Septembri alguses käisime Eesti Mentorite Kojaga looduses mõtteid mõlgutamas. Katrin Alujev- üks osalejatest tegi sellest toreda kokkuvõtte, mis tasub jagamist ja lugemist.
Proloog
Meie matkajuht Romet ütles juba enne matka, et see matk pole ainult füüsiline raba külastus, see on ka rännak endasse. Nii oligi.
Ma olen pikalt mõelnud, et võiks rappa minna. Olen vaadanud sõprade ja tuttavate pilte näoraamatus ja mõelnud, et ma tahan ka. Aga no sinna on see jäänud. Nagu paljud teised suurepärased ideed, mis meie peadest läbi triivivad. Me teame, et need on väärt ideed, kuid me ei tegutse nende nimel. Meil on muid tähtsaid asju vaja ajada.
Me kipume olema liigasjalikud, liigtõsised, liigselt kohustustele orienteeritud ning nii jäämegi iga päevaga kaugemaks loodusest ja ka oma sõpradest. Me oleme täiskasvanud ja meil on kohustused, me ei saa niimoodi igale spontaansele ideele järgi anda.
Aga kuhu me nii jõuame.
Mul on sügav kahtlus, et me jõuame väheke teistsugusesse rappa.
Jagan meie innustava matkajuhi arvamust, et kaugenemine loodusest on üks olulisi põhjuseid, miks viimastel aastatel on vaimse tervise probleemid nii järsult esile kerkinud. Kas sa teadsid, et eelmisel aastal oli 1/3 haiguslehtedest vaimse tervise probleemide tõttu võetud? Ma võiksin tunde sellel teemal rääkida, see on üks mu peamisi koolitusvaldkondi.
Kirjutan seda lugu teisipäevapäeva õhtul ja mind kannab siiani see emotsioon, mille ma reedel rabast sain.
Päris
… loodus, päris inimesed, päris kogemused, see on hoopis midagi muud, kui elu üheksast-viieni inimese loodud uhketes ja mugavates kontorikubrikutes, järgides inimese loodud reegleid ning protsesse, skrollides vabadel hetkedelt väsinult sotsiaalmeediat, et vaadata näoraamatu tuttavate sätitud ja tuunitud elamuste pilte.
Kas sa mäletad mis tunne see on, kui sa istud rabamättal, päike soendab su põski ning õrn tuul libiseb üle su päikesesooja põse?
Kas sa mäletad, kuidas lõhnab kanarbik ja maitseb otse põõsast võetud sinikas? Kas sa mäletad, mis tunne on kehal, kui sa tuled välja kergelt jahedast rabajärvest? Kas mäletad mis tunne see on kui vihmapiisad langevad su näole? Kas sa mäletad, mis tunne on peale mõnusat jalutuskäiku, tajuda natuke tühja kõhtu ja vaadata rõõmsas ootusärevuses lõkkel valmivat imemaitsvat toitu? Ja need toidulõhnad segunedes eheda sügisese metsahõnguga?
Kas sa oled seejärel, maitsvast toidust täis kõhuga, kuulanud heas seltskonnas, särasilmset ja innustavat teejuhti rääkimas oma teekonnast ja avastustest? Kui ei, siis äkki on aeg võtta aega ja luua oma ellu rohkem ehedaid kogemusi?
Selles rabamatkas oli palju mille üle mõelda ja mida õppida enda ning ümbritseva kohta. Kuid üks asi, millest meie rännakujuht rääkis, jäi mind eriti kummitama. Ta rääkis kolmest märksõnast: vaikusest, külmast ja pimedusest. Sellest, kuidas tema on läbi nende kolme asja kasvanud.
Esimese kahe juures tabasin ennast korduvalt innukalt kaasa noogutamast aga siis, kui me jõudsime kolmandani…
Looduse kolmainsus
Sellest ajast, kui mulle meeldib vaikus ning päriselt üksi olemine, on mu elu palju muutunud.
Ma mäletan veel ehedalt seda aega, kui ma pühapäeval maalt tulles Stockmanni kaubamajja läksin, et olla selles melus, tunda inimesi enda ümber. Vaikus hirmutas mind, kuigi ma ei tunnistanud endale seda. Toas pidi alati telekas mängima või makk põhjas olema. Täna naudin ma vaikust ma tunnen, kuidas mu sisse tekib ruum ja see täitub millegi väärtuslikumaga, mu patareid täituvad. Ma näen, kuidas ma selles vaikuses kasvan ja vastuseid leian. Ma tean, kuidas mu loomingulisus selles vaikuses avaneb. Vaatan isegi kerge kahjutundega inimesi, kes mulle metsarajal kõrvaklapid peas vastu lippavad.
Mulle meeldis väga, kui Ain tegi ettepaneku matkarajal kõndides lihtsalt korraks maha istuda ja 10 minutit iseendaga olla. Veel rohkem meeldis mulle see, et sellest 10 minutist sai sujuvalt 30.
Ma olen täiesti nõus, et külmas vees ujumine ning iga ilmaga jalutamine on vaimselt vabastav. See on selline sõnulseletamatu vabadus. See avardab sind. See aitab sul uusi kogemusi kergemini vastu võtta ja muudatustega kaasa minna. See aitab sul paljudest elu raskustest lihtsamalt läbi minna. See aitab sul kahe kõrva vahel olevatest hirmudest kergemalt läbi minna. See paneb su keha termo-regulatsiooni paremini tööle ja sa tunned, et oled rohkem elus, tervisekasudest ma ei räägigi.
Aga nüüd see pimedus… No ma ei tea…
Tabasin ennast juba lõkkeplatsil mõttes vastu vaidlemas, et pimedus on ikka midagi muud. See ongi ju hirmus. Seal ongi ju hirmsad asjad sees. See on ikka päris hirm, mitte kahe kõrva vahel. No ise ta ju rääkis selle karu loo ka veel. Viimastel päevadel olen ennast tabanud korduvalt mõttes meie matkajuhiga vaidlemas.
No tegelikult ma pelgan, et matkajuht Rometil on õigus. Ei, kui ma üdini endaga aus olen, siis ma tean, et tal on õigus.
Epiloog
Ma vaatan meie matkajuhi tehtud pilte öisest taevast ja ma tunnen kadedust. Aga see on hea kadedus, see on kadedus, mis paneb mind tegutsema. Ma tahan ka. Ma tahan ka lamada pimedas rabas ja vaadata seda laustähist taevast, mis laiub selles vaikuses. Ma tean, et see täidaks mind uskumatul moel. Aga täna ma veel ei julge.
Kas see, kui ma julgeks pimedas rabas käia, ilma hirmust pinges olemata, kas see tõesti aitaks mul ka muudes asjades oma vastupidavust ja tugevust kasvatada? Aitaks ka järgmisena esile kerkivatest hirmudest lihtsamalt läbi minna? Mingi hääl kuskil mu sees ütleb, et nii see on.
Nüüd on vist mentorit vaja … !
Loo autor: Katrin Alujev