Rabas nägijaks- Kerttu muljed Visioonirännakust

Tipi ja higitelk Visioonirännakul

Ain kutsus mind ükspäev rappa. Et nad lähevad Visioonirännakule ja kas ma tahaksin ka nendega kaasa minna. Minus tärkas koheselt uudishimu ja ma ei kahelnud vist küll hetkekski, enne  kui oma jah-sõna ütlesin. Mind on sellised põnevad tegemised ikka huvitanud. Mis siis muud, kui hakkasin põnevusega juunikuud ootama.

Visioonirännak on preeriarahvaste ilus ja oluline komme juba sajandeid. Indiaanikogukonnaliikmed  irdusid mõneks päevaks teistest, et loodusesse minna ja sealt siis elu edasiviivate vastustega tagasi tulla. Kokkuvõtvalt võin öelda, et tulin ka ise rabast välja tunduvalt puhanuna, uute ideede, kõva selguse ja arusaama ning värske motivatsioonilaksuga.

Ainuüksi looduses olemine ja nutiseadme täielikult offline lülitamine on juba iseenesest hea. No ausalt ei mäleta, millal ma viimati midagi nii julget tegin, et end kolmeks päevaks telefonist vabatahtlikult lahti ütlesin. Looduses olemine puhastab meelt ja aitab mõtteid koondada ning künnab hea pinnase, et küsimustele vastuseid saada. Mürast ja segavatest faktoritest eemalolek on tõeline õndsus.

Rännaku mõte on laias laastus saada vastuseid. Vastuseid töö- või eraelu probleemidele ja küsimustele. Üheks oluliseks märksõnaks on endaga olemine. Linnakära ja kiire elutempo hägustavad pilti nii teistest kui endast ja keskkonnast meie ümber. Vahel on hea ära käia. Ja kohe päriselt ära käia, et ikka sügaval looduses ja ilma üleliigse tehnoloogia ning mürata.

Räätsasid valmistamas Visioonirännakul

Elasime kogu grupiga selle kolme päeva jooksul tipi indiaanitelgis, tutvusime omavahel, kolasime mööda Raplamaa ilusat loodust ringi ning võtsime vastu, mida loodus meile andis. Kogu ettevõtmisel oli olemas küll raamistik, kuid see ei olnud range päevakavaga ning andis piisavalt voolavust ja võimaluse meeliülendavat kulgemist nautida. See on moodsas maailmas tõeline kunst – korraldada grupiüritus ja lasta sellel siis lahti rulluda nõnda, et kõigil on hea. Ilma igasuguse sunduse või kiirustamiseta.

Kolasime ja lihtsalt olime rabas, tegime läbi ühepäevase paastu, meisterdasime rabas seiklemiseks räätsasid, sõime peale visioonirännakut imemaitsvat indiaanitoitu nimega „kolm õde“, magasime ühiselt telgis ja individuaalselt rabas, vestsime jutte, laulsime imelisi väelaule ja käisime traditsioonilises indiaanlaste higitelgis. Higitelk on ehk kõige sarnasem eestlaste poolt armastatud suitsusaunale, kus indiaanirahvas end visioonirännakuks ette valmistas. Telgi keskel asetseb tulease, mis on ka ainsaks valguseallikaks. Telgis lauldakse, mõeldakse palveid ning räägitakse jutte. Saadav kogemus on (hinge) puhastav ja vägev.

Rabas Visioonirännakul

Visioonirännaku haripunkt oli kindlasti laupäevaöine raba. Olime endale eelmisel päeval sobilikud kohad juba välja vaadanud, mina sättisin end näiteks ühe väikese lauka äärde. Võitlesin veidi näljaste sääskedega, kuulasin loodust, nautisin vaikust ja värskust ning suikusin siis ööpeale tegusasse unne. Ärkasin varahommikul kell 4:47 koos vastusega küsimusele, mille olemasolust ma olin (tagasi vaadates) küll teadlik, kuid mida ma polnud endale tolle rännaku raames tegelikult esitanud. Kogemus oli vaieldamatult imeline, sest end tundes, oli just see küsimus see, mis mind ikka ja alati on aastate jooksul piinanud. Ja seal rabalauka ääres sain ma sellele vastuse.

Aitäh Ain ja Marko! Väga äge oli.

Loo autor: Kerttu Kongas

Peatoimetaja / Editor-in-Chief

Ajakiri Director

 

Järgmise Visioonirännaku kohta leiad infot siit.

 

Visioonirännak- nii ja naapidi

Visioonirännak- mis värk sellega siis on?

Keeruline küsimus. Ühelt poolt on kõik see väline, mida saab sõnadega kirjeldada:

  • Vaikne segamatu aeg iseendale puhta looduse poolt loodud toetavas keskkonnas;
  • kerge eneseületus öises metsas viibimise ja paastu näol;
  • hea seltskond, kellega koos arutada teemadel, mida sõprade või tuttavatega tavaliselt ei tee;
  • paast, mis teeb maailmataju oluliselt teravamaks ja laiemaks;
  • indiaani higitelk, kust väljudes on tunne, nagu oleks uuesti sündinud;
  • laulud ja trummimäng, mis tõstavad ja muudavad teadvuseseisundit;
  • tähistamine Visioonirännaku lõpus lihtsa, kuid äärmiselt maitsva indiaanipärase söögiga;
  • mõnus rahulolu ja rõõm Visioonirännaku lõpus ning uus energia edasi toimetamiseks.

Ja teiselt käib Visioonirännakuga kaasas ka midagi, mida mina ei oska sõnadesse panna. See on umbes sama, kui üritada kirjeldada kellelegi, mis on seks, kui inimene seda ise pole kogenud. Saad ju rääkida, kuidas asi välja näeb ja mis tegevusi teed, kuid sisu ja kogemus ise jääb edasi andmata.

Poeetiliselt väljendudes võiks seda kirjeldada kui ruumi, kus saad enda südame või hingega uuesti ühendust, puhastad meele mõtetest ja lased üleliigsed emotsioonid minna, laed täis enda akud ja saad ühenduse oma väega.

Mida osalejad rääkisid?

Südant soojendav oli kuulda osalejate tagasisidet. Mõned märksõnad, mis mul nende juttudest meelde jäid:

  • Puhas kohalolu ja hetkes oleku tunne. Sain jõudu, millega saab järgmised pool aastat edasi põrutada.
  • Teise päeva hommikul tuli ridamisi taipamisi, mida edasi teha, mille peale enne ei olnud tulnud.
  • Kõik oli täpselt nii nagu olin unistanud ja ette kujutanud.
  • Mõteteta olek ja päikesetõusu imetlemine väga ilusas rabas.
  • Märgid vastuseks oma küsimusele ja ilus loodus.
  • “Ilu otsas istumine” heas mõttes, kus justkui ei juhtunudki midagi.
  • Miski ongi mu sees kuidagi korrastunud selle rännaku tulemusena.
  • Selguse teke ja vastuste saamine oma küsimustele.

Nägudelt võis aga kõigi puhul välja lugeda rahu, selgust ja rõõmu. Ja veidike väsimust ikka ka ka- nii paast, higitelk kui öö metsas ja rabas on kehaliselt omajagu mugavustsoonist väljas.

Visioonirännak- mida ma ise kogesin?

  • Inspiratsooni osalejate lugudest ja sellest, kui erinevad ja lahedad me inimestena oleme. Igal ühel meist on omad tugevused ja eripärad, mis kokku mängides moodustavad palju ägedama ansambli, kui lihtsalt liidetavate summa.
  • Rahu ja rõõmu inimestega koos ja looduses viibimisest- inimesed muutuvad looduses kuidagi palju loomulikumaks ja avatumaks, kui igapäevases oravarattas viibides.
  • Selginemesi ja taipamisi- nii mõnedki teemad said selgemaks, küsimused vastused ja meelde tuletati ka olulised teemad, mille oled igapäevases rabelemises ära unustanud.
  • Sügavaid vestlusi, mis kõnetasid ja puudutasid sügavamat osa minus.
  • Mõnusat rahulolu ja õnnetunnet peale Visioonirännakut- oleks justnagu midagi suurt ja olulist ära teinud, nii et süda laulab ja hing on rahul.
  • Tänutunnet kõigi osalejate ja looduse vastu- ilma nendeta poleks saanud ei Visioonirännak sündida ega poleks ka elu, kui loodus meid iga päev ei toetaks.

Millal on järgmine Visioonirännak?

2017 viimase Visioonirännaku teeme 08-10.09.17. Lisainfo leiad siit.

 

Lõpetuseks tahangi tänada kõiki, ilma kelleta see poleks saanud juhtuda:

Marko ehk Pool Põtra Preeriakojast, kes lõi ruumi ja tõi indiaanitarkuse meieni;

Kuldar, kes toetas meid keskkonna loomise ja hoidmisega, täites ühtlasi ka auväärset tulehoidja ja kivitooja rolli higitelgis;

Anna-Liisa, kes viis meid helidemaailma;

Kõik teisedki kaasalööjad, kes oma olemuse ja avatusega lasid sellest sündmusest kujuneda midagi enamat, kui silmaga välja paistab.

Päikest ja rõõmu!

Ain

 

2016 Visioonirännak- osalenute muljed

2016 Visioonirännak õnnistas meid nii ilmaga kui hea seltskonnaga. Allpool on osalejate muljed 2016 sügisel toimunud Visioonirännakust. Lisaks saad Aini muljeid lugeda siit.

Meelike Paalberg:

“Siirad tänusõnad Sulle veelkord väga mõnusa, meeldejääva  ja laheda rännakunädalavahetuse eest! Väga hästi olid osalejad valinud: kõik sobisid omavahel hästi kokku, ei mingeid pingeid, emotsioone ega hinnanguid.

Mõtlesin, et lasen oma mõtetel-tunnetel üle öö natuke settida ja vaatan, et kas täna hommikul on sama tunne kui eile ja siis jagan Sinuga oma tagasisidet :). Peaaegu et uskumatu lugu, aga tunne oli endiselt sama  „kerge“ ka täna hommikul. Ma ei oska seda tunnet kuidagi teistmoodi nimetada kui „kerge“. Püüdsin eile ka natuke tagasi vaadata, et mis hetkel ma esmakordselt seda kerguse tunnet tajusin / teadvustasin, kuid täpset momenti ei taastanud ja see vist polegi nii tähtis.

Minu eredaim elamus oli kindlasti higitelk ja higitelgi tseremoonia: vabastav, kirgastav, siiras, aus, ehe, mõnus. Võiks vist ka lisada, et sõltuvust tekitav ? Higitelgi teisel ringil mul toimus mingi imeline koormast vabanemise tunne, lõi selgeks ja klaariks kogu olemise.  Raske on seda sõnadega seletada, nagu rahu oleks teinud iseendaga ilma  sisevestlust pidamata. Kooslaulmisel on kindlasti  selles oma osa – väga väestav ja liitev tegevus, armas ka.

Kuigi seekord ei olnud ma kaugeltki mitte valmis üksi metsa jääma (isegi teistega koos olles said hirmud-kartused võitu),  siis pehmematel asjaoludel ma seda väljakutset endale edaspidiselt ei välista.  Juunis –juulis esimene katse metsa jääda oleks mulle kindlasti jõukohasem ülesanne.

Aga täna olen ma lihtsalt tänulik, et elu minu teele sellise nädalavahetuse nende inimestega ja nendel asjaoludel tõi. Olen tänulik, et sain kogeda neid tundeid, mida tundsin ja tunnen. Tänulik, et olen täna kogemuse ja teadlikkuse võrra rikkam. Olen lihtsalt tänulik ja rõõmus!

Päikeseliste tervitustega töölaua tagant, Meelike”

Priit Ärmpalu:

Kõik see algas aastal 2013, kui ma suurelt panganduse rattalt maha sain. Siis ei julgenud ma selliseid samme astuda. Nüüd ma olen taaskord elutee punktis, kus tekib soov otsida vastuseid sügavamatele küsimustele.

Palgatööd tehes, rutiini nautides ja mõnes mõttes ka mugavustsoonis olles ei teki sul aega ja võimalust mõelda selliste asjade peale, mida sa elult tegelikult tahad või mida sa oled siia ilma tegema tulnud. Kõik on just kui olemas ja elu hea, kuid hing ihkab enamat.

Aini on mul rõõm lähedalt tunda juba 15 aastat. Olen tema tegemisi jälginud ja neile kaasa elanud. Tema Visioonirännak on täpselt see mida vajad, kui on soov rutiinist välja tulla, ennast proovile panna ning sügavamatele küsimustele vastuseid otsida.

Minule Aini Visioonirännak väga meeldis. Seal sai end tõsiselt proovile pandud. Kadus ajataju, soov nutitelefoni vaadata, ei näpistanud nälg ega seganud öine külm. Kõige selle juures tegelesid hoopiski iseendaga.

Visioonirännak andis mulle väga hea ja mõnusa tunde ning mis kõige olulisem, õppisin end paremini tundma. Mõned küsimused said vastuse ja teatud teemad kinnituse.

Soovitus kõigile, kes järgmine kord planeerivad nädalavahetuse puhkust spaas. Võib olla oleks õigem ja kasulikum võtta ette üks Visioonirännak.

Lisaks olin pooleteist päevaga kaks kilo alla võtnud, see on ka mega :)”

Risto Sulu:

“Visioonirännak oli sügav ja imeline rännak iseendasse, oma lättesse. Kogu rännaku jooksul oli tunda tugevat kogukonna toetust. Imestasin pärast naastes, et kuidas on võimalik, et ühe ööpäeva jooksul kaob ajataju täiesti ära – aga see juhtus. Ainult loodusrütmide järgi sai aru, mis päeva osaga tegu. Tegevused, lood, ühine olemine – see kõik võimaldas olla täielikult hetkes. Kellel on huvi ja julgust, sellel soovitan kindlasti veeta rabas öö. Taotluse olemasolul ja meele vaigistamisel võib loodus vastata su küsimustele huvitaval moel. Nii sain mina läbi isikliku eneseületuse endale rännakult huvitavaid vastuseid. Pole kunagi paastunud, aga rännaku jooksul tegime ühepäevase paastu. See oli raske, kuid kohapeal valmistatud tee, väelaulud ja kogukonna toetus toetavad sind ja sa oled sellest üle. Selle võrra on järgmise päeva hommikune söök seda meeldivam ja tegelikult on su keha sulle pärast tänulik, et lubasid tal päeva puhastuda. Uskumatu, mida kõike on võimalik ühe päeva jooksul looduses meeldivate inimeste ning iseendaga olles kogeda.

Tänan sind, Markot ja Kuldarit imelise rännaku eest!”

Visioonirännak 2016- vägevad muljed

Täna sai teoks üks minu pikaajaline unistus- viia läbi Visioonirännak. Päris nii, nagu olen seda ette kujutanud- indiaanlaste moel.

Visioonirännak 2016

Visioonirännak- laagriplats
Visioonirännak- laagriplats

Laupäeval kogunesime Paluküla mäe all, saime kiirelt tuttavaks ja tegime mõnusa matka laagriplatsile. Marko ja Kuldar olid juba eelmisel päeval kohale läinud ja püstkoja püsti pannud koos higitelgi raamiga.

Rabajalatseid valmistamas

Marko indiaanijuttu veeretamas Visioonirännakul
Marko indiaanijuttu veeretamas

Veidi põhjalikum tutvumisring ja indiaanijutu jagamine tehtud, oligi aeg hakata endale tegema räätsasid.

Asi, mis oli nii minu kui ka kõikide teiste jaoks midagi uut. Ja samas oma lihtsuses geniaalne. Meisterdamist jagus ligi paariks tunniks- tegu oli justkui ühe laheda meditatsioonivormiga.

Räätsasid sisse õnnistamas
Räätsasid sisse õnnistamas

Ühel hetkel ühines meiega igavesti rõõmus Arne Lauri, kes toetas omalt poolt laulu ja trummimänguga. Lisades veel juurde kamaluga idamaist sügavamat tarkust. Räätsad valmis, sai need Arne juhatamisel vägeva lauluga sisse õnnistanud.

Indiaani higitelk

Märkamatult oligi aeg indiaani higitelki minna. Seda kogemust on suht võimatu sõnadega edasi anda. Lihtsustatult öeldes- oli nii teistmoodi mõtete jagamist, laulmist, trummide mängu kui sügavat ühenduse loomist. Kõige ja üksteisega. Lihtsam on vist öelda, mida indiaani higitelk endaga kaasa toob. Pärast higitelki tunned end hoopis parema inimesena. Tänulikuna kõige eest, mis on- nii kaaslaste, imelise looduse kui ka enda olemasolu eest. Ja nagu Risto hiljem lisas, siis täiesti hetkes kohal olevana- tal ei olnud mingit hirmu peale higitelki üksi pimedasse rappa minna.

Inimkatsed räätsadel pimedas rabas

Veidi hinge tõmmanud, siirdusimegi rappa omavalmistatud räätsasid katsetama.

Hetk enne rappa minekut
Hetk enne rappa minekut

Selleks ajaks oli üsnagi hämar- päike oli juba loojunud. Sammusime siis vaikides, igaüks oma mõtteis. Või siis veel täpsemalt- mõtete vabas seisus, kuni oli aeg räätsad alla panna.

See tekitas omajagu elevust, koperdamist ja naeru. Samas ka veidi hirmu ja ebakindlust- kas räätsad ikka peavad, püsivad koos, kuidas me tagasi saame jne. Lisaks veel järjest sügavamaks muutuv pimedus.

Komberdasime ja kakerdasime siis mööda raba- uued jalavarjud olid ju harjumatud. Kuni oligi aeg vaikselt lahku minna- vapramad suundusid individuaalsele öötseremooniale. Teistega tulime aga tagasi. Hästi tulid nähtavale hirmud pimedas liikumisel- kas oleme ikka õigel teel, äkki me läheme valesti ja kui kaugele see laudtee nüüd siis jääb. Täiesti inimlik- pole ju enamus nii pimedas looduses liikunud. Rääkimata siis pehmel rabapinnasel liikumisest. Siinkohal tuleb tunnustada räätsasid- nendega sai ka üle pehmete hälvete, kuhu muidu astuda ei kannata. Ja Nagu Priit ütles, räätsaga oli ikka palju kindlam tunne kui ilma, kuigi liikumiskiirus oli oluliselt aegalasem.

Ükskord kindlamale pinnasele tagasi jõudnud, tegime kogu kambaga mõnusad vaikuseminutid. Ja rabas oli tõesti vaikne, väga vaikne. Nii et kuulda oli isegi taevas lendavate lindude tiivavihin, kuskil kauguses haukuv koer ja eemal järvel olevate hanede häälitsused. Kogu elamus jättis müstilise tunde. Lisaks kuulis Priit ka koju jäänud laste hääli- vot kus on alles ühendus kodustega!

Peale pikka mõnusat vaikuse nautimist asusime tagasiteele laagri poole. Meenutades kõrvalt vaadates ilmselt kampa kõvasti napsu võtnuid- pimeduses oli tasakaal tugevasti häiritud. Kõikusime, koperdasime ja itsitasime nagu väikesed lapsed. Mida pimedamasse metsa jõudsime, seda ebakindlamaks see liikumine muutus.

Sookailu-kuuseokka teed keetmas
Sookailu-kuuseokka teed keetmas

Lõpuks laagris tagasi, tegime endale mõnusa sookailu tee kuuseokastega (äärmiselt mõnus jook metsamatkale!) ja keerasime lõkke ääres magama.

Visioonirännak- 2. päev

Äratus oli minu jaoks kella kuuest, alustades mitte igapäevase lõkke põlema puhumisega. Õnneks oli Priit öösel tuld tublisti üleval hoidnud ja mõned söed olid veel alles. Järgnes tegevus, millele ei oska paremat nime anda, kui toiduvalmistamise meditatsioon. Mõnusas keskkonnas ja seltskonnas hakkisime ja tükeldamise toitu rituaalse eine jaoks, lisaks läksid patta oad. Aeg läks märkamatult ja peale väikest laulmist jõudis kohale ka pealik Marko oma Visioonirännakult.

Oli ka tagumine aeg- selleks ajaks oli eelmise päeva paast teinud kõhu meeldivalt tühjaks. Nii et kogu hommikueine maitses taevalikult. Süte peal küpsetatud suitsuse maiguga suvikõrvits, mais ja õun, pajas keedetud uba, vinnutatud metssealiha. Mm, imeline! Praegu neid ridu kirjutades hakkas sülg uuesti jooksma 🙂

Visioonirännaku muljeid jagamas
Visioonirännaku muljeid jagamas

Peale mõnusat einet jagasid Visioonirännaku öötseremoonia läbi teinud oma muljeid. See oli ikka vägev, mida nad nägid ja kuulsid. Ise tundsin küll väikest kadedust nende elamuste pärast. Tundub, et indiaanlased on pika aja jooksul  välja arendanud rituaali, mis tõesti toimib. Pikalt looduses olek, sealhulgas öösel üksi oma hirmudele vastu olek, paastumine ja higitelgi tseremoonia- äge retsept võimsate kogemuste saamiseks.

Ja oligi aeg käes lõpuringil. Minu süda täitus puhta rõõmu ja tänutundega, kui kuulsin inimesi jagamas oma muljeid ja emotsioone. Läbi käisid sellised puhtad sõnad nagu tänulikkus, rõõm, rahu, kergus, siirus, rahulolu, ergastatus, kirgastus, äge jne. Kõlab võib-olla pehmolt, kuid minu enda hing laulis ja tundis siirast rõõmu ning tänulikkust sellest pooleteist päeva pikkusest Visioonirännakust, seltskonnast ja keskkonnast, kus saime olla.

Tagasiteel Visioonirännakult
Tagasiteel Visioonirännakult

Lõpus oli suisa kahju lahku minna- selle lühikese ajaga oli tekkinud niivõrd tugev kokkukuuluvuse tunne. Nii meie omavahel kui ka kogu ümbritseva loodusega.

Tänud Markole ja Kuldarile, kes tõid meieni selle ägeda indiaani elamise ja-olemise! Tänud Arnele vägevate laulude eest! Tänud sünnipäevalaps Marionile ja Priidule, Meelikesele ning Ristole laheda seltskonna eest nendel päevadel! Tänud suurele vaimule ja ilmataadile, kes meie ettevõtmist soosisid ja toetasid!

Visioonirännak keha ja vaimu äärealadele

Visioonirännak keha ja vaimu ääremaadele

17-18.09.2016

Keegi kõneleb vaikuses,
Kellegi hüüe kaikus!?
Üle raba, laane latvade:
„Kes, kes te olete, olete, olete…?“.

Kujuta ette tsivilisatsiooni selja taha jätmist, lummavalt maagilist raba, rahulikku aega iseendale, trummide põrinat ja lõkke müstikat, hingematvat päikesetõusu ja kõrvulukustavat vaikust.

Sel aastal teemegi nii nagu päris indiaanlased, kui nad otsisid vastuseid oma sügavamatele küsimustele.

Kahe päeva jooksul:

  • Rändame läbi rabava vaikse raba
  • Külastame Loode-Eesti kõrgeimat tippu;
  • Puhastume läbi higitelgi rituaali;
  • Laseme trummidel kõlada ja lõkkel rääkida;
  • Ööbime indiaani püstkojas ja teeme süüa nagu vanasti;
  • Soovijad teevad läbi öörituaali päikeseloojangust tõusuni;
  • Tervitame päikest rabajärve ääres koos väikese mõtlusega;
  • Teeme ise räätsad ja rändame paikades, kuhu muidu ei satu;
Rabas
Rabas

Visioonirännak on mõeldud eelkõige inimestele, kes tahavad:

  • looduses täiesti teistmoodi aja maha võtta ja osa saada võimsast rituaalist;
  • otsivad elus vastust küsimusele, millele argipäev pole seni vastust andnud.

Osaleda saavad kõik füüsiliselt terved inimesed, kes suudavad päeva jooksul ~10 km maastikul rahulikus tempos liikuda.

Registreerimine ja osaluspanus:

Registreerimine siin 14. septembrini või kuni kohti jätkub. Gruppi võtame kuni 10 inimest.

Alustame laupäeval kell 11.00 Tallinnast ~75km kaugusel ja lõpetame pühapäeval kella 15.00 paiku. Täpsema info saadame otse registreerujatele.

Osaluspanus 210 EUR inimene.

Vajalik varustus:

  • MAGAMISKOTT ja KÜLJEALUS tipis ööbimiseks
  • Matkale SOBIVAD RIIDED ja vettpidavad JALANÕUD

Teejuhid:

Marko (Pool Põtra) 7 aastat Eestimaa esimese ja ainsa toimiva indiaaniküla valge pealik.

Rajaleidja Ain on juba aastakümneid armastanud looduses konnata, nii kaameraga kui ilma. Igapäevases elus töötab coachi ja koolitajana, aidates inimestel ja meeskondadel leida vastuseid keerulisematele küsimustele.

Küsimuste korral kirjuta indiaanikojad[ät]gmail.com või helista 52 16 105. Registreerunutele saadame lisainfo, kuidas rännakule tulla.

Visioonirännakust maksimumi saamiseks soovitame:

  • Vähemalt nädal enne Visioonirännakut lõpetada alkoholi ja lihatoodete tarbimine;
  • Piirata magusa, valgete jahutoodete ja kohvi tarbimist;
  • Leida nädala jooksul iga päev endale hetk, et olla looduses ja ennast Visioonirännaku lainele viia;
  • Teha väikese paastu ehk süüa viimane eine õhtul enne Visioonirännakut.

1. Visioonirännaku meenutusi

Kunagi sai lubatud jutukest esimese Visioonirännaku kohta. Vahepeal tuli aga ilus suvi vahele ning nüüd on viimane aeg vana võlg kustutada.

1. päev.

Kohtume Eestimaa kopsudes, Kõrvemaa metsades Valgehobusemäe puhkekeskuse juures. Erinevalt kopsude sisemusest on valge, päike paistab, ilm imeilus ja rännaku vedajad korralikult pabinas. Kas kõik läheb ikka nii nagu plaanis?

Saame matkasellidega tuttavaks ja siirdume lühemale matkale, mille käigus saab
pea esimest korda tühjaks. Lisaks kaotab üks teejuhtidest autovõtme, mille hiljem üles leiab. Märk rännaku toimimisest?

Õhtusse mahub ka harjutus identiteedi teemadel ja aega niisama olemiseks. Tundub, et hakkame õigele lainele jõudma.

2. päev.

Tõuseme varakult, juba poole nelja paiku, plaaniga päikesetõusule tere öelda. Õues on külm nagu põrgu vastandis ja üles tõusmine väga tark mõte sel hetkel ei tundu. Õnneks annab vaatetorni ronimine veidi sooja ja hommikune päike maalib peagi ümbruse maaliliseks.

Enne hommikusööki jõuame veel mõnusa uinaku teha ja algabki uus rännakupäev. Alustame elu õppetundidega. Tuleb välja, et mõnel meist on minevikuga sotid veel selgeks tegemata. Kui see osa klaar, läheme pikemale matkale.

Tagantjärgi meenutades oli see üks ilusamaid juuni päevi- palju päikest, hea seltskond, imeilus loodus, huvitavad teemad. Matka käigus saime liikuda nii läbi metsa, võsa kui raba, peletada kärbseid ja leotada laukas varbaid. Kirsiks tordi peal oma tegelike soovide teadvustamisele suunatud harjutused.

Õhtusse jätsime päeva naela- imelise tuleviku loomise harjutuse. See tõmbab ka korraldajad endasse, kuigi nad on seda korduvalt teinud. Tundub, et meis kõigis on peidus paeluv tulevik, mis õigetes tingimustes lööb õitsele ja kõrvalseisjad pahviks.

Päevale tõmbame joone alla mõnusa saunaga.

3. päev

Tõuseme inimlikul ajal ja vere käima saamiseks teeme väikese matka lähiümbruses. Seejärel jätkame eelmisel õhtul pooleli jäänud kohast. Eesmärk- saada oma tegelik kutsumus ja sihid selgemaks.

Päev läheb uskumatult kiirelt ja lõpus tundub, et enamus tahaks pikemaks jääda. Koht ise on juba niivõrd lahe, rääkimata seltskonnast ja jagatud teemadest.

Mida rändurid said?

Endas selgust, ka sügavamate ja osaliselt teadvustamata soovide osas. Kõrvu jäid ka järgmised märksõnad: rahulik, enese-kindluse kasv, tõuge tegutsemiseks, hea tunne, rutiinist välja.

Korraldajad said kinnituse, et oleme õigel teel ja pigem sobib see rännak väiksematele gruppidele. Kõige ägedam aga- väga mõnus tunne, mis kestis veel mitu päeva peale rännakut. Pole midagi paremat õige asja tegemisest õiges keskkonnas ja õige seltskonnaga.

Vastus küsimusele- kas kõik läks ikka nii, nagu plaanitud?

Muidugi ei läinud. Muutsime harjutuste järjestust ja sisu vastavalt kohapeal tekkinud tundele ja küsimustele. See on rännaku võlu- lubab paindlikult kohanduda vastavalt hetkeoludele.