Eellugu
Minu ettekanne kevadisel coachingu konverentsil oli just algamas, kui sain ootamatu kõne. Helistas võõras mees ja küsis Visioonirännaku järele. Tunnistasin ausalt, et koroonakriisi valguses ei olnud ma seda sellesse kevadesse või suvesse plaaninud. Võtsin siiski väikse mõtlemisaja ja sukeldusin konverentsi.
Mõni aeg hiljem mõtlesin teema peale uuesti. Meenus minu hea õpetaja Toomas Trapido ütlus trummirännakute kohta: „Kui kutsutakse, siis järelikult tuleb teha.“ Nii ütlesingi helistajale, et teeme ära. Juba varem oli üks teinegi tuttav märku andnud. Tegin veel lihtsa postituse Facebookis saimegi väikse pundi kokku.
Kohtume hiiemäel
Kerime aja mõni nädal edasi. Seisime kõik Paluküla hiiemäe jalamil, ühteaegu nii kõhevil kui põnevil. Nagu viimasel ajal kombeks, hakkas selgi korral vihma sadama. Kössitasime puude varjus, vesi krae vahele tilkumas, ja tegime avaringi. Et seejärel minna ringkäigule ümbritsevasse loodusesse. Pean tunnistama, et see oli füüsiliselt ja emotsionaalselt mõnusalt proovile panev kogemus. Vihm, tuul ja metsa vahel korralik sääskede pande puremas. Samas oli lootus, et see kõik peagi lõpeb.
Nii läkski. Mõni tund hiljem olime uuesti mäel, tegime mõnusa soojendava lõkke ja uhke avaringi. Et seejärel vaikselt loodusesse süüvida ja vaiksel häälel lõkke ääres viimased vestlused maha pidada. Ees ootas vaikuse päev, kus plaanisime olla ja liikuda sõnagi lausumata. Öö saabudes läksid osad telki tuduma, vapram Visioonirännaku ellukutsuja metsa puu alla istuma.
Teine päev
Hommik leidis meid värskete ja säravatena. Päike tuli välja ning linnud laulsid kiitust loodusele. Seni, kuni viimasedki tõusid, vaatasime niisama loodust. Ühel hetkel tuli isegi parmupill appi võtta, et viimanegi unimüts üles saaks. Peagi oli laager kokku pakitud, nii nagu polekski seal kedagi olnud. Õhtu osas kindlad plaanid puudusid – pidime jooksvalt vaatama, kuhu maandume.
Päev möödus mõnusas kulgemises. Liikusime läbi Kõnnumaa vanade metsade ja värskete tihnikute, jõudes lõpuks Keava rabani. Sealt tegime kerge tiiru tagasi ja võtsime suuna Loosalu järvele. Mõni tund hiljem tundsin korralikku väsimust ja ka tühi kõht andis endast märku. Oli ju tegu paastuga ja viimasest einest pea 24h möödas. Kombineeri see pika matkaga ja värske õhuga ning saadki hõreda tunde kätte. Nii ma mõtlesin endamisi, mille pagana pärast ma olen end jällegi sellisesse avantüüri mässinud. Ja et ma enam sedalaadi asju tulevikus ette ei võtaks.
Väike puhkepaus kivil andis õnneks jõudu juurde edasi minna. Peagi jõudsime Loosalu rappa, kus keerasime käidud radadelt kõrvale ja liikusime paljajalu läbi kanarbiku ja üle mätaste. See tekitas alguses korraliku vastupanu teistes, et miks me nii teeme ja on ebamugav jne. Kuna aga oli vaikuse päev, ei saanud keegi nuriseda ja ega nad vist olekski seda teinudki. Pärast oli teistelt kuulda, et see oli üks päeva meeldejäävamaid osi. Mõnus surin jalgades oli teraapilise mõjuga nii kehale kui vaimule.
Järveni jõudes ootas meid ees korralik lainetus ja mõnus tuule mühin. Kuna tegu on suurima rabajärvega Eestis, on tuulel ruumi küll, et lained liikvele puhuda. Meile see täitsa meeldis – rabas müttamine oli naha higiseks võtnud ja vesi mõjus kutsuvalt.
Hiljem järve kaldal päikese käes konte soojendades jõudis minuni kohale oluline sõnum. Heatahtlik sisehääl ütles kergelt irvitades: „Otsi mis sa väljast otsid, tõelise vastuse leiad sa enda seest!“ Sel hetkel kõlas see üsna ebareaalselt, kuigi praegu tundub täiesti loogiline. Panin sõnumi tallele ja liikusime edasi.
Õhtuks maabusime jällegi hiiemäele. Kuna oli pööripäeva õhtu, kartsin, et seal on suurem seltskond lõket tegemas. Õnneks olime vaid meie, puud ja linnud laulmas. Isegi sääski ei olnud eriti, tuul hoidis nad meist kenasti eemale.
Vaikides tegime lõkke ja nautisime mäelt avanevat vaadet ümbrusele. Varsti oligi aeg küps trummirännakuks, mis kõlas sel õhtul iseäranis mõnusalt, kandes meid vaimuradadele.
Öös on asju
Öö saabudes keerasid mõned end lõkke lähedale kerra, vapram siirdus jällegi metsa sääski toitma. Ise jäin üksi lõket valvama ja elus hoidma. Kuni poole ühe paiku öösel märkasin eemalt lähenevat autot. Mõne aja pärast jõudsid autoga saabunud kaks noort mäe otsa, juba eemalt hõigates: „Tere maausulised!“ Keerasin selle peale tahtmatult ringi- äkki olid viimati nimetatud salaja minu selja taha hiilinud. Polnud seal kedagi, ainul mina istusin.
Lõkke äärde jõudnud, selgitasid noored, et tulid lõkkega pööripäeva tähistama. Neil oli siiralt hea meel, et lõke juba põles. Lisasid vaid kaasa võetud puud ja peagi põles uhke ühine lõke, soojendades meie kõikide südameid. Sellest kujunes üks äärmiselt mõnus vestlus täiesti võõraste vahel. Lõkkel on lahe komme inimesi liita ja ühendada.
Ühel hetkel esitati ootamatu küsimus- kas ma olen selle kamba vaimne juht. Esimese hooga ajas see naerma ja tekitas hämmeldustki. Kui nad aga nii arvasid, küllap seal oma tõetera oli. Nii see jutt veeres, kuni nooredki lahkusid, ja jäin üksi öösse. Minu jaoks oli see üks mõnusamaid öiseid istumisi, kuulates vaikust kõnelemas ja lõket praksumas. Lõpuks saabus ka väsimus, kuid mingi jõud hoidis mind üleval. Tahtsin hommikul ärkajatele ja saabujatele lõkke elus hoida.
Värske hommik
Hommikul viie paiku saabusidki esimesed ning päev võttis vaikselt tuure. Tekkisid uued jutud ja teemad, mis hakkasid lahti kerima. Saabus ka mees metsast, käes uhke Visiooniotsingu sau, tuues mõnusa rahu endaga.
Nii me seal istusime ja muljetasime, kuni oli aeg hommikusöögi käes. Poolteist ööpäeva paastu oli teinud oma töö- tagasihoidlik söök maitses jumalikult. Lihtsad puhtad söögid tundusid sel hetkel kuningliku hõrgutisena, täites keha ja tehes kõhule pai.
Lõpuring
Visioonirännakut lõpetades tundsin tõelist rõõmu südames. Ütlesin ka teistele välja, et see oli nii äge, et tahaks kohe uuesti teha. Etteruttavalt võib öelda, et mõni päev hiljem tõi lahe kokkusattumus kutse järgmiste Visiooniotsingut toetama tulla. Seekord neljapäevast ja Eestimaa teise otsa, Hundiallikale. See on aga väärt eraldi lugu.
Mida osalejad kogesid?
Kogu eelnev jutt oli vaid asja väline pool. Mis toimub inimeste sees ja annab Visioonirännakule tema tähenduse?
“Ma olen täna olnud täitsa omas maailmas ja kõik rännakukaaslased on kogu aeg justkui veel minuga.
Kogu see aeg ma vist puhusin hinges lõkkele tänutunnet, sest mingil hetkel täna sain ma aru, et maailm ei vajagi väga palju midagi muud. See oli mul ilmselgelt meelest läinud, kui vabastava tunde see tekitab. Kõik muutub kirkamaks. Ma soovin väga, et sa jaksaksid ja tahaksid inimesi enda ümber ikka koguda ja neid oma elurada kogu hinge, südame ja meelte ja tarkusega üle vaatama ja uurima panna. Suur-suur aitäh, et olemas oled!“
Siiri Kirikal, 21.06.20
Pikemalt saad tema muljetest lugeda siit.
“Olin sellel nädalavahetusel teinud justkui nii vähe, aga kogenud nii palju. Sain juurde meelerahu, inspiratsiooni ja väge. Nautisin looduse jõudu ja loomulikku olemist. Tunnetasin, mis on päriselt oluline. Mõtted, mis visioonirännakul minuni jõudsid, sütitavad siiani. Olen tänulik.”
Aino-Silvia Tali, 26.07.20.
Pikemalt saad tema muljetest lugeda siit.
Lõpetuseks
Soovingi kõikidele mõnusaid kulgemisi, nii looduses kui tavaelus, just endale sobivas rütmis ja moel!
Millal järgmine toimub?
2020 sügisene Visioonorännak toimub 04.09-06.09.20.
Täpsemalt saad selle kohta siit lugeda.