Ümberpööratud pahupidi

Ümberpööratud pahupidi

Ain Mihkelsoni esikteos viib lugejad mõtte ja meelerännakutele. Vahel keerab ajud krussi, esitab väljakutseid ja paneb mõtlema, mis värk see nüüd siis on.

See on justkui heatahtlik Karlsson Katuselt, kes tirriteerib meie ratsionaalset meelt, lustakas naeratus näol.

Autor ise on on arvanud:

„Ümberpööratud pahupidi“ on justkui muinasjutukogumik täiskasvanutele, kes ei võta elu ülearu tõsiselt. Nii ei saa ka seda raamatut tõsiselt võtta, kuid samas võib raamat lugejat tõsiselt võtta. Kohati tundub tekst hullumeelne ja võib su aju krussi ajada, kuni sõnum kohale jõuab. Iga lugu on osake suuremast pildist, mis hakkab selginema järgmiste raamatute käigus. See raamat on eelkõige oma peaga mõelda armastavale inimesele, kes tahab midagi tavapärasest erinevat. Kogeda, lugeda ja ise juurde mõelda. Soovitav on seda lugeda õhtuti ja jupikaupa ning jälgida, mis sinu mõtetes, elus ja unenägudes edasi juhtuma hakkab.

Teised lugejad on arvanud:

„Mõned kohad on naljakad, teised ulmelised, kolmandad panevad itsitama või siis sügavalt järele mõtlema. Tempokas ja vürtsikas. Kosmiliselt põnev ja rikas!“

Kaidi Peets

 

“Kõik need lood meenutavad mulle teatud mõttes abstraktset kunsti, kus teos ise tuleb sulle vastu vaid poolele teele ja suure sammu peab iga lugeja astuma ise. Ja vot selle sammu pikkusest ja sügavusest sõltub, kas üldse ja kui, siis millise loo see raamat sulle päriselt jutustab. Natuke nagu Alice Imedemaal :)”

Sven Jürgenson

 

“Kas teil on ka vahel tunne, et maailm keerabki ennast praegu ümber ja pahempidi? Eilsete teadmistega pole homme justkui midagi peale hakata, tavapärasest on saamas ime ja ahhetamapanevast iseenesestmõistetav. Õnneks mõni füüsikaseadus veel kehtib – näiteks see, et tiirleva karusselli pealt maha lendamast päästab võimalikult keskmes püsimine. Ja teate mis – see ongi vast parim arstirohi kindlalt jalgel ja südamega ühenduses püsimiseks. Vahet pole, mis pidi see maailm siis parasjagu on.”

Herdis Elmend

Raamatu ilmumise tagamaadest leiad lisa:

Ümberpööratud pahupidi
Ümberpööratud pahupidi

Lühem artikkel Raplamaa Sõnumites 23.05.2018

Veidi pikem artikkel Edasis 25.05.2018

Raadiointervjuu Tre Raadios 30.05.2018

Raamat ise on müügil nii Rahva Raamatus kui ka Apollos.

Raplas leiad raamatu Rapla Raamatust ja Väärt Raplamaa toodete kauplusest

Ain Mihkelson kirjutas muinasjuturaamatu täiskasvanutele

Rapla ettevõtja Ain Mihkelson täidab oma pikaajalise unistuse ning annab välja ilukirjandusliku teose.

Stina Andok

 

Ümberpööratud pahupidi
Ümberpööratud pahupidi

Pikki aastaid panganduses tegev olnud Ain Mihkelson tegi mõni aasta tagasi oma elus kannapöörde, loobus senisest töökohast ning hakkas tegelema ettevõtlusega. Täna jaguneb Aini töö tinglikult järgmisteks osadeks: täiskasvanute koolitamine, juhtide arengu toetamine coachingu ja mentorlusega ning kirjutamine. Maikuu viimasel päeval esitleb ta oma esimest ilukirjanduslikku teost.

Kuidas sa kirjutamiseni jõudsid?

Ain: Ma lugesin lapsena hästi palju ja tekkis mõte, et äkki mina võiksin ka kunagi midagi kirjutada, aga see tundus niivõrd suur asi. Mulle on alati tundunud, et n-ö päris kirjanikel peab olema teatav hulk elukogemust, aga ehk on sellega ka nii, et kui sulle on ikka määratud kirjutada, siis pead hakkama kirjutama.

2012. aastal sõitsin tööreisilt tagasi kodu poole, olles päevast väsinud, kui tekkis ootamatult just siis see hetk, mil tundsin, et nüüd. Ja hakkasingi kirjutama. Ma kirjutan vahel iga päev, aga teinekord tulevad ka pikemad pausid erinevatel põhjustel sisse. Praeguseks on mul veel kahe-kolme teose jagu materjali juba koos.

Sa ise nimetad oma teoseks koondatud lugusid täiskasvanutele mõeldud muinasjuttudeks. Kuidas need lood sünnivad?

Nad tulevad. Sellist asja ei ole, et istun maha ja mõtlen, et tuleb selline lugu, sellise lõpuga ja nii edasi. Tegelikult ma püüan esmalt luua endale õige meeleseisundi. Alguses ma tegin seda muusika abil. Kui õige meeleseisund on olemas, siis hakkabki tulema, tuleb ja tuleb ning ma kirjutan üles. Ma tahaksin isegi öelda, et mina ei puutu nii väga asjasse, olen pigem vahendaja.

Kas sa lugude kirjutamisel kasutad materjalina ka oma elu sündmusi või tegelastena tuttavaid inimesi, iseennast?

 Pigem on mul tunne, et mu tegelased on arhetüübid. Otseselt ükski tegelane ei ole mina, aga nendes on kujutatud minu erinevad tahud. Kedagi ma raamatusse kirjutanud ei ole, aga kirjanduse mõte on natukene ka see, et igaüks võib leida positiivseid ja negatiivseid seoseid iseendaga, mis võivad olla peegliks ja anda võimaluse iseendasse vaatamiseks.

Kes on sinu lugeja? 

Inimesed, kes suudavad ise mõelda, ei taha, et kõik oleks ette öeldud, ning inimesed, kes ei võta elu liiga tõsiselt. Need lood võiks panna enda elu peale mõtlema, käivitada.

Üks asi on kirjutada, teine asi on avaldada. Kas sul oli kohe kirjutama asudes teada, et see avaldatakse?

 Kohe ei olnud, aga kujutlesin end ette surivoodil ja mõtlesin, et kas ma kahetseksin seda, et avaldasin või et avaldamata jätsin. Otsustasin, et tuleb ikka avaldada. Kaotada ei ole ju tegelikult midagi. Mõned mu tuttavad on raamatu käsikirja lugenud ja julgustanud. Need lood ikkagi elavad, tahan inimestele rõõmu ning võimalust mõtisklemiseks pakkuda.

Kirjastamiseks sa kirjastust ei kasuta, vaid annad teose välja, kandes ise kõik kulud. Miks nii?

 Võtsin selle tee ette ja otsustasin selle ise otsast lõpuni läbi käia.

Ütlesid, et lugesid lapsena palju. Mida ja kui palju sa praegu loed?

 Praegu loen väga palju, enamasti „aeglaselt lugemise“ raamatuid, mille materjal tuleb korralikult läbi seedida. Eesti kirjandusest meeldib näiteks Valdur Mikita. Väliskirjandusest meeldib mulle Terry Pratchett, kelle võlumaailm on lõbus, aga samas on sinna sisse peidetud palju sügavamaid tahke. Jaapani kirjanik Haruki Murakami meeldib oma teistmoodi maailmaga.

Mulle näib, et lugemine on sama oluline kui kirjutamine. Selle käigus õpid. Võimalik, et lugemine saab oluliseks just neil inimestel, kel kirjutamine mingil moel veres on.

* Raamatu esitlus toimub Rapla keskraamatukogus 31. mail kell 17.30.

Artikkel ilmus Raplamaa Sõnumites 23.05.2018

 

Meeste oma aeg 2018

Tere Mees!

Kas Sul on mõnikord tunne, et tahaks lihtsalt Olla? Et oleks rahulik, aga tähenduslik ja tõeline aeg iseendale? Kus justkui ei pea suurt midagi tegema (kui palju sellist aega Sul üldse on?), aga teisalt toimub Sinu sees nii mõndagi, saad taipamisi, selgust ja hoogu edasiminekuks.

Sellise Olemise ruumi Sinu jaoks loomegi.

Selles on mõnusat lihtsat olemist, aeg looduses, higitelk ja meeste meelerännak ning vestlusi teemadel, millest tavaliselt rääkida ei saa.

Ei midagi üleliigset või peenutsevat. Me ei kutsu Sind ennast ületama (kuigi ka see võib juhtuda), vaid pigem tugevdama sidet looduse ja kõige lähedasema inimesega – iseendaga.

Aeg ja ruum ootavad Sind 8. juunil kella seitsmest 9. juunil kella neljani Preeriakojas Varbola lähistel. Nii jõuad laupäeval õhtupoole veel ka oma pere või sõpradega aega veeta.

Ööbime püstkojas- vajad vaid matti külje alla ja magamiskotti. Süüa antakse ka- teeme ise lõkke peal toidu valmis, mis annab iseäranis hea maitse söögile.

Osaluspanus 110-130EUR- vaata enda võimaluste järgi.

Grupi suurus kuni 12 inimest.

Registreerimine ja lisainfo: ain.mihkelson@gmail.com, 50 19 580.
Kui kõnetab, anna endast palun märku hiljemalt 5. juuniks.

Ruumi hoiavad Ain Mihkelson ja Toomas Trapido, kes on sedasorti asju omajagu teinud ja tahavad nüüd teha midagi ainult meestele ürgomast.

Kuhu olen teel?

Kujuta ette, et oled roninud oma elu kõrgeima mäe otsa ja istud seal hinge tõmmates. Koos sinuga on sinu parim kaaslane, kes on sind sinu eluteel toetanud ja abistanud. Tõmbate hinge ja vaatate ümbritsevat maailma enda jalge all. Kõiki neid mägesid ja kurusid, orgusid ja kaljusid, pilvi, päikest ja tähti pea kohal. Ning jääd mõtisklema, mida sa oma elus saavutanud oled? Milleks sa siin elus üldse oled? Mida sa oled tulnud kogema, looma, saama ja andma? Nii maailmale kui oma lähedastele?

Istud seal pealpool pilvi ja meenutad oma elu. Ilmselt on selles nii rõõmsaid kui kurbi hetki, pingutust ja lõdvestust, saavutusi ja minna laskmisi. Kuhu oled sa aga nüüd teel? Millised on täna sinu päevad valdavalt? On need päikeselised või pilvised? Puhuvad su päevades tormituuled või paitab soe briis su juukseid? Kuhu sa teel oled? Ja kes on saatjad sinu teel? Võta hetkeks aeg ja mõtle nende küsimuste üle. Sa ei pea ju päriselt mäkke ronima, et nendele küsimustele vastata.

Rääkides paljude erinevate juhtidega, väidab peaaegu viimne kui üks, et jube kiire on – nagu orav rattas. Ei ole aega mõelda ega puhata, endale ja lähedastele aja võtmisest rääkimata.

Ja siis olen kokku puutunud kahe erandliku tippjuhiga, kellest õhkub rahu ja kohalolekut. Mõlemad väidavad, et neil on aega küll. Üks neist on tavaliselt selleks ajaks juba trennigi lõpetanud, kui enamus inimesi alles töölt koju hakkavad sättima. Ja teine väidab, et juhil on aega piiramatult, kuna tal on alati võimalus delegeerida. Mõlema mehe jutust jäi kõlama mõte, et nende ülesanne on luua oma meeskonnale tingimused ja võimalused töö parimal moel tegemiseks, ilma ise vahele segamata. Mul on tunne, et need kaks meest mahuvadki umbes 2% inimeste sekka, kes teavad, mida, miks ja kuidas nad teevad. Täiesti teadlikult, mitte automaatrežiimil toimides.

Kuid ajapuudus ei ole ainult juhtide probleem – uuri enda tuttavatelt, kuidas neil läheb. Pakun, et üle 80% väidab, et neil on jube kiire. Ei jõua ninagi nuusata.


Hiljuti kõnetas mind väide, et üle 90% inimestest kulutab enamuse oma ajast asjadele, mis tegelikult ei loe. See pani mind ennastki mõtlema, kuhu ja kui palju ma oma aega kulutan.


Kui palju ma panustan enda arengule? Mida ma loen ja õpin? Kui palju ma pühendan aega enda keha tervena hoidmisele ja mida ma selleks teen? Või tulen lihtsalt õhtul koju, söön kõhu täis, teen võib-olla veel tööd ja vaatan telekat, enne kui magama lähen? Mida ma teen selleks, et tuua rõõmu nii enda kui teiste ellu? Olen ma teistele eeskujuks oma käitumise ja olemisega, nii et peeglist vaatab igal hetkel vastu minu parim mina?

Kui palju ma panustan aega suhetele? Oma lähedastele, sõpradele ja kogukonnale? Tegelikult? Kui palju mul on tõeliselt tähendusrikkaid ja sügavaid vestlusi? Iga päev, nädal, või kuu? Või kuulan teisi lihtsalt poole kõrvaga, ise samal ajal muid mõtteid mõeldes või nutiseadet näppides? Millal sa tegid midagi tõeliselt lahedalt koos sõprade või lähedastega?

Kui palju minu töine tegevus tegelikult väärtust loob? Käin ma tööl lihtsalt selleks, et palgapäeval laekuks kontole raha, mida siis igapäevaselt usinalt kulutama hakata. Või on minu tööl mingi suurem tähendus? Kui jah, siis kellele ja mis väärtust ma loon? Kuidas ma enda käitumise ja otsustega mõjutan oma meeskonna, ettevõtte ja kogukonna elu? Kuidas minu tänased otsused mõjutavad minu järeltulijate elu planeedil Maa? Kui hästi ma ennast ise tööl tunnen? Lähen ma tööle rõõmuga, maldamata ära oodata, millal saan juba pihta hakata, või vean end poolvägisi tööle? Kuidas minu meeskond tööl välja näeb? Tegelikult? Rõõmsad, säravad, teotahtelised ja aktiivsed? Või vastupidi? Pakun välja, et sinu meeskond peegeldab üsna hästi sinu enda olukorda ja käitumist.

Kuidas ma üldse elan? Millise jälje ma endast maha jätan ja mida tarbin? Tugevanärvilistele ülesanne – sorteeri (kasvõi mõttes) oma prügikast läbi. Kui paljut selles olevast saad sa nimetada tervislikuks. Kui palju sellest on toodetud viisil, mis ei riku sinu järeltulijate võimalust elamisväärsele elule tulevikus? Kust see kaup pärit on? Kas minu vajaduste täitmiseks on vaja vedada kraami kohale maailma teisest otsast või piisab kohalikust toodangust? Mõtle korraks, millise pika teekonna peab läbi kasvõi nii lihtne asi nagu mõni troopiline puuvili. Kui paljut nendest asjadest ma tegelikult vajasin? Mis olid emotsiooniostud? Ja milliseid emotsioone ma üldse püüan hea ja paremaga peita või luua? Vaata ka oma riide- ja jalanõudekappi. Kui palju seal on riideid, mida sa pole ammu kandnud ja tõenäoliselt enam ei kannagi? Ehk saaks need viia kuskile, kus asjad leiaksid uue tänuliku omaniku?

Kui sinus on veel julgust, vaata ka, millised luukered on sinu kapis.

Milliseid solvumisi, hirme, eksimusi ja valusid sa endale teadvustamatult või teadvustatult kaasas tassid? Millised lõpetamata tegevused ja täitmata lubadused sinu energiat röövivad? Ehk oleks juba aeg andestada aastakümneid tagasi tehtud vead ja tervendada haavad, nii enda kui teiste poolt tehtud? Või veelgi parem- mõista, et igaüks meist toimib oma parima arusaamise kohaselt, just nii nagu ta sel hetkel suudab ja oskab. Isegi kurjategija, kes ei näe muud moodust enda soovitu saavutamiseks, kui kelleltki elu või vara võtmise läbi. Sügaval südames ihkame me kõik olla õnnelikud ja hoitud. Pahatihti aga eksime õnne leidmisel kõrvalteedele, mis ei tule kasuks ei meile endile ega ka teistele.


Tagasi kõige olulisema küsimuse juurde – milleks ma olen siia ellu tulnud? Mida looma ja tooma, kogema ja andma?


Kujuta ette enda matuseid. Oled elanud pika, õnneliku ja rahuldust pakkuva elu. Mida sa sooviksid, et inimesed sinust räägiksid? Kuidas sa oled teiste elusid puudutanud ja mõjutanud? Millise jälje oled endast maha jätnud? Kui vastused neile küsimustele on selged, siis mida väikest saan juba homme teha, et nii lähekski, nagu minu tulevastel matustel räägitakse?

Kuna need küsimused on üsna paljudele keerulised ja ego püüab vastamisest ära nihverdada, pakun välja kolm varianti, millest võiks abi olla:

  1. Võta need küsimused kaasa ja mine üksi loodusesse või vaiksesse keskkonda, kus saad nende üle mõtiskleda ja vastused üles kirjutada. Ära jäta ühtegi vahele, eriti neid, mis tunduvad eriti mõttetud või ebameeldivad.
  2. Võta aus sõber ühes ja palu temal neid küsimusi küsida ja vastused üles kirjutada ning tagasi sulle peegeldada.
  3. Kutsu mõni hea coach endale toeks, kes oskab nii küsida kui ka edasi aidata sinu teel selle elu poole, milleks sa oled siia sündinud.

Mõnusat mõtisklemist!

Artikkel ilmus 30.11.2017 ajakirjas Edasi.

Kuidas hoida end särava ja tegusana?

Kord ühel hommikul jäänud tippjuht peeglisse vaatama. Sealt peegeldus vastu lopergune, väsinud, tülpinud ja närviline inimene. Ärritunult üritas ta peeglit puhtaks nühkida ja selles olevat kujutist ilusamaks ning paremaks muuta. Tulutult. Pettunult lõi ta käega ja läks hoopiski tööle. Teisi juhtima.

Tööl avastas ta, et ka teised näevad välja väsinud, tülpinud ja mitte väga teotahtelised. Tegude mehena asus ta käske jagama, tagasisidet andma ja inimesi arendama. Tellis koolitusi ja konsultante. Läks aeg mööda, kuid midagi ei muutunud. Asjad ei liikunud, inimesed ei muutunud. Kokkusattumus?

Kui tihti me jääme illusioonide lõksu, et teisi inimesi on võimalik arendada, parendada ja panna muutuma? Ilmselt rohkem, kui tahame endale tunnistada. Selmet ise midagi ette võtta.

Tee läbi järgmine test- mine linna peale või oma firma kontorisse ja naerata inimestele, eriti võõrastele. Ja pane tähele, kui paljud inimesed sulle vastu naeratavad. Seejärel vaata inimesi vihase pilguga- kui palju sa nüüd naeratusi näed? Kuidas sa juhina tavaliselt käitud? Nii tööl kui kodus? Ole enda vastu aus. Ilmselt märkad, et sinu käitumine mõjutab teisi kaugelt rohkem, kui mõistus arvab.

Kuidas hoida ennast särava, energilise ja teotahtelisena?

Võid mõttes läbi käia järgmised tasemed:

Sinu füüsiline võimekus– kui palju sa liikuda saad, mida sööd ja kõige olulisem, kui hästi sa puhkad? Tõused sa hommikul säravalt ja energiliselt või väsinuna? Mida vajad selleks, et end füüsiliselt hästi tunda? Ja kes saab sind selle juures aidata?

Emotsionaalne võimekus– kas iga asi ajab sind närvi ja sa plahvatad sageli või säilitad ka keerulistes olukordades rahu? Milliseid emotsioone sa endale lubad ja millistesse kinni jääd? Kannad sa endaga kaasas viha või rõõmu? Mis sa arvad, kui nakkavad need on? Kuidas sa end vabastad mittevajalikest emotsioonidest?

Mentaalne võimekus– kui pikalt suudad keskenduda ja tähelepanu hoida? Kui palju kasutad nii loomingulisust kui ratsionaalset lähenemist? Teed sa otsuseid puhtalt numbrite või emotsioonide pealt? Kust tulevad sul kvalitatiivselt uued ideed ja mõtted?

Spirituaalne võimekus– milline on sinu elu ja töö tähendus sinu jaoks? Milleks oled sa siia tulnud? Millise maailma tahad endast järeltulevatele põlvedele maha jätta? Milline on üldse sinu laiem maailmavaade ja –tunnetus?

Oma töös olen märganud, et tipptasemel tegutsemiseks peavad olema kõik neli tasandit paigas. Füüsiliselt väsinud olles on maru raske keskenduda ja ka emotsioonid kipuvad möllama. Või siis kui elu või töö tundub mõttetu, siis kipuvad ka kõik ülejäänud tasandid lonkama.

Mida siis peale hakata?

Kui sinus on piisavalt jõudu ja ausust, siis võid ise endale sügavalt otsa vaadata, tunnistada olukorda ja läbi mõelda, mida vajad soovitud muutuste saamiseks.

Kuna aga osad küsimused ja vastused võivad olla piisavalt ebamugavad, siis inimesed üldjuhul endale oma valukohti ei tunnista.

Järgmine veidi lihtsam variant on paluda mõni hea ja aus sõber appi, kes sinult õigeid küsimusi küsib ja oskab ka tagasi peegeldada. Kuid olgu ta sellisel juhul tõesti aus. Võid sama paluda ka töö juures mõnelt ausalt kolleegilt.

Ain Mihkelson

Minu enda kogemuse järgi on kõige tulemuslikum kasutada mõne elukutselise coachi või mentori abi. Nemad tavaliselt teavad, mida küsida ja suudavad sind ka edasi aidata uuesti raja peale saamisel.

Säravat ja tegusat elu!

Ain Mihkelson, artikkel 30.10.2017 Äripäeva juhtimislisas

 

 

Rappa õppetundide järele

Möödunud nädalal sai käia kolme erineva seltskonnaga rabas ja osadega ka pärast mõttetööd teha. Iga jumala kord sadas vihma, nii mõnigi sai rohkem või vähem märjaks ja veidi külmagi. Kuid kõigest hoolimata olid kõigil pärast näod naerul ja tuju hea.

Mis me siis õppisime nende matkade käigus?

Paljudel on lapsepõlvest sisse jäänud hirm rabade ees. Et äkki vajun sisse ja upun ära või juhtub midagi muud hullu. Tuleb karu vastu või nõelab uss. Ei juhtu tegelikult hullu midagi, kui vaatad kuhu astud ja lähed. Esimene kord on võibolla hea võtta kaasa keegi, kes on rohkem rabades käinud ja oskab juhendada. Järgmine kord saad juba ise hakkama kui julgus lubab. Just nii nagu tavaelus.

Oluline on hea ja õige varustus- kummik sooja sokiga on üle prahi, linnaking aga tagab mõnusa märja kinga täis rabavett- tasuta spaa omast käest. Kuid esimest korda asju tehes on täiesti normaalne, et sa veel ei tea, mida vaja läheb ja mida mitte.

Märjaks saamine- nagu üks osalejatest targalt mainis- ta ei saa aru, miks inimesed kardavad märjaks saada. Pärast saad ju end ära kuivatada kodus või lõkke ääres. Eks ma ise olen samasugune- pelgan märjaks saada. Ei mäletagi, millal ja miks selline kartus tekkis. Lastena jättis see meid ju täiesti ükskõikseks ja tekitas arusaamatust, miks vanemad märgadest riietest või kummikutest nii suure numbri teevad.

Väike veetakistus

Ei ole midagi paremat, kui väikesele hirmule vastu astuda. Pärast tunned, nagu oleks midagi suurt ja olulist ära teinud. Ükskõik kui väike see siis teistele tunduda võib- oluline on, et sa ise õpiks ja kasvaks läbi väiksematele hirmudele vastu hakkamise. Teiste arvamusel pole mingit tähtsust.

Looduses ja eriti rabas viibimine toob su kohale. Eriti mõtetest, on need siis töö või eraelu mõtted. Kui sa ikka hoolega pead jälgima kuhu astud, ei ole mahti igasuguseid (mure)mõtteid mõlgutada. Tavarutiin kaob justkui iseenesest kuskile mujale ja asemele tulevad rahu, rõõm ja helgus looduse ning iseendaga kontaktis olemisest.

Võta looduses aega niisama istumiseks ja looduse ning iseenda jälgimiseks. Ehk siis vanameister Fred Jüssi sõnul molutamiseks. Uuringud on näidanud, et inimesed, kes võtavad regulaarselt ja teadlikult aega molutamiseks, on efektiivsemad kui need, kes pidevalt rähklevad.

Lõkke ääres omasugustega päris vestluste pidamine olulistel teemadel on midagi, mis teeb hinge rõõmsaks. Nii et pärast tunned mõnusat tänutunnet kaaslaste ja elu enese vastu. On ju lõkkesse vahtimine ja lõkke ääres jutustamine meisse aastatuhandetega geenidesse talletatud. Patt oleks arvata, mõnisada (Eestis veel vähem) aastat tsivilisatsiooni selle välja on uhtunud.

Kõige olulisem aga- pärast on tõesti hea olla ja ka järgmistel päevadel. Nii mõnigi kirjeldas, et ta pole end tükk aega nii hästi tundnud nii sel kui  järgmisel päeval.

Teel rappa

Nii et kui mure kipub võimust võtma, võid vabalt kasutada eestlaste ütlust- mine metsa! Või siis rappa.

Olge terved!

Rabas nägijaks- Kerttu muljed Visioonirännakust

Tipi ja higitelk Visioonirännakul

Ain kutsus mind ükspäev rappa. Et nad lähevad Visioonirännakule ja kas ma tahaksin ka nendega kaasa minna. Minus tärkas koheselt uudishimu ja ma ei kahelnud vist küll hetkekski, enne  kui oma jah-sõna ütlesin. Mind on sellised põnevad tegemised ikka huvitanud. Mis siis muud, kui hakkasin põnevusega juunikuud ootama.

Visioonirännak on preeriarahvaste ilus ja oluline komme juba sajandeid. Indiaanikogukonnaliikmed  irdusid mõneks päevaks teistest, et loodusesse minna ja sealt siis elu edasiviivate vastustega tagasi tulla. Kokkuvõtvalt võin öelda, et tulin ka ise rabast välja tunduvalt puhanuna, uute ideede, kõva selguse ja arusaama ning värske motivatsioonilaksuga.

Ainuüksi looduses olemine ja nutiseadme täielikult offline lülitamine on juba iseenesest hea. No ausalt ei mäleta, millal ma viimati midagi nii julget tegin, et end kolmeks päevaks telefonist vabatahtlikult lahti ütlesin. Looduses olemine puhastab meelt ja aitab mõtteid koondada ning künnab hea pinnase, et küsimustele vastuseid saada. Mürast ja segavatest faktoritest eemalolek on tõeline õndsus.

Rännaku mõte on laias laastus saada vastuseid. Vastuseid töö- või eraelu probleemidele ja küsimustele. Üheks oluliseks märksõnaks on endaga olemine. Linnakära ja kiire elutempo hägustavad pilti nii teistest kui endast ja keskkonnast meie ümber. Vahel on hea ära käia. Ja kohe päriselt ära käia, et ikka sügaval looduses ja ilma üleliigse tehnoloogia ning mürata.

Räätsasid valmistamas Visioonirännakul

Elasime kogu grupiga selle kolme päeva jooksul tipi indiaanitelgis, tutvusime omavahel, kolasime mööda Raplamaa ilusat loodust ringi ning võtsime vastu, mida loodus meile andis. Kogu ettevõtmisel oli olemas küll raamistik, kuid see ei olnud range päevakavaga ning andis piisavalt voolavust ja võimaluse meeliülendavat kulgemist nautida. See on moodsas maailmas tõeline kunst – korraldada grupiüritus ja lasta sellel siis lahti rulluda nõnda, et kõigil on hea. Ilma igasuguse sunduse või kiirustamiseta.

Kolasime ja lihtsalt olime rabas, tegime läbi ühepäevase paastu, meisterdasime rabas seiklemiseks räätsasid, sõime peale visioonirännakut imemaitsvat indiaanitoitu nimega „kolm õde“, magasime ühiselt telgis ja individuaalselt rabas, vestsime jutte, laulsime imelisi väelaule ja käisime traditsioonilises indiaanlaste higitelgis. Higitelk on ehk kõige sarnasem eestlaste poolt armastatud suitsusaunale, kus indiaanirahvas end visioonirännakuks ette valmistas. Telgi keskel asetseb tulease, mis on ka ainsaks valguseallikaks. Telgis lauldakse, mõeldakse palveid ning räägitakse jutte. Saadav kogemus on (hinge) puhastav ja vägev.

Rabas Visioonirännakul

Visioonirännaku haripunkt oli kindlasti laupäevaöine raba. Olime endale eelmisel päeval sobilikud kohad juba välja vaadanud, mina sättisin end näiteks ühe väikese lauka äärde. Võitlesin veidi näljaste sääskedega, kuulasin loodust, nautisin vaikust ja värskust ning suikusin siis ööpeale tegusasse unne. Ärkasin varahommikul kell 4:47 koos vastusega küsimusele, mille olemasolust ma olin (tagasi vaadates) küll teadlik, kuid mida ma polnud endale tolle rännaku raames tegelikult esitanud. Kogemus oli vaieldamatult imeline, sest end tundes, oli just see küsimus see, mis mind ikka ja alati on aastate jooksul piinanud. Ja seal rabalauka ääres sain ma sellele vastuse.

Aitäh Ain ja Marko! Väga äge oli.

Loo autor: Kerttu Kongas

Peatoimetaja / Editor-in-Chief

Ajakiri Director

 

Järgmise Visioonirännaku kohta leiad infot siit.

 

Puhkus- kuidas päriselt puhata?

Kuidas teha endale üks meeldejääv ja jõudu andev puhkus?

Käes on aeg, kui paljud inimesed puhkavad või on seda kohe tegema hakkamas. Ja kuigi puhkamine tundub imelihtne, tasub veidi mõtiskleda, kuidas teha seda nii, et puhkus:

  • oleks üks mõnus ja rõõmus kogemus,
  • annaks jõudu järgnevaks aastaks,
  • puhastaks meele töömõtetest,
  • oleks meelde jääv, nii et ka vanuigi tooks naeratuse näole sellele tagasi mõeldes.

Aktiivne või passiivne?

Alustuseks võid mõtiskleda, milline on sinu igapäevane elurütm ja millest sa tavaliselt puudust tunned?

Kui sinu igapäeva elu on täis rabelemist, palju uusi elamusi, kogemusi, inimesi, kohtumisi ja tegutsemist, siis võib olla hea võtta aeg maha ja minnagi kuskile looduse vaikusesse. Soovitavalt üksi ja ilma sidevahenditeta välismaailmaga. Või siis võtta kaasa pere või mõned lähedased sõbrad ja koos nendega teha üks mõnus mitmepäevane matk ja telkimine looduses.

Kui sinu elu on aga suhteliselt üksluine, kulgedes töölt koju ja uuesti tööle, siis tasub mõelda vastassuunas, otsides uusi kogemusi:

  • Uued kohad- Eestiski on veel palju avastamata kohti, nii et ei pea kuskile kaugele reisima. Matkakohti võid vaadata näiteks siit.
  • Loo midagi uut oma kätega- olgu selleks vibu tegemine pojale või nukk tütrele, saviga voolimine või joonistamine, pingi meisterdamine koju või luuletuse kirjutamine.
  • Aita kedagi mis iganes moel- mine kasvõi sõbrale appi puid laduma või marju korjama.
  • Õpi midagi uut- võta mõni kursus teemal, mis sind on alati paelunud aga milleni sa pole jõudnud, õpi selgeks mõne lihtsama pilli mängimine, käsitöö tehnika, malemäng, haiku või lühiloo kirjutamine, lühikursus fotograafiasse. Mis iganes sind kõnetab.
  • Tee midagi sellist, millest oled unistanud aga pole kunagi julgenud ette võtta- ekstreemsema variandina näiteks langevarju hüpe või esinemine võõrale seltskonnale, pehmema versioonina rabajärves ujumine ja/või öö (üksi) metsas veetmine.
  • Uued muusikaelamused- paadunud rockifännina külasta ooperit või vastupidi, proovides erinevaid stiile;
  • Uued maitsed- proovi toite, mida sa kunagi enne pole söönud, valmista koos sõpradega eri rahvaste toite ja jaga muljeid;
  • Uued kultuurielamused- kino asemel mine teatrisse või loodusesse, vaheta oma lugemisžanrit raamatute puhul jne;
  • Proovi mõnda uut spordiala- olgu selleks discgolf, SUP’i matk, tõukerattaga looduses liikumine vmt lihtsama ala, millega saad kohe alustada. Lisa võid vaadata näiteks siit ja siit.

Kui sinu elus on aga nii sebimist kui üksluisust, siis on ilmselt hea mõte teha mõlemat. Ehk siis võtta nii aeg maha ja minna metsa mõneks ajaks, et oravarattast välja saada, kui pühenduda ka uutele kogemustele.

Kuna tavaliselt on puhkus enam-vähem aastaringi keskel, võiks see olla ka aeg, kui mõtiskleda oma elu üle. Kuidas sul see aasta läinud on? Millised soovid ja eesmärgid on täitunud? Mis on veel ees? Mida tahaksid oma elus rohkem või vähem näha? Kuidas saad ennast ja teisi toetada isiklikus arengus? Rahulikus keskkonnas tulevad sedalaadi küsimustele ka vastused lihtsamalt.

Aja muutuv iseloom puhkusel (ja elus üldse)

Ajaga käib kaasas huvitav fenomen- kui sinu puhkus on täis erinevaid sündmusi, ettevõtmisi ja kogemusi, siis möödub puhkus linnutiivul. Kuid hiljem tundub, et oli maru äge ja pikk puhkus. Kui sinu puhkus on aga rahulik kodus või suvilas istumine, siis tundub puhkus ise pikk ja võibolla isegi veniv. Kuid hiljem tundub, et see möödus maru kiirelt ja polegi nagu midagi meenutada.

Mulle endale meeldib mõelda, et tahaksin elu elada nii, et igast aastast, sealhulgas ka puhkustest, oleks midagi, mida vanaduses rahulolevalt meenutada.

Siinkohal lõpetuseks paar ideed meie poolt, mida sel suvel ja sügisel saaksid uutmoodi teha:

  • Kui tahaksid aja looduses maha võtta aga üksi ei julge või oska, siis üks variant on meiega ühineda 01-08.08.17 toimuval matkal “Teekond iseendasse”- lisainfot leiad siit.
  • 08-10.09.17 toimub 2017 Visioonirännak- lisainfot leiad siit.

Mõnusat puhkust kõigile!

Ain

Millised soovid täituvad?

Nädal tagasi täitus üks minu mõne aasta vanune unistus. Nimelt sain kätte ICF’i (maailma suurim coache koondav organisatsioon) ACC sertifikaadi (Associate Certified Coach). Ehk siis “paberi”, mis kehtib igas maailmanurgas ja annab klientidele teatud usaldusväärsuse garantii.

Mäletan, kui kunagi kuulsin, mis kõik selleks tegema peab, tundus kogu see protsess täiesti ulme olema. Mõtlesin, et mina vist küll selleni ei jõua. Kuid panin selle mõtte kõrvale ja hakkasin lihtsalt vaikselt eesmärgi suunas liikuma, hoides tähelepanu protsessil endal. Nii et vahepeal läks lõppeesmärk isegi meelest ja keskendusingi sellele, mida igapäevaselt sain teha. Äärmiselt oluline roll on ka inimestel, kes on mind sel teel toetanud- nii kodustel kui kolleegidel ja Õpetajatel.

Millised soovid lähevad kohe täide?

Hiljuti arutasime ühe hea kliendiga seda intrigeerivat teemat. Et asi oleks selgem, võtsime aluseks tema elust reaalsed lood. Mõned nendest:

  1. Peale pikka ja väga väsitavat päeva jõudis ta bussipeatusesse, et koju Pääskülla sõita. Peatuses aga selgus, et järgmine buss läheb alles tunni aja pärast. Südamest ohates ütles ta siis: „Ohh, ma tahaks, et keegi tuleks ja viiks mind koju!“ Järgmisel hetkel peatus auto, täiesti võõras mees avas ukse ja küsis: „Kas keegi tahab Pääskülla sõita?“.
  1. Aastaid tagasi Kaika Lainest lugedes tekkis soov temaga kokku saada. Nii ta siis õhkaski endamisi, et tahaks Lainega kohtuda. Ja unustas soovi ära. Kuni mõni aeg hiljem helistas tuttav inimene ja küsis, kas ta soovib koos temaga Kaika Lainega kohtumisele sõita?
  1. Ühele Eesti väikesaarele teel olles kuumenes autol mootor üle ja jäädi tee peale. Aeg läks ja oli selge, et viimasest praamist ollakse maha jäädud. Kui lõpuks õnnestus autoga taas liikvele asuda, küsiti temalt, mis me teeme, kas tahad tagasi koju minna? Kuid temas olev tunne pani ütlema, et viige mind sadamasse. Sõidetigi siis sadamasse, kus selgus, et praami meeskond otsustas just sel õhtul tagasi saarele ööbima minna. Ja võeti lahkesti ka tema praamile.
  1. Väga raskel eluetapil kõndis ta mööda tänavat ja pöördus meeleheites kõrgemate jõudude poole, et aidake nüüd palun ja andke teada, mida teha. Järgmisel hetkel pöördus tema poole täiesti võõras inimene, öeldes, et talle tuli tunne, et peab temaga rääkima. Ja et mingu ta laupäeva õhtul sinna ja sinna. Nõuandest oligi abi.

Veidi teemat edasi arutanud, jõudsime järgmiste arusaamisteni.

Täide lähevad soovid:

  • mida sa südamest, kogu hingest soovid. Kui sa oma soovis kahtled (kasvõi alateadlikult), siis need pigem ei täitu;
  • mis on selged ja konkreetsed. Keerulised ja mitmetahulised pigem mitte;
  • mis toovad head nii sulle kui ka teistele;
  • millest sa peale nö tellimuse esitamist lahti lased, ilma nende külge klammerdumata;
  • kus sa oled järjekindel oma soovi täitumises;
  • kus sa omalt poolt vajalikud (eriti esimesed) sammud ära teed- kõike ei saa saatuse hooleks ka jätta;
  • kus sa usaldad ja kaasad ka teisi inimesi. Näiteks oma soovi kõva häälega välja öeldes.

Sa võid mõtiskleda, millised sinu soovidest on täide läinud. Mis on ühised nimetajad? Milliseid oma tugevusi oled kasutanud? Millised tegevused on viinud sinu soovide täitumiseni?

Kõigi sinu südamesoovide täitumist!

Ain

Transpersonaalne coaching- minu tee?

“Kuidas ühendada enda vaimne areng igapäevase materiaalse maailmaga? Kuidas saan ma need üksteist toetama panna, selmet nad justkui ise jalga käiksid?”

Veidi ajalugu

Umbes kaheksa aastat tagasi jõudsin mentorluse juurde- kuidas inimesi toetada nende arengu teel. Ja see tundus nii äge- nägin, kuidas asjad toimivad ja arvasin, et nüüd olengi valmis mentor. Tegutsesin siis põhitöö kõrvalt mentorina edasi. Aastal 2015 tulin pangast ära, otsustades inimeste toetamise läbi mentorluse ja coachingu enda põhitööks teha. 2016 lõpetasin rahvusvahelise tasemega lahendusekeskse coachingu programmi. Arvasin, et nüüd on kõik, olen tõesti valmis ja see ongi minu elutee.

Kuni 2016 sügisel sattusin omamoodi kriisi. Sain aru, et üks eluetapp minu arenguteel on läbi saanud ja uus pole veel alanud. Nii et sa isegi ei tea, mis see uus etapp on. Kõik õpitu on olnud kasulik ja toimiv, kuid ometi midagi on puudu. Lihtsalt hing kripeldab sees ja annab märku, et on aeg edasi minna. Kuhu aga, seda ei tea. Läks päris mitmeid nädalaid, kui tegelesin suhteliselt edutult uue otsimisega. Kuni lõpuks sattusin poolkogemata coach Imbi Viiroki juurde, kes aitas mu uuesti liikuma saada.

Ühel hetkel tekkis idee vaadata ajas veidi tagasi. Leidsin enda mõne aasta taguseid märkmeid sirvides mõistatusliku sõnapaari transpersonaalne coaching. Aastal 2012 oli selle lühike kirjeldus silma jäänud sir John Whitmore’i raamatust “Tulemuslikkuse treenimine”, mida Eestis peetakse omamoodi coachingu ja mentorluse piibliks. Tookord aga ei osanud ma selle mõistega midagi peale hakata ja kehitasin lihtsalt õlgu. Nüüd näen, et ma ei olnud selleks lihtsalt ise valmis.

Otsisin siis edasi, kuid Eestist ühtegi selle teema eksperti/õpetajat ei leidnudki. Siinkohal tuli appi internet- leidsin Austraalias elava hiinlasest õpetaja Niran Jiangi (Institute of Human Excellence), kes oli koos sir Whitmore’i endaga just mind kõnetava programmi aastaid tagasi välja töötanud.

Programmi läbinuna tundsin end justkui lõpuks päris koju jõudnuna. Kõik kõlas väga loogiliselt, lihtsalt ja samas sügavalt ning äärmiselt võimsana. Sedakaudu sain ligi sügavamatele väärtustele ja kõrgematele teadvuse tasanditele, mis muutsid minu maailmanägemust ja tajumist märkimisväärselt.

Mis see transpersonaalne coaching siis on?

Hästi lihtsustades aitab see:

  1. Luua ühenduse inimese kõrgema alateadvuse ja päris minaga ning
  2. Saadud tarkuse/sõnumid igapäeva ellu rakendada nii, et elul oleks mõte ja süda rahul.

Kõlab nagu hookus-pookus? Mõtle olukordade peale, kus sind on tabanud inspiratsioon, oled saanud mõne tõeliselt uue ja läbimurdelise idee või lahenduse enda probleemidele. Või siis oled tundnud, kuidas miski asi on sind tõeliselt kõnetanud- hea film, muusika või muu ülev kunstiteos. Need kõik tulevad nn kõrgemast alateadvusest (inglise keeles kõlab isegi paremini- superconsciousness), mis ulatub kaugemale, kui inimene ratsionaalse mõistusega suudab välja mõelda.

Väidetakse, et kõik geeniused on ühel või teisel moel kõrgemate teadvuse tasanditega seotud. Kas siis pikemalt või lühemalt ja ammutavad just sealt inspiratsiooni ja uusi mõtteid/lahendusi. Veidi saab kõrgema alateadvuse kohta lugeda siit, või siis sügavama huvi korral Roberto Assagioli eesti keeles ilmunud raamatutest “Psühhosüntees” ja “Transpersonaalne areng”.

Millal ja milleks transpersonaalne coaching?

Minu jaoks oli sügisel suur küsimus, kuidas ühendada enda vaimne pool ja areng igapäevase materiaalse maailmaga. Kuni selle hetkeni käisid need kaks justkui ise jalga, selmet üksteist toetada. Laiem ja sügavam vaade aitas mul kenasti igapäevase tegevuse vaimsete teemadega kokku sulandada, nii et need nüüd toetavad mitte ei sega üksteist.

Lisaks sellele olen näinud, kuivõrd hästi see töötab sügavamate küsimuste ja murede korral, mis inimestel on. Näiteks mis on minu kutsumus? Milleks ma siin olen? Kuidas enda piirangutest ja takistustest oma elus üle saada? Kuidas luua just sellist maailma enda ümber, mis mulle sobib ja minu hinge rõõmsaks teeb? Kuidas oma suhted lähedastega või teistega korda saada?

Kuidas transpersonaalne coaching “töötab”?

Lõpuni ei oska vist keegi seda sõnadega kirjeldada, kuna osa “tegevusest” toimub mõistusest kõrgemal tasandil. Ja samas on transpersonaalne coaching kliendile niivõrd lihtne just tänu sellele- kasutusel on erinevad loovad tehnikad ja visualiseerimised, mis viivad inimese kontakti enda sisemise tarkusega kõrgema teadvuse tasandilt. Välja näeb see suuresti nagu sundimatu ja kerge vestlus koos väikeste loominguliste momentidega erinevates vormides. Parem on seda kogeda kui lugeda. Vahe on umbes sama, kui kirjeldada kellelgi, mis on seks või jäätise söömine, kui ta ei ole seda kunagi kogenud. Tõeline kogemus jääb edasi andmata.

Teine pool võrrandist on ratsionaalne- saadud info tõlgendamine igapäevaseks kasutamiseks. Olgu need siis tegevused oma soovitu saamiseks, kinnistamiseks või edasi arendamiseks. Kuna aga saadud vastused tulevad inimese “südamest”, siis on tavaliselt järgnevad tegevused rõõmu ja inspiratsiooni tekitavad, mitte raske rassimise maiguga. Vahel küll ka väikese eneseületuse momendiga, kuid see käib kasvamise ja arengu juurde.

Minu jaoks on eriti kõnetav, kui “lihtne” on transpersonaalne coaching klientidele ja kuivõrd mõjuvõimas see on. Võib-olla on üks põhjus selles, et olen nende teemadega juba mõnda aega töötanud, kuid ikkagi on transpersonaalset coachingut olnud äärmiselt mõnus ja mõjus kasutada.

Kellele transpersonaalne coaching sobib?

Inimesele, kes:

  • Tunneb, et tavaline igapäevane elu või töö ei paku enam rõõmu/pinget;
  • Otsib väljapääsu hetkel lahendamatuna näivast probleemist;
  • Tunneb, et mingi asi temast takistab teda oma päris elu elamast;
  • Otsib midagi uut oma ellu, kuid tavapärane mõtlemine pole veel vastuseid toonud;
  • Saab aru, et maailm on veidi suurem kui see, mis esimese hooga välja paistab;
  • On valmis katsetama ja kaasa mängima;
  • On valmis astuma reaalseid samme oma elu paremaks muutmise suunas.

Kellele ei sobi?

Inimesele, kes usub, et viga on teistes ja teised peavad tema elu korda tegema.

Tahad proovida?

Võta Ainiga ühendust ja lepi kokku.