Meeste oma aeg 2018

Tere Mees!

Kas Sul on mõnikord tunne, et tahaks lihtsalt Olla? Et oleks rahulik, aga tähenduslik ja tõeline aeg iseendale? Kus justkui ei pea suurt midagi tegema (kui palju sellist aega Sul üldse on?), aga teisalt toimub Sinu sees nii mõndagi, saad taipamisi, selgust ja hoogu edasiminekuks.

Sellise Olemise ruumi Sinu jaoks loomegi.

Selles on mõnusat lihtsat olemist, aeg looduses, higitelk ja meeste meelerännak ning vestlusi teemadel, millest tavaliselt rääkida ei saa.

Ei midagi üleliigset või peenutsevat. Me ei kutsu Sind ennast ületama (kuigi ka see võib juhtuda), vaid pigem tugevdama sidet looduse ja kõige lähedasema inimesega – iseendaga.

Aeg ja ruum ootavad Sind 8. juunil kella seitsmest 9. juunil kella neljani Preeriakojas Varbola lähistel. Nii jõuad laupäeval õhtupoole veel ka oma pere või sõpradega aega veeta.

Ööbime püstkojas- vajad vaid matti külje alla ja magamiskotti. Süüa antakse ka- teeme ise lõkke peal toidu valmis, mis annab iseäranis hea maitse söögile.

Osaluspanus 110-130EUR- vaata enda võimaluste järgi.

Grupi suurus kuni 12 inimest.

Registreerimine ja lisainfo: ain.mihkelson@gmail.com, 50 19 580.
Kui kõnetab, anna endast palun märku hiljemalt 5. juuniks.

Ruumi hoiavad Ain Mihkelson ja Toomas Trapido, kes on sedasorti asju omajagu teinud ja tahavad nüüd teha midagi ainult meestele ürgomast.

Rappa õppetundide järele

Möödunud nädalal sai käia kolme erineva seltskonnaga rabas ja osadega ka pärast mõttetööd teha. Iga jumala kord sadas vihma, nii mõnigi sai rohkem või vähem märjaks ja veidi külmagi. Kuid kõigest hoolimata olid kõigil pärast näod naerul ja tuju hea.

Mis me siis õppisime nende matkade käigus?

Paljudel on lapsepõlvest sisse jäänud hirm rabade ees. Et äkki vajun sisse ja upun ära või juhtub midagi muud hullu. Tuleb karu vastu või nõelab uss. Ei juhtu tegelikult hullu midagi, kui vaatad kuhu astud ja lähed. Esimene kord on võibolla hea võtta kaasa keegi, kes on rohkem rabades käinud ja oskab juhendada. Järgmine kord saad juba ise hakkama kui julgus lubab. Just nii nagu tavaelus.

Oluline on hea ja õige varustus- kummik sooja sokiga on üle prahi, linnaking aga tagab mõnusa märja kinga täis rabavett- tasuta spaa omast käest. Kuid esimest korda asju tehes on täiesti normaalne, et sa veel ei tea, mida vaja läheb ja mida mitte.

Märjaks saamine- nagu üks osalejatest targalt mainis- ta ei saa aru, miks inimesed kardavad märjaks saada. Pärast saad ju end ära kuivatada kodus või lõkke ääres. Eks ma ise olen samasugune- pelgan märjaks saada. Ei mäletagi, millal ja miks selline kartus tekkis. Lastena jättis see meid ju täiesti ükskõikseks ja tekitas arusaamatust, miks vanemad märgadest riietest või kummikutest nii suure numbri teevad.

Väike veetakistus

Ei ole midagi paremat, kui väikesele hirmule vastu astuda. Pärast tunned, nagu oleks midagi suurt ja olulist ära teinud. Ükskõik kui väike see siis teistele tunduda võib- oluline on, et sa ise õpiks ja kasvaks läbi väiksematele hirmudele vastu hakkamise. Teiste arvamusel pole mingit tähtsust.

Looduses ja eriti rabas viibimine toob su kohale. Eriti mõtetest, on need siis töö või eraelu mõtted. Kui sa ikka hoolega pead jälgima kuhu astud, ei ole mahti igasuguseid (mure)mõtteid mõlgutada. Tavarutiin kaob justkui iseenesest kuskile mujale ja asemele tulevad rahu, rõõm ja helgus looduse ning iseendaga kontaktis olemisest.

Võta looduses aega niisama istumiseks ja looduse ning iseenda jälgimiseks. Ehk siis vanameister Fred Jüssi sõnul molutamiseks. Uuringud on näidanud, et inimesed, kes võtavad regulaarselt ja teadlikult aega molutamiseks, on efektiivsemad kui need, kes pidevalt rähklevad.

Lõkke ääres omasugustega päris vestluste pidamine olulistel teemadel on midagi, mis teeb hinge rõõmsaks. Nii et pärast tunned mõnusat tänutunnet kaaslaste ja elu enese vastu. On ju lõkkesse vahtimine ja lõkke ääres jutustamine meisse aastatuhandetega geenidesse talletatud. Patt oleks arvata, mõnisada (Eestis veel vähem) aastat tsivilisatsiooni selle välja on uhtunud.

Kõige olulisem aga- pärast on tõesti hea olla ja ka järgmistel päevadel. Nii mõnigi kirjeldas, et ta pole end tükk aega nii hästi tundnud nii sel kui  järgmisel päeval.

Teel rappa

Nii et kui mure kipub võimust võtma, võid vabalt kasutada eestlaste ütlust- mine metsa! Või siis rappa.

Olge terved!

Toidupangaga rabas

Augusti lõpus sai Toidupanga inimestega tehtud üks mõnus päev looduses. Eesmärk oli korraks aeg maha võtta, puhata ja seejärel juba mõelda, kuidas saaks veel paremini. Kuidas jõuda rohkemate inimesteni ning teha oma tööd paremini.

Saime käia nii rabas kui ronida suure kivimüraka otsa, teha mõnusa ampsu Pieti kodus kui tähistada ka Marie sünnipäeva.

Peale ametliku osa ehk väikese mõttekoja lõppu tehti meile ka mõnus tiir Kolga mõisas.

Kõige rohkem inspireeris mind aga ikkagi Toidupanga inimeste soov aidata ja oma tegevusega leevendada teiste kannatusi. Jõudu ja jaksu teie tegemistesse!

 

 

Rabas nägijaks- Kerttu muljed Visioonirännakust

Tipi ja higitelk Visioonirännakul

Ain kutsus mind ükspäev rappa. Et nad lähevad Visioonirännakule ja kas ma tahaksin ka nendega kaasa minna. Minus tärkas koheselt uudishimu ja ma ei kahelnud vist küll hetkekski, enne  kui oma jah-sõna ütlesin. Mind on sellised põnevad tegemised ikka huvitanud. Mis siis muud, kui hakkasin põnevusega juunikuud ootama.

Visioonirännak on preeriarahvaste ilus ja oluline komme juba sajandeid. Indiaanikogukonnaliikmed  irdusid mõneks päevaks teistest, et loodusesse minna ja sealt siis elu edasiviivate vastustega tagasi tulla. Kokkuvõtvalt võin öelda, et tulin ka ise rabast välja tunduvalt puhanuna, uute ideede, kõva selguse ja arusaama ning värske motivatsioonilaksuga.

Ainuüksi looduses olemine ja nutiseadme täielikult offline lülitamine on juba iseenesest hea. No ausalt ei mäleta, millal ma viimati midagi nii julget tegin, et end kolmeks päevaks telefonist vabatahtlikult lahti ütlesin. Looduses olemine puhastab meelt ja aitab mõtteid koondada ning künnab hea pinnase, et küsimustele vastuseid saada. Mürast ja segavatest faktoritest eemalolek on tõeline õndsus.

Rännaku mõte on laias laastus saada vastuseid. Vastuseid töö- või eraelu probleemidele ja küsimustele. Üheks oluliseks märksõnaks on endaga olemine. Linnakära ja kiire elutempo hägustavad pilti nii teistest kui endast ja keskkonnast meie ümber. Vahel on hea ära käia. Ja kohe päriselt ära käia, et ikka sügaval looduses ja ilma üleliigse tehnoloogia ning mürata.

Räätsasid valmistamas Visioonirännakul

Elasime kogu grupiga selle kolme päeva jooksul tipi indiaanitelgis, tutvusime omavahel, kolasime mööda Raplamaa ilusat loodust ringi ning võtsime vastu, mida loodus meile andis. Kogu ettevõtmisel oli olemas küll raamistik, kuid see ei olnud range päevakavaga ning andis piisavalt voolavust ja võimaluse meeliülendavat kulgemist nautida. See on moodsas maailmas tõeline kunst – korraldada grupiüritus ja lasta sellel siis lahti rulluda nõnda, et kõigil on hea. Ilma igasuguse sunduse või kiirustamiseta.

Kolasime ja lihtsalt olime rabas, tegime läbi ühepäevase paastu, meisterdasime rabas seiklemiseks räätsasid, sõime peale visioonirännakut imemaitsvat indiaanitoitu nimega „kolm õde“, magasime ühiselt telgis ja individuaalselt rabas, vestsime jutte, laulsime imelisi väelaule ja käisime traditsioonilises indiaanlaste higitelgis. Higitelk on ehk kõige sarnasem eestlaste poolt armastatud suitsusaunale, kus indiaanirahvas end visioonirännakuks ette valmistas. Telgi keskel asetseb tulease, mis on ka ainsaks valguseallikaks. Telgis lauldakse, mõeldakse palveid ning räägitakse jutte. Saadav kogemus on (hinge) puhastav ja vägev.

Rabas Visioonirännakul

Visioonirännaku haripunkt oli kindlasti laupäevaöine raba. Olime endale eelmisel päeval sobilikud kohad juba välja vaadanud, mina sättisin end näiteks ühe väikese lauka äärde. Võitlesin veidi näljaste sääskedega, kuulasin loodust, nautisin vaikust ja värskust ning suikusin siis ööpeale tegusasse unne. Ärkasin varahommikul kell 4:47 koos vastusega küsimusele, mille olemasolust ma olin (tagasi vaadates) küll teadlik, kuid mida ma polnud endale tolle rännaku raames tegelikult esitanud. Kogemus oli vaieldamatult imeline, sest end tundes, oli just see küsimus see, mis mind ikka ja alati on aastate jooksul piinanud. Ja seal rabalauka ääres sain ma sellele vastuse.

Aitäh Ain ja Marko! Väga äge oli.

Loo autor: Kerttu Kongas

Peatoimetaja / Editor-in-Chief

Ajakiri Director

 

Järgmise Visioonirännaku kohta leiad infot siit.

 

Puhkus- kuidas päriselt puhata?

Kuidas teha endale üks meeldejääv ja jõudu andev puhkus?

Käes on aeg, kui paljud inimesed puhkavad või on seda kohe tegema hakkamas. Ja kuigi puhkamine tundub imelihtne, tasub veidi mõtiskleda, kuidas teha seda nii, et puhkus:

  • oleks üks mõnus ja rõõmus kogemus,
  • annaks jõudu järgnevaks aastaks,
  • puhastaks meele töömõtetest,
  • oleks meelde jääv, nii et ka vanuigi tooks naeratuse näole sellele tagasi mõeldes.

Aktiivne või passiivne?

Alustuseks võid mõtiskleda, milline on sinu igapäevane elurütm ja millest sa tavaliselt puudust tunned?

Kui sinu igapäeva elu on täis rabelemist, palju uusi elamusi, kogemusi, inimesi, kohtumisi ja tegutsemist, siis võib olla hea võtta aeg maha ja minnagi kuskile looduse vaikusesse. Soovitavalt üksi ja ilma sidevahenditeta välismaailmaga. Või siis võtta kaasa pere või mõned lähedased sõbrad ja koos nendega teha üks mõnus mitmepäevane matk ja telkimine looduses.

Kui sinu elu on aga suhteliselt üksluine, kulgedes töölt koju ja uuesti tööle, siis tasub mõelda vastassuunas, otsides uusi kogemusi:

  • Uued kohad- Eestiski on veel palju avastamata kohti, nii et ei pea kuskile kaugele reisima. Matkakohti võid vaadata näiteks siit.
  • Loo midagi uut oma kätega- olgu selleks vibu tegemine pojale või nukk tütrele, saviga voolimine või joonistamine, pingi meisterdamine koju või luuletuse kirjutamine.
  • Aita kedagi mis iganes moel- mine kasvõi sõbrale appi puid laduma või marju korjama.
  • Õpi midagi uut- võta mõni kursus teemal, mis sind on alati paelunud aga milleni sa pole jõudnud, õpi selgeks mõne lihtsama pilli mängimine, käsitöö tehnika, malemäng, haiku või lühiloo kirjutamine, lühikursus fotograafiasse. Mis iganes sind kõnetab.
  • Tee midagi sellist, millest oled unistanud aga pole kunagi julgenud ette võtta- ekstreemsema variandina näiteks langevarju hüpe või esinemine võõrale seltskonnale, pehmema versioonina rabajärves ujumine ja/või öö (üksi) metsas veetmine.
  • Uued muusikaelamused- paadunud rockifännina külasta ooperit või vastupidi, proovides erinevaid stiile;
  • Uued maitsed- proovi toite, mida sa kunagi enne pole söönud, valmista koos sõpradega eri rahvaste toite ja jaga muljeid;
  • Uued kultuurielamused- kino asemel mine teatrisse või loodusesse, vaheta oma lugemisžanrit raamatute puhul jne;
  • Proovi mõnda uut spordiala- olgu selleks discgolf, SUP’i matk, tõukerattaga looduses liikumine vmt lihtsama ala, millega saad kohe alustada. Lisa võid vaadata näiteks siit ja siit.

Kui sinu elus on aga nii sebimist kui üksluisust, siis on ilmselt hea mõte teha mõlemat. Ehk siis võtta nii aeg maha ja minna metsa mõneks ajaks, et oravarattast välja saada, kui pühenduda ka uutele kogemustele.

Kuna tavaliselt on puhkus enam-vähem aastaringi keskel, võiks see olla ka aeg, kui mõtiskleda oma elu üle. Kuidas sul see aasta läinud on? Millised soovid ja eesmärgid on täitunud? Mis on veel ees? Mida tahaksid oma elus rohkem või vähem näha? Kuidas saad ennast ja teisi toetada isiklikus arengus? Rahulikus keskkonnas tulevad sedalaadi küsimustele ka vastused lihtsamalt.

Aja muutuv iseloom puhkusel (ja elus üldse)

Ajaga käib kaasas huvitav fenomen- kui sinu puhkus on täis erinevaid sündmusi, ettevõtmisi ja kogemusi, siis möödub puhkus linnutiivul. Kuid hiljem tundub, et oli maru äge ja pikk puhkus. Kui sinu puhkus on aga rahulik kodus või suvilas istumine, siis tundub puhkus ise pikk ja võibolla isegi veniv. Kuid hiljem tundub, et see möödus maru kiirelt ja polegi nagu midagi meenutada.

Mulle endale meeldib mõelda, et tahaksin elu elada nii, et igast aastast, sealhulgas ka puhkustest, oleks midagi, mida vanaduses rahulolevalt meenutada.

Siinkohal lõpetuseks paar ideed meie poolt, mida sel suvel ja sügisel saaksid uutmoodi teha:

  • Kui tahaksid aja looduses maha võtta aga üksi ei julge või oska, siis üks variant on meiega ühineda 01-08.08.17 toimuval matkal “Teekond iseendasse”- lisainfot leiad siit.
  • 08-10.09.17 toimub 2017 Visioonirännak- lisainfot leiad siit.

Mõnusat puhkust kõigile!

Ain

Visioonirännak- nii ja naapidi

Visioonirännak- mis värk sellega siis on?

Keeruline küsimus. Ühelt poolt on kõik see väline, mida saab sõnadega kirjeldada:

  • Vaikne segamatu aeg iseendale puhta looduse poolt loodud toetavas keskkonnas;
  • kerge eneseületus öises metsas viibimise ja paastu näol;
  • hea seltskond, kellega koos arutada teemadel, mida sõprade või tuttavatega tavaliselt ei tee;
  • paast, mis teeb maailmataju oluliselt teravamaks ja laiemaks;
  • indiaani higitelk, kust väljudes on tunne, nagu oleks uuesti sündinud;
  • laulud ja trummimäng, mis tõstavad ja muudavad teadvuseseisundit;
  • tähistamine Visioonirännaku lõpus lihtsa, kuid äärmiselt maitsva indiaanipärase söögiga;
  • mõnus rahulolu ja rõõm Visioonirännaku lõpus ning uus energia edasi toimetamiseks.

Ja teiselt käib Visioonirännakuga kaasas ka midagi, mida mina ei oska sõnadesse panna. See on umbes sama, kui üritada kirjeldada kellelegi, mis on seks, kui inimene seda ise pole kogenud. Saad ju rääkida, kuidas asi välja näeb ja mis tegevusi teed, kuid sisu ja kogemus ise jääb edasi andmata.

Poeetiliselt väljendudes võiks seda kirjeldada kui ruumi, kus saad enda südame või hingega uuesti ühendust, puhastad meele mõtetest ja lased üleliigsed emotsioonid minna, laed täis enda akud ja saad ühenduse oma väega.

Mida osalejad rääkisid?

Südant soojendav oli kuulda osalejate tagasisidet. Mõned märksõnad, mis mul nende juttudest meelde jäid:

  • Puhas kohalolu ja hetkes oleku tunne. Sain jõudu, millega saab järgmised pool aastat edasi põrutada.
  • Teise päeva hommikul tuli ridamisi taipamisi, mida edasi teha, mille peale enne ei olnud tulnud.
  • Kõik oli täpselt nii nagu olin unistanud ja ette kujutanud.
  • Mõteteta olek ja päikesetõusu imetlemine väga ilusas rabas.
  • Märgid vastuseks oma küsimusele ja ilus loodus.
  • “Ilu otsas istumine” heas mõttes, kus justkui ei juhtunudki midagi.
  • Miski ongi mu sees kuidagi korrastunud selle rännaku tulemusena.
  • Selguse teke ja vastuste saamine oma küsimustele.

Nägudelt võis aga kõigi puhul välja lugeda rahu, selgust ja rõõmu. Ja veidike väsimust ikka ka ka- nii paast, higitelk kui öö metsas ja rabas on kehaliselt omajagu mugavustsoonist väljas.

Visioonirännak- mida ma ise kogesin?

  • Inspiratsooni osalejate lugudest ja sellest, kui erinevad ja lahedad me inimestena oleme. Igal ühel meist on omad tugevused ja eripärad, mis kokku mängides moodustavad palju ägedama ansambli, kui lihtsalt liidetavate summa.
  • Rahu ja rõõmu inimestega koos ja looduses viibimisest- inimesed muutuvad looduses kuidagi palju loomulikumaks ja avatumaks, kui igapäevases oravarattas viibides.
  • Selginemesi ja taipamisi- nii mõnedki teemad said selgemaks, küsimused vastused ja meelde tuletati ka olulised teemad, mille oled igapäevases rabelemises ära unustanud.
  • Sügavaid vestlusi, mis kõnetasid ja puudutasid sügavamat osa minus.
  • Mõnusat rahulolu ja õnnetunnet peale Visioonirännakut- oleks justnagu midagi suurt ja olulist ära teinud, nii et süda laulab ja hing on rahul.
  • Tänutunnet kõigi osalejate ja looduse vastu- ilma nendeta poleks saanud ei Visioonirännak sündida ega poleks ka elu, kui loodus meid iga päev ei toetaks.

Millal on järgmine Visioonirännak?

2017 viimase Visioonirännaku teeme 08-10.09.17. Lisainfo leiad siit.

 

Lõpetuseks tahangi tänada kõiki, ilma kelleta see poleks saanud juhtuda:

Marko ehk Pool Põtra Preeriakojast, kes lõi ruumi ja tõi indiaanitarkuse meieni;

Kuldar, kes toetas meid keskkonna loomise ja hoidmisega, täites ühtlasi ka auväärset tulehoidja ja kivitooja rolli higitelgis;

Anna-Liisa, kes viis meid helidemaailma;

Kõik teisedki kaasalööjad, kes oma olemuse ja avatusega lasid sellest sündmusest kujuneda midagi enamat, kui silmaga välja paistab.

Päikest ja rõõmu!

Ain

 

Looduscoachinguga liikvele

Nüüd võin öelda, et olen looduscoachingut valmis pakkuma ka laiemale seltskonnale. Katsetused on tehtud, õppetunnid saadud ja arvesse võetud. Mitte et looduscoahcing küll kunagi päris valmis saaks. Tegu on väga individuaalse protsessiga, mis sünnib koha peal, sõltudes inimesest, loodusest, ilmast ja kes teab veel millest.

Looduscoaching- senised muljed:

See tõesti töötab, iga kord omamoodi. Siin kehtib enim põhimõte, et iga inimene saab just need vastused ja kogemuse, mida tal on hetkel vaja ning milleks ta on valmis. Ei pea kartma, et äkki läheme liiga “sügavale” või minuga tehakse midagi, mida ma ei taha. Iga inimesega läheme just nii kaugele, kui ta on sel hetkel valmis. Seda ka sõna otseses mõttes- senised matkad on jäänud 5-16km vahele.

Sama päeva õhtuks ära parem muid üritusi planeeri. Inimesed on üldjuhul üsna mõnusalt väsinud, nii vaimselt kui füüsiliselt ja tahaksid pigem rahulikult olla.

Õppetunnid, kuidas looduscoachingust võimalikult palju saada:

  • Tule kindla ja selge küsimuse või taotlusega- nii on ka tõenäosus sel hetkel vajalik vastus saada mõõtmatult suurem.
  • Kui sa aga ei oska küsimust sõnastada, kuid südames tunned, et midagi on vaja, siis see on ka ok. Küll me selle küsimuse koos ära sõnastame.
  • Võimalusel söö eelneval õhtul kergelt ja varakult, et saaks magama kerge näljatundega.
  • Õhtul enne magamaminekut võid juba ette kujutada lahedat homset päeva ja end õigele lainele viia.
  • Kui vähegi võimalik, mine varem magama- siis, kui keha annab märku, mitte ära hoia end üleval tavalise ajani.
  • Telefon jäta võimalusel autosse või Aini kätte- siis ei sõida muu mailm sinu mõtteprotsessi sisse.
  • Tee endale järgmisel päeval kokkuvõte toimunust- mida mõtlesid, tundsid, kogesid.
  • Pane järgmiste päevade jooksul tähele, mis toimub sinu sees ja ümber. Vahel tuleb veel järgmistelgi päevadel vastuseid või uusi ideid.
  • Samuti on hea nädala pärast järgmine kokkuvõte teha- siis on saanud mõtted settida ja ideed koguneda.
  • Pane tähele, mis su unedes järgmistel öödel toimub ja mida need võiksid sinu küsimuse või praeguse elu kohta öelda.

Vajalik varustus:

  1. Kergem söök ja soe jook termosega või joogivesi;
  2. Varupüksid, sokid ja jalatsid igaks juhuks (kui kotti mahub);
  3. Pleed vmt istumise alla võtmiseks;
  4. Märkmik ja pastakas;
  5. Kummikud või vettpidavad saapad ja soojad sokid nende sisse (sügis-talvisel hooajal).

“Katsejäneste” muljeid

„Terve päev Ainiga oli meeldiv, kogemusterohke ja ülimalt kasulik. Ain oskas õigete küsimuste ja meetoditega minus parima välja tuua: 1) paremini selgeks mõelda oma unistatava elu ning vaheetapid sinna jõudmiseks 2) viis mind paremini kokku oma unistusega emotsionaalselt, visuaalselt ja mõõdetavalt. Lisaks rääkimisele ja kirjutamisele kõndisin oma enesekindlas seisundis pika perioodi vältel, peale selle viis ta mind kokku minu tuleviku-minaga, kellelt sain palju häid näpunäiteid oma praegusele minale. Kogu päev oli intensiivne, kuid seikluslik ja mänguline. Mitte kordagi selle aja jooksul ei suutnud mõelda muule kui vaid kogetu sisule endale.

Päeva kokkuvõtteks sain endale võimustava loosungi, mida saan kasutada igas eluvaldkonnas – mis annab mulle jõudu juurde. See ei olnud taotluslik, kuid see kujunes nii. Peabki jätma midagi ka elu kanda. Looduskeskkond mõjus rahustavalt ja aitas meelt hoida praeguses hetkes. Ette sai võetud veel värske suplus, mis oli karastav.

Soovitan oma isiklikust kogemusest kindlasti Aini ja tema “looduscoachingut”. Ain on metsas sõna otseses mõttes omas elemendis ja ta on suurepärane coach. Ain = looduscoaching“

Risto Sulu

Partner

HT Coaching


“Esialgu tundus mulle 6-tunnine matk koos coachinguga päris suure väljakutsena. Mida ma nii kaua oskan rääkida? Üsna pikk jalutuskäik tundus ka olevat. Õnneks päike paistis ja otsustasin lasta sellel päeval juhtuda. Hiljem selgus, et õige oligi minna ilma suuremate eeldusteta, võttes kaasa oma teema ja püüdes kohal olla. Veel järgmisel päeval olin kui puuga pähe saanud. Tänu Aini osavale juhendamisele käisin ära päris sügaval ja kaugel enda sees. Polekski arvanud, et sealt enda jaoks nii palju uut ja huvitavat leian. Sain ka mõnusa väsimustunde, tonne värket õhku, kauneid looduspilte ja eelkõige kontakti oma sisemise tarkusega. Kõik eelnevad kahtlused, kas selline “rännak” ka midagi annab olid hajunud juba üsna matka alguses. Julgen seda kindlasti kõigile soovitada, kes otsivad ennast või oma teed ja tahavad seda teha veidi erilisel viisil.”

Triin Juhanson

Psühholoog

Life Event OÜ


“Paremal pool tõusev päike, vasakul pool juba kahanemise kaare võttev kuu – sellises kaaskonnas sõitsin eile rappa.
Küsimusi ja vastuseid otsima. Veidi teistmoodi, kui tavaliselt.
Kui Ain tegi mulle ettepaneku tulla looduscoachingu testosalejaks olin pikemalt kõhklemata nõus. Jah, vaikselt iseendas kuulatades tulevad vastused meieni ka päris üksi olles, ent usaldusväärse inimese poolt toetatud rännak on vahel vägagi kosutav.
Ma teadsin, et tuleb tore päev, aga ma ei osanud ette näha nii põhjalikku restarti. On väga vabastav olla valmis mittemillekski ja lubada sel kasvada kõrgustesse ja kaugustesse, nii sees kui väljas. Esialgu ju võib tunduda, et mis seal siis nii väga ikka – kõnnime ja räägime. Sellepeale aga kihistab Pealik kelmikat naeru ja keerab mind sulatades ja kiht-kihi kaupa lahti keerates tasapisi volüümi juurde. Kõik see toimub vaheldumisi Aini poolt suunatud iseenda juurde tagasitoovate küsimuste, mõtiskluste ja märkamiste kaudu. Peenemast peenemalt imbub koos rabaõhuga rakkudesse uus alge.
5 tundi hiljem parkla poole kõndides paneb Ain rännakule punkti küsimusega – mis vahe on rappa läinud ja sealt väljunud Herdisel.
Hmm. Ma jätsin maha hulgaliselt mitte mind ja leidsin julguse väljendada üha enam oma tõelist olemust. Jah, see teeb mind haavatavamaks, ent seegi peidab lähemal vaatlusel endas usku, toetust ja jõudu. Ma olen valmis edasi liikumiseks, avastusteks, jagamisteks ja läbi iseenda uue loomiseks.
Tänan kitse, kägu, lepatriinut, konna, tundmatuks jääda soovinud sulgede omanikku, jutukat lindu ja kõiki teisi pohlavarte sees krabistajaid vastuvõtmise ja assisteerimise eest!
Tänan Loojat helde juhatuse eest ja Oktoobriemandat väärilise ilma eest!
Kõige suurem tänu aga Sulle armas Ain, et loovutasid oma päevast mulle nii suure tüki, et tunnistasid oma hoolealust hinnangutevabalt, et oskasid küsida ja vaikida, et ajasid kripelduste jälgi, et oled nii sina ise, et oskad luua, hoida ja jagada sidet loodusega! Elagu kasvamist toetav labor –http://kasvulabor.ee/

Herdis Elmend

Urbanistlik Kunksmoor


„Kõigepealt aitäh toreda päeva eest!  Seda väikest juhtme väljatõmbamist oli hädasti vaja.

Kuigi rabasse sai mindud esialgu ilma konkreetse probleemi või murekohata, suutsid sa ikkagi kuidagi neid asju korraldada, et mingid teemad hakkasid hargnema.  Ega ma kõiges veel selgusele pole jõudnud ja usun et peaks veel sügavamale kaevuma. Kuid juba see mis paberile sai, on päris põnev ning  vajab veidi mõtisklemist ja analüüsimist.  Lõppkokkuvõttes on kõik ikkagi lihtne ja loogiline, ainult meie igapäevane rabelemine viib selle fookuse ja tasakaalu paigast ja keeruliseks läheb selle kõige haldamine.

Tehnika mida kasutasid oli huvitav ja etteaimamatu,  mis on selles mõttes hea, et välistab võimaluse anda „õigeid“ vastuseid ja seeläbi iseennast ära petta!

Koht oli äge ja raba tundub selleks tõesti hästi sobivat,  tekkis kohe mõte, kuidas see kõik veel talvel olla võiks.“

Liina Sadrak

Äriprotsesside juht, juhatuse liige

Inbank


Kui teema tundub sulle huvitav, kirjuta Ainile.

Rõõmsate kohtumisteni!

Ain

2016 Visioonirännak- osalenute muljed

2016 Visioonirännak õnnistas meid nii ilmaga kui hea seltskonnaga. Allpool on osalejate muljed 2016 sügisel toimunud Visioonirännakust. Lisaks saad Aini muljeid lugeda siit.

Meelike Paalberg:

“Siirad tänusõnad Sulle veelkord väga mõnusa, meeldejääva  ja laheda rännakunädalavahetuse eest! Väga hästi olid osalejad valinud: kõik sobisid omavahel hästi kokku, ei mingeid pingeid, emotsioone ega hinnanguid.

Mõtlesin, et lasen oma mõtetel-tunnetel üle öö natuke settida ja vaatan, et kas täna hommikul on sama tunne kui eile ja siis jagan Sinuga oma tagasisidet :). Peaaegu et uskumatu lugu, aga tunne oli endiselt sama  „kerge“ ka täna hommikul. Ma ei oska seda tunnet kuidagi teistmoodi nimetada kui „kerge“. Püüdsin eile ka natuke tagasi vaadata, et mis hetkel ma esmakordselt seda kerguse tunnet tajusin / teadvustasin, kuid täpset momenti ei taastanud ja see vist polegi nii tähtis.

Minu eredaim elamus oli kindlasti higitelk ja higitelgi tseremoonia: vabastav, kirgastav, siiras, aus, ehe, mõnus. Võiks vist ka lisada, et sõltuvust tekitav ? Higitelgi teisel ringil mul toimus mingi imeline koormast vabanemise tunne, lõi selgeks ja klaariks kogu olemise.  Raske on seda sõnadega seletada, nagu rahu oleks teinud iseendaga ilma  sisevestlust pidamata. Kooslaulmisel on kindlasti  selles oma osa – väga väestav ja liitev tegevus, armas ka.

Kuigi seekord ei olnud ma kaugeltki mitte valmis üksi metsa jääma (isegi teistega koos olles said hirmud-kartused võitu),  siis pehmematel asjaoludel ma seda väljakutset endale edaspidiselt ei välista.  Juunis –juulis esimene katse metsa jääda oleks mulle kindlasti jõukohasem ülesanne.

Aga täna olen ma lihtsalt tänulik, et elu minu teele sellise nädalavahetuse nende inimestega ja nendel asjaoludel tõi. Olen tänulik, et sain kogeda neid tundeid, mida tundsin ja tunnen. Tänulik, et olen täna kogemuse ja teadlikkuse võrra rikkam. Olen lihtsalt tänulik ja rõõmus!

Päikeseliste tervitustega töölaua tagant, Meelike”

Priit Ärmpalu:

Kõik see algas aastal 2013, kui ma suurelt panganduse rattalt maha sain. Siis ei julgenud ma selliseid samme astuda. Nüüd ma olen taaskord elutee punktis, kus tekib soov otsida vastuseid sügavamatele küsimustele.

Palgatööd tehes, rutiini nautides ja mõnes mõttes ka mugavustsoonis olles ei teki sul aega ja võimalust mõelda selliste asjade peale, mida sa elult tegelikult tahad või mida sa oled siia ilma tegema tulnud. Kõik on just kui olemas ja elu hea, kuid hing ihkab enamat.

Aini on mul rõõm lähedalt tunda juba 15 aastat. Olen tema tegemisi jälginud ja neile kaasa elanud. Tema Visioonirännak on täpselt see mida vajad, kui on soov rutiinist välja tulla, ennast proovile panna ning sügavamatele küsimustele vastuseid otsida.

Minule Aini Visioonirännak väga meeldis. Seal sai end tõsiselt proovile pandud. Kadus ajataju, soov nutitelefoni vaadata, ei näpistanud nälg ega seganud öine külm. Kõige selle juures tegelesid hoopiski iseendaga.

Visioonirännak andis mulle väga hea ja mõnusa tunde ning mis kõige olulisem, õppisin end paremini tundma. Mõned küsimused said vastuse ja teatud teemad kinnituse.

Soovitus kõigile, kes järgmine kord planeerivad nädalavahetuse puhkust spaas. Võib olla oleks õigem ja kasulikum võtta ette üks Visioonirännak.

Lisaks olin pooleteist päevaga kaks kilo alla võtnud, see on ka mega :)”

Risto Sulu:

“Visioonirännak oli sügav ja imeline rännak iseendasse, oma lättesse. Kogu rännaku jooksul oli tunda tugevat kogukonna toetust. Imestasin pärast naastes, et kuidas on võimalik, et ühe ööpäeva jooksul kaob ajataju täiesti ära – aga see juhtus. Ainult loodusrütmide järgi sai aru, mis päeva osaga tegu. Tegevused, lood, ühine olemine – see kõik võimaldas olla täielikult hetkes. Kellel on huvi ja julgust, sellel soovitan kindlasti veeta rabas öö. Taotluse olemasolul ja meele vaigistamisel võib loodus vastata su küsimustele huvitaval moel. Nii sain mina läbi isikliku eneseületuse endale rännakult huvitavaid vastuseid. Pole kunagi paastunud, aga rännaku jooksul tegime ühepäevase paastu. See oli raske, kuid kohapeal valmistatud tee, väelaulud ja kogukonna toetus toetavad sind ja sa oled sellest üle. Selle võrra on järgmise päeva hommikune söök seda meeldivam ja tegelikult on su keha sulle pärast tänulik, et lubasid tal päeva puhastuda. Uskumatu, mida kõike on võimalik ühe päeva jooksul looduses meeldivate inimeste ning iseendaga olles kogeda.

Tänan sind, Markot ja Kuldarit imelise rännaku eest!”

Loosalu rappa ja tagasi

“Õnne juurde ei vii ühtegi teed. Õnn ise ongi tee.”

Buddha

Nädalake tagasi läks üks väike rõõmus seltskond mõnusale matkale. Ilm oli suviselt ilus- päike paistis, sooja oli üle 20C ja puhus korralik tuul. Jahutades just parasjagu ja hoides sääsed piisavalt kaugel.

Rabas päilkest tervitamas
Rabas päilkest tervitamas

Alustasime reipa sammuga, kõlas nalja ja naeru. Kuna ilm oli aga imeliselt suvine, ei saanud me kuigi kaugele. Naisinimestel oli vaja nina päikese poole keerata, tagakülg maha sättida ja lasta päikesel enda nina paitada.

Kord uuesti liikuma saanud, saime parasjagu naha soojaks, kui olimegi juba järgmises peatuskohas. Sedapuhku sai rabajärve sisse karatud ja pehmes rabavees sulistatud. Mõne jaoks oli see külm, mõnele täpselt paras. Kuid kõik olid ühel meelel, et peale suplust oli hea värske olla.

Järgnes matka kõige pikem osa, kus siirdusime läbi raba metsa, sealt aasadele ja lõpuks Paluküla mäe otsa. Enne tippu jõudmist aga rabati meid teelt maha. Metsmaasikaid oli tee ääres nii palju, et osad meist ei saanud tükk aega liikuma.

Lõuna Palukülas
Lõuna Palukülas

Lõpuks jõudsime siiski ka Paluküla mäe otsa. Siin oli täpselt paras aeg väike söögipaus teha ning jalga puhata. Ja rahulolevalt mõelda, et ei saa just iga päev sellise uhke vaatega kohas kõhtu täita ja silmal puhata lasta.

 

Tagasiteel
Tagasiteel

Tagasitee läks meil oluliselt tempokamalt- kell oli märkamatult üsna õhtusse jõudnud ja kodused juba ootasid. Isegi plaanitud õhtusöögi rabas jätsime vahele. Nagu üks osaleja ütles- päev ise oli niivõrd kosutav, et süüa ei tahtnudki.

Matka lõpetades oli mõnusalt rahulik ja õnnelik väsimus sees. Elu tundus ilus, kõik inimesed nii toredad, ja tundsin, kuidas olen mõneks ajaks jällegi paremaks inimeseks saanud.

Mida teised arvasid?

“Mulle meeldis selle matka ülesehitus. Esialgu sain süveneda iseendasse ja olla täielikult kohal. Kõndisime suuremate vahedega rabas. Suplus rabajärves oli karastav ja ergutav, kuna vesi oli mõnusalt jahe. Pausid olid õigel ajal, nii et sai jalgu puhata ning muljeid jagada. Eriti meeldis mulle matka teine pool kui tagasi jalutasime läbi metsa ja raba. Miks? Sest sain sinuga rääkida põnevatel teemadel ja sind kuulata. See aitas lõppkokkuvõttes enda elu paremini reflekteerida ja lahti mõtestada. Lisaks vähendada muremõtteid tuleviku pärast. Ühesõnaga – võimaldas olla rohkem olevikus ja kontsentreeruda kõigele heale, mis mu elus olemas on. Koju jõudes naeratasin lihtsalt sest soovisin, ja elukaaslane vaatas, et mis mul viga on 🙂

Hea oleks iga kuu selline matk teha, et energiat koguda ja positiivset fookust hoida.”

Risto

 

“Päev Loosalu rabas- super ilm, mõnus seltskond, tänud! ?. Pea sai täitsa tühjaks- tuul viis kõik mõtted minema. Teinekord jälle!”

Inga

Lõpetuseks- tänud kõigile kaasalööjatele väga mõnusa päeva eest!

Üks(i) olemisest

Meenus üks eredamaid hetki suvest, kui tabasin end korraga keset Norra mägiplatood, ihuüksi matkamas.

Silmapiirini laius tühi tundra, ei ühtegi märki inimestest ega tsivilisatsioonis, ei puudest ega loomadest. Isegi mobiililevi ei olnud. Matka alguses olin kogemata ka kaardi telefonist ära kustutanud. See lisas omakorda üksi olemise tunnet ja eksimise hirmu juurde.

Vaatasin siis kaugel silmapiiril kõrguvaid mägesid ja tundsin rõõmu, rahu ja vaikust. Üks(i) olemisest. Tänu kõigest eemale saamisele olin jõudnud palju lähemale tõelisele- sellele, mis päriselt loeb. Tundele, et sa oled osa, väga oluline osa, millestki palju suuremast. Ja et võib-olla sinu sees ongi kõik, mis on, ja ka vastupidi.

Ilmselt just seda tunnet paljud otsivadki. Kes mediteerides, kes mägedes ronides, kes surfates, kes metsas matkates. Ja kui see sind tabab, aeg kaob ja pärast oled veel mitu päeva palju parem inimene. Nii enese kui teiste suhtes.

Õnneks ei pea eestlased kaugele sõitma- meil on veel piisavalt paiku, kus saad rahumeeli ringi konnata, ilma teisi nägemata. Nagu kõik hea, on need aga veidi ära peidetud ja eeldavad valmidust käidavatelt radadelt kõrvale eksida.