Tagasi juurte juurde

Kriisi alguses hõiskasin suureliselt-  nüüd on lahe aeg, saab rahulikult võtta ja oluliste asjadega tegeleda. Tegelikkuses avastasin 5 nädalat hiljem, et olen täiesti läbi kärsanud. Olin väsinud ja närviline, meelerahu puhver oli pea täielikult otsa saanud. Isegi väikesed asjad ajasid närvi, vahel näitasin seda ka välja ja hiljem tundsin piinlikkust. Ühel hetkel küsis isegi naine, kes on üks äärmiselt kannatlik inimene, et mis asja ma niimoodi rabelen.

Kõrini veebi ilmast

Päevad olid täidetud erinevate telefonivestluste, veebi koosolekute ja veebinaridega. Osaliselt vist ka selleks, et tunda end vajalikuna ja täita päevad enda arust olulisega. Samas muutus hing aina rahutumaks, tundes puudust päris asjadest. Päris puudutustest, päris kohtumistest, päris loodusest. Tegin küll lühemaid retki loodusesse, kuid see oli vaid ajutine kerge leevendus. Umbes nagu plaastri panemine terveks ravimata haigusele.

Nii märkasingi, et vajan täielikku väljalülitust oma (mure)mõtetest. Kuni ühel õhtul hakkasin tuttava soovitusel lugema raamatut „Kolm meest paadis, koerast rääkimata.“ Mind tabas rõõmus äratundmine – midagi ei ole muutunud, 130 aastat tagasi olid inimesed samasugused. Raamatu tegelased jõudsid äratundmiseni, et on ületöötanud ja vajavad puhkust. Selle peale otsustasid nad minna kaheks nädalaks paadimatkale. Sain aru, et ka mul on vaja loodusesse, mitmeks päevaks kõigest eemale, päris metsa. Nii hakkaski mõte idanema ja hinge hiilis rõõmus ootusärevus.

Plaanisin minna üksi ning jätta tsivilisatsioon ja inimesed täiesti maha. Kuid ühe vestluse käigus mainisin poolkogemata heale tuttavale oma ideed. Tema haaras sellest innukalt kinni, öeldes, et tahab kaasa tulla. Saavutasime siiski kompromissi- mina lähen ees ja tema tuleb päev hiljem järgi.

Kohal!

Pühapäeva pealelõunaks olin valmis – kiiremad tööasjad ära orgunnitud, matkakola koos ja meel rõõmus. Ise veel mõtlesin, kuhu ma ikkagi lähen ja oma telgi püsti panen. Meeles mõlkusid Paluküla ja Kõnnumaa metsad. Hirmsasti oleks tahtnud oma telgi panna Paluküla mäe otsa, kuid tundsin, et see justnagu ei sobi. Telgi jaoks parem variant aga ei kõnetanud mind.

Probleem lahenes iseenesest. Palukülla jõudes avastasin, et olin telgi kenasti koju ukse kõrvale jätnud. Mind ajas see isegi naerma – nii lihtsalt minu telgi püstitamise mure laheneski. Võtsin siis oma väikse seljakoti ja läksin luurele, ronides peagi Paluküla mäe otsa. Seal valitsesid inimhäälte puudus, tuule müha puulatvades ja rõõmus linnulaul. Kõik see ning ümbrusele avanev vaade köitsid mind momentaalselt. Sain aru, et siia ma jään, vähemalt selleks ööks.

Kuna ärevus oli veel sees, toimetasin ringi, varusin lõkke jaoks metsakuiva ning jäin lõpuks teed juues ringi vaatama. Kaasa võetud pinge kääris kergelt edasi, laskmata mul niisama olla. Samas – teha ei olnud midagi ja kiiret polnud kuskile. Targemat teha oskamata võtsin ennist mainitud raamatu ette, nautides seal olevat öö kirjeldust. Tundsin, kuidas sama peagi mindki ees ootab:

Ja siiski annab öö meile lohutust ja jõudu. Meie väikesed mured kahvatuvad tema kõrval ja poevad häbiga peitu. Päevad on täis hoolt ja askeldusi, meie südametes valitsevad kurjad ja kibedad mõtted, ja maailm on tundunud meile julmana ja ülekohtusena. Ja siis tuleb Öö nagu tõeline armastav ema, asetab õrnalt käe meie hõõguvale otsaesisele, pöörab meie äranutetud näo enda poole ja naeratab- ja kuigi ta vaikib, on meile selge, mida ta öelda tahab, ning me peidame õhetava palge tema rüppe, ja valu ongi möödas.

„Kolm meest paadis, koerast rääkimata“, Jerome K Jerome

Tundsin, kuidas meel muutus rahulikuks, õues oli mõnusalt hämar ja käes aeg lõke süüdata. Tassisin ka oma magamiskoti ja madratsi mäe otsa ning süütasin lõkke, selle kõrvale istuma maandudes. Aja möödudes tajusin iga keharakuga, kuidas vaikus ja rahu vaikselt minusse imbuvad. Meenus Fred Jüssi jutt – noorena sõitis ta ööseks loodusesse lõket tegema, kui end kehvasti tundis. Mõtlesin, miks ma seda juba varem ei teinud, kuid peagi lahkus seegi mõte.

Paluküla lõke

Kui ma muidu olen varase uinumisega, siis sel õhtul istusin pikalt, kuni kustusid viimasedki rondid lõkkes, jäädes vaid kergelt hõõgvele. Olin just põhku keeramas, kui õrn tuulepuhang need uuesti kergelt põlema puhus. Lõin magamisele käele ja istusin edasi, kuni söed olid kustunud ja linnud vaikinud.

Magamiskotti lahti rullides kirusin end vaikselt, et ei olnud magamisaset valges valmis pannud. Pimedas magamiskoti luku kokku saamine oli korralik näpuharjutus. Alles taskulambi valgel sain sellega hakkama. Lõpuks rahulikult magamiskotis pikutades jäin taevast silmitsema. Siin-seal paistsid üksikud tähed ja vaikus ise hõljus kõige kohal ringi. Kehal oli veidi jahe, kuid rõõmus rahu hiilis ligi ja täitis südame rõõmsa ootusega järgmise päeva ees.

Särav hommik

Öösel ärkasin paar korda jaheda peale ning nautisin luksuslikku vaadet öötaevale. Hommikul nelja paiku hakkasid esimesed linnud vaikselt laulma, poole viie paiku lisandusid innukamad lauljad.

Ühel hetkel tõusis päike üle puulatvade ja hakkas kergelt soojendama. Sain aru, et on aeg tõusta. Magamiskotist välja piiludes märkasin, kuidas minu kõrval olev seljakott oli härmas, nii nagu ka magamiskott. Samas oli hingematvalt mõnus ja värske see olemine, mis mind valdas.

Tegin mõnusad hommikurituaalid, jõin veidi sooja teed ja molutasin veidi niisama, enne kui otsustasin minna ümbrust uurima. Seni olin käinud valdavalt Paluküla ja Loosasalu vahelistel aladel. Romet Vaino soovitusel pöörasin seekord pilgu Keava raba poole.

Kõnnumaale

Peagi seisin minu jaoks tundmatu metsa serval, tundes puhast rõõmu ees ootavast seiklusest. Tundmatusse minnes on alati mingi mõnus ootusärevus sees. Vahel ka väike hirmunoot, kuid elevus kaalub selle üle. Silme ees avanes väärikas madal männimets märjemal pinnasel, vaheldumas suuremate puudesaludega kõrgematel aladel. Kohe metsa serval märkasin suurt mändi, mis eristus selgelt teistest.

Tavaliselt on männid ühe sirge tüvega üles välja, vaid mõned üksikud on mitmeharulised. Minu ees kõrguv puu hargnes 3-4 meetri kõrgusel kaheks jämedaks haruks, et siis veel kõrgemal omakorda hargneda. Tundsin selle puuga koheselt hingesugulust.

Viimased aastad olen kimpus olnud enda tegevuse üheselt määratlemisega. Öeldakse ju, et keskendu ühele asjale, vaid nii saad edukaks. Minul on neid harusid aga mitu. Esimene hargnemine tuleb enda maise ja vaimse olemuse ning tegevuse lahknemise kohal. Või siis vähemalt näilise hargnevuse kohal – tegelikult need harud ju toetavad üksteist ja toetuvad samal tüvele, minu tegelikule olemusele.

Nii ma seal seda puud imetlesin ja mõtteid mõlgutasin, enne kui edasi läksin. Kulgesin mõnusasti puutumata looduses, tundes imetlust metsas valitseva vaikuse ja rahu üle. Aegajalt jooksid ristus tee väikeste loomaradadeg, mina aga jätkasin otse läbi metsa, Keava raba suunas. Kuni lõpuks leidsin kutsuva raja, keerasin sellele ja lonkisin mõnusasti edasi. Mõne aja pärast sättisin end päikese kätte puhkama, toetudes maha kukkunud kuuse najale.

Kogu mind viimastel nädalatel täitnud kiire oli kuskile kadunud. Oli aega niisama lösutada, metsa imetleda ja puude latvades lustivat tuult kuulatada.

Mäel

Lõunaks sättisin end Paluküla mäele tagasi – selleks ajaks pidi hea tuttav järgi tulema. Õnneks ta viibis ja sain teha mõnusa oleskelu päikese käes pikutades. Tabasin end mõttelt, et viimane selline molutamine oli umbes aasta tagasi. Ka siis ei olnud kuskile kiiret ja ei pidanud midagi tegema. Praegu olime ainult mina, päike ja Paluküla mägi, linnud ümberringi laulmas ja puud tuulega kaasa kohisemas. Tajusin südamesse tulvavat tänutunnet kõige olemasoleva eest.

Mõne aja pärast saabus tuttav, istusime veidi niisama ning siirdusime uuele metsaringile, nüüd juba kaugemale minnes. Õnneks oli tegu mõistliku mehega – saime enamasti vaikides käia, hoides nii füüsilist kui sotsiaalset distantsi. Õhtu eel jõudsime Keava raba servale, tehes seal jala sirutamise pausi.

„Ma jätan tavaliselt sellised kohad ja siin valitseva rahu meelde“ sõnas kaaslane, kui olime rabaservas mõne aja istunud. „Seda pilti on hea meelde tuletada, kui olen linnas ja elu liiga närviliseks läheb,“ lisas ta minu küsiva pilgu peale. Mõtlesin, miks ma ise selle peale pole tulnud ning panin idee tallele, lastes ümbruses hõljuval rahul endasse koguneda.

Kuskilt kerkis üles mõte – puud on nagu heatahtlikud tunnistajad, kes kogu meie sekeldamist rahulikult pealt vaatavad. Kui me vaid taipaks neilt küsida ja vastuse ära oodata, saaksime ka vajalikud vastused enda küsimustele. Tavaliselt on meil selleks aga liiga kiire, et looduselt nõu küsida.

Tagasi mäel

Õhtuks olime tagasi mäe otsa. Kaaslane pani oma telgi püsti, kutsudes mindki telki. Arvasin, et öine tähistaevas on liiga suur luksus, et see telgi mugavuse nimel ohverdada. Nii sättisingi enda magamisaseme uuesti otse taeva alla ja läksin meile teed keetma.

Magamisase Palukülas

Ülejäänud õhtu oli tõeliselt mõnusas kulgemises. Lasime oma mõtetel rännata ja rääkisime asjadest, mis südamel ja meelel. Eelmise õhtu vaikus täiendas suurepäraselt selle õhtu mõtterännakuid. Tundsin, kuidas hing puhastus ja süda täitus rõõmuga. Lõkke ääres istudes juhtub mingi maagia – inimesed avanevad ja jagavad, mis on tõeliselt oluline. See juhtub kuidagi iseenesest mõistetavalt. Küllap on see meil geenides ajast, kui küttide ja korilastena ringi liikusime ning õhtuti lõkke ääres päevamuljeid jagasime.

Õhtust sai lõpuks öö ja väsimus võttis võimust. Pugesime vaikselt põhku, kuid rõõm päikeselisest päevast ning õhtustest vestlustest tuhises endiselt minus ringi, laskmata uinuda. Ei jäänudki muud, kui vaikuses tähistaevast imetleda. Sel õhtul oli taevas tähtedega üle külvatud, täites mind imetlusega elu ilu ja lõpmatuse üle.

Kisub viluks

Öösel läks külmaks. Isegi nii külmaks, et enne nelja ärgates kirusin end ja mõtlesin, oli mul nüüd seda vaja. Soovisin südamest, et hommik saabuks kiiremini. Ei tulnud ta minu soovimise peale midagi kiiremini. Tiksusin vahelduva eduga une ja ärkveloleku piiril, kuni lõpuks uuesti uinusin.

Hommikul oli hoopis teine pilt – taevas oli pilves ja tuul tuhises ringi. Magamiskott tundus nii ahvatlevana, et ei tahtnud sellest kuidagi lahkuda. Viimaks ajas kell siiski üles ajas – meil mõlemal olid sel päeval muud asjatoimetused ees. Sättisimegi asjad rahulikult kokku ja tegime lõpetuseks mäe otsas uhke trummirännaku.

Tagasi kodus

Koju sõites nurrus uskumatult mõnus tunne südames. Veel suurem oli rõõm sooja koju jõudmisest ning mõnusast hommikusöögist. Möödunud päevad läksid kerge paastu tähe all, seetõttu maitses toit imeliselt hästi. Aknast välja vaadates tabasin end heameelt tundmas- õues oli vihma sadama hakanud,  saime napilt kuiva nahaga koju.

Hea tuttav ütles pärast, et tema sai sellest käigust hea energialaksu, mille pealt mitu päeva edasi toimetada.

Minus endas aga tekkis mõnus tühi ruum, kus sain aru, mis on minu jaoks tõeliselt oluline. Looduses viibimine, nii üksi kui koos teiste ägedate inimestega. Sügavad vestlused ja rõõmude ning murede jagamised. Ühenduse loomine oma parema mina, Looduse ning Suure Vaimuga, nii nagu indiaanlased teda kutsuvad. Selle lõputu heatahtliku jõuga, kes meile vaikses öös vastu vaatab ja on alati nõus vastama, kui me vaid küsime. Olgu siis läbi intuitiivsete taipamiste, loodusmärkide või teiste eluteele sattunud inimeste suu läbi.

Tagantjärgi meenutades ei oskagi muud, kui vaid tunda vaid tänulikkust, et elame sedavõrd lahedas kohas. Puutumata loodus ja mets on enamusel meist poole tunni kaugusel.

Lõpetuseks – kui loetu puudutas sind, anna endast mulle märku. Ehk saame koos rännata või saan muul moel sinu teekonnal toeks olla.

Mõnusaid rändamisi, nii looduses kui vaimuilmas!

Ain Mihkelson

Visioonirännak- 2019 muljed

Kell on pool kolm öösel ja silm läheb lahti. Saan aru, et sel ööl enam magamisest asja ei saa. Nii algabki minu Visioonirännak, 15 tundi enne „ametlikku“ algust.

Kuid enne enda lugu jagan teiste osaliste muljeid:

Mida mõned teised osalejad pärast ütlesid?

Henri Kaasik-Aaslav:

Tulin visioonirännakule Aini „viimase minuti“ kutsel, otseselt süvenemata kuhu mind kutsutakse ja mis toimuma hakkab. See teadmatus, mis ees ootab, on mulle omane. Nii lähen ma vaatama filme, lavastusi ja miks mitte ka rändama reeglina nii, et soovitusi ja kogemusi väga läbi ei sirvi– see mis tuleb, see tuleb ja olen avatud ning sellega saab kõrvale jätta „ootuste purunemise“.

Nüüd tagasi vaadates nendele 2,5 päevale võin julgelt öelda, et see oli midagi erakordset.

Raske on tuua esile eraldi ühte või teist tegemist, sest „pakett“ oli väga hästi läbi mõeldud. Piisavalt oli rännakus ürgsust ja metsikust, samas tundsid et oled hoitud ja hoolitsetud. Need tundide (päevade) pikkused lõkkesse vahtimised on tänasel urbaniseerunud ühiskonnas midagi, mida oma elujooksul tänapäeva inimene väga enam ei saa kogeda. Matk ürglaande Marko juhtimisel, erinevad metsalood ja jäljed metsloomadest meie ümbruses, ööbimine palja taeva all ning muidugi boonusena indiaani higitelk, on võrreldav ühe ekstreemsema rattamaratoniga (näiteks Haanja 100), mille õnnestumisel oled energiast pakatav. Mis aga kõige olulisem, „Visioonirännak“ ei eelda, et oled 2000-3000 kilomeetrit treeningkilomeetreid maha sõtkunud. Visioonirännak pakub seda tunnet palju targemalt, vaimsemalt ja tervemalt.

Minu isiklik „energialaks“ kestis vähemalt 2-3 nädalat. Tunne oli nii hea, et oleksin võin võtta ette täismaratoni 😊. Lisaks muidugi meeletu vaimuvärskus (mida paraku Haanja 100 ei paku ☹), mis lööb pildi laiaks ja selgeks.

See finiš oli küll ilma medalita kuid see eest tuli „medal“ nii enesetundele (tegin ära) kui vaimule

Minu kindel soovitus on, et tehke ära ja teil on üks oluline ja vinge lugu oma elus, mida rääkida oma lähedastele, sõpradele.


Loore Martma:

Ma vahel tunnen, et käesoleva aja märgiks on teatud eraldumine ja kaugenemine. Kuigi me linnastume ja elame kõik võrdlemisi tihedalt koos, ei tunne me oma naabreid, tihti rääkimata nende teretamisestki. Vaatamata digitehnilistele võimalustele, mis annavad meile justkui ööpäevaringse seotuse üle terve maailma, jääb puudu inimlikust lähedusest ja kontaktist üksteisega. Me ostame kalleid all-inclusive reisipakette kaugetele maadele, et imetleda seda hunnitut loodust, ometi kaugeneme me omaenda kodumetsadest. Võime küsida teed Solarise keskusest Stockmannini, aga kes oskaks juhendada teed läbi metsa rabasaare juurest selle vägeva tammeni? Ja kõik see, eraldumine ja kaugenemine, ongi kiirtee üksilduseni (mitte segi ajada üksindusega!). Ent sellele vaatamata, oh õudust, mis siis veel saab, kui hetkeks üksi jäädagi (hetk, mille võimalikkus väärtusena on tegelikult täielikult kaduv) – siis paneme teleri käima, raadio mängima, kõrvaklappidest podcasti kõlama ning Delfi uudised kiirelt arvutist lahti. Appi!

See kogemus, mida see nädalavahetus pakub, mida me ometi endile ise sellisel turvalisel ning hoitud moel tihti luua ei saa (oska või taha), on niivõrd ainulaadne, et sellest ei pruugigi alguses kohe aru saada. Küllap mõtled, et noh, mis see siis ära ei ole?! No super, aga siis mine! Kui vähegi kõnetab või kutsub. Lülitada end kasvõi kaheks õhtuks välja, jätta telefon kaugusesse ning lihtsalt olla, jalutada metsas, istuda maha (päris maa ja sambla peale), käia higitelgis ja higistada kogu see stress ja pinge endast välja, juua teed ning rääkida teemadel, mis päris ja olulised ning siis olla üksi, vaikuses ja rahus – kas see pole just see, millest kõik koguaeg räägivad, aga ometi keegi kunagi ei tee. Aga kuhu ma kaasa-lapsed-kodu-töö jätan? Nende kahe õhtuga ei kuku maailm veel kokku. Ta pöörleb edasi, kuid võibolla Sinu jaoks siis juba pisut rahulikumalt.


Ave:

„Täna on sellest nädalavahetusest möödas 2 kuud. Praegu tagasi vaadates tunnen, et see võiski olla pikas pildis totaalse kriisi kõige süngem moment.

Tegin ühel heal päeval endale arengukava – huvitav, kuidas see mulle varem ei olnud pähe tulnud. Võib olla olin sellest isegi lugenud või kuulnud, aga et seda nagu võikski endale päriselt teha – missugune valgustuslik idee:)!!! Olen suutnud endale leida järgmise eesmärgi, midagi, mida tahta. Tegin mõtlemissuunas täieliku pöörde ja kui piltlikult oli enne nina põhja, siis nüüd  on lõunasse.

Alustasin lõpuks coachinguga (pikalt juurdlesin, kas mul on vaja psühholoogi, coachi, mentorit, jooksutreenerit või arsti:)). Tugivõrgustikku kavatsen veel laiendada – see on minu jaoks täitsa uus kontseptsioon, et endasse võib suhtuda nagu projekti v ettevõttesse, keda saab spetside abil arendada. Ainult hea tegevjuht veel puudubki:) Saan ju aru, et selleks ei ole kedagi peale enda palgata. Tundub, et suures pildis on käivitunud olulised muutused ja ootan põnevusega selle inimesega kohtumist, kelleks ma olen mõeldud saama. Kohati on kohe väga avar tunne. Eks kõige selle sekka on olnud ka kõvasti heitlemist ja jama, aga kuidas siis teisiti. Ja igatsus on metsas ööbimise järgi. Et ma saan seda teha, kui vaid soovin, see paneb nagu pirni põlema selle rõõmu kohal, mida laagriski kogesin.


Minu enda lugu

I päev.

Nagu ikka, on esimesel päeval kogunedes inimestes tunda elevust ja ootusärevust. Võib-olla veidi hirmugi. Enamus ju ei tea, mis neid ees ootab ja paljud pole kunagi üksi ööd looduses veetnud. Seda enam on hea näha, kuidas jällegi on kokku saanud õige punt. Just need, kes sellele Visioonirännakule sobivad ja seda looma hakkavad.

Teeme Tipis (püstkojas) mõnusa väikese sissejuhatuse, räägime, kes miks tulnud on ja mida ootab. Peagi läheme esimesele ringkäigule loodusesse. Pealik Marko käib nagu vana kala enda valdustes ringi ja näitab erinevaid kohti, kuhu võiks järgmisel ööl paika jääda. Ilm on veidi viluvõitu- kergelt tibutab ja hakkab juba pimedaks minema. Oma esimese ringkäigu lõpetame päris hämaras, tundes rõõmu tipis süttivast lõkkest.

Järgnevad mõnusad jutu ja lauluringid, ka trumm ja parmupillid saavad oma sõna sekka öelda, enne kui seltskond uniseks hakkab jääma. Ühel hetkel keegi poetab- „Ain sul on nii hea mahe hääl, võiksid meile unejutu rääkida.“ Lasen selle mõtte esimese hooga minna- mis jutuvestja nüüd mina olen. Kuid ühel hetkel, kui rahvas on end mõnusasti külili sättinud ja olulisemad jutud räägitud, hakkan endalegi üllatuseks ühte lugu kahest indiaanipoisist veeretama. Lugu muudkui veereb ja hargneb, jõudes lõpuks päris unenäolistesse paikadesse. Lõppu jõudes on kuulda siit-sealt kerget nohinat- esimene veerandpäev on lõppu jõudnud.

II päev

Visioonirännaku jalutuskäik

Inimesed näivad hommikul puhanud ja rõõmsameelsed, samas ka tõsised. Päris asi on ju alles ees. Hommikul võtame rahulikult aega- kes teeb pikema, kes lühema jalutuskäigu looduses, enne kui lõkke juurde sooja koguneme. Taevas on veelgi tumedamaks läinud, puhub väike tuuleke ja aeg-ajalt tibutab. Peale „lõkketeraapiat“ ja sooja teed on aeg siirduda uuele ringkäigule loodusesse. Meeleolud muutuvad veel tõsisemaks ja justkui tellitult hakkab vihma sadama. Aina korralikumalt ja tugevamalt, nii et Marko on peagi läbimärg. On näha, et meeleolu kipub langema- pole ju õhtugi veel käes ja juba on olemine nii märg. Samas on selles vihmas midagi puhastavat ja taastavat, nii et märjast olemisest hoolimata naaseme lõpuks heatujulistena laagrisse.

Trummirännak ja sellele järgnev higitelk puhastavad nii hinge kui ka keha. Jäänud on veel vaid viimased ettevalmistused, enne kui minnakse ööseks enda päris olemusega kohtuma.

Öö

Vaatan kerge kadedusega, kuidas ülejäänud lahkuvad. Minu rolliks on sel ööl laagris lõke üleval ja tee soojas hoida, juhuks kui keegi peaks varem tagasi tulema. Teen siis ööseks paraja varu küttepuid valmis, ise veel muretsedes, kas hommikuni ikka jagub. Kiikan ka veetünni- enamus allikaveest on päeva jooksul ja higitelgiga otsa saanud. Äkki veab ikka välja ja Marko mainib, et laagriplatsi teises otsas on veel kuskil tünnis.

Läheb aega, enne kui päris pimedaks läheb. Aeg tundub teosammul liikuvat. Teha pole ju midagi- aeg-ajalt vaid tuld kohendada ja siis jällegi ootele jääda. Vaatan seda lõket ja ennast lõkke ääres ning ühel hetkel hakkavad kahtlused ja enesehaletsus ligi tikkuma. Mille pagana pärast ma siin istun ja seda lõket hoian? Võiksin ju selle asemel kodus mõnusast magada. Mis kasu sellest istumisest ja lõkke üleval hoidmisest üldse on? Inimesed võivad ju niisama ka magama tulla, kui tõesti varem tulevad. Kas mul puid ikka jagub hommikuni? Ja teed? Jne jne.

Õues läheb järjest külmemaks ja ühel hetkel hakkab ka vihma sadama. Sel hetkel mõtlen kaastundlikult ülejäänute peale. Mul on siin ikka luks värk- tipi hoiab vihma eest ja lõke annab sooja. Mida aga teised teevad? Õnneks ei saja väga pikalt ja hirm teiste pärast annab järele.

Mingil hetkel laekub üks meestest- ta kohtus oma lapsepõlve hirmudega, mis ta metsast välja kihutasid. Sai mõnda aega mööda pimedat metsa ekselda, enne kui moodsad abivahendid- telefon ja GoogleMaps- ta välja aitasid. Mul on isegi hea meel, et üks hing seltsiks juures ja ei pea päris üksi istuma. Harutame veidi tema lugu, enne kui ta magama keerab. Enne aga suudab ta ühe teekannu kummuli ajada. Pimeduses on vaid kuulda, kuidas tee „klunk-klunk-klunk“ kannust välja voolab, enne kui taskulambi põlema ja kannu püsti saame. Päästa pole enam aga midagi. „Palju õnne!“- minu hirm vee puudu jäämise ees saab hoogu juurde.

Õppetunnid

Istun jällegi lõkke ääres ja katsetan erinevaid kombinatsioone, kuidas lõket kõige optimaalsemalt põlemas hoida. Ühe haluga ei taha üldse põleda. Kahega on juba oluliselt parem, kuid mitte veel väga hea. Kolm halgu koos aga põlevad suurepäraselt. Neljas-viies jne ei anna aga enam suurt midagi juurde- kulutavad lihtsalt rohkem puid. Nii saangi endale tuleviku jaoks hea õppetunni- edaspidi tasub endas asjades ka rohkem koostööd teha ja vähem üksi punnitada.

Ühel hetkel lähen tipist välja ja satun segadusse- millal küll Marko oma laagrisse on valgustuse pannud? Hetke pärast saan aru, et tegu on kuuga, mis taevas nii heledalt särab. Õhk on mõnusalt karge ja selge, kerge udu hõljub maa kohal ja vaikus valitseb meie kohal. Tõmban sügava sõõmu värsket õhku ja tunnen uuesti kadedust teiste ees, kes kuskil looduses istuvad. Saadan neile mõtteis terviseid ja siirdun tipisse tagasi, ise ennast kirudes. No oli mul vaja see ette võtta, mis kasu sellest kõigest on. Ja et jäägu see viimaseks korraks, kui niimoodi mõttetult kuskil öösel üleval pean passima.

Õnneks saan oma mõtetele kiirelt jälile ja otsustan kirumise asemel niisama lõket vahtida. Meenub Fred Jüssi. Tema rääkis, et kui tal nooremast peast asjad enam ei laabunud või end halvasti tundis, sõitis rongiga loodusesse, tegi lõkke ja istus öö läbi lõkkesse vaadates üleval. Hommikul linna tagasi sõites olid asjad jällegi hästi ja meel puhanud. Otsustan siis ka mina, et olgu see üks lõkkesse vaatamise maraton- see mõte toob lohutust ja rõõmu tagasi.

III päev.

Ühel hetkel hakkab väljas hahetama ja peagi naasevad esimesed rahulolevate nägudega. Mõne aja pärast on ka ülejäänud tagasi ning varsti hakkamegi kõik koos süüa tegema. Lõkke peal valmivad nii suvikõrvits kui mais, kuskil podiseb uba ja ka ahjuõunad lähevad sütesse sooja. Õhus hõljuvad mõnusad toidulõhnad segamisi lõkkesuitsuga.

Visioonirännaku pidusöök

Mmm, kui hästi see toit peale paastu maitseb! Minu jaoks on see kolmanda päeva söömine peale paastu alati olnud üks Visioonirännaku kõrghetki. Justkui kirss tordi peal, mis lunastab kogu eelneva.

Ühel hetkel jagame öösel toimunu kohta lugusid ning teistel kuuldu nii innustab jätkama kui rahustab mu maha. Enamus olid öö mõnusasti soojas ja kuivana veetnud, välja arvatud pealik Marko, kes suutis ennast enne väga märjaks teha. Kogeti erinevaid asju, kuid kõik näivad olema väga rahulolevate ja rõõmsate nägudega. Paljude jaoks oli tegu suurema või väiksema eneseületusega- öö üksi metsas veeta polegi enam nii tavaline.

Lahkuminek möödub rõõmsas meeleolus- kõik lähevad rahulolevate nägudega laiali. Ise tunnen ülevust, rõõmu ja rahulolu möödunud päevadest. Riided on küll suitsused ja magada pole saanud, kuid looduses veedetud aeg ja teiste tagasiside teevad hinge rõõmsaks. Tunnen südames tänulikkust, et on veel kohti ja inimesi, kellega saab sedalaadi asju ette võtta. Olge te kõik tänatud ja tervitatud!

Järelsõna.

Pühapäeval koju jõudes ja peale väikest uinakut tunnen end suurepäraselt. Käime veel äia juures, kust satume edasi nende tuttavate juurde, kes mind tõeliselt hämmastavad. Tegu on väga rõõmsameelse ja heasüdamliku taluperega. Naljaga pooleks võiks öelda, et tegu on justkui valgustunutega, kes on ehedas ja püsivas kontaktis kogu looduga. Vaatan neid ja mõtlen, et maaõhk teeb tõesti inimestega imet ning kogu see minu „valgustuse“ otsimine käib ehk vales kohas.

Kui sul tekkis tunne, et tahaksid ka osa saada, kirjuta Ain Mihkelsonile ja ta paneb su ootenimekirja. Nii saad kindel olla, et ei jää võimalusest ilma.

Mõnusaid looduses viibimisi kõikidele!

Ain Mihkelson

Kõnnumaal Pikema sõpruse päeval targemaks?

„Sõitsid saanid, sõitsid reed

jooksid hundid mööda teed“

Millegipärast tekkisid sellised read, kui mõtlen tagasi Kõnnumaal toimunud „Pikema sõpruse päevale“. Mõte päevast hakkas idanema juba septembris, kui seda üleskutset kuulsin. Mulle selle eesmärk väga meeldis- olla parem isa, mees, sõber ja elada pikemat ning tervemat elu. Nii saigi kamp mehi kokku aetud ja loodusesse mindud.

Meie päeval oli veel lisaks kaks alameesmärki:

  • Lasta loodusel pea (töö)mõtetest puhastada ja keha uue energiaga laadida.
  • Vaadata, mida loodus peegeldab meie praeguste sihtide ja tee kohta. Kas käime veel õiget teed ja liigume õiges suunas või oleme enda õigelt rajalt kõrvale kaldunud? Või avaneb ehk mõni sootuks uus tahk praeguse tee kohta?

Esimese eesmärgiga on lihtne- loodus on alati kohal ja toetamas. Eriti kui saad teha mõned harjutused, mis toovad päriselt kohale, ka vaimu ja mõtted.

Teine eesmärk- peegelduste vaatamine, oli mõneti keerulisem ja seetõttu palju põnevam.

Päeva jooksul noppisime kamba peale üles  järgmised mõttepärlid:

  • Peatu– ainult nii on võimalik näha, kuhu oma elus oled jõudnud ja kas sihid, mille nimel töötad, on endiselt veel sinu sihid ja hetkel olulised. Kes on rabas liikunud, see teab, et liikumise ajal vaatad ainult otse nina ette, otsides sobivaid mättaid, millele astuda. Kui tahad aga kaugemale vaadata, pead seisatama ja sihi uuesti õigeks seadma.
  • Alati ei saa otse sihile– teele võivad ette jääda laukad, jõed, kraavid jmt. Kui looduses võtad seda rahulikult ja lähed takistustest rõõmsal meelel ringi, siis (äri)elus kipun stressi minema, kui otse kohale ei jõua. Selle asemel võiks ju ka tavaelus rahulikumalt võtta, kui asjad ei lähe plaanipäraselt.
  • Iga päev peaks 20min looduses viibima– see lõõgastab ja laeb hea energiaga. Kui su päevakava on aga nii tihe, et 20min ei jõua, siis peaksid 2 tunniks minema. See kõlas minu jaoks üsna provokatiivselt, kuid selles on sügavam tõetera peidus. Nii võid ehk leida ka moodused, kuidas enda elu uuesti tasakaalu ja aega juurde saada.
  • Kasuta teadlikult kõiki oma meeli– nägemist, kuulmist, haistmist, maitsmist, kehatunnetust ja ka kuuendat meelt. Nii saad palju rohkem infot endast ja ümbrusest ning suudad seeläbi teha paremaid otsuseid. Rääkimata siis käsiloleva tegevuse nautimisest. Söömise näide- kui pöörad tähelepanu toidu värvile ja vormile, naudid aroome, tunnetad keelel söögi maitset ja tekstuuri ning tajud, mis aistingud sinu kehas tekivad söömise ajal, on kogu kogemus palju rikastavam kui söögi kiirelt alla kugistamine.
  • Muutuste aluseks on praeguse olukorra aktsepteerimine– see loob kõva pinnase, millelt saad edasi minna ja otsustada, kuidas ja kuhu soovid liikuda. Muidu on see nagu rabas kõrguse hüppamine- no ei saa, jalad vajuvad ainult sügavamale mutta, kui püüad pehmelt pinnaselt end järsult õhku tõugata.
  • Heaolu loomiseks ei peagi alati rääkima– vahel piisab ka sinu toetavast kohalolust. Loodus ju otseselt ei räägi meiega ja ometigi ta toetab meid, kui vähegi (mõtetega) kohal ja avatud oleme. Harva looduses käinutele on see ehk esimese hooga vähem märgatav. Kuid mõtle kasvõi toidule- kõik see saab alguse loodusest, mitte poest või tehasest.
  • Kõikidel ränduritel on oma lugu– pikematel matkadel inimtühjemates kohtades käies märkad, kui palju avatumad on seal kohatud inimesed tavakeskkonnaga võrreldes. Nendega on lihtsam ühist keelt leida ja lugusid jagada. Millised on aga minu lood, mida tahaksin veel kogeda ja jagada?
  • Teekond sihile on vähemalt sama tähtis (kui mitte tähtsamgi) kui siht ise. Nii nagu meie Pikema sõpruse päeval- kaugelt tähtsam oli veeta üks mõnus päev heas seltskonnas kui matka lõpuks punktist A punkti B välja jõuda. Mitmedki sügavamad õpetused räägivad sama- keskendu tegevusele endale ja lase lahti kindlast ootusest lõpptulemuse suhtes. Nii on kogu tegevus nauditav ning lood tõenäoliselt suuremat väärtust nii endale kui teistele.
  • Üksteise toetamine ja välja kutsumine -me teame ju küll, et on hea ja kasulik looduses käia ning kui hästi see mõjub. Ja ometigi me pahatihti ei tee seda. Kui sa pole ise ammu looduses käinud või tead sõpru, kes pole seda teinud- kutsu nad välja. Koos liikumisest saavad kõik rõõmu juurde ja pärast on, mida meenutada. Ei oleks ju seegi päev sündinud, kui Pikema sõpruse päeva tuumik poleks väljakutset esitanud.
  • Sügisene aeg on matkamiseks väga mõnus- ei ole enam tüütuid sääski ja parme, päike ei kõrveta ja ei pea kuumas higistama. Kui on vähegi sobivad riided ja taevast just paduvihma alla ei kalla, on sügisesed sompus ilmad rahulikeks matkadeks ideaalsed.

Lõpetuseks- vahel on hea tavakeskkonnast välja minna. Nii võid taas-avastada, mis on hetkel oluline, ja mine tea, ehk leida targa hundigi endast üles.

Tänud Pikema sõpruse päeva algatajatele ja sel päeval kaasa löönutele!

Mõnusat looduses viibimist kõikidele!

Pikema sõpruse päev meestele

08.11.2019 Kõnnumaal

Tegusal inimesel tuleb harva tegemistest puudu. Vahel on aga hea nende keskel aeg maha võtta ja oma toimetusi korraks kõrvalt vaadata. Nii saab võimaluse näha, kas praegune tegevus kannab inimest endiselt tema sügavamate sihtide ja soovide suunas. Vastab see „minale“, kelleks inimene käidud tee jooksul saanud on?

Kutsume sind päevaks:

  • rabamaastikule rändama ja oma „sisemaastikke“ kaardistama
  • jälgima, kuidas ümbritsev meile me siseilma tagasi peegeldab
  • nautima loovust ja loomingulisust
  • töö- ja argimõtteid kõrvale heitma
  • mõnusas seltskonnas mõtteid ja kogemusi vahetama

Milleks? Ikka selleks, et osata omaenda tasakaalule ja tuumale truuks jääda, elada suuremas rahulolus ja inspireerituses ning kogeda seeläbi tervemat ja õnnelikumat elu – mehena, isana, sõbrana, vanaisana.

Käime Loode-Eesti kõrgeimas tipus ja külastame Eesti suurimat rabajärve. Teeme lõket ja mõnusa ampsu, arutleme isekeskis ajatu ja ajaliku üle. Vaatame, kuidas loodus meie sammudele vastu tuleb, meie keha- ja hingetervisele toeks on. Ja mida sellest kõigest ühes võtta, nii et see meid me tegemistes kauemakski kannustaks.

Päeva alustame kell 10 Paluküla mäe jalamilt, mis on Tallinnast Järvelt umbes tunnise autosõidu kaugusel. Lõpetame kell 16. Kui ilm on väga vihmane, kolime peale matka siseruumidesse lugusid veeretama.

Päeva veavad

Ain Mihkelson ja Mathura. Esimesele meeldib looduses liikuda ning teisigi sinna viia oma töö raames. Mathura on kirjanduse ja kunstiga tegelev loovinimene, kelle kohta arvatud, et ta vaikusegi laulma paneb. Koos püüavad nad sel päeval pakkuda looduselamust ja vaimutoitu, mis ehk tavapärasest teine.

Osaluspanuse valid ise:

  • Sul läheb elus hästi ja saad teisigi toetada- 150eur
  • Saad oma eluga kenasti hakkama- 120eur
  • Rahaliselt on su elus pisut kitsas, kuid saad hakkama- 85eur

Registreerimine ja lisainfo

Registreeri palun end siin hiljemalt 04.11.2019. Registreerunutele saadame hiljem  täpsema info asukoha ja muu vajaliku kohta.

Kuna hoiame pundi väiksena (kuni 12 meest), kehtib reegel, kes ees see sees.

Lisainfo ja täpustavad küsimused: e-mail Ain Mihkelson, tel 50 19 580

Tule meiega!

Kui sa aga meiega seekord ühineda ei saa, tee ise endale koos oma sõpradega novembris üks mõnus vaba päev.

Ilusat värvilist sügist!

Ain ja Mathura


Pikema sõpruse päevast laiemalt:

Pikema sõpruse päeva eesmärk on panna mehed iseendast rohkem hoolima ning oma tervist regulaarselt kontrollima. Nii saab elada rohkem aastaid tervena, olla õnnelikum isa, sõber veel pikkadeks aastateks, vanaisa, kes näeb ka lapselapsi.

Intervjuu päeva käivitajatega:

Täpsemalt saad lugeda Üle-Eestilise Pikema sõpruse päeva kohta siit.

Visioonirännaku muljed 2018

„Enne päikesetõusu on kõige külmem“- just nii oli ka sel Visioonirännakul, kui kõigele lisaks saime veel korraliku vihma kaela. Justkui kinnituseks sellele, et enne kui päike välja tuleb, pead üle elama kahtlused, kõhklused ja vastu panema külmale ning märjale, olgu see siis sõna otseses mõttes või metafoorina sinu elule.

Visioonirännak- eellugu

Sel korral oli Visioonirännak kindlasti kõige raskem senistest, isegi kui väliselt oli see kõige lihtsam. Eellugu ulatus juba mitme kuu taha. Arutasime Markoga Preeriakojast mitu korda, kuidas sel aastal teeme ja saime isegi plaani enam-vähem paika. Käisime ka uut kohta vaatamas tema valduste lähedal, mis tundus sobima.

Kuid siis, ühel hommikul, sügava mõtluse ajal, sain omamoodi „sisekaemuse“- sel korral tuleb teha täiesti teistmoodi. Eemaldades kõik üleliigse, nii et jääks alles vaid Visioonirännaku essents ja sügavam olemus- Sina, Loodus, Meelevald ja Ühendus, ei midagi muud.

See mõte oli omajagu hirmutav. Tähendas see ju igasuguse tugistruktuuri ja abiliste maha jätmist. Olid meil varasemalt toeks olnud nii Marko ja Kuldar, tipi ja higitelk, muust varustusest rääkimata. Seekord olime aga ainult meie ise, väikse pundiga, looduse ja oma mõtete meelevallas. Põdesin ikka omajagu, et mis saab ja kuidas inimesed, sh ka ma ise, vastu peavad. Ilmast ju ei teadnud ette ennustada.

Nii läkski, et eelmisel õhtul oli närv omajagu sees ja öösel magamisest ei tulnud välja midagi. Võib-olla mängis oma osa ka eelmisel päeval tehtud võimas higitelgi rituaal ühe teise programmi lõpetamiseks. Igal juhul oli õhtul pea mõtteid peas ja uinumise asemel vähkresin niisama voodi, kuni hommikul sai väsinult üles tõustud. Hiljem kuulsin, et teistel oli suht sama jama olnud.

Algus

Stardipunkti jõudsin kenasti koos korraliku vihmaga. Otsustasin siis, et natuke teeme sohki ja lasime autos istudes suurema vihma mööda. Vihma lõppedes autost väljudes aga tundsin, kuidas pilt hakkas silme ees ujuma ja tundsin peapööritust. See pani korralikult muretsema, kuidas eeloleva üle elan.

Õnneks oli ilm üsna ok ja liikuma saades läks ka enesetunne paremaks. Nii me siis matkasime, kuni jõudsime rappa. Veidi marssisime mööda laudteed, kuni pöörasime rajalt kõrvale, et päris rappa laugaste vahele minna. Võiks öelda, et tegelikult oli see alles päris Visioonirännaku algus. Liikusime rahulikus tempos, pikas vahes, vahepeal üksteist silmist kaotades. Kuni lõpuks jõudsime Loosalu järve äärde, mis on Eestis suurim rabajärv. See oli esimene koht, kus sai aja maha võtta ja lasta mõtetel vabalt rändama minna.

Visioonirännakul rabas

Mõne aja pärast liikus meiega ka Risto, kes on kogenud „veteran“ Visioonirännakutel. Ju seal siis midagi on, et ta ikka tagasi tuleb, iga kord erineval moel.

Sel päeval lõõtsus korralik marutuul, nii et saime järve kaldal proovida tuulel „kehasurfamist“. Lased end lihtsalt vastu tuult kaldu ja tunnetad, kuidas tuul ise sind püsti ja järve kukkumast hoiab. Vägev kogemus, kui seda teadlikult teha. Naudin seda pea iga kord seal järve ääres, kui tuul vähegi lubab.

Nii me siis kulgesime, rabas ja metsavahel, jõudes lõpuks lõkkekohta, kus esialgu oli plaanis vaid peatus teha. Kuna ilm oli aga maru tuuline ja esialgu plaanitud öine peatuspaik lagedal mäe otsas, otsustasime hoopiski sinna pidama jääda. Meie „varustus“ aga- pott ja vesi tee keetmiseks, olid alguspunktis, mille lähedal pidime öö veetma. Nii siis leppisimegi kokku, et mina jään ööseks lõkkematerjali koguma ja Risto ning Ivar lähevad tagasi poti järele.

Läksime siis tagasi järve äärde, et päike korralikult puhkama saata. See oli ka koht, kus minu jaoks tulid esimesed märgid Visioonirännakult- pilved võtsid loojuva päikese valguses selgeid ja tähenduslikke märke sel hetkel.

Seejärel siirdusid Risto ja Ivar varustuse järele. Esialgu tundus, et see polegi nii pikk ots, kuid mehed jäid päris kauaks. Hiljem vaatasime, et nad said korralikud lisakilomeetrid õhtusse, laekudes mitu tundi hiljem tagasi alles siis, kui väljas ammu pime. Mul tekkis vahepeal juba isegi hirm, et ega nad ära ei eksi uuel maastikul.

Nii ma vedasingi hagu kokku- öö tundus pikk tulema ja lõke sellises külmas kulus marjaks ära. Oli ju alles eelmisel päeval paarkümmend kraadi sooja olnud, kuid selleks päevaks kukkus temperatuur alla 10C, mis sel hetkel tundus maru külm olema. Keha polnud veel uue temperatuuriga harjuda jõudnud ja magamata öö andis ka tunda. Proovi ise öö läbi külmkapis istuda.

Ühel hetkel oli maru hea kuulda teiste hääli, kui nad potiga laekusid. Pada kiirelt tulele ja vee keema minnes tee potti- kasutasime kohalikku materjali. Sookail, kuusevõrsed ja midagi veel, mida enam isegi ei mäleta. Keedus sai igal juhul vägev ja andis mõnusast sooja.

Seejärel oligi juba aeg öiseks tegevusetuks. Vahtisime pea kohal siravaid tähti, lasime lõkkel end soojendada ja öövaikusel paitada. Sekka sai jutustatud, jorisetud ja trummilgi häält teha lastud.

Alguses tundus see üsna romantiline, ja oligi. Kuni ühel hetkel hakkas väsimus ligi hiilima ja läks järjest külmemaks. Vahepeal tibas ka kergelt vihma. Hommikupoole ööd, kui oli kõige pimedam, tabasin end juba mõttelt, et mille pagana päralt me siin külmas märjas metsas kükitame. Ja et mis mõte kõigel sellel on. Lasin sel olla, tuginedes vaid eelnevatele kogemustele, et ühel hetkel on väga hea meel, kui see kord läbi on.

Nii me seal tiksusime, vahtisime tulle ja molutasime, kuni taevas hakkas ahetama- saime aru, et nüüd on aeg liikuda järve äärde päikesetõusu imetlema. Kolad kiirelt kokku ja minema, vastu lõõtsuvat tuult. Taevas aga kattus tumedate pilvedega ja oli selge, et ilusat romantilist päikeseloojangut me sel korral ei näe ja ilmselt tuleb korralik vihm hoopiski. Mõtlesin veel korraks, et väike vihm kuluks ära küll, muidu poleks ju hiljem midagi meenutada.

Enne päikesetõusu

Nii läkski, peagi hakkas korralikult sadama, ikka kohe korralikult, nii et mõned meist olid üsna pea läbimärjad ja tilkusid veest. Matkasime siis läbi raba ja metsade tagasi alguspunkti poole, tehes väikese vahepeatuse vaid Paluküla mäe otsas, et üks fotojäädvustus teha. Samm läks kõigil maru kiireks- kaua sa ikka märjana metsas viitsid olla.

Visioonirännaku lõpu eel

 Justkui tänutäheks aga, päris alguspunkti tagasi jõudes, jäi sadu järgi ja päike tuli välja. Nii et saime päikese käes auravates riietes teha mõnusa sooja hommikueine endale Paluküla jalamil. Peab tunnistama, et need hommikusöögid peale Visioonirännaku paastu on juba iseenesest kogu seda vaeva ja viletsust väärt. Olles mitu söögikorda vahele jätnud, ööpäeva looduses ja värskes õhus liikunud, maitseb vist ükskõik milline toit taevalikult. Ja kui see on veel pärit puhtast loodusest ning hoole ja armastusega tehtud, siis ei oskagi midagi muud tahta, kui olla ainult tänulik elule, mis sind on sellisesse kaunisse kohta koos lahedate inimestega toonud.

Järellugu

Tundub, et ühtteist ikkagi Visioonirännakul toimus, isegi kui välist butafooriat oli vähem.

Risto näiteks kirjutas hiljem nii:

„Olen ääretult tänulik, et mind sinna rännakule kutsusid. See, miks see oli vajalik, sai mulle selgeks alles pärast kosutavat und päeval.

Kuigi rännak oli toimumise ajal väljakutsuv ja nii mitmelgi korral andsid põhivajadused endast rahulolematuse teel märku, olen rõõmus, et sellisele rännakule tulemise valisin. Eelkõige tärkas kasu pärast rännakut ennast. Suurenenud selguse seisundis suutsin teha raskeid otsuseid ning kohe pärast rännakut asusin kõhklemata tegutsema. Saavutasin parema kontakti iseendaga ning tänu sellele olen täiesti kindel, et toimisin parimal viisil kohas, kus varem oleks hirm ning kõhklus võimust võtnud. Tänan rännaku läbiviijat Aini sellise vägeva kogemuse eest!”

Ka mul endal oli pärast maru mõnus olla, isegi kui füüsiline väsimus andis endast korralikult märku. Hing oli rahul ja lõi nurru nagu kõhu täis saanud kass soojal ahjul. Ja peale väikest uinakut päeval oli energiat kuhjaga, et järgmistel päevadel uue hooga edasi toimetada.

Tänud kõigile ja kõigele, mis kaasa aitas, ja kohtumisteni järgmistel rännakutel!

Ain

Meeste oma aeg 2018

Tere Mees!

Kas Sul on mõnikord tunne, et tahaks lihtsalt Olla? Et oleks rahulik, aga tähenduslik ja tõeline aeg iseendale? Kus justkui ei pea suurt midagi tegema (kui palju sellist aega Sul üldse on?), aga teisalt toimub Sinu sees nii mõndagi, saad taipamisi, selgust ja hoogu edasiminekuks.

Sellise Olemise ruumi Sinu jaoks loomegi.

Selles on mõnusat lihtsat olemist, aeg looduses, higitelk ja meeste meelerännak ning vestlusi teemadel, millest tavaliselt rääkida ei saa.

Ei midagi üleliigset või peenutsevat. Me ei kutsu Sind ennast ületama (kuigi ka see võib juhtuda), vaid pigem tugevdama sidet looduse ja kõige lähedasema inimesega – iseendaga.

Aeg ja ruum ootavad Sind 8. juunil kella seitsmest 9. juunil kella neljani Preeriakojas Varbola lähistel. Nii jõuad laupäeval õhtupoole veel ka oma pere või sõpradega aega veeta.

Ööbime püstkojas- vajad vaid matti külje alla ja magamiskotti. Süüa antakse ka- teeme ise lõkke peal toidu valmis, mis annab iseäranis hea maitse söögile.

Osaluspanus 110-130EUR- vaata enda võimaluste järgi.

Grupi suurus kuni 12 inimest.

Registreerimine ja lisainfo: ain.mihkelson@gmail.com, 50 19 580.
Kui kõnetab, anna endast palun märku hiljemalt 5. juuniks.

Ruumi hoiavad Ain Mihkelson ja Toomas Trapido, kes on sedasorti asju omajagu teinud ja tahavad nüüd teha midagi ainult meestele ürgomast.

Rabas nägijaks- Kerttu muljed Visioonirännakust

Tipi ja higitelk Visioonirännakul

Ain kutsus mind ükspäev rappa. Et nad lähevad Visioonirännakule ja kas ma tahaksin ka nendega kaasa minna. Minus tärkas koheselt uudishimu ja ma ei kahelnud vist küll hetkekski, enne  kui oma jah-sõna ütlesin. Mind on sellised põnevad tegemised ikka huvitanud. Mis siis muud, kui hakkasin põnevusega juunikuud ootama.

Visioonirännak on preeriarahvaste ilus ja oluline komme juba sajandeid. Indiaanikogukonnaliikmed  irdusid mõneks päevaks teistest, et loodusesse minna ja sealt siis elu edasiviivate vastustega tagasi tulla. Kokkuvõtvalt võin öelda, et tulin ka ise rabast välja tunduvalt puhanuna, uute ideede, kõva selguse ja arusaama ning värske motivatsioonilaksuga.

Ainuüksi looduses olemine ja nutiseadme täielikult offline lülitamine on juba iseenesest hea. No ausalt ei mäleta, millal ma viimati midagi nii julget tegin, et end kolmeks päevaks telefonist vabatahtlikult lahti ütlesin. Looduses olemine puhastab meelt ja aitab mõtteid koondada ning künnab hea pinnase, et küsimustele vastuseid saada. Mürast ja segavatest faktoritest eemalolek on tõeline õndsus.

Rännaku mõte on laias laastus saada vastuseid. Vastuseid töö- või eraelu probleemidele ja küsimustele. Üheks oluliseks märksõnaks on endaga olemine. Linnakära ja kiire elutempo hägustavad pilti nii teistest kui endast ja keskkonnast meie ümber. Vahel on hea ära käia. Ja kohe päriselt ära käia, et ikka sügaval looduses ja ilma üleliigse tehnoloogia ning mürata.

Räätsasid valmistamas Visioonirännakul

Elasime kogu grupiga selle kolme päeva jooksul tipi indiaanitelgis, tutvusime omavahel, kolasime mööda Raplamaa ilusat loodust ringi ning võtsime vastu, mida loodus meile andis. Kogu ettevõtmisel oli olemas küll raamistik, kuid see ei olnud range päevakavaga ning andis piisavalt voolavust ja võimaluse meeliülendavat kulgemist nautida. See on moodsas maailmas tõeline kunst – korraldada grupiüritus ja lasta sellel siis lahti rulluda nõnda, et kõigil on hea. Ilma igasuguse sunduse või kiirustamiseta.

Kolasime ja lihtsalt olime rabas, tegime läbi ühepäevase paastu, meisterdasime rabas seiklemiseks räätsasid, sõime peale visioonirännakut imemaitsvat indiaanitoitu nimega „kolm õde“, magasime ühiselt telgis ja individuaalselt rabas, vestsime jutte, laulsime imelisi väelaule ja käisime traditsioonilises indiaanlaste higitelgis. Higitelk on ehk kõige sarnasem eestlaste poolt armastatud suitsusaunale, kus indiaanirahvas end visioonirännakuks ette valmistas. Telgi keskel asetseb tulease, mis on ka ainsaks valguseallikaks. Telgis lauldakse, mõeldakse palveid ning räägitakse jutte. Saadav kogemus on (hinge) puhastav ja vägev.

Rabas Visioonirännakul

Visioonirännaku haripunkt oli kindlasti laupäevaöine raba. Olime endale eelmisel päeval sobilikud kohad juba välja vaadanud, mina sättisin end näiteks ühe väikese lauka äärde. Võitlesin veidi näljaste sääskedega, kuulasin loodust, nautisin vaikust ja värskust ning suikusin siis ööpeale tegusasse unne. Ärkasin varahommikul kell 4:47 koos vastusega küsimusele, mille olemasolust ma olin (tagasi vaadates) küll teadlik, kuid mida ma polnud endale tolle rännaku raames tegelikult esitanud. Kogemus oli vaieldamatult imeline, sest end tundes, oli just see küsimus see, mis mind ikka ja alati on aastate jooksul piinanud. Ja seal rabalauka ääres sain ma sellele vastuse.

Aitäh Ain ja Marko! Väga äge oli.

Loo autor: Kerttu Kongas

Peatoimetaja / Editor-in-Chief

Ajakiri Director

 

Järgmise Visioonirännaku kohta leiad infot siit.

 

Visioonirännak- nii ja naapidi

Visioonirännak- mis värk sellega siis on?

Keeruline küsimus. Ühelt poolt on kõik see väline, mida saab sõnadega kirjeldada:

  • Vaikne segamatu aeg iseendale puhta looduse poolt loodud toetavas keskkonnas;
  • kerge eneseületus öises metsas viibimise ja paastu näol;
  • hea seltskond, kellega koos arutada teemadel, mida sõprade või tuttavatega tavaliselt ei tee;
  • paast, mis teeb maailmataju oluliselt teravamaks ja laiemaks;
  • indiaani higitelk, kust väljudes on tunne, nagu oleks uuesti sündinud;
  • laulud ja trummimäng, mis tõstavad ja muudavad teadvuseseisundit;
  • tähistamine Visioonirännaku lõpus lihtsa, kuid äärmiselt maitsva indiaanipärase söögiga;
  • mõnus rahulolu ja rõõm Visioonirännaku lõpus ning uus energia edasi toimetamiseks.

Ja teiselt käib Visioonirännakuga kaasas ka midagi, mida mina ei oska sõnadesse panna. See on umbes sama, kui üritada kirjeldada kellelegi, mis on seks, kui inimene seda ise pole kogenud. Saad ju rääkida, kuidas asi välja näeb ja mis tegevusi teed, kuid sisu ja kogemus ise jääb edasi andmata.

Poeetiliselt väljendudes võiks seda kirjeldada kui ruumi, kus saad enda südame või hingega uuesti ühendust, puhastad meele mõtetest ja lased üleliigsed emotsioonid minna, laed täis enda akud ja saad ühenduse oma väega.

Mida osalejad rääkisid?

Südant soojendav oli kuulda osalejate tagasisidet. Mõned märksõnad, mis mul nende juttudest meelde jäid:

  • Puhas kohalolu ja hetkes oleku tunne. Sain jõudu, millega saab järgmised pool aastat edasi põrutada.
  • Teise päeva hommikul tuli ridamisi taipamisi, mida edasi teha, mille peale enne ei olnud tulnud.
  • Kõik oli täpselt nii nagu olin unistanud ja ette kujutanud.
  • Mõteteta olek ja päikesetõusu imetlemine väga ilusas rabas.
  • Märgid vastuseks oma küsimusele ja ilus loodus.
  • “Ilu otsas istumine” heas mõttes, kus justkui ei juhtunudki midagi.
  • Miski ongi mu sees kuidagi korrastunud selle rännaku tulemusena.
  • Selguse teke ja vastuste saamine oma küsimustele.

Nägudelt võis aga kõigi puhul välja lugeda rahu, selgust ja rõõmu. Ja veidike väsimust ikka ka ka- nii paast, higitelk kui öö metsas ja rabas on kehaliselt omajagu mugavustsoonist väljas.

Visioonirännak- mida ma ise kogesin?

  • Inspiratsooni osalejate lugudest ja sellest, kui erinevad ja lahedad me inimestena oleme. Igal ühel meist on omad tugevused ja eripärad, mis kokku mängides moodustavad palju ägedama ansambli, kui lihtsalt liidetavate summa.
  • Rahu ja rõõmu inimestega koos ja looduses viibimisest- inimesed muutuvad looduses kuidagi palju loomulikumaks ja avatumaks, kui igapäevases oravarattas viibides.
  • Selginemesi ja taipamisi- nii mõnedki teemad said selgemaks, küsimused vastused ja meelde tuletati ka olulised teemad, mille oled igapäevases rabelemises ära unustanud.
  • Sügavaid vestlusi, mis kõnetasid ja puudutasid sügavamat osa minus.
  • Mõnusat rahulolu ja õnnetunnet peale Visioonirännakut- oleks justnagu midagi suurt ja olulist ära teinud, nii et süda laulab ja hing on rahul.
  • Tänutunnet kõigi osalejate ja looduse vastu- ilma nendeta poleks saanud ei Visioonirännak sündida ega poleks ka elu, kui loodus meid iga päev ei toetaks.

Millal on järgmine Visioonirännak?

2017 viimase Visioonirännaku teeme 08-10.09.17. Lisainfo leiad siit.

 

Lõpetuseks tahangi tänada kõiki, ilma kelleta see poleks saanud juhtuda:

Marko ehk Pool Põtra Preeriakojast, kes lõi ruumi ja tõi indiaanitarkuse meieni;

Kuldar, kes toetas meid keskkonna loomise ja hoidmisega, täites ühtlasi ka auväärset tulehoidja ja kivitooja rolli higitelgis;

Anna-Liisa, kes viis meid helidemaailma;

Kõik teisedki kaasalööjad, kes oma olemuse ja avatusega lasid sellest sündmusest kujuneda midagi enamat, kui silmaga välja paistab.

Päikest ja rõõmu!

Ain

 

2016 Visioonirännak- osalenute muljed

2016 Visioonirännak õnnistas meid nii ilmaga kui hea seltskonnaga. Allpool on osalejate muljed 2016 sügisel toimunud Visioonirännakust. Lisaks saad Aini muljeid lugeda siit.

Meelike Paalberg:

“Siirad tänusõnad Sulle veelkord väga mõnusa, meeldejääva  ja laheda rännakunädalavahetuse eest! Väga hästi olid osalejad valinud: kõik sobisid omavahel hästi kokku, ei mingeid pingeid, emotsioone ega hinnanguid.

Mõtlesin, et lasen oma mõtetel-tunnetel üle öö natuke settida ja vaatan, et kas täna hommikul on sama tunne kui eile ja siis jagan Sinuga oma tagasisidet :). Peaaegu et uskumatu lugu, aga tunne oli endiselt sama  „kerge“ ka täna hommikul. Ma ei oska seda tunnet kuidagi teistmoodi nimetada kui „kerge“. Püüdsin eile ka natuke tagasi vaadata, et mis hetkel ma esmakordselt seda kerguse tunnet tajusin / teadvustasin, kuid täpset momenti ei taastanud ja see vist polegi nii tähtis.

Minu eredaim elamus oli kindlasti higitelk ja higitelgi tseremoonia: vabastav, kirgastav, siiras, aus, ehe, mõnus. Võiks vist ka lisada, et sõltuvust tekitav ? Higitelgi teisel ringil mul toimus mingi imeline koormast vabanemise tunne, lõi selgeks ja klaariks kogu olemise.  Raske on seda sõnadega seletada, nagu rahu oleks teinud iseendaga ilma  sisevestlust pidamata. Kooslaulmisel on kindlasti  selles oma osa – väga väestav ja liitev tegevus, armas ka.

Kuigi seekord ei olnud ma kaugeltki mitte valmis üksi metsa jääma (isegi teistega koos olles said hirmud-kartused võitu),  siis pehmematel asjaoludel ma seda väljakutset endale edaspidiselt ei välista.  Juunis –juulis esimene katse metsa jääda oleks mulle kindlasti jõukohasem ülesanne.

Aga täna olen ma lihtsalt tänulik, et elu minu teele sellise nädalavahetuse nende inimestega ja nendel asjaoludel tõi. Olen tänulik, et sain kogeda neid tundeid, mida tundsin ja tunnen. Tänulik, et olen täna kogemuse ja teadlikkuse võrra rikkam. Olen lihtsalt tänulik ja rõõmus!

Päikeseliste tervitustega töölaua tagant, Meelike”

Priit Ärmpalu:

Kõik see algas aastal 2013, kui ma suurelt panganduse rattalt maha sain. Siis ei julgenud ma selliseid samme astuda. Nüüd ma olen taaskord elutee punktis, kus tekib soov otsida vastuseid sügavamatele küsimustele.

Palgatööd tehes, rutiini nautides ja mõnes mõttes ka mugavustsoonis olles ei teki sul aega ja võimalust mõelda selliste asjade peale, mida sa elult tegelikult tahad või mida sa oled siia ilma tegema tulnud. Kõik on just kui olemas ja elu hea, kuid hing ihkab enamat.

Aini on mul rõõm lähedalt tunda juba 15 aastat. Olen tema tegemisi jälginud ja neile kaasa elanud. Tema Visioonirännak on täpselt see mida vajad, kui on soov rutiinist välja tulla, ennast proovile panna ning sügavamatele küsimustele vastuseid otsida.

Minule Aini Visioonirännak väga meeldis. Seal sai end tõsiselt proovile pandud. Kadus ajataju, soov nutitelefoni vaadata, ei näpistanud nälg ega seganud öine külm. Kõige selle juures tegelesid hoopiski iseendaga.

Visioonirännak andis mulle väga hea ja mõnusa tunde ning mis kõige olulisem, õppisin end paremini tundma. Mõned küsimused said vastuse ja teatud teemad kinnituse.

Soovitus kõigile, kes järgmine kord planeerivad nädalavahetuse puhkust spaas. Võib olla oleks õigem ja kasulikum võtta ette üks Visioonirännak.

Lisaks olin pooleteist päevaga kaks kilo alla võtnud, see on ka mega :)”

Risto Sulu:

“Visioonirännak oli sügav ja imeline rännak iseendasse, oma lättesse. Kogu rännaku jooksul oli tunda tugevat kogukonna toetust. Imestasin pärast naastes, et kuidas on võimalik, et ühe ööpäeva jooksul kaob ajataju täiesti ära – aga see juhtus. Ainult loodusrütmide järgi sai aru, mis päeva osaga tegu. Tegevused, lood, ühine olemine – see kõik võimaldas olla täielikult hetkes. Kellel on huvi ja julgust, sellel soovitan kindlasti veeta rabas öö. Taotluse olemasolul ja meele vaigistamisel võib loodus vastata su küsimustele huvitaval moel. Nii sain mina läbi isikliku eneseületuse endale rännakult huvitavaid vastuseid. Pole kunagi paastunud, aga rännaku jooksul tegime ühepäevase paastu. See oli raske, kuid kohapeal valmistatud tee, väelaulud ja kogukonna toetus toetavad sind ja sa oled sellest üle. Selle võrra on järgmise päeva hommikune söök seda meeldivam ja tegelikult on su keha sulle pärast tänulik, et lubasid tal päeva puhastuda. Uskumatu, mida kõike on võimalik ühe päeva jooksul looduses meeldivate inimeste ning iseendaga olles kogeda.

Tänan sind, Markot ja Kuldarit imelise rännaku eest!”

Visioonirännak 2016- vägevad muljed

Täna sai teoks üks minu pikaajaline unistus- viia läbi Visioonirännak. Päris nii, nagu olen seda ette kujutanud- indiaanlaste moel.

Visioonirännak 2016

Visioonirännak- laagriplats
Visioonirännak- laagriplats

Laupäeval kogunesime Paluküla mäe all, saime kiirelt tuttavaks ja tegime mõnusa matka laagriplatsile. Marko ja Kuldar olid juba eelmisel päeval kohale läinud ja püstkoja püsti pannud koos higitelgi raamiga.

Rabajalatseid valmistamas

Marko indiaanijuttu veeretamas Visioonirännakul
Marko indiaanijuttu veeretamas

Veidi põhjalikum tutvumisring ja indiaanijutu jagamine tehtud, oligi aeg hakata endale tegema räätsasid.

Asi, mis oli nii minu kui ka kõikide teiste jaoks midagi uut. Ja samas oma lihtsuses geniaalne. Meisterdamist jagus ligi paariks tunniks- tegu oli justkui ühe laheda meditatsioonivormiga.

Räätsasid sisse õnnistamas
Räätsasid sisse õnnistamas

Ühel hetkel ühines meiega igavesti rõõmus Arne Lauri, kes toetas omalt poolt laulu ja trummimänguga. Lisades veel juurde kamaluga idamaist sügavamat tarkust. Räätsad valmis, sai need Arne juhatamisel vägeva lauluga sisse õnnistanud.

Indiaani higitelk

Märkamatult oligi aeg indiaani higitelki minna. Seda kogemust on suht võimatu sõnadega edasi anda. Lihtsustatult öeldes- oli nii teistmoodi mõtete jagamist, laulmist, trummide mängu kui sügavat ühenduse loomist. Kõige ja üksteisega. Lihtsam on vist öelda, mida indiaani higitelk endaga kaasa toob. Pärast higitelki tunned end hoopis parema inimesena. Tänulikuna kõige eest, mis on- nii kaaslaste, imelise looduse kui ka enda olemasolu eest. Ja nagu Risto hiljem lisas, siis täiesti hetkes kohal olevana- tal ei olnud mingit hirmu peale higitelki üksi pimedasse rappa minna.

Inimkatsed räätsadel pimedas rabas

Veidi hinge tõmmanud, siirdusimegi rappa omavalmistatud räätsasid katsetama.

Hetk enne rappa minekut
Hetk enne rappa minekut

Selleks ajaks oli üsnagi hämar- päike oli juba loojunud. Sammusime siis vaikides, igaüks oma mõtteis. Või siis veel täpsemalt- mõtete vabas seisus, kuni oli aeg räätsad alla panna.

See tekitas omajagu elevust, koperdamist ja naeru. Samas ka veidi hirmu ja ebakindlust- kas räätsad ikka peavad, püsivad koos, kuidas me tagasi saame jne. Lisaks veel järjest sügavamaks muutuv pimedus.

Komberdasime ja kakerdasime siis mööda raba- uued jalavarjud olid ju harjumatud. Kuni oligi aeg vaikselt lahku minna- vapramad suundusid individuaalsele öötseremooniale. Teistega tulime aga tagasi. Hästi tulid nähtavale hirmud pimedas liikumisel- kas oleme ikka õigel teel, äkki me läheme valesti ja kui kaugele see laudtee nüüd siis jääb. Täiesti inimlik- pole ju enamus nii pimedas looduses liikunud. Rääkimata siis pehmel rabapinnasel liikumisest. Siinkohal tuleb tunnustada räätsasid- nendega sai ka üle pehmete hälvete, kuhu muidu astuda ei kannata. Ja Nagu Priit ütles, räätsaga oli ikka palju kindlam tunne kui ilma, kuigi liikumiskiirus oli oluliselt aegalasem.

Ükskord kindlamale pinnasele tagasi jõudnud, tegime kogu kambaga mõnusad vaikuseminutid. Ja rabas oli tõesti vaikne, väga vaikne. Nii et kuulda oli isegi taevas lendavate lindude tiivavihin, kuskil kauguses haukuv koer ja eemal järvel olevate hanede häälitsused. Kogu elamus jättis müstilise tunde. Lisaks kuulis Priit ka koju jäänud laste hääli- vot kus on alles ühendus kodustega!

Peale pikka mõnusat vaikuse nautimist asusime tagasiteele laagri poole. Meenutades kõrvalt vaadates ilmselt kampa kõvasti napsu võtnuid- pimeduses oli tasakaal tugevasti häiritud. Kõikusime, koperdasime ja itsitasime nagu väikesed lapsed. Mida pimedamasse metsa jõudsime, seda ebakindlamaks see liikumine muutus.

Sookailu-kuuseokka teed keetmas
Sookailu-kuuseokka teed keetmas

Lõpuks laagris tagasi, tegime endale mõnusa sookailu tee kuuseokastega (äärmiselt mõnus jook metsamatkale!) ja keerasime lõkke ääres magama.

Visioonirännak- 2. päev

Äratus oli minu jaoks kella kuuest, alustades mitte igapäevase lõkke põlema puhumisega. Õnneks oli Priit öösel tuld tublisti üleval hoidnud ja mõned söed olid veel alles. Järgnes tegevus, millele ei oska paremat nime anda, kui toiduvalmistamise meditatsioon. Mõnusas keskkonnas ja seltskonnas hakkisime ja tükeldamise toitu rituaalse eine jaoks, lisaks läksid patta oad. Aeg läks märkamatult ja peale väikest laulmist jõudis kohale ka pealik Marko oma Visioonirännakult.

Oli ka tagumine aeg- selleks ajaks oli eelmise päeva paast teinud kõhu meeldivalt tühjaks. Nii et kogu hommikueine maitses taevalikult. Süte peal küpsetatud suitsuse maiguga suvikõrvits, mais ja õun, pajas keedetud uba, vinnutatud metssealiha. Mm, imeline! Praegu neid ridu kirjutades hakkas sülg uuesti jooksma 🙂

Visioonirännaku muljeid jagamas
Visioonirännaku muljeid jagamas

Peale mõnusat einet jagasid Visioonirännaku öötseremoonia läbi teinud oma muljeid. See oli ikka vägev, mida nad nägid ja kuulsid. Ise tundsin küll väikest kadedust nende elamuste pärast. Tundub, et indiaanlased on pika aja jooksul  välja arendanud rituaali, mis tõesti toimib. Pikalt looduses olek, sealhulgas öösel üksi oma hirmudele vastu olek, paastumine ja higitelgi tseremoonia- äge retsept võimsate kogemuste saamiseks.

Ja oligi aeg käes lõpuringil. Minu süda täitus puhta rõõmu ja tänutundega, kui kuulsin inimesi jagamas oma muljeid ja emotsioone. Läbi käisid sellised puhtad sõnad nagu tänulikkus, rõõm, rahu, kergus, siirus, rahulolu, ergastatus, kirgastus, äge jne. Kõlab võib-olla pehmolt, kuid minu enda hing laulis ja tundis siirast rõõmu ning tänulikkust sellest pooleteist päeva pikkusest Visioonirännakust, seltskonnast ja keskkonnast, kus saime olla.

Tagasiteel Visioonirännakult
Tagasiteel Visioonirännakult

Lõpus oli suisa kahju lahku minna- selle lühikese ajaga oli tekkinud niivõrd tugev kokkukuuluvuse tunne. Nii meie omavahel kui ka kogu ümbritseva loodusega.

Tänud Markole ja Kuldarile, kes tõid meieni selle ägeda indiaani elamise ja-olemise! Tänud Arnele vägevate laulude eest! Tänud sünnipäevalaps Marionile ja Priidule, Meelikesele ning Ristole laheda seltskonna eest nendel päevadel! Tänud suurele vaimule ja ilmataadile, kes meie ettevõtmist soosisid ja toetasid!