Möödunud nädalal sai käia kolme erineva seltskonnaga rabas ja osadega ka pärast mõttetööd teha. Iga jumala kord sadas vihma, nii mõnigi sai rohkem või vähem märjaks ja veidi külmagi. Kuid kõigest hoolimata olid kõigil pärast näod naerul ja tuju hea.
Mis me siis õppisime nende matkade käigus?
Paljudel on lapsepõlvest sisse jäänud hirm rabade ees. Et äkki vajun sisse ja upun ära või juhtub midagi muud hullu. Tuleb karu vastu või nõelab uss. Ei juhtu tegelikult hullu midagi, kui vaatad kuhu astud ja lähed. Esimene kord on võibolla hea võtta kaasa keegi, kes on rohkem rabades käinud ja oskab juhendada. Järgmine kord saad juba ise hakkama kui julgus lubab. Just nii nagu tavaelus.
Oluline on hea ja õige varustus- kummik sooja sokiga on üle prahi, linnaking aga tagab mõnusa märja kinga täis rabavett- tasuta spaa omast käest. Kuid esimest korda asju tehes on täiesti normaalne, et sa veel ei tea, mida vaja läheb ja mida mitte.
Märjaks saamine- nagu üks osalejatest targalt mainis- ta ei saa aru, miks inimesed kardavad märjaks saada. Pärast saad ju end ära kuivatada kodus või lõkke ääres. Eks ma ise olen samasugune- pelgan märjaks saada. Ei mäletagi, millal ja miks selline kartus tekkis. Lastena jättis see meid ju täiesti ükskõikseks ja tekitas arusaamatust, miks vanemad märgadest riietest või kummikutest nii suure numbri teevad.
Ei ole midagi paremat, kui väikesele hirmule vastu astuda. Pärast tunned, nagu oleks midagi suurt ja olulist ära teinud. Ükskõik kui väike see siis teistele tunduda võib- oluline on, et sa ise õpiks ja kasvaks läbi väiksematele hirmudele vastu hakkamise. Teiste arvamusel pole mingit tähtsust.
Looduses ja eriti rabas viibimine toob su kohale. Eriti mõtetest, on need siis töö või eraelu mõtted. Kui sa ikka hoolega pead jälgima kuhu astud, ei ole mahti igasuguseid (mure)mõtteid mõlgutada. Tavarutiin kaob justkui iseenesest kuskile mujale ja asemele tulevad rahu, rõõm ja helgus looduse ning iseendaga kontaktis olemisest.
Võta looduses aega niisama istumiseks ja looduse ning iseenda jälgimiseks. Ehk siis vanameister Fred Jüssi sõnul molutamiseks. Uuringud on näidanud, et inimesed, kes võtavad regulaarselt ja teadlikult aega molutamiseks, on efektiivsemad kui need, kes pidevalt rähklevad.
Lõkke ääres omasugustega päris vestluste pidamine olulistel teemadel on midagi, mis teeb hinge rõõmsaks. Nii et pärast tunned mõnusat tänutunnet kaaslaste ja elu enese vastu. On ju lõkkesse vahtimine ja lõkke ääres jutustamine meisse aastatuhandetega geenidesse talletatud. Patt oleks arvata, mõnisada (Eestis veel vähem) aastat tsivilisatsiooni selle välja on uhtunud.
Kõige olulisem aga- pärast on tõesti hea olla ja ka järgmistel päevadel. Nii mõnigi kirjeldas, et ta pole end tükk aega nii hästi tundnud nii sel kui järgmisel päeval.
Nii et kui mure kipub võimust võtma, võid vabalt kasutada eestlaste ütlust- mine metsa! Või siis rappa.
Olge terved!