2017 kokkuvõte

On aeg teha väike kokkuvõte möödunust ja vaadata tulevikku. Aastale tagasi vaadates võib öelda, et oli üks äärmiselt kirju ja segane aasta. Juhtus asju, mida poleks elu sees osanud ette näha ja sain kogemusi, mida on raske sõnadega kirjeldada. Samas on tunne, et see kõik pani aluse järgmisele, veel lahedamale aastale.

Eredamad hetked ja kogemused

Püüan siia enam-vähem kronoloogilises järjestuses lisada olulisemad sündmused, taipamised ja õppetunnid.

  • Transpersonaalse coachinguni jõudmine- see muutis oluliselt nii minu enda maailmavaadet kui ka tööd, mida inimestega teen. Peale seda on näiteks keeruline kasutada sõna “klient”- me kõik oleme ju päris inimesed, mitte abstraktsed kliendid või ettevõtted  vmt.
  • Rahvusvahelise coachingu sertifikaadi saamine, mis oli kinnitus, et pikemate ja suuremate eesmärkideni jõudmiseks tuleb lihtsalt minema hakata ja mitte muretseda, kuidas ma selleni jõuan.
  • Koolijuhtidele kahepäevane enesearengu koolitus- minu jaoks täiesti uus “sihtrühm”, seni olin kokku puutunud valdavalt ärimaailma juhtidega. Saime õppida omajagu ekstreemsetes tingimustes, kuid kõik lõppes siiski hästi.
  • Tuumšamanismi teekonna algus Toomas Trapido ja Mikk Sarve käe all, nii teoorias kui praktikas. Aasta jooksul puudutasid nii mitmedki rännakud mind sügavamalt, kui oleksin osanud arvata. Eriti sügava mulje jätsid “tööd” hingede ja surmaga seotud teemadel.
  • Meeskondadega töö uuele tasemel tõus, mis tõi lisaks füüsilisele, emotsionaalsele ja intellektuaalsele vaatele ka vaimse mõõtme pildile, vahel õige ootamatul moel.
  • Eesti Mentorite Kojas juhatusse valimine- küllap tuleb seda võtta kui märki usaldusest ja sellest, et olen õigel teel olnud. Minu jaoks on Mentorite Koda omamoodi idealistide klubi, kus püüame Eesti juhtimiskultuuri paremaks muuta.
  • Visioonirännakud– ise nii läbiviijana kui ka “kliendina” osalemine. Aja maha võtmine keset vaikust ja loodust võib uskumatult tugeva mõjuga olla, tuues kenasti välja ka hirmud ja vabaks laskmist vajava. Peale seda aga tunned end hoopis uue inimesena, täis energiat ja rahu.
  • Mõnusalt pikk puhkus ja suvi perega looduses ja mägedes rännates ning igasugused töömõtted kõrvale lükates.
  • Kapist välja tulek” ja sellele tulnud positiivne tagasiside, mis mind tõsiselt üllatas. Tundub, et on teisigi, keda sarnased teemad kõnetavad ja kes otsivad materiaalsest maailmast midagi kõrgemat.
  • Draakoniunistamise “koolitus”, mis sel hetkel oli minu senise elu kõige puudutavam ja võimsam kogemus. Olen ju projektide juhtimisega omajagu kokku puutunud, kuid see oli midagi täiesti teiselt tasemelt. Lisaks kõigele muule sain ka Austraalia põlisrahvaste maailmavaadet nuusutada ja kogemuse sellest, kui oluline on usaldada nii ennast, teisi kui elu tervikuna.
  • Gaia Akadeemia programmi “Tervikliku eluviiside alused” lõpetamine. Sain sealt nii sügavama mõistmise inimhingede hädadest, gruppidega teisel tasandil töötamise kogemuse kui ka inspiratsiooni ja teadmisi sellest, kuidas ise jätkusuutlikumal moel elada.
  • Sügavam vaimsete otsingute periood pimedal sügisel. Juba suve lõpul tundsin, et seni tehtu ja õpitu ei ole enam piisav, peab olema midagi veel kõrgemat ja elusid sügavamalt muutvat. Võtsin aja maha ja keskendusin eelkõige sisemisele tööle, leidmaks vastuseid küsimustele, mis on seotud minu järgmise taseme arengu ja töötamisega.
  • Meeskondadega rännakute ja töötubade pildile tulemine uues võtmes. Päevadesse mahtusid nii looduses viibimised kui ka mõttetööd, erinevas proportsioonis ja erineval moel. Seni olin valdavalt juhtide gruppidega töötanud, vahelduseks oli päris hea võtta kaasa juht ja tema meeskond ning koos midagi lahedat ja asjalikku teha.
  • Rapla Vallakodanike Liitu kutsumine- minu jaoks vist kõige suurem üllatus üldse. Olen kogu elu olnud veendunud, et poliitikasse ma kunagi ei lähe. Avantüür lõppes sellega, et löön nüüd kaasa Rapla valla eelarve- ja arengukomisjonis, ehk siis saan teha rohkem sisulist tööd ja püünele ei pea ronima.
  • Esimese avaliku koolituse tegemine ajajuhtimise teemadel- seni olen töötanud ainult ettevõttesiseste gruppidega.
  • Awakening species 21 päevane arenguprogramm Neale Donald Walschi vedamisel, mis puudutas mind jällegi sügavamalt, kui oskasin loota. Muuhulgas sain mõõtmatult sügavama arusaamise ja tunnetuse minu jaoks seni keerulistes “mõistetes” Jumal ja armastus ning küllus ja puudus.
  • Sügavamad trummirännakud Preeriakojas– elus tuli, ühendus kõrgemate jõududega, head inimesed ja loodus ise loovad toetava keskkonna maagia välja tulemiseks.
  • Oma esimese raamatu väljaandmise käima lükkamine- olen päris mitu aastat seda edukalt edasi lükanud. Lõpuks sain aasta lõpus asjad liikuma ja järgmisel aastal peaks “Ümberpööratud pahupidi” ilmavalgust nägema.
  • Ühe riigi tippjuhtidele suunatud coachingu hanke kokkukirjutamine ja selles valituks osutumine. Kogu protsess ise oli mõnus õppimine ja ka omamoodi kokkuvõtte tegemine coachinguga seotud õpingutest ning kogemustest.
  • Lõpetuseks- 3-4. klassi lastega Rakveres Jõulumaal käimine, kus räägiti ka sellest,  kui tähtsad on muinasjutud ning kui oluline on osata ja julgeda unistada. Enamus meist ju teab “I have a dream” lugu Martin Luther King Jr’lt ja millega see lõppes. Millegi pärast aga kipume ühel hetkel unistamist unustama ja seda isegi lapsikuks pidama.

Kokkuvõttes oli vägev aasta, mis algas tempokalt ja lõppes sügavamate ja rahulikumate olemisteni jõudmisega.

Millest unistan?

Pikas vaates unistan elust maailmas, kus kõigile jagub puhast vett, toitu ja õhku, inimesed on ühenduses iseenda, teiste ja loodusega ning suudavad kooskõlas looduse ja üksteisega elada. Suurema osa jamast, mis me inimestena oleme suutnud loodusele tekitada, oleme ära koristanud, nii et meie lapselapselastel ja nende lastelastel on terve ja inimväärne maailm elamiseks.

2018. aastalt ootan

  • Sisukat tööd meeskondadega loomulikes keskkondades ja olulistel teemadel, koos sügavate vestluste, tehnikate ning laheda rõõmsa energiaga;
  • Ägedaid kliente coachingusse, kellega koos kasvada ja areneda uutele tasemetele;
  • Inimeste ja kogukondade toetamist heategevuslikus korras just sel moel, nagu neil vaja ning mul hästi välja tuleb;
  • Sügavaid rännakuid ja töötubasid erinevates vormides- olgu siis looduses, kontoris või meeltes, trummiga või ilma, individuaalselt või rühmadega;
  • “Ümberpööratud pahupidi” välja tulekut;
  • Isiklikku kasvu ja arengut järgmistel tasemetel elamiseks ja töötamiseks, keskmes ning jumaliku väega ühenduses olemist;
  • Mõnusat olemist koos lähedastega ja looduses viibimist;
  • Tasakaalu leidmist olemise ja tegemise, vaimu ja mõistuse vahel;
  • Rõõmu, armastust, vaikust ja sära, igasse päeva ja igasse hetke ning nende teistega jagamist.

Mõnusat aasta lõppu ja veel paremat uut kõigile!

Kuhu olen teel?

Kujuta ette, et oled roninud oma elu kõrgeima mäe otsa ja istud seal hinge tõmmates. Koos sinuga on sinu parim kaaslane, kes on sind sinu eluteel toetanud ja abistanud. Tõmbate hinge ja vaatate ümbritsevat maailma enda jalge all. Kõiki neid mägesid ja kurusid, orgusid ja kaljusid, pilvi, päikest ja tähti pea kohal. Ning jääd mõtisklema, mida sa oma elus saavutanud oled? Milleks sa siin elus üldse oled? Mida sa oled tulnud kogema, looma, saama ja andma? Nii maailmale kui oma lähedastele?

Istud seal pealpool pilvi ja meenutad oma elu. Ilmselt on selles nii rõõmsaid kui kurbi hetki, pingutust ja lõdvestust, saavutusi ja minna laskmisi. Kuhu oled sa aga nüüd teel? Millised on täna sinu päevad valdavalt? On need päikeselised või pilvised? Puhuvad su päevades tormituuled või paitab soe briis su juukseid? Kuhu sa teel oled? Ja kes on saatjad sinu teel? Võta hetkeks aeg ja mõtle nende küsimuste üle. Sa ei pea ju päriselt mäkke ronima, et nendele küsimustele vastata.

Rääkides paljude erinevate juhtidega, väidab peaaegu viimne kui üks, et jube kiire on – nagu orav rattas. Ei ole aega mõelda ega puhata, endale ja lähedastele aja võtmisest rääkimata.

Ja siis olen kokku puutunud kahe erandliku tippjuhiga, kellest õhkub rahu ja kohalolekut. Mõlemad väidavad, et neil on aega küll. Üks neist on tavaliselt selleks ajaks juba trennigi lõpetanud, kui enamus inimesi alles töölt koju hakkavad sättima. Ja teine väidab, et juhil on aega piiramatult, kuna tal on alati võimalus delegeerida. Mõlema mehe jutust jäi kõlama mõte, et nende ülesanne on luua oma meeskonnale tingimused ja võimalused töö parimal moel tegemiseks, ilma ise vahele segamata. Mul on tunne, et need kaks meest mahuvadki umbes 2% inimeste sekka, kes teavad, mida, miks ja kuidas nad teevad. Täiesti teadlikult, mitte automaatrežiimil toimides.

Kuid ajapuudus ei ole ainult juhtide probleem – uuri enda tuttavatelt, kuidas neil läheb. Pakun, et üle 80% väidab, et neil on jube kiire. Ei jõua ninagi nuusata.


Hiljuti kõnetas mind väide, et üle 90% inimestest kulutab enamuse oma ajast asjadele, mis tegelikult ei loe. See pani mind ennastki mõtlema, kuhu ja kui palju ma oma aega kulutan.


Kui palju ma panustan enda arengule? Mida ma loen ja õpin? Kui palju ma pühendan aega enda keha tervena hoidmisele ja mida ma selleks teen? Või tulen lihtsalt õhtul koju, söön kõhu täis, teen võib-olla veel tööd ja vaatan telekat, enne kui magama lähen? Mida ma teen selleks, et tuua rõõmu nii enda kui teiste ellu? Olen ma teistele eeskujuks oma käitumise ja olemisega, nii et peeglist vaatab igal hetkel vastu minu parim mina?

Kui palju ma panustan aega suhetele? Oma lähedastele, sõpradele ja kogukonnale? Tegelikult? Kui palju mul on tõeliselt tähendusrikkaid ja sügavaid vestlusi? Iga päev, nädal, või kuu? Või kuulan teisi lihtsalt poole kõrvaga, ise samal ajal muid mõtteid mõeldes või nutiseadet näppides? Millal sa tegid midagi tõeliselt lahedalt koos sõprade või lähedastega?

Kui palju minu töine tegevus tegelikult väärtust loob? Käin ma tööl lihtsalt selleks, et palgapäeval laekuks kontole raha, mida siis igapäevaselt usinalt kulutama hakata. Või on minu tööl mingi suurem tähendus? Kui jah, siis kellele ja mis väärtust ma loon? Kuidas ma enda käitumise ja otsustega mõjutan oma meeskonna, ettevõtte ja kogukonna elu? Kuidas minu tänased otsused mõjutavad minu järeltulijate elu planeedil Maa? Kui hästi ma ennast ise tööl tunnen? Lähen ma tööle rõõmuga, maldamata ära oodata, millal saan juba pihta hakata, või vean end poolvägisi tööle? Kuidas minu meeskond tööl välja näeb? Tegelikult? Rõõmsad, säravad, teotahtelised ja aktiivsed? Või vastupidi? Pakun välja, et sinu meeskond peegeldab üsna hästi sinu enda olukorda ja käitumist.

Kuidas ma üldse elan? Millise jälje ma endast maha jätan ja mida tarbin? Tugevanärvilistele ülesanne – sorteeri (kasvõi mõttes) oma prügikast läbi. Kui paljut selles olevast saad sa nimetada tervislikuks. Kui palju sellest on toodetud viisil, mis ei riku sinu järeltulijate võimalust elamisväärsele elule tulevikus? Kust see kaup pärit on? Kas minu vajaduste täitmiseks on vaja vedada kraami kohale maailma teisest otsast või piisab kohalikust toodangust? Mõtle korraks, millise pika teekonna peab läbi kasvõi nii lihtne asi nagu mõni troopiline puuvili. Kui paljut nendest asjadest ma tegelikult vajasin? Mis olid emotsiooniostud? Ja milliseid emotsioone ma üldse püüan hea ja paremaga peita või luua? Vaata ka oma riide- ja jalanõudekappi. Kui palju seal on riideid, mida sa pole ammu kandnud ja tõenäoliselt enam ei kannagi? Ehk saaks need viia kuskile, kus asjad leiaksid uue tänuliku omaniku?

Kui sinus on veel julgust, vaata ka, millised luukered on sinu kapis.

Milliseid solvumisi, hirme, eksimusi ja valusid sa endale teadvustamatult või teadvustatult kaasas tassid? Millised lõpetamata tegevused ja täitmata lubadused sinu energiat röövivad? Ehk oleks juba aeg andestada aastakümneid tagasi tehtud vead ja tervendada haavad, nii enda kui teiste poolt tehtud? Või veelgi parem- mõista, et igaüks meist toimib oma parima arusaamise kohaselt, just nii nagu ta sel hetkel suudab ja oskab. Isegi kurjategija, kes ei näe muud moodust enda soovitu saavutamiseks, kui kelleltki elu või vara võtmise läbi. Sügaval südames ihkame me kõik olla õnnelikud ja hoitud. Pahatihti aga eksime õnne leidmisel kõrvalteedele, mis ei tule kasuks ei meile endile ega ka teistele.


Tagasi kõige olulisema küsimuse juurde – milleks ma olen siia ellu tulnud? Mida looma ja tooma, kogema ja andma?


Kujuta ette enda matuseid. Oled elanud pika, õnneliku ja rahuldust pakkuva elu. Mida sa sooviksid, et inimesed sinust räägiksid? Kuidas sa oled teiste elusid puudutanud ja mõjutanud? Millise jälje oled endast maha jätnud? Kui vastused neile küsimustele on selged, siis mida väikest saan juba homme teha, et nii lähekski, nagu minu tulevastel matustel räägitakse?

Kuna need küsimused on üsna paljudele keerulised ja ego püüab vastamisest ära nihverdada, pakun välja kolm varianti, millest võiks abi olla:

  1. Võta need küsimused kaasa ja mine üksi loodusesse või vaiksesse keskkonda, kus saad nende üle mõtiskleda ja vastused üles kirjutada. Ära jäta ühtegi vahele, eriti neid, mis tunduvad eriti mõttetud või ebameeldivad.
  2. Võta aus sõber ühes ja palu temal neid küsimusi küsida ja vastused üles kirjutada ning tagasi sulle peegeldada.
  3. Kutsu mõni hea coach endale toeks, kes oskab nii küsida kui ka edasi aidata sinu teel selle elu poole, milleks sa oled siia sündinud.

Mõnusat mõtisklemist!

Artikkel ilmus 30.11.2017 ajakirjas Edasi.

Kuidas hoida end särava ja tegusana?

Kord ühel hommikul jäänud tippjuht peeglisse vaatama. Sealt peegeldus vastu lopergune, väsinud, tülpinud ja närviline inimene. Ärritunult üritas ta peeglit puhtaks nühkida ja selles olevat kujutist ilusamaks ning paremaks muuta. Tulutult. Pettunult lõi ta käega ja läks hoopiski tööle. Teisi juhtima.

Tööl avastas ta, et ka teised näevad välja väsinud, tülpinud ja mitte väga teotahtelised. Tegude mehena asus ta käske jagama, tagasisidet andma ja inimesi arendama. Tellis koolitusi ja konsultante. Läks aeg mööda, kuid midagi ei muutunud. Asjad ei liikunud, inimesed ei muutunud. Kokkusattumus?

Kui tihti me jääme illusioonide lõksu, et teisi inimesi on võimalik arendada, parendada ja panna muutuma? Ilmselt rohkem, kui tahame endale tunnistada. Selmet ise midagi ette võtta.

Tee läbi järgmine test- mine linna peale või oma firma kontorisse ja naerata inimestele, eriti võõrastele. Ja pane tähele, kui paljud inimesed sulle vastu naeratavad. Seejärel vaata inimesi vihase pilguga- kui palju sa nüüd naeratusi näed? Kuidas sa juhina tavaliselt käitud? Nii tööl kui kodus? Ole enda vastu aus. Ilmselt märkad, et sinu käitumine mõjutab teisi kaugelt rohkem, kui mõistus arvab.

Kuidas hoida ennast särava, energilise ja teotahtelisena?

Võid mõttes läbi käia järgmised tasemed:

Sinu füüsiline võimekus– kui palju sa liikuda saad, mida sööd ja kõige olulisem, kui hästi sa puhkad? Tõused sa hommikul säravalt ja energiliselt või väsinuna? Mida vajad selleks, et end füüsiliselt hästi tunda? Ja kes saab sind selle juures aidata?

Emotsionaalne võimekus– kas iga asi ajab sind närvi ja sa plahvatad sageli või säilitad ka keerulistes olukordades rahu? Milliseid emotsioone sa endale lubad ja millistesse kinni jääd? Kannad sa endaga kaasas viha või rõõmu? Mis sa arvad, kui nakkavad need on? Kuidas sa end vabastad mittevajalikest emotsioonidest?

Mentaalne võimekus– kui pikalt suudad keskenduda ja tähelepanu hoida? Kui palju kasutad nii loomingulisust kui ratsionaalset lähenemist? Teed sa otsuseid puhtalt numbrite või emotsioonide pealt? Kust tulevad sul kvalitatiivselt uued ideed ja mõtted?

Spirituaalne võimekus– milline on sinu elu ja töö tähendus sinu jaoks? Milleks oled sa siia tulnud? Millise maailma tahad endast järeltulevatele põlvedele maha jätta? Milline on üldse sinu laiem maailmavaade ja –tunnetus?

Oma töös olen märganud, et tipptasemel tegutsemiseks peavad olema kõik neli tasandit paigas. Füüsiliselt väsinud olles on maru raske keskenduda ja ka emotsioonid kipuvad möllama. Või siis kui elu või töö tundub mõttetu, siis kipuvad ka kõik ülejäänud tasandid lonkama.

Mida siis peale hakata?

Kui sinus on piisavalt jõudu ja ausust, siis võid ise endale sügavalt otsa vaadata, tunnistada olukorda ja läbi mõelda, mida vajad soovitud muutuste saamiseks.

Kuna aga osad küsimused ja vastused võivad olla piisavalt ebamugavad, siis inimesed üldjuhul endale oma valukohti ei tunnista.

Järgmine veidi lihtsam variant on paluda mõni hea ja aus sõber appi, kes sinult õigeid küsimusi küsib ja oskab ka tagasi peegeldada. Kuid olgu ta sellisel juhul tõesti aus. Võid sama paluda ka töö juures mõnelt ausalt kolleegilt.

Ain Mihkelson

Minu enda kogemuse järgi on kõige tulemuslikum kasutada mõne elukutselise coachi või mentori abi. Nemad tavaliselt teavad, mida küsida ja suudavad sind ka edasi aidata uuesti raja peale saamisel.

Säravat ja tegusat elu!

Ain Mihkelson, artikkel 30.10.2017 Äripäeva juhtimislisas

 

 

Rappa õppetundide järele

Möödunud nädalal sai käia kolme erineva seltskonnaga rabas ja osadega ka pärast mõttetööd teha. Iga jumala kord sadas vihma, nii mõnigi sai rohkem või vähem märjaks ja veidi külmagi. Kuid kõigest hoolimata olid kõigil pärast näod naerul ja tuju hea.

Mis me siis õppisime nende matkade käigus?

Paljudel on lapsepõlvest sisse jäänud hirm rabade ees. Et äkki vajun sisse ja upun ära või juhtub midagi muud hullu. Tuleb karu vastu või nõelab uss. Ei juhtu tegelikult hullu midagi, kui vaatad kuhu astud ja lähed. Esimene kord on võibolla hea võtta kaasa keegi, kes on rohkem rabades käinud ja oskab juhendada. Järgmine kord saad juba ise hakkama kui julgus lubab. Just nii nagu tavaelus.

Oluline on hea ja õige varustus- kummik sooja sokiga on üle prahi, linnaking aga tagab mõnusa märja kinga täis rabavett- tasuta spaa omast käest. Kuid esimest korda asju tehes on täiesti normaalne, et sa veel ei tea, mida vaja läheb ja mida mitte.

Märjaks saamine- nagu üks osalejatest targalt mainis- ta ei saa aru, miks inimesed kardavad märjaks saada. Pärast saad ju end ära kuivatada kodus või lõkke ääres. Eks ma ise olen samasugune- pelgan märjaks saada. Ei mäletagi, millal ja miks selline kartus tekkis. Lastena jättis see meid ju täiesti ükskõikseks ja tekitas arusaamatust, miks vanemad märgadest riietest või kummikutest nii suure numbri teevad.

Väike veetakistus

Ei ole midagi paremat, kui väikesele hirmule vastu astuda. Pärast tunned, nagu oleks midagi suurt ja olulist ära teinud. Ükskõik kui väike see siis teistele tunduda võib- oluline on, et sa ise õpiks ja kasvaks läbi väiksematele hirmudele vastu hakkamise. Teiste arvamusel pole mingit tähtsust.

Looduses ja eriti rabas viibimine toob su kohale. Eriti mõtetest, on need siis töö või eraelu mõtted. Kui sa ikka hoolega pead jälgima kuhu astud, ei ole mahti igasuguseid (mure)mõtteid mõlgutada. Tavarutiin kaob justkui iseenesest kuskile mujale ja asemele tulevad rahu, rõõm ja helgus looduse ning iseendaga kontaktis olemisest.

Võta looduses aega niisama istumiseks ja looduse ning iseenda jälgimiseks. Ehk siis vanameister Fred Jüssi sõnul molutamiseks. Uuringud on näidanud, et inimesed, kes võtavad regulaarselt ja teadlikult aega molutamiseks, on efektiivsemad kui need, kes pidevalt rähklevad.

Lõkke ääres omasugustega päris vestluste pidamine olulistel teemadel on midagi, mis teeb hinge rõõmsaks. Nii et pärast tunned mõnusat tänutunnet kaaslaste ja elu enese vastu. On ju lõkkesse vahtimine ja lõkke ääres jutustamine meisse aastatuhandetega geenidesse talletatud. Patt oleks arvata, mõnisada (Eestis veel vähem) aastat tsivilisatsiooni selle välja on uhtunud.

Kõige olulisem aga- pärast on tõesti hea olla ja ka järgmistel päevadel. Nii mõnigi kirjeldas, et ta pole end tükk aega nii hästi tundnud nii sel kui  järgmisel päeval.

Teel rappa

Nii et kui mure kipub võimust võtma, võid vabalt kasutada eestlaste ütlust- mine metsa! Või siis rappa.

Olge terved!

Toidupangaga rabas

Augusti lõpus sai Toidupanga inimestega tehtud üks mõnus päev looduses. Eesmärk oli korraks aeg maha võtta, puhata ja seejärel juba mõelda, kuidas saaks veel paremini. Kuidas jõuda rohkemate inimesteni ning teha oma tööd paremini.

Saime käia nii rabas kui ronida suure kivimüraka otsa, teha mõnusa ampsu Pieti kodus kui tähistada ka Marie sünnipäeva.

Peale ametliku osa ehk väikese mõttekoja lõppu tehti meile ka mõnus tiir Kolga mõisas.

Kõige rohkem inspireeris mind aga ikkagi Toidupanga inimeste soov aidata ja oma tegevusega leevendada teiste kannatusi. Jõudu ja jaksu teie tegemistesse!

 

 

Muutused- millele keskenduda?

Kord võetud poe tagant napsune mees, poolik õllepudel näpus, ja viidud kloostrisse, lootuses, et klooster teeb temast püha mehe. Poole aasta pärast oli ta salaja ära joonud kogu armulauaveini ja pannud korda hulga sigadusi. Lõpuks saadeti mees tagasi tavailma.

Samal moel üritame vahel oma töötajaid panna muutuma, alustades välisest ja kõige vähem efektiivsest moodusest. Robert Dilts on kirjeldanud erinevaid muutuste tasandeid, andes hea töövahendi nii inimestega töötajatele kui ka suuremaid muutusi ellu viivatele juhtidele. Muutuse iga järgnev tasand läheb sügavamale ja tema mõjujõud väidetavalt kümnekordistub. Samas nõuab iga järgmine tasand kasutajalt sügavamaid teadmisi ning oskusi.

Muutuste tasandid

Keskkond. Kõige madalam tasand vastab küsimusetele kus ja millal. Sa võid vahetada näiteks oma poe asukohta või lahtioleku aega. Vahel sellest piisab, vahel mitte.

Käitumine ja tegevused. Mida ja kuidas me teeme? Kas teenindaja naeratab klientidele ja tervitab neid? Selle mõju võib olla palju suurem, kui asukoha muutmisel.

Võimed ja oskused. Mis oskusi ja teadmisi on juurde vaja? Ehk on vaja õppida selgeks uus keel või muud oskused, mis aitavad kliente paremini teenindada?

Väärtused. Miks see on mulle oluline? Kui teenindaja saab aru, miks see just tema jaoks isiklikult tähtis on, leiab ta ise viisid, kuidas paremini töötada. Olgu selleks siis uute oskuste õppimine või oma käitumise muutmine.

Identiteet. Kes ma tegelikult olen? Milline on minu suhe iseenda, teiste ja maailmaga? Kui inimene saab aru, et tema tegelik olemus eeldab teistsuguseid väärtuseid või teistmoodi käitumist, võib see muuta tema tegutsemist ilma juhi surve ja suunamiseta. Sa võid sel moel saada tippmüüja või siis saada lahti kehvast müüjast, kes tegelikult tahaks midagi muud teha.

Kutsumus või missioon. Mida mina olen tulnud siia ellu tegema? Mida me teeme ettevõttena ja mis kasu on sellest maailmale? Kui inimene saab vastused sellelt tasandilt ja need toetavad tema tööd, annab see talle erakordse tegutsemisjõu. Kõik on näinud inimesi, kes tegutsevad silmade särades ja töö tundub nende käes lendavat. Tõenäoliselt teevad nad tööd, kus kõik tasandid on nende jaoks paigas ja toetavad üksteist.

Ära piirdu esimeste tasanditega

Muutusi ellu viies jäädakse üldjuhul pidama esimesele kolmele tasandile ja see on ka üks põhjus, miks muudatused kulgevad nii raskelt.

Lihtne näide on töötajate arenguprogrammid ettevõtetes – tavaliselt piirdutakse koolitustega ehk kolmanda tasandiga. Need annavad küll uusi oskusi ja teadmisi, kuid ei pruugi tagada, et tehtud koolitusest midagi muutub ja töötajad neid kasutama hakkavad.

Millest ja kust alustada? Mida olulisem töötaja, seda enam peaks panustama kõrgematele tasanditele. Nii vähendad oluliselt võimalust, et hea töötaja läheb konkurendi juurde või sa pead tegelema inimesega, kes teeb vales kohas valet tööd. Olulisim eeldus kõrgematel tasanditel töötamiseks on usalduse loomine.

Kui see on olemas, võid kasutada kõrgematel tasanditel näiteks järgmisi küsimusi.

Väärtused. Mis on sulle töö juures tähtis? Miks see on sulle oluline?

Identiteet. Kellena sa end näed? Kes on sinu eeskujud? Kuidas sa end kirjeldaksid teistele? Kes sa kohe kindlasti ei ole?

Missioon. Millise jälje tahad endast maha jätta? Millise maailma tahad pärandada enda lastele ja lastelastele? Mis paneb sind tegutsema ka raskel hetkel?

Kui see lähenemine tundub keeruline, võid abi paluda mõnelt õppinud coach’ilt – neil on vajalikud oskused olemas.

Ain Mihkelson, artikkel 28.08.2017 Äripäeva juhtimislisas 

Rabas nägijaks- Kerttu muljed Visioonirännakust

Tipi ja higitelk Visioonirännakul

Ain kutsus mind ükspäev rappa. Et nad lähevad Visioonirännakule ja kas ma tahaksin ka nendega kaasa minna. Minus tärkas koheselt uudishimu ja ma ei kahelnud vist küll hetkekski, enne  kui oma jah-sõna ütlesin. Mind on sellised põnevad tegemised ikka huvitanud. Mis siis muud, kui hakkasin põnevusega juunikuud ootama.

Visioonirännak on preeriarahvaste ilus ja oluline komme juba sajandeid. Indiaanikogukonnaliikmed  irdusid mõneks päevaks teistest, et loodusesse minna ja sealt siis elu edasiviivate vastustega tagasi tulla. Kokkuvõtvalt võin öelda, et tulin ka ise rabast välja tunduvalt puhanuna, uute ideede, kõva selguse ja arusaama ning värske motivatsioonilaksuga.

Ainuüksi looduses olemine ja nutiseadme täielikult offline lülitamine on juba iseenesest hea. No ausalt ei mäleta, millal ma viimati midagi nii julget tegin, et end kolmeks päevaks telefonist vabatahtlikult lahti ütlesin. Looduses olemine puhastab meelt ja aitab mõtteid koondada ning künnab hea pinnase, et küsimustele vastuseid saada. Mürast ja segavatest faktoritest eemalolek on tõeline õndsus.

Rännaku mõte on laias laastus saada vastuseid. Vastuseid töö- või eraelu probleemidele ja küsimustele. Üheks oluliseks märksõnaks on endaga olemine. Linnakära ja kiire elutempo hägustavad pilti nii teistest kui endast ja keskkonnast meie ümber. Vahel on hea ära käia. Ja kohe päriselt ära käia, et ikka sügaval looduses ja ilma üleliigse tehnoloogia ning mürata.

Räätsasid valmistamas Visioonirännakul

Elasime kogu grupiga selle kolme päeva jooksul tipi indiaanitelgis, tutvusime omavahel, kolasime mööda Raplamaa ilusat loodust ringi ning võtsime vastu, mida loodus meile andis. Kogu ettevõtmisel oli olemas küll raamistik, kuid see ei olnud range päevakavaga ning andis piisavalt voolavust ja võimaluse meeliülendavat kulgemist nautida. See on moodsas maailmas tõeline kunst – korraldada grupiüritus ja lasta sellel siis lahti rulluda nõnda, et kõigil on hea. Ilma igasuguse sunduse või kiirustamiseta.

Kolasime ja lihtsalt olime rabas, tegime läbi ühepäevase paastu, meisterdasime rabas seiklemiseks räätsasid, sõime peale visioonirännakut imemaitsvat indiaanitoitu nimega „kolm õde“, magasime ühiselt telgis ja individuaalselt rabas, vestsime jutte, laulsime imelisi väelaule ja käisime traditsioonilises indiaanlaste higitelgis. Higitelk on ehk kõige sarnasem eestlaste poolt armastatud suitsusaunale, kus indiaanirahvas end visioonirännakuks ette valmistas. Telgi keskel asetseb tulease, mis on ka ainsaks valguseallikaks. Telgis lauldakse, mõeldakse palveid ning räägitakse jutte. Saadav kogemus on (hinge) puhastav ja vägev.

Rabas Visioonirännakul

Visioonirännaku haripunkt oli kindlasti laupäevaöine raba. Olime endale eelmisel päeval sobilikud kohad juba välja vaadanud, mina sättisin end näiteks ühe väikese lauka äärde. Võitlesin veidi näljaste sääskedega, kuulasin loodust, nautisin vaikust ja värskust ning suikusin siis ööpeale tegusasse unne. Ärkasin varahommikul kell 4:47 koos vastusega küsimusele, mille olemasolust ma olin (tagasi vaadates) küll teadlik, kuid mida ma polnud endale tolle rännaku raames tegelikult esitanud. Kogemus oli vaieldamatult imeline, sest end tundes, oli just see küsimus see, mis mind ikka ja alati on aastate jooksul piinanud. Ja seal rabalauka ääres sain ma sellele vastuse.

Aitäh Ain ja Marko! Väga äge oli.

Loo autor: Kerttu Kongas

Peatoimetaja / Editor-in-Chief

Ajakiri Director

 

Järgmise Visioonirännaku kohta leiad infot siit.

 

Puhkus- kuidas päriselt puhata?

Kuidas teha endale üks meeldejääv ja jõudu andev puhkus?

Käes on aeg, kui paljud inimesed puhkavad või on seda kohe tegema hakkamas. Ja kuigi puhkamine tundub imelihtne, tasub veidi mõtiskleda, kuidas teha seda nii, et puhkus:

  • oleks üks mõnus ja rõõmus kogemus,
  • annaks jõudu järgnevaks aastaks,
  • puhastaks meele töömõtetest,
  • oleks meelde jääv, nii et ka vanuigi tooks naeratuse näole sellele tagasi mõeldes.

Aktiivne või passiivne?

Alustuseks võid mõtiskleda, milline on sinu igapäevane elurütm ja millest sa tavaliselt puudust tunned?

Kui sinu igapäeva elu on täis rabelemist, palju uusi elamusi, kogemusi, inimesi, kohtumisi ja tegutsemist, siis võib olla hea võtta aeg maha ja minnagi kuskile looduse vaikusesse. Soovitavalt üksi ja ilma sidevahenditeta välismaailmaga. Või siis võtta kaasa pere või mõned lähedased sõbrad ja koos nendega teha üks mõnus mitmepäevane matk ja telkimine looduses.

Kui sinu elu on aga suhteliselt üksluine, kulgedes töölt koju ja uuesti tööle, siis tasub mõelda vastassuunas, otsides uusi kogemusi:

  • Uued kohad- Eestiski on veel palju avastamata kohti, nii et ei pea kuskile kaugele reisima. Matkakohti võid vaadata näiteks siit.
  • Loo midagi uut oma kätega- olgu selleks vibu tegemine pojale või nukk tütrele, saviga voolimine või joonistamine, pingi meisterdamine koju või luuletuse kirjutamine.
  • Aita kedagi mis iganes moel- mine kasvõi sõbrale appi puid laduma või marju korjama.
  • Õpi midagi uut- võta mõni kursus teemal, mis sind on alati paelunud aga milleni sa pole jõudnud, õpi selgeks mõne lihtsama pilli mängimine, käsitöö tehnika, malemäng, haiku või lühiloo kirjutamine, lühikursus fotograafiasse. Mis iganes sind kõnetab.
  • Tee midagi sellist, millest oled unistanud aga pole kunagi julgenud ette võtta- ekstreemsema variandina näiteks langevarju hüpe või esinemine võõrale seltskonnale, pehmema versioonina rabajärves ujumine ja/või öö (üksi) metsas veetmine.
  • Uued muusikaelamused- paadunud rockifännina külasta ooperit või vastupidi, proovides erinevaid stiile;
  • Uued maitsed- proovi toite, mida sa kunagi enne pole söönud, valmista koos sõpradega eri rahvaste toite ja jaga muljeid;
  • Uued kultuurielamused- kino asemel mine teatrisse või loodusesse, vaheta oma lugemisžanrit raamatute puhul jne;
  • Proovi mõnda uut spordiala- olgu selleks discgolf, SUP’i matk, tõukerattaga looduses liikumine vmt lihtsama ala, millega saad kohe alustada. Lisa võid vaadata näiteks siit ja siit.

Kui sinu elus on aga nii sebimist kui üksluisust, siis on ilmselt hea mõte teha mõlemat. Ehk siis võtta nii aeg maha ja minna metsa mõneks ajaks, et oravarattast välja saada, kui pühenduda ka uutele kogemustele.

Kuna tavaliselt on puhkus enam-vähem aastaringi keskel, võiks see olla ka aeg, kui mõtiskleda oma elu üle. Kuidas sul see aasta läinud on? Millised soovid ja eesmärgid on täitunud? Mis on veel ees? Mida tahaksid oma elus rohkem või vähem näha? Kuidas saad ennast ja teisi toetada isiklikus arengus? Rahulikus keskkonnas tulevad sedalaadi küsimustele ka vastused lihtsamalt.

Aja muutuv iseloom puhkusel (ja elus üldse)

Ajaga käib kaasas huvitav fenomen- kui sinu puhkus on täis erinevaid sündmusi, ettevõtmisi ja kogemusi, siis möödub puhkus linnutiivul. Kuid hiljem tundub, et oli maru äge ja pikk puhkus. Kui sinu puhkus on aga rahulik kodus või suvilas istumine, siis tundub puhkus ise pikk ja võibolla isegi veniv. Kuid hiljem tundub, et see möödus maru kiirelt ja polegi nagu midagi meenutada.

Mulle endale meeldib mõelda, et tahaksin elu elada nii, et igast aastast, sealhulgas ka puhkustest, oleks midagi, mida vanaduses rahulolevalt meenutada.

Siinkohal lõpetuseks paar ideed meie poolt, mida sel suvel ja sügisel saaksid uutmoodi teha:

  • Kui tahaksid aja looduses maha võtta aga üksi ei julge või oska, siis üks variant on meiega ühineda 01-08.08.17 toimuval matkal “Teekond iseendasse”- lisainfot leiad siit.
  • 08-10.09.17 toimub 2017 Visioonirännak- lisainfot leiad siit.

Mõnusat puhkust kõigile!

Ain

Visioonirännak- nii ja naapidi

Visioonirännak- mis värk sellega siis on?

Keeruline küsimus. Ühelt poolt on kõik see väline, mida saab sõnadega kirjeldada:

  • Vaikne segamatu aeg iseendale puhta looduse poolt loodud toetavas keskkonnas;
  • kerge eneseületus öises metsas viibimise ja paastu näol;
  • hea seltskond, kellega koos arutada teemadel, mida sõprade või tuttavatega tavaliselt ei tee;
  • paast, mis teeb maailmataju oluliselt teravamaks ja laiemaks;
  • indiaani higitelk, kust väljudes on tunne, nagu oleks uuesti sündinud;
  • laulud ja trummimäng, mis tõstavad ja muudavad teadvuseseisundit;
  • tähistamine Visioonirännaku lõpus lihtsa, kuid äärmiselt maitsva indiaanipärase söögiga;
  • mõnus rahulolu ja rõõm Visioonirännaku lõpus ning uus energia edasi toimetamiseks.

Ja teiselt käib Visioonirännakuga kaasas ka midagi, mida mina ei oska sõnadesse panna. See on umbes sama, kui üritada kirjeldada kellelegi, mis on seks, kui inimene seda ise pole kogenud. Saad ju rääkida, kuidas asi välja näeb ja mis tegevusi teed, kuid sisu ja kogemus ise jääb edasi andmata.

Poeetiliselt väljendudes võiks seda kirjeldada kui ruumi, kus saad enda südame või hingega uuesti ühendust, puhastad meele mõtetest ja lased üleliigsed emotsioonid minna, laed täis enda akud ja saad ühenduse oma väega.

Mida osalejad rääkisid?

Südant soojendav oli kuulda osalejate tagasisidet. Mõned märksõnad, mis mul nende juttudest meelde jäid:

  • Puhas kohalolu ja hetkes oleku tunne. Sain jõudu, millega saab järgmised pool aastat edasi põrutada.
  • Teise päeva hommikul tuli ridamisi taipamisi, mida edasi teha, mille peale enne ei olnud tulnud.
  • Kõik oli täpselt nii nagu olin unistanud ja ette kujutanud.
  • Mõteteta olek ja päikesetõusu imetlemine väga ilusas rabas.
  • Märgid vastuseks oma küsimusele ja ilus loodus.
  • “Ilu otsas istumine” heas mõttes, kus justkui ei juhtunudki midagi.
  • Miski ongi mu sees kuidagi korrastunud selle rännaku tulemusena.
  • Selguse teke ja vastuste saamine oma küsimustele.

Nägudelt võis aga kõigi puhul välja lugeda rahu, selgust ja rõõmu. Ja veidike väsimust ikka ka ka- nii paast, higitelk kui öö metsas ja rabas on kehaliselt omajagu mugavustsoonist väljas.

Visioonirännak- mida ma ise kogesin?

  • Inspiratsooni osalejate lugudest ja sellest, kui erinevad ja lahedad me inimestena oleme. Igal ühel meist on omad tugevused ja eripärad, mis kokku mängides moodustavad palju ägedama ansambli, kui lihtsalt liidetavate summa.
  • Rahu ja rõõmu inimestega koos ja looduses viibimisest- inimesed muutuvad looduses kuidagi palju loomulikumaks ja avatumaks, kui igapäevases oravarattas viibides.
  • Selginemesi ja taipamisi- nii mõnedki teemad said selgemaks, küsimused vastused ja meelde tuletati ka olulised teemad, mille oled igapäevases rabelemises ära unustanud.
  • Sügavaid vestlusi, mis kõnetasid ja puudutasid sügavamat osa minus.
  • Mõnusat rahulolu ja õnnetunnet peale Visioonirännakut- oleks justnagu midagi suurt ja olulist ära teinud, nii et süda laulab ja hing on rahul.
  • Tänutunnet kõigi osalejate ja looduse vastu- ilma nendeta poleks saanud ei Visioonirännak sündida ega poleks ka elu, kui loodus meid iga päev ei toetaks.

Millal on järgmine Visioonirännak?

2017 viimase Visioonirännaku teeme 08-10.09.17. Lisainfo leiad siit.

 

Lõpetuseks tahangi tänada kõiki, ilma kelleta see poleks saanud juhtuda:

Marko ehk Pool Põtra Preeriakojast, kes lõi ruumi ja tõi indiaanitarkuse meieni;

Kuldar, kes toetas meid keskkonna loomise ja hoidmisega, täites ühtlasi ka auväärset tulehoidja ja kivitooja rolli higitelgis;

Anna-Liisa, kes viis meid helidemaailma;

Kõik teisedki kaasalööjad, kes oma olemuse ja avatusega lasid sellest sündmusest kujuneda midagi enamat, kui silmaga välja paistab.

Päikest ja rõõmu!

Ain

 

Labor- programmil joon all

Selleks hooajaks sai Labor joone alla. Seekord toimus see kahele juhtide grupile:

1) Kogenud juhtidele, kelle jaoks Labor oli uus kogemus;

2) Süvakursus Labori eelnevalt läbinud juhtidele.

Esimese grupiga läbisime nii öelda tavaprogrammi- liikusime looduses, piilusime sügavamale endasse, jagasime kogemusi, proovisime erinevaid eneseanalüüsi- ja juhtimise tehnikaid ning vaatasime, kuidas ise toimida tõhusamalt ning energiarikkamalt. Mõjutades seeläbi ka oma meeskondasid ja meeskondade tegevuse tulemuslikkust.

Süvakursusel sai kaevutud veelgi sügavamale ja samas tegeletud ka oma “projektiga”. Ehk siis kui esimene tavaprogramm oli nn bakalaureuse tase, siis teine juba magistriõpe, kus inimene sai enda teema ja väljakutsete peale sügavamalt mõelda.

Labor- mida osalejad said?

“Sai proovida endasse erineva nurga alt sisse vaadata, et endast paremini aru saada. Kõik meetodid ei pruugi inimeste peal samamoodi toimida. Laboris sai katsetada erinevaid kompamistehnikaid.

Andis praktilisi juhendeid edaspidiseks, kui tekib vajadus kas enda või meeskonnaga nö ajurünnakut teha. Tavapärasest erinev keskkond, füüsiline tegevus, aja võtmine, et rahulikult ennast/või muud aktuaalset teemat analüüsida.”

“Sain võtta aega iseenesega tegelemiseks. Läbi praktiliste harjutuste jõudsin iseendale lähemale ja leidsin mitu “teeotsa” oma n.n. tavapärasest mõttemustrist väljumiseks.  ”

“..aeg iseendale, mõtiskleda sügavamatel teemadel, toredad mõttekaasalsed ja veel ägedamad paigad. Kindlasti ka väga toredad koolitajad, eriti meeldis Merikese ja Aini sümbioos.
Muutus see, et võtan veel rohkem aega nö kõrvalt pilguks ja oskan tajuda rohkem ka energiaid jms. ”

“Struktuurne lähenemine igapäevaelu mõjutavatele teemadele. Taipamist tuli palju juurde.”

“Me rääkisime isiksuse arendamisega seotud teemadel, millele me üldiselt ei võta aega keskenduda.
Minu jaoks suurim väärtus oli kõigi osalejate avatus ja valmidus rääkida oma ‘varjatud poolest’. Selliseid vestlusi ei pea Sa üldiselt oma sõprade ja kolleegidega.
Suudan nüüd endast pisut paremini aru saada. Olen läbi selle muutunud hoolivamaks oma pere suhtes. Meie peres on üksteisest arusaamine paranenud.
Ma arvan, et pikas perspektiivis tuleb see kasuks eriti teemal – kes ma olla tahan, kuhu ma tahan jõuda.”

“Enesejuhtimise võtted.”

“Sain kinnituse sellele, kui väärtuslik on aeg-ajalt võtta see aeg ja iseennast analüüsida ehk tegeledagi iseendaga. Kõik võidavad!
Ma arvan, et tänu Laboris räägitule ja saadud teadmistele, ma mõistan, miks ja kust on pärit kõik need taagad, mida inimesed endaga koguaeg kaasas vedivad (eesotsas minu endaga). Mõistan neid paremini ja nii on kergem aktsepteerida ja edasi minna. Ikka parema maailma nimel.”

Miks Labor nii hästi toimis?

10-punkti skaalal oli Labori tagasiside keskmine 9,6 punkti. Kuid veelgi olulisem meie jaoks oli näha, kuidas inimesed tegid läbi teatud kvalitatiivse muutuse, mida on vahel raske sõnadesse panna.

Veidi mõtisklenud, mis siis tegid Laborist Eesti kontekstis unikaalse programmi, jõudsin järgmiste punktideni:

  • Päeva looduses alustamine kerge füüsilise tegevusega aitas meeled puhastada ja inimesed avatumale lainele tuua;
  • Teemade käsitlemine, millest muidu oma sõprade, lähedaste või kolleegide tavaliselt ei räägi. Just seda tõid nii mitmedki osalejad välja kui suurimat väärtust.
  • Kogemuste jagamine teiste kogenud juhtidega ja avastamine, et teistel on samad mured ja väljakutsed. Rääkimata siis nõuannetest ja nippidest, mis teistelt saadi.
  • Erinevate tehnikate katsetamine- mõnda inimest kõnetas üks teema ja tehnika rohkem kui teine, kuid päeva lõpuks sai igaüks midagi.
  • Regulaarne kohtumine kuu tagant ja aja võtmine endale- enamus juhte ju selleni ei jõua, kuna kalendrid on väga täis. Ja just selle tõttu on aja võtmine enda arengu jaoks oluline.
  • Kohtumised enne programmi algust osalejatega, et valida gruppi inimesed, kes on selleks valmis ning ühtlasi kaardistada ka nende arenguvajadus. See võimaldas ka programmi ennast tuunida osalejate vajadustele vastavaks.

Mis edasi?

Tänaseks on Laborites 4 hooaja vältel läbi käinud juba omajagu juhte. Selle käigus oleme ise saanud paraja portsu kogemusi, mis toimib ja mis mitte ning kuhu tähelepanu rohkem pöörata.

Järgmine programm tuleb juba tuntavalt ümber kujundatud kujul, et luua veelgi parem võimalus kasvuks ja arenguks nii juhi kui inimesena. Täpsematest plaanidest juba sügisel.

Lõpetuseks tahan tänada kõiki osalejaid, kes meiega selle teekonna kaasa tegid ja selle kasvus kasvasid. Merikest, kellega koos sai seda programmi veetud ja kokku pandud. Samuti Swedbanki, kes võimaldas Laboril sündida, kasvada ja täiskasvanuks saada.

Olge terved ja ilusat suve kõigile!