Mida meeldejäävat tõi endaga 2020?

Möödunud aasta jääb ilmselt kõigile kauaks meelde. Mis olid olulisemad hetked minu jaoks, nii tööalaselt kui isiklikus plaanis?

Aasta alguses sai minust väikest viisi eksportöör- töötasin rahvusvaheliste meeskondadega. Vahelduseks oli päris tore Eestist väljas komandeeringus käia. Meenutas see mõneti panga aegasid, kui sai Läti vahet sõidetud. Rõõmu aga pikaks ei jagunud- koroona tuli vahele ja see töö jäigi pausile.

Koroonakriis ja käibe 80% langus kevadel lõid mu tugevamalt rivist välja, kui oleksin osanud oodata. Stress ja mure kasvasid nii suureks, et ühel hetkel olin sunnitud mõneks päevaks loodusesse taastuma minema. Lähemalt saad selle kohta siit lugeda.

Coachingu konverents mais- uus kogemus, kuidas konverentsil üle Zoomi esineda. Ühelt poolt oli ju mugavama- ei pidanud kuskile sõitma ja sain kodust rääkida. Puudu jäi aga kohapealse õhkkonna tajumisest. Kokkuvõttes siiski ergutav ja innustav kogemus.

Coachingu pildile tagasi tulek. Viimased aastad olin suuresti meeskondadega töötanud, kuid kriis pani selle suuna pausile. Justkui iseenesest tuli coaching tagasi. Seekord ägedate uue juhtidega, keda on olnud puhas rõõm toetada.

Visioonirännakud– kevadine metsas käik tekitas tunde, et tahan rohkem looduses toimetada. Kui eelmistel aastatel olen ühe teinud, siis sel aasta sai  kolm Visioonirännakut läbi viidud. Neist ühe muljeid saad siit lugeda.

Tartu Ülikool– kevadine koroonapaus andis aega ja sundis mõtlema, mis on oluline. Ega ma lõpuni adu, kuidas ja miks  Tartusse jõudsin. Kuid juba praegu olen suvel tehtud otsuse üle siiralt õnnelik- esimene semester on olnud äärmiselt innustav ja silmiavav.  Ühe uue leiuna on ellu tulnud hingehoiu mõiste, mis laiendab ja süvendab minu coachingupraktikat.

Juhtide programm– ei teagi, kas see on ebaõnnestumine, või mis see on. Esimest korda 7 aasta jooksul ei saanud me gruppi kokku. Tagantjärgi vaadates on küll hea meel- ma poleks sellega jõudnud tegeleda nii nagu vaja. Ning võib-olla oleks ka vana kordamiseks läinud. Kuid sügisel tekitas see ikkagi kerget meelehärmi.

Raplamaa Rabade päeva käima tõmbamine. Oli see üks äge ettevõtmine, mille eest tunnustati ka Raplamaa aasta teo nominatsiooniga. Kõige ägedam oli, kuidas punt entusiaste sellise suure ettevõtmise justkui iseenesest käima suutis tõmmata. Tänud kõigile, kes kaasa lõid!

Meelerahu konverentsil esinemine. Olen seni meelerahu praktikatega suuresti enda jaoks tegelenud. Konverents andis hea võimaluse kogutut teisega jagada. Osa räägitust leiad siit– juttu on sellest, kuidas me läbi elu kõnnime. Ehk leiad ennastki sellelt kaardilt.

Õnne teemalised koolitused. See teema on mind viimased 10 aastat paelunud ja nüüd oli hea võimalus kogutut laiemalt jagada. Tundub, et inimestele meeldis ja pani kaasa mõtlema. Inspiratsiooniks võid lugeda, mis on 12 õnne toovat tegevust.

Kõrvemaa matkal puhkepaus

Looduses liikumised nii meeskondade kui eraisikutega. Sel aastal tuli just eraisikute gruppe juurde, kellega koos mõnusasti rännata. Paljudel meeskondadel olid füüsilised kokkusaamised keelatud. Seetõttu otsitigi alternatiive, kuidas mõnusasti ja turvaliselt koos  olla.

Vaimne areng- olen olnud sügavalt veendunud, et minust ei saa kunagi usklikku. Mulle on see tähendanud kirikus pobisevat memmekest või ekstaatilist usuhullu, kes kõigile oma tõde kuulutab. Tänaseks on aga tänu ülikoolile usu tähendus ja olemus oluliselt sügvamaks muutunud. Päädides esimesel jõulupühal ristimise ja leeritamisega luteri kirikus. Saan nüüd öelda nagu Jussike “Tões ja õiguses”, et olen leeritatud ja puha.

Lõpetuseks jagan naise poolt aasta alguses pakutud ideed. Teeme vähemalt kord kuus romantilise väljasõidu, ööbimisega kodust väljas. Alguses leppisime kokku iga kuu teise laupäeva- nii on lihtsam kalendreid ühitada. Alustasime jaanuaris Hiiumaa tuuriga ja detsembris lõpetasime Tallinnas. Saime nii looduses matkata kui erinevaid kultuurisündmusi väisata. Minu jaoks olid aga kõige olulisemad sügavad südamest-südamesse vestlused, mida kodus laste kõrvalt on raske olnud pidada.

Kokkuvõtteks võib öelda, et on olnud tõesti äge aasta. Selle tegelik tähendus ja mõju selgub küllap hiljem.

Mida uus aasta toob? Täna ei oska tõesti vastata. Kuid südames on tunne nagu lapsel, kes ootab jõuluõhtut ja kingituste jagamisi- midagi head on tulemas 🙂

Mõnusat pühadeaega ja head uut kõigile!

Ain Mihkelson

Kuidas ägedad asjad vahel iseenesest juhtuvad

Eellugu

Minu ettekanne kevadisel coachingu konverentsil oli just algamas, kui sain ootamatu kõne. Helistas võõras mees ja küsis Visioonirännaku järele. Tunnistasin ausalt, et koroonakriisi valguses ei olnud ma seda sellesse kevadesse või suvesse plaaninud. Võtsin siiski väikse mõtlemisaja ja sukeldusin konverentsi.

Mõni aeg hiljem mõtlesin teema peale uuesti. Meenus minu hea õpetaja Toomas Trapido ütlus trummirännakute kohta: „Kui kutsutakse, siis järelikult tuleb teha.“ Nii ütlesingi helistajale, et teeme ära. Juba varem oli üks teinegi tuttav märku andnud. Tegin veel lihtsa postituse Facebookis saimegi väikse pundi kokku.

Kohtume hiiemäel

Kerime aja mõni nädal edasi. Seisime kõik Paluküla hiiemäe jalamil, ühteaegu nii kõhevil kui põnevil. Nagu viimasel ajal kombeks, hakkas selgi korral vihma sadama. Kössitasime puude varjus, vesi krae vahele tilkumas, ja tegime avaringi. Et seejärel minna ringkäigule ümbritsevasse loodusesse. Pean tunnistama, et see oli füüsiliselt ja emotsionaalselt mõnusalt proovile panev kogemus. Vihm, tuul ja metsa vahel korralik sääskede pande puremas. Samas oli lootus, et see kõik peagi lõpeb.

Nii läkski. Mõni tund hiljem olime uuesti mäel, tegime mõnusa soojendava lõkke ja uhke avaringi. Et seejärel vaikselt loodusesse süüvida ja vaiksel häälel lõkke ääres viimased vestlused maha pidada. Ees ootas vaikuse päev, kus plaanisime olla ja liikuda sõnagi lausumata. Öö saabudes läksid osad telki tuduma, vapram Visioonirännaku ellukutsuja metsa puu alla istuma.

Teine päev

Hommik leidis meid värskete ja säravatena. Päike tuli välja ning linnud laulsid kiitust loodusele. Seni, kuni viimasedki tõusid, vaatasime niisama loodust. Ühel hetkel tuli isegi parmupill appi võtta, et viimanegi unimüts üles saaks. Peagi oli laager kokku pakitud, nii nagu polekski seal kedagi olnud. Õhtu osas kindlad plaanid puudusid – pidime jooksvalt vaatama, kuhu maandume.

Päev möödus mõnusas kulgemises. Liikusime läbi Kõnnumaa vanade metsade ja värskete tihnikute, jõudes lõpuks Keava rabani. Sealt tegime kerge tiiru tagasi ja võtsime suuna Loosalu järvele. Mõni tund hiljem tundsin korralikku väsimust ja ka tühi kõht andis endast märku. Oli ju tegu paastuga ja viimasest einest pea 24h möödas. Kombineeri see pika matkaga ja värske õhuga ning saadki hõreda tunde kätte. Nii ma mõtlesin endamisi, mille pagana pärast ma olen end jällegi sellisesse avantüüri mässinud. Ja et ma enam sedalaadi asju tulevikus ette ei võtaks.

Väike puhkepaus kivil andis õnneks jõudu juurde edasi minna. Peagi jõudsime Loosalu rappa, kus keerasime käidud radadelt kõrvale ja liikusime paljajalu läbi kanarbiku ja üle mätaste. See tekitas alguses korraliku vastupanu teistes, et miks me nii teeme ja on ebamugav jne. Kuna aga oli vaikuse päev, ei saanud keegi nuriseda ja ega nad vist olekski seda teinudki. Pärast oli teistelt kuulda, et see oli üks päeva meeldejäävamaid osi. Mõnus surin jalgades oli teraapilise mõjuga nii kehale kui vaimule.

Järveni jõudes ootas meid ees korralik lainetus ja mõnus tuule mühin. Kuna tegu on suurima rabajärvega Eestis, on tuulel ruumi küll, et lained liikvele puhuda. Meile see täitsa meeldis – rabas müttamine oli naha higiseks võtnud ja vesi mõjus kutsuvalt.

Hiljem järve kaldal päikese käes konte soojendades jõudis minuni kohale oluline sõnum. Heatahtlik sisehääl ütles kergelt irvitades: „Otsi mis sa väljast otsid, tõelise vastuse leiad sa enda seest!“ Sel hetkel kõlas see üsna ebareaalselt, kuigi praegu tundub täiesti loogiline. Panin sõnumi tallele ja liikusime edasi.

Õhtuks maabusime jällegi hiiemäele. Kuna oli pööripäeva õhtu, kartsin, et seal on suurem seltskond lõket tegemas. Õnneks olime vaid meie, puud ja linnud laulmas. Isegi sääski ei olnud eriti, tuul hoidis nad meist kenasti eemale.

Vaikides tegime lõkke ja nautisime mäelt avanevat vaadet ümbrusele. Varsti oligi aeg küps trummirännakuks, mis kõlas sel õhtul iseäranis mõnusalt, kandes meid vaimuradadele.

Öös on asju

Öö saabudes keerasid mõned end lõkke lähedale kerra, vapram siirdus jällegi metsa sääski toitma. Ise jäin üksi lõket valvama ja elus hoidma. Kuni poole ühe paiku öösel märkasin eemalt lähenevat autot. Mõne aja pärast jõudsid autoga saabunud kaks noort mäe otsa, juba eemalt hõigates: „Tere maausulised!“ Keerasin selle peale tahtmatult ringi- äkki olid viimati nimetatud salaja minu selja taha hiilinud. Polnud seal kedagi, ainul mina istusin.

Lõkke äärde jõudnud, selgitasid noored, et tulid lõkkega pööripäeva tähistama. Neil oli siiralt hea meel, et lõke juba põles. Lisasid vaid kaasa võetud puud ja peagi põles uhke ühine lõke, soojendades meie kõikide südameid. Sellest kujunes üks äärmiselt mõnus vestlus täiesti võõraste vahel. Lõkkel on lahe komme inimesi liita ja ühendada.

Ühel hetkel esitati ootamatu küsimus- kas ma olen selle kamba vaimne juht. Esimese hooga ajas see naerma ja tekitas hämmeldustki. Kui nad aga nii arvasid, küllap seal oma tõetera oli. Nii see jutt veeres, kuni nooredki lahkusid, ja jäin üksi öösse. Minu jaoks oli see üks mõnusamaid öiseid istumisi, kuulates vaikust kõnelemas ja lõket praksumas. Lõpuks saabus ka väsimus, kuid mingi jõud hoidis mind üleval. Tahtsin hommikul ärkajatele ja saabujatele lõkke elus hoida.

Värske hommik

Hommikul viie paiku saabusidki esimesed ning päev võttis vaikselt tuure. Tekkisid uued jutud ja teemad, mis hakkasid lahti kerima. Saabus ka mees metsast, käes uhke Visiooniotsingu sau, tuues mõnusa rahu endaga.

Nii me seal istusime ja muljetasime, kuni oli aeg hommikusöögi käes. Poolteist ööpäeva paastu oli teinud oma töö- tagasihoidlik söök maitses jumalikult. Lihtsad puhtad söögid tundusid sel hetkel kuningliku hõrgutisena, täites keha ja tehes kõhule pai.

Lõpuring

Visioonirännakut lõpetades tundsin tõelist rõõmu südames. Ütlesin ka teistele välja, et see oli nii äge, et tahaks kohe uuesti teha. Etteruttavalt võib öelda, et mõni päev hiljem tõi lahe kokkusattumus kutse järgmiste Visiooniotsingut toetama tulla. Seekord neljapäevast ja Eestimaa teise otsa, Hundiallikale. See on aga väärt eraldi lugu.

Mida osalejad kogesid?

Kogu eelnev jutt oli vaid asja väline pool. Mis toimub inimeste sees ja annab Visioonirännakule tema tähenduse?

“Ma olen täna olnud täitsa omas maailmas ja kõik rännakukaaslased on kogu aeg justkui veel minuga.

Kogu see aeg ma vist puhusin hinges lõkkele tänutunnet, sest mingil hetkel täna sain ma aru, et maailm ei vajagi väga palju midagi muud. See oli mul ilmselgelt meelest läinud, kui vabastava tunde see tekitab. Kõik muutub kirkamaks. Ma soovin väga, et sa jaksaksid ja tahaksid inimesi enda ümber ikka koguda ja neid oma elurada kogu hinge, südame ja meelte ja tarkusega üle vaatama ja uurima panna. Suur-suur aitäh, et olemas oled!“

Siiri Kirikal, 21.06.20

Pikemalt saad tema muljetest lugeda siit.


“Olin sellel nädalavahetusel teinud justkui nii vähe, aga kogenud nii palju. Sain juurde meelerahu, inspiratsiooni ja väge. Nautisin looduse jõudu ja loomulikku olemist. Tunnetasin, mis on päriselt oluline. Mõtted, mis visioonirännakul minuni jõudsid, sütitavad siiani. Olen tänulik.”

Aino-Silvia Tali, 26.07.20.

Pikemalt saad tema muljetest lugeda siit.


Lõpetuseks

Soovingi kõikidele mõnusaid kulgemisi, nii looduses kui tavaelus, just endale sobivas rütmis ja moel!

Millal järgmine toimub?

2020 sügisene Visioonorännak toimub 04.09-06.09.20.

Täpsemalt saad selle kohta siit lugeda.

Kui hing ihkab vabaks

“Kui tihti me lubame endal lihtsalt olla? Nii, et telekas või muusika ei mängi, midagi tegema ei pea ja kuhugi kiirustada ei ole vaja. Kuigi kodukontorist töötamine on kohati päris mõnus ja produktiivne, tundsin mingi hetk, et olen väsinud. Väsinud videokõnedest, veebi-seminaridest, virtuaalsest suhtlusest ja kiiretest ent üksluisevõitu päevadest. Hing ihkas vabaks – metsa matkama, rabajärve ujuma ja lõkke praksumist kuulama. Kui Ain mind nädalavahetuseks visioonirännakule kutsus, olin pikemalt mõtlemata nõus.

Planeerisime rännaku suvise pööripäeva nädalavahetusele. Kui kihvt on veeta metsas suve kõige valgem öö! Reede pärastlõunal Tallinnas rongi peale kiirustades ja veel teelgi tööalaseid telefonikõnesid tehes ei osanud päris täpselt aimata, mis mind ees ootab. Enne hiiemäele jõudmist lülitasin telefonil kõik teavitused välja. Kui eemale, siis ikka üleni.

Saabumine

Esimene õhtu tervitas meid tiheda vihmasabina ja sääsehordidega. Jõudsin juba mõttes endalt küsida, milleks seda kõike nüüd vaja oli. Oleksin ju võinud ka kuivas ja soojas linnakorteris niisama puhata. Õnneks on loodusel imeline võime hinge kosutada. Õhtune jalutuskäik suvises vihmalõhnalises metsas ja peale sadu lõkke ääres istumine rahustasid meeli. Hea oli olla.

Õppisin, et see on vana indiaanlaste komme minna mitmeks päevaks ja ööks loodusesse erinevatele küsimustele vastuseid otsima. Aini soovitusel kirjutasin kaasavõetud märkmikusse “lahtised mõtted peast ära” ja sõnastasin küsimused, mille järgmisel päeval rännakule kaasa võtan. Enne telgis kerra keeramist leppisime rännakukaaslastega kokku, et järgmisel päeval matkame Aini järel kambakesi koos, aga täielikus vaikuses (ja ilma söömata). Anname iseendale ja üksteisele aega, ruumi ja vaikust.

Rännak algab

Laupäeva hommikul ärkasime igaüks omal ajal, jõime lõkkel keedetud teed, pakkisime telgid kokku ja asusime teele. Tuleb tunnistada, et esialgu tundus üsna kummaline matkata neljakesi tundmatus metsas, niitudel ja rabades ilma sõnagi vahetamata. Samas oli kuidagi vabastav mitte midagi kontrollida, vaid lihtsalt olla, järgneda matkajuhile ja nautida loodust. Selline vaikuses kulgemine annab võimaluse jälgida tavapärasest tähelepanelikumalt, mis meie ümber ja sees toimub. Visioonirännakul otsitakse loodsest “märke”, aga mulle tundub, et need vastused tulevad tegelikult meie enda seest, kui vaid küsida ja päriselt kuulata. Looduses kulgemine annab võimaluse ilma taustamüra ja väliste segajateta mõtestada sügavamalt lahti teemasid, mis kuskil meie sees pulbitsevad. See on justkui intensiivne sisekaemus, milleks tavaelus aega, ruumi ja valmidust niisama ei teki. Kui pärastlõunal peale pikka matka karastavasse rabajärve hüppasime, tundsin, et olen rohkem kohal. Rohkem elus.

Õhtul laagripaigas tegime lõkke jälle üles, keetsime kuusevõrseteed ja lõpetasime vaikusekokkuleppe. Jagasime päevaseid emotsioone, aga polnudki vajadust palju rääkida. Kõik me vist olime tulnud rännakule, et vähem teha ja rääkida ning rohkem olla ja tunda.

Kuigi uni oli lühike (magasin sel ööl magamiskotiga lageda taeva all ja tegelikult hakkas mingi hetk kastemärja maa peal väga külm), oli hommikul tõeliselt hea ja kerge olla. Võtsime rännaku kokku indiaanitrummi madalate helivibratsioonide saatel. Tänasime universumi ja üksteist selle võimsa kogemuse eest. Ja kui hästi maitsesid peale paastu hommikusöögiks söödud õun, pähklid ja kodus küpsetatud leib! Tõeline pidusöök.

Tagasitee

Peale kahte ööpäeva metsas kulgemist oli Tallinasse tagasisõit pisut kummaline. Kuidagi ebaloomulik ja võõras tundus see linnakeskkond. Õnneks oli pühapäev ja ei pidanud kohe kuhugi kiirustama. Visioonirännakust soovitatakse “välja tulla” aeglaselt – ennast mitte tagant sundides, lastes kehal ja meelel veel puhata ja uue reaalsusega kohaneda. Olin sellel nädalavahetusel teinud justkui nii vähe, aga kogenud nii palju. Sain juurde meelerahu, inspiratsiooni ja väge. Nautisin looduse jõudu ja loomulikku olemist. Tunnetasin, mis on päriselt oluline. Mõtted, mis visioonirännakul minuni jõudsid, sütitavad siiani. Olen tänulik.”

Aino-Silvia Tali, 26.07.20

Tahan ka!

Kui tahad ka ise osa saada, siis 2020 sügisene Visioonirännak toimub 04.09-06.09. Täpsema info leiad siit.

Kuidas keha ja meel kergemaks muutusid

Visioonirännak- mis toimub ja kuidas see mõjuda võib?

Siiri Kirikal, üks osalejatest, jagas lahkelt enda muljeid ja mõtteid 2020 suvise pööripäeva Visioonirännakust. Just nii nagu need tekkisid.

Visioonirännaku viimase päeva õhtul

„Ma olen täna olnud täitsa omas maailmas ja kõik rännakukaaslased on kogu aeg justkui veel minuga.

Kogu see aeg ma vist puhusin hinges lõkkele tänutunnet, sest mingil hetkel täna sain ma aru, et maailm ei vajagi väga palju midagi muud. See oli mul ilmselgelt meelest läinud, kui vabastava tunde see tekitab. Kõik muutub kirkamaks. Ma soovin väga, et sa jaksaksid ja tahaksid inimesi enda ümber ikka koguda ja neid oma elurada kogu hinge, südame ja meelte ja tarkusega üle vaatama ja uurima panna. Suur-suur aitäh, et olemas oled!“

5 päeva hiljem

„Visioonirännaku pildis olen terve see nädal kõndinud. Veidi nagu une ja reaalsuse vahel. Ja iga päev settib sealt igasuguseid asju veel tänaseni välja.

Mind aitas väga sinu väljaöeldud lause minu enda tõlgendusse panduna, et reaalsuse julmuste ja tagant kiirustamiste eest tulebki minna „küla servale“. Alateadlikult olen seda püüdnud kogu aeg teha, aga nüüd tõid sa selle nii selgelt välja – otse minu kahe silma vahele. Kui seda aega endale ei võta, hakkavadki jamad peale.

Pusin mõttega, mis asju on vaja seletada ja mida mitte. Kellele on vaja, kellele mitte. Maailm on ses mõttes ülihuvitav.

Füüsiliselt mõjus rännak lihtsalt suurepäraselt. Väsinud küll, aga rabamatk paljajalu – sellele ei ole minu silmis hetkel vastast. Jalad surisesid pärast nii mõnusalt ja nagu Andres  ütles: „Nüüd tunduvad need palju kergemad.“

Tegelikult on kogu keha ja meel kergem, et mistahes kaalus eluküsimusi taas lahti pusida“

6 päeva hiljem

Visioonirännak on täiesti omaette loodud olukord, kus igapäevaelu kära taandub, vajub ja valgub. Metsade vahele ja mägede taha. Siis saame me seista silmitsi oma hingega, mis on kõige ehtsam reaalsus ise. Sealt sa siis vaatad praegust ja edasist ja sedagi, et ainult see loeb, mida sa ise kogenud oled. Ainult sellest tekib mingi vaimne essents, mis sind edasi kannab.

See mõte tuli mul ühest Eckhart Tolle Instagrami postitusest, kus defineeriti ära religioossus ja vaimsus ja nendeta ju hing ikkagi läbi ei saa.

„Kui religioossus on kultuurina üles ehitatud teiste kogemus , siis vaimsus on kõik see, mida sa ise oled kogenud.“

Ja mis puutub vaimseks juhiks olemisse, siis sa juba oled seda! Usu mind. Ma ärkasin öösel üles, kui noored seal istusid. Ega ma mitte ühtegi sõna ei kuulnud, sest olite liiga kaugel ja tuul sahistas puudes üsna valjult, aga mitte see pole tähtis. Vaid see vaatepilt! Sa olid just hõõguvale lõkkele puid juurde tõstnud, sest leegid praksusid veidi kõrgemalt, ja noored seletasid seal miskit üsna energiliselt, kord tasasemalt, kord veidi valjemalt … ja sina istusid liikumatult, tekk õlgadel, lihtsalt kuulasid kogu oma olemusega, vahepeal natuke noogutasid ja vahepeal lisasid nende jutule midagi lühidalt juurde. Sa lõid oma olemasoluga ka nendele olukorra, mis neid ju ligi tõmbas! See oli väga ilus!

Hommikul, kui ärkasin, oli pilt enam-vähem sama. Vahepeal oli valgeks läinud ja lihtsalt inimesed olid vahetunud. Kuidas sa seal terve öö olla suutsid … sellele ma ei suuda isegi et mitte mõelda.

Need rännakud ja see trumm on sinu teemad!

(ma uurisin vahepeal trummi mõju kohta ka …. See minu tunne, mida kehas tajusin, oli puhas stressist vabanemine. Keha hakkas ise ennast ravitsema….! Aitäh sulle! Nende helide ja minutite kohta mul sõnad puuduvad lihtsalt….)

8 päeva hiljem

Kui oled elus üksjagu matkanud, maailmas ringi reisinud ja sind on ümbritsenud tohutul hulgal töiseid inimsuhteid, pole midagi imestada, et ühel või teisel moel igatsed aeg-ajalt looduse rüppe. Kes läheb seeni korjama, kes kipub mägedesse, kes puhastub merelainete kohinas.

Ühel vaimse väsimuse hetkel juhtus minu teele tulema midagi uut – visioonirännak. Facebook’i sõnumit nähes liigutas minus miski, mis tuletas meelde, kui vajalik on iseendaga vahepeal silmitsi seista.

Loomulikult oli mul selliseks mitme päeva matkaks ja lahtise taeva all ööbimiseks vajalik varustus sisuliselt olematu. Olgu muuga, kuidas on, aga mugavate matkajalanõudeta rändama minna ikka ei saa küll. Spetsiaalsesse poodi sisenedes ei osanud ma udupeenest valikust sobivaid muidugi üles leida. Ees oli oodata nii vihma kui päikest, osa rajast pidi hakkama kulgema ka rabas. Tahtsin midagi kerget, mis jalgu ei väsitaks. Kõige muu osas olin üsna nõutu. Kas võtta midagi madalat või vastupidi –kõrgema sääreosaga? Müüjale ma enam-vähem nii ka ütlesin, et mis tingimused mind ees ootavad. Ja tema, ilma midagi minu VISIOONIrännaku plaanidest teadmata, lausub lihtsalt möödaminnes ühtedele eriti mugavatele jalavarjudele viidates: „Kuulge, võtke need. Siin üks inimene käis just PALVErännakule jalanõusid otsimas ja ostis ka need.“

Sellised veidrad kokkulangevused võtavad mind alati tummaks. Neis on sageli midagi ende taolist …

Ühelt poolt on visioonirännak matk loodusesse, nagu iga teine taoline, ja samas ei ole see seda üldse. Matk on füüsiliselt väsitav, kuigi miskit muud ei ole vaja teha, kui kulgeda ja tajuda, astuda rännakuteel eeskäija jalajälgedesse ning usaldada end rännakujuhi ja –kaaslaste kätte.

Pärast 24 tunnist suhtlemisvaikuses olemist, hõõguva lõkkesöe vaatamist, mürakate hiiepuude kohina kuulamist ja rännakukaaslaste seletusi hetkedes kogetu kohta, hakkab pealispindne müra ja rämps taanduma. Just siis saame me seista silmitsi oma hingega, mis on kõige ehtsam reaalsus ise. Sealt sa siis vaatad praegust ja edasist ja sedagi, et ainult see loeb, mida sa ise kogenud oled. Ainult sellest tekib mingi vaimne essents, mis sind edasi kannab.

Kodus, pärast taastumist ja välja magamist on sisemine tundlikkus muutunud erksamaks ja vastuvõtlikumaks. Kõik tundus olevat muutunud. Ümbrus pakkus igatmoodi uusi lahendusi.

Vaimselt rasked umbsõlmed ei andnud muidugi nii lihtsasti järele. Need hakkasid lahti hargnema palju hiljem ja tasasemalt ja nende hulgas oli ka selliseid, millele ma mõelda ei ole osanud või lihtsalt julgenud. Aga ma püüdsin hoida neid hellalt mälupildis, veeretada neid peos nagu kuumi kartuleid. Tavaellu kohe mitte sukelduda ..

Püüdlen mitu päeva selle poole, nagu Ain soovitas, et ma lihtsalt vaatlen neid … Ja veidral kombel saabuvad ka vastused. Kui unenäod ja mõttematkad hoidsid teemasid nö üleval, siis vastuseid aitasid minuni tuua kellegi teise elushinge sõnad või teod. Kogu nipp on lihtsalt märkamises. Vaimne rännak ei tähendagi ju muud kui enda elus kogetu paremat tajumist. See tundub ju nii lihtne, aga see pole seda mitte.

Umbes nädal pärast rännakut kirjutan päevikusse meeldetuletuse: „Endale olulistes asjades lase mõtetel ja tunnetel ja tajudel laagerduda. Las nad voolavad ja valguvad. Loo olukordi, kus need saaks voolata ja valguda. Oma teadliku osaga püüa samal ajal mistahes vaimseid välgatusi erksalt tähele panna. Korja neid nagu kauneid lilli, mida tahaksid herbaariumiks köita. Ühel hetkel tekib sind vaevanud probleemist tervikpilt. Siis ei ole ka vastus enam kaugel.“

Selline talletatud vaimne kogemus on mind aidanud, kui on vaja mõista teisi inimesi või avada end seal, kus see muidu oleks mulle väga raske või keeruline.

Ma tahan südamest tänada meie rännaku juhti Aini ja kõiki teisi häid kaasrännakulisi, sest mitte ükski pill ei mängi end ise. Ka oma sisemaailmas kondamiseks vajame me vahel teisi, et olla üksteisele peegliteks.”

Siiri Kirikal

Tahan ka!

Kui tahad ise ka Visioonirännakust osa saada, siis 2020 sügisene Visioonirännak toimub 04.09-06.09. Täpsema info leiad siit.

Tagasi juurte juurde

Kriisi alguses hõiskasin suureliselt-  nüüd on lahe aeg, saab rahulikult võtta ja oluliste asjadega tegeleda. Tegelikkuses avastasin 5 nädalat hiljem, et olen täiesti läbi kärsanud. Olin väsinud ja närviline, meelerahu puhver oli pea täielikult otsa saanud. Isegi väikesed asjad ajasid närvi, vahel näitasin seda ka välja ja hiljem tundsin piinlikkust. Ühel hetkel küsis isegi naine, kes on üks äärmiselt kannatlik inimene, et mis asja ma niimoodi rabelen.

Kõrini veebi ilmast

Päevad olid täidetud erinevate telefonivestluste, veebi koosolekute ja veebinaridega. Osaliselt vist ka selleks, et tunda end vajalikuna ja täita päevad enda arust olulisega. Samas muutus hing aina rahutumaks, tundes puudust päris asjadest. Päris puudutustest, päris kohtumistest, päris loodusest. Tegin küll lühemaid retki loodusesse, kuid see oli vaid ajutine kerge leevendus. Umbes nagu plaastri panemine terveks ravimata haigusele.

Nii märkasingi, et vajan täielikku väljalülitust oma (mure)mõtetest. Kuni ühel õhtul hakkasin tuttava soovitusel lugema raamatut „Kolm meest paadis, koerast rääkimata.“ Mind tabas rõõmus äratundmine – midagi ei ole muutunud, 130 aastat tagasi olid inimesed samasugused. Raamatu tegelased jõudsid äratundmiseni, et on ületöötanud ja vajavad puhkust. Selle peale otsustasid nad minna kaheks nädalaks paadimatkale. Sain aru, et ka mul on vaja loodusesse, mitmeks päevaks kõigest eemale, päris metsa. Nii hakkaski mõte idanema ja hinge hiilis rõõmus ootusärevus.

Plaanisin minna üksi ning jätta tsivilisatsioon ja inimesed täiesti maha. Kuid ühe vestluse käigus mainisin poolkogemata heale tuttavale oma ideed. Tema haaras sellest innukalt kinni, öeldes, et tahab kaasa tulla. Saavutasime siiski kompromissi- mina lähen ees ja tema tuleb päev hiljem järgi.

Kohal!

Pühapäeva pealelõunaks olin valmis – kiiremad tööasjad ära orgunnitud, matkakola koos ja meel rõõmus. Ise veel mõtlesin, kuhu ma ikkagi lähen ja oma telgi püsti panen. Meeles mõlkusid Paluküla ja Kõnnumaa metsad. Hirmsasti oleks tahtnud oma telgi panna Paluküla mäe otsa, kuid tundsin, et see justnagu ei sobi. Telgi jaoks parem variant aga ei kõnetanud mind.

Probleem lahenes iseenesest. Palukülla jõudes avastasin, et olin telgi kenasti koju ukse kõrvale jätnud. Mind ajas see isegi naerma – nii lihtsalt minu telgi püstitamise mure laheneski. Võtsin siis oma väikse seljakoti ja läksin luurele, ronides peagi Paluküla mäe otsa. Seal valitsesid inimhäälte puudus, tuule müha puulatvades ja rõõmus linnulaul. Kõik see ning ümbrusele avanev vaade köitsid mind momentaalselt. Sain aru, et siia ma jään, vähemalt selleks ööks.

Kuna ärevus oli veel sees, toimetasin ringi, varusin lõkke jaoks metsakuiva ning jäin lõpuks teed juues ringi vaatama. Kaasa võetud pinge kääris kergelt edasi, laskmata mul niisama olla. Samas – teha ei olnud midagi ja kiiret polnud kuskile. Targemat teha oskamata võtsin ennist mainitud raamatu ette, nautides seal olevat öö kirjeldust. Tundsin, kuidas sama peagi mindki ees ootab:

Ja siiski annab öö meile lohutust ja jõudu. Meie väikesed mured kahvatuvad tema kõrval ja poevad häbiga peitu. Päevad on täis hoolt ja askeldusi, meie südametes valitsevad kurjad ja kibedad mõtted, ja maailm on tundunud meile julmana ja ülekohtusena. Ja siis tuleb Öö nagu tõeline armastav ema, asetab õrnalt käe meie hõõguvale otsaesisele, pöörab meie äranutetud näo enda poole ja naeratab- ja kuigi ta vaikib, on meile selge, mida ta öelda tahab, ning me peidame õhetava palge tema rüppe, ja valu ongi möödas.

„Kolm meest paadis, koerast rääkimata“, Jerome K Jerome

Tundsin, kuidas meel muutus rahulikuks, õues oli mõnusalt hämar ja käes aeg lõke süüdata. Tassisin ka oma magamiskoti ja madratsi mäe otsa ning süütasin lõkke, selle kõrvale istuma maandudes. Aja möödudes tajusin iga keharakuga, kuidas vaikus ja rahu vaikselt minusse imbuvad. Meenus Fred Jüssi jutt – noorena sõitis ta ööseks loodusesse lõket tegema, kui end kehvasti tundis. Mõtlesin, miks ma seda juba varem ei teinud, kuid peagi lahkus seegi mõte.

Paluküla lõke

Kui ma muidu olen varase uinumisega, siis sel õhtul istusin pikalt, kuni kustusid viimasedki rondid lõkkes, jäädes vaid kergelt hõõgvele. Olin just põhku keeramas, kui õrn tuulepuhang need uuesti kergelt põlema puhus. Lõin magamisele käele ja istusin edasi, kuni söed olid kustunud ja linnud vaikinud.

Magamiskotti lahti rullides kirusin end vaikselt, et ei olnud magamisaset valges valmis pannud. Pimedas magamiskoti luku kokku saamine oli korralik näpuharjutus. Alles taskulambi valgel sain sellega hakkama. Lõpuks rahulikult magamiskotis pikutades jäin taevast silmitsema. Siin-seal paistsid üksikud tähed ja vaikus ise hõljus kõige kohal ringi. Kehal oli veidi jahe, kuid rõõmus rahu hiilis ligi ja täitis südame rõõmsa ootusega järgmise päeva ees.

Särav hommik

Öösel ärkasin paar korda jaheda peale ning nautisin luksuslikku vaadet öötaevale. Hommikul nelja paiku hakkasid esimesed linnud vaikselt laulma, poole viie paiku lisandusid innukamad lauljad.

Ühel hetkel tõusis päike üle puulatvade ja hakkas kergelt soojendama. Sain aru, et on aeg tõusta. Magamiskotist välja piiludes märkasin, kuidas minu kõrval olev seljakott oli härmas, nii nagu ka magamiskott. Samas oli hingematvalt mõnus ja värske see olemine, mis mind valdas.

Tegin mõnusad hommikurituaalid, jõin veidi sooja teed ja molutasin veidi niisama, enne kui otsustasin minna ümbrust uurima. Seni olin käinud valdavalt Paluküla ja Loosasalu vahelistel aladel. Romet Vaino soovitusel pöörasin seekord pilgu Keava raba poole.

Kõnnumaale

Peagi seisin minu jaoks tundmatu metsa serval, tundes puhast rõõmu ees ootavast seiklusest. Tundmatusse minnes on alati mingi mõnus ootusärevus sees. Vahel ka väike hirmunoot, kuid elevus kaalub selle üle. Silme ees avanes väärikas madal männimets märjemal pinnasel, vaheldumas suuremate puudesaludega kõrgematel aladel. Kohe metsa serval märkasin suurt mändi, mis eristus selgelt teistest.

Tavaliselt on männid ühe sirge tüvega üles välja, vaid mõned üksikud on mitmeharulised. Minu ees kõrguv puu hargnes 3-4 meetri kõrgusel kaheks jämedaks haruks, et siis veel kõrgemal omakorda hargneda. Tundsin selle puuga koheselt hingesugulust.

Viimased aastad olen kimpus olnud enda tegevuse üheselt määratlemisega. Öeldakse ju, et keskendu ühele asjale, vaid nii saad edukaks. Minul on neid harusid aga mitu. Esimene hargnemine tuleb enda maise ja vaimse olemuse ning tegevuse lahknemise kohal. Või siis vähemalt näilise hargnevuse kohal – tegelikult need harud ju toetavad üksteist ja toetuvad samal tüvele, minu tegelikule olemusele.

Nii ma seal seda puud imetlesin ja mõtteid mõlgutasin, enne kui edasi läksin. Kulgesin mõnusasti puutumata looduses, tundes imetlust metsas valitseva vaikuse ja rahu üle. Aegajalt jooksid ristus tee väikeste loomaradadeg, mina aga jätkasin otse läbi metsa, Keava raba suunas. Kuni lõpuks leidsin kutsuva raja, keerasin sellele ja lonkisin mõnusasti edasi. Mõne aja pärast sättisin end päikese kätte puhkama, toetudes maha kukkunud kuuse najale.

Kogu mind viimastel nädalatel täitnud kiire oli kuskile kadunud. Oli aega niisama lösutada, metsa imetleda ja puude latvades lustivat tuult kuulatada.

Mäel

Lõunaks sättisin end Paluküla mäele tagasi – selleks ajaks pidi hea tuttav järgi tulema. Õnneks ta viibis ja sain teha mõnusa oleskelu päikese käes pikutades. Tabasin end mõttelt, et viimane selline molutamine oli umbes aasta tagasi. Ka siis ei olnud kuskile kiiret ja ei pidanud midagi tegema. Praegu olime ainult mina, päike ja Paluküla mägi, linnud ümberringi laulmas ja puud tuulega kaasa kohisemas. Tajusin südamesse tulvavat tänutunnet kõige olemasoleva eest.

Mõne aja pärast saabus tuttav, istusime veidi niisama ning siirdusime uuele metsaringile, nüüd juba kaugemale minnes. Õnneks oli tegu mõistliku mehega – saime enamasti vaikides käia, hoides nii füüsilist kui sotsiaalset distantsi. Õhtu eel jõudsime Keava raba servale, tehes seal jala sirutamise pausi.

„Ma jätan tavaliselt sellised kohad ja siin valitseva rahu meelde“ sõnas kaaslane, kui olime rabaservas mõne aja istunud. „Seda pilti on hea meelde tuletada, kui olen linnas ja elu liiga närviliseks läheb,“ lisas ta minu küsiva pilgu peale. Mõtlesin, miks ma ise selle peale pole tulnud ning panin idee tallele, lastes ümbruses hõljuval rahul endasse koguneda.

Kuskilt kerkis üles mõte – puud on nagu heatahtlikud tunnistajad, kes kogu meie sekeldamist rahulikult pealt vaatavad. Kui me vaid taipaks neilt küsida ja vastuse ära oodata, saaksime ka vajalikud vastused enda küsimustele. Tavaliselt on meil selleks aga liiga kiire, et looduselt nõu küsida.

Tagasi mäel

Õhtuks olime tagasi mäe otsa. Kaaslane pani oma telgi püsti, kutsudes mindki telki. Arvasin, et öine tähistaevas on liiga suur luksus, et see telgi mugavuse nimel ohverdada. Nii sättisingi enda magamisaseme uuesti otse taeva alla ja läksin meile teed keetma.

Magamisase Palukülas

Ülejäänud õhtu oli tõeliselt mõnusas kulgemises. Lasime oma mõtetel rännata ja rääkisime asjadest, mis südamel ja meelel. Eelmise õhtu vaikus täiendas suurepäraselt selle õhtu mõtterännakuid. Tundsin, kuidas hing puhastus ja süda täitus rõõmuga. Lõkke ääres istudes juhtub mingi maagia – inimesed avanevad ja jagavad, mis on tõeliselt oluline. See juhtub kuidagi iseenesest mõistetavalt. Küllap on see meil geenides ajast, kui küttide ja korilastena ringi liikusime ning õhtuti lõkke ääres päevamuljeid jagasime.

Õhtust sai lõpuks öö ja väsimus võttis võimust. Pugesime vaikselt põhku, kuid rõõm päikeselisest päevast ning õhtustest vestlustest tuhises endiselt minus ringi, laskmata uinuda. Ei jäänudki muud, kui vaikuses tähistaevast imetleda. Sel õhtul oli taevas tähtedega üle külvatud, täites mind imetlusega elu ilu ja lõpmatuse üle.

Kisub viluks

Öösel läks külmaks. Isegi nii külmaks, et enne nelja ärgates kirusin end ja mõtlesin, oli mul nüüd seda vaja. Soovisin südamest, et hommik saabuks kiiremini. Ei tulnud ta minu soovimise peale midagi kiiremini. Tiksusin vahelduva eduga une ja ärkveloleku piiril, kuni lõpuks uuesti uinusin.

Hommikul oli hoopis teine pilt – taevas oli pilves ja tuul tuhises ringi. Magamiskott tundus nii ahvatlevana, et ei tahtnud sellest kuidagi lahkuda. Viimaks ajas kell siiski üles ajas – meil mõlemal olid sel päeval muud asjatoimetused ees. Sättisimegi asjad rahulikult kokku ja tegime lõpetuseks mäe otsas uhke trummirännaku.

Tagasi kodus

Koju sõites nurrus uskumatult mõnus tunne südames. Veel suurem oli rõõm sooja koju jõudmisest ning mõnusast hommikusöögist. Möödunud päevad läksid kerge paastu tähe all, seetõttu maitses toit imeliselt hästi. Aknast välja vaadates tabasin end heameelt tundmas- õues oli vihma sadama hakanud,  saime napilt kuiva nahaga koju.

Hea tuttav ütles pärast, et tema sai sellest käigust hea energialaksu, mille pealt mitu päeva edasi toimetada.

Minus endas aga tekkis mõnus tühi ruum, kus sain aru, mis on minu jaoks tõeliselt oluline. Looduses viibimine, nii üksi kui koos teiste ägedate inimestega. Sügavad vestlused ja rõõmude ning murede jagamised. Ühenduse loomine oma parema mina, Looduse ning Suure Vaimuga, nii nagu indiaanlased teda kutsuvad. Selle lõputu heatahtliku jõuga, kes meile vaikses öös vastu vaatab ja on alati nõus vastama, kui me vaid küsime. Olgu siis läbi intuitiivsete taipamiste, loodusmärkide või teiste eluteele sattunud inimeste suu läbi.

Tagantjärgi meenutades ei oskagi muud, kui vaid tunda vaid tänulikkust, et elame sedavõrd lahedas kohas. Puutumata loodus ja mets on enamusel meist poole tunni kaugusel.

Lõpetuseks – kui loetu puudutas sind, anna endast mulle märku. Ehk saame koos rännata või saan muul moel sinu teekonnal toeks olla.

Mõnusaid rändamisi, nii looduses kui vaimuilmas!

Ain Mihkelson

2019 lemmikrännakud

Aasta on peaaegu läbi ja on hea aeg korraks tempo maha võtta, midagi head lugeda ja välja tuulutama minna. Alt leiad kolm mind möödunud aastal enim mõjutanud raamatut meelerännakuteks ning kolm matkarada looduses kulgemiseks.

Enim puudutanud raamatud

TED – kõnelemise kunst : avaliku esinemise põhitõed“- palju praktilisi näpunäiteid ja lugusid Ted Talks’i näidete varal sellest, kuidas teha meeldejäävaid ja köitvaid kõnesid. Eriti hea on, kui saad kohe lugemise järel järgi proovida. Mind ennast viis see raamat Väärikate Ülikooli esinema õnne teemadel- väikese jutukese leiad siit.

Spirituaalne intelligentsus“- loob hea raamistiku muidu nii suurele ja laialivalguvale teemale. Mulle meeldis, kuidas see kirjeldab spirituaalsuse võimekuse arendamist igapäeva elus- nii tööl, iseendaga kui lähedastega suhetes. Kui emotsionaalne intelligentsus on sinu jaoks juba tuttav mõiste ja tahaks sealt edasi minna, on see hea raamat. Pikemalt saad lugeda sel teemal siit.

Jumalaid hämmastades“- üks mind sügavamalt puudutanud raamatuid möödunud aastast, mis toimib täiesti teisel müstlisel tasandil. Kindlasti mitte ei ole see raamat igaühele. Sobilik eelkõige neile, kellele meeldib elu sügavamaid allhoovusi tajuda ja otsida. Ei oskagi võrrelda ühegi teise raamatuga, niivõrd omanäolise raamatuga on tegu.

Matkarajad looduses

1) Jussi matkarada Kõrvemaal- üks minu lemmikud. Hästi vaheldusrikas ja huvitava maastikuga rada. Endale meeldib rada pikendada nii, et alustan Venemäelt, sealt liigun Jussi matkarajale ja edasi Paukjärve vaatetornini ning siis tagasi. Kena päevapikkune matk, sobib igasse aastaaega.

Jalase raba detsembris

2) Seiklushimulisematele- Jalase matkarada– Lipstu nõmm. Järveni viib laudtee, sealt saad ise üle raba minna Lipstu nõmmele, mis on üks iseäralik koht. Ametlikku rada nõmmele ei vii, GoogleMaps või/ja kaart ja kompass aitavad tee leida. Aega kulub 3-4h rahuliku tempoga liikudes ja nõmmel pausi pidades.

Kui minna ainult Jalase järveni, sobib ka väikeste lastega käimiseks ja kulub kuni kaks tundi sõltuvalt pauside pikkusest.

3) Loosalu matkarada– olen seal juba paarkümmend aastat käinud. Kui minna mööda laudteed Loosalu järveni (Eesti suurim rabajärv), saab rahulikus tempos liikudes mõne tunniga hakkama. Paluküla mäe peale minnes mõnus päevane matkamine- edasi-tagasi 15-16km. Kui ainult järveni minna, sobib ka kooliealistele lastele, kes vähegi liikuda jaksavad.

Mõnusaid rännakuid nii siin kui sealpool mõttejooni!

Ain Mihkelson

Kõnnumaal Pikema sõpruse päeval targemaks?

„Sõitsid saanid, sõitsid reed

jooksid hundid mööda teed“

Millegipärast tekkisid sellised read, kui mõtlen tagasi Kõnnumaal toimunud „Pikema sõpruse päevale“. Mõte päevast hakkas idanema juba septembris, kui seda üleskutset kuulsin. Mulle selle eesmärk väga meeldis- olla parem isa, mees, sõber ja elada pikemat ning tervemat elu. Nii saigi kamp mehi kokku aetud ja loodusesse mindud.

Meie päeval oli veel lisaks kaks alameesmärki:

  • Lasta loodusel pea (töö)mõtetest puhastada ja keha uue energiaga laadida.
  • Vaadata, mida loodus peegeldab meie praeguste sihtide ja tee kohta. Kas käime veel õiget teed ja liigume õiges suunas või oleme enda õigelt rajalt kõrvale kaldunud? Või avaneb ehk mõni sootuks uus tahk praeguse tee kohta?

Esimese eesmärgiga on lihtne- loodus on alati kohal ja toetamas. Eriti kui saad teha mõned harjutused, mis toovad päriselt kohale, ka vaimu ja mõtted.

Teine eesmärk- peegelduste vaatamine, oli mõneti keerulisem ja seetõttu palju põnevam.

Päeva jooksul noppisime kamba peale üles  järgmised mõttepärlid:

  • Peatu– ainult nii on võimalik näha, kuhu oma elus oled jõudnud ja kas sihid, mille nimel töötad, on endiselt veel sinu sihid ja hetkel olulised. Kes on rabas liikunud, see teab, et liikumise ajal vaatad ainult otse nina ette, otsides sobivaid mättaid, millele astuda. Kui tahad aga kaugemale vaadata, pead seisatama ja sihi uuesti õigeks seadma.
  • Alati ei saa otse sihile– teele võivad ette jääda laukad, jõed, kraavid jmt. Kui looduses võtad seda rahulikult ja lähed takistustest rõõmsal meelel ringi, siis (äri)elus kipun stressi minema, kui otse kohale ei jõua. Selle asemel võiks ju ka tavaelus rahulikumalt võtta, kui asjad ei lähe plaanipäraselt.
  • Iga päev peaks 20min looduses viibima– see lõõgastab ja laeb hea energiaga. Kui su päevakava on aga nii tihe, et 20min ei jõua, siis peaksid 2 tunniks minema. See kõlas minu jaoks üsna provokatiivselt, kuid selles on sügavam tõetera peidus. Nii võid ehk leida ka moodused, kuidas enda elu uuesti tasakaalu ja aega juurde saada.
  • Kasuta teadlikult kõiki oma meeli– nägemist, kuulmist, haistmist, maitsmist, kehatunnetust ja ka kuuendat meelt. Nii saad palju rohkem infot endast ja ümbrusest ning suudad seeläbi teha paremaid otsuseid. Rääkimata siis käsiloleva tegevuse nautimisest. Söömise näide- kui pöörad tähelepanu toidu värvile ja vormile, naudid aroome, tunnetad keelel söögi maitset ja tekstuuri ning tajud, mis aistingud sinu kehas tekivad söömise ajal, on kogu kogemus palju rikastavam kui söögi kiirelt alla kugistamine.
  • Muutuste aluseks on praeguse olukorra aktsepteerimine– see loob kõva pinnase, millelt saad edasi minna ja otsustada, kuidas ja kuhu soovid liikuda. Muidu on see nagu rabas kõrguse hüppamine- no ei saa, jalad vajuvad ainult sügavamale mutta, kui püüad pehmelt pinnaselt end järsult õhku tõugata.
  • Heaolu loomiseks ei peagi alati rääkima– vahel piisab ka sinu toetavast kohalolust. Loodus ju otseselt ei räägi meiega ja ometigi ta toetab meid, kui vähegi (mõtetega) kohal ja avatud oleme. Harva looduses käinutele on see ehk esimese hooga vähem märgatav. Kuid mõtle kasvõi toidule- kõik see saab alguse loodusest, mitte poest või tehasest.
  • Kõikidel ränduritel on oma lugu– pikematel matkadel inimtühjemates kohtades käies märkad, kui palju avatumad on seal kohatud inimesed tavakeskkonnaga võrreldes. Nendega on lihtsam ühist keelt leida ja lugusid jagada. Millised on aga minu lood, mida tahaksin veel kogeda ja jagada?
  • Teekond sihile on vähemalt sama tähtis (kui mitte tähtsamgi) kui siht ise. Nii nagu meie Pikema sõpruse päeval- kaugelt tähtsam oli veeta üks mõnus päev heas seltskonnas kui matka lõpuks punktist A punkti B välja jõuda. Mitmedki sügavamad õpetused räägivad sama- keskendu tegevusele endale ja lase lahti kindlast ootusest lõpptulemuse suhtes. Nii on kogu tegevus nauditav ning lood tõenäoliselt suuremat väärtust nii endale kui teistele.
  • Üksteise toetamine ja välja kutsumine -me teame ju küll, et on hea ja kasulik looduses käia ning kui hästi see mõjub. Ja ometigi me pahatihti ei tee seda. Kui sa pole ise ammu looduses käinud või tead sõpru, kes pole seda teinud- kutsu nad välja. Koos liikumisest saavad kõik rõõmu juurde ja pärast on, mida meenutada. Ei oleks ju seegi päev sündinud, kui Pikema sõpruse päeva tuumik poleks väljakutset esitanud.
  • Sügisene aeg on matkamiseks väga mõnus- ei ole enam tüütuid sääski ja parme, päike ei kõrveta ja ei pea kuumas higistama. Kui on vähegi sobivad riided ja taevast just paduvihma alla ei kalla, on sügisesed sompus ilmad rahulikeks matkadeks ideaalsed.

Lõpetuseks- vahel on hea tavakeskkonnast välja minna. Nii võid taas-avastada, mis on hetkel oluline, ja mine tea, ehk leida targa hundigi endast üles.

Tänud Pikema sõpruse päeva algatajatele ja sel päeval kaasa löönutele!

Mõnusat looduses viibimist kõikidele!

Pikema sõpruse päev meestele

08.11.2019 Kõnnumaal

Tegusal inimesel tuleb harva tegemistest puudu. Vahel on aga hea nende keskel aeg maha võtta ja oma toimetusi korraks kõrvalt vaadata. Nii saab võimaluse näha, kas praegune tegevus kannab inimest endiselt tema sügavamate sihtide ja soovide suunas. Vastab see „minale“, kelleks inimene käidud tee jooksul saanud on?

Kutsume sind päevaks:

  • rabamaastikule rändama ja oma „sisemaastikke“ kaardistama
  • jälgima, kuidas ümbritsev meile me siseilma tagasi peegeldab
  • nautima loovust ja loomingulisust
  • töö- ja argimõtteid kõrvale heitma
  • mõnusas seltskonnas mõtteid ja kogemusi vahetama

Milleks? Ikka selleks, et osata omaenda tasakaalule ja tuumale truuks jääda, elada suuremas rahulolus ja inspireerituses ning kogeda seeläbi tervemat ja õnnelikumat elu – mehena, isana, sõbrana, vanaisana.

Käime Loode-Eesti kõrgeimas tipus ja külastame Eesti suurimat rabajärve. Teeme lõket ja mõnusa ampsu, arutleme isekeskis ajatu ja ajaliku üle. Vaatame, kuidas loodus meie sammudele vastu tuleb, meie keha- ja hingetervisele toeks on. Ja mida sellest kõigest ühes võtta, nii et see meid me tegemistes kauemakski kannustaks.

Päeva alustame kell 10 Paluküla mäe jalamilt, mis on Tallinnast Järvelt umbes tunnise autosõidu kaugusel. Lõpetame kell 16. Kui ilm on väga vihmane, kolime peale matka siseruumidesse lugusid veeretama.

Päeva veavad

Ain Mihkelson ja Mathura. Esimesele meeldib looduses liikuda ning teisigi sinna viia oma töö raames. Mathura on kirjanduse ja kunstiga tegelev loovinimene, kelle kohta arvatud, et ta vaikusegi laulma paneb. Koos püüavad nad sel päeval pakkuda looduselamust ja vaimutoitu, mis ehk tavapärasest teine.

Osaluspanuse valid ise:

  • Sul läheb elus hästi ja saad teisigi toetada- 150eur
  • Saad oma eluga kenasti hakkama- 120eur
  • Rahaliselt on su elus pisut kitsas, kuid saad hakkama- 85eur

Registreerimine ja lisainfo

Registreeri palun end siin hiljemalt 04.11.2019. Registreerunutele saadame hiljem  täpsema info asukoha ja muu vajaliku kohta.

Kuna hoiame pundi väiksena (kuni 12 meest), kehtib reegel, kes ees see sees.

Lisainfo ja täpustavad küsimused: e-mail Ain Mihkelson, tel 50 19 580

Tule meiega!

Kui sa aga meiega seekord ühineda ei saa, tee ise endale koos oma sõpradega novembris üks mõnus vaba päev.

Ilusat värvilist sügist!

Ain ja Mathura


Pikema sõpruse päevast laiemalt:

Pikema sõpruse päeva eesmärk on panna mehed iseendast rohkem hoolima ning oma tervist regulaarselt kontrollima. Nii saab elada rohkem aastaid tervena, olla õnnelikum isa, sõber veel pikkadeks aastateks, vanaisa, kes näeb ka lapselapsi.

Intervjuu päeva käivitajatega:

Täpsemalt saad lugeda Üle-Eestilise Pikema sõpruse päeva kohta siit.

Rabas endani

Septembri alguses käisime Eesti Mentorite Kojaga looduses mõtteid mõlgutamas. Katrin Alujev- üks osalejatest tegi sellest toreda kokkuvõtte, mis tasub jagamist ja lugemist.

Proloog

Meie matkajuht Romet ütles juba enne matka, et see matk pole ainult füüsiline raba külastus, see on ka rännak endasse.  Nii oligi.

Ma olen pikalt mõelnud, et võiks rappa minna. Olen vaadanud sõprade ja tuttavate pilte näoraamatus ja mõelnud, et ma tahan ka. Aga no sinna on see jäänud. Nagu paljud teised suurepärased ideed, mis meie peadest läbi triivivad. Me teame, et need on väärt ideed, kuid me ei tegutse nende nimel. Meil on muid tähtsaid asju vaja ajada.

Me kipume olema liigasjalikud, liigtõsised, liigselt kohustustele orienteeritud ning nii jäämegi iga päevaga kaugemaks loodusest ja ka oma sõpradest. Me oleme täiskasvanud ja meil on kohustused, me ei saa niimoodi igale spontaansele ideele järgi anda.

Aga kuhu me nii jõuame.

Mul on sügav kahtlus, et me jõuame väheke teistsugusesse rappa.

Jagan meie innustava matkajuhi arvamust, et kaugenemine loodusest on üks olulisi põhjuseid, miks viimastel aastatel on vaimse tervise probleemid nii järsult esile kerkinud. Kas sa teadsid, et eelmisel aastal oli 1/3 haiguslehtedest vaimse tervise probleemide tõttu võetud? Ma võiksin tunde sellel teemal rääkida, see on üks mu peamisi koolitusvaldkondi.

Kirjutan seda lugu teisipäevapäeva õhtul ja mind kannab siiani see emotsioon, mille ma reedel rabast sain.

Päris

… loodus, päris inimesed, päris kogemused, see on hoopis midagi muud, kui elu üheksast-viieni inimese loodud uhketes ja mugavates kontorikubrikutes, järgides inimese loodud reegleid ning protsesse, skrollides vabadel hetkedelt väsinult sotsiaalmeediat, et vaadata näoraamatu tuttavate sätitud ja tuunitud elamuste pilte.

Kas sa mäletad mis tunne see on, kui sa istud rabamättal, päike soendab su põski ning õrn tuul libiseb üle su päikesesooja põse?

Kas sa mäletad, kuidas lõhnab kanarbik ja maitseb otse põõsast võetud sinikas? Kas sa mäletad, mis tunne on kehal, kui sa tuled välja kergelt jahedast rabajärvest? Kas mäletad mis tunne see on kui vihmapiisad langevad su näole? Kas sa mäletad, mis tunne on peale mõnusat jalutuskäiku, tajuda natuke tühja kõhtu ja vaadata rõõmsas ootusärevuses lõkkel valmivat imemaitsvat toitu? Ja need toidulõhnad segunedes eheda sügisese metsahõnguga?

Kas sa oled seejärel, maitsvast toidust täis kõhuga, kuulanud heas seltskonnas, särasilmset ja innustavat teejuhti rääkimas oma teekonnast ja avastustest? Kui ei, siis äkki on aeg võtta aega ja luua oma ellu rohkem ehedaid kogemusi?

Selles rabamatkas oli palju mille üle mõelda ja mida õppida enda ning ümbritseva kohta. Kuid üks asi, millest meie rännakujuht rääkis, jäi mind eriti kummitama. Ta rääkis kolmest märksõnast: vaikusest, külmast ja pimedusest. Sellest, kuidas tema on läbi nende kolme asja kasvanud.

Esimese kahe juures tabasin ennast korduvalt innukalt kaasa noogutamast aga siis, kui me jõudsime kolmandani…

Looduse kolmainsus

Sellest ajast, kui mulle meeldib vaikus ning päriselt üksi olemine, on mu elu palju muutunud.

Ma mäletan veel  ehedalt seda aega, kui ma pühapäeval maalt tulles Stockmanni kaubamajja läksin, et olla selles melus, tunda inimesi enda ümber. Vaikus hirmutas mind, kuigi ma ei tunnistanud endale seda. Toas pidi alati telekas mängima või makk põhjas olema. Täna naudin ma vaikust ma tunnen, kuidas mu sisse tekib ruum ja see täitub millegi väärtuslikumaga, mu patareid täituvad. Ma näen, kuidas ma selles vaikuses kasvan ja vastuseid leian. Ma tean, kuidas mu loomingulisus selles vaikuses avaneb. Vaatan isegi kerge kahjutundega inimesi, kes mulle metsarajal kõrvaklapid peas vastu lippavad.

Mulle meeldis väga, kui Ain tegi ettepaneku matkarajal kõndides lihtsalt korraks maha istuda ja 10 minutit iseendaga olla. Veel rohkem meeldis mulle see, et sellest 10 minutist sai sujuvalt 30.

Ma olen täiesti nõus, et külmas vees ujumine ning iga ilmaga jalutamine on vaimselt vabastav. See on selline sõnulseletamatu vabadus. See avardab sind. See aitab sul uusi kogemusi kergemini vastu võtta ja muudatustega kaasa minna. See aitab sul paljudest elu raskustest lihtsamalt läbi minna. See aitab sul kahe kõrva vahel olevatest hirmudest kergemalt läbi minna. See paneb su keha termo-regulatsiooni paremini tööle ja sa tunned, et oled rohkem elus, tervisekasudest ma ei räägigi.

Aga nüüd see pimedus… No ma ei tea…

Tabasin ennast juba lõkkeplatsil mõttes vastu vaidlemas, et pimedus on ikka midagi muud. See ongi ju hirmus. Seal ongi ju hirmsad asjad sees. See on ikka päris hirm, mitte kahe kõrva vahel. No ise ta ju rääkis selle karu loo ka veel. Viimastel päevadel olen ennast tabanud korduvalt mõttes meie matkajuhiga vaidlemas.

No tegelikult ma pelgan, et matkajuht Rometil on õigus. Ei, kui ma üdini endaga aus olen, siis ma tean, et tal on õigus.

Epiloog

Ma vaatan meie matkajuhi tehtud pilte öisest taevast ja ma tunnen kadedust. Aga see on hea kadedus, see on kadedus, mis paneb mind tegutsema. Ma tahan ka. Ma tahan ka lamada pimedas rabas ja vaadata seda laustähist taevast, mis laiub selles vaikuses. Ma tean, et see täidaks mind uskumatul moel. Aga täna ma veel ei julge.

Kas see, kui ma julgeks pimedas rabas käia, ilma hirmust pinges olemata, kas see tõesti aitaks mul ka muudes asjades oma vastupidavust ja tugevust kasvatada? Aitaks ka järgmisena esile kerkivatest hirmudest lihtsamalt läbi minna? Mingi hääl kuskil mu sees ütleb, et nii see on.

Nüüd on vist mentorit vaja … !

Loo autor: Katrin Alujev

Rappa õppetundide järele

Möödunud nädalal sai käia kolme erineva seltskonnaga rabas ja osadega ka pärast mõttetööd teha. Iga jumala kord sadas vihma, nii mõnigi sai rohkem või vähem märjaks ja veidi külmagi. Kuid kõigest hoolimata olid kõigil pärast näod naerul ja tuju hea.

Mis me siis õppisime nende matkade käigus?

Paljudel on lapsepõlvest sisse jäänud hirm rabade ees. Et äkki vajun sisse ja upun ära või juhtub midagi muud hullu. Tuleb karu vastu või nõelab uss. Ei juhtu tegelikult hullu midagi, kui vaatad kuhu astud ja lähed. Esimene kord on võibolla hea võtta kaasa keegi, kes on rohkem rabades käinud ja oskab juhendada. Järgmine kord saad juba ise hakkama kui julgus lubab. Just nii nagu tavaelus.

Oluline on hea ja õige varustus- kummik sooja sokiga on üle prahi, linnaking aga tagab mõnusa märja kinga täis rabavett- tasuta spaa omast käest. Kuid esimest korda asju tehes on täiesti normaalne, et sa veel ei tea, mida vaja läheb ja mida mitte.

Märjaks saamine- nagu üks osalejatest targalt mainis- ta ei saa aru, miks inimesed kardavad märjaks saada. Pärast saad ju end ära kuivatada kodus või lõkke ääres. Eks ma ise olen samasugune- pelgan märjaks saada. Ei mäletagi, millal ja miks selline kartus tekkis. Lastena jättis see meid ju täiesti ükskõikseks ja tekitas arusaamatust, miks vanemad märgadest riietest või kummikutest nii suure numbri teevad.

Väike veetakistus

Ei ole midagi paremat, kui väikesele hirmule vastu astuda. Pärast tunned, nagu oleks midagi suurt ja olulist ära teinud. Ükskõik kui väike see siis teistele tunduda võib- oluline on, et sa ise õpiks ja kasvaks läbi väiksematele hirmudele vastu hakkamise. Teiste arvamusel pole mingit tähtsust.

Looduses ja eriti rabas viibimine toob su kohale. Eriti mõtetest, on need siis töö või eraelu mõtted. Kui sa ikka hoolega pead jälgima kuhu astud, ei ole mahti igasuguseid (mure)mõtteid mõlgutada. Tavarutiin kaob justkui iseenesest kuskile mujale ja asemele tulevad rahu, rõõm ja helgus looduse ning iseendaga kontaktis olemisest.

Võta looduses aega niisama istumiseks ja looduse ning iseenda jälgimiseks. Ehk siis vanameister Fred Jüssi sõnul molutamiseks. Uuringud on näidanud, et inimesed, kes võtavad regulaarselt ja teadlikult aega molutamiseks, on efektiivsemad kui need, kes pidevalt rähklevad.

Lõkke ääres omasugustega päris vestluste pidamine olulistel teemadel on midagi, mis teeb hinge rõõmsaks. Nii et pärast tunned mõnusat tänutunnet kaaslaste ja elu enese vastu. On ju lõkkesse vahtimine ja lõkke ääres jutustamine meisse aastatuhandetega geenidesse talletatud. Patt oleks arvata, mõnisada (Eestis veel vähem) aastat tsivilisatsiooni selle välja on uhtunud.

Kõige olulisem aga- pärast on tõesti hea olla ja ka järgmistel päevadel. Nii mõnigi kirjeldas, et ta pole end tükk aega nii hästi tundnud nii sel kui  järgmisel päeval.

Teel rappa

Nii et kui mure kipub võimust võtma, võid vabalt kasutada eestlaste ütlust- mine metsa! Või siis rappa.

Olge terved!