Kõnnumaal Pikema sõpruse päeval targemaks?

„Sõitsid saanid, sõitsid reed

jooksid hundid mööda teed“

Millegipärast tekkisid sellised read, kui mõtlen tagasi Kõnnumaal toimunud „Pikema sõpruse päevale“. Mõte päevast hakkas idanema juba septembris, kui seda üleskutset kuulsin. Mulle selle eesmärk väga meeldis- olla parem isa, mees, sõber ja elada pikemat ning tervemat elu. Nii saigi kamp mehi kokku aetud ja loodusesse mindud.

Meie päeval oli veel lisaks kaks alameesmärki:

  • Lasta loodusel pea (töö)mõtetest puhastada ja keha uue energiaga laadida.
  • Vaadata, mida loodus peegeldab meie praeguste sihtide ja tee kohta. Kas käime veel õiget teed ja liigume õiges suunas või oleme enda õigelt rajalt kõrvale kaldunud? Või avaneb ehk mõni sootuks uus tahk praeguse tee kohta?

Esimese eesmärgiga on lihtne- loodus on alati kohal ja toetamas. Eriti kui saad teha mõned harjutused, mis toovad päriselt kohale, ka vaimu ja mõtted.

Teine eesmärk- peegelduste vaatamine, oli mõneti keerulisem ja seetõttu palju põnevam.

Päeva jooksul noppisime kamba peale üles  järgmised mõttepärlid:

  • Peatu– ainult nii on võimalik näha, kuhu oma elus oled jõudnud ja kas sihid, mille nimel töötad, on endiselt veel sinu sihid ja hetkel olulised. Kes on rabas liikunud, see teab, et liikumise ajal vaatad ainult otse nina ette, otsides sobivaid mättaid, millele astuda. Kui tahad aga kaugemale vaadata, pead seisatama ja sihi uuesti õigeks seadma.
  • Alati ei saa otse sihile– teele võivad ette jääda laukad, jõed, kraavid jmt. Kui looduses võtad seda rahulikult ja lähed takistustest rõõmsal meelel ringi, siis (äri)elus kipun stressi minema, kui otse kohale ei jõua. Selle asemel võiks ju ka tavaelus rahulikumalt võtta, kui asjad ei lähe plaanipäraselt.
  • Iga päev peaks 20min looduses viibima– see lõõgastab ja laeb hea energiaga. Kui su päevakava on aga nii tihe, et 20min ei jõua, siis peaksid 2 tunniks minema. See kõlas minu jaoks üsna provokatiivselt, kuid selles on sügavam tõetera peidus. Nii võid ehk leida ka moodused, kuidas enda elu uuesti tasakaalu ja aega juurde saada.
  • Kasuta teadlikult kõiki oma meeli– nägemist, kuulmist, haistmist, maitsmist, kehatunnetust ja ka kuuendat meelt. Nii saad palju rohkem infot endast ja ümbrusest ning suudad seeläbi teha paremaid otsuseid. Rääkimata siis käsiloleva tegevuse nautimisest. Söömise näide- kui pöörad tähelepanu toidu värvile ja vormile, naudid aroome, tunnetad keelel söögi maitset ja tekstuuri ning tajud, mis aistingud sinu kehas tekivad söömise ajal, on kogu kogemus palju rikastavam kui söögi kiirelt alla kugistamine.
  • Muutuste aluseks on praeguse olukorra aktsepteerimine– see loob kõva pinnase, millelt saad edasi minna ja otsustada, kuidas ja kuhu soovid liikuda. Muidu on see nagu rabas kõrguse hüppamine- no ei saa, jalad vajuvad ainult sügavamale mutta, kui püüad pehmelt pinnaselt end järsult õhku tõugata.
  • Heaolu loomiseks ei peagi alati rääkima– vahel piisab ka sinu toetavast kohalolust. Loodus ju otseselt ei räägi meiega ja ometigi ta toetab meid, kui vähegi (mõtetega) kohal ja avatud oleme. Harva looduses käinutele on see ehk esimese hooga vähem märgatav. Kuid mõtle kasvõi toidule- kõik see saab alguse loodusest, mitte poest või tehasest.
  • Kõikidel ränduritel on oma lugu– pikematel matkadel inimtühjemates kohtades käies märkad, kui palju avatumad on seal kohatud inimesed tavakeskkonnaga võrreldes. Nendega on lihtsam ühist keelt leida ja lugusid jagada. Millised on aga minu lood, mida tahaksin veel kogeda ja jagada?
  • Teekond sihile on vähemalt sama tähtis (kui mitte tähtsamgi) kui siht ise. Nii nagu meie Pikema sõpruse päeval- kaugelt tähtsam oli veeta üks mõnus päev heas seltskonnas kui matka lõpuks punktist A punkti B välja jõuda. Mitmedki sügavamad õpetused räägivad sama- keskendu tegevusele endale ja lase lahti kindlast ootusest lõpptulemuse suhtes. Nii on kogu tegevus nauditav ning lood tõenäoliselt suuremat väärtust nii endale kui teistele.
  • Üksteise toetamine ja välja kutsumine -me teame ju küll, et on hea ja kasulik looduses käia ning kui hästi see mõjub. Ja ometigi me pahatihti ei tee seda. Kui sa pole ise ammu looduses käinud või tead sõpru, kes pole seda teinud- kutsu nad välja. Koos liikumisest saavad kõik rõõmu juurde ja pärast on, mida meenutada. Ei oleks ju seegi päev sündinud, kui Pikema sõpruse päeva tuumik poleks väljakutset esitanud.
  • Sügisene aeg on matkamiseks väga mõnus- ei ole enam tüütuid sääski ja parme, päike ei kõrveta ja ei pea kuumas higistama. Kui on vähegi sobivad riided ja taevast just paduvihma alla ei kalla, on sügisesed sompus ilmad rahulikeks matkadeks ideaalsed.

Lõpetuseks- vahel on hea tavakeskkonnast välja minna. Nii võid taas-avastada, mis on hetkel oluline, ja mine tea, ehk leida targa hundigi endast üles.

Tänud Pikema sõpruse päeva algatajatele ja sel päeval kaasa löönutele!

Mõnusat looduses viibimist kõikidele!

Pikema sõpruse päev meestele

08.11.2019 Kõnnumaal

Tegusal inimesel tuleb harva tegemistest puudu. Vahel on aga hea nende keskel aeg maha võtta ja oma toimetusi korraks kõrvalt vaadata. Nii saab võimaluse näha, kas praegune tegevus kannab inimest endiselt tema sügavamate sihtide ja soovide suunas. Vastab see „minale“, kelleks inimene käidud tee jooksul saanud on?

Kutsume sind päevaks:

  • rabamaastikule rändama ja oma „sisemaastikke“ kaardistama
  • jälgima, kuidas ümbritsev meile me siseilma tagasi peegeldab
  • nautima loovust ja loomingulisust
  • töö- ja argimõtteid kõrvale heitma
  • mõnusas seltskonnas mõtteid ja kogemusi vahetama

Milleks? Ikka selleks, et osata omaenda tasakaalule ja tuumale truuks jääda, elada suuremas rahulolus ja inspireerituses ning kogeda seeläbi tervemat ja õnnelikumat elu – mehena, isana, sõbrana, vanaisana.

Käime Loode-Eesti kõrgeimas tipus ja külastame Eesti suurimat rabajärve. Teeme lõket ja mõnusa ampsu, arutleme isekeskis ajatu ja ajaliku üle. Vaatame, kuidas loodus meie sammudele vastu tuleb, meie keha- ja hingetervisele toeks on. Ja mida sellest kõigest ühes võtta, nii et see meid me tegemistes kauemakski kannustaks.

Päeva alustame kell 10 Paluküla mäe jalamilt, mis on Tallinnast Järvelt umbes tunnise autosõidu kaugusel. Lõpetame kell 16. Kui ilm on väga vihmane, kolime peale matka siseruumidesse lugusid veeretama.

Päeva veavad

Ain Mihkelson ja Mathura. Esimesele meeldib looduses liikuda ning teisigi sinna viia oma töö raames. Mathura on kirjanduse ja kunstiga tegelev loovinimene, kelle kohta arvatud, et ta vaikusegi laulma paneb. Koos püüavad nad sel päeval pakkuda looduselamust ja vaimutoitu, mis ehk tavapärasest teine.

Osaluspanuse valid ise:

  • Sul läheb elus hästi ja saad teisigi toetada- 150eur
  • Saad oma eluga kenasti hakkama- 120eur
  • Rahaliselt on su elus pisut kitsas, kuid saad hakkama- 85eur

Registreerimine ja lisainfo

Registreeri palun end siin hiljemalt 04.11.2019. Registreerunutele saadame hiljem  täpsema info asukoha ja muu vajaliku kohta.

Kuna hoiame pundi väiksena (kuni 12 meest), kehtib reegel, kes ees see sees.

Lisainfo ja täpustavad küsimused: e-mail Ain Mihkelson, tel 50 19 580

Tule meiega!

Kui sa aga meiega seekord ühineda ei saa, tee ise endale koos oma sõpradega novembris üks mõnus vaba päev.

Ilusat värvilist sügist!

Ain ja Mathura


Pikema sõpruse päevast laiemalt:

Pikema sõpruse päeva eesmärk on panna mehed iseendast rohkem hoolima ning oma tervist regulaarselt kontrollima. Nii saab elada rohkem aastaid tervena, olla õnnelikum isa, sõber veel pikkadeks aastateks, vanaisa, kes näeb ka lapselapsi.

Intervjuu päeva käivitajatega:

Täpsemalt saad lugeda Üle-Eestilise Pikema sõpruse päeva kohta siit.

Rabas endani

Septembri alguses käisime Eesti Mentorite Kojaga looduses mõtteid mõlgutamas. Katrin Alujev- üks osalejatest tegi sellest toreda kokkuvõtte, mis tasub jagamist ja lugemist.

Proloog

Meie matkajuht Romet ütles juba enne matka, et see matk pole ainult füüsiline raba külastus, see on ka rännak endasse.  Nii oligi.

Ma olen pikalt mõelnud, et võiks rappa minna. Olen vaadanud sõprade ja tuttavate pilte näoraamatus ja mõelnud, et ma tahan ka. Aga no sinna on see jäänud. Nagu paljud teised suurepärased ideed, mis meie peadest läbi triivivad. Me teame, et need on väärt ideed, kuid me ei tegutse nende nimel. Meil on muid tähtsaid asju vaja ajada.

Me kipume olema liigasjalikud, liigtõsised, liigselt kohustustele orienteeritud ning nii jäämegi iga päevaga kaugemaks loodusest ja ka oma sõpradest. Me oleme täiskasvanud ja meil on kohustused, me ei saa niimoodi igale spontaansele ideele järgi anda.

Aga kuhu me nii jõuame.

Mul on sügav kahtlus, et me jõuame väheke teistsugusesse rappa.

Jagan meie innustava matkajuhi arvamust, et kaugenemine loodusest on üks olulisi põhjuseid, miks viimastel aastatel on vaimse tervise probleemid nii järsult esile kerkinud. Kas sa teadsid, et eelmisel aastal oli 1/3 haiguslehtedest vaimse tervise probleemide tõttu võetud? Ma võiksin tunde sellel teemal rääkida, see on üks mu peamisi koolitusvaldkondi.

Kirjutan seda lugu teisipäevapäeva õhtul ja mind kannab siiani see emotsioon, mille ma reedel rabast sain.

Päris

… loodus, päris inimesed, päris kogemused, see on hoopis midagi muud, kui elu üheksast-viieni inimese loodud uhketes ja mugavates kontorikubrikutes, järgides inimese loodud reegleid ning protsesse, skrollides vabadel hetkedelt väsinult sotsiaalmeediat, et vaadata näoraamatu tuttavate sätitud ja tuunitud elamuste pilte.

Kas sa mäletad mis tunne see on, kui sa istud rabamättal, päike soendab su põski ning õrn tuul libiseb üle su päikesesooja põse?

Kas sa mäletad, kuidas lõhnab kanarbik ja maitseb otse põõsast võetud sinikas? Kas sa mäletad, mis tunne on kehal, kui sa tuled välja kergelt jahedast rabajärvest? Kas mäletad mis tunne see on kui vihmapiisad langevad su näole? Kas sa mäletad, mis tunne on peale mõnusat jalutuskäiku, tajuda natuke tühja kõhtu ja vaadata rõõmsas ootusärevuses lõkkel valmivat imemaitsvat toitu? Ja need toidulõhnad segunedes eheda sügisese metsahõnguga?

Kas sa oled seejärel, maitsvast toidust täis kõhuga, kuulanud heas seltskonnas, särasilmset ja innustavat teejuhti rääkimas oma teekonnast ja avastustest? Kui ei, siis äkki on aeg võtta aega ja luua oma ellu rohkem ehedaid kogemusi?

Selles rabamatkas oli palju mille üle mõelda ja mida õppida enda ning ümbritseva kohta. Kuid üks asi, millest meie rännakujuht rääkis, jäi mind eriti kummitama. Ta rääkis kolmest märksõnast: vaikusest, külmast ja pimedusest. Sellest, kuidas tema on läbi nende kolme asja kasvanud.

Esimese kahe juures tabasin ennast korduvalt innukalt kaasa noogutamast aga siis, kui me jõudsime kolmandani…

Looduse kolmainsus

Sellest ajast, kui mulle meeldib vaikus ning päriselt üksi olemine, on mu elu palju muutunud.

Ma mäletan veel  ehedalt seda aega, kui ma pühapäeval maalt tulles Stockmanni kaubamajja läksin, et olla selles melus, tunda inimesi enda ümber. Vaikus hirmutas mind, kuigi ma ei tunnistanud endale seda. Toas pidi alati telekas mängima või makk põhjas olema. Täna naudin ma vaikust ma tunnen, kuidas mu sisse tekib ruum ja see täitub millegi väärtuslikumaga, mu patareid täituvad. Ma näen, kuidas ma selles vaikuses kasvan ja vastuseid leian. Ma tean, kuidas mu loomingulisus selles vaikuses avaneb. Vaatan isegi kerge kahjutundega inimesi, kes mulle metsarajal kõrvaklapid peas vastu lippavad.

Mulle meeldis väga, kui Ain tegi ettepaneku matkarajal kõndides lihtsalt korraks maha istuda ja 10 minutit iseendaga olla. Veel rohkem meeldis mulle see, et sellest 10 minutist sai sujuvalt 30.

Ma olen täiesti nõus, et külmas vees ujumine ning iga ilmaga jalutamine on vaimselt vabastav. See on selline sõnulseletamatu vabadus. See avardab sind. See aitab sul uusi kogemusi kergemini vastu võtta ja muudatustega kaasa minna. See aitab sul paljudest elu raskustest lihtsamalt läbi minna. See aitab sul kahe kõrva vahel olevatest hirmudest kergemalt läbi minna. See paneb su keha termo-regulatsiooni paremini tööle ja sa tunned, et oled rohkem elus, tervisekasudest ma ei räägigi.

Aga nüüd see pimedus… No ma ei tea…

Tabasin ennast juba lõkkeplatsil mõttes vastu vaidlemas, et pimedus on ikka midagi muud. See ongi ju hirmus. Seal ongi ju hirmsad asjad sees. See on ikka päris hirm, mitte kahe kõrva vahel. No ise ta ju rääkis selle karu loo ka veel. Viimastel päevadel olen ennast tabanud korduvalt mõttes meie matkajuhiga vaidlemas.

No tegelikult ma pelgan, et matkajuht Rometil on õigus. Ei, kui ma üdini endaga aus olen, siis ma tean, et tal on õigus.

Epiloog

Ma vaatan meie matkajuhi tehtud pilte öisest taevast ja ma tunnen kadedust. Aga see on hea kadedus, see on kadedus, mis paneb mind tegutsema. Ma tahan ka. Ma tahan ka lamada pimedas rabas ja vaadata seda laustähist taevast, mis laiub selles vaikuses. Ma tean, et see täidaks mind uskumatul moel. Aga täna ma veel ei julge.

Kas see, kui ma julgeks pimedas rabas käia, ilma hirmust pinges olemata, kas see tõesti aitaks mul ka muudes asjades oma vastupidavust ja tugevust kasvatada? Aitaks ka järgmisena esile kerkivatest hirmudest lihtsamalt läbi minna? Mingi hääl kuskil mu sees ütleb, et nii see on.

Nüüd on vist mentorit vaja … !

Loo autor: Katrin Alujev

12 õnnetoovat tegevust

„Tahad õnnelik olla? Siis ole! See on ainult sinu otsuse küsimus,“ väidab mu hea sõber ja õpetaja. Et selleks ei ole vaja midagi muud, kui otsust. Mina aga ei taha sellega nõus olla. Kui see nii lihtne oleks, oleks terve maailm täis õnnelikke inimesi.

Mida ikkagi igaüks ise saab teha, et õnnelik olla?

Professor Sonja Lyubomirsky California Ülikoolist uuris tuhandeid inimesi, saamaks aru, mis inimesi õnnelikuks teeb. Uuringu tulemuste põhjal pakub ta välja 12 tegevust enda õnnetunde tõstmiseks. Paljud neist tehnikatest tulevad välja teistestki õnne teemalistest uuringutest, mõned neist ka iidsetest õpetustest.

Tänulikkus

See on kõige kindlam tee õnneni. Meenuta iga päev endale, mille eest on juba praegu põhjust tänulik olla. Sellega on hea nii päeva alustada kui ka lõpetada. Kirjuta näiteks hommikul päevikusse, mille eest täna tänulik oled ja õhtul voodis enne uinumist meenuta, mis täna hästi läks ja mis su elus juba praegu hästi on. Jaga oma tänutunnet ka teistega, see mõjub neilegi positiivselt.

Optimismi kultiveerimine

Otsusta juba ette, et otsid igas olukorras positiivset ja hoiad iga päev meeles enda parimat võimalikku tulevikku. Tuleta endale meelde, et saad iga päevaga targemaks ja kogenumaks ja juba see loob võimaluse parema elu loomiseks.

Negatiivsuse välja juurimine enda mõttemaailmast

Otsusta ette ära, kui palju sa lubad endale negatiivsetesse mõtetesse kinni jäämist. Pane tähele ka enda võrdlemist teistega, mis sind õnnetuks teeb. Leia ja arenda endale tehnikad, kuidas negatiivsuse kerkimisel end sellest välja tuua, olgu selleks siis füüsiline või vaimne tähelepanu mujale viiv tegevus.

Lahkuse levitamine

Väikeste igapäevaste heategude tegemine. Olgu need siis lähedastele, kolleegidele või võõrastele, ette planeeritult või spontaanselt. Need ei pea olema midagi suurt, ka hea sõna ja naeratus võivad kellegi päeva palju ilusamaks teha.

Suhete soojendamine

Vali välja suhe, mis vajab turgutamist ja pühenda sellele oma aega ja energiat, et suhtele elu uuesti sisse puhuda ja koos rõõmu tunda.

Tegevustesse sukeldumine

Tee rohkem tegevusi, nii tööl kui vabal ajal, mis su täiesti endasse neelavad, pakuvad põnevust, rõõmu ja väljakutseid.

Elu ilusate hetkede nautimine & nende uuesti läbi elamine

Pööra täit tähelepanu ja naudi kõike ilusat, mis elu sulle praegu pakub. Võta aega, et neid hetki meenutada, üles kirjutada ja teistegagi jagada. Nii äratad need otsekui uuesti ellu ja saad uuesti nautida.

Oma eesmärkidele pühendumine

Vali välja 1-3 sulle olulist eesmärki ja pühenda neile oma aega ning energiat. Tähista ka väikeseid võitusid teel eesmärgi poole- nii saad jõudu juurde.

Raskustega toime tulek

Leia endale sobivad tehnikad, mis aitavad sul rasketest hetkedest ja stressist läbi tulla, ning kasuta neid vajalikul hetkel. Parem olgu need juba ette valmis, raskel hetkel ei pruugi sa olla suuteline neid käigu pealt välja mõtlema.

Andestamine

Võid päevikus valusa kogemuse lahti kirjutada või siis kirja kirjutada inimesele, kes sind on solvanud või haavanud. Oluline on lahti lasta sellest kogemusest, viha ja solvumist endas kandes teed sa karuteene ainult endale. Kui julged, võid ka näost näkku „süüdlasele“ andeks anda.

Religioon ja spirituaalsus

Leia moodused, kuidas enda sügavama ja tõelise osaga ühendust saada. Olgu selleks kirikus või looduses käimine, vaimsete raamatute lugemine ja nende üle mõtisklemine, vaimse õpetajaga arutelud või õpetuste kuulamine.

Keha eest hoolitsemine

Füüsilised harjutused, meditatsioon, naeratamine ja naermine, kõik need teevad nii su kehale kui hingele head.

Ja tähtsaim neist on…

Päris mitmeid neist olen ise aastaid praktiseerinud ja võin kinnitada, et need teevad tõesti õnnelikumaks, rõõmsamaks ja rahulikumaks. Kui peaksin välja valima ühe, siis selleks on – tänulikkus. Keskendumine juba olemasolevale heale ja selle eest tänulik olemine tõesti „töötab“. Erinevate uuringute järgi on just tänulikkuse kogemine ja väljendamine kõige tugevamas korrelatsioonis inimese õnnelikkusega.

Et see tehnika töötaks, on oluline tänulik olemist tunnetada, seda kogeda, mitte lihtsalt mõistuse tasandil nimekiri teha ja siis “linnukesi” märkida asjade kohta, mille eest õnnelik oled. Ja kui sulle raskel hetkel tundub, et polegi justkui millegi eest põhjust tänulik olla, mõtle uuesti.

Kui sa neid ridu loed, siis on sul suure tõenäosusega katus pea kohal ja toit laual, ise oled enam-vähem terve, sa näed ja kuuled, sul on vähemalt mõned inimesed, kellega saad oma muresid ja rõõmusid jagada jne.

Ülejäänud tegevustest- kui sulle tundub, et neid on maru palju, siis vali alguses välja need, mis kõige rohkem kõnetavad ja keskendu neile. Ajapikku saad uusi juurde lisada, kui esimesed on juba harjumuseks saanud.  Õnneks on ju enamus neist suhteliselt lihtsalt igapäeva ellu kaasatavad, ilma et sa peaksid selleks eraldi kuskile minema või tegema.

Mõnusat õnnelikkuse praktiseerimist!

Ain Mihkelson

Artikkel ilmus esmalt Edasis.

Pilt: MI PHAM on Unsplash

2018 kokkuvõte Ainilt

Lubasin enne jõule suure suuga teha kokkuvõtte eelmisest aastast. Oli see ju väga äge aasta, täis nii rõõmsaid kui raskeid hetki, õppimisi ja jagamisi, saamisi ja andmisi.

Mis toimus minus endas, lisaks kõigele välisele?

Mõneti sobib aastat tervikuna iseloomustama mingi suurema ja vägevama jõu tunnetus ning ühenduse tajumine, mis on kaasa toonud parema intuitsiooni ja sügavama maailma taju. Rääkimata siis väikestest lahedatest imedest ja kokkusattumustest igapäeva elus.

Tagasivaade

Hirmudega tutvumine

Sügis oli minu jaoks väga keeruline aeg, kus sain tegeleda enda suurimate hirmudega. Kas ma olen ikka piisavalt hea ja väärt isa, mees ja inimene? Kuidas ma hakkama saan, kui suuremad planeeritud tegevused ja sissetulek ootamatult ära kukuvad? Kuidas ma siis reageerin ja oma rahu ning tasakaalu säilitan, mille olulisusest olen teistele nii innukalt rääkinud? Tagantjärgi oligi see vist eelmise aasta kõige raskem hetk.

Enne seda (äkki just tänu sellele?) eelnes sügavama sisemise kasvu ja puhastumise periood, kus sai terapeudi abiga minevikuhaavadega tegeletud ja puhastatud alateadvuses lahendamata mustreid. Üldse oli suvi-sügis suhteliselt sissepoole suunatud periood, kus tegelesin suuresti enda isiklike teemadega ja heategevusse ning kogukondadesse suunatud projektidega.

Rõõmsad hetked

Heledama hetkena sügisesse jäi aasta koolitaja nominatsioon Raplamaa Täiskasvanud Õppija nädala raames. Pean tunnistama, et ei suuda siiamaani enda kohta kasutada sõna koolitaja- no ei kõla õieti. Pigem tahaks öelda, et olen parimal juhul kaasa aitaja või arengu toetaja, kes aitab inimestel nende endi sügavama tarkuseni jõuda.

Suve algusesse jäi rõõmsama poole pealt minu esimese raamatu “Ümberpööratud pahupidi sünd, mis oli üks tõeliselt hinge rõõmustav hetk, tuues ühtlasi ka südamesse hingerahu. Tundsin, et isegi kui peaksin nüüd surema, olen ühe väga olulistest asjadest selles elus teinud ja saan nüüdsest elu rahulikumalt võtta. Küllap see oli siis niivõrd oluline verstapost, et hing ei saanud enne rahu, kui olin selleni jõudnud.

Unistustest edasi rääkides- coachingud muutusid veelgi sügavamaks ja tähendusrikkamaks, tuues inimestele (vahel ootamatul moel) muutusi, millest nad olid juba kaua unistanud või mõelnud. Seda on olnud tõeliselt inspireeriv pealt vaadata ja kogeda. Kõige lihtsam soovitus- räägi enda unistusest, kõva häälega, mõnele heale tuttavale, kes kuulata ja küsida oskab. Vahel sellest täiesti piisab.

Eriti tegid rõõmu suvised looduscoachingud, kus sündis tõeline maagia ja hinged said puudutatud nii loodusest kui mänguilust meie vahel. Huvitaval kombel olid kõik suvised looduscoachingud kingituseks sõpradelt või lähedastelt. Tundsin siirast heameelt, et ilmas on selliseid häid ja hoolivaid inimesi, kes märkavad, kui lähedane abi vajab.

Mentorite Kojas saime hakkama veidi pikema ja täiesti teistmoodi arenguprogrammiga juhtidele, mis oli paras väljakutse ja lõpuks kukkus välja hoopis teisel, paremal moel, kui plaanisin. Kinnitades taaskord, et meie võime ette näha, eriti teiste inimestega seonduvat, on kaunikesti piiratud.

Töötubadesse ja mõttekodadesse meeskondadega tuli juurde sügavam ja ühendust loov mõõde, nii et inimesed lahkusid rõõmsamate ja samas mõtlikumatena, justkui palju paremate inimestena. Võib-olla on sellele kaasa aidanud ka trummi ja teiste meelerännaku “tehnikate” kaasamine, mis töötavad teisel tasandil, kui puhtalt mõistusega loodu.

Meeskonnaga Preeriakojas

Kõlab veidi uhhuu jutuna, kuid trummi- ja meelerännakud on möödunud aastal saanud sügavama ja väekama mõõtme peale suvist Pete Bengry „koolitust“. See oli justkui trummikoolituse meistriklass, kus mitme päeva jooksul sai tehtud rohkem erinevaid trummi- ja meelerännakuid, kui eales oleks võimalikuks pidanud. Sealt sain ka vastuse küsimusele, mis oli mind pikalt painanud- kes ma siis ikkagi olen ja mida tegema peaks? Mitte et see vastust oleks mu elu lihtsamaks teinud, pigem vastupidi.

Novembrisse jäi aasta kõige intensiivsem, väsitavam ja samas innustavam kogemus. Sain maitsta elu õpetajana- nädalane kursus gümnaasiumi noortele  teemal “õnneliku elu loomine” võttis täiesti võhmale. Oli selles omajagu enda hirmudele vastu astumist (millegipärast olen noortega tööd peljanud, ilmselt mu enda koolihirmud) kui ka mitmete ootuste mitte täitumist. Minu jaoks kõige raskem noorte puhul oli kohese tagasiside puudus, erinevalt täiskasvanutest, kelle puhul saab üldjuhul kohe aru, kas meeldib või mitte. Nii vehklesingi justkui pimeduses, ja alles hiljem öeldi, et see või teine asi väga meeldis- nägudest aga ei lugenud kohe suurt midagi välja. Praegu tahaks öelda, et töö koolinoortega on koolitaja või õpetaja meistriklass- kui nendega saad hakkama, siis on täiskasvanutega töö lapsemäng. Küll aga oli kursuse lõpetamisel rõõm suur, kuuldes ja vaadates, kuidas nad mõtlevad ja kuhu välja jõudsid.

No ja enne jõulu suutsin korralikult üle tõmmata enda raamatu kingiprojektiga. Ise ka pärast imestasin, miks ma seda nii tõsiselt võtsin ja nii palju energiat sisse panin. Alles jõulude aegu sain aru, kui keskmest väljas olin vahepeal. Ometigi on hea meel, et sai ära tehtud- tänu sellele jõudis väga paljude inimesteni kingitus, mida nad poleks oodatagi osanud. Järgmine kord pean lihtsalt meeles pidama, et seda pisut nutikamalt ja tasakaalukamalt teha.

Raamatutega seoses meenub ka tutvumine kahe elava kirjandusklassiku- Valdur Mikita ja Doris Karevaga. Nendes kohtumistes oli rahu, rõõmu ja sügavust, vestlusi olulistel ja päris teemadel ning ühtlasi ka innustust edasiseks. Nii nagu õpipoiss saab inspiratsiooni Meistri käe all ja juures töötamisest, on ka nemad mind innustanud edasi kasvama, kirjutama ja mõtlema.

Päris uue leiuna aga jõudsin Eesti kirjaniku ja kunstniku Mathurani, keda lihtsalt peab kuulma. Tema loovkirjutamise õpitoad olid täiesti teisel tasemel, pannes mõtlema, et ma tahan ka ühel hetkel niivõrd ägedaid asju teha nagu tema teeb.

Sügisel sain teha täiesti teisel kujul ja moel VisioonirännakuLihtsalt tunne tuli ühel hetkel nii tugev, et tavapäraselt enam ei saanud. Tagantjärgi on hea meel, et ka see sai ära proovitud. Tundub, et seekord oli just sellist vaja, nii mulle endale kui osalejatele. Ühtlasi õppisin veelkord usaldama enda sisetunde tähtsust, isegi kui see võib viia ebamugavatesse olukordadesse.

Võib-olla sellest innustust saanuna sai kirjutatud Edasisse üks pikem lugu enda vaimsetest otsirännakutest viimastel aasatel. Oli see omajagu raske ettevõtmine minu jaoks- kas julgen sedalaadi teemalt teki kergitada. On ju tegu sügavalt isikliku jagamisega, kuid samas lootsin, et ehk on lugejatel sellest abi ja suudavad mõne minu ämbri tegemist vältida. Kuigi mul on tunne, et igaüks peab oma ämbrid ikka ise läbi kolistama.

Viimase asjana meenub sügisest väike võit magusasõltuvuse üle, mis jõulude aegu sai küll pisut kannatada. Olen eluaeg olnud suur maiasmokk ja kord koogiga algust teinud, ei suutnud kuidagi lõpetada. Nii saigi ühel hommikul, põdedes magusapohmakat eelmise õhtu koogisöömingust, otsustatud, et aitab küll, kas ma siis tõesti ei saa loobuda magusast. Kes siis ikkagi minu elu juhib, suhkur või ma ise? Ei olnud see muutus kerge ja elu ise veeretas ette igasuguseid ahvatlusi. Kõige raskem hetk oli pulma-aastapäeva tähistamisel mõni õhtu hiljem, kui vaatasin pikalt tõtt ülimalt ahvatleva šokolaaditordi tükiga- minu lemmikuga . Naine ka kõrvalt utsitas, et võta ikka, mis see teeb siis. Seekord jäin siiski mina võitjaks, ja see ilus puhas periood kestis kenasti jõuludeni. No ja jõuludest ma parem ei räägi, kuid õnneks on suuremate söömingute aeg möödas ja saab uuesti tavarutiinide juurde naasta.

Oluliseim küsimus?

Aastat kokku võtma sobib suvel minuni jõudnud küsimus- mis on sinu jaoks edu? Võrdlesin kuni selle küsimuseni end vastu ühiskonnas laialt levinud edumudelit. Järgi mõeldes sain aga aru, et olin ajale jalgu jäänud pilti kasutanud enda hindamiseks. Saanud selgeks edu kriteeriumid enda jaoks (rahu, vaikus, tasakaal, ise kasvamine ja teiste toetamine ning parema maailma loomine, ühenduses olemine jmt), mõistsin sel hetkel, et ma juba olengi edukas ja õigel teel.

Nii saan kokkuvõtvalt öelda, et möödunud aasta oli üks pagana äge ja edukas kasvu ning unistuste täitumise aasta.

Soovin ka sulle, et elaksid ja oleksid vastavalt sellele, mis on sinu jaoks oluline ja tõeliselt tähtis!

Mida ootan uuelt aastalt?

Eelkõige keskmest lähtuvat rõõmsat ja rahulikku olemist ning tulemuslikku tegutsemist. Elu edasi viivate ettevõtmiste toetamist, ise kasvamist ja teiste arengu toetamist. Tasakaalu maise ja vaimse, rahulikult olemise ja aktiivselt tegusemise vahel.

Maisel tasandil

  • Toon ellu uuel tasandil juhtide arengupogrammid, mis aitaksid  juhtidel inimese ja juhina kasvada ning tooksid kasu ka nende meeskondadele ja ettevõtetele.
  • Viin läbi lahedaid töötubasid ja mõttekodasid meeskondade ja gruppidega, kus saab nii looduses käia kui ka arutleda hetkel olulistel teemadel ja leida lahendused ees seisvatele väljakutsetele.
  • Viin oma coachingu ja mentorluse jägmisele tasandile, nii et inimesed, kes leiavad tee minuni, saaksid vastused enda küsimustele, jõuaksid enda päris olemuseni ning saaksid enda tõelise potentsiaali realiseerida.
  • Teen mõnusaid müstilise energiga loomisõhtuid, kus saab arutleda olulistel teemadel, kõlavad erinevad helid, mõtted puhastuvad ning rahu ja rõõm saabuvad hinge.
  • Aitan “Ümberpööratud pahupidi” lugejateni  jõuda ja kirjutan uue raamatu valmis.

Vaimsel tasandil

Ootan eelkõige olemise ja elamise kvaliteedi stabiilsust- et kõikides päevades oleks nii rahu kui rõõmu, sügavust ja ühendust, valgust ja helgust.

Millegipärast meenus siinkohal Mathura ütlus „Kõik algab vaikusest, mis on iseenesest täiuslik ja täielik. Alustad vaikusest ja otsid valgust, mis inimest toidab.“

Ning siis teed seda, mis tuleb sul loomulikult hästi välja, kui oled ühenduses- see ongi sinu ülesanne siin elus.

Just seda kvaliteetset ühendust- iseenda päris olemuse, teiste inimeste, looduse ning kõige looduga- ja loomulikkusest hästi tulevat elu edasi viivat tegutsemist tahangi rohkem siia ellu.

Mõnusaid olemisi ja tegemisi, rahu, rõõmu ja armastust kõikidesse päevadesse!

Ain Mihkelson

Meeste oma aeg 2018

Tere Mees!

Kas Sul on mõnikord tunne, et tahaks lihtsalt Olla? Et oleks rahulik, aga tähenduslik ja tõeline aeg iseendale? Kus justkui ei pea suurt midagi tegema (kui palju sellist aega Sul üldse on?), aga teisalt toimub Sinu sees nii mõndagi, saad taipamisi, selgust ja hoogu edasiminekuks.

Sellise Olemise ruumi Sinu jaoks loomegi.

Selles on mõnusat lihtsat olemist, aeg looduses, higitelk ja meeste meelerännak ning vestlusi teemadel, millest tavaliselt rääkida ei saa.

Ei midagi üleliigset või peenutsevat. Me ei kutsu Sind ennast ületama (kuigi ka see võib juhtuda), vaid pigem tugevdama sidet looduse ja kõige lähedasema inimesega – iseendaga.

Aeg ja ruum ootavad Sind 8. juunil kella seitsmest 9. juunil kella neljani Preeriakojas Varbola lähistel. Nii jõuad laupäeval õhtupoole veel ka oma pere või sõpradega aega veeta.

Ööbime püstkojas- vajad vaid matti külje alla ja magamiskotti. Süüa antakse ka- teeme ise lõkke peal toidu valmis, mis annab iseäranis hea maitse söögile.

Osaluspanus 110-130EUR- vaata enda võimaluste järgi.

Grupi suurus kuni 12 inimest.

Registreerimine ja lisainfo: ain.mihkelson@gmail.com, 50 19 580.
Kui kõnetab, anna endast palun märku hiljemalt 5. juuniks.

Ruumi hoiavad Ain Mihkelson ja Toomas Trapido, kes on sedasorti asju omajagu teinud ja tahavad nüüd teha midagi ainult meestele ürgomast.

Rappa õppetundide järele

Möödunud nädalal sai käia kolme erineva seltskonnaga rabas ja osadega ka pärast mõttetööd teha. Iga jumala kord sadas vihma, nii mõnigi sai rohkem või vähem märjaks ja veidi külmagi. Kuid kõigest hoolimata olid kõigil pärast näod naerul ja tuju hea.

Mis me siis õppisime nende matkade käigus?

Paljudel on lapsepõlvest sisse jäänud hirm rabade ees. Et äkki vajun sisse ja upun ära või juhtub midagi muud hullu. Tuleb karu vastu või nõelab uss. Ei juhtu tegelikult hullu midagi, kui vaatad kuhu astud ja lähed. Esimene kord on võibolla hea võtta kaasa keegi, kes on rohkem rabades käinud ja oskab juhendada. Järgmine kord saad juba ise hakkama kui julgus lubab. Just nii nagu tavaelus.

Oluline on hea ja õige varustus- kummik sooja sokiga on üle prahi, linnaking aga tagab mõnusa märja kinga täis rabavett- tasuta spaa omast käest. Kuid esimest korda asju tehes on täiesti normaalne, et sa veel ei tea, mida vaja läheb ja mida mitte.

Märjaks saamine- nagu üks osalejatest targalt mainis- ta ei saa aru, miks inimesed kardavad märjaks saada. Pärast saad ju end ära kuivatada kodus või lõkke ääres. Eks ma ise olen samasugune- pelgan märjaks saada. Ei mäletagi, millal ja miks selline kartus tekkis. Lastena jättis see meid ju täiesti ükskõikseks ja tekitas arusaamatust, miks vanemad märgadest riietest või kummikutest nii suure numbri teevad.

Väike veetakistus

Ei ole midagi paremat, kui väikesele hirmule vastu astuda. Pärast tunned, nagu oleks midagi suurt ja olulist ära teinud. Ükskõik kui väike see siis teistele tunduda võib- oluline on, et sa ise õpiks ja kasvaks läbi väiksematele hirmudele vastu hakkamise. Teiste arvamusel pole mingit tähtsust.

Looduses ja eriti rabas viibimine toob su kohale. Eriti mõtetest, on need siis töö või eraelu mõtted. Kui sa ikka hoolega pead jälgima kuhu astud, ei ole mahti igasuguseid (mure)mõtteid mõlgutada. Tavarutiin kaob justkui iseenesest kuskile mujale ja asemele tulevad rahu, rõõm ja helgus looduse ning iseendaga kontaktis olemisest.

Võta looduses aega niisama istumiseks ja looduse ning iseenda jälgimiseks. Ehk siis vanameister Fred Jüssi sõnul molutamiseks. Uuringud on näidanud, et inimesed, kes võtavad regulaarselt ja teadlikult aega molutamiseks, on efektiivsemad kui need, kes pidevalt rähklevad.

Lõkke ääres omasugustega päris vestluste pidamine olulistel teemadel on midagi, mis teeb hinge rõõmsaks. Nii et pärast tunned mõnusat tänutunnet kaaslaste ja elu enese vastu. On ju lõkkesse vahtimine ja lõkke ääres jutustamine meisse aastatuhandetega geenidesse talletatud. Patt oleks arvata, mõnisada (Eestis veel vähem) aastat tsivilisatsiooni selle välja on uhtunud.

Kõige olulisem aga- pärast on tõesti hea olla ja ka järgmistel päevadel. Nii mõnigi kirjeldas, et ta pole end tükk aega nii hästi tundnud nii sel kui  järgmisel päeval.

Teel rappa

Nii et kui mure kipub võimust võtma, võid vabalt kasutada eestlaste ütlust- mine metsa! Või siis rappa.

Olge terved!

Rabas nägijaks- Kerttu muljed Visioonirännakust

Tipi ja higitelk Visioonirännakul

Ain kutsus mind ükspäev rappa. Et nad lähevad Visioonirännakule ja kas ma tahaksin ka nendega kaasa minna. Minus tärkas koheselt uudishimu ja ma ei kahelnud vist küll hetkekski, enne  kui oma jah-sõna ütlesin. Mind on sellised põnevad tegemised ikka huvitanud. Mis siis muud, kui hakkasin põnevusega juunikuud ootama.

Visioonirännak on preeriarahvaste ilus ja oluline komme juba sajandeid. Indiaanikogukonnaliikmed  irdusid mõneks päevaks teistest, et loodusesse minna ja sealt siis elu edasiviivate vastustega tagasi tulla. Kokkuvõtvalt võin öelda, et tulin ka ise rabast välja tunduvalt puhanuna, uute ideede, kõva selguse ja arusaama ning värske motivatsioonilaksuga.

Ainuüksi looduses olemine ja nutiseadme täielikult offline lülitamine on juba iseenesest hea. No ausalt ei mäleta, millal ma viimati midagi nii julget tegin, et end kolmeks päevaks telefonist vabatahtlikult lahti ütlesin. Looduses olemine puhastab meelt ja aitab mõtteid koondada ning künnab hea pinnase, et küsimustele vastuseid saada. Mürast ja segavatest faktoritest eemalolek on tõeline õndsus.

Rännaku mõte on laias laastus saada vastuseid. Vastuseid töö- või eraelu probleemidele ja küsimustele. Üheks oluliseks märksõnaks on endaga olemine. Linnakära ja kiire elutempo hägustavad pilti nii teistest kui endast ja keskkonnast meie ümber. Vahel on hea ära käia. Ja kohe päriselt ära käia, et ikka sügaval looduses ja ilma üleliigse tehnoloogia ning mürata.

Räätsasid valmistamas Visioonirännakul

Elasime kogu grupiga selle kolme päeva jooksul tipi indiaanitelgis, tutvusime omavahel, kolasime mööda Raplamaa ilusat loodust ringi ning võtsime vastu, mida loodus meile andis. Kogu ettevõtmisel oli olemas küll raamistik, kuid see ei olnud range päevakavaga ning andis piisavalt voolavust ja võimaluse meeliülendavat kulgemist nautida. See on moodsas maailmas tõeline kunst – korraldada grupiüritus ja lasta sellel siis lahti rulluda nõnda, et kõigil on hea. Ilma igasuguse sunduse või kiirustamiseta.

Kolasime ja lihtsalt olime rabas, tegime läbi ühepäevase paastu, meisterdasime rabas seiklemiseks räätsasid, sõime peale visioonirännakut imemaitsvat indiaanitoitu nimega „kolm õde“, magasime ühiselt telgis ja individuaalselt rabas, vestsime jutte, laulsime imelisi väelaule ja käisime traditsioonilises indiaanlaste higitelgis. Higitelk on ehk kõige sarnasem eestlaste poolt armastatud suitsusaunale, kus indiaanirahvas end visioonirännakuks ette valmistas. Telgi keskel asetseb tulease, mis on ka ainsaks valguseallikaks. Telgis lauldakse, mõeldakse palveid ning räägitakse jutte. Saadav kogemus on (hinge) puhastav ja vägev.

Rabas Visioonirännakul

Visioonirännaku haripunkt oli kindlasti laupäevaöine raba. Olime endale eelmisel päeval sobilikud kohad juba välja vaadanud, mina sättisin end näiteks ühe väikese lauka äärde. Võitlesin veidi näljaste sääskedega, kuulasin loodust, nautisin vaikust ja värskust ning suikusin siis ööpeale tegusasse unne. Ärkasin varahommikul kell 4:47 koos vastusega küsimusele, mille olemasolust ma olin (tagasi vaadates) küll teadlik, kuid mida ma polnud endale tolle rännaku raames tegelikult esitanud. Kogemus oli vaieldamatult imeline, sest end tundes, oli just see küsimus see, mis mind ikka ja alati on aastate jooksul piinanud. Ja seal rabalauka ääres sain ma sellele vastuse.

Aitäh Ain ja Marko! Väga äge oli.

Loo autor: Kerttu Kongas

Peatoimetaja / Editor-in-Chief

Ajakiri Director

 

Järgmise Visioonirännaku kohta leiad infot siit.

 

Visioonirännak- nii ja naapidi

Visioonirännak- mis värk sellega siis on?

Keeruline küsimus. Ühelt poolt on kõik see väline, mida saab sõnadega kirjeldada:

  • Vaikne segamatu aeg iseendale puhta looduse poolt loodud toetavas keskkonnas;
  • kerge eneseületus öises metsas viibimise ja paastu näol;
  • hea seltskond, kellega koos arutada teemadel, mida sõprade või tuttavatega tavaliselt ei tee;
  • paast, mis teeb maailmataju oluliselt teravamaks ja laiemaks;
  • indiaani higitelk, kust väljudes on tunne, nagu oleks uuesti sündinud;
  • laulud ja trummimäng, mis tõstavad ja muudavad teadvuseseisundit;
  • tähistamine Visioonirännaku lõpus lihtsa, kuid äärmiselt maitsva indiaanipärase söögiga;
  • mõnus rahulolu ja rõõm Visioonirännaku lõpus ning uus energia edasi toimetamiseks.

Ja teiselt käib Visioonirännakuga kaasas ka midagi, mida mina ei oska sõnadesse panna. See on umbes sama, kui üritada kirjeldada kellelegi, mis on seks, kui inimene seda ise pole kogenud. Saad ju rääkida, kuidas asi välja näeb ja mis tegevusi teed, kuid sisu ja kogemus ise jääb edasi andmata.

Poeetiliselt väljendudes võiks seda kirjeldada kui ruumi, kus saad enda südame või hingega uuesti ühendust, puhastad meele mõtetest ja lased üleliigsed emotsioonid minna, laed täis enda akud ja saad ühenduse oma väega.

Mida osalejad rääkisid?

Südant soojendav oli kuulda osalejate tagasisidet. Mõned märksõnad, mis mul nende juttudest meelde jäid:

  • Puhas kohalolu ja hetkes oleku tunne. Sain jõudu, millega saab järgmised pool aastat edasi põrutada.
  • Teise päeva hommikul tuli ridamisi taipamisi, mida edasi teha, mille peale enne ei olnud tulnud.
  • Kõik oli täpselt nii nagu olin unistanud ja ette kujutanud.
  • Mõteteta olek ja päikesetõusu imetlemine väga ilusas rabas.
  • Märgid vastuseks oma küsimusele ja ilus loodus.
  • “Ilu otsas istumine” heas mõttes, kus justkui ei juhtunudki midagi.
  • Miski ongi mu sees kuidagi korrastunud selle rännaku tulemusena.
  • Selguse teke ja vastuste saamine oma küsimustele.

Nägudelt võis aga kõigi puhul välja lugeda rahu, selgust ja rõõmu. Ja veidike väsimust ikka ka ka- nii paast, higitelk kui öö metsas ja rabas on kehaliselt omajagu mugavustsoonist väljas.

Visioonirännak- mida ma ise kogesin?

  • Inspiratsooni osalejate lugudest ja sellest, kui erinevad ja lahedad me inimestena oleme. Igal ühel meist on omad tugevused ja eripärad, mis kokku mängides moodustavad palju ägedama ansambli, kui lihtsalt liidetavate summa.
  • Rahu ja rõõmu inimestega koos ja looduses viibimisest- inimesed muutuvad looduses kuidagi palju loomulikumaks ja avatumaks, kui igapäevases oravarattas viibides.
  • Selginemesi ja taipamisi- nii mõnedki teemad said selgemaks, küsimused vastused ja meelde tuletati ka olulised teemad, mille oled igapäevases rabelemises ära unustanud.
  • Sügavaid vestlusi, mis kõnetasid ja puudutasid sügavamat osa minus.
  • Mõnusat rahulolu ja õnnetunnet peale Visioonirännakut- oleks justnagu midagi suurt ja olulist ära teinud, nii et süda laulab ja hing on rahul.
  • Tänutunnet kõigi osalejate ja looduse vastu- ilma nendeta poleks saanud ei Visioonirännak sündida ega poleks ka elu, kui loodus meid iga päev ei toetaks.

Millal on järgmine Visioonirännak?

2017 viimase Visioonirännaku teeme 08-10.09.17. Lisainfo leiad siit.

 

Lõpetuseks tahangi tänada kõiki, ilma kelleta see poleks saanud juhtuda:

Marko ehk Pool Põtra Preeriakojast, kes lõi ruumi ja tõi indiaanitarkuse meieni;

Kuldar, kes toetas meid keskkonna loomise ja hoidmisega, täites ühtlasi ka auväärset tulehoidja ja kivitooja rolli higitelgis;

Anna-Liisa, kes viis meid helidemaailma;

Kõik teisedki kaasalööjad, kes oma olemuse ja avatusega lasid sellest sündmusest kujuneda midagi enamat, kui silmaga välja paistab.

Päikest ja rõõmu!

Ain

 

2016 Visioonirännak- osalenute muljed

2016 Visioonirännak õnnistas meid nii ilmaga kui hea seltskonnaga. Allpool on osalejate muljed 2016 sügisel toimunud Visioonirännakust. Lisaks saad Aini muljeid lugeda siit.

Meelike Paalberg:

“Siirad tänusõnad Sulle veelkord väga mõnusa, meeldejääva  ja laheda rännakunädalavahetuse eest! Väga hästi olid osalejad valinud: kõik sobisid omavahel hästi kokku, ei mingeid pingeid, emotsioone ega hinnanguid.

Mõtlesin, et lasen oma mõtetel-tunnetel üle öö natuke settida ja vaatan, et kas täna hommikul on sama tunne kui eile ja siis jagan Sinuga oma tagasisidet :). Peaaegu et uskumatu lugu, aga tunne oli endiselt sama  „kerge“ ka täna hommikul. Ma ei oska seda tunnet kuidagi teistmoodi nimetada kui „kerge“. Püüdsin eile ka natuke tagasi vaadata, et mis hetkel ma esmakordselt seda kerguse tunnet tajusin / teadvustasin, kuid täpset momenti ei taastanud ja see vist polegi nii tähtis.

Minu eredaim elamus oli kindlasti higitelk ja higitelgi tseremoonia: vabastav, kirgastav, siiras, aus, ehe, mõnus. Võiks vist ka lisada, et sõltuvust tekitav ? Higitelgi teisel ringil mul toimus mingi imeline koormast vabanemise tunne, lõi selgeks ja klaariks kogu olemise.  Raske on seda sõnadega seletada, nagu rahu oleks teinud iseendaga ilma  sisevestlust pidamata. Kooslaulmisel on kindlasti  selles oma osa – väga väestav ja liitev tegevus, armas ka.

Kuigi seekord ei olnud ma kaugeltki mitte valmis üksi metsa jääma (isegi teistega koos olles said hirmud-kartused võitu),  siis pehmematel asjaoludel ma seda väljakutset endale edaspidiselt ei välista.  Juunis –juulis esimene katse metsa jääda oleks mulle kindlasti jõukohasem ülesanne.

Aga täna olen ma lihtsalt tänulik, et elu minu teele sellise nädalavahetuse nende inimestega ja nendel asjaoludel tõi. Olen tänulik, et sain kogeda neid tundeid, mida tundsin ja tunnen. Tänulik, et olen täna kogemuse ja teadlikkuse võrra rikkam. Olen lihtsalt tänulik ja rõõmus!

Päikeseliste tervitustega töölaua tagant, Meelike”

Priit Ärmpalu:

Kõik see algas aastal 2013, kui ma suurelt panganduse rattalt maha sain. Siis ei julgenud ma selliseid samme astuda. Nüüd ma olen taaskord elutee punktis, kus tekib soov otsida vastuseid sügavamatele küsimustele.

Palgatööd tehes, rutiini nautides ja mõnes mõttes ka mugavustsoonis olles ei teki sul aega ja võimalust mõelda selliste asjade peale, mida sa elult tegelikult tahad või mida sa oled siia ilma tegema tulnud. Kõik on just kui olemas ja elu hea, kuid hing ihkab enamat.

Aini on mul rõõm lähedalt tunda juba 15 aastat. Olen tema tegemisi jälginud ja neile kaasa elanud. Tema Visioonirännak on täpselt see mida vajad, kui on soov rutiinist välja tulla, ennast proovile panna ning sügavamatele küsimustele vastuseid otsida.

Minule Aini Visioonirännak väga meeldis. Seal sai end tõsiselt proovile pandud. Kadus ajataju, soov nutitelefoni vaadata, ei näpistanud nälg ega seganud öine külm. Kõige selle juures tegelesid hoopiski iseendaga.

Visioonirännak andis mulle väga hea ja mõnusa tunde ning mis kõige olulisem, õppisin end paremini tundma. Mõned küsimused said vastuse ja teatud teemad kinnituse.

Soovitus kõigile, kes järgmine kord planeerivad nädalavahetuse puhkust spaas. Võib olla oleks õigem ja kasulikum võtta ette üks Visioonirännak.

Lisaks olin pooleteist päevaga kaks kilo alla võtnud, see on ka mega :)”

Risto Sulu:

“Visioonirännak oli sügav ja imeline rännak iseendasse, oma lättesse. Kogu rännaku jooksul oli tunda tugevat kogukonna toetust. Imestasin pärast naastes, et kuidas on võimalik, et ühe ööpäeva jooksul kaob ajataju täiesti ära – aga see juhtus. Ainult loodusrütmide järgi sai aru, mis päeva osaga tegu. Tegevused, lood, ühine olemine – see kõik võimaldas olla täielikult hetkes. Kellel on huvi ja julgust, sellel soovitan kindlasti veeta rabas öö. Taotluse olemasolul ja meele vaigistamisel võib loodus vastata su küsimustele huvitaval moel. Nii sain mina läbi isikliku eneseületuse endale rännakult huvitavaid vastuseid. Pole kunagi paastunud, aga rännaku jooksul tegime ühepäevase paastu. See oli raske, kuid kohapeal valmistatud tee, väelaulud ja kogukonna toetus toetavad sind ja sa oled sellest üle. Selle võrra on järgmise päeva hommikune söök seda meeldivam ja tegelikult on su keha sulle pärast tänulik, et lubasid tal päeva puhastuda. Uskumatu, mida kõike on võimalik ühe päeva jooksul looduses meeldivate inimeste ning iseendaga olles kogeda.

Tänan sind, Markot ja Kuldarit imelise rännaku eest!”