Ain kutsus mind ükspäev rappa. Et nad lähevad Visioonirännakule ja kas ma tahaksin ka nendega kaasa minna. Minus tärkas koheselt uudishimu ja ma ei kahelnud vist küll hetkekski, enne kui oma jah-sõna ütlesin. Mind on sellised põnevad tegemised ikka huvitanud. Mis siis muud, kui hakkasin põnevusega juunikuud ootama.
Visioonirännak on preeriarahvaste ilus ja oluline komme juba sajandeid. Indiaanikogukonnaliikmed irdusid mõneks päevaks teistest, et loodusesse minna ja sealt siis elu edasiviivate vastustega tagasi tulla. Kokkuvõtvalt võin öelda, et tulin ka ise rabast välja tunduvalt puhanuna, uute ideede, kõva selguse ja arusaama ning värske motivatsioonilaksuga.
Ainuüksi looduses olemine ja nutiseadme täielikult offline lülitamine on juba iseenesest hea. No ausalt ei mäleta, millal ma viimati midagi nii julget tegin, et end kolmeks päevaks telefonist vabatahtlikult lahti ütlesin. Looduses olemine puhastab meelt ja aitab mõtteid koondada ning künnab hea pinnase, et küsimustele vastuseid saada. Mürast ja segavatest faktoritest eemalolek on tõeline õndsus.
Rännaku mõte on laias laastus saada vastuseid. Vastuseid töö- või eraelu probleemidele ja küsimustele. Üheks oluliseks märksõnaks on endaga olemine. Linnakära ja kiire elutempo hägustavad pilti nii teistest kui endast ja keskkonnast meie ümber. Vahel on hea ära käia. Ja kohe päriselt ära käia, et ikka sügaval looduses ja ilma üleliigse tehnoloogia ning mürata.
Elasime kogu grupiga selle kolme päeva jooksul tipi indiaanitelgis, tutvusime omavahel, kolasime mööda Raplamaa ilusat loodust ringi ning võtsime vastu, mida loodus meile andis. Kogu ettevõtmisel oli olemas küll raamistik, kuid see ei olnud range päevakavaga ning andis piisavalt voolavust ja võimaluse meeliülendavat kulgemist nautida. See on moodsas maailmas tõeline kunst – korraldada grupiüritus ja lasta sellel siis lahti rulluda nõnda, et kõigil on hea. Ilma igasuguse sunduse või kiirustamiseta.
Kolasime ja lihtsalt olime rabas, tegime läbi ühepäevase paastu, meisterdasime rabas seiklemiseks räätsasid, sõime peale visioonirännakut imemaitsvat indiaanitoitu nimega „kolm õde“, magasime ühiselt telgis ja individuaalselt rabas, vestsime jutte, laulsime imelisi väelaule ja käisime traditsioonilises indiaanlaste higitelgis. Higitelk on ehk kõige sarnasem eestlaste poolt armastatud suitsusaunale, kus indiaanirahvas end visioonirännakuks ette valmistas. Telgi keskel asetseb tulease, mis on ka ainsaks valguseallikaks. Telgis lauldakse, mõeldakse palveid ning räägitakse jutte. Saadav kogemus on (hinge) puhastav ja vägev.
Visioonirännaku haripunkt oli kindlasti laupäevaöine raba. Olime endale eelmisel päeval sobilikud kohad juba välja vaadanud, mina sättisin end näiteks ühe väikese lauka äärde. Võitlesin veidi näljaste sääskedega, kuulasin loodust, nautisin vaikust ja värskust ning suikusin siis ööpeale tegusasse unne. Ärkasin varahommikul kell 4:47 koos vastusega küsimusele, mille olemasolust ma olin (tagasi vaadates) küll teadlik, kuid mida ma polnud endale tolle rännaku raames tegelikult esitanud. Kogemus oli vaieldamatult imeline, sest end tundes, oli just see küsimus see, mis mind ikka ja alati on aastate jooksul piinanud. Ja seal rabalauka ääres sain ma sellele vastuse.
Aitäh Ain ja Marko! Väga äge oli.
Loo autor: Kerttu Kongas
Peatoimetaja / Editor-in-Chief
Ajakiri Director
Järgmise Visioonirännaku kohta leiad infot siit.