Kõnnumaal Pikema sõpruse päeval targemaks?

„Sõitsid saanid, sõitsid reed

jooksid hundid mööda teed“

Millegipärast tekkisid sellised read, kui mõtlen tagasi Kõnnumaal toimunud „Pikema sõpruse päevale“. Mõte päevast hakkas idanema juba septembris, kui seda üleskutset kuulsin. Mulle selle eesmärk väga meeldis- olla parem isa, mees, sõber ja elada pikemat ning tervemat elu. Nii saigi kamp mehi kokku aetud ja loodusesse mindud.

Meie päeval oli veel lisaks kaks alameesmärki:

  • Lasta loodusel pea (töö)mõtetest puhastada ja keha uue energiaga laadida.
  • Vaadata, mida loodus peegeldab meie praeguste sihtide ja tee kohta. Kas käime veel õiget teed ja liigume õiges suunas või oleme enda õigelt rajalt kõrvale kaldunud? Või avaneb ehk mõni sootuks uus tahk praeguse tee kohta?

Esimese eesmärgiga on lihtne- loodus on alati kohal ja toetamas. Eriti kui saad teha mõned harjutused, mis toovad päriselt kohale, ka vaimu ja mõtted.

Teine eesmärk- peegelduste vaatamine, oli mõneti keerulisem ja seetõttu palju põnevam.

Päeva jooksul noppisime kamba peale üles  järgmised mõttepärlid:

  • Peatu– ainult nii on võimalik näha, kuhu oma elus oled jõudnud ja kas sihid, mille nimel töötad, on endiselt veel sinu sihid ja hetkel olulised. Kes on rabas liikunud, see teab, et liikumise ajal vaatad ainult otse nina ette, otsides sobivaid mättaid, millele astuda. Kui tahad aga kaugemale vaadata, pead seisatama ja sihi uuesti õigeks seadma.
  • Alati ei saa otse sihile– teele võivad ette jääda laukad, jõed, kraavid jmt. Kui looduses võtad seda rahulikult ja lähed takistustest rõõmsal meelel ringi, siis (äri)elus kipun stressi minema, kui otse kohale ei jõua. Selle asemel võiks ju ka tavaelus rahulikumalt võtta, kui asjad ei lähe plaanipäraselt.
  • Iga päev peaks 20min looduses viibima– see lõõgastab ja laeb hea energiaga. Kui su päevakava on aga nii tihe, et 20min ei jõua, siis peaksid 2 tunniks minema. See kõlas minu jaoks üsna provokatiivselt, kuid selles on sügavam tõetera peidus. Nii võid ehk leida ka moodused, kuidas enda elu uuesti tasakaalu ja aega juurde saada.
  • Kasuta teadlikult kõiki oma meeli– nägemist, kuulmist, haistmist, maitsmist, kehatunnetust ja ka kuuendat meelt. Nii saad palju rohkem infot endast ja ümbrusest ning suudad seeläbi teha paremaid otsuseid. Rääkimata siis käsiloleva tegevuse nautimisest. Söömise näide- kui pöörad tähelepanu toidu värvile ja vormile, naudid aroome, tunnetad keelel söögi maitset ja tekstuuri ning tajud, mis aistingud sinu kehas tekivad söömise ajal, on kogu kogemus palju rikastavam kui söögi kiirelt alla kugistamine.
  • Muutuste aluseks on praeguse olukorra aktsepteerimine– see loob kõva pinnase, millelt saad edasi minna ja otsustada, kuidas ja kuhu soovid liikuda. Muidu on see nagu rabas kõrguse hüppamine- no ei saa, jalad vajuvad ainult sügavamale mutta, kui püüad pehmelt pinnaselt end järsult õhku tõugata.
  • Heaolu loomiseks ei peagi alati rääkima– vahel piisab ka sinu toetavast kohalolust. Loodus ju otseselt ei räägi meiega ja ometigi ta toetab meid, kui vähegi (mõtetega) kohal ja avatud oleme. Harva looduses käinutele on see ehk esimese hooga vähem märgatav. Kuid mõtle kasvõi toidule- kõik see saab alguse loodusest, mitte poest või tehasest.
  • Kõikidel ränduritel on oma lugu– pikematel matkadel inimtühjemates kohtades käies märkad, kui palju avatumad on seal kohatud inimesed tavakeskkonnaga võrreldes. Nendega on lihtsam ühist keelt leida ja lugusid jagada. Millised on aga minu lood, mida tahaksin veel kogeda ja jagada?
  • Teekond sihile on vähemalt sama tähtis (kui mitte tähtsamgi) kui siht ise. Nii nagu meie Pikema sõpruse päeval- kaugelt tähtsam oli veeta üks mõnus päev heas seltskonnas kui matka lõpuks punktist A punkti B välja jõuda. Mitmedki sügavamad õpetused räägivad sama- keskendu tegevusele endale ja lase lahti kindlast ootusest lõpptulemuse suhtes. Nii on kogu tegevus nauditav ning lood tõenäoliselt suuremat väärtust nii endale kui teistele.
  • Üksteise toetamine ja välja kutsumine -me teame ju küll, et on hea ja kasulik looduses käia ning kui hästi see mõjub. Ja ometigi me pahatihti ei tee seda. Kui sa pole ise ammu looduses käinud või tead sõpru, kes pole seda teinud- kutsu nad välja. Koos liikumisest saavad kõik rõõmu juurde ja pärast on, mida meenutada. Ei oleks ju seegi päev sündinud, kui Pikema sõpruse päeva tuumik poleks väljakutset esitanud.
  • Sügisene aeg on matkamiseks väga mõnus- ei ole enam tüütuid sääski ja parme, päike ei kõrveta ja ei pea kuumas higistama. Kui on vähegi sobivad riided ja taevast just paduvihma alla ei kalla, on sügisesed sompus ilmad rahulikeks matkadeks ideaalsed.

Lõpetuseks- vahel on hea tavakeskkonnast välja minna. Nii võid taas-avastada, mis on hetkel oluline, ja mine tea, ehk leida targa hundigi endast üles.

Tänud Pikema sõpruse päeva algatajatele ja sel päeval kaasa löönutele!

Mõnusat looduses viibimist kõikidele!

Pikema sõpruse päev meestele

08.11.2019 Kõnnumaal

Tegusal inimesel tuleb harva tegemistest puudu. Vahel on aga hea nende keskel aeg maha võtta ja oma toimetusi korraks kõrvalt vaadata. Nii saab võimaluse näha, kas praegune tegevus kannab inimest endiselt tema sügavamate sihtide ja soovide suunas. Vastab see „minale“, kelleks inimene käidud tee jooksul saanud on?

Kutsume sind päevaks:

  • rabamaastikule rändama ja oma „sisemaastikke“ kaardistama
  • jälgima, kuidas ümbritsev meile me siseilma tagasi peegeldab
  • nautima loovust ja loomingulisust
  • töö- ja argimõtteid kõrvale heitma
  • mõnusas seltskonnas mõtteid ja kogemusi vahetama

Milleks? Ikka selleks, et osata omaenda tasakaalule ja tuumale truuks jääda, elada suuremas rahulolus ja inspireerituses ning kogeda seeläbi tervemat ja õnnelikumat elu – mehena, isana, sõbrana, vanaisana.

Käime Loode-Eesti kõrgeimas tipus ja külastame Eesti suurimat rabajärve. Teeme lõket ja mõnusa ampsu, arutleme isekeskis ajatu ja ajaliku üle. Vaatame, kuidas loodus meie sammudele vastu tuleb, meie keha- ja hingetervisele toeks on. Ja mida sellest kõigest ühes võtta, nii et see meid me tegemistes kauemakski kannustaks.

Päeva alustame kell 10 Paluküla mäe jalamilt, mis on Tallinnast Järvelt umbes tunnise autosõidu kaugusel. Lõpetame kell 16. Kui ilm on väga vihmane, kolime peale matka siseruumidesse lugusid veeretama.

Päeva veavad

Ain Mihkelson ja Mathura. Esimesele meeldib looduses liikuda ning teisigi sinna viia oma töö raames. Mathura on kirjanduse ja kunstiga tegelev loovinimene, kelle kohta arvatud, et ta vaikusegi laulma paneb. Koos püüavad nad sel päeval pakkuda looduselamust ja vaimutoitu, mis ehk tavapärasest teine.

Osaluspanuse valid ise:

  • Sul läheb elus hästi ja saad teisigi toetada- 150eur
  • Saad oma eluga kenasti hakkama- 120eur
  • Rahaliselt on su elus pisut kitsas, kuid saad hakkama- 85eur

Registreerimine ja lisainfo

Registreeri palun end siin hiljemalt 04.11.2019. Registreerunutele saadame hiljem  täpsema info asukoha ja muu vajaliku kohta.

Kuna hoiame pundi väiksena (kuni 12 meest), kehtib reegel, kes ees see sees.

Lisainfo ja täpustavad küsimused: e-mail Ain Mihkelson, tel 50 19 580

Tule meiega!

Kui sa aga meiega seekord ühineda ei saa, tee ise endale koos oma sõpradega novembris üks mõnus vaba päev.

Ilusat värvilist sügist!

Ain ja Mathura


Pikema sõpruse päevast laiemalt:

Pikema sõpruse päeva eesmärk on panna mehed iseendast rohkem hoolima ning oma tervist regulaarselt kontrollima. Nii saab elada rohkem aastaid tervena, olla õnnelikum isa, sõber veel pikkadeks aastateks, vanaisa, kes näeb ka lapselapsi.

Intervjuu päeva käivitajatega:

Täpsemalt saad lugeda Üle-Eestilise Pikema sõpruse päeva kohta siit.

Rabas endani

Septembri alguses käisime Eesti Mentorite Kojaga looduses mõtteid mõlgutamas. Katrin Alujev- üks osalejatest tegi sellest toreda kokkuvõtte, mis tasub jagamist ja lugemist.

Proloog

Meie matkajuht Romet ütles juba enne matka, et see matk pole ainult füüsiline raba külastus, see on ka rännak endasse.  Nii oligi.

Ma olen pikalt mõelnud, et võiks rappa minna. Olen vaadanud sõprade ja tuttavate pilte näoraamatus ja mõelnud, et ma tahan ka. Aga no sinna on see jäänud. Nagu paljud teised suurepärased ideed, mis meie peadest läbi triivivad. Me teame, et need on väärt ideed, kuid me ei tegutse nende nimel. Meil on muid tähtsaid asju vaja ajada.

Me kipume olema liigasjalikud, liigtõsised, liigselt kohustustele orienteeritud ning nii jäämegi iga päevaga kaugemaks loodusest ja ka oma sõpradest. Me oleme täiskasvanud ja meil on kohustused, me ei saa niimoodi igale spontaansele ideele järgi anda.

Aga kuhu me nii jõuame.

Mul on sügav kahtlus, et me jõuame väheke teistsugusesse rappa.

Jagan meie innustava matkajuhi arvamust, et kaugenemine loodusest on üks olulisi põhjuseid, miks viimastel aastatel on vaimse tervise probleemid nii järsult esile kerkinud. Kas sa teadsid, et eelmisel aastal oli 1/3 haiguslehtedest vaimse tervise probleemide tõttu võetud? Ma võiksin tunde sellel teemal rääkida, see on üks mu peamisi koolitusvaldkondi.

Kirjutan seda lugu teisipäevapäeva õhtul ja mind kannab siiani see emotsioon, mille ma reedel rabast sain.

Päris

… loodus, päris inimesed, päris kogemused, see on hoopis midagi muud, kui elu üheksast-viieni inimese loodud uhketes ja mugavates kontorikubrikutes, järgides inimese loodud reegleid ning protsesse, skrollides vabadel hetkedelt väsinult sotsiaalmeediat, et vaadata näoraamatu tuttavate sätitud ja tuunitud elamuste pilte.

Kas sa mäletad mis tunne see on, kui sa istud rabamättal, päike soendab su põski ning õrn tuul libiseb üle su päikesesooja põse?

Kas sa mäletad, kuidas lõhnab kanarbik ja maitseb otse põõsast võetud sinikas? Kas sa mäletad, mis tunne on kehal, kui sa tuled välja kergelt jahedast rabajärvest? Kas mäletad mis tunne see on kui vihmapiisad langevad su näole? Kas sa mäletad, mis tunne on peale mõnusat jalutuskäiku, tajuda natuke tühja kõhtu ja vaadata rõõmsas ootusärevuses lõkkel valmivat imemaitsvat toitu? Ja need toidulõhnad segunedes eheda sügisese metsahõnguga?

Kas sa oled seejärel, maitsvast toidust täis kõhuga, kuulanud heas seltskonnas, särasilmset ja innustavat teejuhti rääkimas oma teekonnast ja avastustest? Kui ei, siis äkki on aeg võtta aega ja luua oma ellu rohkem ehedaid kogemusi?

Selles rabamatkas oli palju mille üle mõelda ja mida õppida enda ning ümbritseva kohta. Kuid üks asi, millest meie rännakujuht rääkis, jäi mind eriti kummitama. Ta rääkis kolmest märksõnast: vaikusest, külmast ja pimedusest. Sellest, kuidas tema on läbi nende kolme asja kasvanud.

Esimese kahe juures tabasin ennast korduvalt innukalt kaasa noogutamast aga siis, kui me jõudsime kolmandani…

Looduse kolmainsus

Sellest ajast, kui mulle meeldib vaikus ning päriselt üksi olemine, on mu elu palju muutunud.

Ma mäletan veel  ehedalt seda aega, kui ma pühapäeval maalt tulles Stockmanni kaubamajja läksin, et olla selles melus, tunda inimesi enda ümber. Vaikus hirmutas mind, kuigi ma ei tunnistanud endale seda. Toas pidi alati telekas mängima või makk põhjas olema. Täna naudin ma vaikust ma tunnen, kuidas mu sisse tekib ruum ja see täitub millegi väärtuslikumaga, mu patareid täituvad. Ma näen, kuidas ma selles vaikuses kasvan ja vastuseid leian. Ma tean, kuidas mu loomingulisus selles vaikuses avaneb. Vaatan isegi kerge kahjutundega inimesi, kes mulle metsarajal kõrvaklapid peas vastu lippavad.

Mulle meeldis väga, kui Ain tegi ettepaneku matkarajal kõndides lihtsalt korraks maha istuda ja 10 minutit iseendaga olla. Veel rohkem meeldis mulle see, et sellest 10 minutist sai sujuvalt 30.

Ma olen täiesti nõus, et külmas vees ujumine ning iga ilmaga jalutamine on vaimselt vabastav. See on selline sõnulseletamatu vabadus. See avardab sind. See aitab sul uusi kogemusi kergemini vastu võtta ja muudatustega kaasa minna. See aitab sul paljudest elu raskustest lihtsamalt läbi minna. See aitab sul kahe kõrva vahel olevatest hirmudest kergemalt läbi minna. See paneb su keha termo-regulatsiooni paremini tööle ja sa tunned, et oled rohkem elus, tervisekasudest ma ei räägigi.

Aga nüüd see pimedus… No ma ei tea…

Tabasin ennast juba lõkkeplatsil mõttes vastu vaidlemas, et pimedus on ikka midagi muud. See ongi ju hirmus. Seal ongi ju hirmsad asjad sees. See on ikka päris hirm, mitte kahe kõrva vahel. No ise ta ju rääkis selle karu loo ka veel. Viimastel päevadel olen ennast tabanud korduvalt mõttes meie matkajuhiga vaidlemas.

No tegelikult ma pelgan, et matkajuht Rometil on õigus. Ei, kui ma üdini endaga aus olen, siis ma tean, et tal on õigus.

Epiloog

Ma vaatan meie matkajuhi tehtud pilte öisest taevast ja ma tunnen kadedust. Aga see on hea kadedus, see on kadedus, mis paneb mind tegutsema. Ma tahan ka. Ma tahan ka lamada pimedas rabas ja vaadata seda laustähist taevast, mis laiub selles vaikuses. Ma tean, et see täidaks mind uskumatul moel. Aga täna ma veel ei julge.

Kas see, kui ma julgeks pimedas rabas käia, ilma hirmust pinges olemata, kas see tõesti aitaks mul ka muudes asjades oma vastupidavust ja tugevust kasvatada? Aitaks ka järgmisena esile kerkivatest hirmudest lihtsamalt läbi minna? Mingi hääl kuskil mu sees ütleb, et nii see on.

Nüüd on vist mentorit vaja … !

Loo autor: Katrin Alujev

2018 kokkuvõte Ainilt

Lubasin enne jõule suure suuga teha kokkuvõtte eelmisest aastast. Oli see ju väga äge aasta, täis nii rõõmsaid kui raskeid hetki, õppimisi ja jagamisi, saamisi ja andmisi.

Mis toimus minus endas, lisaks kõigele välisele?

Mõneti sobib aastat tervikuna iseloomustama mingi suurema ja vägevama jõu tunnetus ning ühenduse tajumine, mis on kaasa toonud parema intuitsiooni ja sügavama maailma taju. Rääkimata siis väikestest lahedatest imedest ja kokkusattumustest igapäeva elus.

Tagasivaade

Hirmudega tutvumine

Sügis oli minu jaoks väga keeruline aeg, kus sain tegeleda enda suurimate hirmudega. Kas ma olen ikka piisavalt hea ja väärt isa, mees ja inimene? Kuidas ma hakkama saan, kui suuremad planeeritud tegevused ja sissetulek ootamatult ära kukuvad? Kuidas ma siis reageerin ja oma rahu ning tasakaalu säilitan, mille olulisusest olen teistele nii innukalt rääkinud? Tagantjärgi oligi see vist eelmise aasta kõige raskem hetk.

Enne seda (äkki just tänu sellele?) eelnes sügavama sisemise kasvu ja puhastumise periood, kus sai terapeudi abiga minevikuhaavadega tegeletud ja puhastatud alateadvuses lahendamata mustreid. Üldse oli suvi-sügis suhteliselt sissepoole suunatud periood, kus tegelesin suuresti enda isiklike teemadega ja heategevusse ning kogukondadesse suunatud projektidega.

Rõõmsad hetked

Heledama hetkena sügisesse jäi aasta koolitaja nominatsioon Raplamaa Täiskasvanud Õppija nädala raames. Pean tunnistama, et ei suuda siiamaani enda kohta kasutada sõna koolitaja- no ei kõla õieti. Pigem tahaks öelda, et olen parimal juhul kaasa aitaja või arengu toetaja, kes aitab inimestel nende endi sügavama tarkuseni jõuda.

Suve algusesse jäi rõõmsama poole pealt minu esimese raamatu “Ümberpööratud pahupidi sünd, mis oli üks tõeliselt hinge rõõmustav hetk, tuues ühtlasi ka südamesse hingerahu. Tundsin, et isegi kui peaksin nüüd surema, olen ühe väga olulistest asjadest selles elus teinud ja saan nüüdsest elu rahulikumalt võtta. Küllap see oli siis niivõrd oluline verstapost, et hing ei saanud enne rahu, kui olin selleni jõudnud.

Unistustest edasi rääkides- coachingud muutusid veelgi sügavamaks ja tähendusrikkamaks, tuues inimestele (vahel ootamatul moel) muutusi, millest nad olid juba kaua unistanud või mõelnud. Seda on olnud tõeliselt inspireeriv pealt vaadata ja kogeda. Kõige lihtsam soovitus- räägi enda unistusest, kõva häälega, mõnele heale tuttavale, kes kuulata ja küsida oskab. Vahel sellest täiesti piisab.

Eriti tegid rõõmu suvised looduscoachingud, kus sündis tõeline maagia ja hinged said puudutatud nii loodusest kui mänguilust meie vahel. Huvitaval kombel olid kõik suvised looduscoachingud kingituseks sõpradelt või lähedastelt. Tundsin siirast heameelt, et ilmas on selliseid häid ja hoolivaid inimesi, kes märkavad, kui lähedane abi vajab.

Mentorite Kojas saime hakkama veidi pikema ja täiesti teistmoodi arenguprogrammiga juhtidele, mis oli paras väljakutse ja lõpuks kukkus välja hoopis teisel, paremal moel, kui plaanisin. Kinnitades taaskord, et meie võime ette näha, eriti teiste inimestega seonduvat, on kaunikesti piiratud.

Töötubadesse ja mõttekodadesse meeskondadega tuli juurde sügavam ja ühendust loov mõõde, nii et inimesed lahkusid rõõmsamate ja samas mõtlikumatena, justkui palju paremate inimestena. Võib-olla on sellele kaasa aidanud ka trummi ja teiste meelerännaku “tehnikate” kaasamine, mis töötavad teisel tasandil, kui puhtalt mõistusega loodu.

Meeskonnaga Preeriakojas

Kõlab veidi uhhuu jutuna, kuid trummi- ja meelerännakud on möödunud aastal saanud sügavama ja väekama mõõtme peale suvist Pete Bengry „koolitust“. See oli justkui trummikoolituse meistriklass, kus mitme päeva jooksul sai tehtud rohkem erinevaid trummi- ja meelerännakuid, kui eales oleks võimalikuks pidanud. Sealt sain ka vastuse küsimusele, mis oli mind pikalt painanud- kes ma siis ikkagi olen ja mida tegema peaks? Mitte et see vastust oleks mu elu lihtsamaks teinud, pigem vastupidi.

Novembrisse jäi aasta kõige intensiivsem, väsitavam ja samas innustavam kogemus. Sain maitsta elu õpetajana- nädalane kursus gümnaasiumi noortele  teemal “õnneliku elu loomine” võttis täiesti võhmale. Oli selles omajagu enda hirmudele vastu astumist (millegipärast olen noortega tööd peljanud, ilmselt mu enda koolihirmud) kui ka mitmete ootuste mitte täitumist. Minu jaoks kõige raskem noorte puhul oli kohese tagasiside puudus, erinevalt täiskasvanutest, kelle puhul saab üldjuhul kohe aru, kas meeldib või mitte. Nii vehklesingi justkui pimeduses, ja alles hiljem öeldi, et see või teine asi väga meeldis- nägudest aga ei lugenud kohe suurt midagi välja. Praegu tahaks öelda, et töö koolinoortega on koolitaja või õpetaja meistriklass- kui nendega saad hakkama, siis on täiskasvanutega töö lapsemäng. Küll aga oli kursuse lõpetamisel rõõm suur, kuuldes ja vaadates, kuidas nad mõtlevad ja kuhu välja jõudsid.

No ja enne jõulu suutsin korralikult üle tõmmata enda raamatu kingiprojektiga. Ise ka pärast imestasin, miks ma seda nii tõsiselt võtsin ja nii palju energiat sisse panin. Alles jõulude aegu sain aru, kui keskmest väljas olin vahepeal. Ometigi on hea meel, et sai ära tehtud- tänu sellele jõudis väga paljude inimesteni kingitus, mida nad poleks oodatagi osanud. Järgmine kord pean lihtsalt meeles pidama, et seda pisut nutikamalt ja tasakaalukamalt teha.

Raamatutega seoses meenub ka tutvumine kahe elava kirjandusklassiku- Valdur Mikita ja Doris Karevaga. Nendes kohtumistes oli rahu, rõõmu ja sügavust, vestlusi olulistel ja päris teemadel ning ühtlasi ka innustust edasiseks. Nii nagu õpipoiss saab inspiratsiooni Meistri käe all ja juures töötamisest, on ka nemad mind innustanud edasi kasvama, kirjutama ja mõtlema.

Päris uue leiuna aga jõudsin Eesti kirjaniku ja kunstniku Mathurani, keda lihtsalt peab kuulma. Tema loovkirjutamise õpitoad olid täiesti teisel tasemel, pannes mõtlema, et ma tahan ka ühel hetkel niivõrd ägedaid asju teha nagu tema teeb.

Sügisel sain teha täiesti teisel kujul ja moel VisioonirännakuLihtsalt tunne tuli ühel hetkel nii tugev, et tavapäraselt enam ei saanud. Tagantjärgi on hea meel, et ka see sai ära proovitud. Tundub, et seekord oli just sellist vaja, nii mulle endale kui osalejatele. Ühtlasi õppisin veelkord usaldama enda sisetunde tähtsust, isegi kui see võib viia ebamugavatesse olukordadesse.

Võib-olla sellest innustust saanuna sai kirjutatud Edasisse üks pikem lugu enda vaimsetest otsirännakutest viimastel aasatel. Oli see omajagu raske ettevõtmine minu jaoks- kas julgen sedalaadi teemalt teki kergitada. On ju tegu sügavalt isikliku jagamisega, kuid samas lootsin, et ehk on lugejatel sellest abi ja suudavad mõne minu ämbri tegemist vältida. Kuigi mul on tunne, et igaüks peab oma ämbrid ikka ise läbi kolistama.

Viimase asjana meenub sügisest väike võit magusasõltuvuse üle, mis jõulude aegu sai küll pisut kannatada. Olen eluaeg olnud suur maiasmokk ja kord koogiga algust teinud, ei suutnud kuidagi lõpetada. Nii saigi ühel hommikul, põdedes magusapohmakat eelmise õhtu koogisöömingust, otsustatud, et aitab küll, kas ma siis tõesti ei saa loobuda magusast. Kes siis ikkagi minu elu juhib, suhkur või ma ise? Ei olnud see muutus kerge ja elu ise veeretas ette igasuguseid ahvatlusi. Kõige raskem hetk oli pulma-aastapäeva tähistamisel mõni õhtu hiljem, kui vaatasin pikalt tõtt ülimalt ahvatleva šokolaaditordi tükiga- minu lemmikuga . Naine ka kõrvalt utsitas, et võta ikka, mis see teeb siis. Seekord jäin siiski mina võitjaks, ja see ilus puhas periood kestis kenasti jõuludeni. No ja jõuludest ma parem ei räägi, kuid õnneks on suuremate söömingute aeg möödas ja saab uuesti tavarutiinide juurde naasta.

Oluliseim küsimus?

Aastat kokku võtma sobib suvel minuni jõudnud küsimus- mis on sinu jaoks edu? Võrdlesin kuni selle küsimuseni end vastu ühiskonnas laialt levinud edumudelit. Järgi mõeldes sain aga aru, et olin ajale jalgu jäänud pilti kasutanud enda hindamiseks. Saanud selgeks edu kriteeriumid enda jaoks (rahu, vaikus, tasakaal, ise kasvamine ja teiste toetamine ning parema maailma loomine, ühenduses olemine jmt), mõistsin sel hetkel, et ma juba olengi edukas ja õigel teel.

Nii saan kokkuvõtvalt öelda, et möödunud aasta oli üks pagana äge ja edukas kasvu ning unistuste täitumise aasta.

Soovin ka sulle, et elaksid ja oleksid vastavalt sellele, mis on sinu jaoks oluline ja tõeliselt tähtis!

Mida ootan uuelt aastalt?

Eelkõige keskmest lähtuvat rõõmsat ja rahulikku olemist ning tulemuslikku tegutsemist. Elu edasi viivate ettevõtmiste toetamist, ise kasvamist ja teiste arengu toetamist. Tasakaalu maise ja vaimse, rahulikult olemise ja aktiivselt tegusemise vahel.

Maisel tasandil

  • Toon ellu uuel tasandil juhtide arengupogrammid, mis aitaksid  juhtidel inimese ja juhina kasvada ning tooksid kasu ka nende meeskondadele ja ettevõtetele.
  • Viin läbi lahedaid töötubasid ja mõttekodasid meeskondade ja gruppidega, kus saab nii looduses käia kui ka arutleda hetkel olulistel teemadel ja leida lahendused ees seisvatele väljakutsetele.
  • Viin oma coachingu ja mentorluse jägmisele tasandile, nii et inimesed, kes leiavad tee minuni, saaksid vastused enda küsimustele, jõuaksid enda päris olemuseni ning saaksid enda tõelise potentsiaali realiseerida.
  • Teen mõnusaid müstilise energiga loomisõhtuid, kus saab arutleda olulistel teemadel, kõlavad erinevad helid, mõtted puhastuvad ning rahu ja rõõm saabuvad hinge.
  • Aitan “Ümberpööratud pahupidi” lugejateni  jõuda ja kirjutan uue raamatu valmis.

Vaimsel tasandil

Ootan eelkõige olemise ja elamise kvaliteedi stabiilsust- et kõikides päevades oleks nii rahu kui rõõmu, sügavust ja ühendust, valgust ja helgust.

Millegipärast meenus siinkohal Mathura ütlus „Kõik algab vaikusest, mis on iseenesest täiuslik ja täielik. Alustad vaikusest ja otsid valgust, mis inimest toidab.“

Ning siis teed seda, mis tuleb sul loomulikult hästi välja, kui oled ühenduses- see ongi sinu ülesanne siin elus.

Just seda kvaliteetset ühendust- iseenda päris olemuse, teiste inimeste, looduse ning kõige looduga- ja loomulikkusest hästi tulevat elu edasi viivat tegutsemist tahangi rohkem siia ellu.

Mõnusaid olemisi ja tegemisi, rahu, rõõmu ja armastust kõikidesse päevadesse!

Ain Mihkelson

Visioonirännaku muljed 2018

„Enne päikesetõusu on kõige külmem“- just nii oli ka sel Visioonirännakul, kui kõigele lisaks saime veel korraliku vihma kaela. Justkui kinnituseks sellele, et enne kui päike välja tuleb, pead üle elama kahtlused, kõhklused ja vastu panema külmale ning märjale, olgu see siis sõna otseses mõttes või metafoorina sinu elule.

Visioonirännak- eellugu

Sel korral oli Visioonirännak kindlasti kõige raskem senistest, isegi kui väliselt oli see kõige lihtsam. Eellugu ulatus juba mitme kuu taha. Arutasime Markoga Preeriakojast mitu korda, kuidas sel aastal teeme ja saime isegi plaani enam-vähem paika. Käisime ka uut kohta vaatamas tema valduste lähedal, mis tundus sobima.

Kuid siis, ühel hommikul, sügava mõtluse ajal, sain omamoodi „sisekaemuse“- sel korral tuleb teha täiesti teistmoodi. Eemaldades kõik üleliigse, nii et jääks alles vaid Visioonirännaku essents ja sügavam olemus- Sina, Loodus, Meelevald ja Ühendus, ei midagi muud.

See mõte oli omajagu hirmutav. Tähendas see ju igasuguse tugistruktuuri ja abiliste maha jätmist. Olid meil varasemalt toeks olnud nii Marko ja Kuldar, tipi ja higitelk, muust varustusest rääkimata. Seekord olime aga ainult meie ise, väikse pundiga, looduse ja oma mõtete meelevallas. Põdesin ikka omajagu, et mis saab ja kuidas inimesed, sh ka ma ise, vastu peavad. Ilmast ju ei teadnud ette ennustada.

Nii läkski, et eelmisel õhtul oli närv omajagu sees ja öösel magamisest ei tulnud välja midagi. Võib-olla mängis oma osa ka eelmisel päeval tehtud võimas higitelgi rituaal ühe teise programmi lõpetamiseks. Igal juhul oli õhtul pea mõtteid peas ja uinumise asemel vähkresin niisama voodi, kuni hommikul sai väsinult üles tõustud. Hiljem kuulsin, et teistel oli suht sama jama olnud.

Algus

Stardipunkti jõudsin kenasti koos korraliku vihmaga. Otsustasin siis, et natuke teeme sohki ja lasime autos istudes suurema vihma mööda. Vihma lõppedes autost väljudes aga tundsin, kuidas pilt hakkas silme ees ujuma ja tundsin peapööritust. See pani korralikult muretsema, kuidas eeloleva üle elan.

Õnneks oli ilm üsna ok ja liikuma saades läks ka enesetunne paremaks. Nii me siis matkasime, kuni jõudsime rappa. Veidi marssisime mööda laudteed, kuni pöörasime rajalt kõrvale, et päris rappa laugaste vahele minna. Võiks öelda, et tegelikult oli see alles päris Visioonirännaku algus. Liikusime rahulikus tempos, pikas vahes, vahepeal üksteist silmist kaotades. Kuni lõpuks jõudsime Loosalu järve äärde, mis on Eestis suurim rabajärv. See oli esimene koht, kus sai aja maha võtta ja lasta mõtetel vabalt rändama minna.

Visioonirännakul rabas

Mõne aja pärast liikus meiega ka Risto, kes on kogenud „veteran“ Visioonirännakutel. Ju seal siis midagi on, et ta ikka tagasi tuleb, iga kord erineval moel.

Sel päeval lõõtsus korralik marutuul, nii et saime järve kaldal proovida tuulel „kehasurfamist“. Lased end lihtsalt vastu tuult kaldu ja tunnetad, kuidas tuul ise sind püsti ja järve kukkumast hoiab. Vägev kogemus, kui seda teadlikult teha. Naudin seda pea iga kord seal järve ääres, kui tuul vähegi lubab.

Nii me siis kulgesime, rabas ja metsavahel, jõudes lõpuks lõkkekohta, kus esialgu oli plaanis vaid peatus teha. Kuna ilm oli aga maru tuuline ja esialgu plaanitud öine peatuspaik lagedal mäe otsas, otsustasime hoopiski sinna pidama jääda. Meie „varustus“ aga- pott ja vesi tee keetmiseks, olid alguspunktis, mille lähedal pidime öö veetma. Nii siis leppisimegi kokku, et mina jään ööseks lõkkematerjali koguma ja Risto ning Ivar lähevad tagasi poti järele.

Läksime siis tagasi järve äärde, et päike korralikult puhkama saata. See oli ka koht, kus minu jaoks tulid esimesed märgid Visioonirännakult- pilved võtsid loojuva päikese valguses selgeid ja tähenduslikke märke sel hetkel.

Seejärel siirdusid Risto ja Ivar varustuse järele. Esialgu tundus, et see polegi nii pikk ots, kuid mehed jäid päris kauaks. Hiljem vaatasime, et nad said korralikud lisakilomeetrid õhtusse, laekudes mitu tundi hiljem tagasi alles siis, kui väljas ammu pime. Mul tekkis vahepeal juba isegi hirm, et ega nad ära ei eksi uuel maastikul.

Nii ma vedasingi hagu kokku- öö tundus pikk tulema ja lõke sellises külmas kulus marjaks ära. Oli ju alles eelmisel päeval paarkümmend kraadi sooja olnud, kuid selleks päevaks kukkus temperatuur alla 10C, mis sel hetkel tundus maru külm olema. Keha polnud veel uue temperatuuriga harjuda jõudnud ja magamata öö andis ka tunda. Proovi ise öö läbi külmkapis istuda.

Ühel hetkel oli maru hea kuulda teiste hääli, kui nad potiga laekusid. Pada kiirelt tulele ja vee keema minnes tee potti- kasutasime kohalikku materjali. Sookail, kuusevõrsed ja midagi veel, mida enam isegi ei mäleta. Keedus sai igal juhul vägev ja andis mõnusast sooja.

Seejärel oligi juba aeg öiseks tegevusetuks. Vahtisime pea kohal siravaid tähti, lasime lõkkel end soojendada ja öövaikusel paitada. Sekka sai jutustatud, jorisetud ja trummilgi häält teha lastud.

Alguses tundus see üsna romantiline, ja oligi. Kuni ühel hetkel hakkas väsimus ligi hiilima ja läks järjest külmemaks. Vahepeal tibas ka kergelt vihma. Hommikupoole ööd, kui oli kõige pimedam, tabasin end juba mõttelt, et mille pagana päralt me siin külmas märjas metsas kükitame. Ja et mis mõte kõigel sellel on. Lasin sel olla, tuginedes vaid eelnevatele kogemustele, et ühel hetkel on väga hea meel, kui see kord läbi on.

Nii me seal tiksusime, vahtisime tulle ja molutasime, kuni taevas hakkas ahetama- saime aru, et nüüd on aeg liikuda järve äärde päikesetõusu imetlema. Kolad kiirelt kokku ja minema, vastu lõõtsuvat tuult. Taevas aga kattus tumedate pilvedega ja oli selge, et ilusat romantilist päikeseloojangut me sel korral ei näe ja ilmselt tuleb korralik vihm hoopiski. Mõtlesin veel korraks, et väike vihm kuluks ära küll, muidu poleks ju hiljem midagi meenutada.

Enne päikesetõusu

Nii läkski, peagi hakkas korralikult sadama, ikka kohe korralikult, nii et mõned meist olid üsna pea läbimärjad ja tilkusid veest. Matkasime siis läbi raba ja metsade tagasi alguspunkti poole, tehes väikese vahepeatuse vaid Paluküla mäe otsas, et üks fotojäädvustus teha. Samm läks kõigil maru kiireks- kaua sa ikka märjana metsas viitsid olla.

Visioonirännaku lõpu eel

 Justkui tänutäheks aga, päris alguspunkti tagasi jõudes, jäi sadu järgi ja päike tuli välja. Nii et saime päikese käes auravates riietes teha mõnusa sooja hommikueine endale Paluküla jalamil. Peab tunnistama, et need hommikusöögid peale Visioonirännaku paastu on juba iseenesest kogu seda vaeva ja viletsust väärt. Olles mitu söögikorda vahele jätnud, ööpäeva looduses ja värskes õhus liikunud, maitseb vist ükskõik milline toit taevalikult. Ja kui see on veel pärit puhtast loodusest ning hoole ja armastusega tehtud, siis ei oskagi midagi muud tahta, kui olla ainult tänulik elule, mis sind on sellisesse kaunisse kohta koos lahedate inimestega toonud.

Järellugu

Tundub, et ühtteist ikkagi Visioonirännakul toimus, isegi kui välist butafooriat oli vähem.

Risto näiteks kirjutas hiljem nii:

„Olen ääretult tänulik, et mind sinna rännakule kutsusid. See, miks see oli vajalik, sai mulle selgeks alles pärast kosutavat und päeval.

Kuigi rännak oli toimumise ajal väljakutsuv ja nii mitmelgi korral andsid põhivajadused endast rahulolematuse teel märku, olen rõõmus, et sellisele rännakule tulemise valisin. Eelkõige tärkas kasu pärast rännakut ennast. Suurenenud selguse seisundis suutsin teha raskeid otsuseid ning kohe pärast rännakut asusin kõhklemata tegutsema. Saavutasin parema kontakti iseendaga ning tänu sellele olen täiesti kindel, et toimisin parimal viisil kohas, kus varem oleks hirm ning kõhklus võimust võtnud. Tänan rännaku läbiviijat Aini sellise vägeva kogemuse eest!”

Ka mul endal oli pärast maru mõnus olla, isegi kui füüsiline väsimus andis endast korralikult märku. Hing oli rahul ja lõi nurru nagu kõhu täis saanud kass soojal ahjul. Ja peale väikest uinakut päeval oli energiat kuhjaga, et järgmistel päevadel uue hooga edasi toimetada.

Tänud kõigile ja kõigele, mis kaasa aitas, ja kohtumisteni järgmistel rännakutel!

Ain

EMK esimesel arenguprogrammil joon all

„See oli üks äge rännak,“ sain rahulolevalt tõdeda, kui olime Eesti Mentorite Koja esimesele arenguprogrammile joone alla tõmmanud. Pool aastat põnevaid kohtumisi täis sügavaid vestlusi, isemoodi harjutusi, taipamisi ja õppimisi. Hoopis teisel moel ja sügavamal tasandil, kui olin ette kujutanud ja lootnud.

Jaan mottetööd tegemas

Juba grupp ise oli väga lahe. Ja mitu korda väiksem, kui olin plaaninud. See tõmbas alguses minu ego kenasti käima, et mis mõttes, miks nii vähe, kellele ja miks ma seda üldse teen, kas nii vähese arvu inimestega üldse saab midagi teha. Ja loomulikult rahaline küsimus – kuidas nii piiratud ressurssidega üldse midagi teha saab.

Tagantjärgi vaadates oli aga see parim, mis juhtuda sai. Ühelt poolt sundis see otsima uusi kohti ja võimalusi väiksemate vahenditega hakkama saada. Teisalt võimaldas see osalejatega pidada palju sügavamaid ja sisukamaid vestlusi kui suures grupis võimalik.

Ilmselt kogenud juhtide puhul ongi kaugelt olulisem vastastikuse kogemuse jagamine ja üksteiselt õppimine, kui uute teooriate ja mudelite tudeerimine. Üks asi, mille tõid ka teised välja, oligi just üksteiselt õppimine ja innustuse saamine. Alates lihtsamatest nippidest, mõtetest ja igapäeva elu situatsioonidest kuni sügavamate, maailmavaateliste küsimusteni välja.

Kus me ära käisime?

Vapramatega tipus

Ise tahaks arvata, et õppimisele ja muutusele aitas kaasa ka teistmoodi keskkond. Päevi alustasime alati looduses – olgu selleks siis raba või Valgehobusemäe metsad ja mäed, mets või surnuaed.

Just nimelt – surnuaed, seal arutlesime veidi elu ja surma sügavama olemuse ja õpetuste üle. Üldse sai vaadatud teemasid, millele enamus meist igapäevaselt ei mõtle. Programmi lõpetasime indiaanikülas indiaani higitelgi tseremooniaga, mis kujunes väga võimas kogemus kõigile. Omamoodi nagu uuestisünd – inimesed olid rõõmsate, väsinud kuid õnnelike nägudega, ühenduses iseenda ja teistega.

Mida osalejad said?

Mis siis programmi läbinute sõnul nendega toimus selle poole aasta lõpuks?

Tõeliselt hea oli kuulda, et toimunud olid sügavamad isiklikud muutused, mis mõjutavad töö ja elu kvaliteeti palju rohkem kui lihtsalt uued teadmised.

Kallisabal paarisrakendis mõttetööd tegemas

Siin mõned tsitaadid osalejatelt:

„Võtan rohkem vastutust kõiges, mis toimub – seetõttu on mul rohkem väge ja võimu oma tegemistes.“

„Minu arenguprotsessid on läinud intensiivsemaks, eriti lähisuhetes.“

„Minus on tekkinud väga hea vaimne tasakaal ja oskus näha probleeme kõrvalt. Olen palju rahulikum ja saan nüüd rahulikult magada.“

„Kui vaja, räägin ka kõige ebamugavamad asjad ausalt teistele ära,“ (siinkohal tõi rääkija näite, kuidas ta rääkis kodus lahti väga ebamugava teema, mida oli aastaid edasi lükanud, ja kuidas peale seda tuli rahu maa peale).

„Olen muutunud veel leplikumaks kui enne (isegi kui juba varem „süüdistati“ mind liigses heatahtlikkuses). Ja isegi kui keegi viriseb, siis see ei häiri mind enam.“

„Suudan üle olla kiusatusest teisi süüdistada ja enam ei pea minu sõna peale jääma. Tänu sellele on nii palju vabadust suhetesse juurde tulnud.“

„Olen oluliselt kannatlikum – annan aega nii iseendale kui teistele.“

„Annan täna oluliselt vähem hinnanguid, olen rohkem vaatleja positsioonis ja aktsepteerin olukordi. See ei tähenda, et pean nendega nõus olema, kuid teadvustan lihtsalt – nii see on. See annab tööl juurde ja elu on lihtsamaks muutunud.“

„Mu maailmapilt ei ole enam nii mustvalge.“

Kui eelnevat lugeda, siis tundub, et kokkuvõttes on juurde tulnud tasakaalu ja rahulikku meelelaadi, ausust nii enda kui teiste suhtes, samuti vastutuse võtmist. Ja vähemalt mulle tundub, et tänapäevases kiirustavas ja rabelevas maailmas on need omadused, mis eriti tippjuhtide puhul on hädavajalikud. Kui juhist kiirgab välja rahulikkust ja tasakaalukust, on ka töötajatel palju mõnusam oma tööd teha.

Andrus Tamme muljed programmi kohta:

Andrus mõttetööd tegemas

„Kui Ain pakkus võimalust osaleda EMK juhi arenguprogrammis, siis ma ei kõhelnud hetkegi. Olime selleks ajaks kolmas aasta koos osalemas mentoritena Raplamaa Mentorklubis ning Aini maailmavaade ja inimeste arengunägemus on mulle olnud sümpaatsed. Programmiga liitusin ilma eelarvamusteta ja konkreetsete ootusteta. Nii nagu olen seda juba aastaid teinud erinevate koolitustega – tuleb mis tuleb ning igast koolitusest on midagi, kasvõi mõni pisku, kaasa võtta. Täna pean tunnistama, et see programm oleks ületanud igasugused minu ootused, milliseid oleksin võimeline olnud välja mõtlema. Ta oli ilmselgelt hoopis teistsugune kui ükski teine senine koolitus- või arenguprogramm, milles olen osalenud. Tagantjärele nimetan seda julgelt inimese arenguprogrammiks mitte lihtsalt juhi arenguprogrammiks. See mida mina sealt sain on eelkõige minu enda kui inimese areng. Et sellega kaasnevad ka paremad oskused ümbritsevate inimestega tulemuslikult suhelda, on lisaboonus. Olen veendumusel et juhtimisoskuste areng algab alati inimese (juhi) enda arengust.

Kas ja kellele ma seda programmi soovitaksin?

Julgen programmi soovitada kõigile kes ei karda enda kohta rohkemat teada saada, kes ei karda küsimusi iseenda kohta ja on valmis arenema.

Sellistel arenguprogrammidel on ka oma oht. Ja see on seotud teadmiste ja tunnetuste hulgaga. Inimene võib mingis olukorras kogeda, et tema tarkusest ja teadmistest jääb väheks. Kuid selle kogemiseks on vaja tunnetada oma teadmiste puudulikkust. Mina tundsin ennast 25 aastasena kui ühte targemat inimest maailmas. Viimased 25 aastat aga ma saan iga aastaga üha selgemalt aru et mul on veel palju õppida. Ehk ikka ja jälle pean tõdema, et mida rohkem ma tean, seda rohkem saan aru, kui vähe ma tean. Ka selle poolaasta tulemusena tajun, et kõike seda, mida ma veel ei tea, on meie ümber veel rohkem, kui ma enne teadlik olin 🙂 Õnneks täna see teadmine annab mulle ainult tahtmist juurde veel rohkem teada saada ning jätkata enese ja ümbruse avastamise teekonda.

Mina sain võimsa kogemuse ning ma ise tunnen et ma arenesin sisemiselt oluliselt.

Igatahes, suured tänud Ainile selle teekonna võimaldamise eest!“


Omalt poolt tänan kõiki kaasalööjaid, kes julgesid sellele rännakule kaasa tulla ja veidi sügavamalt nii endasse kui elule otsa vaadata. Oli lahe kogemus. Aitäh teile!

Ain Mihkelson

Meeste oma aeg 2018

Tere Mees!

Kas Sul on mõnikord tunne, et tahaks lihtsalt Olla? Et oleks rahulik, aga tähenduslik ja tõeline aeg iseendale? Kus justkui ei pea suurt midagi tegema (kui palju sellist aega Sul üldse on?), aga teisalt toimub Sinu sees nii mõndagi, saad taipamisi, selgust ja hoogu edasiminekuks.

Sellise Olemise ruumi Sinu jaoks loomegi.

Selles on mõnusat lihtsat olemist, aeg looduses, higitelk ja meeste meelerännak ning vestlusi teemadel, millest tavaliselt rääkida ei saa.

Ei midagi üleliigset või peenutsevat. Me ei kutsu Sind ennast ületama (kuigi ka see võib juhtuda), vaid pigem tugevdama sidet looduse ja kõige lähedasema inimesega – iseendaga.

Aeg ja ruum ootavad Sind 8. juunil kella seitsmest 9. juunil kella neljani Preeriakojas Varbola lähistel. Nii jõuad laupäeval õhtupoole veel ka oma pere või sõpradega aega veeta.

Ööbime püstkojas- vajad vaid matti külje alla ja magamiskotti. Süüa antakse ka- teeme ise lõkke peal toidu valmis, mis annab iseäranis hea maitse söögile.

Osaluspanus 110-130EUR- vaata enda võimaluste järgi.

Grupi suurus kuni 12 inimest.

Registreerimine ja lisainfo: ain.mihkelson@gmail.com, 50 19 580.
Kui kõnetab, anna endast palun märku hiljemalt 5. juuniks.

Ruumi hoiavad Ain Mihkelson ja Toomas Trapido, kes on sedasorti asju omajagu teinud ja tahavad nüüd teha midagi ainult meestele ürgomast.

Rappa õppetundide järele

Möödunud nädalal sai käia kolme erineva seltskonnaga rabas ja osadega ka pärast mõttetööd teha. Iga jumala kord sadas vihma, nii mõnigi sai rohkem või vähem märjaks ja veidi külmagi. Kuid kõigest hoolimata olid kõigil pärast näod naerul ja tuju hea.

Mis me siis õppisime nende matkade käigus?

Paljudel on lapsepõlvest sisse jäänud hirm rabade ees. Et äkki vajun sisse ja upun ära või juhtub midagi muud hullu. Tuleb karu vastu või nõelab uss. Ei juhtu tegelikult hullu midagi, kui vaatad kuhu astud ja lähed. Esimene kord on võibolla hea võtta kaasa keegi, kes on rohkem rabades käinud ja oskab juhendada. Järgmine kord saad juba ise hakkama kui julgus lubab. Just nii nagu tavaelus.

Oluline on hea ja õige varustus- kummik sooja sokiga on üle prahi, linnaking aga tagab mõnusa märja kinga täis rabavett- tasuta spaa omast käest. Kuid esimest korda asju tehes on täiesti normaalne, et sa veel ei tea, mida vaja läheb ja mida mitte.

Märjaks saamine- nagu üks osalejatest targalt mainis- ta ei saa aru, miks inimesed kardavad märjaks saada. Pärast saad ju end ära kuivatada kodus või lõkke ääres. Eks ma ise olen samasugune- pelgan märjaks saada. Ei mäletagi, millal ja miks selline kartus tekkis. Lastena jättis see meid ju täiesti ükskõikseks ja tekitas arusaamatust, miks vanemad märgadest riietest või kummikutest nii suure numbri teevad.

Väike veetakistus

Ei ole midagi paremat, kui väikesele hirmule vastu astuda. Pärast tunned, nagu oleks midagi suurt ja olulist ära teinud. Ükskõik kui väike see siis teistele tunduda võib- oluline on, et sa ise õpiks ja kasvaks läbi väiksematele hirmudele vastu hakkamise. Teiste arvamusel pole mingit tähtsust.

Looduses ja eriti rabas viibimine toob su kohale. Eriti mõtetest, on need siis töö või eraelu mõtted. Kui sa ikka hoolega pead jälgima kuhu astud, ei ole mahti igasuguseid (mure)mõtteid mõlgutada. Tavarutiin kaob justkui iseenesest kuskile mujale ja asemele tulevad rahu, rõõm ja helgus looduse ning iseendaga kontaktis olemisest.

Võta looduses aega niisama istumiseks ja looduse ning iseenda jälgimiseks. Ehk siis vanameister Fred Jüssi sõnul molutamiseks. Uuringud on näidanud, et inimesed, kes võtavad regulaarselt ja teadlikult aega molutamiseks, on efektiivsemad kui need, kes pidevalt rähklevad.

Lõkke ääres omasugustega päris vestluste pidamine olulistel teemadel on midagi, mis teeb hinge rõõmsaks. Nii et pärast tunned mõnusat tänutunnet kaaslaste ja elu enese vastu. On ju lõkkesse vahtimine ja lõkke ääres jutustamine meisse aastatuhandetega geenidesse talletatud. Patt oleks arvata, mõnisada (Eestis veel vähem) aastat tsivilisatsiooni selle välja on uhtunud.

Kõige olulisem aga- pärast on tõesti hea olla ja ka järgmistel päevadel. Nii mõnigi kirjeldas, et ta pole end tükk aega nii hästi tundnud nii sel kui  järgmisel päeval.

Teel rappa

Nii et kui mure kipub võimust võtma, võid vabalt kasutada eestlaste ütlust- mine metsa! Või siis rappa.

Olge terved!

Toidupangaga rabas

Augusti lõpus sai Toidupanga inimestega tehtud üks mõnus päev looduses. Eesmärk oli korraks aeg maha võtta, puhata ja seejärel juba mõelda, kuidas saaks veel paremini. Kuidas jõuda rohkemate inimesteni ning teha oma tööd paremini.

Saime käia nii rabas kui ronida suure kivimüraka otsa, teha mõnusa ampsu Pieti kodus kui tähistada ka Marie sünnipäeva.

Peale ametliku osa ehk väikese mõttekoja lõppu tehti meile ka mõnus tiir Kolga mõisas.

Kõige rohkem inspireeris mind aga ikkagi Toidupanga inimeste soov aidata ja oma tegevusega leevendada teiste kannatusi. Jõudu ja jaksu teie tegemistesse!

 

 

Rabas nägijaks- Kerttu muljed Visioonirännakust

Tipi ja higitelk Visioonirännakul

Ain kutsus mind ükspäev rappa. Et nad lähevad Visioonirännakule ja kas ma tahaksin ka nendega kaasa minna. Minus tärkas koheselt uudishimu ja ma ei kahelnud vist küll hetkekski, enne  kui oma jah-sõna ütlesin. Mind on sellised põnevad tegemised ikka huvitanud. Mis siis muud, kui hakkasin põnevusega juunikuud ootama.

Visioonirännak on preeriarahvaste ilus ja oluline komme juba sajandeid. Indiaanikogukonnaliikmed  irdusid mõneks päevaks teistest, et loodusesse minna ja sealt siis elu edasiviivate vastustega tagasi tulla. Kokkuvõtvalt võin öelda, et tulin ka ise rabast välja tunduvalt puhanuna, uute ideede, kõva selguse ja arusaama ning värske motivatsioonilaksuga.

Ainuüksi looduses olemine ja nutiseadme täielikult offline lülitamine on juba iseenesest hea. No ausalt ei mäleta, millal ma viimati midagi nii julget tegin, et end kolmeks päevaks telefonist vabatahtlikult lahti ütlesin. Looduses olemine puhastab meelt ja aitab mõtteid koondada ning künnab hea pinnase, et küsimustele vastuseid saada. Mürast ja segavatest faktoritest eemalolek on tõeline õndsus.

Rännaku mõte on laias laastus saada vastuseid. Vastuseid töö- või eraelu probleemidele ja küsimustele. Üheks oluliseks märksõnaks on endaga olemine. Linnakära ja kiire elutempo hägustavad pilti nii teistest kui endast ja keskkonnast meie ümber. Vahel on hea ära käia. Ja kohe päriselt ära käia, et ikka sügaval looduses ja ilma üleliigse tehnoloogia ning mürata.

Räätsasid valmistamas Visioonirännakul

Elasime kogu grupiga selle kolme päeva jooksul tipi indiaanitelgis, tutvusime omavahel, kolasime mööda Raplamaa ilusat loodust ringi ning võtsime vastu, mida loodus meile andis. Kogu ettevõtmisel oli olemas küll raamistik, kuid see ei olnud range päevakavaga ning andis piisavalt voolavust ja võimaluse meeliülendavat kulgemist nautida. See on moodsas maailmas tõeline kunst – korraldada grupiüritus ja lasta sellel siis lahti rulluda nõnda, et kõigil on hea. Ilma igasuguse sunduse või kiirustamiseta.

Kolasime ja lihtsalt olime rabas, tegime läbi ühepäevase paastu, meisterdasime rabas seiklemiseks räätsasid, sõime peale visioonirännakut imemaitsvat indiaanitoitu nimega „kolm õde“, magasime ühiselt telgis ja individuaalselt rabas, vestsime jutte, laulsime imelisi väelaule ja käisime traditsioonilises indiaanlaste higitelgis. Higitelk on ehk kõige sarnasem eestlaste poolt armastatud suitsusaunale, kus indiaanirahvas end visioonirännakuks ette valmistas. Telgi keskel asetseb tulease, mis on ka ainsaks valguseallikaks. Telgis lauldakse, mõeldakse palveid ning räägitakse jutte. Saadav kogemus on (hinge) puhastav ja vägev.

Rabas Visioonirännakul

Visioonirännaku haripunkt oli kindlasti laupäevaöine raba. Olime endale eelmisel päeval sobilikud kohad juba välja vaadanud, mina sättisin end näiteks ühe väikese lauka äärde. Võitlesin veidi näljaste sääskedega, kuulasin loodust, nautisin vaikust ja värskust ning suikusin siis ööpeale tegusasse unne. Ärkasin varahommikul kell 4:47 koos vastusega küsimusele, mille olemasolust ma olin (tagasi vaadates) küll teadlik, kuid mida ma polnud endale tolle rännaku raames tegelikult esitanud. Kogemus oli vaieldamatult imeline, sest end tundes, oli just see küsimus see, mis mind ikka ja alati on aastate jooksul piinanud. Ja seal rabalauka ääres sain ma sellele vastuse.

Aitäh Ain ja Marko! Väga äge oli.

Loo autor: Kerttu Kongas

Peatoimetaja / Editor-in-Chief

Ajakiri Director

 

Järgmise Visioonirännaku kohta leiad infot siit.