Mis toimus ÖÖrännakul rabas?

„Kui palju on mujal maailmas inimesi, kes ööseks rappa lähevad?“

Umbes nii küsis üks ÖÖrännakul osalejatest. Olime just päikeseloojangu supluse teinud ja end rabajärve ääres sisse sättinud. Tõepoolest, ja palju neid Eestiski on? Meie kambast polnud ju teised keegi ööd rabas veetnud.

See paneb küsima, miks me vahel sedasorti veidrusi teeme? Mõistlikud inimesed on ju öösel kodus mugavas voodis. Või mitte?

Eellugu

Endal oli kevade lõpp läinud väga intensiivseks, heas mõttes. Lisaks olin pikalt juurelnud uute väljakutsete üle, püüdes oma tulevikku välja mõelda. Edutult. Mõttetegevus oli nii intensiivseks läinud, et hakkas kergelt vaimsele tervisele. Tundsin, et vajan väljalülitust tavarutiinist. Vajan eemale kodusest mugavusest, kus käin aina samu mõtteradu. Nii kõlas kutse ÖÖrännak teha äärmiselt ahvatlevalt.

Rabas

Nii me seal rabajärve ääres istusime ja vaatasime, kuidas päike aegamisi silmapiiri taha kaob. Nautisime vaikust ja varaöise raba rahu, mida kaunistasid käo kukkumine ja sääskede pinin.

Päike loojunud, tegime tiiru ümber järve- oli mõnusalt omapärane kogemus. Hämaruses muutuvad meeled erksaks ja hakkad tajuma kõike paremini. Rabalõhnu, maapinna ebatasasusi, temperatuuri erinevusi, ämblikuvõrku sattumisi jne. Kogemusi, mida tavakeskkonnas üldiselt ei märka ja ei oska puudustki tunda.

Täiskuu raba kohal

Ometigi on need osa meie olemusest. Talletatud tuhandete aastate jooksul esivanemate geneetilisse mälusse. Niimoodi rännates avaned küttide ja korilaste kutsele enda sees. Saad osakese nende elukogemusest, rõõmudest ja muredest.

Meelerahu saabumine

Kella ühe paiku oli ülejäänud kamp unne suikunud. Proovisin minagi uinuda, kuid und ei tulnud. Väljas oli selleks liiga ilus. Jäin vaikselt loodust silmitsema, samas tajudes tavailmast kaasa tulnud ärevust. Vaatasin kella ja mõtlesin, et päikesetõusuni on veel hulka aega. Kuidas ma selle aja üle elan- mida ma nii kaua teen? Lisaks hakkas ka kergelt jahe- märjad jalad andsid tunda.

Kuid tasahaaval, märkamatult, hakkas rahu ligi hiilima. Just nii, nagu järve kohale oli tekkinud kerge udu, mis aegamisi üle järve voogas. Alguses ühte pidi, pärast vastupidi. Saatjaks täiskuu, mis andis oma panuse müstilise hetke loomisse.

Maailm peatub

Kuni saabus hetk, mil kogu maailm näis seiskuvat. Linnud lõpetasid laulmise, sääsed pinisemise ja mõtted taandusid. Alles jäid vaid suur vaikus ja rahu. Imetlus elu ees. Kell kadus meelest ning tundsin, et olen lõpuks tagasi. Seal, kus tegelikult tahan olla. Keskmes, ühenduses, maandatud. Ilma pideva mõtlemise ja muretsemiseta. Tundes suurt tänutunnet elu eest, mis meile on kingitud.

Vaikus öös

Kolme paiku ärkas kaasteeline Hembo, kes läitis väikese lõkke. Nautisime selle soojust ja elavust. Järgmine tund läks linnulennul. Taevas muutus kiirelt heledamaks ja linnulaul kajas üle looduse.

Ärkamine

Veidi enne nelja äratasime ülejäänud kamba päikesetõusu imetlema. Loodus avas end meile täies ilus. Üle järve voogas paks udu, mida soojendas tõusva päikese kuldne valgus. Istusime ja nautisime seda loodusfotograafide märga unenägu- ilusamat hommikut on raske ette kujutada.

Päike on kohe-kohe tõusmas

Vähehaaval rebisime end lummusest lahti ja tegime mõnusa hommikupikniku. Üks osalejatest märkis tabavalt, et pool viis hommikul just väga tavapärane aeg söömiseks ei ole. Tõsi ta on. Kuid öö värske õhu käes, suplus ja õhtune matkamine tegid hommikupudru ja muud ampsud äärmiselt maitsvaks. Märkasin maitseid, mida muidu ehk ei märkagi. Pikniku lõpetasime mõnusa rabateega, mille koostisosad jäägu raba teada.

Hommikupiknik

Uuena tagasi

Enne tagasiteed nautisime varahommikust rabasuplust, pesemaks maha viimasegi väsimuse. Vesi oli nagu vannis- auras värske õhu käes ja paitas meid pehmelt. Tagantjärgi tundub uskumatu, millist naudingut nii lihtne “asi” pakkuda võib.

Ujumiskohas

Tagasiteel läbi metsade ja niitude märkasin, kuivõrd erineva inimesena ma naasin. Rappa minnes oli pea pulki ja küsimusi täis. Naastes olin aga aru saanud, et see kõik oli vaid illusioon, mis ei vii kuhugi. Olin lihtsalt kulutanud enda (mõtte)energiat, püüdes tulevikku välja mõelda. Selmet tunda rõõmu praegu olemasolevast ja keskenduda sellele, mida tänane pakub.

Tagasiteel

Teiste jaoks olid aga olulised uue kogemuse ja rahutunde saamine. Mitmedki ütlesid, et tahavad seda peagi korrata.

Lõpetuseks tänan nii kokku tulnud seltskonda kui ilmataati, kes meid hoidis!

Visioonirännak augustis

Kui tahad ka ise midagi taolist kogeda, siis 6-9 augustil toimub Võrumaa metsades Visioonirännak. Oled teretulnud kaasa rändama ja loodusest osa saama!

Visiooonirännak 2021

Ilusat juuli algust!
Ain

ÖÖrännak 26.06.21

Tule vaata, mis toimub MÜSTILISES ÖISES RABAS.

Aasta kõige pikem öö on peagi möödas ning päev hakkab taas pikenema. Võtame peale jaanipäeva hoo maha, tõmbame hinge ning märkame seda imelist valget aega.

Vaatame, mis öises looduses toimub. Laseme mõtted uitama ja tunneme rahu südames. Kuulame, millest räägib loodus ja sosistab hing.

Naudime öise looduse vaikust, supleme ja teeme mõnusa pikiniku.

Algus

Koguneme 26.06 õhtul kell kaheksa Paluküla hiiemäe jalamil ja kulgeme läbi looduse Eesti suurima rabajärve äärde.

ÖÖ

Järve ääres leiame endale mõnusa pesa ja imetleme päikese loojangut. Öö veedame vaikuses. Mõtiskleme tähendusrikaste hetkede üle ja kogeme looduse ning enda olemust.

Hommik

Vaatame, kuidas päike toob esile ärkava looduse ilu. Teeme virgutuvaid harjutusi ning rabasupluse.

Naudime mõnusat rabapiknikku ja matkame alguspunkti tagasi hiljemalt kella kaheksaks.

Kaasa

  • Midagi istumise alla
  • Ilmaga sobivad riided
  • Snäkid ja jook piknikule
  • Sääsetõrjevahendid või sääsevõrk
  • Magamiskott, kui soovid tukastada öösel või soojenduseks ümber võtta

Tänupanus

Valid ise- orientiirina võid kasutada:

  • Saad kenasti hakkama- 60eur;
  • Sul läheb elus väga hästi, enda osalemisega toetad ka teisi- 80eur;
  • Materiaalselt ei ole Sul praegu kõige lihtsam- 40eur.

Registreerimine ja lisainfo

Kuni 25.06 keskpäevaks aadressil: ain.mihkelson@gmail.com või 50 19 580.

Grupi suurus kuni 10 inimest.

Osalejatele saadame täpsema info maili peale.

Visioonirännak augustis

Kui sa aga seekord ei saa tulla, toimub 6.-9. augustil 2021 Visioonirännak Võrumaal. Täpsema info leiad siit.

Tule mõnusale hingetõmbepausile öises rabas!

Ain Mihkelson ja Hembo Pagi

Mis on õnneliku elu siht?

Vahel inimesed küsivad, mis on elu mõte. Milleks me siin oleme, mida oleme tegema tulnud?

Seda võib vaadata seitsmel erineval tasandil. Need on justkui erinevad maailmad, matrjoškad, kus suuremad ja sügavamad hõlmavad väiksemaid.

Esimeses heidetakse meid suurest tervikust välja, nii nagu laine heidab veetilga rannale. Sellest üksi olekust algabki teekond tagasi suure terviku poole. Oleme kui veetilk, kes suurelt rannalt aurustub ja vihmana maale sajab, et siis elujõge mööda tagasi ookeani voolata.

Teises toimub kiire kasvamine ja vaimustunult koos eluga rõkkamine. Tunneme maailmast siiralt rõõmu, näeme teda värvilise ja mitmemõõtmelisena. Tajume elu müstikat ja muinasjutulisust, suhtleme kujutlevate sõpradega. Kogu maailm on üks suur mänguväljak. Vaimustume sellest, kuidas vahel sajab vihma ja siis paistab päike. Kord voolame kiirelt ja teisal jääme vaimustunult kollast liblikat imetlema.

Kolmandas avastame ennast ja sõbrad. Armume teistesse, õpime „täiskasvanu“ kombel elama ja saame esimesed valusad kogemused.

Neljandas teeme tööd, vahel võitleme eluga, konkureerime ja kogeme puudust. Meil tekib hirm- äkki meil ei ole piisavalt- ruumi, õhku, toitu, raha jne. Või et me ise ei ole piisavalt head, ei enda ega teiste silmis.

Viiendas on soov elu paremaks teha ja oma kutsumus leida. Oluliseks muutub nende elu parandamine, kellega koos kujuteldava sihtpunkti poole liigume. Me ei tea, mis see sihtpunkt on, kuid see tõmbab ja kutsub meid vastupandamatult. Saame esimesed kokkupuuted, vihjed millestki suuremast, Allikast endast. Kohtume erinevate õpetajatega, saame neist mõjutatud ja mõjutame neid.

Kuuendas tuleb elujõega kaasa minemine ja elule uuesti ärkamine. Saame püsivamad kogemused Allikast ja tema suurusest. Kogeme teadlikult kõike seda, mis meile teel ette jääb. Vahel on jõepõhi liivane, siis mudane, siis kivine. Vahel on taevas meie kohal pilvine, vahel päikeseline. Vahel kulgeme aeglaselt ja laisalt, vahel kiirustame üle kärestike ja uperpallitame koskedest alla. Kõik need kogemused talletame endasse, väikesesse veepiiska, et lõpuks ookeanile edasi anda.

Lõpuks jõuame Algallika juurde tagasi– ookeanini, millest kord eraldusime. Kutsutakse teda erinevate nimedega- teadlased kvantväljaks, indiaanlased Suureks Vaimuks, kristlased Jumalaks, hiinlased Taoks jne. Kuid nimi polegi tähtis—nagunii ei suudeta teda lõpuni kirjeldada. Loeb vaid vahetu ja ajatu kogemus, milles lahustub kõik ja millest tekib kõik.

Mis sellest järeldub?

Ilmselt pole ühte, õiget ja ainsat elu eesmärki. On vaid elu ise erinevates vormides ja värvides. Igal elujõe lõigul erinevad sihid ja eesmärgid, milleni mõistusega ette vaadata püüdes ei pruugigi küündida. Nii nagu jõge mööda alla sõites näeme vaid järgmise käänakuni, nii on ka elus. Vaid tagasi vaadates näeme läbitud teekonda, ja toimunu saab tähenduse, muutub loogiliseks.

Lõpuks polegi vist oluline, kui suureks piisaks oleme kasvanud, mida ehitanud või millise varanduse kogunud. Pigem see, millise värvi oleme elujõele andnud ning mis kogemustega ookeani tagasi jõuame.

See võikski orientiiriks olla – igal teelõigul elust rõõmu tunda, enne kui elujõgi uue käänaku teeb ja uued kogemused toob.

Mõnusat kulgemist ja rõõmsat loomist!

Ain Mihkelson

5 moodust, kuidas iga päev õnnelikumalt elada

Sageli arvatakse, et elu parandamiseks tuleb teha suuri ja dramaatilisi muutusi. Vahel peabki, kuid tõenäoliselt mitte iga aasta. Lihtsam on vähehaaval aga järjekindlalt kasvada. Nii, nagu puud kasvavad jupphaaval iga aasta.

Pakun välja viis moodust, mis igapäevasel praktiseerimisele viivad õnnelikuma eluni. Seejuures palju kindlamalt, kui suured ja dramaatilised muutused mõni kord elus. Seda kinnitavad nii suur hulk teadusuuringuid kui ka mu enda kogemused.

1. Päeviku pidamine

Aitab sul enda jaoks olulise läbi ja lahti mõtestada ning saadud kogemustest õppetunnid välja noppida. Saad rahulikult unistada ja plaane seada ilma suuri kohustusi võtmata. Päevik hoiab sulle olulise meeles. Samuti on päevik hea koht frustratsiooni ja murede kahjutult välja elamiseks,

Alusta nii nagu sulle sobib. Mulle meeldib hommikuti enne muid asju kirjutada, kuid võid ka õhtul kirjutada. Peaasi, et võtad endale päevas vaikse hetke. Mõni kirjutab pabermärkmikku, mõni arvutisse. Proovi mõlemat ja vaata, kumb sulle rohkem sobib.

2. Liikumine värskes õhus

Juba 30min päevas on väga tubli algus. Hommikuti liikumine loob kogu päevale hea fooni. Kuid ka õhtul peale sööki pidi kasulik olema. Mõlemad aitavad kaasa heale unele, mis laseb sul päeval efektiivsemalt toimida. Ideaalis võiks liikuda looduses, kuid ka linnapargis või -tänavail käimine ajab asja ära.

3. Mõtlus ehk meditatsioon

Hommikuti mediteerides lood rahuliku fooni kogu päevale. Õhtuti aga maandab kenasti päeval kogunenud pinged.

Kui klassikaline meditatsioon pole sinu teema, otsi mõni aktiivsem variant. Hea kombo on käimismeditatsioon (Google’i otsingus “walking meditation”). Nädalavahetuseks on head variandid fotojaht, korilus, kalapüük vmt. Kõik sellised tegevused, mis tähelepanu endasse tõmbavad.

4. Tänurituaal

Meenuta teadlikult, mis su elus juba praegu hästi on. Tunneta seda kogu oma keha ja südamega. Võid ka päevikusse kirjutada- mul on päevikus selle jaoks eraldi koht. Sobib nii hommikul peale tõusmist kui õhtul enne uinumist teha (boonusena toob hea une).

Järjekindlalt praktiseerides muudab see su tasahaaval õnnelikumaks. Ilma, et peaksid ostlema, tööd vahetama või suuri muutusi tegema.

5. Millegi uue õppimine

Proovi kuu aega iga päev võtta 20 min lugemiseks, podcastide kuulamiseks või mõne uue oskuse omandamiseks. Aastas teeb see kokku 120 tundi enda arengule pühendatud aega.

Kui aga isegi 20 min päevas tundub palju, vaata järgi, kuhu su aeg kaob. Väikeste laste kõrvalt või mitut tööd tehes on tõesti iga minut arvel. Muul juhul tasuks vaadata, palju aega kulub n sotsiaalmeediale või telekale.

Kuidas alustada?

Hea on kõiki neid asju tehes luua regulaarsus ja alustada vähemast.  Nii on lihtsam end reel hoida. Võid siit juurde vaadata, kuidas luua uusi harjumusi nii, et need püsima jääksid.

Kui sa kõiki viite juba praktiseerid, leiad rohkem ideid õnneliku elu kogemiseks siit: 12 õnnetoovat tegevust.

Mõnusat uut aastat kõigile!

Ain Mihkelson

Photo by Artem Beliaikin on Unsplash

Kas ongi nii, et eitustest leiame enda tõelise olemuse?

Neil päevil jõudis minuni taipamine, et kogu elu olen liikunud ühest eitusest teise.

Kakskümmend aastat tagasi arvasin, et minust ei saa kunagi juhti. Küll ma punnisin sellele vastu. Alguses oli raske ka. Jätkasin spetsialisti moodi, võttes kõik enda peale ning püüdes kõige targem ja parem olla. Alles siis, kui vanast mallist lahti lasin, tulid kergus ja rõõm tagasi.

Seejärel tulid sport ja  veganlus. Olin arvanud, et minust ei saa kunagi maratoonarit ja, hoidku jumal selle eest, veganit. Möödusid aastad ja leidsin end maratonidelt, veel hiljem veganluse. Alguses tervise ja füüsilise võimekuse parandamise nimel. Hiljem lisandus keskkonna vaade ja eetilised kaalutlused.

Koolitaja. Olen kogu aeg öelnud, et minust ei saa koolitajat. Et ma ei ole koolitaja ja ei usu sellesse. Ometigi, see mida täna teen, on enamuse meelest koolitus. Isegi niivõrd, et olen kaks korda nomineeritud Raplamaa aasta koolitajaks.

Seejärel ettevõtlus. Olen arvanud (ja seda kinnitasid ka mitmed testid), et ma ei ole ettevõtja tüüp. Ega ei olegi. Kuid sellest hoolimata on ettevõtlus minu ellu hiilinud. Ei saa küll öelda, et oleksin suur ja edukas ettevõtja, kaugel sellest. Kuid hing on sees ja olen saanud teha asju, mis mulle tõeliselt meeldivad.

Raamatu kirjutamine. Ka see tundus noorena maru kauge ja kättesaamatu unistus. Ometi sai kaks aastat tagasi “Ümberpööratud pahupidi” kaante vahele ja järgmise raamatu käsikiri ootab toimetamist.

Viimaks- usk. Olin sügavalt veendunud, et minust ei saa kunagi usklikku. Mulle on see tähendanud kirikus pobisevat memmekest või ekstaatilist usuhullu, kes kõigile oma tõde kuulutab. Tänaseks on aga usu tähendus ja olemus oluliselt sügvamaks muutunud. Päädides esimesel jõulupühal ristimise ja õnnistamisega luteri kirikus.

Kas ongi siis nii, et eitustest leiame enda tõelise olemuse? On see vaid ego, mis olulistele muutustele tugevalt vastu punnib ja meid õnnest eemal hoiab?

Ehk tasub mõelda, mida olen enda elus tugevalt eitamas? Mille kohta ütlen, et minust seda või toda kunagi ei saa? Äkki on seal taga midagi, mis mu hinge kutsub ja kõnetab?

Meenus mõne päeva tagune vestlus juhiga. Jutu sees mainis, et talle käib närvidele coachide plahvatuslik kasv tema tutvusringkonnas. Kõigist on koroonaajal justkui coachid saanud, ja tema hoiab end sellest teemast eemale. Ometigi tegutseb ta osaliselt mentorina, mis ei ole coachingust kuigi kaugel.

Jäin mõtlema, mida ise täna eitan. Kõige suuremat vastupanu on tekitanud kirikud ja vaimulikud. Samas on pühamehed mind alati köitnud. Esimest korda kõnetas mõte pühamehest Robin Sharma raamatus „Pühamees, surfar ja tegevjuht“. Heas lihtsas ja inspireerivas võtmes- väga hea lugemine. Hiljem on näiteks Mahatma Gandhi ja Dalai Laama raamatud inspireerinud, andes pühamehe mõistele sisu juurde.

Kokkuvõtteks- äkki ongi meie eitustes peidus enam, kui välja paista? Kui elus on midagi puudu, värvid ja rõõm on kadunud, tasub ehk vaadata, mida ma eitan ja eemale surun. Ehk on just seal peidus uued väljakutsed ja energiad, mis oma ellu tuua.

Mõnusat uskumuste ümberhindamist ja rõõmu ellu toomist!

Ain Mihkelson

Artikkel ilmus esmalt Edasis 26.12.20

Photo by Soheb Zaidi on Unsplash

Mida meeldejäävat tõi endaga 2020?

Möödunud aasta jääb ilmselt kõigile kauaks meelde. Mis olid olulisemad hetked minu jaoks, nii tööalaselt kui isiklikus plaanis?

Aasta alguses sai minust väikest viisi eksportöör- töötasin rahvusvaheliste meeskondadega. Vahelduseks oli päris tore Eestist väljas komandeeringus käia. Meenutas see mõneti panga aegasid, kui sai Läti vahet sõidetud. Rõõmu aga pikaks ei jagunud- koroona tuli vahele ja see töö jäigi pausile.

Koroonakriis ja käibe 80% langus kevadel lõid mu tugevamalt rivist välja, kui oleksin osanud oodata. Stress ja mure kasvasid nii suureks, et ühel hetkel olin sunnitud mõneks päevaks loodusesse taastuma minema. Lähemalt saad selle kohta siit lugeda.

Coachingu konverents mais- uus kogemus, kuidas konverentsil üle Zoomi esineda. Ühelt poolt oli ju mugavama- ei pidanud kuskile sõitma ja sain kodust rääkida. Puudu jäi aga kohapealse õhkkonna tajumisest. Kokkuvõttes siiski ergutav ja innustav kogemus.

Coachingu pildile tagasi tulek. Viimased aastad olin suuresti meeskondadega töötanud, kuid kriis pani selle suuna pausile. Justkui iseenesest tuli coaching tagasi. Seekord ägedate uue juhtidega, keda on olnud puhas rõõm toetada.

Visioonirännakud– kevadine metsas käik tekitas tunde, et tahan rohkem looduses toimetada. Kui eelmistel aastatel olen ühe teinud, siis sel aasta sai  kolm Visioonirännakut läbi viidud. Neist ühe muljeid saad siit lugeda.

Tartu Ülikool– kevadine koroonapaus andis aega ja sundis mõtlema, mis on oluline. Ega ma lõpuni adu, kuidas ja miks  Tartusse jõudsin. Kuid juba praegu olen suvel tehtud otsuse üle siiralt õnnelik- esimene semester on olnud äärmiselt innustav ja silmiavav.  Ühe uue leiuna on ellu tulnud hingehoiu mõiste, mis laiendab ja süvendab minu coachingupraktikat.

Juhtide programm– ei teagi, kas see on ebaõnnestumine, või mis see on. Esimest korda 7 aasta jooksul ei saanud me gruppi kokku. Tagantjärgi vaadates on küll hea meel- ma poleks sellega jõudnud tegeleda nii nagu vaja. Ning võib-olla oleks ka vana kordamiseks läinud. Kuid sügisel tekitas see ikkagi kerget meelehärmi.

Raplamaa Rabade päeva käima tõmbamine. Oli see üks äge ettevõtmine, mille eest tunnustati ka Raplamaa aasta teo nominatsiooniga. Kõige ägedam oli, kuidas punt entusiaste sellise suure ettevõtmise justkui iseenesest käima suutis tõmmata. Tänud kõigile, kes kaasa lõid!

Meelerahu konverentsil esinemine. Olen seni meelerahu praktikatega suuresti enda jaoks tegelenud. Konverents andis hea võimaluse kogutut teisega jagada. Osa räägitust leiad siit– juttu on sellest, kuidas me läbi elu kõnnime. Ehk leiad ennastki sellelt kaardilt.

Õnne teemalised koolitused. See teema on mind viimased 10 aastat paelunud ja nüüd oli hea võimalus kogutut laiemalt jagada. Tundub, et inimestele meeldis ja pani kaasa mõtlema. Inspiratsiooniks võid lugeda, mis on 12 õnne toovat tegevust.

Kõrvemaa matkal puhkepaus

Looduses liikumised nii meeskondade kui eraisikutega. Sel aastal tuli just eraisikute gruppe juurde, kellega koos mõnusasti rännata. Paljudel meeskondadel olid füüsilised kokkusaamised keelatud. Seetõttu otsitigi alternatiive, kuidas mõnusasti ja turvaliselt koos  olla.

Vaimne areng- olen olnud sügavalt veendunud, et minust ei saa kunagi usklikku. Mulle on see tähendanud kirikus pobisevat memmekest või ekstaatilist usuhullu, kes kõigile oma tõde kuulutab. Tänaseks on aga tänu ülikoolile usu tähendus ja olemus oluliselt sügvamaks muutunud. Päädides esimesel jõulupühal ristimise ja leeritamisega luteri kirikus. Saan nüüd öelda nagu Jussike “Tões ja õiguses”, et olen leeritatud ja puha.

Lõpetuseks jagan naise poolt aasta alguses pakutud ideed. Teeme vähemalt kord kuus romantilise väljasõidu, ööbimisega kodust väljas. Alguses leppisime kokku iga kuu teise laupäeva- nii on lihtsam kalendreid ühitada. Alustasime jaanuaris Hiiumaa tuuriga ja detsembris lõpetasime Tallinnas. Saime nii looduses matkata kui erinevaid kultuurisündmusi väisata. Minu jaoks olid aga kõige olulisemad sügavad südamest-südamesse vestlused, mida kodus laste kõrvalt on raske olnud pidada.

Kokkuvõtteks võib öelda, et on olnud tõesti äge aasta. Selle tegelik tähendus ja mõju selgub küllap hiljem.

Mida uus aasta toob? Täna ei oska tõesti vastata. Kuid südames on tunne nagu lapsel, kes ootab jõuluõhtut ja kingituste jagamisi- midagi head on tulemas 🙂

Mõnusat pühadeaega ja head uut kõigile!

Ain Mihkelson

Kuidas me läbi elu kõnnime?

Elust räägitakse kui teekonnast. Kuhu me aga teel oleme ja kuidas oma teed läbime? Järgnevalt jagan tähelepanekuid nii enda kui teiste kogemuste pealt. Ühtlasi toon näiteid, kuidas on loodus mind sel teel toetanud.

Esimene etapp- noored ja vihased.

Siin oleme alles täiskasvanute ellu astumas. Me veel väga selgelt ei tea, kes me oleme ja mida tahame. Elu on täis värskust, sära, põnevust, kõik uksed tunduvad lahti olema.

Loodusesse viisid mind sel etapil hoopiski tülid pruudiga. Kui tüli liiga suureks paisus, tormasin kodust välja, lüües ukse selja taga pauguga kinni. Hiljem kõndimast tagasi tulles oli kõik jälle hästi ja rahu majas.

Teine etapp- korilased.

Siin oleme täieõiguslikud ühiskonna liikmed. Loome pere ja kodu, käime tööl, hakkame varandust ja erinevaid kogemusi koguma. Ellu tekib kord ja rutiin.

Loodusesse tõi mind selles etapis fotograafia. Tagantjärgi vaadates tundub, et just pildistamine- õige valguse, võttenurga ja kompositsiooni otsimine, õpetas looduse ilu märkama. Kuni ühel hetkel avastasin, et pildistamise käigus võib hingematvalt kaunis päikesetõus kaduma minna. Asi päädis sellega, et edaspidi istusin niisama rabas ja nautisin läbi kuldse voogava udu tõusvat päikest.

Kolmas etapp- tormajad.

Elu läheb maru kiireks. Tormame ühelt kohtumiselt ja tegemiselt teisele, endale hingetõmbeaega andmata. Paljud tegelevad logistikaga- laste kool, trenn, huviringid- igale poole on vaja jõuda.

Minu puhul avaldus tormlemine ka looduses. Näiteks toreda pundiga Oandu-Ikla matkateed läbi käies. 20-30km jupid, mis on muidu rahuliku päevatee pikkus, suutsime mõne tunniga läbi traavida. Ühelt poolt oli tore kiiresti kohale jõuda, uhkustunne rinnas, et ära tegime. Samas jäi sihtpunkti jõudes kerge tühjus hinge. Midagi jäi justkui puudu, ilu nägemata. Nii on ilmselt ka tavaelus- sellest läbi tormates jääb teel olev ilu märkamata.

Neljas etapp- otsijad.

Keskea paiku hakkab nii mõnigi tundma, et seni saavutatu, tehtu ja leitu ei paku enam midagi. Hinges on tühjus ja elust kaovad värvid. Hing ihkab midagi enamat. Lahendust püütakse leida nii maistest (vahetades näiteks välja abikaasa või töö) kui vaimsetest otsingutest.

Loodus tuli minu ellu visioonirännakutena. Alguses sai ise mindud pikemaks ajaks loodusesse- suurtele küsimustele vastuseid otsima. Hiljem olen saanud ka teisi sel teel toetada. Sisuliselt tähendab see mitmeks päevaks loodusesse minemist ja aja maha võtmist. Looduses olles võid leida nii mõndagi üllatavat, seest ja väljast vastu peegeldumas. Eestis õnneks on veel kohti, kuhu minna. Samuti oleme loodusega tihedamalt seotud kui enamus lääne inimestest.

Viies etapp- kulgejad.

Olles otsingutest edukalt läbi tulnud, võib inimene end leida rahulikult läbi elu kulgemas. Ta näeb uuesti elu ilu ja värve. Suudab tunda rõõmu kõigest, mis tema sees ja väljas toimub. Ellu ilmub mõõdukus. Tehtud saavad just need asjad, mida päriselt on vaja teha, ning seda kõike rahulikult ja rõõmsameelselt.

Looduses ilmneb see rahulikus kulgemises ja kõhutunde usaldamises. Lähed sinna, kuhu jalad viivad ja puhkad seal, kus õige tunne peale tuleb. Vahel võid avastada, kuidas oled pikalt mõne rabamänni all istunud, pilvede liikumist imetlenud ning ajataju kaotanud. Ja samas midagi väga olulist leidnud- hingerõõmu ja tänutunde kõige olemasoleva eest. Mis viibki viimasesse etappi.

Viimane etapp- üksolemine.

Siin kaob erinevus olemise ja tegemise, sisemise ja välise vahel. Sa lihtsalt oled, ühenduses kõige sellega, mis on, nii sees kui väljas. Tunned suurt rahu, tänulikkust ja rõõmu kõigest, mis ilmub sinu ellu. Võid tajuda, kuidas Looja ise läbi sinu kelmikalt maailma vaatleb ja kogeb, tundes rõõmu oma kätetööst. Elus ja looduses liikumine muutuvad sama olemuslikuks osaks sinust nagu sina oled loodusest ja elust.

Ilmselt on nii mõnedki üksolemist vähemalt hetkeks tundnud. Olgu siis hingematvalt kaunis loodushetkes või muus müstilises kogemuses, enne kui see muu elu saginasse kaob. Mõned õnnelikud on aga jõudnud püsivalt sellesse seisundisse. Ajaloost tuntumaid näiteid on ilmselt Buddha. Kaasaegsest maailmast tundub Eckhart Tolle selles etapis olema, eestlastest on ilmselt Fred Jüssi sellele lähedal.

Mida selle teadmisega peale hakata?

Esimese asjana võid mõelda, millises etapis sa praegu oled ja kui õnnelik sa selles oled. Kui tunned ennast õnnelikuna, nii nagu oled, siis lihtsalt naudi seda ja võimalusel toeta teisigi.

Kui aga tunned, et tahaks edasi, võib kasu olla kogenud sõbrast või teejuhist, kellega koos oma eluteel käia. Temaga koos on hea leida võimalused edasiminekuks. Teadlikult harjutada, võtta aega ja märgata olemasolevat.

Vahel tuleb küll päevi, kui kukume alla tagasi, näiteks kulgemisest tormamisse. Kuid mida teadlikumalt ja järjepidavamalt harjutada, seda lühemad ja väiksemad need kukkumised on, ning saame ju nendegi eest tänulikud olla.

Mõnusat kulgemist ja rõõmu tundmist nii loodust kui loodusest!

Ain Mihkelson

Ülaltoodu mõtteid jagasin esmakordselt Äripäeva Meelerahu konverentsil 08.12.20.

Kosutav hingedeaja vaikusematk 2020

Kutsume Sind 14. novembril hingedeaja vaikusematkale.

Oktoobris ja novembris on siinkandis tähistatud hingedeaega.

Aega millal oodatakse koju esivanemate hingi. Sel ajal hoiti kodud puhtad, lärmakaid töid ei tehtud, naermine ja kisamine ei olnud lubatud.

Meie kõnnime sel päeval Kõrvemaa radadel, kuulame vaikust, naudime värve ja tervitame päikest.

Võtame päeva, et eemalduda igapäevasest mürast meie ümber. Püüame näha ennast suurema süsteemi väikese, aga olulise osakesena.

Rändamine looduses, kogedes ja vaadates endasse, aitab paremini tajuda ühtsust ümbritseva universumiga.

Lõunapausil täname ühiselt esivanemaid ja Maad, kes meid kannab. Päeva lõpetame hiljemalt kella kuueks mõnusa sooja söögiga.

Lisainfo

Kohtume Aegviidus kell 9.15 (saab tulla ka rongiga). Osalejatele saadame täpsema info mailile.

Tänupanus 60eurot.

Anna endast märku:

Kuni 09.11 (või kuni grupp täis saab) siin.

Küsimuste korral helista Ainile 50 19 580 või kirjuta ain.mihkelson@gmail.com.

Oled oodatud!

Ain Mihkelson ja Hembo Pagi

Kuidas ägedad asjad vahel iseenesest juhtuvad

Eellugu

Minu ettekanne kevadisel coachingu konverentsil oli just algamas, kui sain ootamatu kõne. Helistas võõras mees ja küsis Visioonirännaku järele. Tunnistasin ausalt, et koroonakriisi valguses ei olnud ma seda sellesse kevadesse või suvesse plaaninud. Võtsin siiski väikse mõtlemisaja ja sukeldusin konverentsi.

Mõni aeg hiljem mõtlesin teema peale uuesti. Meenus minu hea õpetaja Toomas Trapido ütlus trummirännakute kohta: „Kui kutsutakse, siis järelikult tuleb teha.“ Nii ütlesingi helistajale, et teeme ära. Juba varem oli üks teinegi tuttav märku andnud. Tegin veel lihtsa postituse Facebookis saimegi väikse pundi kokku.

Kohtume hiiemäel

Kerime aja mõni nädal edasi. Seisime kõik Paluküla hiiemäe jalamil, ühteaegu nii kõhevil kui põnevil. Nagu viimasel ajal kombeks, hakkas selgi korral vihma sadama. Kössitasime puude varjus, vesi krae vahele tilkumas, ja tegime avaringi. Et seejärel minna ringkäigule ümbritsevasse loodusesse. Pean tunnistama, et see oli füüsiliselt ja emotsionaalselt mõnusalt proovile panev kogemus. Vihm, tuul ja metsa vahel korralik sääskede pande puremas. Samas oli lootus, et see kõik peagi lõpeb.

Nii läkski. Mõni tund hiljem olime uuesti mäel, tegime mõnusa soojendava lõkke ja uhke avaringi. Et seejärel vaikselt loodusesse süüvida ja vaiksel häälel lõkke ääres viimased vestlused maha pidada. Ees ootas vaikuse päev, kus plaanisime olla ja liikuda sõnagi lausumata. Öö saabudes läksid osad telki tuduma, vapram Visioonirännaku ellukutsuja metsa puu alla istuma.

Teine päev

Hommik leidis meid värskete ja säravatena. Päike tuli välja ning linnud laulsid kiitust loodusele. Seni, kuni viimasedki tõusid, vaatasime niisama loodust. Ühel hetkel tuli isegi parmupill appi võtta, et viimanegi unimüts üles saaks. Peagi oli laager kokku pakitud, nii nagu polekski seal kedagi olnud. Õhtu osas kindlad plaanid puudusid – pidime jooksvalt vaatama, kuhu maandume.

Päev möödus mõnusas kulgemises. Liikusime läbi Kõnnumaa vanade metsade ja värskete tihnikute, jõudes lõpuks Keava rabani. Sealt tegime kerge tiiru tagasi ja võtsime suuna Loosalu järvele. Mõni tund hiljem tundsin korralikku väsimust ja ka tühi kõht andis endast märku. Oli ju tegu paastuga ja viimasest einest pea 24h möödas. Kombineeri see pika matkaga ja värske õhuga ning saadki hõreda tunde kätte. Nii ma mõtlesin endamisi, mille pagana pärast ma olen end jällegi sellisesse avantüüri mässinud. Ja et ma enam sedalaadi asju tulevikus ette ei võtaks.

Väike puhkepaus kivil andis õnneks jõudu juurde edasi minna. Peagi jõudsime Loosalu rappa, kus keerasime käidud radadelt kõrvale ja liikusime paljajalu läbi kanarbiku ja üle mätaste. See tekitas alguses korraliku vastupanu teistes, et miks me nii teeme ja on ebamugav jne. Kuna aga oli vaikuse päev, ei saanud keegi nuriseda ja ega nad vist olekski seda teinudki. Pärast oli teistelt kuulda, et see oli üks päeva meeldejäävamaid osi. Mõnus surin jalgades oli teraapilise mõjuga nii kehale kui vaimule.

Järveni jõudes ootas meid ees korralik lainetus ja mõnus tuule mühin. Kuna tegu on suurima rabajärvega Eestis, on tuulel ruumi küll, et lained liikvele puhuda. Meile see täitsa meeldis – rabas müttamine oli naha higiseks võtnud ja vesi mõjus kutsuvalt.

Hiljem järve kaldal päikese käes konte soojendades jõudis minuni kohale oluline sõnum. Heatahtlik sisehääl ütles kergelt irvitades: „Otsi mis sa väljast otsid, tõelise vastuse leiad sa enda seest!“ Sel hetkel kõlas see üsna ebareaalselt, kuigi praegu tundub täiesti loogiline. Panin sõnumi tallele ja liikusime edasi.

Õhtuks maabusime jällegi hiiemäele. Kuna oli pööripäeva õhtu, kartsin, et seal on suurem seltskond lõket tegemas. Õnneks olime vaid meie, puud ja linnud laulmas. Isegi sääski ei olnud eriti, tuul hoidis nad meist kenasti eemale.

Vaikides tegime lõkke ja nautisime mäelt avanevat vaadet ümbrusele. Varsti oligi aeg küps trummirännakuks, mis kõlas sel õhtul iseäranis mõnusalt, kandes meid vaimuradadele.

Öös on asju

Öö saabudes keerasid mõned end lõkke lähedale kerra, vapram siirdus jällegi metsa sääski toitma. Ise jäin üksi lõket valvama ja elus hoidma. Kuni poole ühe paiku öösel märkasin eemalt lähenevat autot. Mõne aja pärast jõudsid autoga saabunud kaks noort mäe otsa, juba eemalt hõigates: „Tere maausulised!“ Keerasin selle peale tahtmatult ringi- äkki olid viimati nimetatud salaja minu selja taha hiilinud. Polnud seal kedagi, ainul mina istusin.

Lõkke äärde jõudnud, selgitasid noored, et tulid lõkkega pööripäeva tähistama. Neil oli siiralt hea meel, et lõke juba põles. Lisasid vaid kaasa võetud puud ja peagi põles uhke ühine lõke, soojendades meie kõikide südameid. Sellest kujunes üks äärmiselt mõnus vestlus täiesti võõraste vahel. Lõkkel on lahe komme inimesi liita ja ühendada.

Ühel hetkel esitati ootamatu küsimus- kas ma olen selle kamba vaimne juht. Esimese hooga ajas see naerma ja tekitas hämmeldustki. Kui nad aga nii arvasid, küllap seal oma tõetera oli. Nii see jutt veeres, kuni nooredki lahkusid, ja jäin üksi öösse. Minu jaoks oli see üks mõnusamaid öiseid istumisi, kuulates vaikust kõnelemas ja lõket praksumas. Lõpuks saabus ka väsimus, kuid mingi jõud hoidis mind üleval. Tahtsin hommikul ärkajatele ja saabujatele lõkke elus hoida.

Värske hommik

Hommikul viie paiku saabusidki esimesed ning päev võttis vaikselt tuure. Tekkisid uued jutud ja teemad, mis hakkasid lahti kerima. Saabus ka mees metsast, käes uhke Visiooniotsingu sau, tuues mõnusa rahu endaga.

Nii me seal istusime ja muljetasime, kuni oli aeg hommikusöögi käes. Poolteist ööpäeva paastu oli teinud oma töö- tagasihoidlik söök maitses jumalikult. Lihtsad puhtad söögid tundusid sel hetkel kuningliku hõrgutisena, täites keha ja tehes kõhule pai.

Lõpuring

Visioonirännakut lõpetades tundsin tõelist rõõmu südames. Ütlesin ka teistele välja, et see oli nii äge, et tahaks kohe uuesti teha. Etteruttavalt võib öelda, et mõni päev hiljem tõi lahe kokkusattumus kutse järgmiste Visiooniotsingut toetama tulla. Seekord neljapäevast ja Eestimaa teise otsa, Hundiallikale. See on aga väärt eraldi lugu.

Mida osalejad kogesid?

Kogu eelnev jutt oli vaid asja väline pool. Mis toimub inimeste sees ja annab Visioonirännakule tema tähenduse?

“Ma olen täna olnud täitsa omas maailmas ja kõik rännakukaaslased on kogu aeg justkui veel minuga.

Kogu see aeg ma vist puhusin hinges lõkkele tänutunnet, sest mingil hetkel täna sain ma aru, et maailm ei vajagi väga palju midagi muud. See oli mul ilmselgelt meelest läinud, kui vabastava tunde see tekitab. Kõik muutub kirkamaks. Ma soovin väga, et sa jaksaksid ja tahaksid inimesi enda ümber ikka koguda ja neid oma elurada kogu hinge, südame ja meelte ja tarkusega üle vaatama ja uurima panna. Suur-suur aitäh, et olemas oled!“

Siiri Kirikal, 21.06.20

Pikemalt saad tema muljetest lugeda siit.


“Olin sellel nädalavahetusel teinud justkui nii vähe, aga kogenud nii palju. Sain juurde meelerahu, inspiratsiooni ja väge. Nautisin looduse jõudu ja loomulikku olemist. Tunnetasin, mis on päriselt oluline. Mõtted, mis visioonirännakul minuni jõudsid, sütitavad siiani. Olen tänulik.”

Aino-Silvia Tali, 26.07.20.

Pikemalt saad tema muljetest lugeda siit.


Lõpetuseks

Soovingi kõikidele mõnusaid kulgemisi, nii looduses kui tavaelus, just endale sobivas rütmis ja moel!

Millal järgmine toimub?

2020 sügisene Visioonorännak toimub 04.09-06.09.20.

Täpsemalt saad selle kohta siit lugeda.

Kui hing ihkab vabaks

“Kui tihti me lubame endal lihtsalt olla? Nii, et telekas või muusika ei mängi, midagi tegema ei pea ja kuhugi kiirustada ei ole vaja. Kuigi kodukontorist töötamine on kohati päris mõnus ja produktiivne, tundsin mingi hetk, et olen väsinud. Väsinud videokõnedest, veebi-seminaridest, virtuaalsest suhtlusest ja kiiretest ent üksluisevõitu päevadest. Hing ihkas vabaks – metsa matkama, rabajärve ujuma ja lõkke praksumist kuulama. Kui Ain mind nädalavahetuseks visioonirännakule kutsus, olin pikemalt mõtlemata nõus.

Planeerisime rännaku suvise pööripäeva nädalavahetusele. Kui kihvt on veeta metsas suve kõige valgem öö! Reede pärastlõunal Tallinnas rongi peale kiirustades ja veel teelgi tööalaseid telefonikõnesid tehes ei osanud päris täpselt aimata, mis mind ees ootab. Enne hiiemäele jõudmist lülitasin telefonil kõik teavitused välja. Kui eemale, siis ikka üleni.

Saabumine

Esimene õhtu tervitas meid tiheda vihmasabina ja sääsehordidega. Jõudsin juba mõttes endalt küsida, milleks seda kõike nüüd vaja oli. Oleksin ju võinud ka kuivas ja soojas linnakorteris niisama puhata. Õnneks on loodusel imeline võime hinge kosutada. Õhtune jalutuskäik suvises vihmalõhnalises metsas ja peale sadu lõkke ääres istumine rahustasid meeli. Hea oli olla.

Õppisin, et see on vana indiaanlaste komme minna mitmeks päevaks ja ööks loodusesse erinevatele küsimustele vastuseid otsima. Aini soovitusel kirjutasin kaasavõetud märkmikusse “lahtised mõtted peast ära” ja sõnastasin küsimused, mille järgmisel päeval rännakule kaasa võtan. Enne telgis kerra keeramist leppisime rännakukaaslastega kokku, et järgmisel päeval matkame Aini järel kambakesi koos, aga täielikus vaikuses (ja ilma söömata). Anname iseendale ja üksteisele aega, ruumi ja vaikust.

Rännak algab

Laupäeva hommikul ärkasime igaüks omal ajal, jõime lõkkel keedetud teed, pakkisime telgid kokku ja asusime teele. Tuleb tunnistada, et esialgu tundus üsna kummaline matkata neljakesi tundmatus metsas, niitudel ja rabades ilma sõnagi vahetamata. Samas oli kuidagi vabastav mitte midagi kontrollida, vaid lihtsalt olla, järgneda matkajuhile ja nautida loodust. Selline vaikuses kulgemine annab võimaluse jälgida tavapärasest tähelepanelikumalt, mis meie ümber ja sees toimub. Visioonirännakul otsitakse loodsest “märke”, aga mulle tundub, et need vastused tulevad tegelikult meie enda seest, kui vaid küsida ja päriselt kuulata. Looduses kulgemine annab võimaluse ilma taustamüra ja väliste segajateta mõtestada sügavamalt lahti teemasid, mis kuskil meie sees pulbitsevad. See on justkui intensiivne sisekaemus, milleks tavaelus aega, ruumi ja valmidust niisama ei teki. Kui pärastlõunal peale pikka matka karastavasse rabajärve hüppasime, tundsin, et olen rohkem kohal. Rohkem elus.

Õhtul laagripaigas tegime lõkke jälle üles, keetsime kuusevõrseteed ja lõpetasime vaikusekokkuleppe. Jagasime päevaseid emotsioone, aga polnudki vajadust palju rääkida. Kõik me vist olime tulnud rännakule, et vähem teha ja rääkida ning rohkem olla ja tunda.

Kuigi uni oli lühike (magasin sel ööl magamiskotiga lageda taeva all ja tegelikult hakkas mingi hetk kastemärja maa peal väga külm), oli hommikul tõeliselt hea ja kerge olla. Võtsime rännaku kokku indiaanitrummi madalate helivibratsioonide saatel. Tänasime universumi ja üksteist selle võimsa kogemuse eest. Ja kui hästi maitsesid peale paastu hommikusöögiks söödud õun, pähklid ja kodus küpsetatud leib! Tõeline pidusöök.

Tagasitee

Peale kahte ööpäeva metsas kulgemist oli Tallinasse tagasisõit pisut kummaline. Kuidagi ebaloomulik ja võõras tundus see linnakeskkond. Õnneks oli pühapäev ja ei pidanud kohe kuhugi kiirustama. Visioonirännakust soovitatakse “välja tulla” aeglaselt – ennast mitte tagant sundides, lastes kehal ja meelel veel puhata ja uue reaalsusega kohaneda. Olin sellel nädalavahetusel teinud justkui nii vähe, aga kogenud nii palju. Sain juurde meelerahu, inspiratsiooni ja väge. Nautisin looduse jõudu ja loomulikku olemist. Tunnetasin, mis on päriselt oluline. Mõtted, mis visioonirännakul minuni jõudsid, sütitavad siiani. Olen tänulik.”

Aino-Silvia Tali, 26.07.20

Tahan ka!

Kui tahad ka ise osa saada, siis 2020 sügisene Visioonirännak toimub 04.09-06.09. Täpsema info leiad siit.