Visioonirännak- 2019 muljed

Kell on pool kolm öösel ja silm läheb lahti. Saan aru, et sel ööl enam magamisest asja ei saa. Nii algabki minu Visioonirännak, 15 tundi enne „ametlikku“ algust.

Kuid enne enda lugu jagan teiste osaliste muljeid:

Mida mõned teised osalejad pärast ütlesid?

Henri Kaasik-Aaslav:

Tulin visioonirännakule Aini „viimase minuti“ kutsel, otseselt süvenemata kuhu mind kutsutakse ja mis toimuma hakkab. See teadmatus, mis ees ootab, on mulle omane. Nii lähen ma vaatama filme, lavastusi ja miks mitte ka rändama reeglina nii, et soovitusi ja kogemusi väga läbi ei sirvi– see mis tuleb, see tuleb ja olen avatud ning sellega saab kõrvale jätta „ootuste purunemise“.

Nüüd tagasi vaadates nendele 2,5 päevale võin julgelt öelda, et see oli midagi erakordset.

Raske on tuua esile eraldi ühte või teist tegemist, sest „pakett“ oli väga hästi läbi mõeldud. Piisavalt oli rännakus ürgsust ja metsikust, samas tundsid et oled hoitud ja hoolitsetud. Need tundide (päevade) pikkused lõkkesse vahtimised on tänasel urbaniseerunud ühiskonnas midagi, mida oma elujooksul tänapäeva inimene väga enam ei saa kogeda. Matk ürglaande Marko juhtimisel, erinevad metsalood ja jäljed metsloomadest meie ümbruses, ööbimine palja taeva all ning muidugi boonusena indiaani higitelk, on võrreldav ühe ekstreemsema rattamaratoniga (näiteks Haanja 100), mille õnnestumisel oled energiast pakatav. Mis aga kõige olulisem, „Visioonirännak“ ei eelda, et oled 2000-3000 kilomeetrit treeningkilomeetreid maha sõtkunud. Visioonirännak pakub seda tunnet palju targemalt, vaimsemalt ja tervemalt.

Minu isiklik „energialaks“ kestis vähemalt 2-3 nädalat. Tunne oli nii hea, et oleksin võin võtta ette täismaratoni 😊. Lisaks muidugi meeletu vaimuvärskus (mida paraku Haanja 100 ei paku ☹), mis lööb pildi laiaks ja selgeks.

See finiš oli küll ilma medalita kuid see eest tuli „medal“ nii enesetundele (tegin ära) kui vaimule

Minu kindel soovitus on, et tehke ära ja teil on üks oluline ja vinge lugu oma elus, mida rääkida oma lähedastele, sõpradele.


Loore Martma:

Ma vahel tunnen, et käesoleva aja märgiks on teatud eraldumine ja kaugenemine. Kuigi me linnastume ja elame kõik võrdlemisi tihedalt koos, ei tunne me oma naabreid, tihti rääkimata nende teretamisestki. Vaatamata digitehnilistele võimalustele, mis annavad meile justkui ööpäevaringse seotuse üle terve maailma, jääb puudu inimlikust lähedusest ja kontaktist üksteisega. Me ostame kalleid all-inclusive reisipakette kaugetele maadele, et imetleda seda hunnitut loodust, ometi kaugeneme me omaenda kodumetsadest. Võime küsida teed Solarise keskusest Stockmannini, aga kes oskaks juhendada teed läbi metsa rabasaare juurest selle vägeva tammeni? Ja kõik see, eraldumine ja kaugenemine, ongi kiirtee üksilduseni (mitte segi ajada üksindusega!). Ent sellele vaatamata, oh õudust, mis siis veel saab, kui hetkeks üksi jäädagi (hetk, mille võimalikkus väärtusena on tegelikult täielikult kaduv) – siis paneme teleri käima, raadio mängima, kõrvaklappidest podcasti kõlama ning Delfi uudised kiirelt arvutist lahti. Appi!

See kogemus, mida see nädalavahetus pakub, mida me ometi endile ise sellisel turvalisel ning hoitud moel tihti luua ei saa (oska või taha), on niivõrd ainulaadne, et sellest ei pruugigi alguses kohe aru saada. Küllap mõtled, et noh, mis see siis ära ei ole?! No super, aga siis mine! Kui vähegi kõnetab või kutsub. Lülitada end kasvõi kaheks õhtuks välja, jätta telefon kaugusesse ning lihtsalt olla, jalutada metsas, istuda maha (päris maa ja sambla peale), käia higitelgis ja higistada kogu see stress ja pinge endast välja, juua teed ning rääkida teemadel, mis päris ja olulised ning siis olla üksi, vaikuses ja rahus – kas see pole just see, millest kõik koguaeg räägivad, aga ometi keegi kunagi ei tee. Aga kuhu ma kaasa-lapsed-kodu-töö jätan? Nende kahe õhtuga ei kuku maailm veel kokku. Ta pöörleb edasi, kuid võibolla Sinu jaoks siis juba pisut rahulikumalt.


Ave:

„Täna on sellest nädalavahetusest möödas 2 kuud. Praegu tagasi vaadates tunnen, et see võiski olla pikas pildis totaalse kriisi kõige süngem moment.

Tegin ühel heal päeval endale arengukava – huvitav, kuidas see mulle varem ei olnud pähe tulnud. Võib olla olin sellest isegi lugenud või kuulnud, aga et seda nagu võikski endale päriselt teha – missugune valgustuslik idee:)!!! Olen suutnud endale leida järgmise eesmärgi, midagi, mida tahta. Tegin mõtlemissuunas täieliku pöörde ja kui piltlikult oli enne nina põhja, siis nüüd  on lõunasse.

Alustasin lõpuks coachinguga (pikalt juurdlesin, kas mul on vaja psühholoogi, coachi, mentorit, jooksutreenerit või arsti:)). Tugivõrgustikku kavatsen veel laiendada – see on minu jaoks täitsa uus kontseptsioon, et endasse võib suhtuda nagu projekti v ettevõttesse, keda saab spetside abil arendada. Ainult hea tegevjuht veel puudubki:) Saan ju aru, et selleks ei ole kedagi peale enda palgata. Tundub, et suures pildis on käivitunud olulised muutused ja ootan põnevusega selle inimesega kohtumist, kelleks ma olen mõeldud saama. Kohati on kohe väga avar tunne. Eks kõige selle sekka on olnud ka kõvasti heitlemist ja jama, aga kuidas siis teisiti. Ja igatsus on metsas ööbimise järgi. Et ma saan seda teha, kui vaid soovin, see paneb nagu pirni põlema selle rõõmu kohal, mida laagriski kogesin.


Minu enda lugu

I päev.

Nagu ikka, on esimesel päeval kogunedes inimestes tunda elevust ja ootusärevust. Võib-olla veidi hirmugi. Enamus ju ei tea, mis neid ees ootab ja paljud pole kunagi üksi ööd looduses veetnud. Seda enam on hea näha, kuidas jällegi on kokku saanud õige punt. Just need, kes sellele Visioonirännakule sobivad ja seda looma hakkavad.

Teeme Tipis (püstkojas) mõnusa väikese sissejuhatuse, räägime, kes miks tulnud on ja mida ootab. Peagi läheme esimesele ringkäigule loodusesse. Pealik Marko käib nagu vana kala enda valdustes ringi ja näitab erinevaid kohti, kuhu võiks järgmisel ööl paika jääda. Ilm on veidi viluvõitu- kergelt tibutab ja hakkab juba pimedaks minema. Oma esimese ringkäigu lõpetame päris hämaras, tundes rõõmu tipis süttivast lõkkest.

Järgnevad mõnusad jutu ja lauluringid, ka trumm ja parmupillid saavad oma sõna sekka öelda, enne kui seltskond uniseks hakkab jääma. Ühel hetkel keegi poetab- „Ain sul on nii hea mahe hääl, võiksid meile unejutu rääkida.“ Lasen selle mõtte esimese hooga minna- mis jutuvestja nüüd mina olen. Kuid ühel hetkel, kui rahvas on end mõnusasti külili sättinud ja olulisemad jutud räägitud, hakkan endalegi üllatuseks ühte lugu kahest indiaanipoisist veeretama. Lugu muudkui veereb ja hargneb, jõudes lõpuks päris unenäolistesse paikadesse. Lõppu jõudes on kuulda siit-sealt kerget nohinat- esimene veerandpäev on lõppu jõudnud.

II päev
Visioonirännaku jalutuskäik

Inimesed näivad hommikul puhanud ja rõõmsameelsed, samas ka tõsised. Päris asi on ju alles ees. Hommikul võtame rahulikult aega- kes teeb pikema, kes lühema jalutuskäigu looduses, enne kui lõkke juurde sooja koguneme. Taevas on veelgi tumedamaks läinud, puhub väike tuuleke ja aeg-ajalt tibutab. Peale „lõkketeraapiat“ ja sooja teed on aeg siirduda uuele ringkäigule loodusesse. Meeleolud muutuvad veel tõsisemaks ja justkui tellitult hakkab vihma sadama. Aina korralikumalt ja tugevamalt, nii et Marko on peagi läbimärg. On näha, et meeleolu kipub langema- pole ju õhtugi veel käes ja juba on olemine nii märg. Samas on selles vihmas midagi puhastavat ja taastavat, nii et märjast olemisest hoolimata naaseme lõpuks heatujulistena laagrisse.

Trummirännak ja sellele järgnev higitelk puhastavad nii hinge kui ka keha. Jäänud on veel vaid viimased ettevalmistused, enne kui minnakse ööseks enda päris olemusega kohtuma.

Öö

Vaatan kerge kadedusega, kuidas ülejäänud lahkuvad. Minu rolliks on sel ööl laagris lõke üleval ja tee soojas hoida, juhuks kui keegi peaks varem tagasi tulema. Teen siis ööseks paraja varu küttepuid valmis, ise veel muretsedes, kas hommikuni ikka jagub. Kiikan ka veetünni- enamus allikaveest on päeva jooksul ja higitelgiga otsa saanud. Äkki veab ikka välja ja Marko mainib, et laagriplatsi teises otsas on veel kuskil tünnis.

Läheb aega, enne kui päris pimedaks läheb. Aeg tundub teosammul liikuvat. Teha pole ju midagi- aeg-ajalt vaid tuld kohendada ja siis jällegi ootele jääda. Vaatan seda lõket ja ennast lõkke ääres ning ühel hetkel hakkavad kahtlused ja enesehaletsus ligi tikkuma. Mille pagana pärast ma siin istun ja seda lõket hoian? Võiksin ju selle asemel kodus mõnusast magada. Mis kasu sellest istumisest ja lõkke üleval hoidmisest üldse on? Inimesed võivad ju niisama ka magama tulla, kui tõesti varem tulevad. Kas mul puid ikka jagub hommikuni? Ja teed? Jne jne.

Õues läheb järjest külmemaks ja ühel hetkel hakkab ka vihma sadama. Sel hetkel mõtlen kaastundlikult ülejäänute peale. Mul on siin ikka luks värk- tipi hoiab vihma eest ja lõke annab sooja. Mida aga teised teevad? Õnneks ei saja väga pikalt ja hirm teiste pärast annab järele.

Mingil hetkel laekub üks meestest- ta kohtus oma lapsepõlve hirmudega, mis ta metsast välja kihutasid. Sai mõnda aega mööda pimedat metsa ekselda, enne kui moodsad abivahendid- telefon ja GoogleMaps- ta välja aitasid. Mul on isegi hea meel, et üks hing seltsiks juures ja ei pea päris üksi istuma. Harutame veidi tema lugu, enne kui ta magama keerab. Enne aga suudab ta ühe teekannu kummuli ajada. Pimeduses on vaid kuulda, kuidas tee „klunk-klunk-klunk“ kannust välja voolab, enne kui taskulambi põlema ja kannu püsti saame. Päästa pole enam aga midagi. „Palju õnne!“- minu hirm vee puudu jäämise ees saab hoogu juurde.

Õppetunnid

Istun jällegi lõkke ääres ja katsetan erinevaid kombinatsioone, kuidas lõket kõige optimaalsemalt põlemas hoida. Ühe haluga ei taha üldse põleda. Kahega on juba oluliselt parem, kuid mitte veel väga hea. Kolm halgu koos aga põlevad suurepäraselt. Neljas-viies jne ei anna aga enam suurt midagi juurde- kulutavad lihtsalt rohkem puid. Nii saangi endale tuleviku jaoks hea õppetunni- edaspidi tasub endas asjades ka rohkem koostööd teha ja vähem üksi punnitada.

Ühel hetkel lähen tipist välja ja satun segadusse- millal küll Marko oma laagrisse on valgustuse pannud? Hetke pärast saan aru, et tegu on kuuga, mis taevas nii heledalt särab. Õhk on mõnusalt karge ja selge, kerge udu hõljub maa kohal ja vaikus valitseb meie kohal. Tõmban sügava sõõmu värsket õhku ja tunnen uuesti kadedust teiste ees, kes kuskil looduses istuvad. Saadan neile mõtteis terviseid ja siirdun tipisse tagasi, ise ennast kirudes. No oli mul vaja see ette võtta, mis kasu sellest kõigest on. Ja et jäägu see viimaseks korraks, kui niimoodi mõttetult kuskil öösel üleval pean passima.

Õnneks saan oma mõtetele kiirelt jälile ja otsustan kirumise asemel niisama lõket vahtida. Meenub Fred Jüssi. Tema rääkis, et kui tal nooremast peast asjad enam ei laabunud või end halvasti tundis, sõitis rongiga loodusesse, tegi lõkke ja istus öö läbi lõkkesse vaadates üleval. Hommikul linna tagasi sõites olid asjad jällegi hästi ja meel puhanud. Otsustan siis ka mina, et olgu see üks lõkkesse vaatamise maraton- see mõte toob lohutust ja rõõmu tagasi.

III päev.

Ühel hetkel hakkab väljas hahetama ja peagi naasevad esimesed rahulolevate nägudega. Mõne aja pärast on ka ülejäänud tagasi ning varsti hakkamegi kõik koos süüa tegema. Lõkke peal valmivad nii suvikõrvits kui mais, kuskil podiseb uba ja ka ahjuõunad lähevad sütesse sooja. Õhus hõljuvad mõnusad toidulõhnad segamisi lõkkesuitsuga.

Visioonirännaku pidusöök

Mmm, kui hästi see toit peale paastu maitseb! Minu jaoks on see kolmanda päeva söömine peale paastu alati olnud üks Visioonirännaku kõrghetki. Justkui kirss tordi peal, mis lunastab kogu eelneva.

Ühel hetkel jagame öösel toimunu kohta lugusid ning teistel kuuldu nii innustab jätkama kui rahustab mu maha. Enamus olid öö mõnusasti soojas ja kuivana veetnud, välja arvatud pealik Marko, kes suutis ennast enne väga märjaks teha. Kogeti erinevaid asju, kuid kõik näivad olema väga rahulolevate ja rõõmsate nägudega. Paljude jaoks oli tegu suurema või väiksema eneseületusega- öö üksi metsas veeta polegi enam nii tavaline.

Lahkuminek möödub rõõmsas meeleolus- kõik lähevad rahulolevate nägudega laiali. Ise tunnen ülevust, rõõmu ja rahulolu möödunud päevadest. Riided on küll suitsused ja magada pole saanud, kuid looduses veedetud aeg ja teiste tagasiside teevad hinge rõõmsaks. Tunnen südames tänulikkust, et on veel kohti ja inimesi, kellega saab sedalaadi asju ette võtta. Olge te kõik tänatud ja tervitatud!

Järelsõna.

Pühapäeval koju jõudes ja peale väikest uinakut tunnen end suurepäraselt. Käime veel äia juures, kust satume edasi nende tuttavate juurde, kes mind tõeliselt hämmastavad. Tegu on väga rõõmsameelse ja heasüdamliku taluperega. Naljaga pooleks võiks öelda, et tegu on justkui valgustunutega, kes on ehedas ja püsivas kontaktis kogu looduga. Vaatan neid ja mõtlen, et maaõhk teeb tõesti inimestega imet ning kogu see minu „valgustuse“ otsimine käib ehk vales kohas.

Kui sul tekkis tunne, et tahaksid ka osa saada, kirjuta Ain Mihkelsonile ja ta paneb su ootenimekirja. Nii saad kindel olla, et ei jää võimalusest ilma.

Mõnusaid looduses viibimisi kõikidele!

Ain Mihkelson