Kõnnumaal Pikema sõpruse päeval targemaks?

„Sõitsid saanid, sõitsid reed

jooksid hundid mööda teed“

Millegipärast tekkisid sellised read, kui mõtlen tagasi Kõnnumaal toimunud „Pikema sõpruse päevale“. Mõte päevast hakkas idanema juba septembris, kui seda üleskutset kuulsin. Mulle selle eesmärk väga meeldis- olla parem isa, mees, sõber ja elada pikemat ning tervemat elu. Nii saigi kamp mehi kokku aetud ja loodusesse mindud.

Meie päeval oli veel lisaks kaks alameesmärki:

  • Lasta loodusel pea (töö)mõtetest puhastada ja keha uue energiaga laadida.
  • Vaadata, mida loodus peegeldab meie praeguste sihtide ja tee kohta. Kas käime veel õiget teed ja liigume õiges suunas või oleme enda õigelt rajalt kõrvale kaldunud? Või avaneb ehk mõni sootuks uus tahk praeguse tee kohta?

Esimese eesmärgiga on lihtne- loodus on alati kohal ja toetamas. Eriti kui saad teha mõned harjutused, mis toovad päriselt kohale, ka vaimu ja mõtted.

Teine eesmärk- peegelduste vaatamine, oli mõneti keerulisem ja seetõttu palju põnevam.

Päeva jooksul noppisime kamba peale üles  järgmised mõttepärlid:

  • Peatu– ainult nii on võimalik näha, kuhu oma elus oled jõudnud ja kas sihid, mille nimel töötad, on endiselt veel sinu sihid ja hetkel olulised. Kes on rabas liikunud, see teab, et liikumise ajal vaatad ainult otse nina ette, otsides sobivaid mättaid, millele astuda. Kui tahad aga kaugemale vaadata, pead seisatama ja sihi uuesti õigeks seadma.
  • Alati ei saa otse sihile– teele võivad ette jääda laukad, jõed, kraavid jmt. Kui looduses võtad seda rahulikult ja lähed takistustest rõõmsal meelel ringi, siis (äri)elus kipun stressi minema, kui otse kohale ei jõua. Selle asemel võiks ju ka tavaelus rahulikumalt võtta, kui asjad ei lähe plaanipäraselt.
  • Iga päev peaks 20min looduses viibima– see lõõgastab ja laeb hea energiaga. Kui su päevakava on aga nii tihe, et 20min ei jõua, siis peaksid 2 tunniks minema. See kõlas minu jaoks üsna provokatiivselt, kuid selles on sügavam tõetera peidus. Nii võid ehk leida ka moodused, kuidas enda elu uuesti tasakaalu ja aega juurde saada.
  • Kasuta teadlikult kõiki oma meeli– nägemist, kuulmist, haistmist, maitsmist, kehatunnetust ja ka kuuendat meelt. Nii saad palju rohkem infot endast ja ümbrusest ning suudad seeläbi teha paremaid otsuseid. Rääkimata siis käsiloleva tegevuse nautimisest. Söömise näide- kui pöörad tähelepanu toidu värvile ja vormile, naudid aroome, tunnetad keelel söögi maitset ja tekstuuri ning tajud, mis aistingud sinu kehas tekivad söömise ajal, on kogu kogemus palju rikastavam kui söögi kiirelt alla kugistamine.
  • Muutuste aluseks on praeguse olukorra aktsepteerimine– see loob kõva pinnase, millelt saad edasi minna ja otsustada, kuidas ja kuhu soovid liikuda. Muidu on see nagu rabas kõrguse hüppamine- no ei saa, jalad vajuvad ainult sügavamale mutta, kui püüad pehmelt pinnaselt end järsult õhku tõugata.
  • Heaolu loomiseks ei peagi alati rääkima– vahel piisab ka sinu toetavast kohalolust. Loodus ju otseselt ei räägi meiega ja ometigi ta toetab meid, kui vähegi (mõtetega) kohal ja avatud oleme. Harva looduses käinutele on see ehk esimese hooga vähem märgatav. Kuid mõtle kasvõi toidule- kõik see saab alguse loodusest, mitte poest või tehasest.
  • Kõikidel ränduritel on oma lugu– pikematel matkadel inimtühjemates kohtades käies märkad, kui palju avatumad on seal kohatud inimesed tavakeskkonnaga võrreldes. Nendega on lihtsam ühist keelt leida ja lugusid jagada. Millised on aga minu lood, mida tahaksin veel kogeda ja jagada?
  • Teekond sihile on vähemalt sama tähtis (kui mitte tähtsamgi) kui siht ise. Nii nagu meie Pikema sõpruse päeval- kaugelt tähtsam oli veeta üks mõnus päev heas seltskonnas kui matka lõpuks punktist A punkti B välja jõuda. Mitmedki sügavamad õpetused räägivad sama- keskendu tegevusele endale ja lase lahti kindlast ootusest lõpptulemuse suhtes. Nii on kogu tegevus nauditav ning lood tõenäoliselt suuremat väärtust nii endale kui teistele.
  • Üksteise toetamine ja välja kutsumine -me teame ju küll, et on hea ja kasulik looduses käia ning kui hästi see mõjub. Ja ometigi me pahatihti ei tee seda. Kui sa pole ise ammu looduses käinud või tead sõpru, kes pole seda teinud- kutsu nad välja. Koos liikumisest saavad kõik rõõmu juurde ja pärast on, mida meenutada. Ei oleks ju seegi päev sündinud, kui Pikema sõpruse päeva tuumik poleks väljakutset esitanud.
  • Sügisene aeg on matkamiseks väga mõnus- ei ole enam tüütuid sääski ja parme, päike ei kõrveta ja ei pea kuumas higistama. Kui on vähegi sobivad riided ja taevast just paduvihma alla ei kalla, on sügisesed sompus ilmad rahulikeks matkadeks ideaalsed.

Lõpetuseks- vahel on hea tavakeskkonnast välja minna. Nii võid taas-avastada, mis on hetkel oluline, ja mine tea, ehk leida targa hundigi endast üles.

Tänud Pikema sõpruse päeva algatajatele ja sel päeval kaasa löönutele!

Mõnusat looduses viibimist kõikidele!

Pikema sõpruse päev meestele

08.11.2019 Kõnnumaal

Tegusal inimesel tuleb harva tegemistest puudu. Vahel on aga hea nende keskel aeg maha võtta ja oma toimetusi korraks kõrvalt vaadata. Nii saab võimaluse näha, kas praegune tegevus kannab inimest endiselt tema sügavamate sihtide ja soovide suunas. Vastab see „minale“, kelleks inimene käidud tee jooksul saanud on?

Kutsume sind päevaks:

  • rabamaastikule rändama ja oma „sisemaastikke“ kaardistama
  • jälgima, kuidas ümbritsev meile me siseilma tagasi peegeldab
  • nautima loovust ja loomingulisust
  • töö- ja argimõtteid kõrvale heitma
  • mõnusas seltskonnas mõtteid ja kogemusi vahetama

Milleks? Ikka selleks, et osata omaenda tasakaalule ja tuumale truuks jääda, elada suuremas rahulolus ja inspireerituses ning kogeda seeläbi tervemat ja õnnelikumat elu – mehena, isana, sõbrana, vanaisana.

Käime Loode-Eesti kõrgeimas tipus ja külastame Eesti suurimat rabajärve. Teeme lõket ja mõnusa ampsu, arutleme isekeskis ajatu ja ajaliku üle. Vaatame, kuidas loodus meie sammudele vastu tuleb, meie keha- ja hingetervisele toeks on. Ja mida sellest kõigest ühes võtta, nii et see meid me tegemistes kauemakski kannustaks.

Päeva alustame kell 10 Paluküla mäe jalamilt, mis on Tallinnast Järvelt umbes tunnise autosõidu kaugusel. Lõpetame kell 16. Kui ilm on väga vihmane, kolime peale matka siseruumidesse lugusid veeretama.

Päeva veavad

Ain Mihkelson ja Mathura. Esimesele meeldib looduses liikuda ning teisigi sinna viia oma töö raames. Mathura on kirjanduse ja kunstiga tegelev loovinimene, kelle kohta arvatud, et ta vaikusegi laulma paneb. Koos püüavad nad sel päeval pakkuda looduselamust ja vaimutoitu, mis ehk tavapärasest teine.

Osaluspanuse valid ise:

  • Sul läheb elus hästi ja saad teisigi toetada- 150eur
  • Saad oma eluga kenasti hakkama- 120eur
  • Rahaliselt on su elus pisut kitsas, kuid saad hakkama- 85eur

Registreerimine ja lisainfo

Registreeri palun end siin hiljemalt 04.11.2019. Registreerunutele saadame hiljem  täpsema info asukoha ja muu vajaliku kohta.

Kuna hoiame pundi väiksena (kuni 12 meest), kehtib reegel, kes ees see sees.

Lisainfo ja täpustavad küsimused: e-mail Ain Mihkelson, tel 50 19 580

Tule meiega!

Kui sa aga meiega seekord ühineda ei saa, tee ise endale koos oma sõpradega novembris üks mõnus vaba päev.

Ilusat värvilist sügist!

Ain ja Mathura


Pikema sõpruse päevast laiemalt:

Pikema sõpruse päeva eesmärk on panna mehed iseendast rohkem hoolima ning oma tervist regulaarselt kontrollima. Nii saab elada rohkem aastaid tervena, olla õnnelikum isa, sõber veel pikkadeks aastateks, vanaisa, kes näeb ka lapselapsi.

Intervjuu päeva käivitajatega:

Täpsemalt saad lugeda Üle-Eestilise Pikema sõpruse päeva kohta siit.

Rabas endani

Septembri alguses käisime Eesti Mentorite Kojaga looduses mõtteid mõlgutamas. Katrin Alujev- üks osalejatest tegi sellest toreda kokkuvõtte, mis tasub jagamist ja lugemist.

Proloog

Meie matkajuht Romet ütles juba enne matka, et see matk pole ainult füüsiline raba külastus, see on ka rännak endasse.  Nii oligi.

Ma olen pikalt mõelnud, et võiks rappa minna. Olen vaadanud sõprade ja tuttavate pilte näoraamatus ja mõelnud, et ma tahan ka. Aga no sinna on see jäänud. Nagu paljud teised suurepärased ideed, mis meie peadest läbi triivivad. Me teame, et need on väärt ideed, kuid me ei tegutse nende nimel. Meil on muid tähtsaid asju vaja ajada.

Me kipume olema liigasjalikud, liigtõsised, liigselt kohustustele orienteeritud ning nii jäämegi iga päevaga kaugemaks loodusest ja ka oma sõpradest. Me oleme täiskasvanud ja meil on kohustused, me ei saa niimoodi igale spontaansele ideele järgi anda.

Aga kuhu me nii jõuame.

Mul on sügav kahtlus, et me jõuame väheke teistsugusesse rappa.

Jagan meie innustava matkajuhi arvamust, et kaugenemine loodusest on üks olulisi põhjuseid, miks viimastel aastatel on vaimse tervise probleemid nii järsult esile kerkinud. Kas sa teadsid, et eelmisel aastal oli 1/3 haiguslehtedest vaimse tervise probleemide tõttu võetud? Ma võiksin tunde sellel teemal rääkida, see on üks mu peamisi koolitusvaldkondi.

Kirjutan seda lugu teisipäevapäeva õhtul ja mind kannab siiani see emotsioon, mille ma reedel rabast sain.

Päris

… loodus, päris inimesed, päris kogemused, see on hoopis midagi muud, kui elu üheksast-viieni inimese loodud uhketes ja mugavates kontorikubrikutes, järgides inimese loodud reegleid ning protsesse, skrollides vabadel hetkedelt väsinult sotsiaalmeediat, et vaadata näoraamatu tuttavate sätitud ja tuunitud elamuste pilte.

Kas sa mäletad mis tunne see on, kui sa istud rabamättal, päike soendab su põski ning õrn tuul libiseb üle su päikesesooja põse?

Kas sa mäletad, kuidas lõhnab kanarbik ja maitseb otse põõsast võetud sinikas? Kas sa mäletad, mis tunne on kehal, kui sa tuled välja kergelt jahedast rabajärvest? Kas mäletad mis tunne see on kui vihmapiisad langevad su näole? Kas sa mäletad, mis tunne on peale mõnusat jalutuskäiku, tajuda natuke tühja kõhtu ja vaadata rõõmsas ootusärevuses lõkkel valmivat imemaitsvat toitu? Ja need toidulõhnad segunedes eheda sügisese metsahõnguga?

Kas sa oled seejärel, maitsvast toidust täis kõhuga, kuulanud heas seltskonnas, särasilmset ja innustavat teejuhti rääkimas oma teekonnast ja avastustest? Kui ei, siis äkki on aeg võtta aega ja luua oma ellu rohkem ehedaid kogemusi?

Selles rabamatkas oli palju mille üle mõelda ja mida õppida enda ning ümbritseva kohta. Kuid üks asi, millest meie rännakujuht rääkis, jäi mind eriti kummitama. Ta rääkis kolmest märksõnast: vaikusest, külmast ja pimedusest. Sellest, kuidas tema on läbi nende kolme asja kasvanud.

Esimese kahe juures tabasin ennast korduvalt innukalt kaasa noogutamast aga siis, kui me jõudsime kolmandani…

Looduse kolmainsus

Sellest ajast, kui mulle meeldib vaikus ning päriselt üksi olemine, on mu elu palju muutunud.

Ma mäletan veel  ehedalt seda aega, kui ma pühapäeval maalt tulles Stockmanni kaubamajja läksin, et olla selles melus, tunda inimesi enda ümber. Vaikus hirmutas mind, kuigi ma ei tunnistanud endale seda. Toas pidi alati telekas mängima või makk põhjas olema. Täna naudin ma vaikust ma tunnen, kuidas mu sisse tekib ruum ja see täitub millegi väärtuslikumaga, mu patareid täituvad. Ma näen, kuidas ma selles vaikuses kasvan ja vastuseid leian. Ma tean, kuidas mu loomingulisus selles vaikuses avaneb. Vaatan isegi kerge kahjutundega inimesi, kes mulle metsarajal kõrvaklapid peas vastu lippavad.

Mulle meeldis väga, kui Ain tegi ettepaneku matkarajal kõndides lihtsalt korraks maha istuda ja 10 minutit iseendaga olla. Veel rohkem meeldis mulle see, et sellest 10 minutist sai sujuvalt 30.

Ma olen täiesti nõus, et külmas vees ujumine ning iga ilmaga jalutamine on vaimselt vabastav. See on selline sõnulseletamatu vabadus. See avardab sind. See aitab sul uusi kogemusi kergemini vastu võtta ja muudatustega kaasa minna. See aitab sul paljudest elu raskustest lihtsamalt läbi minna. See aitab sul kahe kõrva vahel olevatest hirmudest kergemalt läbi minna. See paneb su keha termo-regulatsiooni paremini tööle ja sa tunned, et oled rohkem elus, tervisekasudest ma ei räägigi.

Aga nüüd see pimedus… No ma ei tea…

Tabasin ennast juba lõkkeplatsil mõttes vastu vaidlemas, et pimedus on ikka midagi muud. See ongi ju hirmus. Seal ongi ju hirmsad asjad sees. See on ikka päris hirm, mitte kahe kõrva vahel. No ise ta ju rääkis selle karu loo ka veel. Viimastel päevadel olen ennast tabanud korduvalt mõttes meie matkajuhiga vaidlemas.

No tegelikult ma pelgan, et matkajuht Rometil on õigus. Ei, kui ma üdini endaga aus olen, siis ma tean, et tal on õigus.

Epiloog

Ma vaatan meie matkajuhi tehtud pilte öisest taevast ja ma tunnen kadedust. Aga see on hea kadedus, see on kadedus, mis paneb mind tegutsema. Ma tahan ka. Ma tahan ka lamada pimedas rabas ja vaadata seda laustähist taevast, mis laiub selles vaikuses. Ma tean, et see täidaks mind uskumatul moel. Aga täna ma veel ei julge.

Kas see, kui ma julgeks pimedas rabas käia, ilma hirmust pinges olemata, kas see tõesti aitaks mul ka muudes asjades oma vastupidavust ja tugevust kasvatada? Aitaks ka järgmisena esile kerkivatest hirmudest lihtsamalt läbi minna? Mingi hääl kuskil mu sees ütleb, et nii see on.

Nüüd on vist mentorit vaja … !

Loo autor: Katrin Alujev

Rappa õppetundide järele

Möödunud nädalal sai käia kolme erineva seltskonnaga rabas ja osadega ka pärast mõttetööd teha. Iga jumala kord sadas vihma, nii mõnigi sai rohkem või vähem märjaks ja veidi külmagi. Kuid kõigest hoolimata olid kõigil pärast näod naerul ja tuju hea.

Mis me siis õppisime nende matkade käigus?

Paljudel on lapsepõlvest sisse jäänud hirm rabade ees. Et äkki vajun sisse ja upun ära või juhtub midagi muud hullu. Tuleb karu vastu või nõelab uss. Ei juhtu tegelikult hullu midagi, kui vaatad kuhu astud ja lähed. Esimene kord on võibolla hea võtta kaasa keegi, kes on rohkem rabades käinud ja oskab juhendada. Järgmine kord saad juba ise hakkama kui julgus lubab. Just nii nagu tavaelus.

Oluline on hea ja õige varustus- kummik sooja sokiga on üle prahi, linnaking aga tagab mõnusa märja kinga täis rabavett- tasuta spaa omast käest. Kuid esimest korda asju tehes on täiesti normaalne, et sa veel ei tea, mida vaja läheb ja mida mitte.

Märjaks saamine- nagu üks osalejatest targalt mainis- ta ei saa aru, miks inimesed kardavad märjaks saada. Pärast saad ju end ära kuivatada kodus või lõkke ääres. Eks ma ise olen samasugune- pelgan märjaks saada. Ei mäletagi, millal ja miks selline kartus tekkis. Lastena jättis see meid ju täiesti ükskõikseks ja tekitas arusaamatust, miks vanemad märgadest riietest või kummikutest nii suure numbri teevad.

Väike veetakistus

Ei ole midagi paremat, kui väikesele hirmule vastu astuda. Pärast tunned, nagu oleks midagi suurt ja olulist ära teinud. Ükskõik kui väike see siis teistele tunduda võib- oluline on, et sa ise õpiks ja kasvaks läbi väiksematele hirmudele vastu hakkamise. Teiste arvamusel pole mingit tähtsust.

Looduses ja eriti rabas viibimine toob su kohale. Eriti mõtetest, on need siis töö või eraelu mõtted. Kui sa ikka hoolega pead jälgima kuhu astud, ei ole mahti igasuguseid (mure)mõtteid mõlgutada. Tavarutiin kaob justkui iseenesest kuskile mujale ja asemele tulevad rahu, rõõm ja helgus looduse ning iseendaga kontaktis olemisest.

Võta looduses aega niisama istumiseks ja looduse ning iseenda jälgimiseks. Ehk siis vanameister Fred Jüssi sõnul molutamiseks. Uuringud on näidanud, et inimesed, kes võtavad regulaarselt ja teadlikult aega molutamiseks, on efektiivsemad kui need, kes pidevalt rähklevad.

Lõkke ääres omasugustega päris vestluste pidamine olulistel teemadel on midagi, mis teeb hinge rõõmsaks. Nii et pärast tunned mõnusat tänutunnet kaaslaste ja elu enese vastu. On ju lõkkesse vahtimine ja lõkke ääres jutustamine meisse aastatuhandetega geenidesse talletatud. Patt oleks arvata, mõnisada (Eestis veel vähem) aastat tsivilisatsiooni selle välja on uhtunud.

Kõige olulisem aga- pärast on tõesti hea olla ja ka järgmistel päevadel. Nii mõnigi kirjeldas, et ta pole end tükk aega nii hästi tundnud nii sel kui  järgmisel päeval.

Teel rappa

Nii et kui mure kipub võimust võtma, võid vabalt kasutada eestlaste ütlust- mine metsa! Või siis rappa.

Olge terved!

Rabas nägijaks- Kerttu muljed Visioonirännakust

Tipi ja higitelk Visioonirännakul

Ain kutsus mind ükspäev rappa. Et nad lähevad Visioonirännakule ja kas ma tahaksin ka nendega kaasa minna. Minus tärkas koheselt uudishimu ja ma ei kahelnud vist küll hetkekski, enne  kui oma jah-sõna ütlesin. Mind on sellised põnevad tegemised ikka huvitanud. Mis siis muud, kui hakkasin põnevusega juunikuud ootama.

Visioonirännak on preeriarahvaste ilus ja oluline komme juba sajandeid. Indiaanikogukonnaliikmed  irdusid mõneks päevaks teistest, et loodusesse minna ja sealt siis elu edasiviivate vastustega tagasi tulla. Kokkuvõtvalt võin öelda, et tulin ka ise rabast välja tunduvalt puhanuna, uute ideede, kõva selguse ja arusaama ning värske motivatsioonilaksuga.

Ainuüksi looduses olemine ja nutiseadme täielikult offline lülitamine on juba iseenesest hea. No ausalt ei mäleta, millal ma viimati midagi nii julget tegin, et end kolmeks päevaks telefonist vabatahtlikult lahti ütlesin. Looduses olemine puhastab meelt ja aitab mõtteid koondada ning künnab hea pinnase, et küsimustele vastuseid saada. Mürast ja segavatest faktoritest eemalolek on tõeline õndsus.

Rännaku mõte on laias laastus saada vastuseid. Vastuseid töö- või eraelu probleemidele ja küsimustele. Üheks oluliseks märksõnaks on endaga olemine. Linnakära ja kiire elutempo hägustavad pilti nii teistest kui endast ja keskkonnast meie ümber. Vahel on hea ära käia. Ja kohe päriselt ära käia, et ikka sügaval looduses ja ilma üleliigse tehnoloogia ning mürata.

Räätsasid valmistamas Visioonirännakul

Elasime kogu grupiga selle kolme päeva jooksul tipi indiaanitelgis, tutvusime omavahel, kolasime mööda Raplamaa ilusat loodust ringi ning võtsime vastu, mida loodus meile andis. Kogu ettevõtmisel oli olemas küll raamistik, kuid see ei olnud range päevakavaga ning andis piisavalt voolavust ja võimaluse meeliülendavat kulgemist nautida. See on moodsas maailmas tõeline kunst – korraldada grupiüritus ja lasta sellel siis lahti rulluda nõnda, et kõigil on hea. Ilma igasuguse sunduse või kiirustamiseta.

Kolasime ja lihtsalt olime rabas, tegime läbi ühepäevase paastu, meisterdasime rabas seiklemiseks räätsasid, sõime peale visioonirännakut imemaitsvat indiaanitoitu nimega „kolm õde“, magasime ühiselt telgis ja individuaalselt rabas, vestsime jutte, laulsime imelisi väelaule ja käisime traditsioonilises indiaanlaste higitelgis. Higitelk on ehk kõige sarnasem eestlaste poolt armastatud suitsusaunale, kus indiaanirahvas end visioonirännakuks ette valmistas. Telgi keskel asetseb tulease, mis on ka ainsaks valguseallikaks. Telgis lauldakse, mõeldakse palveid ning räägitakse jutte. Saadav kogemus on (hinge) puhastav ja vägev.

Rabas Visioonirännakul

Visioonirännaku haripunkt oli kindlasti laupäevaöine raba. Olime endale eelmisel päeval sobilikud kohad juba välja vaadanud, mina sättisin end näiteks ühe väikese lauka äärde. Võitlesin veidi näljaste sääskedega, kuulasin loodust, nautisin vaikust ja värskust ning suikusin siis ööpeale tegusasse unne. Ärkasin varahommikul kell 4:47 koos vastusega küsimusele, mille olemasolust ma olin (tagasi vaadates) küll teadlik, kuid mida ma polnud endale tolle rännaku raames tegelikult esitanud. Kogemus oli vaieldamatult imeline, sest end tundes, oli just see küsimus see, mis mind ikka ja alati on aastate jooksul piinanud. Ja seal rabalauka ääres sain ma sellele vastuse.

Aitäh Ain ja Marko! Väga äge oli.

Loo autor: Kerttu Kongas

Peatoimetaja / Editor-in-Chief

Ajakiri Director

 

Järgmise Visioonirännaku kohta leiad infot siit.

 

Puhkus- kuidas päriselt puhata?

Kuidas teha endale üks meeldejääv ja jõudu andev puhkus?

Käes on aeg, kui paljud inimesed puhkavad või on seda kohe tegema hakkamas. Ja kuigi puhkamine tundub imelihtne, tasub veidi mõtiskleda, kuidas teha seda nii, et puhkus:

  • oleks üks mõnus ja rõõmus kogemus,
  • annaks jõudu järgnevaks aastaks,
  • puhastaks meele töömõtetest,
  • oleks meelde jääv, nii et ka vanuigi tooks naeratuse näole sellele tagasi mõeldes.

Aktiivne või passiivne?

Alustuseks võid mõtiskleda, milline on sinu igapäevane elurütm ja millest sa tavaliselt puudust tunned?

Kui sinu igapäeva elu on täis rabelemist, palju uusi elamusi, kogemusi, inimesi, kohtumisi ja tegutsemist, siis võib olla hea võtta aeg maha ja minnagi kuskile looduse vaikusesse. Soovitavalt üksi ja ilma sidevahenditeta välismaailmaga. Või siis võtta kaasa pere või mõned lähedased sõbrad ja koos nendega teha üks mõnus mitmepäevane matk ja telkimine looduses.

Kui sinu elu on aga suhteliselt üksluine, kulgedes töölt koju ja uuesti tööle, siis tasub mõelda vastassuunas, otsides uusi kogemusi:

  • Uued kohad- Eestiski on veel palju avastamata kohti, nii et ei pea kuskile kaugele reisima. Matkakohti võid vaadata näiteks siit.
  • Loo midagi uut oma kätega- olgu selleks vibu tegemine pojale või nukk tütrele, saviga voolimine või joonistamine, pingi meisterdamine koju või luuletuse kirjutamine.
  • Aita kedagi mis iganes moel- mine kasvõi sõbrale appi puid laduma või marju korjama.
  • Õpi midagi uut- võta mõni kursus teemal, mis sind on alati paelunud aga milleni sa pole jõudnud, õpi selgeks mõne lihtsama pilli mängimine, käsitöö tehnika, malemäng, haiku või lühiloo kirjutamine, lühikursus fotograafiasse. Mis iganes sind kõnetab.
  • Tee midagi sellist, millest oled unistanud aga pole kunagi julgenud ette võtta- ekstreemsema variandina näiteks langevarju hüpe või esinemine võõrale seltskonnale, pehmema versioonina rabajärves ujumine ja/või öö (üksi) metsas veetmine.
  • Uued muusikaelamused- paadunud rockifännina külasta ooperit või vastupidi, proovides erinevaid stiile;
  • Uued maitsed- proovi toite, mida sa kunagi enne pole söönud, valmista koos sõpradega eri rahvaste toite ja jaga muljeid;
  • Uued kultuurielamused- kino asemel mine teatrisse või loodusesse, vaheta oma lugemisžanrit raamatute puhul jne;
  • Proovi mõnda uut spordiala- olgu selleks discgolf, SUP’i matk, tõukerattaga looduses liikumine vmt lihtsama ala, millega saad kohe alustada. Lisa võid vaadata näiteks siit ja siit.

Kui sinu elus on aga nii sebimist kui üksluisust, siis on ilmselt hea mõte teha mõlemat. Ehk siis võtta nii aeg maha ja minna metsa mõneks ajaks, et oravarattast välja saada, kui pühenduda ka uutele kogemustele.

Kuna tavaliselt on puhkus enam-vähem aastaringi keskel, võiks see olla ka aeg, kui mõtiskleda oma elu üle. Kuidas sul see aasta läinud on? Millised soovid ja eesmärgid on täitunud? Mis on veel ees? Mida tahaksid oma elus rohkem või vähem näha? Kuidas saad ennast ja teisi toetada isiklikus arengus? Rahulikus keskkonnas tulevad sedalaadi küsimustele ka vastused lihtsamalt.

Aja muutuv iseloom puhkusel (ja elus üldse)

Ajaga käib kaasas huvitav fenomen- kui sinu puhkus on täis erinevaid sündmusi, ettevõtmisi ja kogemusi, siis möödub puhkus linnutiivul. Kuid hiljem tundub, et oli maru äge ja pikk puhkus. Kui sinu puhkus on aga rahulik kodus või suvilas istumine, siis tundub puhkus ise pikk ja võibolla isegi veniv. Kuid hiljem tundub, et see möödus maru kiirelt ja polegi nagu midagi meenutada.

Mulle endale meeldib mõelda, et tahaksin elu elada nii, et igast aastast, sealhulgas ka puhkustest, oleks midagi, mida vanaduses rahulolevalt meenutada.

Siinkohal lõpetuseks paar ideed meie poolt, mida sel suvel ja sügisel saaksid uutmoodi teha:

  • Kui tahaksid aja looduses maha võtta aga üksi ei julge või oska, siis üks variant on meiega ühineda 01-08.08.17 toimuval matkal “Teekond iseendasse”- lisainfot leiad siit.
  • 08-10.09.17 toimub 2017 Visioonirännak- lisainfot leiad siit.

Mõnusat puhkust kõigile!

Ain

Visioonirännak- nii ja naapidi

Visioonirännak- mis värk sellega siis on?

Keeruline küsimus. Ühelt poolt on kõik see väline, mida saab sõnadega kirjeldada:

  • Vaikne segamatu aeg iseendale puhta looduse poolt loodud toetavas keskkonnas;
  • kerge eneseületus öises metsas viibimise ja paastu näol;
  • hea seltskond, kellega koos arutada teemadel, mida sõprade või tuttavatega tavaliselt ei tee;
  • paast, mis teeb maailmataju oluliselt teravamaks ja laiemaks;
  • indiaani higitelk, kust väljudes on tunne, nagu oleks uuesti sündinud;
  • laulud ja trummimäng, mis tõstavad ja muudavad teadvuseseisundit;
  • tähistamine Visioonirännaku lõpus lihtsa, kuid äärmiselt maitsva indiaanipärase söögiga;
  • mõnus rahulolu ja rõõm Visioonirännaku lõpus ning uus energia edasi toimetamiseks.

Ja teiselt käib Visioonirännakuga kaasas ka midagi, mida mina ei oska sõnadesse panna. See on umbes sama, kui üritada kirjeldada kellelegi, mis on seks, kui inimene seda ise pole kogenud. Saad ju rääkida, kuidas asi välja näeb ja mis tegevusi teed, kuid sisu ja kogemus ise jääb edasi andmata.

Poeetiliselt väljendudes võiks seda kirjeldada kui ruumi, kus saad enda südame või hingega uuesti ühendust, puhastad meele mõtetest ja lased üleliigsed emotsioonid minna, laed täis enda akud ja saad ühenduse oma väega.

Mida osalejad rääkisid?

Südant soojendav oli kuulda osalejate tagasisidet. Mõned märksõnad, mis mul nende juttudest meelde jäid:

  • Puhas kohalolu ja hetkes oleku tunne. Sain jõudu, millega saab järgmised pool aastat edasi põrutada.
  • Teise päeva hommikul tuli ridamisi taipamisi, mida edasi teha, mille peale enne ei olnud tulnud.
  • Kõik oli täpselt nii nagu olin unistanud ja ette kujutanud.
  • Mõteteta olek ja päikesetõusu imetlemine väga ilusas rabas.
  • Märgid vastuseks oma küsimusele ja ilus loodus.
  • “Ilu otsas istumine” heas mõttes, kus justkui ei juhtunudki midagi.
  • Miski ongi mu sees kuidagi korrastunud selle rännaku tulemusena.
  • Selguse teke ja vastuste saamine oma küsimustele.

Nägudelt võis aga kõigi puhul välja lugeda rahu, selgust ja rõõmu. Ja veidike väsimust ikka ka ka- nii paast, higitelk kui öö metsas ja rabas on kehaliselt omajagu mugavustsoonist väljas.

Visioonirännak- mida ma ise kogesin?

  • Inspiratsooni osalejate lugudest ja sellest, kui erinevad ja lahedad me inimestena oleme. Igal ühel meist on omad tugevused ja eripärad, mis kokku mängides moodustavad palju ägedama ansambli, kui lihtsalt liidetavate summa.
  • Rahu ja rõõmu inimestega koos ja looduses viibimisest- inimesed muutuvad looduses kuidagi palju loomulikumaks ja avatumaks, kui igapäevases oravarattas viibides.
  • Selginemesi ja taipamisi- nii mõnedki teemad said selgemaks, küsimused vastused ja meelde tuletati ka olulised teemad, mille oled igapäevases rabelemises ära unustanud.
  • Sügavaid vestlusi, mis kõnetasid ja puudutasid sügavamat osa minus.
  • Mõnusat rahulolu ja õnnetunnet peale Visioonirännakut- oleks justnagu midagi suurt ja olulist ära teinud, nii et süda laulab ja hing on rahul.
  • Tänutunnet kõigi osalejate ja looduse vastu- ilma nendeta poleks saanud ei Visioonirännak sündida ega poleks ka elu, kui loodus meid iga päev ei toetaks.

Millal on järgmine Visioonirännak?

2017 viimase Visioonirännaku teeme 08-10.09.17. Lisainfo leiad siit.

 

Lõpetuseks tahangi tänada kõiki, ilma kelleta see poleks saanud juhtuda:

Marko ehk Pool Põtra Preeriakojast, kes lõi ruumi ja tõi indiaanitarkuse meieni;

Kuldar, kes toetas meid keskkonna loomise ja hoidmisega, täites ühtlasi ka auväärset tulehoidja ja kivitooja rolli higitelgis;

Anna-Liisa, kes viis meid helidemaailma;

Kõik teisedki kaasalööjad, kes oma olemuse ja avatusega lasid sellest sündmusest kujuneda midagi enamat, kui silmaga välja paistab.

Päikest ja rõõmu!

Ain

 

2016 Visioonirännak- osalenute muljed

2016 Visioonirännak õnnistas meid nii ilmaga kui hea seltskonnaga. Allpool on osalejate muljed 2016 sügisel toimunud Visioonirännakust. Lisaks saad Aini muljeid lugeda siit.

Meelike Paalberg:

“Siirad tänusõnad Sulle veelkord väga mõnusa, meeldejääva  ja laheda rännakunädalavahetuse eest! Väga hästi olid osalejad valinud: kõik sobisid omavahel hästi kokku, ei mingeid pingeid, emotsioone ega hinnanguid.

Mõtlesin, et lasen oma mõtetel-tunnetel üle öö natuke settida ja vaatan, et kas täna hommikul on sama tunne kui eile ja siis jagan Sinuga oma tagasisidet :). Peaaegu et uskumatu lugu, aga tunne oli endiselt sama  „kerge“ ka täna hommikul. Ma ei oska seda tunnet kuidagi teistmoodi nimetada kui „kerge“. Püüdsin eile ka natuke tagasi vaadata, et mis hetkel ma esmakordselt seda kerguse tunnet tajusin / teadvustasin, kuid täpset momenti ei taastanud ja see vist polegi nii tähtis.

Minu eredaim elamus oli kindlasti higitelk ja higitelgi tseremoonia: vabastav, kirgastav, siiras, aus, ehe, mõnus. Võiks vist ka lisada, et sõltuvust tekitav ? Higitelgi teisel ringil mul toimus mingi imeline koormast vabanemise tunne, lõi selgeks ja klaariks kogu olemise.  Raske on seda sõnadega seletada, nagu rahu oleks teinud iseendaga ilma  sisevestlust pidamata. Kooslaulmisel on kindlasti  selles oma osa – väga väestav ja liitev tegevus, armas ka.

Kuigi seekord ei olnud ma kaugeltki mitte valmis üksi metsa jääma (isegi teistega koos olles said hirmud-kartused võitu),  siis pehmematel asjaoludel ma seda väljakutset endale edaspidiselt ei välista.  Juunis –juulis esimene katse metsa jääda oleks mulle kindlasti jõukohasem ülesanne.

Aga täna olen ma lihtsalt tänulik, et elu minu teele sellise nädalavahetuse nende inimestega ja nendel asjaoludel tõi. Olen tänulik, et sain kogeda neid tundeid, mida tundsin ja tunnen. Tänulik, et olen täna kogemuse ja teadlikkuse võrra rikkam. Olen lihtsalt tänulik ja rõõmus!

Päikeseliste tervitustega töölaua tagant, Meelike”

Priit Ärmpalu:

Kõik see algas aastal 2013, kui ma suurelt panganduse rattalt maha sain. Siis ei julgenud ma selliseid samme astuda. Nüüd ma olen taaskord elutee punktis, kus tekib soov otsida vastuseid sügavamatele küsimustele.

Palgatööd tehes, rutiini nautides ja mõnes mõttes ka mugavustsoonis olles ei teki sul aega ja võimalust mõelda selliste asjade peale, mida sa elult tegelikult tahad või mida sa oled siia ilma tegema tulnud. Kõik on just kui olemas ja elu hea, kuid hing ihkab enamat.

Aini on mul rõõm lähedalt tunda juba 15 aastat. Olen tema tegemisi jälginud ja neile kaasa elanud. Tema Visioonirännak on täpselt see mida vajad, kui on soov rutiinist välja tulla, ennast proovile panna ning sügavamatele küsimustele vastuseid otsida.

Minule Aini Visioonirännak väga meeldis. Seal sai end tõsiselt proovile pandud. Kadus ajataju, soov nutitelefoni vaadata, ei näpistanud nälg ega seganud öine külm. Kõige selle juures tegelesid hoopiski iseendaga.

Visioonirännak andis mulle väga hea ja mõnusa tunde ning mis kõige olulisem, õppisin end paremini tundma. Mõned küsimused said vastuse ja teatud teemad kinnituse.

Soovitus kõigile, kes järgmine kord planeerivad nädalavahetuse puhkust spaas. Võib olla oleks õigem ja kasulikum võtta ette üks Visioonirännak.

Lisaks olin pooleteist päevaga kaks kilo alla võtnud, see on ka mega :)”

Risto Sulu:

“Visioonirännak oli sügav ja imeline rännak iseendasse, oma lättesse. Kogu rännaku jooksul oli tunda tugevat kogukonna toetust. Imestasin pärast naastes, et kuidas on võimalik, et ühe ööpäeva jooksul kaob ajataju täiesti ära – aga see juhtus. Ainult loodusrütmide järgi sai aru, mis päeva osaga tegu. Tegevused, lood, ühine olemine – see kõik võimaldas olla täielikult hetkes. Kellel on huvi ja julgust, sellel soovitan kindlasti veeta rabas öö. Taotluse olemasolul ja meele vaigistamisel võib loodus vastata su küsimustele huvitaval moel. Nii sain mina läbi isikliku eneseületuse endale rännakult huvitavaid vastuseid. Pole kunagi paastunud, aga rännaku jooksul tegime ühepäevase paastu. See oli raske, kuid kohapeal valmistatud tee, väelaulud ja kogukonna toetus toetavad sind ja sa oled sellest üle. Selle võrra on järgmise päeva hommikune söök seda meeldivam ja tegelikult on su keha sulle pärast tänulik, et lubasid tal päeva puhastuda. Uskumatu, mida kõike on võimalik ühe päeva jooksul looduses meeldivate inimeste ning iseendaga olles kogeda.

Tänan sind, Markot ja Kuldarit imelise rännaku eest!”

Loosalu rappa ja tagasi

“Õnne juurde ei vii ühtegi teed. Õnn ise ongi tee.”

Buddha

Nädalake tagasi läks üks väike rõõmus seltskond mõnusale matkale. Ilm oli suviselt ilus- päike paistis, sooja oli üle 20C ja puhus korralik tuul. Jahutades just parasjagu ja hoides sääsed piisavalt kaugel.

Rabas päilkest tervitamas
Rabas päilkest tervitamas

Alustasime reipa sammuga, kõlas nalja ja naeru. Kuna ilm oli aga imeliselt suvine, ei saanud me kuigi kaugele. Naisinimestel oli vaja nina päikese poole keerata, tagakülg maha sättida ja lasta päikesel enda nina paitada.

Kord uuesti liikuma saanud, saime parasjagu naha soojaks, kui olimegi juba järgmises peatuskohas. Sedapuhku sai rabajärve sisse karatud ja pehmes rabavees sulistatud. Mõne jaoks oli see külm, mõnele täpselt paras. Kuid kõik olid ühel meelel, et peale suplust oli hea värske olla.

Järgnes matka kõige pikem osa, kus siirdusime läbi raba metsa, sealt aasadele ja lõpuks Paluküla mäe otsa. Enne tippu jõudmist aga rabati meid teelt maha. Metsmaasikaid oli tee ääres nii palju, et osad meist ei saanud tükk aega liikuma.

Lõuna Palukülas
Lõuna Palukülas

Lõpuks jõudsime siiski ka Paluküla mäe otsa. Siin oli täpselt paras aeg väike söögipaus teha ning jalga puhata. Ja rahulolevalt mõelda, et ei saa just iga päev sellise uhke vaatega kohas kõhtu täita ja silmal puhata lasta.

 

Tagasiteel
Tagasiteel

Tagasitee läks meil oluliselt tempokamalt- kell oli märkamatult üsna õhtusse jõudnud ja kodused juba ootasid. Isegi plaanitud õhtusöögi rabas jätsime vahele. Nagu üks osaleja ütles- päev ise oli niivõrd kosutav, et süüa ei tahtnudki.

Matka lõpetades oli mõnusalt rahulik ja õnnelik väsimus sees. Elu tundus ilus, kõik inimesed nii toredad, ja tundsin, kuidas olen mõneks ajaks jällegi paremaks inimeseks saanud.

Mida teised arvasid?

“Mulle meeldis selle matka ülesehitus. Esialgu sain süveneda iseendasse ja olla täielikult kohal. Kõndisime suuremate vahedega rabas. Suplus rabajärves oli karastav ja ergutav, kuna vesi oli mõnusalt jahe. Pausid olid õigel ajal, nii et sai jalgu puhata ning muljeid jagada. Eriti meeldis mulle matka teine pool kui tagasi jalutasime läbi metsa ja raba. Miks? Sest sain sinuga rääkida põnevatel teemadel ja sind kuulata. See aitas lõppkokkuvõttes enda elu paremini reflekteerida ja lahti mõtestada. Lisaks vähendada muremõtteid tuleviku pärast. Ühesõnaga – võimaldas olla rohkem olevikus ja kontsentreeruda kõigele heale, mis mu elus olemas on. Koju jõudes naeratasin lihtsalt sest soovisin, ja elukaaslane vaatas, et mis mul viga on 🙂

Hea oleks iga kuu selline matk teha, et energiat koguda ja positiivset fookust hoida.”

Risto

 

“Päev Loosalu rabas- super ilm, mõnus seltskond, tänud! ?. Pea sai täitsa tühjaks- tuul viis kõik mõtted minema. Teinekord jälle!”

Inga

Lõpetuseks- tänud kõigile kaasalööjatele väga mõnusa päeva eest!

Udused lood

Olen korduvalt varahommikust udust maastikku imetledes mõelnud, kumb nüüd siis päris maailm on. Kas see peibutav udune salapärane maailm, kus lisaks vaikusele tundub midagi veel olema? Või igapäevaste askelduste maailm? Esmapilgul tundub vastus ju lihtne, kuid ma ei ole päris kindel, kas see nii ikka on.

Ja järgmine küsimus- on see udu mõeldud meie kaitsmiseks millegi eest? Või siis vastupidi, on see kellegi või millegi kaitsmiseks inimeste eest? Mine sa võta kinni. Igal juhul olen ma veendunud, et udus, nii nagu elus üldse, on kaugelt rohkem, kui ta välja laseb paista. Kasvõi võimalus lasta meil maailma uutmoodi kogeda ja ise järk-järgult avastada, kuidas asjalood tegelikult on.