.

Loodusesse tõi mind selles etapis fotograafia. Tagantjärgi vaadates tundub, et just pildistamine- õige valguse, võttenurga ja kompositsiooni otsimine, õpetas looduse ilu märkama. Kuni ühel hetkel avastasin, et pildistamise käigus võib hingematvalt kaunis päikesetõus kaduma minna. Asi päädis sellega, et edaspidi istusin niisama rabas ja nautisin läbi kuldse voogava udu tõusvat päikest.

Kolmas etapp- tormajad.

Elu läheb maru kiireks. Tormame ühelt kohtumiselt ja tegemiselt teisele, endale hingetõmbeaega andmata. Paljud tegelevad logistikaga- laste kool, trenn, huviringid- igale poole on vaja jõuda.

Minu puhul avaldus tormlemine ka looduses. Näiteks toreda pundiga Oandu-Ikla matkateed läbi käies. 20-30km jupid, mis on muidu rahuliku päevatee pikkus, suutsime mõne tunniga läbi traavida. Ühelt poolt oli tore kiiresti kohale jõuda, uhkustunne rinnas, et ära tegime. Samas jäi sihtpunkti jõudes kerge tühjus hinge. Midagi jäi justkui puudu, ilu nägemata. Nii on ilmselt ka tavaelus- sellest läbi tormates jääb teel olev ilu märkamata.

Neljas etapp- otsijad.

Keskea paiku hakkab nii mõnigi tundma, et seni saavutatu, tehtu ja leitu ei paku enam midagi. Hinges on tühjus ja elust kaovad värvid. Hing ihkab midagi enamat. Lahendust püütakse leida nii maistest (vahetades näiteks välja abikaasa või töö) kui vaimsetest otsingutest.

Loodus tuli minu ellu visioonirännakutena. Alguses sai ise mindud pikemaks ajaks loodusesse- suurtele küsimustele vastuseid otsima. Hiljem olen saanud ka teisi sel teel toetada. Sisuliselt tähendab see mitmeks päevaks loodusesse minemist ja aja maha võtmist. Looduses olles võid leida nii mõndagi üllatavat, seest ja väljast vastu peegeldumas. Eestis õnneks on veel kohti, kuhu minna. Samuti oleme loodusega tihedamalt seotud kui enamus lääne inimestest.

Viies etapp- kulgejad.

Olles otsingutest edukalt läbi tulnud, võib inimene end leida rahulikult läbi elu kulgemas. Ta näeb uuesti elu ilu ja värve. Suudab tunda rõõmu kõigest, mis tema sees ja väljas toimub. Ellu ilmub mõõdukus. Tehtud saavad just need asjad, mida päriselt on vaja teha, ning seda kõike rahulikult ja rõõmsameelselt.

Looduses ilmneb see rahulikus kulgemises ja kõhutunde usaldamises. Lähed sinna, kuhu jalad viivad ja puhkad seal, kus õige tunne peale tuleb. Vahel võid avastada, kuidas oled pikalt mõne rabamänni all istunud, pilvede liikumist imetlenud ning ajataju kaotanud. Ja samas midagi väga olulist leidnud- hingerõõmu ja tänutunde kõige olemasoleva eest. Mis viibki viimasesse etappi.

Viimane etapp- üksolemine.

Siin kaob erinevus olemise ja tegemise, sisemise ja välise vahel. Sa lihtsalt oled, ühenduses kõige sellega, mis on, nii sees kui väljas. Tunned suurt rahu, tänulikkust ja rõõmu kõigest, mis ilmub sinu ellu. Võid tajuda, kuidas Looja ise läbi sinu kelmikalt maailma vaatleb ja kogeb, tundes rõõmu oma kätetööst. Elus ja looduses liikumine muutuvad sama olemuslikuks osaks sinust nagu sina oled loodusest ja elust.

Ilmselt on nii mõnedki üksolemist vähemalt hetkeks tundnud. Olgu siis hingematvalt kaunis loodushetkes või muus müstilises kogemuses, enne kui see muu elu saginasse kaob. Mõned õnnelikud on aga jõudnud püsivalt sellesse seisundisse. Ajaloost tuntumaid näiteid on ilmselt Buddha. Kaasaegsest maailmast tundub Eckhart Tolle selles etapis olema, eestlastest on ilmselt Fred Jüssi sellele lähedal.

Mida selle teadmisega peale hakata?

Esimese asjana võid mõelda, millises etapis sa praegu oled ja kui õnnelik sa selles oled. Kui tunned ennast õnnelikuna, nii nagu oled, siis lihtsalt naudi seda ja võimalusel toeta teisigi.

Kui aga tunned, et tahaks edasi, võib kasu olla kogenud sõbrast või teejuhist, kellega koos oma eluteel käia. Temaga koos on hea leida võimalused edasiminekuks. Teadlikult harjutada, võtta aega ja märgata olemasolevat.

Vahel tuleb küll päevi, kui kukume alla tagasi, näiteks kulgemisest tormamisse. Kuid mida teadlikumalt ja järjepidavamalt harjutada, seda lühemad ja väiksemad need kukkumised on, ning saame ju nendegi eest tänulikud olla.

Mõnusat kulgemist ja rõõmu tundmist nii loodust kui loodusest!

Ain Mihkelson

Ülaltoodu mõtteid jagasin esmakordselt Äripäeva Meelerahu konverentsil 08.12.20.

Hea energia päev juhtidele: Mis mind täidab?

Reedel, 13.novembril kell 13.30  – 18.30, Kõrvemaal

Küllap oled kogenud, kuidas juhid peavad pidevalt otsustama, vastutama, 10 sammu ette mõtlema.

Palju on sul aga aega endale? Rahulikult olla, kulgeda ja sulle tähtsate teemade üle mõtiskleda? Mõelda, mis sinu hinge kosutab ja jõudu annab?

Ootame sind reede 13.11 pealelõunal Hea energia päevale, kus naudime heade inimeste seltsi, loodust ja mõnusat mõttevahetust.

  • 13.30 koguneme Aegviidu lähistel;
  • Rändame 3-4 h Kõrvemaa radadel;
  • Arutelu toimub soojas Kõrvemaa Matka ja Puhkekeskuses;
  • Päeva lõpetame hiljemalt 18.30.

Gruppi võtame kuni 12 juhti, kel huvi nendel teemadel mõtiskleda.

Osaluspanus 120EUR+km.

Soovid osaleda? Registreeru hiljemalt 09.11.2020siin.

Osalejatele saadame täpsema info maili peale.

Küsimuste korral helista või kirjuta meile.

NB! Kui sa 13.11 ei saa tulla, siis 14.11 toimub kõigile mõeldud „Hingedeaja vaikusematk“.

Oled ka sinna oodatud, ja võta kaaslane/sõber samuti kaasa.

Peatse kohtumiseni!

Ain Mihkelson, 50 19 580, ain.mihkelson@gmail.com

Kairi Nodapera, 56 646 980, kairi.nodapera@gmail.com

Kosutav hingedeaja vaikusematk 2020

Kutsume Sind 14. novembril hingedeaja vaikusematkale.

Oktoobris ja novembris on siinkandis tähistatud hingedeaega.

Aega millal oodatakse koju esivanemate hingi. Sel ajal hoiti kodud puhtad, lärmakaid töid ei tehtud, naermine ja kisamine ei olnud lubatud.

Meie kõnnime sel päeval Kõrvemaa radadel, kuulame vaikust, naudime värve ja tervitame päikest.

Võtame päeva, et eemalduda igapäevasest mürast meie ümber. Püüame näha ennast suurema süsteemi väikese, aga olulise osakesena.

Rändamine looduses, kogedes ja vaadates endasse, aitab paremini tajuda ühtsust ümbritseva universumiga.

Lõunapausil täname ühiselt esivanemaid ja Maad, kes meid kannab. Päeva lõpetame hiljemalt kella kuueks mõnusa sooja söögiga.

Lisainfo

Kohtume Aegviidus kell 9.15 (saab tulla ka rongiga). Osalejatele saadame täpsema info mailile.

Tänupanus 60eurot.

Anna endast märku:

Kuni 09.11 (või kuni grupp täis saab) siin.

Küsimuste korral helista Ainile 50 19 580 või kirjuta ain.mihkelson@gmail.com.

Oled oodatud!

Ain Mihkelson ja Hembo Pagi

Kui inimene hakkab tegutsema

„Kui inimene hakkab tegutsema, asub tegevusse ka tema hing. Kui süütad tule, raiub hing sulle puid, ja kui valmistad paadi, saab temast ookean.“ Robert Bly, „Ürgmees“

Kaugelt liiga sageli olen jäänud lõksu „tegevusetusse“. See ei ole selline tegevusetus, kus istud niisama, käed rüpes, mitte midagi tehes (kuigi vahel on ka seda olnud). Pigem on see tegevusetus, kus täidan oma päevad tühja sebimisega, et mitte teha seda, milleks ma siia tegelikult olen tulnud. Selline sebimine aitab kenasti hoiduda endale ja oma südamesoovidele otsa vaatamast. Tõenäoliselt on selles ka tubli annus teistele meeldida püüdmist. Meie kultuuriruumis on ju hea öelda, et mul on praegu jube kiire ja nii palju teha. Nii jätad endast teistele mulje, kui edukast ja töökast inimesest, kes tühja ei passi ja elu edasi viib.

Kuniks ühel hetkel julged endalt küsida, kas ma kõike seda tahtsingi? Kas see tegelikult ka mulle meeldib? Kui hästi läheb, tekib see küsimus mõnel ootamatul vaikusehetkel, kui sebimine on vaibunud ja on aega oma elu üle järgi mõelda. Vahel rabab aga mõni sügavalt raputav sündmus sind elurattalt maha. Olgu selleks tõsisem tervisehäda, mõni õnnetus või hoopiski ülev inspiratsioonihetk, mis tavarutiinist välja kisub.

Kuidas aru saada, kas ma teen seda, milleks ma tegelikult olen siia ellu tulnud?

Mul on tunne, et kui tegevus ise pakub rõõmu ja laeb hea energiaga, siis käid oma teed. Siis polegi vahet, kui „hästi“ see tegevus välja tuleb ja kuhu välja viib. Naudid tegevust ennast puhtalt tegemise pärast. Olgu siis üksi nokitsedes või koos teiste inimestega toimetades. Tõenäoliselt oled päeva lõpuks väsinud, kuid see on mõnus väsimus. Hing tunneb rõõmu ja sind täidab tänutunne möödunud päeva eest.

Kui aga tegevus sulle midagi ei paku, pärast oled tülpinud, väsinud ja tühi kui kott, siis on põhjust küsida, miks ja kellele ma seda teen. Kas on see ainult teistele või saan ise ka midagi sellest? Kas viib see mind ja teisi edasi või tegutsen lihtsalt harjumusest või kohustusest?

Olgu siinkohal öeldud, et ma ei propageeri isekat „mina ja minu maailm“ suhtumist, mis  on enda kasule suunatud. Olen kogenud, et kui teha asja, mis tõeliselt meeldib ja hästi välja tuleb, on sellest teistel kaugelt rohkem kasu, kui vastumeelselt tehtud asjadest.

Kahlil Gibran on „Prohvetis“ öelnud:

„… kui te ei saa töötada armastuse, vaid ainult vastumeelsusega, siis on parem, kui jätate töö sinnapaika ning istute templiväravas, et võtta vastu almuseid neilt, kes töötavad armastusega.“

Isegi kui see võib tänapäeval tunduda keeruline järgida, on praegu kaugelt enam võimalusi teha asju, mis hinge toidavad. Mõnisada aastat tagasi poleks keegi tulnud selle peale, et osutada näiteks koerte pesemise teenust. Või siis tänapäevased Youtuberid, kes teenivad justkui mitte millegi pealt. Kuidas see elu edasi viib, on omaette küsimus.

Kuidas rajale tagasi saada?

Pahatihti arvatakse, et selleks peab tegema dramaatilisi muutusi, näiteks kohe töökohta vahetama hakkama. Pigem tasub peale hakata väikestest asjadest. Mis on need tegevused, mis mulle tõeliselt rõõmu teevad? Kuidas saan neid ellu juurde luua? Alguses võib-olla nädalavahetustesse, seejärel ka igasse päeva. Olgu siis hommikutesse enne põhitööd või õhtusesse aega. Õnnelikumad, kellel on paindlik töö, saavad „päris“ tegevusi ka põhitöösse kaasata.

Olen korduvalt näinud, kuidas väikesed imed hakkavad juhtuma, kui inimene teeb otsuse ja hakkab toimetama oma südamesoovide järgi. Ilmuvad õiged inimesed ja kokkusattumused, mis toetavad tema teed. Otsekui  hing asuks tõesti tegevusse, inimest toetades ja juhatades. Mõne aasta pärast võid ise ka imestada, kuidas see kõik juhtunud on. Vahel ütlevad inimesed, et miks ma juba varem ei alustanud, kuid see polegi nii tähtis. Mis olnud, see olnud. Ainult täna saame teha sammud, mis viivad meie südameteel edasi.

Isegi kui sa hinge olemasolu ei usu (ratsionaalne pool minust küsib sageli, on ta tõesti olemas või kujutan seda kõike ette), on päeva lõpuks oluline sinu elu kvaliteet. Usun, et oleme siia tulnud enda ja mitte teiste elu elama. Kui minu päevad on täidetud rahu ja rõõmsa toimetamisega, suudan ka teisi toetada ning seeläbi kogu maailma paremaks muuta.

Kui sinu päevadest on kadunud sära ja rõõm, on hea korraks aeg maha võtta ja tunnetada, mida ma tegelikult tahan. Võid kujutleda end elu lõppu ja sealt tagasi vaadata. Mis see on, mida sa näha tahaksid oma elus lahti rullumas? Mida olla kogenud, teinud, loonud? Kuidas teisi toetanud?

Luba endal unistada ja mõtetega mängida nagu väike laps. Vahelduseks on mõnus rõõm ja helgem pool endast välja lasta. Täiskasvanu asju ajame ju nagunii rohkem kui küll.

Sageli ei lase ego või meie ratsionaalne pool meid ligi enda südamesoovidele, üritades meid kaitsta muutuste eest, mida oma tee käimine paratamatult kaasa toob. Kuidas siis end tegelikele soovidele ligi pääseda?

4 moodust, kuidas leida üles enda hingesoovid:

1) Kui sulle meeldib kirjutada, proovi päeviku varianti. Leia kõigepealt rahulik aeg ja koht, kus sind ei segata. Alusta näiteks küsimusega: „Mida minu hing igatseb?“ ja hakka lihtsalt kirjutama, lastes endas pulbitseval paberile või arvutisse voolata. Lase käel vabalt kirjutada, ilma ette mõtlemata, mida järgmiseks kirjutan.

2) Kui sulle meeldib rääkida, leia hea kuulaja, veel parem, keegi, kes oskab küsida ja kuulata. Selleks sobib nii hea usaldusväärne tuttav kui mõni elukutseline „kuulaja“- coachid ja mentorid näiteks.

3) Kui oled visuaal ja sulle meeldivad (kujutlus)pildid, võid teha kollaaži teemal „Minu unistuste elu“. Väikese juhendi selleks leiad siit.

4) Kui oled aktiivne liikuja, mine matkama küsimusega „Mida ma tegelikult tahan?“ Selleks on hea valida mõni looduses kulgev rada, kus ennast turvaliselt tunned. Või mõni vaiksem linnaosa, kus on ruumi rahulikult ilma väliste häirijateta kulgeda. Vahel tulevad vastused juba poole tunniga, kui võimalik, võta aga selleks mitu tundi.

Võid proovida ka kombineerida kas kõiki või mõnesid ülaltoodud moodustustest. Näiteks lähed teed mõnusa matka looduses ja leiad seal koha, kus rahulikult kirjutada ja/või joonistada. Katseta ja leia endale sobiv moodus.

Mõnusat liikumist oma südamesoovide suunas!

Photo by Lucas Clara on Unsplash