Vaimne ultramaraton lõpetatud

Neli kuud tagasi alustasin Erickson International’i coachingu programmiga “The Art & Science of Coaching”.

Programmiga, mille mõju ma isegi oma kõige julgemates unistustes ei oleks osanud ette näha.

Need on olnud kuud täis vaimset pingutust, rõõmu, elevust, väsimust, inspiratsiooni ja õnne. Ma pole ühtegi koolitust niimoodi nautinud. Isegi lõpueksamite tegemine oli puhas rõõm- justkui kirss tordi peal.

Mis ma sellest sain:

  • Teadmised, oskused ja kogemused, kuidas inimesi tõeliselt aidata. Nii, et minu ja kliendi koostööst oleks talle tõeliselt kasu, ka pikaajaliselt.
  • Ise läbi ja lõhki coachitud- sain oma küsimustele vastused ning oma hirmudest ja kõhklustest lahti.
  • Kokku grupi äärmiselt lahedate inimestega, kellega koos on olnud tõeline au töötada ja õppida. Aitäh teile head grupikaaslased!

Tänaseks võin täie kindlusega öelda, et:

Ma tunnen end nagu tõeline coach!

Ma töötan nagu päris coach!

Ma olen coach!

Sügav kummardus ja tänusõnad äärmiselt inspireerivate koolitajatele ja coachidele. Paul Gossen, Lynn Skotnitsky, Dr. Maciej Świeży ja Intelligentne Group– tänud teile selle elu muutva kogemuse eest!

PS. Soovitan seda programmi kõigile, kes kaaluvad päriselt coachi elukutset. See ei ole väga lihtne ega odav programm. Kui aga coaching on sinu kutsumus, siis on see väärt igat sekundit ja senti, mis sa sellesse investeerid.

Mentorite Koja ehituselt

See aasta on olnud lahe aasta- on saanud väga palju uusi ja erinevaid asju teha.

Suvest alates olen muuhulgas kaasa löönud ka Eesti Mentorite Koja nõukoja tegevustes.

Üks huvitavamaid ja väljakutsuvamaid projekte oli koja kodulehe tegemine. Pole ma ju IT mees, nii et õppimist oli omajagu.

Siinkohal tänud kõigile nõukoja liikmetele, kes aitasid selle kontseptsiooni läbi mõelda! Ja erilised tänud Janeck Uibole, kes aitas “tubade paigutuse” välja mõelda!

Lehte ennast saab vaadata siit.

Kui näed kuskil mõnda näpukat või viga, anna palun mulle märku.

Coachina rahvusvahelistes vetes

ICFEilsest on rõõm ja omamoodi ka uhke tunne kuuluda maailma suurimasse coachide võrgustikku  International Coach Federation (ICF).

Mis seal siis nii erilist on?

Klientidele annab see kvaliteedigarantii- liikmeks saamiseks on vaja läbida ICF’i poolt heaks kiidetud programm.

Minu enda jaoks aga laiendab see kardinaalselt maailma:

  • Annab ligipääsu suurele teadmiste- ja kogemustepagasile;
  • Viib kokku teiste pühendunud oma ala professionaalidega, üle maailma.

Tunne on nagu maapoisil, kes on suurlinnas tarkade klubisse kutsutud, vaatab imetlusega kogu seda tarkust ja kogemust, ning ometigi tunneb end seal suurepäraselt.

Vaimse ultramaratoni 1.etapp edukalt läbitud.

Polegi vist nii hullult intensiivses, teadmisi, tööriistu ja kõrget energiat täis programmis enne osalenud. Iga õhtu lõpuks olin vaimselt tühjaks pigistatud, kuid sellele vaatamata totakalt õnnelik.

Kuigi olen ju ennegi mentorluse ja coachinguga tegelenud, on tunne selline, nagu oleks põhikoolist päris ellu astunud. Läbides vahepeal ultrakiirusel nii keskkooli, baka kui magistri. Doktori tiitlini on küll veel aega.Erickson College Internationali koolitusprogrammi stiilinäide tööriistadest

Stiilinäide tööriistade rohkusest, pildile jäi küll ainult osa. Programmi enda kohta võid lähemalt siit lugeda.

Et oma õnne teistegagi jagada, kingin esimesele kümnele inimesele tasuta coachingu seansi. Peale esimest korda otsustab inimene juba ise, kas tahab jätkata ja kui palju minu töö talle väärt on.

Kellele võiks kingist kasu olla?

Juhul, kui sa ei tea enam, kuidas edasi või sul on küsimusi, millele otsid vastuseid, anna endast julgelt märku otse minu mailil ain.mihkelson@gmail.com.

Alloleval pildil on võidukas grupp 1.mooduli edukalt just lõpetanud.

1. mooduli viimase päeva õhtu- väsinud aga õnnelikud.

 

 

 

Kahekesi rabas, koerast rääkimata.

Juba mingi aeg tekkis idee teha üks üsna teistmoodi mentorkohtumine.

Ja nii läkski. On ilus reede varahommik, vähemalt pealpool pilvi. Allpool sajab vihma, kuid ilmaennustus lubab, et lõunast jääb sadu järgi ja ehk näeme päikestki. Oleme veel optimistlikud.

Auto pargitud ja viimased ettevalmistused tehtud, asume teele. Meiega kaasas olnud kuldne retriiver suudab ennast vähem kui poole tunniga halliks muuta. Käies läbi kõikvõimalikud kraavid, mülkad ja porilombid, et siis meie ees ennast kuivaks raputada.

Pool tunnikest käidud, teeme peatuse, et päeva osas plaani pidada. Millise mäe otsa ronida, millistest mülgastest mööda minna ja kus ära käia, seda nii vaimses kui füüsilises mõttes.

Plaanid paikas, väike hommikusöök ja –jook kõhus loksumas, läheme liikvele. Õige pea jõuame metsa vahelt lagedale rabamaastikule. Sajab korralikult vihma, nii umbes 45 kraadise nurga all ja kange tuul puhub vihma näkku. Hinge poeb kahtlus- kui kaua meie „vihmakindlad“ riided meid kuivad hoiavad. Samas pakub vihm suurepärase tausta ja metafoori meie arutelu teemale.

Mõne aja pärast jõuame õnneks veidi varjulisemasse kohta ja ka jututeema keerab kergelt heledamaks. Veel tunnike ja silmitseme pinki metsaveeres, kus plaanisime peatuse teha. Pink ujub veest ja ülevalt tuleb aga lisa juurde. No üldse ei kipu peatuma. Hetke püstijalu puhanud, kõmbime edasi. Peagi oleme ilusa metsa all, ületame niidud ning jõuame Loode-Eesti kõrgeimasse punkti, vähemalt füüsilises mõttes

Selleks ajaks on ikka väga märg olla, mõne üksiku kuiva kohaga. No üldse ei kipu maha istuma. Lisaks on ka arutelu veel pooleli, kuigi valgus juba paistab. Kõmbime siis edasi, kuni peale mõningast metsas ragistamist jõuame lagedale. Ning ühtlasi jõuame ka oma esimese suure teemaga lõpusirgele- tegelikult on olukord oluliselt parem, üldse mitte nii hull kui alguses paistis ja tee edasi täiesti olemas.

Tunneme sellest tõdemusest rõõmu ning elu ise kinnitab kohe seda ühe äärmiselt vähetõenäolise ja meeldiva kokkusattumusega. Juhtunust indu saanuna jätkame märga edasi liikumist, sikutame vahepeal koera rabajärvest välja, kust ta oma jõududega enam välja ei saa, ning läheme pehmele pinnasele.

Selleks ajaks on vaim üsna väsinud. Seetõttu on kogu tähelepanu pööramine jalgealusele, et mitte sohu vajuda, äärmiselt teretulnud puhkus vaimule. Ka keha hakkab ära väsima ning isegi koer löntsib väsinult meie ees ja taga.

Uuesti vähe kindlamale pinnale jõudnud, võtame vaimu ja keha turgutamiseks ette meid inspireerinud inimesed. Saades jõudu nende imetlusväärt omadustest ja tegudest, oleme märkamatult lõpuks väsinud, läbimärgade ja õnnelikena auto juures.

Esialgu plaanis olnud välitingimustes supitegemise jätame ära ning siirdume hoopiski ühte kõrtsi. Teel sinna saabub (vähemalt minu jaoks) päeva teine tipphetk. Matkakaaslane, kes ise mitte väga ammu tunnistas, et näeb maailma ja ennast üsna mustades värvides, üllatub meie arutelu tulemusena siiralt: „Issand kui tore inimene ma olen!“

Minu jaoks on see justkui suur särav kirss tordi peal.

Nädal aega hiljem pärin matkakaaslaselt, mida ta pärast koges ja kuidas ennast nüüd tunneb. Vastus: pärast oli väga hea ja peaaegu ekstaatiliselt rõõmus tunne. Pisiasjad ei pane enam muretsema. Lisaks olid positiivsed kokkusattumused jätkunud ka peale matka.