Kriisi alguses hõiskasin suureliselt- nüüd on lahe aeg, saab rahulikult võtta ja oluliste asjadega tegeleda. Tegelikkuses avastasin 5 nädalat hiljem, et olen täiesti läbi kärsanud. Olin väsinud ja närviline, meelerahu puhver oli pea täielikult otsa saanud. Isegi väikesed asjad ajasid närvi, vahel näitasin seda ka välja ja hiljem tundsin piinlikkust. Ühel hetkel küsis isegi naine, kes on üks äärmiselt kannatlik inimene, et mis asja ma niimoodi rabelen.
Kõrini veebi ilmast
Päevad olid täidetud erinevate telefonivestluste, veebi koosolekute ja veebinaridega. Osaliselt vist ka selleks, et tunda end vajalikuna ja täita päevad enda arust olulisega. Samas muutus hing aina rahutumaks, tundes puudust päris asjadest. Päris puudutustest, päris kohtumistest, päris loodusest. Tegin küll lühemaid retki loodusesse, kuid see oli vaid ajutine kerge leevendus. Umbes nagu plaastri panemine terveks ravimata haigusele.
Nii märkasingi, et vajan täielikku väljalülitust oma (mure)mõtetest. Kuni ühel õhtul hakkasin tuttava soovitusel lugema raamatut „Kolm meest paadis, koerast rääkimata.“ Mind tabas rõõmus äratundmine – midagi ei ole muutunud, 130 aastat tagasi olid inimesed samasugused. Raamatu tegelased jõudsid äratundmiseni, et on ületöötanud ja vajavad puhkust. Selle peale otsustasid nad minna kaheks nädalaks paadimatkale. Sain aru, et ka mul on vaja loodusesse, mitmeks päevaks kõigest eemale, päris metsa. Nii hakkaski mõte idanema ja hinge hiilis rõõmus ootusärevus.
Plaanisin minna üksi ning jätta tsivilisatsioon ja inimesed täiesti maha. Kuid ühe vestluse käigus mainisin poolkogemata heale tuttavale oma ideed. Tema haaras sellest innukalt kinni, öeldes, et tahab kaasa tulla. Saavutasime siiski kompromissi- mina lähen ees ja tema tuleb päev hiljem järgi.
Kohal!
Pühapäeva pealelõunaks olin valmis – kiiremad tööasjad ära orgunnitud, matkakola koos ja meel rõõmus. Ise veel mõtlesin, kuhu ma ikkagi lähen ja oma telgi püsti panen. Meeles mõlkusid Paluküla ja Kõnnumaa metsad. Hirmsasti oleks tahtnud oma telgi panna Paluküla mäe otsa, kuid tundsin, et see justnagu ei sobi. Telgi jaoks parem variant aga ei kõnetanud mind.
Probleem lahenes iseenesest. Palukülla jõudes avastasin, et olin telgi kenasti koju ukse kõrvale jätnud. Mind ajas see isegi naerma – nii lihtsalt minu telgi püstitamise mure laheneski. Võtsin siis oma väikse seljakoti ja läksin luurele, ronides peagi Paluküla mäe otsa. Seal valitsesid inimhäälte puudus, tuule müha puulatvades ja rõõmus linnulaul. Kõik see ning ümbrusele avanev vaade köitsid mind momentaalselt. Sain aru, et siia ma jään, vähemalt selleks ööks.
Kuna ärevus oli veel sees, toimetasin ringi, varusin lõkke jaoks metsakuiva ning jäin lõpuks teed juues ringi vaatama. Kaasa võetud pinge kääris kergelt edasi, laskmata mul niisama olla. Samas – teha ei olnud midagi ja kiiret polnud kuskile. Targemat teha oskamata võtsin ennist mainitud raamatu ette, nautides seal olevat öö kirjeldust. Tundsin, kuidas sama peagi mindki ees ootab:
“Ja siiski annab öö meile lohutust ja jõudu. Meie väikesed mured kahvatuvad tema kõrval ja poevad häbiga peitu. Päevad on täis hoolt ja askeldusi, meie südametes valitsevad kurjad ja kibedad mõtted, ja maailm on tundunud meile julmana ja ülekohtusena. Ja siis tuleb Öö nagu tõeline armastav ema, asetab õrnalt käe meie hõõguvale otsaesisele, pöörab meie äranutetud näo enda poole ja naeratab- ja kuigi ta vaikib, on meile selge, mida ta öelda tahab, ning me peidame õhetava palge tema rüppe, ja valu ongi möödas.“
„Kolm meest paadis, koerast rääkimata“, Jerome K Jerome
Tundsin, kuidas meel muutus rahulikuks, õues oli mõnusalt hämar ja käes aeg lõke süüdata. Tassisin ka oma magamiskoti ja madratsi mäe otsa ning süütasin lõkke, selle kõrvale istuma maandudes. Aja möödudes tajusin iga keharakuga, kuidas vaikus ja rahu vaikselt minusse imbuvad. Meenus Fred Jüssi jutt – noorena sõitis ta ööseks loodusesse lõket tegema, kui end kehvasti tundis. Mõtlesin, miks ma seda juba varem ei teinud, kuid peagi lahkus seegi mõte.
Kui ma muidu olen varase uinumisega, siis sel õhtul istusin pikalt, kuni kustusid viimasedki rondid lõkkes, jäädes vaid kergelt hõõgvele. Olin just põhku keeramas, kui õrn tuulepuhang need uuesti kergelt põlema puhus. Lõin magamisele käele ja istusin edasi, kuni söed olid kustunud ja linnud vaikinud.
Magamiskotti lahti rullides kirusin end vaikselt, et ei olnud magamisaset valges valmis pannud. Pimedas magamiskoti luku kokku saamine oli korralik näpuharjutus. Alles taskulambi valgel sain sellega hakkama. Lõpuks rahulikult magamiskotis pikutades jäin taevast silmitsema. Siin-seal paistsid üksikud tähed ja vaikus ise hõljus kõige kohal ringi. Kehal oli veidi jahe, kuid rõõmus rahu hiilis ligi ja täitis südame rõõmsa ootusega järgmise päeva ees.
Särav hommik
Öösel ärkasin paar korda jaheda peale ning nautisin luksuslikku vaadet öötaevale. Hommikul nelja paiku hakkasid esimesed linnud vaikselt laulma, poole viie paiku lisandusid innukamad lauljad.
Ühel hetkel tõusis päike üle puulatvade ja hakkas kergelt soojendama. Sain aru, et on aeg tõusta. Magamiskotist välja piiludes märkasin, kuidas minu kõrval olev seljakott oli härmas, nii nagu ka magamiskott. Samas oli hingematvalt mõnus ja värske see olemine, mis mind valdas.
Tegin mõnusad hommikurituaalid, jõin veidi sooja teed ja molutasin veidi niisama, enne kui otsustasin minna ümbrust uurima. Seni olin käinud valdavalt Paluküla ja Loosasalu vahelistel aladel. Romet Vaino soovitusel pöörasin seekord pilgu Keava raba poole.
Kõnnumaale
Peagi seisin minu jaoks tundmatu metsa serval, tundes puhast rõõmu ees ootavast seiklusest. Tundmatusse minnes on alati mingi mõnus ootusärevus sees. Vahel ka väike hirmunoot, kuid elevus kaalub selle üle. Silme ees avanes väärikas madal männimets märjemal pinnasel, vaheldumas suuremate puudesaludega kõrgematel aladel. Kohe metsa serval märkasin suurt mändi, mis eristus selgelt teistest.
Tavaliselt on männid ühe sirge tüvega üles välja, vaid mõned üksikud on mitmeharulised. Minu ees kõrguv puu hargnes 3-4 meetri kõrgusel kaheks jämedaks haruks, et siis veel kõrgemal omakorda hargneda. Tundsin selle puuga koheselt hingesugulust.
Viimased aastad olen kimpus olnud enda tegevuse üheselt määratlemisega. Öeldakse ju, et keskendu ühele asjale, vaid nii saad edukaks. Minul on neid harusid aga mitu. Esimene hargnemine tuleb enda maise ja vaimse olemuse ning tegevuse lahknemise kohal. Või siis vähemalt näilise hargnevuse kohal – tegelikult need harud ju toetavad üksteist ja toetuvad samal tüvele, minu tegelikule olemusele.
Nii ma seal seda puud imetlesin ja mõtteid mõlgutasin, enne kui edasi läksin. Kulgesin mõnusasti puutumata looduses, tundes imetlust metsas valitseva vaikuse ja rahu üle. Aegajalt jooksid ristus tee väikeste loomaradadeg, mina aga jätkasin otse läbi metsa, Keava raba suunas. Kuni lõpuks leidsin kutsuva raja, keerasin sellele ja lonkisin mõnusasti edasi. Mõne aja pärast sättisin end päikese kätte puhkama, toetudes maha kukkunud kuuse najale.
Kogu mind viimastel nädalatel täitnud kiire oli kuskile kadunud. Oli aega niisama lösutada, metsa imetleda ja puude latvades lustivat tuult kuulatada.
Mäel
Lõunaks sättisin end Paluküla mäele tagasi – selleks ajaks pidi hea tuttav järgi tulema. Õnneks ta viibis ja sain teha mõnusa oleskelu päikese käes pikutades. Tabasin end mõttelt, et viimane selline molutamine oli umbes aasta tagasi. Ka siis ei olnud kuskile kiiret ja ei pidanud midagi tegema. Praegu olime ainult mina, päike ja Paluküla mägi, linnud ümberringi laulmas ja puud tuulega kaasa kohisemas. Tajusin südamesse tulvavat tänutunnet kõige olemasoleva eest.
Mõne aja pärast saabus tuttav, istusime veidi niisama ning siirdusime uuele metsaringile, nüüd juba kaugemale minnes. Õnneks oli tegu mõistliku mehega – saime enamasti vaikides käia, hoides nii füüsilist kui sotsiaalset distantsi. Õhtu eel jõudsime Keava raba servale, tehes seal jala sirutamise pausi.
„Ma jätan tavaliselt sellised kohad ja siin valitseva rahu meelde“ sõnas kaaslane, kui olime rabaservas mõne aja istunud. „Seda pilti on hea meelde tuletada, kui olen linnas ja elu liiga närviliseks läheb,“ lisas ta minu küsiva pilgu peale. Mõtlesin, miks ma ise selle peale pole tulnud ning panin idee tallele, lastes ümbruses hõljuval rahul endasse koguneda.
Kuskilt kerkis üles mõte – puud on nagu heatahtlikud tunnistajad, kes kogu meie sekeldamist rahulikult pealt vaatavad. Kui me vaid taipaks neilt küsida ja vastuse ära oodata, saaksime ka vajalikud vastused enda küsimustele. Tavaliselt on meil selleks aga liiga kiire, et looduselt nõu küsida.
Tagasi mäel
Õhtuks olime tagasi mäe otsa. Kaaslane pani oma telgi püsti, kutsudes mindki telki. Arvasin, et öine tähistaevas on liiga suur luksus, et see telgi mugavuse nimel ohverdada. Nii sättisingi enda magamisaseme uuesti otse taeva alla ja läksin meile teed keetma.
Ülejäänud õhtu oli tõeliselt mõnusas kulgemises. Lasime oma mõtetel rännata ja rääkisime asjadest, mis südamel ja meelel. Eelmise õhtu vaikus täiendas suurepäraselt selle õhtu mõtterännakuid. Tundsin, kuidas hing puhastus ja süda täitus rõõmuga. Lõkke ääres istudes juhtub mingi maagia – inimesed avanevad ja jagavad, mis on tõeliselt oluline. See juhtub kuidagi iseenesest mõistetavalt. Küllap on see meil geenides ajast, kui küttide ja korilastena ringi liikusime ning õhtuti lõkke ääres päevamuljeid jagasime.
Õhtust sai lõpuks öö ja väsimus võttis võimust. Pugesime vaikselt põhku, kuid rõõm päikeselisest päevast ning õhtustest vestlustest tuhises endiselt minus ringi, laskmata uinuda. Ei jäänudki muud, kui vaikuses tähistaevast imetleda. Sel õhtul oli taevas tähtedega üle külvatud, täites mind imetlusega elu ilu ja lõpmatuse üle.
Kisub viluks
Öösel läks külmaks. Isegi nii külmaks, et enne nelja ärgates kirusin end ja mõtlesin, oli mul nüüd seda vaja. Soovisin südamest, et hommik saabuks kiiremini. Ei tulnud ta minu soovimise peale midagi kiiremini. Tiksusin vahelduva eduga une ja ärkveloleku piiril, kuni lõpuks uuesti uinusin.
Hommikul oli hoopis teine pilt – taevas oli pilves ja tuul tuhises ringi. Magamiskott tundus nii ahvatlevana, et ei tahtnud sellest kuidagi lahkuda. Viimaks ajas kell siiski üles ajas – meil mõlemal olid sel päeval muud asjatoimetused ees. Sättisimegi asjad rahulikult kokku ja tegime lõpetuseks mäe otsas uhke trummirännaku.
Tagasi kodus
Koju sõites nurrus uskumatult mõnus tunne südames. Veel suurem oli rõõm sooja koju jõudmisest ning mõnusast hommikusöögist. Möödunud päevad läksid kerge paastu tähe all, seetõttu maitses toit imeliselt hästi. Aknast välja vaadates tabasin end heameelt tundmas- õues oli vihma sadama hakanud, saime napilt kuiva nahaga koju.
Hea tuttav ütles pärast, et tema sai sellest käigust hea energialaksu, mille pealt mitu päeva edasi toimetada.
Minus endas aga tekkis mõnus tühi ruum, kus sain aru, mis on minu jaoks tõeliselt oluline. Looduses viibimine, nii üksi kui koos teiste ägedate inimestega. Sügavad vestlused ja rõõmude ning murede jagamised. Ühenduse loomine oma parema mina, Looduse ning Suure Vaimuga, nii nagu indiaanlased teda kutsuvad. Selle lõputu heatahtliku jõuga, kes meile vaikses öös vastu vaatab ja on alati nõus vastama, kui me vaid küsime. Olgu siis läbi intuitiivsete taipamiste, loodusmärkide või teiste eluteele sattunud inimeste suu läbi.
Tagantjärgi meenutades ei oskagi muud, kui vaid tunda vaid tänulikkust, et elame sedavõrd lahedas kohas. Puutumata loodus ja mets on enamusel meist poole tunni kaugusel.
Lõpetuseks – kui loetu puudutas sind, anna endast mulle märku. Ehk saame koos rännata või saan muul moel sinu teekonnal toeks olla.
Mõnusaid rändamisi, nii looduses kui vaimuilmas!
Ain Mihkelson