Meenus üks eredamaid hetki suvest, kui tabasin end korraga keset Norra mägiplatood, ihuüksi matkamas.
Silmapiirini laius tühi tundra, ei ühtegi märki inimestest ega tsivilisatsioonis, ei puudest ega loomadest. Isegi mobiililevi ei olnud. Matka alguses olin kogemata ka kaardi telefonist ära kustutanud. See lisas omakorda üksi olemise tunnet ja eksimise hirmu juurde.
Vaatasin siis kaugel silmapiiril kõrguvaid mägesid ja tundsin rõõmu, rahu ja vaikust. Üks(i) olemisest. Tänu kõigest eemale saamisele olin jõudnud palju lähemale tõelisele- sellele, mis päriselt loeb. Tundele, et sa oled osa, väga oluline osa, millestki palju suuremast. Ja et võib-olla sinu sees ongi kõik, mis on, ja ka vastupidi.
Ilmselt just seda tunnet paljud otsivadki. Kes mediteerides, kes mägedes ronides, kes surfates, kes metsas matkates. Ja kui see sind tabab, aeg kaob ja pärast oled veel mitu päeva palju parem inimene. Nii enese kui teiste suhtes.
Õnneks ei pea eestlased kaugele sõitma- meil on veel piisavalt paiku, kus saad rahumeeli ringi konnata, ilma teisi nägemata. Nagu kõik hea, on need aga veidi ära peidetud ja eeldavad valmidust käidavatelt radadelt kõrvale eksida.