Lubasin enne jõule suure suuga teha kokkuvõtte eelmisest aastast. Oli see ju väga äge aasta, täis nii rõõmsaid kui raskeid hetki, õppimisi ja jagamisi, saamisi ja andmisi.
Mis toimus minus endas, lisaks kõigele välisele?
Mõneti sobib aastat tervikuna iseloomustama mingi suurema ja vägevama jõu tunnetus ning ühenduse tajumine, mis on kaasa toonud parema intuitsiooni ja sügavama maailma taju. Rääkimata siis väikestest lahedatest imedest ja kokkusattumustest igapäeva elus.
Hirmudega tutvumine
Sügis oli minu jaoks väga keeruline aeg, kus sain tegeleda enda suurimate hirmudega. Kas ma olen ikka piisavalt hea ja väärt isa, mees ja inimene? Kuidas ma hakkama saan, kui suuremad planeeritud tegevused ja sissetulek ootamatult ära kukuvad? Kuidas ma siis reageerin ja oma rahu ning tasakaalu säilitan, mille olulisusest olen teistele nii innukalt rääkinud? Tagantjärgi oligi see vist eelmise aasta kõige raskem hetk.
Enne seda (äkki just tänu sellele?) eelnes sügavama sisemise kasvu ja puhastumise periood, kus sai terapeudi abiga minevikuhaavadega tegeletud ja puhastatud alateadvuses lahendamata mustreid. Üldse oli suvi-sügis suhteliselt sissepoole suunatud periood, kus tegelesin suuresti enda isiklike teemadega ja heategevusse ning kogukondadesse suunatud projektidega.
Rõõmsad hetked
Heledama hetkena sügisesse jäi aasta koolitaja nominatsioon Raplamaa Täiskasvanud Õppija nädala raames. Pean tunnistama, et ei suuda siiamaani enda kohta kasutada sõna koolitaja- no ei kõla õieti. Pigem tahaks öelda, et olen parimal juhul kaasa aitaja või arengu toetaja, kes aitab inimestel nende endi sügavama tarkuseni jõuda.
Suve algusesse jäi rõõmsama poole pealt minu esimese raamatu “Ümberpööratud pahupidi“ sünd, mis oli üks tõeliselt hinge rõõmustav hetk, tuues ühtlasi ka südamesse hingerahu. Tundsin, et isegi kui peaksin nüüd surema, olen ühe väga olulistest asjadest selles elus teinud ja saan nüüdsest elu rahulikumalt võtta. Küllap see oli siis niivõrd oluline verstapost, et hing ei saanud enne rahu, kui olin selleni jõudnud.
Unistustest edasi rääkides- coachingud muutusid veelgi sügavamaks ja tähendusrikkamaks, tuues inimestele (vahel ootamatul moel) muutusi, millest nad olid juba kaua unistanud või mõelnud. Seda on olnud tõeliselt inspireeriv pealt vaadata ja kogeda. Kõige lihtsam soovitus- räägi enda unistusest, kõva häälega, mõnele heale tuttavale, kes kuulata ja küsida oskab. Vahel sellest täiesti piisab.
Eriti tegid rõõmu suvised looduscoachingud, kus sündis tõeline maagia ja hinged said puudutatud nii loodusest kui mänguilust meie vahel. Huvitaval kombel olid kõik suvised looduscoachingud kingituseks sõpradelt või lähedastelt. Tundsin siirast heameelt, et ilmas on selliseid häid ja hoolivaid inimesi, kes märkavad, kui lähedane abi vajab.
Mentorite Kojas saime hakkama veidi pikema ja täiesti teistmoodi arenguprogrammiga juhtidele, mis oli paras väljakutse ja lõpuks kukkus välja hoopis teisel, paremal moel, kui plaanisin. Kinnitades taaskord, et meie võime ette näha, eriti teiste inimestega seonduvat, on kaunikesti piiratud.
Töötubadesse ja mõttekodadesse meeskondadega tuli juurde sügavam ja ühendust loov mõõde, nii et inimesed lahkusid rõõmsamate ja samas mõtlikumatena, justkui palju paremate inimestena. Võib-olla on sellele kaasa aidanud ka trummi ja teiste meelerännaku “tehnikate” kaasamine, mis töötavad teisel tasandil, kui puhtalt mõistusega loodu.
Kõlab veidi uhhuu jutuna, kuid trummi- ja meelerännakud on möödunud aastal saanud sügavama ja väekama mõõtme peale suvist Pete Bengry „koolitust“. See oli justkui trummikoolituse meistriklass, kus mitme päeva jooksul sai tehtud rohkem erinevaid trummi- ja meelerännakuid, kui eales oleks võimalikuks pidanud. Sealt sain ka vastuse küsimusele, mis oli mind pikalt painanud- kes ma siis ikkagi olen ja mida tegema peaks? Mitte et see vastust oleks mu elu lihtsamaks teinud, pigem vastupidi.
Novembrisse jäi aasta kõige intensiivsem, väsitavam ja samas innustavam kogemus. Sain maitsta elu õpetajana- nädalane kursus gümnaasiumi noortele teemal “õnneliku elu loomine” võttis täiesti võhmale. Oli selles omajagu enda hirmudele vastu astumist (millegipärast olen noortega tööd peljanud, ilmselt mu enda koolihirmud) kui ka mitmete ootuste mitte täitumist. Minu jaoks kõige raskem noorte puhul oli kohese tagasiside puudus, erinevalt täiskasvanutest, kelle puhul saab üldjuhul kohe aru, kas meeldib või mitte. Nii vehklesingi justkui pimeduses, ja alles hiljem öeldi, et see või teine asi väga meeldis- nägudest aga ei lugenud kohe suurt midagi välja. Praegu tahaks öelda, et töö koolinoortega on koolitaja või õpetaja meistriklass- kui nendega saad hakkama, siis on täiskasvanutega töö lapsemäng. Küll aga oli kursuse lõpetamisel rõõm suur, kuuldes ja vaadates, kuidas nad mõtlevad ja kuhu välja jõudsid.
No ja enne jõulu suutsin korralikult üle tõmmata enda raamatu kingiprojektiga. Ise ka pärast imestasin, miks ma seda nii tõsiselt võtsin ja nii palju energiat sisse panin. Alles jõulude aegu sain aru, kui keskmest väljas olin vahepeal. Ometigi on hea meel, et sai ära tehtud- tänu sellele jõudis väga paljude inimesteni kingitus, mida nad poleks oodatagi osanud. Järgmine kord pean lihtsalt meeles pidama, et seda pisut nutikamalt ja tasakaalukamalt teha.
Raamatutega seoses meenub ka tutvumine kahe elava kirjandusklassiku- Valdur Mikita ja Doris Karevaga. Nendes kohtumistes oli rahu, rõõmu ja sügavust, vestlusi olulistel ja päris teemadel ning ühtlasi ka innustust edasiseks. Nii nagu õpipoiss saab inspiratsiooni Meistri käe all ja juures töötamisest, on ka nemad mind innustanud edasi kasvama, kirjutama ja mõtlema.
Päris uue leiuna aga jõudsin Eesti kirjaniku ja kunstniku Mathurani, keda lihtsalt peab kuulma. Tema loovkirjutamise õpitoad olid täiesti teisel tasemel, pannes mõtlema, et ma tahan ka ühel hetkel niivõrd ägedaid asju teha nagu tema teeb.
Sügisel sain teha täiesti teisel kujul ja moel Visioonirännaku. Lihtsalt tunne tuli ühel hetkel nii tugev, et tavapäraselt enam ei saanud. Tagantjärgi on hea meel, et ka see sai ära proovitud. Tundub, et seekord oli just sellist vaja, nii mulle endale kui osalejatele. Ühtlasi õppisin veelkord usaldama enda sisetunde tähtsust, isegi kui see võib viia ebamugavatesse olukordadesse.
Võib-olla sellest innustust saanuna sai kirjutatud Edasisse üks pikem lugu enda vaimsetest otsirännakutest viimastel aasatel. Oli see omajagu raske ettevõtmine minu jaoks- kas julgen sedalaadi teemalt teki kergitada. On ju tegu sügavalt isikliku jagamisega, kuid samas lootsin, et ehk on lugejatel sellest abi ja suudavad mõne minu ämbri tegemist vältida. Kuigi mul on tunne, et igaüks peab oma ämbrid ikka ise läbi kolistama.
Viimase asjana meenub sügisest väike võit magusasõltuvuse üle, mis jõulude aegu sai küll pisut kannatada. Olen eluaeg olnud suur maiasmokk ja kord koogiga algust teinud, ei suutnud kuidagi lõpetada. Nii saigi ühel hommikul, põdedes magusapohmakat eelmise õhtu koogisöömingust, otsustatud, et aitab küll, kas ma siis tõesti ei saa loobuda magusast. Kes siis ikkagi minu elu juhib, suhkur või ma ise? Ei olnud see muutus kerge ja elu ise veeretas ette igasuguseid ahvatlusi. Kõige raskem hetk oli pulma-aastapäeva tähistamisel mõni õhtu hiljem, kui vaatasin pikalt tõtt ülimalt ahvatleva šokolaaditordi tükiga- minu lemmikuga . Naine ka kõrvalt utsitas, et võta ikka, mis see teeb siis. Seekord jäin siiski mina võitjaks, ja see ilus puhas periood kestis kenasti jõuludeni. No ja jõuludest ma parem ei räägi, kuid õnneks on suuremate söömingute aeg möödas ja saab uuesti tavarutiinide juurde naasta.
Oluliseim küsimus?
Aastat kokku võtma sobib suvel minuni jõudnud küsimus- mis on sinu jaoks edu? Võrdlesin kuni selle küsimuseni end vastu ühiskonnas laialt levinud edumudelit. Järgi mõeldes sain aga aru, et olin ajale jalgu jäänud pilti kasutanud enda hindamiseks. Saanud selgeks edu kriteeriumid enda jaoks (rahu, vaikus, tasakaal, ise kasvamine ja teiste toetamine ning parema maailma loomine, ühenduses olemine jmt), mõistsin sel hetkel, et ma juba olengi edukas ja õigel teel.
Nii saan kokkuvõtvalt öelda, et möödunud aasta oli üks pagana äge ja edukas kasvu ning unistuste täitumise aasta.
Soovin ka sulle, et elaksid ja oleksid vastavalt sellele, mis on sinu jaoks oluline ja tõeliselt tähtis!
Mida ootan uuelt aastalt?
Eelkõige keskmest lähtuvat rõõmsat ja rahulikku olemist ning tulemuslikku tegutsemist. Elu edasi viivate ettevõtmiste toetamist, ise kasvamist ja teiste arengu toetamist. Tasakaalu maise ja vaimse, rahulikult olemise ja aktiivselt tegusemise vahel.
Maisel tasandil
- Toon ellu uuel tasandil juhtide arengupogrammid, mis aitaksid juhtidel inimese ja juhina kasvada ning tooksid kasu ka nende meeskondadele ja ettevõtetele.
- Viin läbi lahedaid töötubasid ja mõttekodasid meeskondade ja gruppidega, kus saab nii looduses käia kui ka arutleda hetkel olulistel teemadel ja leida lahendused ees seisvatele väljakutsetele.
- Viin oma coachingu ja mentorluse jägmisele tasandile, nii et inimesed, kes leiavad tee minuni, saaksid vastused enda küsimustele, jõuaksid enda päris olemuseni ning saaksid enda tõelise potentsiaali realiseerida.
- Teen mõnusaid müstilise energiga loomisõhtuid, kus saab arutleda olulistel teemadel, kõlavad erinevad helid, mõtted puhastuvad ning rahu ja rõõm saabuvad hinge.
- Aitan “Ümberpööratud pahupidi” lugejateni jõuda ja kirjutan uue raamatu valmis.
Vaimsel tasandil
Ootan eelkõige olemise ja elamise kvaliteedi stabiilsust- et kõikides päevades oleks nii rahu kui rõõmu, sügavust ja ühendust, valgust ja helgust.
Millegipärast meenus siinkohal Mathura ütlus „Kõik algab vaikusest, mis on iseenesest täiuslik ja täielik. Alustad vaikusest ja otsid valgust, mis inimest toidab.“
Ning siis teed seda, mis tuleb sul loomulikult hästi välja, kui oled ühenduses- see ongi sinu ülesanne siin elus.
Just seda kvaliteetset ühendust- iseenda päris olemuse, teiste inimeste, looduse ning kõige looduga- ja loomulikkusest hästi tulevat elu edasi viivat tegutsemist tahangi rohkem siia ellu.
Mõnusaid olemisi ja tegemisi, rahu, rõõmu ja armastust kõikidesse päevadesse!
Ain Mihkelson