Visioonirännak- mis värk sellega siis on?
Keeruline küsimus. Ühelt poolt on kõik see väline, mida saab sõnadega kirjeldada:
- Vaikne segamatu aeg iseendale puhta looduse poolt loodud toetavas keskkonnas;
- kerge eneseületus öises metsas viibimise ja paastu näol;
- hea seltskond, kellega koos arutada teemadel, mida sõprade või tuttavatega tavaliselt ei tee;
- paast, mis teeb maailmataju oluliselt teravamaks ja laiemaks;
- indiaani higitelk, kust väljudes on tunne, nagu oleks uuesti sündinud;
- laulud ja trummimäng, mis tõstavad ja muudavad teadvuseseisundit;
- tähistamine Visioonirännaku lõpus lihtsa, kuid äärmiselt maitsva indiaanipärase söögiga;
- mõnus rahulolu ja rõõm Visioonirännaku lõpus ning uus energia edasi toimetamiseks.
Ja teiselt käib Visioonirännakuga kaasas ka midagi, mida mina ei oska sõnadesse panna. See on umbes sama, kui üritada kirjeldada kellelegi, mis on seks, kui inimene seda ise pole kogenud. Saad ju rääkida, kuidas asi välja näeb ja mis tegevusi teed, kuid sisu ja kogemus ise jääb edasi andmata.
Poeetiliselt väljendudes võiks seda kirjeldada kui ruumi, kus saad enda südame või hingega uuesti ühendust, puhastad meele mõtetest ja lased üleliigsed emotsioonid minna, laed täis enda akud ja saad ühenduse oma väega.
Mida osalejad rääkisid?
Südant soojendav oli kuulda osalejate tagasisidet. Mõned märksõnad, mis mul nende juttudest meelde jäid:
- Puhas kohalolu ja hetkes oleku tunne. Sain jõudu, millega saab järgmised pool aastat edasi põrutada.
- Teise päeva hommikul tuli ridamisi taipamisi, mida edasi teha, mille peale enne ei olnud tulnud.
- Kõik oli täpselt nii nagu olin unistanud ja ette kujutanud.
- Mõteteta olek ja päikesetõusu imetlemine väga ilusas rabas.
- Märgid vastuseks oma küsimusele ja ilus loodus.
- “Ilu otsas istumine” heas mõttes, kus justkui ei juhtunudki midagi.
- Miski ongi mu sees kuidagi korrastunud selle rännaku tulemusena.
- Selguse teke ja vastuste saamine oma küsimustele.
Nägudelt võis aga kõigi puhul välja lugeda rahu, selgust ja rõõmu. Ja veidike väsimust ikka ka ka- nii paast, higitelk kui öö metsas ja rabas on kehaliselt omajagu mugavustsoonist väljas.
Visioonirännak- mida ma ise kogesin?
- Inspiratsooni osalejate lugudest ja sellest, kui erinevad ja lahedad me inimestena oleme. Igal ühel meist on omad tugevused ja eripärad, mis kokku mängides moodustavad palju ägedama ansambli, kui lihtsalt liidetavate summa.
- Rahu ja rõõmu inimestega koos ja looduses viibimisest- inimesed muutuvad looduses kuidagi palju loomulikumaks ja avatumaks, kui igapäevases oravarattas viibides.
- Selginemesi ja taipamisi- nii mõnedki teemad said selgemaks, küsimused vastused ja meelde tuletati ka olulised teemad, mille oled igapäevases rabelemises ära unustanud.
- Sügavaid vestlusi, mis kõnetasid ja puudutasid sügavamat osa minus.
- Mõnusat rahulolu ja õnnetunnet peale Visioonirännakut- oleks justnagu midagi suurt ja olulist ära teinud, nii et süda laulab ja hing on rahul.
- Tänutunnet kõigi osalejate ja looduse vastu- ilma nendeta poleks saanud ei Visioonirännak sündida ega poleks ka elu, kui loodus meid iga päev ei toetaks.
Millal on järgmine Visioonirännak?
2017 viimase Visioonirännaku teeme 08-10.09.17. Lisainfo leiad siit.
Lõpetuseks tahangi tänada kõiki, ilma kelleta see poleks saanud juhtuda:
Marko ehk Pool Põtra Preeriakojast, kes lõi ruumi ja tõi indiaanitarkuse meieni;
Kuldar, kes toetas meid keskkonna loomise ja hoidmisega, täites ühtlasi ka auväärset tulehoidja ja kivitooja rolli higitelgis;
Anna-Liisa, kes viis meid helidemaailma;
Kõik teisedki kaasalööjad, kes oma olemuse ja avatusega lasid sellest sündmusest kujuneda midagi enamat, kui silmaga välja paistab.
Päikest ja rõõmu!
Ain