Kuidas unistusteni jõudmisele hoogu juurde saada?

Vahel jääb üksnes meie mõtte- ja tahtejõust väheks, et soovituni jõuda. Või on meie ees küsimused, millele ratsionaalne mõistus pole vastuseid leidnud. Mida siis teha?

Coachingu konverentsil viisin läbi töötoa, mis keskendus vaimujõu kasutamisele soovituni jõudmiseks. Veelgi täpsemalt- nendele küsimustele vastuste saamisele, millele ainult ratsionaalse mõtlemisega vastuseid pole saanud ning mis vajavad „peenemat“ lähenemist.

Pakun selleks välja kaks võimalust:

I variant- meelerännakutes kogenutele

Sissejuhatav etapp sihi paika seadmiseks

Kirjuta üles vastused järgmistele küsimustele:

  • Mis küsimusele vastust otsid?
  • Kuhu soovid jõuda, mis on sinu soovitud mäetipp? Mis on teisiti, kui oled sinna jõudnud?
  • Joonista soovitud sihi kohta pilt, kujundid või sümbolid, mis iseloomustavad sinu sihtpunkti.
  • Miks see sinu jaoks oluline on? Mis see sulle annab, kui oled soovituni jõudnud?

Meelerännaku etapp

Viid end sobiva tehnikaga sügavasse rahuseisundisse ja lähed vaimusilmas loodusrajale rändama. Alusta sellest, kuidas seisad inspireeriva raja alguses, olgu see metsas, rabas, mere ääres või mägedes.

Sealt lähed liikvele, kohtad peagi takistust ja saad sellest mööda. Seejärel kohtud tee peal erinevate nõuandjate ja vana targaga, kellelt kõigilt saad nõu küsida.

Meelerännakult tagasi tulles

  • Joonista värviline pilt või kujundid ja sümbolid, mis iseloomustavad kogetut ja taipamisi;
  • Kirjuta üles saadud nõuanded, taipamised ja mõistmised;
  • Kirjuta üles, mis võiksid olla 3-5 suuremat sammu või etappi soovituni jõudmiseks;
  • Kirjuta, mis on esimesed väikesed sammud, mida saad 7 järgneva päeva jooksul teha
  • Vaata veelkord kõik üle ja võta enda jaoks kokku, mis on kõige olulisem taipamine. Kirjuta ka see üles.

Elluviimine:

  • Jaga meelerännaku tulemust mõne hea kuulajaga. Nii saadud sõnumeid, taipamisi kui plaanitud tegevusi.
  • Tee esimesed sammud nädala jooksul ära ja anna sõbrale neist teada.
  • Hoia joonistatud pilti pidevalt silme ees- pane see arvuti ekraanile, kleepi vannitoa peegli kõrvale jne.

II variant- kui meelerännakud pole sinu rida

Protsessi algus ja lõpp on samad. Meelerännaku asemel mine paariks tunniks loodusesse kõndima ja pane tähele, mis taipamised ja sõnumid sa sealt saad.

Kuidas edasi?

Kui miskit jäi segaseks ja/või soovid meelerännaku läbimiseks juhendavat audiofaili, kirjuta Ainile. Jagan hea meelega.

Koos leiame üles nii tolmu alla mattunud unistused kui tee nendeni.

Mõnusat avastamisrõõmu!

Ain Mihkelson

Mis iseloomustab edukaid juhte?

Suure tõenäosusega liigud läbi elu ja juhtimise neljal tasandil. Ei ole vahet, mida või keda sa juhid –perekonda, meeskonda äriettevõttes või mittetulunduslikku ühendust.

Kuidas sa ennast ja teisi juhid? Oled sa hädaldaja, tegutseja, võimaldaja või suisa valgustunu?

Mis iseloomustab edukaid juhte ja inimesi?

Tõenäoliselt oled sa erinevatel päevadel erinevatel tasanditel – headel päevadel kõrgemal ja halvematel madalamal. Allapoole kukkumine käib tavaliselt lihtsalt. Olles näiteks üleväsinud, magamata ja näljane, võivad ka kõige väiksemad asjad närvi ajada ning võimust võtab sinu pahupool. Ülespoole liikumine nõuab aga teadlikku harjutamist ja tihti ka abi väljastpoolt.

Esimene tasand – ohver

Selles süüdistad sa kõiki teisi: ülemus on nõme, alluvad saamatud, organisatsioon sakib, elu on üks lõputu hädaorg ja viletsus. Selles etapis ei ole võimalik väga kaua olla – sul ütleb kas tervis üles või saad kinga (kui sinu juhil vähegi oidu on).

Teine tasand – elluviija

Sa käärid käised üles, paned kõik liikuma, näitad inimestele suuna kätte ja ütled täpselt, mida nad tegema peavad. Päevad on sul ülitihedad ja täis toimetamist, õhtul tunned end väsinult, kuid õnnelikuna – sai palju ära tehtud. Osad alluvad vaatavad sinu poole imetlusega, iseseisvamad aga kipuvad ühel hetkel lahkuma. Meeskonna potentsiaal on piiratud sinu teadmiste ja oskuste tasemega.

Kolmas tasand – võimaldaja

Sa lood toetava keskkonna, kus inimesed saavad kasvada ja luua. Inimesed võtavad ise endale eesmärke ja leiavad nende saavutamiseks kõige paremad moodused. Sa panustad inimeste arengusse ja kasvu, sekkudes detailidesse vaid harvadel juhtudel. Sul on aega mõelda tulevikule ja panustada tõeliselt olulisse, sh ka enda arengusse. Kõrvalt vaadates võib jääda mulje, et töötad väga vähe. Inimesed saavad peaaegu ise hakkama ja meeskonna tulemused saavutatakse ludinal. Kõik tunnevad end tööl hästi ja kui ka on tagasilööke, saadakse neist kiiresti üle.

Neljas tasand – valgustunud juht

Seda sobib hästi iseloomustama Laozi värsirida: “Kui kõik on möödas, räägib rahvas: “Meie ise tegime!””

Kõrvalt vaadates tundub, et sa justkui ei teegi midagi. Tulemused saavutatakse kui võluväel, inimesed toetavad ja arendavad ise üksteist. Sa mõistad, kuidas kõik olemasolev moodustab ühe terviku. Märkad, kuidas sinu käitumine ja olemine mõjutavad otseselt sind ümbritsevaid inimesi, nii heas kui halvas. Vahel imestad, kuidas kõik nii kergelt tuleb ja millega ma kõik selle ära teeninud olen.

Kasumi tagaajamise asemel keskendud teiste (nii oma meeskonna kui ka ühiskonna) teenimisele, jättes ennast tagaplaanile. Võib-olla alles hiljem, kui oled juba lahkunud, märgatakse sinu puudumist. Nii nagu päikest ei panda tähele enne, kui on pikk vihmaperiood olnud.

Ohvrist andjaks: minu isiklik teekond

Ohvrist elluviijaks

11 aastat tagasi olin ise ohvristaatuses. Olin äsjaloodud rahvusvahelise meeskonna juht, kõik asjad tundusid valesti olevat. Väljas oli 2008.–2010. aasta majanduskriis. Juht nõudis üht, kliendid aga teist. Meeskonnas olid ebakõlad ja minu päevad olid täidetud musta meeleheitega. Olin just oma juhile öelnud, et aitab, mina enam ei jaksa ja annan lahkumisavalduse. Tema aga keelitas jääma ja ütles, et käigu ma ära plaanitud koolitusel.

Läksingi järgmisel päeval, ise mustas masenduses olles, neljapäevasele koolitusele. Selle käigus juhtus vähemalt kaks olulist asja: 1) sain lõpuks pihta oma tegelikule olemusele. Enne olin tundnud end kui inetu pardipoeg huntide keskel. Koolitusel sain aga aru, et võingi olla heatahtlik, mänguline ja positiivne kuju, mitte ei pea kivinäoga tööl ringi käima ja kõike teadma; 2) sain aru oma pikemast kutsumusest – tööst inimeste ja juhtidega.

Peale seda juhtus kolm ägedat asja: 1) sain nendest taipamistest sellise motivatsioonilaksu, et otsustasin siiski jätkata ja kõige kiuste rahvusvahelise üksuse käima panna. Kui kohtan erinevaid ootusi ja nõudmisi, siis valin ise kõige sobivamad ja lepin need vastaspooltega kokku; 2) meeskond hakkas justkui võluväel tööle, konflikte tekitanud inimene lahkus ise töölt. Üks töötajatest isegi kirjutas minu koolitajale, küsides, mis minuga seal tehti – tema tahaks ka sellist muutust; 3) mind kutsuti uuele IT-juhile mentoriks, mis oli mulle esimeseks sammuks teiste arengu teadlikul toetamisel.

Elluviijast võimaldajaks

Selleks ajaks olin pangas töötades juba kümmekond aastat arenguvestlusi pidanud, nii alluva kui ka juhina. Kõige keerulisem oli vestlustes enesearengu punkt. Kuidas ma ikkagi peaksin oma töötajaid toetama? Kuidas ma ise saan kasvada? Sõnades kõlab ju lihtsalt, aga tegelikult, praktilises elus?

Sel ajal tuli mentorlus üha jõulisemalt minu ellu – sain erinevaid koolitusi ja mõnusasti praktiseerida. Mentorlusest koorus välja võtmetehnika – kuulamine, sügavalt ja päriselt. Märkasin, kuidas vahel piisas lihtsalt töötajate ärakuulamisest, et nende emotsioonid lahtuks ja nad leiaksid sobiva tee edasi. Aeg-ajalt oli hea toetada mõne asjakohase küsimusega. Uurida, kuidas neil tegelikult läheb ja millest nad unistavad, mida nad tulevikus teha tahaks.

Tänu sellele kasvas usaldus ja inimesed leidsid ise parimad moodused nii töö tegemiseks kui ka professionaalseks kasvamiseks. Mul hakkas tekkima järjest rohkem aega inimestele ja ka enda arengule tähelepanu pööramiseks.

Võimaldajast valgustunud juhiks

Siia vist päris otseteed ei olegi. Selleni jõudmisel on abiks hoopis teistmoodi “tegevused”, pigem on rõhk olemisel ja käitumisel. Mängu tulevad sellised vaimsed praktikad nagu kohalolu, tänulikkus, elu ja ilu märkamine, teiste teenimine. Andja mentaliteet, mitte võtja oma.

See ei tähenda, et need juhid ei pööraks materiaalsele maailmale üldse tähelepanu. Kuid põhirõhu panevad nad hoopis enda ja teiste arengule ja olemusele ning seeläbi reaalsuse muutmisele.

Ei julge end veel sellele tasandile jõudnuks pidada, küll aga on mul olnud viimastel aastatel õnne selliste juhtidega töötada ja koos läbi elu liikuda. Neil ongi kogu aeg kõik hästi. Nad kiirgavad rahu ja heatahtlikkust, kõik laabub. Kõik kriisid ja rasked olukorrad lahendatakse targalt ja väikseima jõupingutusega. Olen neilt uurinud, kuidas nad nii kaugele on jõudud.

Edukad inimesed on õpihimulised

Ühisnimetajatena kõlavad kolm asja:

1) neil on olnud head teejuhid või õpetajad, kes on nende arengut toetanud;

2) pidev teadlik töö endaga – oma mõtete ja emotsioonide suunamine ning füüsilise ja vaimse tervise eest hoolitsemine;

3) pidev tänulikkuse seisundis elamine ja võimaluste otsimine, kuidas teistele toeks olla.

Kuidas inimese ja juhina kasvada?

Näen vähemalt kolme moodust.

  1. Pane tähele ja märka sind tõeliselt inspireerivaid juhte ja inimesi. Mida nad teevad, kuidas nad käituvad, milline on nende olemus. Võid neilt uurida, mida nad teevad ja kuidas nad nii kaugele on jõudnud. Seejärel püüa ise samamoodi käituda. Hea igapäevane praktika on endalt hommikuti küsida – kuidas saan mina täna oma meeskonda või ühiskonda toetada? Kuidas saan täna teistele kasulik olla?
  2. Märka oma elus ette tulevaid õpetajaid ja õppetunde ning käitu nende järgi. Ühel hetkel oli näiteks kahe-aastane poeg mulle suureks eeskujuks oma entusiasmi, siira uudishimu ja säravate silmadega. Püüdsin tema elurõõmsat olekut igale poole kaasa võtta.
  3. Leia endale mõni hea mentor, coach või õpetaja, kes saab sind su teekonnal toetada. Mind ennast on see moodus viimasel neljal aastal kõige rohkem aidanud.

Mõnusat kasvamist!

Ain Mihkelson

Artikkel ilmus Edasis 29.05.2020

Photo by Marty Finney on Unsplash

Tagasi juurte juurde

Kriisi alguses hõiskasin suureliselt-  nüüd on lahe aeg, saab rahulikult võtta ja oluliste asjadega tegeleda. Tegelikkuses avastasin 5 nädalat hiljem, et olen täiesti läbi kärsanud. Olin väsinud ja närviline, meelerahu puhver oli pea täielikult otsa saanud. Isegi väikesed asjad ajasid närvi, vahel näitasin seda ka välja ja hiljem tundsin piinlikkust. Ühel hetkel küsis isegi naine, kes on üks äärmiselt kannatlik inimene, et mis asja ma niimoodi rabelen.

Kõrini veebi ilmast

Päevad olid täidetud erinevate telefonivestluste, veebi koosolekute ja veebinaridega. Osaliselt vist ka selleks, et tunda end vajalikuna ja täita päevad enda arust olulisega. Samas muutus hing aina rahutumaks, tundes puudust päris asjadest. Päris puudutustest, päris kohtumistest, päris loodusest. Tegin küll lühemaid retki loodusesse, kuid see oli vaid ajutine kerge leevendus. Umbes nagu plaastri panemine terveks ravimata haigusele.

Nii märkasingi, et vajan täielikku väljalülitust oma (mure)mõtetest. Kuni ühel õhtul hakkasin tuttava soovitusel lugema raamatut „Kolm meest paadis, koerast rääkimata.“ Mind tabas rõõmus äratundmine – midagi ei ole muutunud, 130 aastat tagasi olid inimesed samasugused. Raamatu tegelased jõudsid äratundmiseni, et on ületöötanud ja vajavad puhkust. Selle peale otsustasid nad minna kaheks nädalaks paadimatkale. Sain aru, et ka mul on vaja loodusesse, mitmeks päevaks kõigest eemale, päris metsa. Nii hakkaski mõte idanema ja hinge hiilis rõõmus ootusärevus.

Plaanisin minna üksi ning jätta tsivilisatsioon ja inimesed täiesti maha. Kuid ühe vestluse käigus mainisin poolkogemata heale tuttavale oma ideed. Tema haaras sellest innukalt kinni, öeldes, et tahab kaasa tulla. Saavutasime siiski kompromissi- mina lähen ees ja tema tuleb päev hiljem järgi.

Kohal!

Pühapäeva pealelõunaks olin valmis – kiiremad tööasjad ära orgunnitud, matkakola koos ja meel rõõmus. Ise veel mõtlesin, kuhu ma ikkagi lähen ja oma telgi püsti panen. Meeles mõlkusid Paluküla ja Kõnnumaa metsad. Hirmsasti oleks tahtnud oma telgi panna Paluküla mäe otsa, kuid tundsin, et see justnagu ei sobi. Telgi jaoks parem variant aga ei kõnetanud mind.

Probleem lahenes iseenesest. Palukülla jõudes avastasin, et olin telgi kenasti koju ukse kõrvale jätnud. Mind ajas see isegi naerma – nii lihtsalt minu telgi püstitamise mure laheneski. Võtsin siis oma väikse seljakoti ja läksin luurele, ronides peagi Paluküla mäe otsa. Seal valitsesid inimhäälte puudus, tuule müha puulatvades ja rõõmus linnulaul. Kõik see ning ümbrusele avanev vaade köitsid mind momentaalselt. Sain aru, et siia ma jään, vähemalt selleks ööks.

Kuna ärevus oli veel sees, toimetasin ringi, varusin lõkke jaoks metsakuiva ning jäin lõpuks teed juues ringi vaatama. Kaasa võetud pinge kääris kergelt edasi, laskmata mul niisama olla. Samas – teha ei olnud midagi ja kiiret polnud kuskile. Targemat teha oskamata võtsin ennist mainitud raamatu ette, nautides seal olevat öö kirjeldust. Tundsin, kuidas sama peagi mindki ees ootab:

Ja siiski annab öö meile lohutust ja jõudu. Meie väikesed mured kahvatuvad tema kõrval ja poevad häbiga peitu. Päevad on täis hoolt ja askeldusi, meie südametes valitsevad kurjad ja kibedad mõtted, ja maailm on tundunud meile julmana ja ülekohtusena. Ja siis tuleb Öö nagu tõeline armastav ema, asetab õrnalt käe meie hõõguvale otsaesisele, pöörab meie äranutetud näo enda poole ja naeratab- ja kuigi ta vaikib, on meile selge, mida ta öelda tahab, ning me peidame õhetava palge tema rüppe, ja valu ongi möödas.

„Kolm meest paadis, koerast rääkimata“, Jerome K Jerome

Tundsin, kuidas meel muutus rahulikuks, õues oli mõnusalt hämar ja käes aeg lõke süüdata. Tassisin ka oma magamiskoti ja madratsi mäe otsa ning süütasin lõkke, selle kõrvale istuma maandudes. Aja möödudes tajusin iga keharakuga, kuidas vaikus ja rahu vaikselt minusse imbuvad. Meenus Fred Jüssi jutt – noorena sõitis ta ööseks loodusesse lõket tegema, kui end kehvasti tundis. Mõtlesin, miks ma seda juba varem ei teinud, kuid peagi lahkus seegi mõte.

Paluküla lõke

Kui ma muidu olen varase uinumisega, siis sel õhtul istusin pikalt, kuni kustusid viimasedki rondid lõkkes, jäädes vaid kergelt hõõgvele. Olin just põhku keeramas, kui õrn tuulepuhang need uuesti kergelt põlema puhus. Lõin magamisele käele ja istusin edasi, kuni söed olid kustunud ja linnud vaikinud.

Magamiskotti lahti rullides kirusin end vaikselt, et ei olnud magamisaset valges valmis pannud. Pimedas magamiskoti luku kokku saamine oli korralik näpuharjutus. Alles taskulambi valgel sain sellega hakkama. Lõpuks rahulikult magamiskotis pikutades jäin taevast silmitsema. Siin-seal paistsid üksikud tähed ja vaikus ise hõljus kõige kohal ringi. Kehal oli veidi jahe, kuid rõõmus rahu hiilis ligi ja täitis südame rõõmsa ootusega järgmise päeva ees.

Särav hommik

Öösel ärkasin paar korda jaheda peale ning nautisin luksuslikku vaadet öötaevale. Hommikul nelja paiku hakkasid esimesed linnud vaikselt laulma, poole viie paiku lisandusid innukamad lauljad.

Ühel hetkel tõusis päike üle puulatvade ja hakkas kergelt soojendama. Sain aru, et on aeg tõusta. Magamiskotist välja piiludes märkasin, kuidas minu kõrval olev seljakott oli härmas, nii nagu ka magamiskott. Samas oli hingematvalt mõnus ja värske see olemine, mis mind valdas.

Tegin mõnusad hommikurituaalid, jõin veidi sooja teed ja molutasin veidi niisama, enne kui otsustasin minna ümbrust uurima. Seni olin käinud valdavalt Paluküla ja Loosasalu vahelistel aladel. Romet Vaino soovitusel pöörasin seekord pilgu Keava raba poole.

Kõnnumaale

Peagi seisin minu jaoks tundmatu metsa serval, tundes puhast rõõmu ees ootavast seiklusest. Tundmatusse minnes on alati mingi mõnus ootusärevus sees. Vahel ka väike hirmunoot, kuid elevus kaalub selle üle. Silme ees avanes väärikas madal männimets märjemal pinnasel, vaheldumas suuremate puudesaludega kõrgematel aladel. Kohe metsa serval märkasin suurt mändi, mis eristus selgelt teistest.

Tavaliselt on männid ühe sirge tüvega üles välja, vaid mõned üksikud on mitmeharulised. Minu ees kõrguv puu hargnes 3-4 meetri kõrgusel kaheks jämedaks haruks, et siis veel kõrgemal omakorda hargneda. Tundsin selle puuga koheselt hingesugulust.

Viimased aastad olen kimpus olnud enda tegevuse üheselt määratlemisega. Öeldakse ju, et keskendu ühele asjale, vaid nii saad edukaks. Minul on neid harusid aga mitu. Esimene hargnemine tuleb enda maise ja vaimse olemuse ning tegevuse lahknemise kohal. Või siis vähemalt näilise hargnevuse kohal – tegelikult need harud ju toetavad üksteist ja toetuvad samal tüvele, minu tegelikule olemusele.

Nii ma seal seda puud imetlesin ja mõtteid mõlgutasin, enne kui edasi läksin. Kulgesin mõnusasti puutumata looduses, tundes imetlust metsas valitseva vaikuse ja rahu üle. Aegajalt jooksid ristus tee väikeste loomaradadeg, mina aga jätkasin otse läbi metsa, Keava raba suunas. Kuni lõpuks leidsin kutsuva raja, keerasin sellele ja lonkisin mõnusasti edasi. Mõne aja pärast sättisin end päikese kätte puhkama, toetudes maha kukkunud kuuse najale.

Kogu mind viimastel nädalatel täitnud kiire oli kuskile kadunud. Oli aega niisama lösutada, metsa imetleda ja puude latvades lustivat tuult kuulatada.

Mäel

Lõunaks sättisin end Paluküla mäele tagasi – selleks ajaks pidi hea tuttav järgi tulema. Õnneks ta viibis ja sain teha mõnusa oleskelu päikese käes pikutades. Tabasin end mõttelt, et viimane selline molutamine oli umbes aasta tagasi. Ka siis ei olnud kuskile kiiret ja ei pidanud midagi tegema. Praegu olime ainult mina, päike ja Paluküla mägi, linnud ümberringi laulmas ja puud tuulega kaasa kohisemas. Tajusin südamesse tulvavat tänutunnet kõige olemasoleva eest.

Mõne aja pärast saabus tuttav, istusime veidi niisama ning siirdusime uuele metsaringile, nüüd juba kaugemale minnes. Õnneks oli tegu mõistliku mehega – saime enamasti vaikides käia, hoides nii füüsilist kui sotsiaalset distantsi. Õhtu eel jõudsime Keava raba servale, tehes seal jala sirutamise pausi.

„Ma jätan tavaliselt sellised kohad ja siin valitseva rahu meelde“ sõnas kaaslane, kui olime rabaservas mõne aja istunud. „Seda pilti on hea meelde tuletada, kui olen linnas ja elu liiga närviliseks läheb,“ lisas ta minu küsiva pilgu peale. Mõtlesin, miks ma ise selle peale pole tulnud ning panin idee tallele, lastes ümbruses hõljuval rahul endasse koguneda.

Kuskilt kerkis üles mõte – puud on nagu heatahtlikud tunnistajad, kes kogu meie sekeldamist rahulikult pealt vaatavad. Kui me vaid taipaks neilt küsida ja vastuse ära oodata, saaksime ka vajalikud vastused enda küsimustele. Tavaliselt on meil selleks aga liiga kiire, et looduselt nõu küsida.

Tagasi mäel

Õhtuks olime tagasi mäe otsa. Kaaslane pani oma telgi püsti, kutsudes mindki telki. Arvasin, et öine tähistaevas on liiga suur luksus, et see telgi mugavuse nimel ohverdada. Nii sättisingi enda magamisaseme uuesti otse taeva alla ja läksin meile teed keetma.

Magamisase Palukülas

Ülejäänud õhtu oli tõeliselt mõnusas kulgemises. Lasime oma mõtetel rännata ja rääkisime asjadest, mis südamel ja meelel. Eelmise õhtu vaikus täiendas suurepäraselt selle õhtu mõtterännakuid. Tundsin, kuidas hing puhastus ja süda täitus rõõmuga. Lõkke ääres istudes juhtub mingi maagia – inimesed avanevad ja jagavad, mis on tõeliselt oluline. See juhtub kuidagi iseenesest mõistetavalt. Küllap on see meil geenides ajast, kui küttide ja korilastena ringi liikusime ning õhtuti lõkke ääres päevamuljeid jagasime.

Õhtust sai lõpuks öö ja väsimus võttis võimust. Pugesime vaikselt põhku, kuid rõõm päikeselisest päevast ning õhtustest vestlustest tuhises endiselt minus ringi, laskmata uinuda. Ei jäänudki muud, kui vaikuses tähistaevast imetleda. Sel õhtul oli taevas tähtedega üle külvatud, täites mind imetlusega elu ilu ja lõpmatuse üle.

Kisub viluks

Öösel läks külmaks. Isegi nii külmaks, et enne nelja ärgates kirusin end ja mõtlesin, oli mul nüüd seda vaja. Soovisin südamest, et hommik saabuks kiiremini. Ei tulnud ta minu soovimise peale midagi kiiremini. Tiksusin vahelduva eduga une ja ärkveloleku piiril, kuni lõpuks uuesti uinusin.

Hommikul oli hoopis teine pilt – taevas oli pilves ja tuul tuhises ringi. Magamiskott tundus nii ahvatlevana, et ei tahtnud sellest kuidagi lahkuda. Viimaks ajas kell siiski üles ajas – meil mõlemal olid sel päeval muud asjatoimetused ees. Sättisimegi asjad rahulikult kokku ja tegime lõpetuseks mäe otsas uhke trummirännaku.

Tagasi kodus

Koju sõites nurrus uskumatult mõnus tunne südames. Veel suurem oli rõõm sooja koju jõudmisest ning mõnusast hommikusöögist. Möödunud päevad läksid kerge paastu tähe all, seetõttu maitses toit imeliselt hästi. Aknast välja vaadates tabasin end heameelt tundmas- õues oli vihma sadama hakanud,  saime napilt kuiva nahaga koju.

Hea tuttav ütles pärast, et tema sai sellest käigust hea energialaksu, mille pealt mitu päeva edasi toimetada.

Minus endas aga tekkis mõnus tühi ruum, kus sain aru, mis on minu jaoks tõeliselt oluline. Looduses viibimine, nii üksi kui koos teiste ägedate inimestega. Sügavad vestlused ja rõõmude ning murede jagamised. Ühenduse loomine oma parema mina, Looduse ning Suure Vaimuga, nii nagu indiaanlased teda kutsuvad. Selle lõputu heatahtliku jõuga, kes meile vaikses öös vastu vaatab ja on alati nõus vastama, kui me vaid küsime. Olgu siis läbi intuitiivsete taipamiste, loodusmärkide või teiste eluteele sattunud inimeste suu läbi.

Tagantjärgi meenutades ei oskagi muud, kui vaid tunda vaid tänulikkust, et elame sedavõrd lahedas kohas. Puutumata loodus ja mets on enamusel meist poole tunni kaugusel.

Lõpetuseks – kui loetu puudutas sind, anna endast mulle märku. Ehk saame koos rännata või saan muul moel sinu teekonnal toeks olla.

Mõnusaid rändamisi, nii looduses kui vaimuilmas!

Ain Mihkelson

Hirmud- kuidas kogenud juhid neist üle saavad?

„Kui suurt hirmu sa selle ees kardad, 10 palli skaalal?“- „100!“ vastasin kõhklematult, hirm kõhus keeramas. Ometigi, 2 aastat hiljem, olin suutnud oma suurimale hirmule rõõmsalt vastu astuda. Mis juhtus? Sellest kirjutan hiljem edasi.

Mida juhid kardavad?

Hiljuti uurisin edukate juhtide* käest, millised on nende suurimad hirmud ja kuidas nad oma hirmudest üle on saanud.

Top 5 hirmu olid järgmised:

  • Kas ma saan hakkama, toon oodatud tulemuse koju?
  • Kas ma olen piisavalt tark, ei eksi, teen õigeid otsuseid?
  • Inimestega seonduv– kas suudan neid hoida, motiveerida, pööran piisavalt tähelepanu?
  • Avalik esinemine;
  • Mitte mõistetud ja aktsepteeritud olemine.

Tavaliselt nähakse juhte enesekindlate, tarkade ja edukatena. Millest siis tuleb, et nende sisemaailmast vaatab vastu hoopis teine pilt?

Ilmselt on üks põhjus meie kultuuriruumis. Enda teadmatuse või nõrkusehetke tunnistamine ei ole justkui kombeks. Seda võib teha, aga ainult lähedaste ringis või siis, kui tõesti usaldad teist poolt. Ometigi ei ole keegi meist eksimatu ega kõikvõimas- isegi Kalevipoeg kolistas mööda ämbreid.

Viimase paarikümne aasta jooksul olen näinud paljusid juhte tegutsemas. Aina enam on silma jäänud juhid, kes julgevad ka avalikult tunnistada raskeid hetki, kõhklusi, hirme. Tavaliselt on neil juhtidel suurem toetus oma inimeste poolt ja usalduslikum õhkkond kogu meeskonnas. Võib küll küsida, kas juhid julgevad enda haavatavust välja näidata seepärast, et meeskond neid toetab, või saab usaldus alguse juhist endast. Mulle tundub, et pigem saab asi alguse juhist. Öeldakse ju, et usaldus on peegelsuhe- nii palju kui sa välja näitad, saad ka tagasi.

Kui inimesed näevad, et ka juht on inimene, tulevad nad hea meelega appi. Lisaks muudab see kogu meeskonna suhted avatumaks ja usalduslikumaks. See annab õiguse meeskonnalegi eksida, kõhelda ja riske võtta ning seeläbi rohkem saavutada.

Kuidas juhid oma hirmudest üle on saanud?

Mis on aidanud hirmudest üle saada?

Praktika oli kaugelt levinuim vastus- pihta hakkamine, hirmudest hoolimata. Tegutsemise käigus hajub tavaliselt ka hirm ja selgub, et asi polnudki nii hull.

Hirmu läbi arutamine koos teiste juhtide, mentorite või coachidega. Üksi on võimalik oma mõtetesse kinni jääda. Kui aga leiad kaaslase, kes su ära kuulab ja teise nurga alt küsida mõistab, võib see su kännu tagant lahti päästa.

Eneseareng– see tundub alguses ringiga minek, kuid samas võib olla kõige olulisema mõjuga. Mida suurem on sinu teadlikkus endast ja maailmast, seda avaramas kontekstis suudad oma hirmu ja probleemi hinnata. Seeläbi leiad ka lahendused, mis kitsama silmaringi puhul jäävad kättesaamatuks.

Meeskonna kaasamine– enda inimestega oma probleemi läbi arutamine ja koos lahenduste leidmine. See võtab ühtlasi vajaduse juhil endal kõige targem ja eksimatu olla.

Koolitused– suudavad üldjuhul pakkuda uusi ideid, vaatenurki ja tavarutiinist välja tuua, rikastades maailmapilti ja aidates uute lahendusteni jõuda.

Lähedased– olgu selleks siis pere või sõbrad, kes on valmis ära kuulama ja omalt poolt nõu andma.

Teema läbi mõtlemine– mis on kõige hullem, mis juhtida saab? Mida saan ise teha? Millist abi vajan?

Oma juhiga teema läbi rääkimine ja arutamine. Kui sinu juht teab, millega maadled, saab ta õigel ajal tuge ja teist perspektiivi pakkuda. Lisaks võtab see ära juhile ebameeldiva üllatuse tegemise.

Mida teha, kui hirm takistab oma unistuste ja eesmärkide poole liikumist?

Ülaltoodut kokku võttes saab välja tuua kolm sammu hirmudest mööda saamiseks:

1) Räägi inimestega– leia keegi, kellega oma teema läbi arutada. Enamasti on sellest palju kasu.

2) Hakka tegutsema– tee esimesed väikesed sammud, midagigi, mis viib õiges suunas- tegusemise käigus hirm kahaneb.

3) Panusta teadlikult enda arengusse– nii avastad peagi, et kunagi hirmu tekitanud asjad polegi nii hullud. Siia alla läheb ka oma sügavamate (lapsepõlve) hirmude ja haavadega tegelemine, kus saavad erinevad spetsialistid sind toetada.

Mis mind aitas?

Küsimuse hetkeks olin pikalt pangas töötanud. Kõik oli väga hästi- suurepärane meeskond, väga hea palk, turvaline ja stabiilne töö.

Küsimus mentori poolt oli- kui suurt hirmu ma tunnen oma käe peal tegutsema hakkamise ees?

Sel hetkel tundus see olema maailma kõige hirmsam asi üldse. Lahkuda turvalisest keskkonnast, millega oled juba harjunud. Kõige rohkem tekitas muret, kuidas ma oma peret üleval peal, kui välja ei tule?

Hirmu suuruse tunnistamine oli esimene samm sellest üle saamisel.

Seejärel aitasid mind edasi kaks sammu:

Teadlik töö oma hirmuga ja läbi mõtlemine:

  • Miks ma seda muudatust tahan?
  • Mis on kõige hullem, mis juhtuda võib?
  • Mis juhtub, kui ma seda sammu ei tee?
  • Kuidas saan riske maandada?
  • Soovitud tuleviku kujustamine,
  • Mis on vajalikud väikesed sammud edasi?

Coachi kaasamine, kes aitas mul koerasabast üle saada ja viimase vajaliku enesekindluse tüki lisada.

Nüüd, 5 aastat hiljem, on põhjust toona astutud sammule tänuga tagasi vaadata. On olnud üks äärmiselt äge periood- täis õppimist, kasvamist, rõõmsaid ja raskeid hetki, kahtlusi ja hirme ning nendest hoolimata tegutsemist.

Mõnusat hirmude omaks võtmist ja nendega koos edasi minemist!

Ain Mihkelson

* Uuringus osalenud juhtidest:

  • 74% olid juhtimisstaažiga üle 10a, 6-10 aastat 11%, 1-5a- 16%
  • Vanuseline jagunemine: 45-54a- 50%, 35-44a- 32%, 55-64a- 8%, 25-34a- 8%
  • Naisi 37%, mehi 63%

2019 eredamad hetked

Tagantjärgi vaadates saab öelda, et on olnud äge aasta. Olen saanud teha üsna eriilmelisi asju lisaks juhtide ja nende meeskondade toetamisele.

Allpool mõned esimese hooga meenunud ettevõtmised ja kogemused:

Noortega õnneliku elu loomise nädal Lipstu nõmmel

Noortega õnneliku elu loomise nädal– möödunud aasta kõige enam pingutust nõudnud ettevõtmine. Vägagi väsitav, kuid lõppes äärmiselt hea tundega.

Raplamaa aasta koolitaja 2019 ja sellega seoses ka Eesti aasta koolitaja nominent. Pole ma ennast  kunagi koolitajaks pidanud, pigem lihtsalt inimeste arengu toetajaks. Aga hea meel oli ikka, et märgati ja tunnustati- aitäh!

Väärikate Ülikoolis Õnne valemist rääkimas

Õnne valemist Väärikate ülikoolis– esinemine endast märksa elukogenumatele inimestele. Oli üks väga äge pingutust nõudnud kogemus, mis jääb kauaks meelde.

Vähihaigete laste suvelaagri toetuskampaania kamba peale kogusime üle 1500EUR. Esimese sellise ettevõtmise kohta igati tubli tulemus- tänud kõigile toetajatele!

Targa juhi arenguprogramm– septembris lõpetasime ühe hooaja ja oktoobris alustasime juba järgmise hooaja ning ägeda grupiga. 2019 programmi lõpetanute muljeid saad lugeda siit.

Tiiu ja Ain ICF Converge’l 2019

ICF Converge 2019– äärmiselt inspireeriv kogemus ülemaailmselt coachingu konverentsilt. Sain nii mõnelegi mõttele kinnitust ja uusi vaatenurki. Sealt üles nopitu kohta saad siit täpsemalt lugeda.

High Performance team coaching– treening Ericson Internationalilt. Eelkõige sain kinnitust, et olen seni õigel teel liikunud ja mitmele seni intuitiivselt tehtud asjale ka ametliku nimetuse. Lisaks ports uusi tehnikaid ja mõtteid teistegagi jagamiseks.

Training of Trainers by Gaia Education– koolitus, mis suutis esmapilgul võimatuga hakkama saada- ühendada sügavuse, mängulisuse, praktilisuse ja ratsionaalse raamistiku üheks unikaalseks tervikuks. Üks sügavamaid õpikogemusi sellest aastast.

Loomuliku juhtimise mõttekoda Endla Looduskaitse alal

Loomuliku juhtimise mõttekoda Jõgevamaa ettevõtjatele. Oli üks lahe teistmoodi päev Endla looduskaitse keskuses. Saime toreda seltskonnaga nii rabas käia kui vaadata, mis on loomulik juhtimine.

Pikema sõpruse päev meestele– inspireeriva eesmärgiga ettevõtmine laheda meeste kambaga. Sellest võiks kohe traditsiooni teha.

Visioonirännak 2019– jällegi eelnevatest aastatest erinev, veelgi puudutavam kui eelmised, tuues ka mulle endale olulisi taipamisi.

EMK sügismatkal Romet Vainot kuulamas

Eesti Mentorite Koja sügismatk koos Romet Vainoga- viisime juhid rappa ja tõime kõik ka tagasi, rõõmsamate ja värske energiaga laetuna.

Art & Science of Mindfulness koolitus coachingu võtmes Ericson Internationalilt. Mulle väga meeldis, kuidas kohalolu ja elu sügavamate tasandite tajumine ühendati praktiliste ja kohati isegi lihtsate coachingu meetoditega.

Looduscoahcing– kui eelnevatel aastatel oli see pigem kevad-suve teema, siis 2019.a sai  kohe jaanuaris välja mindud. Mitu inimest olid selle kingituseks saanud ja kibelesid matkama. Oli päris lahe lumes sumbata ja olulistel teemadel arutleda.

Loovkirjutamise koolitused Mathuraga, mis avasid hoopis uue tahu nii kirjutamise kui mu enda juures. Nende täiendamiseks sobis imehästi ka Mihkel Raua kirjutamiskoolitus- mees tulistas nagu kolmeraudsest pärleid, kuidas loetavat (äri)teksti kirjutada.

Lisaks veel ports muid isiklikumat laadi koolitusi, sündmusi ja elamusi.

Jumalaid hämmastades

Raamatutest tooks eraldi välja Ben Okri „Jumalaid hämmastades.“ Ei oska ma siiamaani kirjeldada, millega täpselt tegu on ja miks see nii hinge läks, kuid puudutas igal juhul väga sügavalt.

Mõnusat aasta lõppu kõigile ja veel paremat uue algust!

Ain Mihkelson

Visioonirännak- 2019 muljed

Kell on pool kolm öösel ja silm läheb lahti. Saan aru, et sel ööl enam magamisest asja ei saa. Nii algabki minu Visioonirännak, 15 tundi enne „ametlikku“ algust.

Kuid enne enda lugu jagan teiste osaliste muljeid:

Mida mõned teised osalejad pärast ütlesid?

Henri Kaasik-Aaslav:

Tulin visioonirännakule Aini „viimase minuti“ kutsel, otseselt süvenemata kuhu mind kutsutakse ja mis toimuma hakkab. See teadmatus, mis ees ootab, on mulle omane. Nii lähen ma vaatama filme, lavastusi ja miks mitte ka rändama reeglina nii, et soovitusi ja kogemusi väga läbi ei sirvi– see mis tuleb, see tuleb ja olen avatud ning sellega saab kõrvale jätta „ootuste purunemise“.

Nüüd tagasi vaadates nendele 2,5 päevale võin julgelt öelda, et see oli midagi erakordset.

Raske on tuua esile eraldi ühte või teist tegemist, sest „pakett“ oli väga hästi läbi mõeldud. Piisavalt oli rännakus ürgsust ja metsikust, samas tundsid et oled hoitud ja hoolitsetud. Need tundide (päevade) pikkused lõkkesse vahtimised on tänasel urbaniseerunud ühiskonnas midagi, mida oma elujooksul tänapäeva inimene väga enam ei saa kogeda. Matk ürglaande Marko juhtimisel, erinevad metsalood ja jäljed metsloomadest meie ümbruses, ööbimine palja taeva all ning muidugi boonusena indiaani higitelk, on võrreldav ühe ekstreemsema rattamaratoniga (näiteks Haanja 100), mille õnnestumisel oled energiast pakatav. Mis aga kõige olulisem, „Visioonirännak“ ei eelda, et oled 2000-3000 kilomeetrit treeningkilomeetreid maha sõtkunud. Visioonirännak pakub seda tunnet palju targemalt, vaimsemalt ja tervemalt.

Minu isiklik „energialaks“ kestis vähemalt 2-3 nädalat. Tunne oli nii hea, et oleksin võin võtta ette täismaratoni 😊. Lisaks muidugi meeletu vaimuvärskus (mida paraku Haanja 100 ei paku ☹), mis lööb pildi laiaks ja selgeks.

See finiš oli küll ilma medalita kuid see eest tuli „medal“ nii enesetundele (tegin ära) kui vaimule

Minu kindel soovitus on, et tehke ära ja teil on üks oluline ja vinge lugu oma elus, mida rääkida oma lähedastele, sõpradele.


Loore Martma:

Ma vahel tunnen, et käesoleva aja märgiks on teatud eraldumine ja kaugenemine. Kuigi me linnastume ja elame kõik võrdlemisi tihedalt koos, ei tunne me oma naabreid, tihti rääkimata nende teretamisestki. Vaatamata digitehnilistele võimalustele, mis annavad meile justkui ööpäevaringse seotuse üle terve maailma, jääb puudu inimlikust lähedusest ja kontaktist üksteisega. Me ostame kalleid all-inclusive reisipakette kaugetele maadele, et imetleda seda hunnitut loodust, ometi kaugeneme me omaenda kodumetsadest. Võime küsida teed Solarise keskusest Stockmannini, aga kes oskaks juhendada teed läbi metsa rabasaare juurest selle vägeva tammeni? Ja kõik see, eraldumine ja kaugenemine, ongi kiirtee üksilduseni (mitte segi ajada üksindusega!). Ent sellele vaatamata, oh õudust, mis siis veel saab, kui hetkeks üksi jäädagi (hetk, mille võimalikkus väärtusena on tegelikult täielikult kaduv) – siis paneme teleri käima, raadio mängima, kõrvaklappidest podcasti kõlama ning Delfi uudised kiirelt arvutist lahti. Appi!

See kogemus, mida see nädalavahetus pakub, mida me ometi endile ise sellisel turvalisel ning hoitud moel tihti luua ei saa (oska või taha), on niivõrd ainulaadne, et sellest ei pruugigi alguses kohe aru saada. Küllap mõtled, et noh, mis see siis ära ei ole?! No super, aga siis mine! Kui vähegi kõnetab või kutsub. Lülitada end kasvõi kaheks õhtuks välja, jätta telefon kaugusesse ning lihtsalt olla, jalutada metsas, istuda maha (päris maa ja sambla peale), käia higitelgis ja higistada kogu see stress ja pinge endast välja, juua teed ning rääkida teemadel, mis päris ja olulised ning siis olla üksi, vaikuses ja rahus – kas see pole just see, millest kõik koguaeg räägivad, aga ometi keegi kunagi ei tee. Aga kuhu ma kaasa-lapsed-kodu-töö jätan? Nende kahe õhtuga ei kuku maailm veel kokku. Ta pöörleb edasi, kuid võibolla Sinu jaoks siis juba pisut rahulikumalt.


Ave:

„Täna on sellest nädalavahetusest möödas 2 kuud. Praegu tagasi vaadates tunnen, et see võiski olla pikas pildis totaalse kriisi kõige süngem moment.

Tegin ühel heal päeval endale arengukava – huvitav, kuidas see mulle varem ei olnud pähe tulnud. Võib olla olin sellest isegi lugenud või kuulnud, aga et seda nagu võikski endale päriselt teha – missugune valgustuslik idee:)!!! Olen suutnud endale leida järgmise eesmärgi, midagi, mida tahta. Tegin mõtlemissuunas täieliku pöörde ja kui piltlikult oli enne nina põhja, siis nüüd  on lõunasse.

Alustasin lõpuks coachinguga (pikalt juurdlesin, kas mul on vaja psühholoogi, coachi, mentorit, jooksutreenerit või arsti:)). Tugivõrgustikku kavatsen veel laiendada – see on minu jaoks täitsa uus kontseptsioon, et endasse võib suhtuda nagu projekti v ettevõttesse, keda saab spetside abil arendada. Ainult hea tegevjuht veel puudubki:) Saan ju aru, et selleks ei ole kedagi peale enda palgata. Tundub, et suures pildis on käivitunud olulised muutused ja ootan põnevusega selle inimesega kohtumist, kelleks ma olen mõeldud saama. Kohati on kohe väga avar tunne. Eks kõige selle sekka on olnud ka kõvasti heitlemist ja jama, aga kuidas siis teisiti. Ja igatsus on metsas ööbimise järgi. Et ma saan seda teha, kui vaid soovin, see paneb nagu pirni põlema selle rõõmu kohal, mida laagriski kogesin.


Minu enda lugu

I päev.

Nagu ikka, on esimesel päeval kogunedes inimestes tunda elevust ja ootusärevust. Võib-olla veidi hirmugi. Enamus ju ei tea, mis neid ees ootab ja paljud pole kunagi üksi ööd looduses veetnud. Seda enam on hea näha, kuidas jällegi on kokku saanud õige punt. Just need, kes sellele Visioonirännakule sobivad ja seda looma hakkavad.

Teeme Tipis (püstkojas) mõnusa väikese sissejuhatuse, räägime, kes miks tulnud on ja mida ootab. Peagi läheme esimesele ringkäigule loodusesse. Pealik Marko käib nagu vana kala enda valdustes ringi ja näitab erinevaid kohti, kuhu võiks järgmisel ööl paika jääda. Ilm on veidi viluvõitu- kergelt tibutab ja hakkab juba pimedaks minema. Oma esimese ringkäigu lõpetame päris hämaras, tundes rõõmu tipis süttivast lõkkest.

Järgnevad mõnusad jutu ja lauluringid, ka trumm ja parmupillid saavad oma sõna sekka öelda, enne kui seltskond uniseks hakkab jääma. Ühel hetkel keegi poetab- „Ain sul on nii hea mahe hääl, võiksid meile unejutu rääkida.“ Lasen selle mõtte esimese hooga minna- mis jutuvestja nüüd mina olen. Kuid ühel hetkel, kui rahvas on end mõnusasti külili sättinud ja olulisemad jutud räägitud, hakkan endalegi üllatuseks ühte lugu kahest indiaanipoisist veeretama. Lugu muudkui veereb ja hargneb, jõudes lõpuks päris unenäolistesse paikadesse. Lõppu jõudes on kuulda siit-sealt kerget nohinat- esimene veerandpäev on lõppu jõudnud.

II päev

Visioonirännaku jalutuskäik

Inimesed näivad hommikul puhanud ja rõõmsameelsed, samas ka tõsised. Päris asi on ju alles ees. Hommikul võtame rahulikult aega- kes teeb pikema, kes lühema jalutuskäigu looduses, enne kui lõkke juurde sooja koguneme. Taevas on veelgi tumedamaks läinud, puhub väike tuuleke ja aeg-ajalt tibutab. Peale „lõkketeraapiat“ ja sooja teed on aeg siirduda uuele ringkäigule loodusesse. Meeleolud muutuvad veel tõsisemaks ja justkui tellitult hakkab vihma sadama. Aina korralikumalt ja tugevamalt, nii et Marko on peagi läbimärg. On näha, et meeleolu kipub langema- pole ju õhtugi veel käes ja juba on olemine nii märg. Samas on selles vihmas midagi puhastavat ja taastavat, nii et märjast olemisest hoolimata naaseme lõpuks heatujulistena laagrisse.

Trummirännak ja sellele järgnev higitelk puhastavad nii hinge kui ka keha. Jäänud on veel vaid viimased ettevalmistused, enne kui minnakse ööseks enda päris olemusega kohtuma.

Öö

Vaatan kerge kadedusega, kuidas ülejäänud lahkuvad. Minu rolliks on sel ööl laagris lõke üleval ja tee soojas hoida, juhuks kui keegi peaks varem tagasi tulema. Teen siis ööseks paraja varu küttepuid valmis, ise veel muretsedes, kas hommikuni ikka jagub. Kiikan ka veetünni- enamus allikaveest on päeva jooksul ja higitelgiga otsa saanud. Äkki veab ikka välja ja Marko mainib, et laagriplatsi teises otsas on veel kuskil tünnis.

Läheb aega, enne kui päris pimedaks läheb. Aeg tundub teosammul liikuvat. Teha pole ju midagi- aeg-ajalt vaid tuld kohendada ja siis jällegi ootele jääda. Vaatan seda lõket ja ennast lõkke ääres ning ühel hetkel hakkavad kahtlused ja enesehaletsus ligi tikkuma. Mille pagana pärast ma siin istun ja seda lõket hoian? Võiksin ju selle asemel kodus mõnusast magada. Mis kasu sellest istumisest ja lõkke üleval hoidmisest üldse on? Inimesed võivad ju niisama ka magama tulla, kui tõesti varem tulevad. Kas mul puid ikka jagub hommikuni? Ja teed? Jne jne.

Õues läheb järjest külmemaks ja ühel hetkel hakkab ka vihma sadama. Sel hetkel mõtlen kaastundlikult ülejäänute peale. Mul on siin ikka luks värk- tipi hoiab vihma eest ja lõke annab sooja. Mida aga teised teevad? Õnneks ei saja väga pikalt ja hirm teiste pärast annab järele.

Mingil hetkel laekub üks meestest- ta kohtus oma lapsepõlve hirmudega, mis ta metsast välja kihutasid. Sai mõnda aega mööda pimedat metsa ekselda, enne kui moodsad abivahendid- telefon ja GoogleMaps- ta välja aitasid. Mul on isegi hea meel, et üks hing seltsiks juures ja ei pea päris üksi istuma. Harutame veidi tema lugu, enne kui ta magama keerab. Enne aga suudab ta ühe teekannu kummuli ajada. Pimeduses on vaid kuulda, kuidas tee „klunk-klunk-klunk“ kannust välja voolab, enne kui taskulambi põlema ja kannu püsti saame. Päästa pole enam aga midagi. „Palju õnne!“- minu hirm vee puudu jäämise ees saab hoogu juurde.

Õppetunnid

Istun jällegi lõkke ääres ja katsetan erinevaid kombinatsioone, kuidas lõket kõige optimaalsemalt põlemas hoida. Ühe haluga ei taha üldse põleda. Kahega on juba oluliselt parem, kuid mitte veel väga hea. Kolm halgu koos aga põlevad suurepäraselt. Neljas-viies jne ei anna aga enam suurt midagi juurde- kulutavad lihtsalt rohkem puid. Nii saangi endale tuleviku jaoks hea õppetunni- edaspidi tasub endas asjades ka rohkem koostööd teha ja vähem üksi punnitada.

Ühel hetkel lähen tipist välja ja satun segadusse- millal küll Marko oma laagrisse on valgustuse pannud? Hetke pärast saan aru, et tegu on kuuga, mis taevas nii heledalt särab. Õhk on mõnusalt karge ja selge, kerge udu hõljub maa kohal ja vaikus valitseb meie kohal. Tõmban sügava sõõmu värsket õhku ja tunnen uuesti kadedust teiste ees, kes kuskil looduses istuvad. Saadan neile mõtteis terviseid ja siirdun tipisse tagasi, ise ennast kirudes. No oli mul vaja see ette võtta, mis kasu sellest kõigest on. Ja et jäägu see viimaseks korraks, kui niimoodi mõttetult kuskil öösel üleval pean passima.

Õnneks saan oma mõtetele kiirelt jälile ja otsustan kirumise asemel niisama lõket vahtida. Meenub Fred Jüssi. Tema rääkis, et kui tal nooremast peast asjad enam ei laabunud või end halvasti tundis, sõitis rongiga loodusesse, tegi lõkke ja istus öö läbi lõkkesse vaadates üleval. Hommikul linna tagasi sõites olid asjad jällegi hästi ja meel puhanud. Otsustan siis ka mina, et olgu see üks lõkkesse vaatamise maraton- see mõte toob lohutust ja rõõmu tagasi.

III päev.

Ühel hetkel hakkab väljas hahetama ja peagi naasevad esimesed rahulolevate nägudega. Mõne aja pärast on ka ülejäänud tagasi ning varsti hakkamegi kõik koos süüa tegema. Lõkke peal valmivad nii suvikõrvits kui mais, kuskil podiseb uba ja ka ahjuõunad lähevad sütesse sooja. Õhus hõljuvad mõnusad toidulõhnad segamisi lõkkesuitsuga.

Visioonirännaku pidusöök

Mmm, kui hästi see toit peale paastu maitseb! Minu jaoks on see kolmanda päeva söömine peale paastu alati olnud üks Visioonirännaku kõrghetki. Justkui kirss tordi peal, mis lunastab kogu eelneva.

Ühel hetkel jagame öösel toimunu kohta lugusid ning teistel kuuldu nii innustab jätkama kui rahustab mu maha. Enamus olid öö mõnusasti soojas ja kuivana veetnud, välja arvatud pealik Marko, kes suutis ennast enne väga märjaks teha. Kogeti erinevaid asju, kuid kõik näivad olema väga rahulolevate ja rõõmsate nägudega. Paljude jaoks oli tegu suurema või väiksema eneseületusega- öö üksi metsas veeta polegi enam nii tavaline.

Lahkuminek möödub rõõmsas meeleolus- kõik lähevad rahulolevate nägudega laiali. Ise tunnen ülevust, rõõmu ja rahulolu möödunud päevadest. Riided on küll suitsused ja magada pole saanud, kuid looduses veedetud aeg ja teiste tagasiside teevad hinge rõõmsaks. Tunnen südames tänulikkust, et on veel kohti ja inimesi, kellega saab sedalaadi asju ette võtta. Olge te kõik tänatud ja tervitatud!

Järelsõna.

Pühapäeval koju jõudes ja peale väikest uinakut tunnen end suurepäraselt. Käime veel äia juures, kust satume edasi nende tuttavate juurde, kes mind tõeliselt hämmastavad. Tegu on väga rõõmsameelse ja heasüdamliku taluperega. Naljaga pooleks võiks öelda, et tegu on justkui valgustunutega, kes on ehedas ja püsivas kontaktis kogu looduga. Vaatan neid ja mõtlen, et maaõhk teeb tõesti inimestega imet ning kogu see minu „valgustuse“ otsimine käib ehk vales kohas.

Kui sul tekkis tunne, et tahaksid ka osa saada, kirjuta Ain Mihkelsonile ja ta paneb su ootenimekirja. Nii saad kindel olla, et ei jää võimalusest ilma.

Mõnusaid looduses viibimisi kõikidele!

Ain Mihkelson

2019 lemmikrännakud

Aasta on peaaegu läbi ja on hea aeg korraks tempo maha võtta, midagi head lugeda ja välja tuulutama minna. Alt leiad kolm mind möödunud aastal enim mõjutanud raamatut meelerännakuteks ning kolm matkarada looduses kulgemiseks.

Enim puudutanud raamatud

TED – kõnelemise kunst : avaliku esinemise põhitõed“- palju praktilisi näpunäiteid ja lugusid Ted Talks’i näidete varal sellest, kuidas teha meeldejäävaid ja köitvaid kõnesid. Eriti hea on, kui saad kohe lugemise järel järgi proovida. Mind ennast viis see raamat Väärikate Ülikooli esinema õnne teemadel- väikese jutukese leiad siit.

Spirituaalne intelligentsus“- loob hea raamistiku muidu nii suurele ja laialivalguvale teemale. Mulle meeldis, kuidas see kirjeldab spirituaalsuse võimekuse arendamist igapäeva elus- nii tööl, iseendaga kui lähedastega suhetes. Kui emotsionaalne intelligentsus on sinu jaoks juba tuttav mõiste ja tahaks sealt edasi minna, on see hea raamat. Pikemalt saad lugeda sel teemal siit.

Jumalaid hämmastades“- üks mind sügavamalt puudutanud raamatuid möödunud aastast, mis toimib täiesti teisel müstlisel tasandil. Kindlasti mitte ei ole see raamat igaühele. Sobilik eelkõige neile, kellele meeldib elu sügavamaid allhoovusi tajuda ja otsida. Ei oskagi võrrelda ühegi teise raamatuga, niivõrd omanäolise raamatuga on tegu.

Matkarajad looduses

1) Jussi matkarada Kõrvemaal- üks minu lemmikud. Hästi vaheldusrikas ja huvitava maastikuga rada. Endale meeldib rada pikendada nii, et alustan Venemäelt, sealt liigun Jussi matkarajale ja edasi Paukjärve vaatetornini ning siis tagasi. Kena päevapikkune matk, sobib igasse aastaaega.

Jalase raba detsembris

2) Seiklushimulisematele- Jalase matkarada– Lipstu nõmm. Järveni viib laudtee, sealt saad ise üle raba minna Lipstu nõmmele, mis on üks iseäralik koht. Ametlikku rada nõmmele ei vii, GoogleMaps või/ja kaart ja kompass aitavad tee leida. Aega kulub 3-4h rahuliku tempoga liikudes ja nõmmel pausi pidades.

Kui minna ainult Jalase järveni, sobib ka väikeste lastega käimiseks ja kulub kuni kaks tundi sõltuvalt pauside pikkusest.

3) Loosalu matkarada– olen seal juba paarkümmend aastat käinud. Kui minna mööda laudteed Loosalu järveni (Eesti suurim rabajärv), saab rahulikus tempos liikudes mõne tunniga hakkama. Paluküla mäe peale minnes mõnus päevane matkamine- edasi-tagasi 15-16km. Kui ainult järveni minna, sobib ka kooliealistele lastele, kes vähegi liikuda jaksavad.

Mõnusaid rännakuid nii siin kui sealpool mõttejooni!

Ain Mihkelson

Spirituaalne intelligentsus- mis ja kellele?

Kujuta ette, et suudad igas olukorras käituda elutargalt ja osavõtlikult, säilitades sisemise ja välise rahu sõltumata välistest või sisemist tingimustest. Isegi siis, kui keegi teeb ilmselgelt sulle ülekohut või tunned end muul põhjusel halvasti.

Milline oleks siis sinu elu? Milline oleks elu Maal, kui kõik seda suudaksid?

Mulle tundub, et maailmas oleks siis palju rohkem rõõmu, ilu ja harmooniat ning paljud koledused oleksid olemata.

Tean ju küll, et ärritudes kipun tegema või ütlema asju, mida hiljem kahetsen. Ja et mõistlik oleks alati säilitada rahu ja rõõmus meel ning targalt käituda, kuid siiamaani vahel komistan. Küll tahaks ka rasketel hetkedel käituda umbes nii nagu Dalai Laama.

Spirituaalne intelligentsus

Just nii defineeribki Cindy Wigglesworth Spirituaalset intelligentsust: „Võime käituda (elu)targalt ja osavõtlikult, säilitades sisemise ja välise rahu, olenemata oludest.“*

Olulised on siin nii sisemine kui väline külg- see, kuidas me käitume teistega ja kuidas enda sisemiste deemonitega hakkama saame.

Kellel seda vaja on?

Sageli toob Spirituaalse intelligentsuse küsimused päevakorda kas hingeline kriis või muu tõsine (tervise) häda. See paneb inimesi elu ümber hindama ja otsima vastuseid küsimustele, mida ei oska alguses isegi sõnastada.

Kui sul on elus kõik hästi, särad rõõmust ja rahust, siis oled ilmselt niigi õigel teel. Kui aga midagi on justkui puudu, siis võid olla jõudnud oma teekonnal järgmise tasandi künnisele.

Kuidas jõuda rahuliku ja targa tegutsemise, elamise ja olemiseni?

Cindy Wigglesworth toob välja erinevate intelligentsuste arenemise püramiidi:

Füüsiline intelligentsus (PQ)– keha teadlik ja oskuslik kasutamine ning hoidmine. Sellega alustame juba imikuna, vahel täiskasvanuna küll keha tarkust ja vajadusi unustades.

Kognitiivne intelligentsus (IQ)– kõige laiemalt tuntud tasand, hõlmates nii „tavalist“ õppimist kui õpitu oskuslikku kasutamist.

Emotsionaalne intelligentsus (EQ)– enda ning teiste emotsioonidest teadlik olemine, enesejuhtimine (eriti) pingelistes olukordades ja sotsiaalsed oskused.

Spirituaalne intelligentsus (SQ)– Mina ja Kõiksuse teadlikkus ning Mina valdamine koos sotsiaalsete oskuste kõrgema tasandiga.

Spirituaalse intelligentsuse arendamiseks toob Cindy välja neli kvadranti ja 21 oskust, mis aitavad spirituaalse kasvu teel süsteemsemalt liikuda. Igale oskusele tuleb aga ise endale sobilik õpetus ja õpetaja leida.

I kvadrant- Minateadlikkus

mille alla kuuluvad järgmised oskused:

1) Teadlikkus oma maailmavaatest– kuidas ma maailma näen, millised uskumused mind juhivad?

2) Teadlikkus oma elu eesmärgist– milleks olen ma siia ellu tulnud?

3) Teadlikkus väärtuste hierarhiast– mis ja miks on mulle oluline, mis kõige olulisem?

4) Toimetulek paradoksidega– võime teha valikuid, kui õige ja vale pole üheselt mõistetavad.

5) Teadlikkus oma egost ja kõrgemast minast– kes mind juhib, kes ma tegelikult olen?

II kvadrant- Kõiksuseteadlikkus

6) Vastastikkuse seotuse mõistmine– arusaamine, kuidas kõik (ka kogu loodus) on omavahel seotud ja oma valikute tagajärgede nägemine;

7) Teiste maailmavaadete mõistmine– erinevuste nägemine ja aktsepteerimine nii, et ka teised tunnevad, et mõistad neid;

8) Ajaline tunnetus– kogu evolutsiooni, nii miljardeid aastaid tagasi alguse saanu kui tulevikus ees ootava tajumine;

9) Inimtajude piiratuse ja võimaluste tajumine– oma viie meele teadlik kasutamine ja neile sisemise vaimse tunnetuse (kuuenda meele) lisamine;

10) Spirituaalsete seaduste teadlikkus– mis meid ja maailma juhivad ning kas ma elan oma arusaamise kohaselt spirituaalsetest seadustest?

11) Transtsendentne kõiksuse kogemus– sõnadega raskelt kirjeldatavad aukartust tekitavad kogemused, mis viivad su hoopis teisele tasandile.

III kvadrant- Enesevaldamine

12) Pühendumine vaimsele kasvamisele– nii erinevate õpetuste uurimine kui nende praktiseerimine;

13) Kõrgema mina asetamine juhipositsioonile– tahtlikult ego asemel oma kõrgema mina hääle kuulamine ja tema järgi käitumine;

14) Elamine oma eesmärkide ja väärtuste kohaselt nii, et need on vastavuses minu kõrgema minaga

15) Usu säilitamine– ka kõige raskematel hetkedel lootuse säilitamine ja uskumine, et Elul/Universumil on tark ja armastav olemus ning mõte. Tänutunde säilitamine ka raskustesse sattudes.

16) Kõrgemalt minalt juhatuse otsimine– aktiivselt juhtimise otsimine allikatest, mis on kõrgemal mu enda loogikast ja egost. Sh tarkuse otsimine inimestelt, keda austan, sh suurtelt õpetajatelt ning õpetustest.

IV kvadrant- sotsiaalsete oskuste valdamine ja spirituaalne kohalolu

17) Spirituaalsete õpetuste tark ja hea õpetaja/mentor olemine– teistes õppija äratamine ja innustamine;

18) Tark ja tubli juht/muutuste elluviijaks olemine– kõikide osaliste vaatenurkadega arvestamine, suutlikkus loobuda tahtmisest kõike kontrollida või oma meele järgi korraldada;

19) Osavõtlike ja tarkade otsuste tegemine– nii enda kui teiste vigade mõistmine ja tervikuga arvestamine, vajadusel ka piiride kehtestamine;

20) Rahustav, tervendav olek– piisab juba sinu kohalolekust, et inimesed sinu ümber ennast paremini tunneksid;

21) Elu tõusude ja mõõnadega arvestamine– tean vaistlikult, mis on tulemas ja tegutsen just nii palju kui vaja, et protsessis osaleda.

Kuidas alustada?

Kuna arendatavaid oskuseid on palju ja kõike korraga ei jõua, on variante vähemalt kolm:

a) Kasutada oma sisetunnet ja valida oskused, mis sind hetkel kõige rohkem puudutavad ning seejärel otsida endale sobivad õpetused/õpetajad.

b) Valida oskused, mis sinus kõige rohkem vastupanu tekitavad- need võivad olla kohad, kus potentsiaal muutuseks on kõige suurem. Siin võib abiks olla mõni lähedane inimene, kes sinu kitsaskohti kõrvalt paremini näeb.

c) Teha läbi tasuline test lehel deepchange.com – sealt saad nii oma hetkeseisu teada kui ka juhised edasiseks;

Kas ma ikka pean?

Kindlasti mitte- pigem on küsimus, kas sinu parem olemus seda tahab? Ja oled sa nõus pingutama selle nimel, et veel paremaks inimeseks saada?

Kui jah, siis soovin sulle mõnusat kasvamist ja teistegi toetamist!

* Pikemalt saad Spirituaalse Intelligentsuse teemal lugeda ka eesti keeles ilmunud raamatust: „Spirituaalne Intelligentsus: 21 oskust“, autoriks Cindy Wigglesworth.

Kuhu coaching on liikumas?

Every great champion has a coach and every great virtuoso has a mentor.“ Nii sõnas Robin Sharma ühel webinaril, kui ootasin lendu Prahas toimuvale üleilmsele coachide kogunemisele.

See oli suurepärane sissejuhatus järgnevatele päevadel toimuvale konverentsile ICF Converge 2019, kus olid koos coachingu tipud üle maailma. 70’st riigist oli meid kokku tulnud ligi tuhat, Eestist kaks- mina ja Tiiu Allikvee. Silma järgi vähemalt pool osalejatest oli USA’st, seejärel Kanadast ja ülejäänud maailma eri otstest. Kõigil soov veel paremaks coachiks saada ja inimeste ning maailma arengule kaasa aidata.

Mis toimus?

Üle 80 erineva töötoa, ettekande ja praktika, nii et kohati oli raske valikuid teha- oleks tahtnud nii mitmesse paralleelselt samal ajal toimuvasse töötuppa minna. Esinejad olid tipptasemel, suutes osalejad kuulama ja kaasa mõtlema panna. Veel ägedam aga- panna meid jagama ka teemadel, mis võisid ebamugavalt isiklikud tunduda.

Mida juhi ja coachina kaasa võtta uuematest trendidest:

  • Innovatiivsus ja uued ideed– otsi uusi ideid täiesti teistest valdkondadest. Näiteks- arstide teami koostöö operatsioonilaua ümber paranes oluliselt, kui võeti üle Formel 1 meeskondade tegutsemisest parimad praktikad (boxipeatustes suudetakse loetud sekunditega vahetada nii rehvid kui tankida kütus).
  • Mindfulness ja kohalolu – teemad, mis Eestis veel on paljude jaoks kergelt „uhhuu“ valdkonda kuuluvad. Mujal maailmas aga järjest laiemalt levimas ka suurorganisatsioonides ja tippjuhtide tasandil. Viimastel aastakümnetel ka teaduslikult kinnitust saanud, et need praktikad aitavad nii juhte ennast kui ka nende meeskondi.
  • Spirituaalne intelligentsus (SQ) on praegu samamoodi ajast ees olev valdkond nagu paarkümmend aastat tagasi oli emotsionaalne intelligentsus (EQ). Toona vaadati Golemanile (EQ mõiste populariseerija) otsa, et imelik oled või, kuid tänapäeval on EQ mujal maailmas nõutud ja hinnatud juhi omadus. Kes tahab teistest ees liikuda, võib just SQ arendamisest ja kasutamisest leida võimalused enda ja meeskonna arendamiseks. Siit leiad veel lisalugemist.
  • Mängulisuse olulisus– läbi mängulise meelelaadi ja tegutsemise on palju lihtsam jõuda kvalitatiivselt uute lahedusteni, kasvatada meeskonnas usaldust ja tuua koostöö uuele tasemele. Saime läbi teha erinevaid mänge ja meetodeid, kus tajusin ühelt poolt, kui lahe ja kasulik see oli, samas aga tunnetasin enda (kultuurilist?) kammitsetust. Ju siis jaheda eestlasena vajan pikemat soojendust- teema, millega on vaja veel edasi mängida.
  • Intuitsiooni ja kehateadlikkuse (kõhutunde) kasutamine nii coachina kui juhina. On ju meie peas olev aju närvisüsteemist ainult üks osa. Juba mõni aeg tagasi on kindlaks tehtud, et inimese südames ja kõhus on aju meenutavad närvirakud ja ühendused. Proovisime kohapeal järgi erinevaid mooduseid ja tõepoolest- tulidki erinevad vastused ja küsimused, kui suuremat kehateadlikkust kasutada. Toodi ka näide- kui ainult ratsionaalset mõistust kasutada, siis suudame kasutada vaid kuni 47% aju võimekusest. Kui aga mängu tuua ka intuitsioon, loovus, vaikus ja kohalolu, siis on tulemuseks minimaalselt 51% aju võimekusest.
  • Tugevuste ja oma unikaalsuse kasutamine– tihtipeale on inimestel raske vastata, mis on nende tugevused. Saime kaasa head tehnikad, mis aitavad tugevustele teise nurga alt läheneda ja inimesi inspireerida. Kõige lihtsam näide- palu inimesel kirjeldada mõnda hetke, kui ta tundis end tõesti hästi ja edukana. Selle kirjelduse käigus võid ka küsida, mida ta tegi ja kuidas käitus- selle käigus tulevadki tema tugevused välja, kui tähelepanelikult kuulata.

Isiklikust vaatest olid mulle endale kaks kõige olulisem taipamist:

  • Kui tundub, et olen juba äss valmis ja tean kõike, tasub käia suures ilmas oma ala tippude juures vaatamas, mida seal tehakse ja räägitakse. Nii võib avastada, et kasvamis- ja mänguruumi on veel küllaga ja saab tegutsemislusti juurde.
  • Teemad, millega ise tegelenud olen (juhtimise sidumine teadlikkuse, kohalolu, sügavama tarkuse ja loodusega) ja mis tunduvad Eestis veidi metsa poole olema, on tegelikult mujal maailmas juba täiesti aktsepteeritud ja laiemalt levimas. See andis mõnusasti juurde kindlust ja motivatsiooni jätkata- küll jõuavad ka teised Eestis järele.

Kokkuvõtteks

Viimase päeva õhtul Prahas sai rahulolevalt tagasi vaadatud- hing laulis rõõmust uute kogemuste ja tuttavate üle. Ja isegi kui pea oli otsas lõhkemas kogu sellest tarkusest ja melust  (nii ütles üks teine osaleja tabavalt), oli ikkagi väga hea meel möödunud päevade üle.

Mõnusat kasvamist kõikidele! Ikka omal moel ja omas tempos.

Ain

Väärikatele õnne valemist rääkimas

Eile sai ühele poole üks minu selle aasta suuremaid väljakutseid. Olin päris mitu kuud selleks ette valmistunud, kätt väristanud ja aeg-ajalt kerget hirmugi tundnud.

Juba hommikul hakkas pinge kõhus üles kruvima, jõudes lõunaks haripunkti. Õnneks aitasid teel Türile tehtud hääle-, keskendumis- ja lõdvestuspraktikad, nii et kohale jõudes oli hea rõõmus ja rahulik olla. Nii kuni esinemise lõpuni välja

Mis selle siis nii raskeks minu jaoks tegi?

1) Rääkima kutsuti paarisajale väärikale (loe targale) inimesele. Mõtlesin pikalt, mida on mul endast palju elukogenumatele rääkida?
2) Mulle kohe üldse ei meeldi loenguformaat. Saati siis poolteist tundi jutti rääkimist-ise pean end lühikese jutu meheks. Kuidas ma ikkagi hoian huvi nii pikalt üleval?
3) Slaidide kasutamine- viimased 3 aastat on õnnestunud neid vältida, nüüd aga pidin ikkagi kasutusele võtma.

Milline see õnne valem siis on?

Rääkisime nii läänemaade positiivse psühholoogia koolkonna õpetustest kui ka idamaade õpetustest.

Positiivse psühholoogia järgi võib õnne toovad kogemused laias laastus kaheks jagada:

  • Naudingud– olgu selleks siis hea söök, jook, seks või mõni muu kehalist või vaimset naudingut pakkuv kogemus. Need on lihtsamad, kuid samas ka  üürikesed moodused õnneni jõudmiseks. Nauding läheb peagi mööda ja kordumise puhul saadav õnne tunne väheneb. Söö näiteks üks jäätis ära- tunne on väga hea. Peale teist ja kolmandat enam ilmselt mitte nii väga ja viiendaga on juba vastupidi.
  • Rahulolu– enda pingutusest saadav nauding, nii öelda tipukogemused. Mida suurem pingutus, seda suurem ka õnnetunne. Sedalaadi rahulolu kestab kauem ja kordumise puhul ei ole kahanemine nii märgatav kui naudingute puhul.

Idamaadest sai räägitud budistlikust maailmavaatest ja Dalai Laama õpetustest.

Dala Laama toob välja rõõmu kaheksa tugisammast. Tegu on pigem inimese sisemiste kvaliteetidega ja nende välja poole elamisega.

Rõõmsa elu kaheksa tugisammast jagunevad kaheks

Meele omadused:
  • Suhtumine olukorda– kuidas ma olukorda ja maailma näen, suurema pildi nägemine ja tähenduse leidmine juhtunule;
  • Alandlikkus (humbleness i.k.) ja enda tajumine suure terviku osana, mõistes samas enda olulisust terviku loomisel;
  • Huumorimeel ja enda mitte väga tõsiselt võtmine, ka enda eksimustesse ja nõrkustesse huumoriga suhtumine;
  • Heakskiit– kõigi tänamine ja hindamine nende pingutuse ja hea töö eest;
Südame omadused:
  • Tänulikkus kõige selle eest mis on- ka lääne uuringute järgi on just tänulikkus üks kõige suurema mõjuga kogemusi inimeste õnnetundele. Head näidet saad siit vaadata- mind aitab see alati õigele lainele tagasi.
  • Andestamine– nii endale kui teistele minevikus juhtunu eest- me kõik eksime;
  • Kaastunne– kõige elava suhtes, nii inimeste, loomade kui taimede suhtes;
  • Lahkus ja selle kolm moodust: 1) materiaalne andmine, 2) hirmust vabanemise andmine (mis võib tähenda kaitset, nõustamist või tröösti) ja 3) vaimne andmine, mis võib tähendada tarkuse andmist, moraalseid ja eetilisi õpetusi, ka inimeste aitamist, et nad oleksid õnnelikud ja tuleksid endaga paremini toime.

Aga minu enda õnne valem?

Mulle meeldib mõelda, et õnne valemis on nagu tordis neli suurt tükki ja üks kirss kõige peal. Neli torditükki, mis aitavad õnnelikuna elada:

  • Keha– piisav liikumine, tervislik toitumine ja korralikult välja puhkamine;
  • Süda– head suhted teiste ja endaga ning rõõmsate emotsioonide ellu lubamine;
  • Vaim– aju vormis hoidmine, pidev õppimine ja õpitu kasutamine ning teistelegi edasi andmine;
  • Hing- selle tegemine, mida su hing tõeliselt igatseb, mida oled siia ilma tulnud kogema ja looma.
Kirsiks tordi peal on teiste aitamine

Tuleta korraks meelde, kui oled kedagi isetult, heast südamest aidanud. Kuidas sa end pärast tundsid? Tõenäoliselt õnnelikumana kui enne. Niipea, kui meie tähelepanu nihkub enda väiksemalt minalt ja nii suurena tunduvatelt isiklikelt probleemidelt teiste teenimisele, muutub ka sinu õnnetase.

Praegu on minu sees meeletult hea tunne ja sügav tänulikkus selle võimaluse eest. Tänud Kristina Gudinasele kutsumast ja Väärikate Ülikooli inimestele sooja vastuvõtu ning innustava tagasiside eest!

Rõõmsaid päevi kõigile ja teistegi inimeste elu õnnelikumaks tegemist!

Ain Mihkelson