Visioonirännak- mis toimub ja kuidas see mõjuda võib?
Siiri Kirikal, üks osalejatest, jagas lahkelt enda muljeid ja mõtteid 2020 suvise pööripäeva Visioonirännakust. Just nii nagu need tekkisid.
Visioonirännaku viimase päeva õhtul
„Ma olen täna olnud täitsa omas maailmas ja kõik rännakukaaslased on kogu aeg justkui veel minuga.
Kogu see aeg ma vist puhusin hinges lõkkele tänutunnet, sest mingil hetkel täna sain ma aru, et maailm ei vajagi väga palju midagi muud. See oli mul ilmselgelt meelest läinud, kui vabastava tunde see tekitab. Kõik muutub kirkamaks. Ma soovin väga, et sa jaksaksid ja tahaksid inimesi enda ümber ikka koguda ja neid oma elurada kogu hinge, südame ja meelte ja tarkusega üle vaatama ja uurima panna. Suur-suur aitäh, et olemas oled!“
5 päeva hiljem
„Visioonirännaku pildis olen terve see nädal kõndinud. Veidi nagu une ja reaalsuse vahel. Ja iga päev settib sealt igasuguseid asju veel tänaseni välja.
Mind aitas väga sinu väljaöeldud lause minu enda tõlgendusse panduna, et reaalsuse julmuste ja tagant kiirustamiste eest tulebki minna „küla servale“. Alateadlikult olen seda püüdnud kogu aeg teha, aga nüüd tõid sa selle nii selgelt välja – otse minu kahe silma vahele. Kui seda aega endale ei võta, hakkavadki jamad peale.
Pusin mõttega, mis asju on vaja seletada ja mida mitte. Kellele on vaja, kellele mitte. Maailm on ses mõttes ülihuvitav.
Füüsiliselt mõjus rännak lihtsalt suurepäraselt. Väsinud küll, aga rabamatk paljajalu – sellele ei ole minu silmis hetkel vastast. Jalad surisesid pärast nii mõnusalt ja nagu Andres ütles: „Nüüd tunduvad need palju kergemad.“
Tegelikult on kogu keha ja meel kergem, et mistahes kaalus eluküsimusi taas lahti pusida“
6 päeva hiljem
Visioonirännak on täiesti omaette loodud olukord, kus igapäevaelu kära taandub, vajub ja valgub. Metsade vahele ja mägede taha. Siis saame me seista silmitsi oma hingega, mis on kõige ehtsam reaalsus ise. Sealt sa siis vaatad praegust ja edasist ja sedagi, et ainult see loeb, mida sa ise kogenud oled. Ainult sellest tekib mingi vaimne essents, mis sind edasi kannab.
See mõte tuli mul ühest Eckhart Tolle Instagrami postitusest, kus defineeriti ära religioossus ja vaimsus ja nendeta ju hing ikkagi läbi ei saa.
„Kui religioossus on kultuurina üles ehitatud teiste kogemus , siis vaimsus on kõik see, mida sa ise oled kogenud.“
Ja mis puutub vaimseks juhiks olemisse, siis sa juba oled seda! Usu mind. Ma ärkasin öösel üles, kui noored seal istusid. Ega ma mitte ühtegi sõna ei kuulnud, sest olite liiga kaugel ja tuul sahistas puudes üsna valjult, aga mitte see pole tähtis. Vaid see vaatepilt! Sa olid just hõõguvale lõkkele puid juurde tõstnud, sest leegid praksusid veidi kõrgemalt, ja noored seletasid seal miskit üsna energiliselt, kord tasasemalt, kord veidi valjemalt … ja sina istusid liikumatult, tekk õlgadel, lihtsalt kuulasid kogu oma olemusega, vahepeal natuke noogutasid ja vahepeal lisasid nende jutule midagi lühidalt juurde. Sa lõid oma olemasoluga ka nendele olukorra, mis neid ju ligi tõmbas! See oli väga ilus!
Hommikul, kui ärkasin, oli pilt enam-vähem sama. Vahepeal oli valgeks läinud ja lihtsalt inimesed olid vahetunud. Kuidas sa seal terve öö olla suutsid … sellele ma ei suuda isegi et mitte mõelda.
Need rännakud ja see trumm on sinu teemad!
(ma uurisin vahepeal trummi mõju kohta ka …. See minu tunne, mida kehas tajusin, oli puhas stressist vabanemine. Keha hakkas ise ennast ravitsema….! Aitäh sulle! Nende helide ja minutite kohta mul sõnad puuduvad lihtsalt….)
8 päeva hiljem
Kui oled elus üksjagu matkanud, maailmas ringi reisinud ja sind on ümbritsenud tohutul hulgal töiseid inimsuhteid, pole midagi imestada, et ühel või teisel moel igatsed aeg-ajalt looduse rüppe. Kes läheb seeni korjama, kes kipub mägedesse, kes puhastub merelainete kohinas.
Ühel vaimse väsimuse hetkel juhtus minu teele tulema midagi uut – visioonirännak. Facebook’i sõnumit nähes liigutas minus miski, mis tuletas meelde, kui vajalik on iseendaga vahepeal silmitsi seista.
Loomulikult oli mul selliseks mitme päeva matkaks ja lahtise taeva all ööbimiseks vajalik varustus sisuliselt olematu. Olgu muuga, kuidas on, aga mugavate matkajalanõudeta rändama minna ikka ei saa küll. Spetsiaalsesse poodi sisenedes ei osanud ma udupeenest valikust sobivaid muidugi üles leida. Ees oli oodata nii vihma kui päikest, osa rajast pidi hakkama kulgema ka rabas. Tahtsin midagi kerget, mis jalgu ei väsitaks. Kõige muu osas olin üsna nõutu. Kas võtta midagi madalat või vastupidi –kõrgema sääreosaga? Müüjale ma enam-vähem nii ka ütlesin, et mis tingimused mind ees ootavad. Ja tema, ilma midagi minu VISIOONIrännaku plaanidest teadmata, lausub lihtsalt möödaminnes ühtedele eriti mugavatele jalavarjudele viidates: „Kuulge, võtke need. Siin üks inimene käis just PALVErännakule jalanõusid otsimas ja ostis ka need.“
Sellised veidrad kokkulangevused võtavad mind alati tummaks. Neis on sageli midagi ende taolist …
Ühelt poolt on visioonirännak matk loodusesse, nagu iga teine taoline, ja samas ei ole see seda üldse. Matk on füüsiliselt väsitav, kuigi miskit muud ei ole vaja teha, kui kulgeda ja tajuda, astuda rännakuteel eeskäija jalajälgedesse ning usaldada end rännakujuhi ja –kaaslaste kätte.
Pärast 24 tunnist suhtlemisvaikuses olemist, hõõguva lõkkesöe vaatamist, mürakate hiiepuude kohina kuulamist ja rännakukaaslaste seletusi hetkedes kogetu kohta, hakkab pealispindne müra ja rämps taanduma. Just siis saame me seista silmitsi oma hingega, mis on kõige ehtsam reaalsus ise. Sealt sa siis vaatad praegust ja edasist ja sedagi, et ainult see loeb, mida sa ise kogenud oled. Ainult sellest tekib mingi vaimne essents, mis sind edasi kannab.
Kodus, pärast taastumist ja välja magamist on sisemine tundlikkus muutunud erksamaks ja vastuvõtlikumaks. Kõik tundus olevat muutunud. Ümbrus pakkus igatmoodi uusi lahendusi.
Vaimselt rasked umbsõlmed ei andnud muidugi nii lihtsasti järele. Need hakkasid lahti hargnema palju hiljem ja tasasemalt ja nende hulgas oli ka selliseid, millele ma mõelda ei ole osanud või lihtsalt julgenud. Aga ma püüdsin hoida neid hellalt mälupildis, veeretada neid peos nagu kuumi kartuleid. Tavaellu kohe mitte sukelduda ..
Püüdlen mitu päeva selle poole, nagu Ain soovitas, et ma lihtsalt vaatlen neid … Ja veidral kombel saabuvad ka vastused. Kui unenäod ja mõttematkad hoidsid teemasid nö üleval, siis vastuseid aitasid minuni tuua kellegi teise elushinge sõnad või teod. Kogu nipp on lihtsalt märkamises. Vaimne rännak ei tähendagi ju muud kui enda elus kogetu paremat tajumist. See tundub ju nii lihtne, aga see pole seda mitte.
Umbes nädal pärast rännakut kirjutan päevikusse meeldetuletuse: „Endale olulistes asjades lase mõtetel ja tunnetel ja tajudel laagerduda. Las nad voolavad ja valguvad. Loo olukordi, kus need saaks voolata ja valguda. Oma teadliku osaga püüa samal ajal mistahes vaimseid välgatusi erksalt tähele panna. Korja neid nagu kauneid lilli, mida tahaksid herbaariumiks köita. Ühel hetkel tekib sind vaevanud probleemist tervikpilt. Siis ei ole ka vastus enam kaugel.“
Selline talletatud vaimne kogemus on mind aidanud, kui on vaja mõista teisi inimesi või avada end seal, kus see muidu oleks mulle väga raske või keeruline.
Ma tahan südamest tänada meie rännaku juhti Aini ja kõiki teisi häid kaasrännakulisi, sest mitte ükski pill ei mängi end ise. Ka oma sisemaailmas kondamiseks vajame me vahel teisi, et olla üksteisele peegliteks.”
Siiri Kirikal
Tahan ka!
Kui tahad ise ka Visioonirännakust osa saada, siis 2020 sügisene Visioonirännak toimub 04.09-06.09. Täpsema info leiad siit.