Mis toimus ÖÖrännakul rabas?

„Kui palju on mujal maailmas inimesi, kes ööseks rappa lähevad?“

Umbes nii küsis üks ÖÖrännakul osalejatest. Olime just päikeseloojangu supluse teinud ja end rabajärve ääres sisse sättinud. Tõepoolest, ja palju neid Eestiski on? Meie kambast polnud ju teised keegi ööd rabas veetnud.

See paneb küsima, miks me vahel sedasorti veidrusi teeme? Mõistlikud inimesed on ju öösel kodus mugavas voodis. Või mitte?

Eellugu

Endal oli kevade lõpp läinud väga intensiivseks, heas mõttes. Lisaks olin pikalt juurelnud uute väljakutsete üle, püüdes oma tulevikku välja mõelda. Edutult. Mõttetegevus oli nii intensiivseks läinud, et hakkas kergelt vaimsele tervisele. Tundsin, et vajan väljalülitust tavarutiinist. Vajan eemale kodusest mugavusest, kus käin aina samu mõtteradu. Nii kõlas kutse ÖÖrännak teha äärmiselt ahvatlevalt.

Rabas

Nii me seal rabajärve ääres istusime ja vaatasime, kuidas päike aegamisi silmapiiri taha kaob. Nautisime vaikust ja varaöise raba rahu, mida kaunistasid käo kukkumine ja sääskede pinin.

Päike loojunud, tegime tiiru ümber järve- oli mõnusalt omapärane kogemus. Hämaruses muutuvad meeled erksaks ja hakkad tajuma kõike paremini. Rabalõhnu, maapinna ebatasasusi, temperatuuri erinevusi, ämblikuvõrku sattumisi jne. Kogemusi, mida tavakeskkonnas üldiselt ei märka ja ei oska puudustki tunda.

Täiskuu raba kohal

Ometigi on need osa meie olemusest. Talletatud tuhandete aastate jooksul esivanemate geneetilisse mälusse. Niimoodi rännates avaned küttide ja korilaste kutsele enda sees. Saad osakese nende elukogemusest, rõõmudest ja muredest.

Meelerahu saabumine

Kella ühe paiku oli ülejäänud kamp unne suikunud. Proovisin minagi uinuda, kuid und ei tulnud. Väljas oli selleks liiga ilus. Jäin vaikselt loodust silmitsema, samas tajudes tavailmast kaasa tulnud ärevust. Vaatasin kella ja mõtlesin, et päikesetõusuni on veel hulka aega. Kuidas ma selle aja üle elan- mida ma nii kaua teen? Lisaks hakkas ka kergelt jahe- märjad jalad andsid tunda.

Kuid tasahaaval, märkamatult, hakkas rahu ligi hiilima. Just nii, nagu järve kohale oli tekkinud kerge udu, mis aegamisi üle järve voogas. Alguses ühte pidi, pärast vastupidi. Saatjaks täiskuu, mis andis oma panuse müstilise hetke loomisse.

Maailm peatub

Kuni saabus hetk, mil kogu maailm näis seiskuvat. Linnud lõpetasid laulmise, sääsed pinisemise ja mõtted taandusid. Alles jäid vaid suur vaikus ja rahu. Imetlus elu ees. Kell kadus meelest ning tundsin, et olen lõpuks tagasi. Seal, kus tegelikult tahan olla. Keskmes, ühenduses, maandatud. Ilma pideva mõtlemise ja muretsemiseta. Tundes suurt tänutunnet elu eest, mis meile on kingitud.

Vaikus öös

Kolme paiku ärkas kaasteeline Hembo, kes läitis väikese lõkke. Nautisime selle soojust ja elavust. Järgmine tund läks linnulennul. Taevas muutus kiirelt heledamaks ja linnulaul kajas üle looduse.

Ärkamine

Veidi enne nelja äratasime ülejäänud kamba päikesetõusu imetlema. Loodus avas end meile täies ilus. Üle järve voogas paks udu, mida soojendas tõusva päikese kuldne valgus. Istusime ja nautisime seda loodusfotograafide märga unenägu- ilusamat hommikut on raske ette kujutada.

Päike on kohe-kohe tõusmas

Vähehaaval rebisime end lummusest lahti ja tegime mõnusa hommikupikniku. Üks osalejatest märkis tabavalt, et pool viis hommikul just väga tavapärane aeg söömiseks ei ole. Tõsi ta on. Kuid öö värske õhu käes, suplus ja õhtune matkamine tegid hommikupudru ja muud ampsud äärmiselt maitsvaks. Märkasin maitseid, mida muidu ehk ei märkagi. Pikniku lõpetasime mõnusa rabateega, mille koostisosad jäägu raba teada.

Hommikupiknik

Uuena tagasi

Enne tagasiteed nautisime varahommikust rabasuplust, pesemaks maha viimasegi väsimuse. Vesi oli nagu vannis- auras värske õhu käes ja paitas meid pehmelt. Tagantjärgi tundub uskumatu, millist naudingut nii lihtne “asi” pakkuda võib.

Ujumiskohas

Tagasiteel läbi metsade ja niitude märkasin, kuivõrd erineva inimesena ma naasin. Rappa minnes oli pea pulki ja küsimusi täis. Naastes olin aga aru saanud, et see kõik oli vaid illusioon, mis ei vii kuhugi. Olin lihtsalt kulutanud enda (mõtte)energiat, püüdes tulevikku välja mõelda. Selmet tunda rõõmu praegu olemasolevast ja keskenduda sellele, mida tänane pakub.

Tagasiteel

Teiste jaoks olid aga olulised uue kogemuse ja rahutunde saamine. Mitmedki ütlesid, et tahavad seda peagi korrata.

Lõpetuseks tänan nii kokku tulnud seltskonda kui ilmataati, kes meid hoidis!

Visioonirännak augustis

Kui tahad ka ise midagi taolist kogeda, siis 6-9 augustil toimub Võrumaa metsades Visioonirännak. Oled teretulnud kaasa rändama ja loodusest osa saama!

Visiooonirännak 2021

Ilusat juuli algust!
Ain

ÖÖrännak 26.06.21

Tule vaata, mis toimub MÜSTILISES ÖISES RABAS.

Aasta kõige pikem öö on peagi möödas ning päev hakkab taas pikenema. Võtame peale jaanipäeva hoo maha, tõmbame hinge ning märkame seda imelist valget aega.

Vaatame, mis öises looduses toimub. Laseme mõtted uitama ja tunneme rahu südames. Kuulame, millest räägib loodus ja sosistab hing.

Naudime öise looduse vaikust, supleme ja teeme mõnusa pikiniku.

Algus

Koguneme 26.06 õhtul kell kaheksa Paluküla hiiemäe jalamil ja kulgeme läbi looduse Eesti suurima rabajärve äärde.

ÖÖ

Järve ääres leiame endale mõnusa pesa ja imetleme päikese loojangut. Öö veedame vaikuses. Mõtiskleme tähendusrikaste hetkede üle ja kogeme looduse ning enda olemust.

Hommik

Vaatame, kuidas päike toob esile ärkava looduse ilu. Teeme virgutuvaid harjutusi ning rabasupluse.

Naudime mõnusat rabapiknikku ja matkame alguspunkti tagasi hiljemalt kella kaheksaks.

Kaasa

  • Midagi istumise alla
  • Ilmaga sobivad riided
  • Snäkid ja jook piknikule
  • Sääsetõrjevahendid või sääsevõrk
  • Magamiskott, kui soovid tukastada öösel või soojenduseks ümber võtta

Tänupanus

Valid ise- orientiirina võid kasutada:

  • Saad kenasti hakkama- 60eur;
  • Sul läheb elus väga hästi, enda osalemisega toetad ka teisi- 80eur;
  • Materiaalselt ei ole Sul praegu kõige lihtsam- 40eur.

Registreerimine ja lisainfo

Kuni 25.06 keskpäevaks aadressil: ain.mihkelson@gmail.com või 50 19 580.

Grupi suurus kuni 10 inimest.

Osalejatele saadame täpsema info maili peale.

Visioonirännak augustis

Kui sa aga seekord ei saa tulla, toimub 6.-9. augustil 2021 Visioonirännak Võrumaal. Täpsema info leiad siit.

Tule mõnusale hingetõmbepausile öises rabas!

Ain Mihkelson ja Hembo Pagi

Mis on õnneliku elu siht?

Vahel inimesed küsivad, mis on elu mõte. Milleks me siin oleme, mida oleme tegema tulnud?

Seda võib vaadata seitsmel erineval tasandil. Need on justkui erinevad maailmad, matrjoškad, kus suuremad ja sügavamad hõlmavad väiksemaid.

Esimeses heidetakse meid suurest tervikust välja, nii nagu laine heidab veetilga rannale. Sellest üksi olekust algabki teekond tagasi suure terviku poole. Oleme kui veetilk, kes suurelt rannalt aurustub ja vihmana maale sajab, et siis elujõge mööda tagasi ookeani voolata.

Teises toimub kiire kasvamine ja vaimustunult koos eluga rõkkamine. Tunneme maailmast siiralt rõõmu, näeme teda värvilise ja mitmemõõtmelisena. Tajume elu müstikat ja muinasjutulisust, suhtleme kujutlevate sõpradega. Kogu maailm on üks suur mänguväljak. Vaimustume sellest, kuidas vahel sajab vihma ja siis paistab päike. Kord voolame kiirelt ja teisal jääme vaimustunult kollast liblikat imetlema.

Kolmandas avastame ennast ja sõbrad. Armume teistesse, õpime „täiskasvanu“ kombel elama ja saame esimesed valusad kogemused.

Neljandas teeme tööd, vahel võitleme eluga, konkureerime ja kogeme puudust. Meil tekib hirm- äkki meil ei ole piisavalt- ruumi, õhku, toitu, raha jne. Või et me ise ei ole piisavalt head, ei enda ega teiste silmis.

Viiendas on soov elu paremaks teha ja oma kutsumus leida. Oluliseks muutub nende elu parandamine, kellega koos kujuteldava sihtpunkti poole liigume. Me ei tea, mis see sihtpunkt on, kuid see tõmbab ja kutsub meid vastupandamatult. Saame esimesed kokkupuuted, vihjed millestki suuremast, Allikast endast. Kohtume erinevate õpetajatega, saame neist mõjutatud ja mõjutame neid.

Kuuendas tuleb elujõega kaasa minemine ja elule uuesti ärkamine. Saame püsivamad kogemused Allikast ja tema suurusest. Kogeme teadlikult kõike seda, mis meile teel ette jääb. Vahel on jõepõhi liivane, siis mudane, siis kivine. Vahel on taevas meie kohal pilvine, vahel päikeseline. Vahel kulgeme aeglaselt ja laisalt, vahel kiirustame üle kärestike ja uperpallitame koskedest alla. Kõik need kogemused talletame endasse, väikesesse veepiiska, et lõpuks ookeanile edasi anda.

Lõpuks jõuame Algallika juurde tagasi– ookeanini, millest kord eraldusime. Kutsutakse teda erinevate nimedega- teadlased kvantväljaks, indiaanlased Suureks Vaimuks, kristlased Jumalaks, hiinlased Taoks jne. Kuid nimi polegi tähtis—nagunii ei suudeta teda lõpuni kirjeldada. Loeb vaid vahetu ja ajatu kogemus, milles lahustub kõik ja millest tekib kõik.

Mis sellest järeldub?

Ilmselt pole ühte, õiget ja ainsat elu eesmärki. On vaid elu ise erinevates vormides ja värvides. Igal elujõe lõigul erinevad sihid ja eesmärgid, milleni mõistusega ette vaadata püüdes ei pruugigi küündida. Nii nagu jõge mööda alla sõites näeme vaid järgmise käänakuni, nii on ka elus. Vaid tagasi vaadates näeme läbitud teekonda, ja toimunu saab tähenduse, muutub loogiliseks.

Lõpuks polegi vist oluline, kui suureks piisaks oleme kasvanud, mida ehitanud või millise varanduse kogunud. Pigem see, millise värvi oleme elujõele andnud ning mis kogemustega ookeani tagasi jõuame.

See võikski orientiiriks olla – igal teelõigul elust rõõmu tunda, enne kui elujõgi uue käänaku teeb ja uued kogemused toob.

Mõnusat kulgemist ja rõõmsat loomist!

Ain Mihkelson

Mida meeldejäävat tõi endaga 2020?

Möödunud aasta jääb ilmselt kõigile kauaks meelde. Mis olid olulisemad hetked minu jaoks, nii tööalaselt kui isiklikus plaanis?

Aasta alguses sai minust väikest viisi eksportöör- töötasin rahvusvaheliste meeskondadega. Vahelduseks oli päris tore Eestist väljas komandeeringus käia. Meenutas see mõneti panga aegasid, kui sai Läti vahet sõidetud. Rõõmu aga pikaks ei jagunud- koroona tuli vahele ja see töö jäigi pausile.

Koroonakriis ja käibe 80% langus kevadel lõid mu tugevamalt rivist välja, kui oleksin osanud oodata. Stress ja mure kasvasid nii suureks, et ühel hetkel olin sunnitud mõneks päevaks loodusesse taastuma minema. Lähemalt saad selle kohta siit lugeda.

Coachingu konverents mais- uus kogemus, kuidas konverentsil üle Zoomi esineda. Ühelt poolt oli ju mugavama- ei pidanud kuskile sõitma ja sain kodust rääkida. Puudu jäi aga kohapealse õhkkonna tajumisest. Kokkuvõttes siiski ergutav ja innustav kogemus.

Coachingu pildile tagasi tulek. Viimased aastad olin suuresti meeskondadega töötanud, kuid kriis pani selle suuna pausile. Justkui iseenesest tuli coaching tagasi. Seekord ägedate uue juhtidega, keda on olnud puhas rõõm toetada.

Visioonirännakud– kevadine metsas käik tekitas tunde, et tahan rohkem looduses toimetada. Kui eelmistel aastatel olen ühe teinud, siis sel aasta sai  kolm Visioonirännakut läbi viidud. Neist ühe muljeid saad siit lugeda.

Tartu Ülikool– kevadine koroonapaus andis aega ja sundis mõtlema, mis on oluline. Ega ma lõpuni adu, kuidas ja miks  Tartusse jõudsin. Kuid juba praegu olen suvel tehtud otsuse üle siiralt õnnelik- esimene semester on olnud äärmiselt innustav ja silmiavav.  Ühe uue leiuna on ellu tulnud hingehoiu mõiste, mis laiendab ja süvendab minu coachingupraktikat.

Juhtide programm– ei teagi, kas see on ebaõnnestumine, või mis see on. Esimest korda 7 aasta jooksul ei saanud me gruppi kokku. Tagantjärgi vaadates on küll hea meel- ma poleks sellega jõudnud tegeleda nii nagu vaja. Ning võib-olla oleks ka vana kordamiseks läinud. Kuid sügisel tekitas see ikkagi kerget meelehärmi.

Raplamaa Rabade päeva käima tõmbamine. Oli see üks äge ettevõtmine, mille eest tunnustati ka Raplamaa aasta teo nominatsiooniga. Kõige ägedam oli, kuidas punt entusiaste sellise suure ettevõtmise justkui iseenesest käima suutis tõmmata. Tänud kõigile, kes kaasa lõid!

Meelerahu konverentsil esinemine. Olen seni meelerahu praktikatega suuresti enda jaoks tegelenud. Konverents andis hea võimaluse kogutut teisega jagada. Osa räägitust leiad siit– juttu on sellest, kuidas me läbi elu kõnnime. Ehk leiad ennastki sellelt kaardilt.

Õnne teemalised koolitused. See teema on mind viimased 10 aastat paelunud ja nüüd oli hea võimalus kogutut laiemalt jagada. Tundub, et inimestele meeldis ja pani kaasa mõtlema. Inspiratsiooniks võid lugeda, mis on 12 õnne toovat tegevust.

Kõrvemaa matkal puhkepaus

Looduses liikumised nii meeskondade kui eraisikutega. Sel aastal tuli just eraisikute gruppe juurde, kellega koos mõnusasti rännata. Paljudel meeskondadel olid füüsilised kokkusaamised keelatud. Seetõttu otsitigi alternatiive, kuidas mõnusasti ja turvaliselt koos  olla.

Vaimne areng- olen olnud sügavalt veendunud, et minust ei saa kunagi usklikku. Mulle on see tähendanud kirikus pobisevat memmekest või ekstaatilist usuhullu, kes kõigile oma tõde kuulutab. Tänaseks on aga tänu ülikoolile usu tähendus ja olemus oluliselt sügvamaks muutunud. Päädides esimesel jõulupühal ristimise ja leeritamisega luteri kirikus. Saan nüüd öelda nagu Jussike “Tões ja õiguses”, et olen leeritatud ja puha.

Lõpetuseks jagan naise poolt aasta alguses pakutud ideed. Teeme vähemalt kord kuus romantilise väljasõidu, ööbimisega kodust väljas. Alguses leppisime kokku iga kuu teise laupäeva- nii on lihtsam kalendreid ühitada. Alustasime jaanuaris Hiiumaa tuuriga ja detsembris lõpetasime Tallinnas. Saime nii looduses matkata kui erinevaid kultuurisündmusi väisata. Minu jaoks olid aga kõige olulisemad sügavad südamest-südamesse vestlused, mida kodus laste kõrvalt on raske olnud pidada.

Kokkuvõtteks võib öelda, et on olnud tõesti äge aasta. Selle tegelik tähendus ja mõju selgub küllap hiljem.

Mida uus aasta toob? Täna ei oska tõesti vastata. Kuid südames on tunne nagu lapsel, kes ootab jõuluõhtut ja kingituste jagamisi- midagi head on tulemas 🙂

Mõnusat pühadeaega ja head uut kõigile!

Ain Mihkelson

Kuidas me läbi elu kõnnime?

Elust räägitakse kui teekonnast. Kuhu me aga teel oleme ja kuidas oma teed läbime? Järgnevalt jagan tähelepanekuid nii enda kui teiste kogemuste pealt. Ühtlasi toon näiteid, kuidas on loodus mind sel teel toetanud.

Esimene etapp- noored ja vihased.

Siin oleme alles täiskasvanute ellu astumas. Me veel väga selgelt ei tea, kes me oleme ja mida tahame. Elu on täis värskust, sära, põnevust, kõik uksed tunduvad lahti olema.

Loodusesse viisid mind sel etapil hoopiski tülid pruudiga. Kui tüli liiga suureks paisus, tormasin kodust välja, lüües ukse selja taga pauguga kinni. Hiljem kõndimast tagasi tulles oli kõik jälle hästi ja rahu majas.

Teine etapp- korilased.

Siin oleme täieõiguslikud ühiskonna liikmed. Loome pere ja kodu, käime tööl, hakkame varandust ja erinevaid kogemusi koguma. Ellu tekib kord ja rutiin.

Loodusesse tõi mind selles etapis fotograafia. Tagantjärgi vaadates tundub, et just pildistamine- õige valguse, võttenurga ja kompositsiooni otsimine, õpetas looduse ilu märkama. Kuni ühel hetkel avastasin, et pildistamise käigus võib hingematvalt kaunis päikesetõus kaduma minna. Asi päädis sellega, et edaspidi istusin niisama rabas ja nautisin läbi kuldse voogava udu tõusvat päikest.

Kolmas etapp- tormajad.

Elu läheb maru kiireks. Tormame ühelt kohtumiselt ja tegemiselt teisele, endale hingetõmbeaega andmata. Paljud tegelevad logistikaga- laste kool, trenn, huviringid- igale poole on vaja jõuda.

Minu puhul avaldus tormlemine ka looduses. Näiteks toreda pundiga Oandu-Ikla matkateed läbi käies. 20-30km jupid, mis on muidu rahuliku päevatee pikkus, suutsime mõne tunniga läbi traavida. Ühelt poolt oli tore kiiresti kohale jõuda, uhkustunne rinnas, et ära tegime. Samas jäi sihtpunkti jõudes kerge tühjus hinge. Midagi jäi justkui puudu, ilu nägemata. Nii on ilmselt ka tavaelus- sellest läbi tormates jääb teel olev ilu märkamata.

Neljas etapp- otsijad.

Keskea paiku hakkab nii mõnigi tundma, et seni saavutatu, tehtu ja leitu ei paku enam midagi. Hinges on tühjus ja elust kaovad värvid. Hing ihkab midagi enamat. Lahendust püütakse leida nii maistest (vahetades näiteks välja abikaasa või töö) kui vaimsetest otsingutest.

Loodus tuli minu ellu visioonirännakutena. Alguses sai ise mindud pikemaks ajaks loodusesse- suurtele küsimustele vastuseid otsima. Hiljem olen saanud ka teisi sel teel toetada. Sisuliselt tähendab see mitmeks päevaks loodusesse minemist ja aja maha võtmist. Looduses olles võid leida nii mõndagi üllatavat, seest ja väljast vastu peegeldumas. Eestis õnneks on veel kohti, kuhu minna. Samuti oleme loodusega tihedamalt seotud kui enamus lääne inimestest.

Viies etapp- kulgejad.

Olles otsingutest edukalt läbi tulnud, võib inimene end leida rahulikult läbi elu kulgemas. Ta näeb uuesti elu ilu ja värve. Suudab tunda rõõmu kõigest, mis tema sees ja väljas toimub. Ellu ilmub mõõdukus. Tehtud saavad just need asjad, mida päriselt on vaja teha, ning seda kõike rahulikult ja rõõmsameelselt.

Looduses ilmneb see rahulikus kulgemises ja kõhutunde usaldamises. Lähed sinna, kuhu jalad viivad ja puhkad seal, kus õige tunne peale tuleb. Vahel võid avastada, kuidas oled pikalt mõne rabamänni all istunud, pilvede liikumist imetlenud ning ajataju kaotanud. Ja samas midagi väga olulist leidnud- hingerõõmu ja tänutunde kõige olemasoleva eest. Mis viibki viimasesse etappi.

Viimane etapp- üksolemine.

Siin kaob erinevus olemise ja tegemise, sisemise ja välise vahel. Sa lihtsalt oled, ühenduses kõige sellega, mis on, nii sees kui väljas. Tunned suurt rahu, tänulikkust ja rõõmu kõigest, mis ilmub sinu ellu. Võid tajuda, kuidas Looja ise läbi sinu kelmikalt maailma vaatleb ja kogeb, tundes rõõmu oma kätetööst. Elus ja looduses liikumine muutuvad sama olemuslikuks osaks sinust nagu sina oled loodusest ja elust.

Ilmselt on nii mõnedki üksolemist vähemalt hetkeks tundnud. Olgu siis hingematvalt kaunis loodushetkes või muus müstilises kogemuses, enne kui see muu elu saginasse kaob. Mõned õnnelikud on aga jõudnud püsivalt sellesse seisundisse. Ajaloost tuntumaid näiteid on ilmselt Buddha. Kaasaegsest maailmast tundub Eckhart Tolle selles etapis olema, eestlastest on ilmselt Fred Jüssi sellele lähedal.

Mida selle teadmisega peale hakata?

Esimese asjana võid mõelda, millises etapis sa praegu oled ja kui õnnelik sa selles oled. Kui tunned ennast õnnelikuna, nii nagu oled, siis lihtsalt naudi seda ja võimalusel toeta teisigi.

Kui aga tunned, et tahaks edasi, võib kasu olla kogenud sõbrast või teejuhist, kellega koos oma eluteel käia. Temaga koos on hea leida võimalused edasiminekuks. Teadlikult harjutada, võtta aega ja märgata olemasolevat.

Vahel tuleb küll päevi, kui kukume alla tagasi, näiteks kulgemisest tormamisse. Kuid mida teadlikumalt ja järjepidavamalt harjutada, seda lühemad ja väiksemad need kukkumised on, ning saame ju nendegi eest tänulikud olla.

Mõnusat kulgemist ja rõõmu tundmist nii loodust kui loodusest!

Ain Mihkelson

Ülaltoodu mõtteid jagasin esmakordselt Äripäeva Meelerahu konverentsil 08.12.20.

Kosutav hingedeaja vaikusematk 2020

Kutsume Sind 14. novembril hingedeaja vaikusematkale.

Oktoobris ja novembris on siinkandis tähistatud hingedeaega.

Aega millal oodatakse koju esivanemate hingi. Sel ajal hoiti kodud puhtad, lärmakaid töid ei tehtud, naermine ja kisamine ei olnud lubatud.

Meie kõnnime sel päeval Kõrvemaa radadel, kuulame vaikust, naudime värve ja tervitame päikest.

Võtame päeva, et eemalduda igapäevasest mürast meie ümber. Püüame näha ennast suurema süsteemi väikese, aga olulise osakesena.

Rändamine looduses, kogedes ja vaadates endasse, aitab paremini tajuda ühtsust ümbritseva universumiga.

Lõunapausil täname ühiselt esivanemaid ja Maad, kes meid kannab. Päeva lõpetame hiljemalt kella kuueks mõnusa sooja söögiga.

Lisainfo

Kohtume Aegviidus kell 9.15 (saab tulla ka rongiga). Osalejatele saadame täpsema info mailile.

Tänupanus 60eurot.

Anna endast märku:

Kuni 09.11 (või kuni grupp täis saab) siin.

Küsimuste korral helista Ainile 50 19 580 või kirjuta ain.mihkelson@gmail.com.

Oled oodatud!

Ain Mihkelson ja Hembo Pagi

Kuidas ägedad asjad vahel iseenesest juhtuvad

Eellugu

Minu ettekanne kevadisel coachingu konverentsil oli just algamas, kui sain ootamatu kõne. Helistas võõras mees ja küsis Visioonirännaku järele. Tunnistasin ausalt, et koroonakriisi valguses ei olnud ma seda sellesse kevadesse või suvesse plaaninud. Võtsin siiski väikse mõtlemisaja ja sukeldusin konverentsi.

Mõni aeg hiljem mõtlesin teema peale uuesti. Meenus minu hea õpetaja Toomas Trapido ütlus trummirännakute kohta: „Kui kutsutakse, siis järelikult tuleb teha.“ Nii ütlesingi helistajale, et teeme ära. Juba varem oli üks teinegi tuttav märku andnud. Tegin veel lihtsa postituse Facebookis saimegi väikse pundi kokku.

Kohtume hiiemäel

Kerime aja mõni nädal edasi. Seisime kõik Paluküla hiiemäe jalamil, ühteaegu nii kõhevil kui põnevil. Nagu viimasel ajal kombeks, hakkas selgi korral vihma sadama. Kössitasime puude varjus, vesi krae vahele tilkumas, ja tegime avaringi. Et seejärel minna ringkäigule ümbritsevasse loodusesse. Pean tunnistama, et see oli füüsiliselt ja emotsionaalselt mõnusalt proovile panev kogemus. Vihm, tuul ja metsa vahel korralik sääskede pande puremas. Samas oli lootus, et see kõik peagi lõpeb.

Nii läkski. Mõni tund hiljem olime uuesti mäel, tegime mõnusa soojendava lõkke ja uhke avaringi. Et seejärel vaikselt loodusesse süüvida ja vaiksel häälel lõkke ääres viimased vestlused maha pidada. Ees ootas vaikuse päev, kus plaanisime olla ja liikuda sõnagi lausumata. Öö saabudes läksid osad telki tuduma, vapram Visioonirännaku ellukutsuja metsa puu alla istuma.

Teine päev

Hommik leidis meid värskete ja säravatena. Päike tuli välja ning linnud laulsid kiitust loodusele. Seni, kuni viimasedki tõusid, vaatasime niisama loodust. Ühel hetkel tuli isegi parmupill appi võtta, et viimanegi unimüts üles saaks. Peagi oli laager kokku pakitud, nii nagu polekski seal kedagi olnud. Õhtu osas kindlad plaanid puudusid – pidime jooksvalt vaatama, kuhu maandume.

Päev möödus mõnusas kulgemises. Liikusime läbi Kõnnumaa vanade metsade ja värskete tihnikute, jõudes lõpuks Keava rabani. Sealt tegime kerge tiiru tagasi ja võtsime suuna Loosalu järvele. Mõni tund hiljem tundsin korralikku väsimust ja ka tühi kõht andis endast märku. Oli ju tegu paastuga ja viimasest einest pea 24h möödas. Kombineeri see pika matkaga ja värske õhuga ning saadki hõreda tunde kätte. Nii ma mõtlesin endamisi, mille pagana pärast ma olen end jällegi sellisesse avantüüri mässinud. Ja et ma enam sedalaadi asju tulevikus ette ei võtaks.

Väike puhkepaus kivil andis õnneks jõudu juurde edasi minna. Peagi jõudsime Loosalu rappa, kus keerasime käidud radadelt kõrvale ja liikusime paljajalu läbi kanarbiku ja üle mätaste. See tekitas alguses korraliku vastupanu teistes, et miks me nii teeme ja on ebamugav jne. Kuna aga oli vaikuse päev, ei saanud keegi nuriseda ja ega nad vist olekski seda teinudki. Pärast oli teistelt kuulda, et see oli üks päeva meeldejäävamaid osi. Mõnus surin jalgades oli teraapilise mõjuga nii kehale kui vaimule.

Järveni jõudes ootas meid ees korralik lainetus ja mõnus tuule mühin. Kuna tegu on suurima rabajärvega Eestis, on tuulel ruumi küll, et lained liikvele puhuda. Meile see täitsa meeldis – rabas müttamine oli naha higiseks võtnud ja vesi mõjus kutsuvalt.

Hiljem järve kaldal päikese käes konte soojendades jõudis minuni kohale oluline sõnum. Heatahtlik sisehääl ütles kergelt irvitades: „Otsi mis sa väljast otsid, tõelise vastuse leiad sa enda seest!“ Sel hetkel kõlas see üsna ebareaalselt, kuigi praegu tundub täiesti loogiline. Panin sõnumi tallele ja liikusime edasi.

Õhtuks maabusime jällegi hiiemäele. Kuna oli pööripäeva õhtu, kartsin, et seal on suurem seltskond lõket tegemas. Õnneks olime vaid meie, puud ja linnud laulmas. Isegi sääski ei olnud eriti, tuul hoidis nad meist kenasti eemale.

Vaikides tegime lõkke ja nautisime mäelt avanevat vaadet ümbrusele. Varsti oligi aeg küps trummirännakuks, mis kõlas sel õhtul iseäranis mõnusalt, kandes meid vaimuradadele.

Öös on asju

Öö saabudes keerasid mõned end lõkke lähedale kerra, vapram siirdus jällegi metsa sääski toitma. Ise jäin üksi lõket valvama ja elus hoidma. Kuni poole ühe paiku öösel märkasin eemalt lähenevat autot. Mõne aja pärast jõudsid autoga saabunud kaks noort mäe otsa, juba eemalt hõigates: „Tere maausulised!“ Keerasin selle peale tahtmatult ringi- äkki olid viimati nimetatud salaja minu selja taha hiilinud. Polnud seal kedagi, ainul mina istusin.

Lõkke äärde jõudnud, selgitasid noored, et tulid lõkkega pööripäeva tähistama. Neil oli siiralt hea meel, et lõke juba põles. Lisasid vaid kaasa võetud puud ja peagi põles uhke ühine lõke, soojendades meie kõikide südameid. Sellest kujunes üks äärmiselt mõnus vestlus täiesti võõraste vahel. Lõkkel on lahe komme inimesi liita ja ühendada.

Ühel hetkel esitati ootamatu küsimus- kas ma olen selle kamba vaimne juht. Esimese hooga ajas see naerma ja tekitas hämmeldustki. Kui nad aga nii arvasid, küllap seal oma tõetera oli. Nii see jutt veeres, kuni nooredki lahkusid, ja jäin üksi öösse. Minu jaoks oli see üks mõnusamaid öiseid istumisi, kuulates vaikust kõnelemas ja lõket praksumas. Lõpuks saabus ka väsimus, kuid mingi jõud hoidis mind üleval. Tahtsin hommikul ärkajatele ja saabujatele lõkke elus hoida.

Värske hommik

Hommikul viie paiku saabusidki esimesed ning päev võttis vaikselt tuure. Tekkisid uued jutud ja teemad, mis hakkasid lahti kerima. Saabus ka mees metsast, käes uhke Visiooniotsingu sau, tuues mõnusa rahu endaga.

Nii me seal istusime ja muljetasime, kuni oli aeg hommikusöögi käes. Poolteist ööpäeva paastu oli teinud oma töö- tagasihoidlik söök maitses jumalikult. Lihtsad puhtad söögid tundusid sel hetkel kuningliku hõrgutisena, täites keha ja tehes kõhule pai.

Lõpuring

Visioonirännakut lõpetades tundsin tõelist rõõmu südames. Ütlesin ka teistele välja, et see oli nii äge, et tahaks kohe uuesti teha. Etteruttavalt võib öelda, et mõni päev hiljem tõi lahe kokkusattumus kutse järgmiste Visiooniotsingut toetama tulla. Seekord neljapäevast ja Eestimaa teise otsa, Hundiallikale. See on aga väärt eraldi lugu.

Mida osalejad kogesid?

Kogu eelnev jutt oli vaid asja väline pool. Mis toimub inimeste sees ja annab Visioonirännakule tema tähenduse?

“Ma olen täna olnud täitsa omas maailmas ja kõik rännakukaaslased on kogu aeg justkui veel minuga.

Kogu see aeg ma vist puhusin hinges lõkkele tänutunnet, sest mingil hetkel täna sain ma aru, et maailm ei vajagi väga palju midagi muud. See oli mul ilmselgelt meelest läinud, kui vabastava tunde see tekitab. Kõik muutub kirkamaks. Ma soovin väga, et sa jaksaksid ja tahaksid inimesi enda ümber ikka koguda ja neid oma elurada kogu hinge, südame ja meelte ja tarkusega üle vaatama ja uurima panna. Suur-suur aitäh, et olemas oled!“

Siiri Kirikal, 21.06.20

Pikemalt saad tema muljetest lugeda siit.


“Olin sellel nädalavahetusel teinud justkui nii vähe, aga kogenud nii palju. Sain juurde meelerahu, inspiratsiooni ja väge. Nautisin looduse jõudu ja loomulikku olemist. Tunnetasin, mis on päriselt oluline. Mõtted, mis visioonirännakul minuni jõudsid, sütitavad siiani. Olen tänulik.”

Aino-Silvia Tali, 26.07.20.

Pikemalt saad tema muljetest lugeda siit.


Lõpetuseks

Soovingi kõikidele mõnusaid kulgemisi, nii looduses kui tavaelus, just endale sobivas rütmis ja moel!

Millal järgmine toimub?

2020 sügisene Visioonorännak toimub 04.09-06.09.20.

Täpsemalt saad selle kohta siit lugeda.

Kui hing ihkab vabaks

“Kui tihti me lubame endal lihtsalt olla? Nii, et telekas või muusika ei mängi, midagi tegema ei pea ja kuhugi kiirustada ei ole vaja. Kuigi kodukontorist töötamine on kohati päris mõnus ja produktiivne, tundsin mingi hetk, et olen väsinud. Väsinud videokõnedest, veebi-seminaridest, virtuaalsest suhtlusest ja kiiretest ent üksluisevõitu päevadest. Hing ihkas vabaks – metsa matkama, rabajärve ujuma ja lõkke praksumist kuulama. Kui Ain mind nädalavahetuseks visioonirännakule kutsus, olin pikemalt mõtlemata nõus.

Planeerisime rännaku suvise pööripäeva nädalavahetusele. Kui kihvt on veeta metsas suve kõige valgem öö! Reede pärastlõunal Tallinnas rongi peale kiirustades ja veel teelgi tööalaseid telefonikõnesid tehes ei osanud päris täpselt aimata, mis mind ees ootab. Enne hiiemäele jõudmist lülitasin telefonil kõik teavitused välja. Kui eemale, siis ikka üleni.

Saabumine

Esimene õhtu tervitas meid tiheda vihmasabina ja sääsehordidega. Jõudsin juba mõttes endalt küsida, milleks seda kõike nüüd vaja oli. Oleksin ju võinud ka kuivas ja soojas linnakorteris niisama puhata. Õnneks on loodusel imeline võime hinge kosutada. Õhtune jalutuskäik suvises vihmalõhnalises metsas ja peale sadu lõkke ääres istumine rahustasid meeli. Hea oli olla.

Õppisin, et see on vana indiaanlaste komme minna mitmeks päevaks ja ööks loodusesse erinevatele küsimustele vastuseid otsima. Aini soovitusel kirjutasin kaasavõetud märkmikusse “lahtised mõtted peast ära” ja sõnastasin küsimused, mille järgmisel päeval rännakule kaasa võtan. Enne telgis kerra keeramist leppisime rännakukaaslastega kokku, et järgmisel päeval matkame Aini järel kambakesi koos, aga täielikus vaikuses (ja ilma söömata). Anname iseendale ja üksteisele aega, ruumi ja vaikust.

Rännak algab

Laupäeva hommikul ärkasime igaüks omal ajal, jõime lõkkel keedetud teed, pakkisime telgid kokku ja asusime teele. Tuleb tunnistada, et esialgu tundus üsna kummaline matkata neljakesi tundmatus metsas, niitudel ja rabades ilma sõnagi vahetamata. Samas oli kuidagi vabastav mitte midagi kontrollida, vaid lihtsalt olla, järgneda matkajuhile ja nautida loodust. Selline vaikuses kulgemine annab võimaluse jälgida tavapärasest tähelepanelikumalt, mis meie ümber ja sees toimub. Visioonirännakul otsitakse loodsest “märke”, aga mulle tundub, et need vastused tulevad tegelikult meie enda seest, kui vaid küsida ja päriselt kuulata. Looduses kulgemine annab võimaluse ilma taustamüra ja väliste segajateta mõtestada sügavamalt lahti teemasid, mis kuskil meie sees pulbitsevad. See on justkui intensiivne sisekaemus, milleks tavaelus aega, ruumi ja valmidust niisama ei teki. Kui pärastlõunal peale pikka matka karastavasse rabajärve hüppasime, tundsin, et olen rohkem kohal. Rohkem elus.

Õhtul laagripaigas tegime lõkke jälle üles, keetsime kuusevõrseteed ja lõpetasime vaikusekokkuleppe. Jagasime päevaseid emotsioone, aga polnudki vajadust palju rääkida. Kõik me vist olime tulnud rännakule, et vähem teha ja rääkida ning rohkem olla ja tunda.

Kuigi uni oli lühike (magasin sel ööl magamiskotiga lageda taeva all ja tegelikult hakkas mingi hetk kastemärja maa peal väga külm), oli hommikul tõeliselt hea ja kerge olla. Võtsime rännaku kokku indiaanitrummi madalate helivibratsioonide saatel. Tänasime universumi ja üksteist selle võimsa kogemuse eest. Ja kui hästi maitsesid peale paastu hommikusöögiks söödud õun, pähklid ja kodus küpsetatud leib! Tõeline pidusöök.

Tagasitee

Peale kahte ööpäeva metsas kulgemist oli Tallinasse tagasisõit pisut kummaline. Kuidagi ebaloomulik ja võõras tundus see linnakeskkond. Õnneks oli pühapäev ja ei pidanud kohe kuhugi kiirustama. Visioonirännakust soovitatakse “välja tulla” aeglaselt – ennast mitte tagant sundides, lastes kehal ja meelel veel puhata ja uue reaalsusega kohaneda. Olin sellel nädalavahetusel teinud justkui nii vähe, aga kogenud nii palju. Sain juurde meelerahu, inspiratsiooni ja väge. Nautisin looduse jõudu ja loomulikku olemist. Tunnetasin, mis on päriselt oluline. Mõtted, mis visioonirännakul minuni jõudsid, sütitavad siiani. Olen tänulik.”

Aino-Silvia Tali, 26.07.20

Tahan ka!

Kui tahad ka ise osa saada, siis 2020 sügisene Visioonirännak toimub 04.09-06.09. Täpsema info leiad siit.

Kuidas keha ja meel kergemaks muutusid

Visioonirännak- mis toimub ja kuidas see mõjuda võib?

Siiri Kirikal, üks osalejatest, jagas lahkelt enda muljeid ja mõtteid 2020 suvise pööripäeva Visioonirännakust. Just nii nagu need tekkisid.

Visioonirännaku viimase päeva õhtul

„Ma olen täna olnud täitsa omas maailmas ja kõik rännakukaaslased on kogu aeg justkui veel minuga.

Kogu see aeg ma vist puhusin hinges lõkkele tänutunnet, sest mingil hetkel täna sain ma aru, et maailm ei vajagi väga palju midagi muud. See oli mul ilmselgelt meelest läinud, kui vabastava tunde see tekitab. Kõik muutub kirkamaks. Ma soovin väga, et sa jaksaksid ja tahaksid inimesi enda ümber ikka koguda ja neid oma elurada kogu hinge, südame ja meelte ja tarkusega üle vaatama ja uurima panna. Suur-suur aitäh, et olemas oled!“

5 päeva hiljem

„Visioonirännaku pildis olen terve see nädal kõndinud. Veidi nagu une ja reaalsuse vahel. Ja iga päev settib sealt igasuguseid asju veel tänaseni välja.

Mind aitas väga sinu väljaöeldud lause minu enda tõlgendusse panduna, et reaalsuse julmuste ja tagant kiirustamiste eest tulebki minna „küla servale“. Alateadlikult olen seda püüdnud kogu aeg teha, aga nüüd tõid sa selle nii selgelt välja – otse minu kahe silma vahele. Kui seda aega endale ei võta, hakkavadki jamad peale.

Pusin mõttega, mis asju on vaja seletada ja mida mitte. Kellele on vaja, kellele mitte. Maailm on ses mõttes ülihuvitav.

Füüsiliselt mõjus rännak lihtsalt suurepäraselt. Väsinud küll, aga rabamatk paljajalu – sellele ei ole minu silmis hetkel vastast. Jalad surisesid pärast nii mõnusalt ja nagu Andres  ütles: „Nüüd tunduvad need palju kergemad.“

Tegelikult on kogu keha ja meel kergem, et mistahes kaalus eluküsimusi taas lahti pusida“

6 päeva hiljem

Visioonirännak on täiesti omaette loodud olukord, kus igapäevaelu kära taandub, vajub ja valgub. Metsade vahele ja mägede taha. Siis saame me seista silmitsi oma hingega, mis on kõige ehtsam reaalsus ise. Sealt sa siis vaatad praegust ja edasist ja sedagi, et ainult see loeb, mida sa ise kogenud oled. Ainult sellest tekib mingi vaimne essents, mis sind edasi kannab.

See mõte tuli mul ühest Eckhart Tolle Instagrami postitusest, kus defineeriti ära religioossus ja vaimsus ja nendeta ju hing ikkagi läbi ei saa.

„Kui religioossus on kultuurina üles ehitatud teiste kogemus , siis vaimsus on kõik see, mida sa ise oled kogenud.“

Ja mis puutub vaimseks juhiks olemisse, siis sa juba oled seda! Usu mind. Ma ärkasin öösel üles, kui noored seal istusid. Ega ma mitte ühtegi sõna ei kuulnud, sest olite liiga kaugel ja tuul sahistas puudes üsna valjult, aga mitte see pole tähtis. Vaid see vaatepilt! Sa olid just hõõguvale lõkkele puid juurde tõstnud, sest leegid praksusid veidi kõrgemalt, ja noored seletasid seal miskit üsna energiliselt, kord tasasemalt, kord veidi valjemalt … ja sina istusid liikumatult, tekk õlgadel, lihtsalt kuulasid kogu oma olemusega, vahepeal natuke noogutasid ja vahepeal lisasid nende jutule midagi lühidalt juurde. Sa lõid oma olemasoluga ka nendele olukorra, mis neid ju ligi tõmbas! See oli väga ilus!

Hommikul, kui ärkasin, oli pilt enam-vähem sama. Vahepeal oli valgeks läinud ja lihtsalt inimesed olid vahetunud. Kuidas sa seal terve öö olla suutsid … sellele ma ei suuda isegi et mitte mõelda.

Need rännakud ja see trumm on sinu teemad!

(ma uurisin vahepeal trummi mõju kohta ka …. See minu tunne, mida kehas tajusin, oli puhas stressist vabanemine. Keha hakkas ise ennast ravitsema….! Aitäh sulle! Nende helide ja minutite kohta mul sõnad puuduvad lihtsalt….)

8 päeva hiljem

Kui oled elus üksjagu matkanud, maailmas ringi reisinud ja sind on ümbritsenud tohutul hulgal töiseid inimsuhteid, pole midagi imestada, et ühel või teisel moel igatsed aeg-ajalt looduse rüppe. Kes läheb seeni korjama, kes kipub mägedesse, kes puhastub merelainete kohinas.

Ühel vaimse väsimuse hetkel juhtus minu teele tulema midagi uut – visioonirännak. Facebook’i sõnumit nähes liigutas minus miski, mis tuletas meelde, kui vajalik on iseendaga vahepeal silmitsi seista.

Loomulikult oli mul selliseks mitme päeva matkaks ja lahtise taeva all ööbimiseks vajalik varustus sisuliselt olematu. Olgu muuga, kuidas on, aga mugavate matkajalanõudeta rändama minna ikka ei saa küll. Spetsiaalsesse poodi sisenedes ei osanud ma udupeenest valikust sobivaid muidugi üles leida. Ees oli oodata nii vihma kui päikest, osa rajast pidi hakkama kulgema ka rabas. Tahtsin midagi kerget, mis jalgu ei väsitaks. Kõige muu osas olin üsna nõutu. Kas võtta midagi madalat või vastupidi –kõrgema sääreosaga? Müüjale ma enam-vähem nii ka ütlesin, et mis tingimused mind ees ootavad. Ja tema, ilma midagi minu VISIOONIrännaku plaanidest teadmata, lausub lihtsalt möödaminnes ühtedele eriti mugavatele jalavarjudele viidates: „Kuulge, võtke need. Siin üks inimene käis just PALVErännakule jalanõusid otsimas ja ostis ka need.“

Sellised veidrad kokkulangevused võtavad mind alati tummaks. Neis on sageli midagi ende taolist …

Ühelt poolt on visioonirännak matk loodusesse, nagu iga teine taoline, ja samas ei ole see seda üldse. Matk on füüsiliselt väsitav, kuigi miskit muud ei ole vaja teha, kui kulgeda ja tajuda, astuda rännakuteel eeskäija jalajälgedesse ning usaldada end rännakujuhi ja –kaaslaste kätte.

Pärast 24 tunnist suhtlemisvaikuses olemist, hõõguva lõkkesöe vaatamist, mürakate hiiepuude kohina kuulamist ja rännakukaaslaste seletusi hetkedes kogetu kohta, hakkab pealispindne müra ja rämps taanduma. Just siis saame me seista silmitsi oma hingega, mis on kõige ehtsam reaalsus ise. Sealt sa siis vaatad praegust ja edasist ja sedagi, et ainult see loeb, mida sa ise kogenud oled. Ainult sellest tekib mingi vaimne essents, mis sind edasi kannab.

Kodus, pärast taastumist ja välja magamist on sisemine tundlikkus muutunud erksamaks ja vastuvõtlikumaks. Kõik tundus olevat muutunud. Ümbrus pakkus igatmoodi uusi lahendusi.

Vaimselt rasked umbsõlmed ei andnud muidugi nii lihtsasti järele. Need hakkasid lahti hargnema palju hiljem ja tasasemalt ja nende hulgas oli ka selliseid, millele ma mõelda ei ole osanud või lihtsalt julgenud. Aga ma püüdsin hoida neid hellalt mälupildis, veeretada neid peos nagu kuumi kartuleid. Tavaellu kohe mitte sukelduda ..

Püüdlen mitu päeva selle poole, nagu Ain soovitas, et ma lihtsalt vaatlen neid … Ja veidral kombel saabuvad ka vastused. Kui unenäod ja mõttematkad hoidsid teemasid nö üleval, siis vastuseid aitasid minuni tuua kellegi teise elushinge sõnad või teod. Kogu nipp on lihtsalt märkamises. Vaimne rännak ei tähendagi ju muud kui enda elus kogetu paremat tajumist. See tundub ju nii lihtne, aga see pole seda mitte.

Umbes nädal pärast rännakut kirjutan päevikusse meeldetuletuse: „Endale olulistes asjades lase mõtetel ja tunnetel ja tajudel laagerduda. Las nad voolavad ja valguvad. Loo olukordi, kus need saaks voolata ja valguda. Oma teadliku osaga püüa samal ajal mistahes vaimseid välgatusi erksalt tähele panna. Korja neid nagu kauneid lilli, mida tahaksid herbaariumiks köita. Ühel hetkel tekib sind vaevanud probleemist tervikpilt. Siis ei ole ka vastus enam kaugel.“

Selline talletatud vaimne kogemus on mind aidanud, kui on vaja mõista teisi inimesi või avada end seal, kus see muidu oleks mulle väga raske või keeruline.

Ma tahan südamest tänada meie rännaku juhti Aini ja kõiki teisi häid kaasrännakulisi, sest mitte ükski pill ei mängi end ise. Ka oma sisemaailmas kondamiseks vajame me vahel teisi, et olla üksteisele peegliteks.”

Siiri Kirikal

Tahan ka!

Kui tahad ise ka Visioonirännakust osa saada, siis 2020 sügisene Visioonirännak toimub 04.09-06.09. Täpsema info leiad siit.

Tagasi juurte juurde

Kriisi alguses hõiskasin suureliselt-  nüüd on lahe aeg, saab rahulikult võtta ja oluliste asjadega tegeleda. Tegelikkuses avastasin 5 nädalat hiljem, et olen täiesti läbi kärsanud. Olin väsinud ja närviline, meelerahu puhver oli pea täielikult otsa saanud. Isegi väikesed asjad ajasid närvi, vahel näitasin seda ka välja ja hiljem tundsin piinlikkust. Ühel hetkel küsis isegi naine, kes on üks äärmiselt kannatlik inimene, et mis asja ma niimoodi rabelen.

Kõrini veebi ilmast

Päevad olid täidetud erinevate telefonivestluste, veebi koosolekute ja veebinaridega. Osaliselt vist ka selleks, et tunda end vajalikuna ja täita päevad enda arust olulisega. Samas muutus hing aina rahutumaks, tundes puudust päris asjadest. Päris puudutustest, päris kohtumistest, päris loodusest. Tegin küll lühemaid retki loodusesse, kuid see oli vaid ajutine kerge leevendus. Umbes nagu plaastri panemine terveks ravimata haigusele.

Nii märkasingi, et vajan täielikku väljalülitust oma (mure)mõtetest. Kuni ühel õhtul hakkasin tuttava soovitusel lugema raamatut „Kolm meest paadis, koerast rääkimata.“ Mind tabas rõõmus äratundmine – midagi ei ole muutunud, 130 aastat tagasi olid inimesed samasugused. Raamatu tegelased jõudsid äratundmiseni, et on ületöötanud ja vajavad puhkust. Selle peale otsustasid nad minna kaheks nädalaks paadimatkale. Sain aru, et ka mul on vaja loodusesse, mitmeks päevaks kõigest eemale, päris metsa. Nii hakkaski mõte idanema ja hinge hiilis rõõmus ootusärevus.

Plaanisin minna üksi ning jätta tsivilisatsioon ja inimesed täiesti maha. Kuid ühe vestluse käigus mainisin poolkogemata heale tuttavale oma ideed. Tema haaras sellest innukalt kinni, öeldes, et tahab kaasa tulla. Saavutasime siiski kompromissi- mina lähen ees ja tema tuleb päev hiljem järgi.

Kohal!

Pühapäeva pealelõunaks olin valmis – kiiremad tööasjad ära orgunnitud, matkakola koos ja meel rõõmus. Ise veel mõtlesin, kuhu ma ikkagi lähen ja oma telgi püsti panen. Meeles mõlkusid Paluküla ja Kõnnumaa metsad. Hirmsasti oleks tahtnud oma telgi panna Paluküla mäe otsa, kuid tundsin, et see justnagu ei sobi. Telgi jaoks parem variant aga ei kõnetanud mind.

Probleem lahenes iseenesest. Palukülla jõudes avastasin, et olin telgi kenasti koju ukse kõrvale jätnud. Mind ajas see isegi naerma – nii lihtsalt minu telgi püstitamise mure laheneski. Võtsin siis oma väikse seljakoti ja läksin luurele, ronides peagi Paluküla mäe otsa. Seal valitsesid inimhäälte puudus, tuule müha puulatvades ja rõõmus linnulaul. Kõik see ning ümbrusele avanev vaade köitsid mind momentaalselt. Sain aru, et siia ma jään, vähemalt selleks ööks.

Kuna ärevus oli veel sees, toimetasin ringi, varusin lõkke jaoks metsakuiva ning jäin lõpuks teed juues ringi vaatama. Kaasa võetud pinge kääris kergelt edasi, laskmata mul niisama olla. Samas – teha ei olnud midagi ja kiiret polnud kuskile. Targemat teha oskamata võtsin ennist mainitud raamatu ette, nautides seal olevat öö kirjeldust. Tundsin, kuidas sama peagi mindki ees ootab:

Ja siiski annab öö meile lohutust ja jõudu. Meie väikesed mured kahvatuvad tema kõrval ja poevad häbiga peitu. Päevad on täis hoolt ja askeldusi, meie südametes valitsevad kurjad ja kibedad mõtted, ja maailm on tundunud meile julmana ja ülekohtusena. Ja siis tuleb Öö nagu tõeline armastav ema, asetab õrnalt käe meie hõõguvale otsaesisele, pöörab meie äranutetud näo enda poole ja naeratab- ja kuigi ta vaikib, on meile selge, mida ta öelda tahab, ning me peidame õhetava palge tema rüppe, ja valu ongi möödas.

„Kolm meest paadis, koerast rääkimata“, Jerome K Jerome

Tundsin, kuidas meel muutus rahulikuks, õues oli mõnusalt hämar ja käes aeg lõke süüdata. Tassisin ka oma magamiskoti ja madratsi mäe otsa ning süütasin lõkke, selle kõrvale istuma maandudes. Aja möödudes tajusin iga keharakuga, kuidas vaikus ja rahu vaikselt minusse imbuvad. Meenus Fred Jüssi jutt – noorena sõitis ta ööseks loodusesse lõket tegema, kui end kehvasti tundis. Mõtlesin, miks ma seda juba varem ei teinud, kuid peagi lahkus seegi mõte.

Paluküla lõke

Kui ma muidu olen varase uinumisega, siis sel õhtul istusin pikalt, kuni kustusid viimasedki rondid lõkkes, jäädes vaid kergelt hõõgvele. Olin just põhku keeramas, kui õrn tuulepuhang need uuesti kergelt põlema puhus. Lõin magamisele käele ja istusin edasi, kuni söed olid kustunud ja linnud vaikinud.

Magamiskotti lahti rullides kirusin end vaikselt, et ei olnud magamisaset valges valmis pannud. Pimedas magamiskoti luku kokku saamine oli korralik näpuharjutus. Alles taskulambi valgel sain sellega hakkama. Lõpuks rahulikult magamiskotis pikutades jäin taevast silmitsema. Siin-seal paistsid üksikud tähed ja vaikus ise hõljus kõige kohal ringi. Kehal oli veidi jahe, kuid rõõmus rahu hiilis ligi ja täitis südame rõõmsa ootusega järgmise päeva ees.

Särav hommik

Öösel ärkasin paar korda jaheda peale ning nautisin luksuslikku vaadet öötaevale. Hommikul nelja paiku hakkasid esimesed linnud vaikselt laulma, poole viie paiku lisandusid innukamad lauljad.

Ühel hetkel tõusis päike üle puulatvade ja hakkas kergelt soojendama. Sain aru, et on aeg tõusta. Magamiskotist välja piiludes märkasin, kuidas minu kõrval olev seljakott oli härmas, nii nagu ka magamiskott. Samas oli hingematvalt mõnus ja värske see olemine, mis mind valdas.

Tegin mõnusad hommikurituaalid, jõin veidi sooja teed ja molutasin veidi niisama, enne kui otsustasin minna ümbrust uurima. Seni olin käinud valdavalt Paluküla ja Loosasalu vahelistel aladel. Romet Vaino soovitusel pöörasin seekord pilgu Keava raba poole.

Kõnnumaale

Peagi seisin minu jaoks tundmatu metsa serval, tundes puhast rõõmu ees ootavast seiklusest. Tundmatusse minnes on alati mingi mõnus ootusärevus sees. Vahel ka väike hirmunoot, kuid elevus kaalub selle üle. Silme ees avanes väärikas madal männimets märjemal pinnasel, vaheldumas suuremate puudesaludega kõrgematel aladel. Kohe metsa serval märkasin suurt mändi, mis eristus selgelt teistest.

Tavaliselt on männid ühe sirge tüvega üles välja, vaid mõned üksikud on mitmeharulised. Minu ees kõrguv puu hargnes 3-4 meetri kõrgusel kaheks jämedaks haruks, et siis veel kõrgemal omakorda hargneda. Tundsin selle puuga koheselt hingesugulust.

Viimased aastad olen kimpus olnud enda tegevuse üheselt määratlemisega. Öeldakse ju, et keskendu ühele asjale, vaid nii saad edukaks. Minul on neid harusid aga mitu. Esimene hargnemine tuleb enda maise ja vaimse olemuse ning tegevuse lahknemise kohal. Või siis vähemalt näilise hargnevuse kohal – tegelikult need harud ju toetavad üksteist ja toetuvad samal tüvele, minu tegelikule olemusele.

Nii ma seal seda puud imetlesin ja mõtteid mõlgutasin, enne kui edasi läksin. Kulgesin mõnusasti puutumata looduses, tundes imetlust metsas valitseva vaikuse ja rahu üle. Aegajalt jooksid ristus tee väikeste loomaradadeg, mina aga jätkasin otse läbi metsa, Keava raba suunas. Kuni lõpuks leidsin kutsuva raja, keerasin sellele ja lonkisin mõnusasti edasi. Mõne aja pärast sättisin end päikese kätte puhkama, toetudes maha kukkunud kuuse najale.

Kogu mind viimastel nädalatel täitnud kiire oli kuskile kadunud. Oli aega niisama lösutada, metsa imetleda ja puude latvades lustivat tuult kuulatada.

Mäel

Lõunaks sättisin end Paluküla mäele tagasi – selleks ajaks pidi hea tuttav järgi tulema. Õnneks ta viibis ja sain teha mõnusa oleskelu päikese käes pikutades. Tabasin end mõttelt, et viimane selline molutamine oli umbes aasta tagasi. Ka siis ei olnud kuskile kiiret ja ei pidanud midagi tegema. Praegu olime ainult mina, päike ja Paluküla mägi, linnud ümberringi laulmas ja puud tuulega kaasa kohisemas. Tajusin südamesse tulvavat tänutunnet kõige olemasoleva eest.

Mõne aja pärast saabus tuttav, istusime veidi niisama ning siirdusime uuele metsaringile, nüüd juba kaugemale minnes. Õnneks oli tegu mõistliku mehega – saime enamasti vaikides käia, hoides nii füüsilist kui sotsiaalset distantsi. Õhtu eel jõudsime Keava raba servale, tehes seal jala sirutamise pausi.

„Ma jätan tavaliselt sellised kohad ja siin valitseva rahu meelde“ sõnas kaaslane, kui olime rabaservas mõne aja istunud. „Seda pilti on hea meelde tuletada, kui olen linnas ja elu liiga närviliseks läheb,“ lisas ta minu küsiva pilgu peale. Mõtlesin, miks ma ise selle peale pole tulnud ning panin idee tallele, lastes ümbruses hõljuval rahul endasse koguneda.

Kuskilt kerkis üles mõte – puud on nagu heatahtlikud tunnistajad, kes kogu meie sekeldamist rahulikult pealt vaatavad. Kui me vaid taipaks neilt küsida ja vastuse ära oodata, saaksime ka vajalikud vastused enda küsimustele. Tavaliselt on meil selleks aga liiga kiire, et looduselt nõu küsida.

Tagasi mäel

Õhtuks olime tagasi mäe otsa. Kaaslane pani oma telgi püsti, kutsudes mindki telki. Arvasin, et öine tähistaevas on liiga suur luksus, et see telgi mugavuse nimel ohverdada. Nii sättisingi enda magamisaseme uuesti otse taeva alla ja läksin meile teed keetma.

Magamisase Palukülas

Ülejäänud õhtu oli tõeliselt mõnusas kulgemises. Lasime oma mõtetel rännata ja rääkisime asjadest, mis südamel ja meelel. Eelmise õhtu vaikus täiendas suurepäraselt selle õhtu mõtterännakuid. Tundsin, kuidas hing puhastus ja süda täitus rõõmuga. Lõkke ääres istudes juhtub mingi maagia – inimesed avanevad ja jagavad, mis on tõeliselt oluline. See juhtub kuidagi iseenesest mõistetavalt. Küllap on see meil geenides ajast, kui küttide ja korilastena ringi liikusime ning õhtuti lõkke ääres päevamuljeid jagasime.

Õhtust sai lõpuks öö ja väsimus võttis võimust. Pugesime vaikselt põhku, kuid rõõm päikeselisest päevast ning õhtustest vestlustest tuhises endiselt minus ringi, laskmata uinuda. Ei jäänudki muud, kui vaikuses tähistaevast imetleda. Sel õhtul oli taevas tähtedega üle külvatud, täites mind imetlusega elu ilu ja lõpmatuse üle.

Kisub viluks

Öösel läks külmaks. Isegi nii külmaks, et enne nelja ärgates kirusin end ja mõtlesin, oli mul nüüd seda vaja. Soovisin südamest, et hommik saabuks kiiremini. Ei tulnud ta minu soovimise peale midagi kiiremini. Tiksusin vahelduva eduga une ja ärkveloleku piiril, kuni lõpuks uuesti uinusin.

Hommikul oli hoopis teine pilt – taevas oli pilves ja tuul tuhises ringi. Magamiskott tundus nii ahvatlevana, et ei tahtnud sellest kuidagi lahkuda. Viimaks ajas kell siiski üles ajas – meil mõlemal olid sel päeval muud asjatoimetused ees. Sättisimegi asjad rahulikult kokku ja tegime lõpetuseks mäe otsas uhke trummirännaku.

Tagasi kodus

Koju sõites nurrus uskumatult mõnus tunne südames. Veel suurem oli rõõm sooja koju jõudmisest ning mõnusast hommikusöögist. Möödunud päevad läksid kerge paastu tähe all, seetõttu maitses toit imeliselt hästi. Aknast välja vaadates tabasin end heameelt tundmas- õues oli vihma sadama hakanud,  saime napilt kuiva nahaga koju.

Hea tuttav ütles pärast, et tema sai sellest käigust hea energialaksu, mille pealt mitu päeva edasi toimetada.

Minus endas aga tekkis mõnus tühi ruum, kus sain aru, mis on minu jaoks tõeliselt oluline. Looduses viibimine, nii üksi kui koos teiste ägedate inimestega. Sügavad vestlused ja rõõmude ning murede jagamised. Ühenduse loomine oma parema mina, Looduse ning Suure Vaimuga, nii nagu indiaanlased teda kutsuvad. Selle lõputu heatahtliku jõuga, kes meile vaikses öös vastu vaatab ja on alati nõus vastama, kui me vaid küsime. Olgu siis läbi intuitiivsete taipamiste, loodusmärkide või teiste eluteele sattunud inimeste suu läbi.

Tagantjärgi meenutades ei oskagi muud, kui vaid tunda vaid tänulikkust, et elame sedavõrd lahedas kohas. Puutumata loodus ja mets on enamusel meist poole tunni kaugusel.

Lõpetuseks – kui loetu puudutas sind, anna endast mulle märku. Ehk saame koos rännata või saan muul moel sinu teekonnal toeks olla.

Mõnusaid rändamisi, nii looduses kui vaimuilmas!

Ain Mihkelson