„Ma olen vaimne (spirituaalne) mitte religioosne,“ on levinud mõtteviis Eestis ja ka mujal maailmas. Mis värk selle religiooni ja spirituaalsusega siis on?
Järgnevalt toon ära Steve Sphari selleteemalise artikli, mis tabab minu arust naelapea pihta. Eriti soovitan artikli lõpus esitatud küsimusi. Kui pead end spirituaalseks aga mitte religioosseks, esita samad küsimused enda spirituaalsuse kohta.
„Mõnede jaoks toob sõna „religioon“ esile ebamugavad tunded ja mälestused. Seostub manipulatsiooni, kontrolli, hirmu ja dogmadega, mis peletavad eemale vaimsest. Teistele võib see meenutada ilusaid ja sooje hetki. Kuuluvust kogukonda, toetust, armastust ja ühendust Pühaga, mis süvendab vaimset elu. Mõnede jaoks on aga religioonis natuke mõlemat.
Kuidas saab nii olla? Mis on religiooni ja vaimsuse (spirituaalsuse) suhe. Kas on mõlemal kohta tulevikus? Sinu tulevikus?
Ühe vaate järgi on spirituaalsus kõigile ühine igatsus, mis tuleb kuskilt sügavamalt. Kutse, mis tõmbab meid Püha poole. Kutse, mis paneb meid otsima ennast ja tähendust siin elus. Ühenduma millegi suuremaga, tõstes meid endast kõrgemale. Tuues meis esile parima ja kutsudes teekonnale, mille lõpus võime leida end tagasi alguses.
Vaimsus või spirituaalsus kui sisemine kogemus on eksisteerinud alates inimteadvuse algusest, juba enne formaalse religiooni tekkimist. Inimesed tahtsid enda sügavat kogemust paremini mõista, jagada ja süvendada. See omakorda tõi kaasa vajaduse struktuuride järgi, mis aitaksid seda kogemust hoida, toetada ja süvendada.
Ideaalis toetavad välised struktuurid sisemist kogemust ehk religioon toetab vaimsust. Ilma religiooni poolt pakutud struktuurideta olnuks vaimne kasv aastasadade jooksul piiratud. Igaüks olnuks piiratud vaid isiklike kogemustega, ilma sisuliste viisideta neid teistega jagada.
Religioon toetab vaimsust mitmel olulisel moel:
- Annab vaimset kogemust süvendavad praktikad
- Läbi teoloogia selgitab ja loob konteksti vaimsusele
- Ühendab inimesed üheks kogukonnaks läbi rituaalide ja tseremooniate
- Hoiab moraalseid juhtnööre, mis juhivad meid headuse poole
- Säilitab pühad tekstid ja nende seletused järeltulevatele põlvkondadele
- Toob kokku erinevad grupid, et toetada üksteist teel Püha poole.
Ülaltoodud vaade, mille järgi religioon toetab vaimsust, ei ole aga sugugi üldine. Paljud inimesed näevad religiooni kui Tõe kuulutamise vahendit, vaimsust aga religiooni teenistuses. Vaimsed kogemused lihtsalt kinnitavad religioosseid tõekspidamisi. Selle vaate järgi on (õigest) religioonist eraldatud sisemine kogemus ainult subjektiivne, võib-olla isegi nartsissistlik kogemus.
Steve tunnistab sellise vaate olemasolu, kuid ei toeta seda. Tema jaoks on Tõeline Reaalsus (Ultimate Reality ingl) kujuteldamatult rikas ja lõputu. Ületades inimeste võimed seda mõista või kirjeldada tavateadvuse seisundis. Parim moodus Lõpliku Reaalsusega suhestumiseks (engagement ingl) on läbi sisemise kogemuse, mis ühendab meid Pühaga. Kasutades tarkust ja eristamisvõimet, mis juhib meie tegusid välises maailmas järjest suurema teadlikkuse ja armastuse poole.
Inimesed, kes väidavad, et nad teavad ühte, kõigile sobivat Tõde, ei ole kooskõlas Püha olemusega. Nad lihtsalt väljendavad inimlikku soovi maailma mõista ja selle üle kontrolli omada.
Religioon liikumisena võib oma esialgsest sihist kõrvale kalduda. Nagu kõik inimeste poolt ette võetu, meelitab see ligi erinevaid inimesi. Mõned on pühendunud inimeste teenimisele ning õitsengule, seeläbi headust maailma tuues. Teisi tõmbavad ligi jõud, ressursid ja staatus. Nende otsused ja tõlgendused teenivad nende kui väravavalvurite isiklikke huve.
Mõnikord kaaluvad struktuuri huvid üles vaimse kogemuse huvid. Väline vorm, mis oli mõeldud sisemist kogemust toetama, saab tähtsamaks. Uskumused Pühast saavad tähtsamaks kui Püha kogemine. Rituaalid taevalikuga ühendumiseks saavad olulisemaks kui taevalikkuse enda kogemine.
Läbi aegade on religioonid olnud nii positiivseks kui negatiivseks jõuks inimkonna tegemistes. Need on pakkunud lohutust, kokkukuuluvust, armastust ja kirjeldamatuid headuse ilminguid. Samas on religioonid toetanud represseerimist, vägivalda ja julmust. On raske ette kujutada ühtegi teist organisatsiooni, mis on niivõrd palju kannatusi tekitanud kui ka leevendanud. Religioon paistab inimkonnast välja tooma selle parimad ja halvimad küljed.
Läbi ajastute kogetud headus ja kurjus aitab mõista, miks inimesed nii erinevalt religiooni suhtuvad. Kui lisada siia inimeste isiklikud kogemused valust ja toest, on arusaadav, miks religiooni nii ülendatakse kui teotatakse.
Põhimõtteliselt oluline on küsimus, kas religioon julgustab sind oma vaimseid kogemusi edasi uurima? Või peab ametlikku usutunnistust, reegleid ja tõlgendusi tähtsamaks sinu otsingutest ja avastustest?
Järgnevalt mõned küsimused, mis aitavad sellest nüansirikkast ja keerulisest teemast paremini aru saada. Kasuta enda sisemist tarkust, ehk leiad küsimuste abil endale väärtuslikke taipamisi.
- Kuidas suhestub religioon Tõega. Kas religiooni arusaamine Tõest resoneerub sinu omaga? On seal alandlikkust ja imetlust Ülima Reaalsuse ees? On seal mõistmist, kui piiratud on keel selle tähenduste väljendamisel?
- Kuidas suhtub religioon enda pühadesse tekstidesse ja nende selgitustesse (teoloogiasse)? Kas need pakuvad lõplikku tõde, kust edasiteed ei ole? Või on need hüppelauaks edasistele uurimistele, aruteludele ja avastustele?
- Kuidas religioon oma kogukondi hoiab? On see turvaliseks koduks sõprusele, toetusele ja vendlusele, kus saad esitada küsimusi ja otsida vastuseid? Kas sa tunned end teretulnuna nii nagu sa kõige sügavamal tasandil oled? Kas gruppi määratlevad reeglid eraldavad või kutsuvad teisi inimesi grupiga liituma?
- Kas kasutatavad rituaalid, tseremooniad ja praktikad puudutavad sinu hinge? Kas need aitavad sul luua ühenduse Pühaga?
- Kõige olulisemana, kas religioon pakub sulle kohta, kus saad avatult jagada enda vaimset elu? Küsimusi, kahtlusi ja kõike seda, mis sulle tähtis? Kas see näeb ennast eelkõige sinu sisemise kogemuse toetajana või on pühendunud enda struktuuridele?
Igaühel on vaimsel teel religiooni poolt pakutuavast kasu: suurest narratiivist, mis selgitab meie kohta maailmas; rituaalidest ja praktikatest, mis aitavad minna tavapärasest sügavamale Püha kogemiseni; kogukonnast, mis toetab meie kasvu, armastab ja hoiab meid vastutavana enda elu eest.
Kui need tahud puuduvad sinu religioonis, ei pruugi see sinu vaimseid vajadusi teenida. Kui sa aga lahkud, mõtle, millega sa religiooni poolt pakutava asendad. Religioonide poolt pakutav on inimkonda toetanud algusest alates. Hetkest, kui me esimest korda vaatasime säravate tähtede poole ja küsisime olulisima küsimuse – MIKS?“
Steve Sphar, Practical Wisdom