2018 kokkuvõte Ainilt

Lubasin enne jõule suure suuga teha kokkuvõtte eelmisest aastast. Oli see ju väga äge aasta, täis nii rõõmsaid kui raskeid hetki, õppimisi ja jagamisi, saamisi ja andmisi.

Mis toimus minus endas, lisaks kõigele välisele?

Mõneti sobib aastat tervikuna iseloomustama mingi suurema ja vägevama jõu tunnetus ning ühenduse tajumine, mis on kaasa toonud parema intuitsiooni ja sügavama maailma taju. Rääkimata siis väikestest lahedatest imedest ja kokkusattumustest igapäeva elus.

Tagasivaade

Hirmudega tutvumine

Sügis oli minu jaoks väga keeruline aeg, kus sain tegeleda enda suurimate hirmudega. Kas ma olen ikka piisavalt hea ja väärt isa, mees ja inimene? Kuidas ma hakkama saan, kui suuremad planeeritud tegevused ja sissetulek ootamatult ära kukuvad? Kuidas ma siis reageerin ja oma rahu ning tasakaalu säilitan, mille olulisusest olen teistele nii innukalt rääkinud? Tagantjärgi oligi see vist eelmise aasta kõige raskem hetk.

Enne seda (äkki just tänu sellele?) eelnes sügavama sisemise kasvu ja puhastumise periood, kus sai terapeudi abiga minevikuhaavadega tegeletud ja puhastatud alateadvuses lahendamata mustreid. Üldse oli suvi-sügis suhteliselt sissepoole suunatud periood, kus tegelesin suuresti enda isiklike teemadega ja heategevusse ning kogukondadesse suunatud projektidega.

Rõõmsad hetked

Heledama hetkena sügisesse jäi aasta koolitaja nominatsioon Raplamaa Täiskasvanud Õppija nädala raames. Pean tunnistama, et ei suuda siiamaani enda kohta kasutada sõna koolitaja- no ei kõla õieti. Pigem tahaks öelda, et olen parimal juhul kaasa aitaja või arengu toetaja, kes aitab inimestel nende endi sügavama tarkuseni jõuda.

Suve algusesse jäi rõõmsama poole pealt minu esimese raamatu “Ümberpööratud pahupidi sünd, mis oli üks tõeliselt hinge rõõmustav hetk, tuues ühtlasi ka südamesse hingerahu. Tundsin, et isegi kui peaksin nüüd surema, olen ühe väga olulistest asjadest selles elus teinud ja saan nüüdsest elu rahulikumalt võtta. Küllap see oli siis niivõrd oluline verstapost, et hing ei saanud enne rahu, kui olin selleni jõudnud.

Unistustest edasi rääkides- coachingud muutusid veelgi sügavamaks ja tähendusrikkamaks, tuues inimestele (vahel ootamatul moel) muutusi, millest nad olid juba kaua unistanud või mõelnud. Seda on olnud tõeliselt inspireeriv pealt vaadata ja kogeda. Kõige lihtsam soovitus- räägi enda unistusest, kõva häälega, mõnele heale tuttavale, kes kuulata ja küsida oskab. Vahel sellest täiesti piisab.

Eriti tegid rõõmu suvised looduscoachingud, kus sündis tõeline maagia ja hinged said puudutatud nii loodusest kui mänguilust meie vahel. Huvitaval kombel olid kõik suvised looduscoachingud kingituseks sõpradelt või lähedastelt. Tundsin siirast heameelt, et ilmas on selliseid häid ja hoolivaid inimesi, kes märkavad, kui lähedane abi vajab.

Mentorite Kojas saime hakkama veidi pikema ja täiesti teistmoodi arenguprogrammiga juhtidele, mis oli paras väljakutse ja lõpuks kukkus välja hoopis teisel, paremal moel, kui plaanisin. Kinnitades taaskord, et meie võime ette näha, eriti teiste inimestega seonduvat, on kaunikesti piiratud.

Töötubadesse ja mõttekodadesse meeskondadega tuli juurde sügavam ja ühendust loov mõõde, nii et inimesed lahkusid rõõmsamate ja samas mõtlikumatena, justkui palju paremate inimestena. Võib-olla on sellele kaasa aidanud ka trummi ja teiste meelerännaku “tehnikate” kaasamine, mis töötavad teisel tasandil, kui puhtalt mõistusega loodu.

Meeskonnaga Preeriakojas

Kõlab veidi uhhuu jutuna, kuid trummi- ja meelerännakud on möödunud aastal saanud sügavama ja väekama mõõtme peale suvist Pete Bengry „koolitust“. See oli justkui trummikoolituse meistriklass, kus mitme päeva jooksul sai tehtud rohkem erinevaid trummi- ja meelerännakuid, kui eales oleks võimalikuks pidanud. Sealt sain ka vastuse küsimusele, mis oli mind pikalt painanud- kes ma siis ikkagi olen ja mida tegema peaks? Mitte et see vastust oleks mu elu lihtsamaks teinud, pigem vastupidi.

Novembrisse jäi aasta kõige intensiivsem, väsitavam ja samas innustavam kogemus. Sain maitsta elu õpetajana- nädalane kursus gümnaasiumi noortele  teemal “õnneliku elu loomine” võttis täiesti võhmale. Oli selles omajagu enda hirmudele vastu astumist (millegipärast olen noortega tööd peljanud, ilmselt mu enda koolihirmud) kui ka mitmete ootuste mitte täitumist. Minu jaoks kõige raskem noorte puhul oli kohese tagasiside puudus, erinevalt täiskasvanutest, kelle puhul saab üldjuhul kohe aru, kas meeldib või mitte. Nii vehklesingi justkui pimeduses, ja alles hiljem öeldi, et see või teine asi väga meeldis- nägudest aga ei lugenud kohe suurt midagi välja. Praegu tahaks öelda, et töö koolinoortega on koolitaja või õpetaja meistriklass- kui nendega saad hakkama, siis on täiskasvanutega töö lapsemäng. Küll aga oli kursuse lõpetamisel rõõm suur, kuuldes ja vaadates, kuidas nad mõtlevad ja kuhu välja jõudsid.

No ja enne jõulu suutsin korralikult üle tõmmata enda raamatu kingiprojektiga. Ise ka pärast imestasin, miks ma seda nii tõsiselt võtsin ja nii palju energiat sisse panin. Alles jõulude aegu sain aru, kui keskmest väljas olin vahepeal. Ometigi on hea meel, et sai ära tehtud- tänu sellele jõudis väga paljude inimesteni kingitus, mida nad poleks oodatagi osanud. Järgmine kord pean lihtsalt meeles pidama, et seda pisut nutikamalt ja tasakaalukamalt teha.

Raamatutega seoses meenub ka tutvumine kahe elava kirjandusklassiku- Valdur Mikita ja Doris Karevaga. Nendes kohtumistes oli rahu, rõõmu ja sügavust, vestlusi olulistel ja päris teemadel ning ühtlasi ka innustust edasiseks. Nii nagu õpipoiss saab inspiratsiooni Meistri käe all ja juures töötamisest, on ka nemad mind innustanud edasi kasvama, kirjutama ja mõtlema.

Päris uue leiuna aga jõudsin Eesti kirjaniku ja kunstniku Mathurani, keda lihtsalt peab kuulma. Tema loovkirjutamise õpitoad olid täiesti teisel tasemel, pannes mõtlema, et ma tahan ka ühel hetkel niivõrd ägedaid asju teha nagu tema teeb.

Sügisel sain teha täiesti teisel kujul ja moel VisioonirännakuLihtsalt tunne tuli ühel hetkel nii tugev, et tavapäraselt enam ei saanud. Tagantjärgi on hea meel, et ka see sai ära proovitud. Tundub, et seekord oli just sellist vaja, nii mulle endale kui osalejatele. Ühtlasi õppisin veelkord usaldama enda sisetunde tähtsust, isegi kui see võib viia ebamugavatesse olukordadesse.

Võib-olla sellest innustust saanuna sai kirjutatud Edasisse üks pikem lugu enda vaimsetest otsirännakutest viimastel aasatel. Oli see omajagu raske ettevõtmine minu jaoks- kas julgen sedalaadi teemalt teki kergitada. On ju tegu sügavalt isikliku jagamisega, kuid samas lootsin, et ehk on lugejatel sellest abi ja suudavad mõne minu ämbri tegemist vältida. Kuigi mul on tunne, et igaüks peab oma ämbrid ikka ise läbi kolistama.

Viimase asjana meenub sügisest väike võit magusasõltuvuse üle, mis jõulude aegu sai küll pisut kannatada. Olen eluaeg olnud suur maiasmokk ja kord koogiga algust teinud, ei suutnud kuidagi lõpetada. Nii saigi ühel hommikul, põdedes magusapohmakat eelmise õhtu koogisöömingust, otsustatud, et aitab küll, kas ma siis tõesti ei saa loobuda magusast. Kes siis ikkagi minu elu juhib, suhkur või ma ise? Ei olnud see muutus kerge ja elu ise veeretas ette igasuguseid ahvatlusi. Kõige raskem hetk oli pulma-aastapäeva tähistamisel mõni õhtu hiljem, kui vaatasin pikalt tõtt ülimalt ahvatleva šokolaaditordi tükiga- minu lemmikuga . Naine ka kõrvalt utsitas, et võta ikka, mis see teeb siis. Seekord jäin siiski mina võitjaks, ja see ilus puhas periood kestis kenasti jõuludeni. No ja jõuludest ma parem ei räägi, kuid õnneks on suuremate söömingute aeg möödas ja saab uuesti tavarutiinide juurde naasta.

Oluliseim küsimus?

Aastat kokku võtma sobib suvel minuni jõudnud küsimus- mis on sinu jaoks edu? Võrdlesin kuni selle küsimuseni end vastu ühiskonnas laialt levinud edumudelit. Järgi mõeldes sain aga aru, et olin ajale jalgu jäänud pilti kasutanud enda hindamiseks. Saanud selgeks edu kriteeriumid enda jaoks (rahu, vaikus, tasakaal, ise kasvamine ja teiste toetamine ning parema maailma loomine, ühenduses olemine jmt), mõistsin sel hetkel, et ma juba olengi edukas ja õigel teel.

Nii saan kokkuvõtvalt öelda, et möödunud aasta oli üks pagana äge ja edukas kasvu ning unistuste täitumise aasta.

Soovin ka sulle, et elaksid ja oleksid vastavalt sellele, mis on sinu jaoks oluline ja tõeliselt tähtis!

Mida ootan uuelt aastalt?

Eelkõige keskmest lähtuvat rõõmsat ja rahulikku olemist ning tulemuslikku tegutsemist. Elu edasi viivate ettevõtmiste toetamist, ise kasvamist ja teiste arengu toetamist. Tasakaalu maise ja vaimse, rahulikult olemise ja aktiivselt tegusemise vahel.

Maisel tasandil

  • Toon ellu uuel tasandil juhtide arengupogrammid, mis aitaksid  juhtidel inimese ja juhina kasvada ning tooksid kasu ka nende meeskondadele ja ettevõtetele.
  • Viin läbi lahedaid töötubasid ja mõttekodasid meeskondade ja gruppidega, kus saab nii looduses käia kui ka arutleda hetkel olulistel teemadel ja leida lahendused ees seisvatele väljakutsetele.
  • Viin oma coachingu ja mentorluse jägmisele tasandile, nii et inimesed, kes leiavad tee minuni, saaksid vastused enda küsimustele, jõuaksid enda päris olemuseni ning saaksid enda tõelise potentsiaali realiseerida.
  • Teen mõnusaid müstilise energiga loomisõhtuid, kus saab arutleda olulistel teemadel, kõlavad erinevad helid, mõtted puhastuvad ning rahu ja rõõm saabuvad hinge.
  • Aitan “Ümberpööratud pahupidi” lugejateni  jõuda ja kirjutan uue raamatu valmis.

Vaimsel tasandil

Ootan eelkõige olemise ja elamise kvaliteedi stabiilsust- et kõikides päevades oleks nii rahu kui rõõmu, sügavust ja ühendust, valgust ja helgust.

Millegipärast meenus siinkohal Mathura ütlus „Kõik algab vaikusest, mis on iseenesest täiuslik ja täielik. Alustad vaikusest ja otsid valgust, mis inimest toidab.“

Ning siis teed seda, mis tuleb sul loomulikult hästi välja, kui oled ühenduses- see ongi sinu ülesanne siin elus.

Just seda kvaliteetset ühendust- iseenda päris olemuse, teiste inimeste, looduse ning kõige looduga- ja loomulikkusest hästi tulevat elu edasi viivat tegutsemist tahangi rohkem siia ellu.

Mõnusaid olemisi ja tegemisi, rahu, rõõmu ja armastust kõikidesse päevadesse!

Ain Mihkelson

Kingikott kuhjaga täis!

„Aga mul ei ole ju midagi vastu kinkida,“  vastas üllatunud piletimüüja rongis. Lahe oli jälgida tema reaktsiooni, ja endal jäi pärast väga hea muhelev tunne sisse. Pannes mind ühtlasi mõtlema, kui vähe on vahel vaja, et teistele (ja seeläbi ka endale) rõõmu teha.

Kamba peale tegime 147 üllatuskingitust!

Kui detsembri alguses see idee tekkis ja sai minema hakatud, tundus see ikkagi üsna ebareaalne. Kuidas ja kust ma kõik need abivalmis inimesed leian, et jõuda 100 üllatuskingini? Kuid juba esimene vastukaja oli julgustav. Hoogu andsid omakorda juurde paar meest, kes võtsid terve portsu raamatuid sõpradele ja kolleegidele kinkimiseks.

Ühel hetkel tundus hoog raugevat, et jõulude lähenedes jällegi hoogu juurde saada. Kuni 19.12 tundus, et nüüd on kõik- enam ei tule kuskilt juurde. Ja soovitud sajast on ikkagi paarkümmend puudu.

Jõuludele kohaselt hakkasid aga väikesed imed juhtuma. Viimastel päevadel enne jõule aitasid head inimesed jõuda tugikeskusteni Haapsalus, Pärnus ja Tartus, tagades hoobilt 100 üllatuskingini jõudmise. Ja nagu kirsiks tordi peal jõudsin ühe suurema heategevusorganisatsioonini (hetkel ei saa nime veel öelda), kellel on inimesed üle Eesti. Nii saigi terve Eesti kaetud ja kirja tervelt 147 üllatuskingitust! Lisaks siis veel 80 raamatut, mis osteti lähedastele ning tuttavatele kingitusteks. Pole paha, tahaks öelda.

Haapsalu sotsiaalmajas

Jõuluvana kimbutamas

Ühel jõuluõhtul sai kingikotti libistatud ka kink jõuluvanale. Muidu peab ju tema teistele kinke jagama, endale jäävad aga ainult tühjad pihud. See tekitas jõuluvanas omajagu segadust ja hämmeldust ning esiti püüdis ta luuletuse lugemisest kõrvale viilida, süüdistades kõiges päkapikke. Lõpuks tõmbas ta aga käima sellise ägeda jõululaulu ühislaulmise, et sellest kujunes omamoodi õhtunael kõigile.

Toetajad

Sisuliselt toetas iga raamatuostja iga ostetud raamatuga pea kahe raamatu jõudmist abivajajatele või neile, kes ei osanud seda oodatagi. Päris äge- aitäh teile!

Ajaloo annaalidesse võib panna kirja kuupäevad:
08.12 seisuga 26 üllatuskingitust
12.12 seisuga 35 üllatuskingitust
15.12 seisuga 57 üllatuskingitust
19.12 seisuga 79 üllatuskingitust
24.12 seisuga 146 üllatuskingitust

Siin on välja toodud head inimesed, kes olid nõus oma nime avaldama, lisaks anonüümsetele toetajatele. Olge te kõik tänatud!

Aino-Silva Tali
Allen Tammiksaar
Annika Johanson
Eike Tõnismäe
Erko Veltson
Denis Gorski
Herdis Elmend
Jaan Saar
Kaija Kukk
Karin Roosileht
Kristi Läänemets
Marek Pärli
Merili Simmer
Piret ja Toomas Koobas / Höhle OÜ 
Rasmus Parve
Reelika Kuusemäe
Signe Tõnismae
Siiri Villberg
Tarmo Mere
Terje Laur
Tõnu Ots
Tõnu Vaus
Urme Puntso

Tänud teile kõigile, mõnusat aasta vahetust ning kõike paremat uuel aastal!

Ain Mihkelson

Visioonirännaku muljed 2018

„Enne päikesetõusu on kõige külmem“- just nii oli ka sel Visioonirännakul, kui kõigele lisaks saime veel korraliku vihma kaela. Justkui kinnituseks sellele, et enne kui päike välja tuleb, pead üle elama kahtlused, kõhklused ja vastu panema külmale ning märjale, olgu see siis sõna otseses mõttes või metafoorina sinu elule.

Visioonirännak- eellugu

Sel korral oli Visioonirännak kindlasti kõige raskem senistest, isegi kui väliselt oli see kõige lihtsam. Eellugu ulatus juba mitme kuu taha. Arutasime Markoga Preeriakojast mitu korda, kuidas sel aastal teeme ja saime isegi plaani enam-vähem paika. Käisime ka uut kohta vaatamas tema valduste lähedal, mis tundus sobima.

Kuid siis, ühel hommikul, sügava mõtluse ajal, sain omamoodi „sisekaemuse“- sel korral tuleb teha täiesti teistmoodi. Eemaldades kõik üleliigse, nii et jääks alles vaid Visioonirännaku essents ja sügavam olemus- Sina, Loodus, Meelevald ja Ühendus, ei midagi muud.

See mõte oli omajagu hirmutav. Tähendas see ju igasuguse tugistruktuuri ja abiliste maha jätmist. Olid meil varasemalt toeks olnud nii Marko ja Kuldar, tipi ja higitelk, muust varustusest rääkimata. Seekord olime aga ainult meie ise, väikse pundiga, looduse ja oma mõtete meelevallas. Põdesin ikka omajagu, et mis saab ja kuidas inimesed, sh ka ma ise, vastu peavad. Ilmast ju ei teadnud ette ennustada.

Nii läkski, et eelmisel õhtul oli närv omajagu sees ja öösel magamisest ei tulnud välja midagi. Võib-olla mängis oma osa ka eelmisel päeval tehtud võimas higitelgi rituaal ühe teise programmi lõpetamiseks. Igal juhul oli õhtul pea mõtteid peas ja uinumise asemel vähkresin niisama voodi, kuni hommikul sai väsinult üles tõustud. Hiljem kuulsin, et teistel oli suht sama jama olnud.

Algus

Stardipunkti jõudsin kenasti koos korraliku vihmaga. Otsustasin siis, et natuke teeme sohki ja lasime autos istudes suurema vihma mööda. Vihma lõppedes autost väljudes aga tundsin, kuidas pilt hakkas silme ees ujuma ja tundsin peapööritust. See pani korralikult muretsema, kuidas eeloleva üle elan.

Õnneks oli ilm üsna ok ja liikuma saades läks ka enesetunne paremaks. Nii me siis matkasime, kuni jõudsime rappa. Veidi marssisime mööda laudteed, kuni pöörasime rajalt kõrvale, et päris rappa laugaste vahele minna. Võiks öelda, et tegelikult oli see alles päris Visioonirännaku algus. Liikusime rahulikus tempos, pikas vahes, vahepeal üksteist silmist kaotades. Kuni lõpuks jõudsime Loosalu järve äärde, mis on Eestis suurim rabajärv. See oli esimene koht, kus sai aja maha võtta ja lasta mõtetel vabalt rändama minna.

Visioonirännakul rabas

Mõne aja pärast liikus meiega ka Risto, kes on kogenud „veteran“ Visioonirännakutel. Ju seal siis midagi on, et ta ikka tagasi tuleb, iga kord erineval moel.

Sel päeval lõõtsus korralik marutuul, nii et saime järve kaldal proovida tuulel „kehasurfamist“. Lased end lihtsalt vastu tuult kaldu ja tunnetad, kuidas tuul ise sind püsti ja järve kukkumast hoiab. Vägev kogemus, kui seda teadlikult teha. Naudin seda pea iga kord seal järve ääres, kui tuul vähegi lubab.

Nii me siis kulgesime, rabas ja metsavahel, jõudes lõpuks lõkkekohta, kus esialgu oli plaanis vaid peatus teha. Kuna ilm oli aga maru tuuline ja esialgu plaanitud öine peatuspaik lagedal mäe otsas, otsustasime hoopiski sinna pidama jääda. Meie „varustus“ aga- pott ja vesi tee keetmiseks, olid alguspunktis, mille lähedal pidime öö veetma. Nii siis leppisimegi kokku, et mina jään ööseks lõkkematerjali koguma ja Risto ning Ivar lähevad tagasi poti järele.

Läksime siis tagasi järve äärde, et päike korralikult puhkama saata. See oli ka koht, kus minu jaoks tulid esimesed märgid Visioonirännakult- pilved võtsid loojuva päikese valguses selgeid ja tähenduslikke märke sel hetkel.

Seejärel siirdusid Risto ja Ivar varustuse järele. Esialgu tundus, et see polegi nii pikk ots, kuid mehed jäid päris kauaks. Hiljem vaatasime, et nad said korralikud lisakilomeetrid õhtusse, laekudes mitu tundi hiljem tagasi alles siis, kui väljas ammu pime. Mul tekkis vahepeal juba isegi hirm, et ega nad ära ei eksi uuel maastikul.

Nii ma vedasingi hagu kokku- öö tundus pikk tulema ja lõke sellises külmas kulus marjaks ära. Oli ju alles eelmisel päeval paarkümmend kraadi sooja olnud, kuid selleks päevaks kukkus temperatuur alla 10C, mis sel hetkel tundus maru külm olema. Keha polnud veel uue temperatuuriga harjuda jõudnud ja magamata öö andis ka tunda. Proovi ise öö läbi külmkapis istuda.

Ühel hetkel oli maru hea kuulda teiste hääli, kui nad potiga laekusid. Pada kiirelt tulele ja vee keema minnes tee potti- kasutasime kohalikku materjali. Sookail, kuusevõrsed ja midagi veel, mida enam isegi ei mäleta. Keedus sai igal juhul vägev ja andis mõnusast sooja.

Seejärel oligi juba aeg öiseks tegevusetuks. Vahtisime pea kohal siravaid tähti, lasime lõkkel end soojendada ja öövaikusel paitada. Sekka sai jutustatud, jorisetud ja trummilgi häält teha lastud.

Alguses tundus see üsna romantiline, ja oligi. Kuni ühel hetkel hakkas väsimus ligi hiilima ja läks järjest külmemaks. Vahepeal tibas ka kergelt vihma. Hommikupoole ööd, kui oli kõige pimedam, tabasin end juba mõttelt, et mille pagana päralt me siin külmas märjas metsas kükitame. Ja et mis mõte kõigel sellel on. Lasin sel olla, tuginedes vaid eelnevatele kogemustele, et ühel hetkel on väga hea meel, kui see kord läbi on.

Nii me seal tiksusime, vahtisime tulle ja molutasime, kuni taevas hakkas ahetama- saime aru, et nüüd on aeg liikuda järve äärde päikesetõusu imetlema. Kolad kiirelt kokku ja minema, vastu lõõtsuvat tuult. Taevas aga kattus tumedate pilvedega ja oli selge, et ilusat romantilist päikeseloojangut me sel korral ei näe ja ilmselt tuleb korralik vihm hoopiski. Mõtlesin veel korraks, et väike vihm kuluks ära küll, muidu poleks ju hiljem midagi meenutada.

Enne päikesetõusu

Nii läkski, peagi hakkas korralikult sadama, ikka kohe korralikult, nii et mõned meist olid üsna pea läbimärjad ja tilkusid veest. Matkasime siis läbi raba ja metsade tagasi alguspunkti poole, tehes väikese vahepeatuse vaid Paluküla mäe otsas, et üks fotojäädvustus teha. Samm läks kõigil maru kiireks- kaua sa ikka märjana metsas viitsid olla.

Visioonirännaku lõpu eel

 Justkui tänutäheks aga, päris alguspunkti tagasi jõudes, jäi sadu järgi ja päike tuli välja. Nii et saime päikese käes auravates riietes teha mõnusa sooja hommikueine endale Paluküla jalamil. Peab tunnistama, et need hommikusöögid peale Visioonirännaku paastu on juba iseenesest kogu seda vaeva ja viletsust väärt. Olles mitu söögikorda vahele jätnud, ööpäeva looduses ja värskes õhus liikunud, maitseb vist ükskõik milline toit taevalikult. Ja kui see on veel pärit puhtast loodusest ning hoole ja armastusega tehtud, siis ei oskagi midagi muud tahta, kui olla ainult tänulik elule, mis sind on sellisesse kaunisse kohta koos lahedate inimestega toonud.

Järellugu

Tundub, et ühtteist ikkagi Visioonirännakul toimus, isegi kui välist butafooriat oli vähem.

Risto näiteks kirjutas hiljem nii:

„Olen ääretult tänulik, et mind sinna rännakule kutsusid. See, miks see oli vajalik, sai mulle selgeks alles pärast kosutavat und päeval.

Kuigi rännak oli toimumise ajal väljakutsuv ja nii mitmelgi korral andsid põhivajadused endast rahulolematuse teel märku, olen rõõmus, et sellisele rännakule tulemise valisin. Eelkõige tärkas kasu pärast rännakut ennast. Suurenenud selguse seisundis suutsin teha raskeid otsuseid ning kohe pärast rännakut asusin kõhklemata tegutsema. Saavutasin parema kontakti iseendaga ning tänu sellele olen täiesti kindel, et toimisin parimal viisil kohas, kus varem oleks hirm ning kõhklus võimust võtnud. Tänan rännaku läbiviijat Aini sellise vägeva kogemuse eest!”

Ka mul endal oli pärast maru mõnus olla, isegi kui füüsiline väsimus andis endast korralikult märku. Hing oli rahul ja lõi nurru nagu kõhu täis saanud kass soojal ahjul. Ja peale väikest uinakut päeval oli energiat kuhjaga, et järgmistel päevadel uue hooga edasi toimetada.

Tänud kõigile ja kõigele, mis kaasa aitas, ja kohtumisteni järgmistel rännakutel!

Ain

EMK esimesel arenguprogrammil joon all

„See oli üks äge rännak,“ sain rahulolevalt tõdeda, kui olime Eesti Mentorite Koja esimesele arenguprogrammile joone alla tõmmanud. Pool aastat põnevaid kohtumisi täis sügavaid vestlusi, isemoodi harjutusi, taipamisi ja õppimisi. Hoopis teisel moel ja sügavamal tasandil, kui olin ette kujutanud ja lootnud.

Jaan mottetööd tegemas

Juba grupp ise oli väga lahe. Ja mitu korda väiksem, kui olin plaaninud. See tõmbas alguses minu ego kenasti käima, et mis mõttes, miks nii vähe, kellele ja miks ma seda üldse teen, kas nii vähese arvu inimestega üldse saab midagi teha. Ja loomulikult rahaline küsimus – kuidas nii piiratud ressurssidega üldse midagi teha saab.

Tagantjärgi vaadates oli aga see parim, mis juhtuda sai. Ühelt poolt sundis see otsima uusi kohti ja võimalusi väiksemate vahenditega hakkama saada. Teisalt võimaldas see osalejatega pidada palju sügavamaid ja sisukamaid vestlusi kui suures grupis võimalik.

Ilmselt kogenud juhtide puhul ongi kaugelt olulisem vastastikuse kogemuse jagamine ja üksteiselt õppimine, kui uute teooriate ja mudelite tudeerimine. Üks asi, mille tõid ka teised välja, oligi just üksteiselt õppimine ja innustuse saamine. Alates lihtsamatest nippidest, mõtetest ja igapäeva elu situatsioonidest kuni sügavamate, maailmavaateliste küsimusteni välja.

Kus me ära käisime?

Vapramatega tipus

Ise tahaks arvata, et õppimisele ja muutusele aitas kaasa ka teistmoodi keskkond. Päevi alustasime alati looduses – olgu selleks siis raba või Valgehobusemäe metsad ja mäed, mets või surnuaed.

Just nimelt – surnuaed, seal arutlesime veidi elu ja surma sügavama olemuse ja õpetuste üle. Üldse sai vaadatud teemasid, millele enamus meist igapäevaselt ei mõtle. Programmi lõpetasime indiaanikülas indiaani higitelgi tseremooniaga, mis kujunes väga võimas kogemus kõigile. Omamoodi nagu uuestisünd – inimesed olid rõõmsate, väsinud kuid õnnelike nägudega, ühenduses iseenda ja teistega.

Mida osalejad said?

Mis siis programmi läbinute sõnul nendega toimus selle poole aasta lõpuks?

Tõeliselt hea oli kuulda, et toimunud olid sügavamad isiklikud muutused, mis mõjutavad töö ja elu kvaliteeti palju rohkem kui lihtsalt uued teadmised.

Kallisabal paarisrakendis mõttetööd tegemas

Siin mõned tsitaadid osalejatelt:

„Võtan rohkem vastutust kõiges, mis toimub – seetõttu on mul rohkem väge ja võimu oma tegemistes.“

„Minu arenguprotsessid on läinud intensiivsemaks, eriti lähisuhetes.“

„Minus on tekkinud väga hea vaimne tasakaal ja oskus näha probleeme kõrvalt. Olen palju rahulikum ja saan nüüd rahulikult magada.“

„Kui vaja, räägin ka kõige ebamugavamad asjad ausalt teistele ära,“ (siinkohal tõi rääkija näite, kuidas ta rääkis kodus lahti väga ebamugava teema, mida oli aastaid edasi lükanud, ja kuidas peale seda tuli rahu maa peale).

„Olen muutunud veel leplikumaks kui enne (isegi kui juba varem „süüdistati“ mind liigses heatahtlikkuses). Ja isegi kui keegi viriseb, siis see ei häiri mind enam.“

„Suudan üle olla kiusatusest teisi süüdistada ja enam ei pea minu sõna peale jääma. Tänu sellele on nii palju vabadust suhetesse juurde tulnud.“

„Olen oluliselt kannatlikum – annan aega nii iseendale kui teistele.“

„Annan täna oluliselt vähem hinnanguid, olen rohkem vaatleja positsioonis ja aktsepteerin olukordi. See ei tähenda, et pean nendega nõus olema, kuid teadvustan lihtsalt – nii see on. See annab tööl juurde ja elu on lihtsamaks muutunud.“

„Mu maailmapilt ei ole enam nii mustvalge.“

Kui eelnevat lugeda, siis tundub, et kokkuvõttes on juurde tulnud tasakaalu ja rahulikku meelelaadi, ausust nii enda kui teiste suhtes, samuti vastutuse võtmist. Ja vähemalt mulle tundub, et tänapäevases kiirustavas ja rabelevas maailmas on need omadused, mis eriti tippjuhtide puhul on hädavajalikud. Kui juhist kiirgab välja rahulikkust ja tasakaalukust, on ka töötajatel palju mõnusam oma tööd teha.

Andrus Tamme muljed programmi kohta:

Andrus mõttetööd tegemas

„Kui Ain pakkus võimalust osaleda EMK juhi arenguprogrammis, siis ma ei kõhelnud hetkegi. Olime selleks ajaks kolmas aasta koos osalemas mentoritena Raplamaa Mentorklubis ning Aini maailmavaade ja inimeste arengunägemus on mulle olnud sümpaatsed. Programmiga liitusin ilma eelarvamusteta ja konkreetsete ootusteta. Nii nagu olen seda juba aastaid teinud erinevate koolitustega – tuleb mis tuleb ning igast koolitusest on midagi, kasvõi mõni pisku, kaasa võtta. Täna pean tunnistama, et see programm oleks ületanud igasugused minu ootused, milliseid oleksin võimeline olnud välja mõtlema. Ta oli ilmselgelt hoopis teistsugune kui ükski teine senine koolitus- või arenguprogramm, milles olen osalenud. Tagantjärele nimetan seda julgelt inimese arenguprogrammiks mitte lihtsalt juhi arenguprogrammiks. See mida mina sealt sain on eelkõige minu enda kui inimese areng. Et sellega kaasnevad ka paremad oskused ümbritsevate inimestega tulemuslikult suhelda, on lisaboonus. Olen veendumusel et juhtimisoskuste areng algab alati inimese (juhi) enda arengust.

Kas ja kellele ma seda programmi soovitaksin?

Julgen programmi soovitada kõigile kes ei karda enda kohta rohkemat teada saada, kes ei karda küsimusi iseenda kohta ja on valmis arenema.

Sellistel arenguprogrammidel on ka oma oht. Ja see on seotud teadmiste ja tunnetuste hulgaga. Inimene võib mingis olukorras kogeda, et tema tarkusest ja teadmistest jääb väheks. Kuid selle kogemiseks on vaja tunnetada oma teadmiste puudulikkust. Mina tundsin ennast 25 aastasena kui ühte targemat inimest maailmas. Viimased 25 aastat aga ma saan iga aastaga üha selgemalt aru et mul on veel palju õppida. Ehk ikka ja jälle pean tõdema, et mida rohkem ma tean, seda rohkem saan aru, kui vähe ma tean. Ka selle poolaasta tulemusena tajun, et kõike seda, mida ma veel ei tea, on meie ümber veel rohkem, kui ma enne teadlik olin 🙂 Õnneks täna see teadmine annab mulle ainult tahtmist juurde veel rohkem teada saada ning jätkata enese ja ümbruse avastamise teekonda.

Mina sain võimsa kogemuse ning ma ise tunnen et ma arenesin sisemiselt oluliselt.

Igatahes, suured tänud Ainile selle teekonna võimaldamise eest!“


Omalt poolt tänan kõiki kaasalööjaid, kes julgesid sellele rännakule kaasa tulla ja veidi sügavamalt nii endasse kui elule otsa vaadata. Oli lahe kogemus. Aitäh teile!

Ain Mihkelson

Ümberpööratud pahupidi

Ümberpööratud pahupidi

Ain Mihkelsoni esikteos viib lugejad mõtte ja meelerännakutele. Vahel keerab ajud krussi, esitab väljakutseid ja paneb mõtlema, mis värk see nüüd siis on.

See on justkui heatahtlik Karlsson Katuselt, kes tirriteerib meie ratsionaalset meelt, lustakas naeratus näol.

Raamatu tagamaadest leiad lisa:

Ümberpööratud pahupidi
Ümberpööratud pahupidi

Raamatu arvustus Raplamaa Sõnumite kultuurilisas Kukitemuki 18.07.2018

Lühem artikkel raamatu sünniloost Raplamaa Sõnumites 23.05.2018

Veidi pikem artikkel sünniloost Edasis 25.05.2018

Raadiointervjuu Tre Raadios 30.05.2018

Raamat ise on müügil nii Rahva Raamatus kui ka Apollos.

Raplas leiad raamatu Rapla Raamatust ja Väärt Raplamaa toodete kauplusest

Autor ise on on arvanud:

„Ümberpööratud pahupidi“ on justkui muinasjutukogumik täiskasvanutele, kes ei võta elu ülearu tõsiselt. Nii ei saa ka seda raamatut tõsiselt võtta, kuid samas võib raamat lugejat tõsiselt võtta. Kohati tundub tekst hullumeelne ja võib su aju krussi ajada, kuni sõnum kohale jõuab. Iga lugu on osake suuremast pildist, mis hakkab selginema järgmiste raamatute käigus. See raamat on eelkõige oma peaga mõelda armastavale inimesele, kes tahab midagi tavapärasest erinevat. Kogeda, lugeda ja ise juurde mõelda. Soovitav on seda lugeda õhtuti ja jupikaupa ning jälgida, mis sinu mõtetes, elus ja unenägudes edasi juhtuma hakkab.

Teised lugejad on arvanud:

„Mõned kohad on naljakad, teised ulmelised, kolmandad panevad itsitama või siis sügavalt järele mõtlema. Tempokas ja vürtsikas. Kosmiliselt põnev ja rikas!“

Kaidi Peets

 

“Kõik need lood meenutavad mulle teatud mõttes abstraktset kunsti, kus teos ise tuleb sulle vastu vaid poolele teele ja suure sammu peab iga lugeja astuma ise. Ja vot selle sammu pikkusest ja sügavusest sõltub, kas üldse ja kui, siis millise loo see raamat sulle päriselt jutustab. Natuke nagu Alice Imedemaal :)”

Sven Jürgenson

 

“Kas teil on ka vahel tunne, et maailm keerabki ennast praegu ümber ja pahempidi? Eilsete teadmistega pole homme justkui midagi peale hakata, tavapärasest on saamas ime ja ahhetamapanevast iseenesestmõistetav. Õnneks mõni füüsikaseadus veel kehtib – näiteks see, et tiirleva karusselli pealt maha lendamast päästab võimalikult keskmes püsimine. Ja teate mis – see ongi vast parim arstirohi kindlalt jalgel ja südamega ühenduses püsimiseks. Vahet pole, mis pidi see maailm siis parasjagu on.”

Herdis Elmend

 

Ain Mihkelson kirjutas muinasjuturaamatu täiskasvanutele

Rapla ettevõtja Ain Mihkelson täidab oma pikaajalise unistuse ning annab välja ilukirjandusliku teose.

Stina Andok

 

Ümberpööratud pahupidi
Ümberpööratud pahupidi

Pikki aastaid panganduses tegev olnud Ain Mihkelson tegi mõni aasta tagasi oma elus kannapöörde, loobus senisest töökohast ning hakkas tegelema ettevõtlusega. Täna jaguneb Aini töö tinglikult järgmisteks osadeks: täiskasvanute koolitamine, juhtide arengu toetamine coachingu ja mentorlusega ning kirjutamine. Maikuu viimasel päeval esitleb ta oma esimest ilukirjanduslikku teost.

Kuidas sa kirjutamiseni jõudsid?

Ain: Ma lugesin lapsena hästi palju ja tekkis mõte, et äkki mina võiksin ka kunagi midagi kirjutada, aga see tundus niivõrd suur asi. Mulle on alati tundunud, et n-ö päris kirjanikel peab olema teatav hulk elukogemust, aga ehk on sellega ka nii, et kui sulle on ikka määratud kirjutada, siis pead hakkama kirjutama.

2012. aastal sõitsin tööreisilt tagasi kodu poole, olles päevast väsinud, kui tekkis ootamatult just siis see hetk, mil tundsin, et nüüd. Ja hakkasingi kirjutama. Ma kirjutan vahel iga päev, aga teinekord tulevad ka pikemad pausid erinevatel põhjustel sisse. Praeguseks on mul veel kahe-kolme teose jagu materjali juba koos.

Sa ise nimetad oma teoseks koondatud lugusid täiskasvanutele mõeldud muinasjuttudeks. Kuidas need lood sünnivad?

Nad tulevad. Sellist asja ei ole, et istun maha ja mõtlen, et tuleb selline lugu, sellise lõpuga ja nii edasi. Tegelikult ma püüan esmalt luua endale õige meeleseisundi. Alguses ma tegin seda muusika abil. Kui õige meeleseisund on olemas, siis hakkabki tulema, tuleb ja tuleb ning ma kirjutan üles. Ma tahaksin isegi öelda, et mina ei puutu nii väga asjasse, olen pigem vahendaja.

Kas sa lugude kirjutamisel kasutad materjalina ka oma elu sündmusi või tegelastena tuttavaid inimesi, iseennast?

 Pigem on mul tunne, et mu tegelased on arhetüübid. Otseselt ükski tegelane ei ole mina, aga nendes on kujutatud minu erinevad tahud. Kedagi ma raamatusse kirjutanud ei ole, aga kirjanduse mõte on natukene ka see, et igaüks võib leida positiivseid ja negatiivseid seoseid iseendaga, mis võivad olla peegliks ja anda võimaluse iseendasse vaatamiseks.

Kes on sinu lugeja? 

Inimesed, kes suudavad ise mõelda, ei taha, et kõik oleks ette öeldud, ning inimesed, kes ei võta elu liiga tõsiselt. Need lood võiks panna enda elu peale mõtlema, käivitada.

Üks asi on kirjutada, teine asi on avaldada. Kas sul oli kohe kirjutama asudes teada, et see avaldatakse?

 Kohe ei olnud, aga kujutlesin end ette surivoodil ja mõtlesin, et kas ma kahetseksin seda, et avaldasin või et avaldamata jätsin. Otsustasin, et tuleb ikka avaldada. Kaotada ei ole ju tegelikult midagi. Mõned mu tuttavad on raamatu käsikirja lugenud ja julgustanud. Need lood ikkagi elavad, tahan inimestele rõõmu ning võimalust mõtisklemiseks pakkuda.

Kirjastamiseks sa kirjastust ei kasuta, vaid annad teose välja, kandes ise kõik kulud. Miks nii?

 Võtsin selle tee ette ja otsustasin selle ise otsast lõpuni läbi käia.

Ütlesid, et lugesid lapsena palju. Mida ja kui palju sa praegu loed?

 Praegu loen väga palju, enamasti „aeglaselt lugemise“ raamatuid, mille materjal tuleb korralikult läbi seedida. Eesti kirjandusest meeldib näiteks Valdur Mikita. Väliskirjandusest meeldib mulle Terry Pratchett, kelle võlumaailm on lõbus, aga samas on sinna sisse peidetud palju sügavamaid tahke. Jaapani kirjanik Haruki Murakami meeldib oma teistmoodi maailmaga.

Mulle näib, et lugemine on sama oluline kui kirjutamine. Selle käigus õpid. Võimalik, et lugemine saab oluliseks just neil inimestel, kel kirjutamine mingil moel veres on.

* Raamatu esitlus toimub Rapla keskraamatukogus 31. mail kell 17.30.

Artikkel ilmus Raplamaa Sõnumites 23.05.2018

 

Puhkus- kuidas päriselt puhata?

Kuidas teha endale üks meeldejääv ja jõudu andev puhkus?

Käes on aeg, kui paljud inimesed puhkavad või on seda kohe tegema hakkamas. Ja kuigi puhkamine tundub imelihtne, tasub veidi mõtiskleda, kuidas teha seda nii, et puhkus:

  • oleks üks mõnus ja rõõmus kogemus,
  • annaks jõudu järgnevaks aastaks,
  • puhastaks meele töömõtetest,
  • oleks meelde jääv, nii et ka vanuigi tooks naeratuse näole sellele tagasi mõeldes.

Aktiivne või passiivne?

Alustuseks võid mõtiskleda, milline on sinu igapäevane elurütm ja millest sa tavaliselt puudust tunned?

Kui sinu igapäeva elu on täis rabelemist, palju uusi elamusi, kogemusi, inimesi, kohtumisi ja tegutsemist, siis võib olla hea võtta aeg maha ja minnagi kuskile looduse vaikusesse. Soovitavalt üksi ja ilma sidevahenditeta välismaailmaga. Või siis võtta kaasa pere või mõned lähedased sõbrad ja koos nendega teha üks mõnus mitmepäevane matk ja telkimine looduses.

Kui sinu elu on aga suhteliselt üksluine, kulgedes töölt koju ja uuesti tööle, siis tasub mõelda vastassuunas, otsides uusi kogemusi:

  • Uued kohad- Eestiski on veel palju avastamata kohti, nii et ei pea kuskile kaugele reisima. Matkakohti võid vaadata näiteks siit.
  • Loo midagi uut oma kätega- olgu selleks vibu tegemine pojale või nukk tütrele, saviga voolimine või joonistamine, pingi meisterdamine koju või luuletuse kirjutamine.
  • Aita kedagi mis iganes moel- mine kasvõi sõbrale appi puid laduma või marju korjama.
  • Õpi midagi uut- võta mõni kursus teemal, mis sind on alati paelunud aga milleni sa pole jõudnud, õpi selgeks mõne lihtsama pilli mängimine, käsitöö tehnika, malemäng, haiku või lühiloo kirjutamine, lühikursus fotograafiasse. Mis iganes sind kõnetab.
  • Tee midagi sellist, millest oled unistanud aga pole kunagi julgenud ette võtta- ekstreemsema variandina näiteks langevarju hüpe või esinemine võõrale seltskonnale, pehmema versioonina rabajärves ujumine ja/või öö (üksi) metsas veetmine.
  • Uued muusikaelamused- paadunud rockifännina külasta ooperit või vastupidi, proovides erinevaid stiile;
  • Uued maitsed- proovi toite, mida sa kunagi enne pole söönud, valmista koos sõpradega eri rahvaste toite ja jaga muljeid;
  • Uued kultuurielamused- kino asemel mine teatrisse või loodusesse, vaheta oma lugemisžanrit raamatute puhul jne;
  • Proovi mõnda uut spordiala- olgu selleks discgolf, SUP’i matk, tõukerattaga looduses liikumine vmt lihtsama ala, millega saad kohe alustada. Lisa võid vaadata näiteks siit ja siit.

Kui sinu elus on aga nii sebimist kui üksluisust, siis on ilmselt hea mõte teha mõlemat. Ehk siis võtta nii aeg maha ja minna metsa mõneks ajaks, et oravarattast välja saada, kui pühenduda ka uutele kogemustele.

Kuna tavaliselt on puhkus enam-vähem aastaringi keskel, võiks see olla ka aeg, kui mõtiskleda oma elu üle. Kuidas sul see aasta läinud on? Millised soovid ja eesmärgid on täitunud? Mis on veel ees? Mida tahaksid oma elus rohkem või vähem näha? Kuidas saad ennast ja teisi toetada isiklikus arengus? Rahulikus keskkonnas tulevad sedalaadi küsimustele ka vastused lihtsamalt.

Aja muutuv iseloom puhkusel (ja elus üldse)

Ajaga käib kaasas huvitav fenomen- kui sinu puhkus on täis erinevaid sündmusi, ettevõtmisi ja kogemusi, siis möödub puhkus linnutiivul. Kuid hiljem tundub, et oli maru äge ja pikk puhkus. Kui sinu puhkus on aga rahulik kodus või suvilas istumine, siis tundub puhkus ise pikk ja võibolla isegi veniv. Kuid hiljem tundub, et see möödus maru kiirelt ja polegi nagu midagi meenutada.

Mulle endale meeldib mõelda, et tahaksin elu elada nii, et igast aastast, sealhulgas ka puhkustest, oleks midagi, mida vanaduses rahulolevalt meenutada.

Siinkohal lõpetuseks paar ideed meie poolt, mida sel suvel ja sügisel saaksid uutmoodi teha:

  • Kui tahaksid aja looduses maha võtta aga üksi ei julge või oska, siis üks variant on meiega ühineda 01-08.08.17 toimuval matkal “Teekond iseendasse”- lisainfot leiad siit.
  • 08-10.09.17 toimub 2017 Visioonirännak- lisainfot leiad siit.

Mõnusat puhkust kõigile!

Ain

Visioonirännak- nii ja naapidi

Visioonirännak- mis värk sellega siis on?

Keeruline küsimus. Ühelt poolt on kõik see väline, mida saab sõnadega kirjeldada:

  • Vaikne segamatu aeg iseendale puhta looduse poolt loodud toetavas keskkonnas;
  • kerge eneseületus öises metsas viibimise ja paastu näol;
  • hea seltskond, kellega koos arutada teemadel, mida sõprade või tuttavatega tavaliselt ei tee;
  • paast, mis teeb maailmataju oluliselt teravamaks ja laiemaks;
  • indiaani higitelk, kust väljudes on tunne, nagu oleks uuesti sündinud;
  • laulud ja trummimäng, mis tõstavad ja muudavad teadvuseseisundit;
  • tähistamine Visioonirännaku lõpus lihtsa, kuid äärmiselt maitsva indiaanipärase söögiga;
  • mõnus rahulolu ja rõõm Visioonirännaku lõpus ning uus energia edasi toimetamiseks.

Ja teiselt käib Visioonirännakuga kaasas ka midagi, mida mina ei oska sõnadesse panna. See on umbes sama, kui üritada kirjeldada kellelegi, mis on seks, kui inimene seda ise pole kogenud. Saad ju rääkida, kuidas asi välja näeb ja mis tegevusi teed, kuid sisu ja kogemus ise jääb edasi andmata.

Poeetiliselt väljendudes võiks seda kirjeldada kui ruumi, kus saad enda südame või hingega uuesti ühendust, puhastad meele mõtetest ja lased üleliigsed emotsioonid minna, laed täis enda akud ja saad ühenduse oma väega.

Mida osalejad rääkisid?

Südant soojendav oli kuulda osalejate tagasisidet. Mõned märksõnad, mis mul nende juttudest meelde jäid:

  • Puhas kohalolu ja hetkes oleku tunne. Sain jõudu, millega saab järgmised pool aastat edasi põrutada.
  • Teise päeva hommikul tuli ridamisi taipamisi, mida edasi teha, mille peale enne ei olnud tulnud.
  • Kõik oli täpselt nii nagu olin unistanud ja ette kujutanud.
  • Mõteteta olek ja päikesetõusu imetlemine väga ilusas rabas.
  • Märgid vastuseks oma küsimusele ja ilus loodus.
  • “Ilu otsas istumine” heas mõttes, kus justkui ei juhtunudki midagi.
  • Miski ongi mu sees kuidagi korrastunud selle rännaku tulemusena.
  • Selguse teke ja vastuste saamine oma küsimustele.

Nägudelt võis aga kõigi puhul välja lugeda rahu, selgust ja rõõmu. Ja veidike väsimust ikka ka ka- nii paast, higitelk kui öö metsas ja rabas on kehaliselt omajagu mugavustsoonist väljas.

Visioonirännak- mida ma ise kogesin?

  • Inspiratsooni osalejate lugudest ja sellest, kui erinevad ja lahedad me inimestena oleme. Igal ühel meist on omad tugevused ja eripärad, mis kokku mängides moodustavad palju ägedama ansambli, kui lihtsalt liidetavate summa.
  • Rahu ja rõõmu inimestega koos ja looduses viibimisest- inimesed muutuvad looduses kuidagi palju loomulikumaks ja avatumaks, kui igapäevases oravarattas viibides.
  • Selginemesi ja taipamisi- nii mõnedki teemad said selgemaks, küsimused vastused ja meelde tuletati ka olulised teemad, mille oled igapäevases rabelemises ära unustanud.
  • Sügavaid vestlusi, mis kõnetasid ja puudutasid sügavamat osa minus.
  • Mõnusat rahulolu ja õnnetunnet peale Visioonirännakut- oleks justnagu midagi suurt ja olulist ära teinud, nii et süda laulab ja hing on rahul.
  • Tänutunnet kõigi osalejate ja looduse vastu- ilma nendeta poleks saanud ei Visioonirännak sündida ega poleks ka elu, kui loodus meid iga päev ei toetaks.

Millal on järgmine Visioonirännak?

2017 viimase Visioonirännaku teeme 08-10.09.17. Lisainfo leiad siit.

 

Lõpetuseks tahangi tänada kõiki, ilma kelleta see poleks saanud juhtuda:

Marko ehk Pool Põtra Preeriakojast, kes lõi ruumi ja tõi indiaanitarkuse meieni;

Kuldar, kes toetas meid keskkonna loomise ja hoidmisega, täites ühtlasi ka auväärset tulehoidja ja kivitooja rolli higitelgis;

Anna-Liisa, kes viis meid helidemaailma;

Kõik teisedki kaasalööjad, kes oma olemuse ja avatusega lasid sellest sündmusest kujuneda midagi enamat, kui silmaga välja paistab.

Päikest ja rõõmu!

Ain

 

Labor- programmil joon all

Selleks hooajaks sai Labor joone alla. Seekord toimus see kahele juhtide grupile:

1) Kogenud juhtidele, kelle jaoks Labor oli uus kogemus;

2) Süvakursus Labori eelnevalt läbinud juhtidele.

Esimese grupiga läbisime nii öelda tavaprogrammi- liikusime looduses, piilusime sügavamale endasse, jagasime kogemusi, proovisime erinevaid eneseanalüüsi- ja juhtimise tehnikaid ning vaatasime, kuidas ise toimida tõhusamalt ning energiarikkamalt. Mõjutades seeläbi ka oma meeskondasid ja meeskondade tegevuse tulemuslikkust.

Süvakursusel sai kaevutud veelgi sügavamale ja samas tegeletud ka oma “projektiga”. Ehk siis kui esimene tavaprogramm oli nn bakalaureuse tase, siis teine juba magistriõpe, kus inimene sai enda teema ja väljakutsete peale sügavamalt mõelda.

Labor- mida osalejad said?

“Sai proovida endasse erineva nurga alt sisse vaadata, et endast paremini aru saada. Kõik meetodid ei pruugi inimeste peal samamoodi toimida. Laboris sai katsetada erinevaid kompamistehnikaid.

Andis praktilisi juhendeid edaspidiseks, kui tekib vajadus kas enda või meeskonnaga nö ajurünnakut teha. Tavapärasest erinev keskkond, füüsiline tegevus, aja võtmine, et rahulikult ennast/või muud aktuaalset teemat analüüsida.”

“Sain võtta aega iseenesega tegelemiseks. Läbi praktiliste harjutuste jõudsin iseendale lähemale ja leidsin mitu “teeotsa” oma n.n. tavapärasest mõttemustrist väljumiseks.  ”

“..aeg iseendale, mõtiskleda sügavamatel teemadel, toredad mõttekaasalsed ja veel ägedamad paigad. Kindlasti ka väga toredad koolitajad, eriti meeldis Merikese ja Aini sümbioos.
Muutus see, et võtan veel rohkem aega nö kõrvalt pilguks ja oskan tajuda rohkem ka energiaid jms. ”

“Struktuurne lähenemine igapäevaelu mõjutavatele teemadele. Taipamist tuli palju juurde.”

“Me rääkisime isiksuse arendamisega seotud teemadel, millele me üldiselt ei võta aega keskenduda.
Minu jaoks suurim väärtus oli kõigi osalejate avatus ja valmidus rääkida oma ‘varjatud poolest’. Selliseid vestlusi ei pea Sa üldiselt oma sõprade ja kolleegidega.
Suudan nüüd endast pisut paremini aru saada. Olen läbi selle muutunud hoolivamaks oma pere suhtes. Meie peres on üksteisest arusaamine paranenud.
Ma arvan, et pikas perspektiivis tuleb see kasuks eriti teemal – kes ma olla tahan, kuhu ma tahan jõuda.”

“Enesejuhtimise võtted.”

“Sain kinnituse sellele, kui väärtuslik on aeg-ajalt võtta see aeg ja iseennast analüüsida ehk tegeledagi iseendaga. Kõik võidavad!
Ma arvan, et tänu Laboris räägitule ja saadud teadmistele, ma mõistan, miks ja kust on pärit kõik need taagad, mida inimesed endaga koguaeg kaasas vedivad (eesotsas minu endaga). Mõistan neid paremini ja nii on kergem aktsepteerida ja edasi minna. Ikka parema maailma nimel.”

Miks Labor nii hästi toimis?

10-punkti skaalal oli Labori tagasiside keskmine 9,6 punkti. Kuid veelgi olulisem meie jaoks oli näha, kuidas inimesed tegid läbi teatud kvalitatiivse muutuse, mida on vahel raske sõnadesse panna.

Veidi mõtisklenud, mis siis tegid Laborist Eesti kontekstis unikaalse programmi, jõudsin järgmiste punktideni:

  • Päeva looduses alustamine kerge füüsilise tegevusega aitas meeled puhastada ja inimesed avatumale lainele tuua;
  • Teemade käsitlemine, millest muidu oma sõprade, lähedaste või kolleegide tavaliselt ei räägi. Just seda tõid nii mitmedki osalejad välja kui suurimat väärtust.
  • Kogemuste jagamine teiste kogenud juhtidega ja avastamine, et teistel on samad mured ja väljakutsed. Rääkimata siis nõuannetest ja nippidest, mis teistelt saadi.
  • Erinevate tehnikate katsetamine- mõnda inimest kõnetas üks teema ja tehnika rohkem kui teine, kuid päeva lõpuks sai igaüks midagi.
  • Regulaarne kohtumine kuu tagant ja aja võtmine endale- enamus juhte ju selleni ei jõua, kuna kalendrid on väga täis. Ja just selle tõttu on aja võtmine enda arengu jaoks oluline.
  • Kohtumised enne programmi algust osalejatega, et valida gruppi inimesed, kes on selleks valmis ning ühtlasi kaardistada ka nende arenguvajadus. See võimaldas ka programmi ennast tuunida osalejate vajadustele vastavaks.

Mis edasi?

Tänaseks on Laborites 4 hooaja vältel läbi käinud juba omajagu juhte. Selle käigus oleme ise saanud paraja portsu kogemusi, mis toimib ja mis mitte ning kuhu tähelepanu rohkem pöörata.

Järgmine programm tuleb juba tuntavalt ümber kujundatud kujul, et luua veelgi parem võimalus kasvuks ja arenguks nii juhi kui inimesena. Täpsematest plaanidest juba sügisel.

Lõpetuseks tahan tänada kõiki osalejaid, kes meiega selle teekonna kaasa tegid ja selle kasvus kasvasid. Merikest, kellega koos sai seda programmi veetud ja kokku pandud. Samuti Swedbanki, kes võimaldas Laboril sündida, kasvada ja täiskasvanuks saada.

Olge terved ja ilusat suve kõigile!

 

Transpersonaalne coaching- minu tee?

“Kuidas ühendada enda vaimne areng igapäevase materiaalse maailmaga? Kuidas saan ma need üksteist toetama panna, selmet nad justkui ise jalga käiksid?”

Veidi ajalugu

Umbes kaheksa aastat tagasi jõudsin mentorluse juurde- kuidas inimesi toetada nende arengu teel. Ja see tundus nii äge- nägin, kuidas asjad toimivad ja arvasin, et nüüd olengi valmis mentor. Tegutsesin siis põhitöö kõrvalt mentorina edasi. Aastal 2015 tulin pangast ära, otsustades inimeste toetamise läbi mentorluse ja coachingu enda põhitööks teha. 2016 lõpetasin rahvusvahelise tasemega lahendusekeskse coachingu programmi. Arvasin, et nüüd on kõik, olen tõesti valmis ja see ongi minu elutee.

Kuni 2016 sügisel sattusin omamoodi kriisi. Sain aru, et üks eluetapp minu arenguteel on läbi saanud ja uus pole veel alanud. Nii et sa isegi ei tea, mis see uus etapp on. Kõik õpitu on olnud kasulik ja toimiv, kuid ometi midagi on puudu. Lihtsalt hing kripeldab sees ja annab märku, et on aeg edasi minna. Kuhu aga, seda ei tea. Läks päris mitmeid nädalaid, kui tegelesin suhteliselt edutult uue otsimisega. Kuni lõpuks sattusin poolkogemata coach Imbi Viiroki juurde, kes aitas mu uuesti liikuma saada.

Ühel hetkel tekkis idee vaadata ajas veidi tagasi. Leidsin enda mõne aasta taguseid märkmeid sirvides mõistatusliku sõnapaari transpersonaalne coaching. Aastal 2012 oli selle lühike kirjeldus silma jäänud sir John Whitmore’i raamatust “Tulemuslikkuse treenimine”, mida Eestis peetakse omamoodi coachingu ja mentorluse piibliks. Tookord aga ei osanud ma selle mõistega midagi peale hakata ja kehitasin lihtsalt õlgu. Nüüd näen, et ma ei olnud selleks lihtsalt ise valmis.

Otsisin siis edasi, kuid Eestist ühtegi selle teema eksperti/õpetajat ei leidnudki. Siinkohal tuli appi internet- leidsin Austraalias elava hiinlasest õpetaja Niran Jiangi (Institute of Human Excellence), kes oli koos sir Whitmore’i endaga just mind kõnetava programmi aastaid tagasi välja töötanud.

Programmi läbinuna tundsin end justkui lõpuks päris koju jõudnuna. Kõik kõlas väga loogiliselt, lihtsalt ja samas sügavalt ning äärmiselt võimsana. Sedakaudu sain ligi sügavamatele väärtustele ja kõrgematele teadvuse tasanditele, mis muutsid minu maailmanägemust ja tajumist märkimisväärselt.

Mis see transpersonaalne coaching siis on?

Hästi lihtsustades aitab see:

  1. Luua ühenduse inimese kõrgema alateadvuse ja päris minaga ning
  2. Saadud tarkuse/sõnumid igapäeva ellu rakendada nii, et elul oleks mõte ja süda rahul.

Kõlab nagu hookus-pookus? Mõtle olukordade peale, kus sind on tabanud inspiratsioon, oled saanud mõne tõeliselt uue ja läbimurdelise idee või lahenduse enda probleemidele. Või siis oled tundnud, kuidas miski asi on sind tõeliselt kõnetanud- hea film, muusika või muu ülev kunstiteos. Need kõik tulevad nn kõrgemast alateadvusest (inglise keeles kõlab isegi paremini- superconsciousness), mis ulatub kaugemale, kui inimene ratsionaalse mõistusega suudab välja mõelda.

Väidetakse, et kõik geeniused on ühel või teisel moel kõrgemate teadvuse tasanditega seotud. Kas siis pikemalt või lühemalt ja ammutavad just sealt inspiratsiooni ja uusi mõtteid/lahendusi. Veidi saab kõrgema alateadvuse kohta lugeda siit, või siis sügavama huvi korral Roberto Assagioli eesti keeles ilmunud raamatutest “Psühhosüntees” ja “Transpersonaalne areng”.

Millal ja milleks transpersonaalne coaching?

Minu jaoks oli sügisel suur küsimus, kuidas ühendada enda vaimne pool ja areng igapäevase materiaalse maailmaga. Kuni selle hetkeni käisid need kaks justkui ise jalga, selmet üksteist toetada. Laiem ja sügavam vaade aitas mul kenasti igapäevase tegevuse vaimsete teemadega kokku sulandada, nii et need nüüd toetavad mitte ei sega üksteist.

Lisaks sellele olen näinud, kuivõrd hästi see töötab sügavamate küsimuste ja murede korral, mis inimestel on. Näiteks mis on minu kutsumus? Milleks ma siin olen? Kuidas enda piirangutest ja takistustest oma elus üle saada? Kuidas luua just sellist maailma enda ümber, mis mulle sobib ja minu hinge rõõmsaks teeb? Kuidas oma suhted lähedastega või teistega korda saada?

Kuidas transpersonaalne coaching “töötab”?

Lõpuni ei oska vist keegi seda sõnadega kirjeldada, kuna osa “tegevusest” toimub mõistusest kõrgemal tasandil. Ja samas on transpersonaalne coaching kliendile niivõrd lihtne just tänu sellele- kasutusel on erinevad loovad tehnikad ja visualiseerimised, mis viivad inimese kontakti enda sisemise tarkusega kõrgema teadvuse tasandilt. Välja näeb see suuresti nagu sundimatu ja kerge vestlus koos väikeste loominguliste momentidega erinevates vormides. Parem on seda kogeda kui lugeda. Vahe on umbes sama, kui kirjeldada kellelgi, mis on seks või jäätise söömine, kui ta ei ole seda kunagi kogenud. Tõeline kogemus jääb edasi andmata.

Teine pool võrrandist on ratsionaalne- saadud info tõlgendamine igapäevaseks kasutamiseks. Olgu need siis tegevused oma soovitu saamiseks, kinnistamiseks või edasi arendamiseks. Kuna aga saadud vastused tulevad inimese “südamest”, siis on tavaliselt järgnevad tegevused rõõmu ja inspiratsiooni tekitavad, mitte raske rassimise maiguga. Vahel küll ka väikese eneseületuse momendiga, kuid see käib kasvamise ja arengu juurde.

Minu jaoks on eriti kõnetav, kui “lihtne” on transpersonaalne coaching klientidele ja kuivõrd mõjuvõimas see on. Võib-olla on üks põhjus selles, et olen nende teemadega juba mõnda aega töötanud, kuid ikkagi on transpersonaalset coachingut olnud äärmiselt mõnus ja mõjus kasutada.

Kellele transpersonaalne coaching sobib?

Inimesele, kes:

  • Tunneb, et tavaline igapäevane elu või töö ei paku enam rõõmu/pinget;
  • Otsib väljapääsu hetkel lahendamatuna näivast probleemist;
  • Tunneb, et mingi asi temast takistab teda oma päris elu elamast;
  • Otsib midagi uut oma ellu, kuid tavapärane mõtlemine pole veel vastuseid toonud;
  • Saab aru, et maailm on veidi suurem kui see, mis esimese hooga välja paistab;
  • On valmis katsetama ja kaasa mängima;
  • On valmis astuma reaalseid samme oma elu paremaks muutmise suunas.

Kellele ei sobi?

Inimesele, kes usub, et viga on teistes ja teised peavad tema elu korda tegema.

Tahad proovida?

Võta Ainiga ühendust ja lepi kokku.