Kuidas me läbi elu kõnnime?

Elust räägitakse kui teekonnast. Kuhu me aga teel oleme ja kuidas oma teed läbime? Järgnevalt jagan tähelepanekuid nii enda kui teiste kogemuste pealt. Ühtlasi toon näiteid, kuidas on loodus mind sel teel toetanud.

Esimene etapp- noored ja vihased.

Siin oleme alles täiskasvanute ellu astumas. Me veel väga selgelt ei tea, kes me oleme ja mida tahame. Elu on täis värskust, sära, põnevust, kõik uksed tunduvad lahti olema.

Loodusesse viisid mind sel etapil hoopiski tülid pruudiga. Kui tüli liiga suureks paisus, tormasin kodust välja, lüües ukse selja taga pauguga kinni. Hiljem kõndimast tagasi tulles oli kõik jälle hästi ja rahu majas.

Teine etapp- korilased.

Siin oleme täieõiguslikud ühiskonna liikmed. Loome pere ja kodu, käime tööl, hakkame varandust ja erinevaid kogemusi koguma. Ellu tekib kord ja rutiin.

Loodusesse tõi mind selles etapis fotograafia. Tagantjärgi vaadates tundub, et just pildistamine- õige valguse, võttenurga ja kompositsiooni otsimine, õpetas looduse ilu märkama. Kuni ühel hetkel avastasin, et pildistamise käigus võib hingematvalt kaunis päikesetõus kaduma minna. Asi päädis sellega, et edaspidi istusin niisama rabas ja nautisin läbi kuldse voogava udu tõusvat päikest.

Kolmas etapp- tormajad.

Elu läheb maru kiireks. Tormame ühelt kohtumiselt ja tegemiselt teisele, endale hingetõmbeaega andmata. Paljud tegelevad logistikaga- laste kool, trenn, huviringid- igale poole on vaja jõuda.

Minu puhul avaldus tormlemine ka looduses. Näiteks toreda pundiga Oandu-Ikla matkateed läbi käies. 20-30km jupid, mis on muidu rahuliku päevatee pikkus, suutsime mõne tunniga läbi traavida. Ühelt poolt oli tore kiiresti kohale jõuda, uhkustunne rinnas, et ära tegime. Samas jäi sihtpunkti jõudes kerge tühjus hinge. Midagi jäi justkui puudu, ilu nägemata. Nii on ilmselt ka tavaelus- sellest läbi tormates jääb teel olev ilu märkamata.

Neljas etapp- otsijad.

Keskea paiku hakkab nii mõnigi tundma, et seni saavutatu, tehtu ja leitu ei paku enam midagi. Hinges on tühjus ja elust kaovad värvid. Hing ihkab midagi enamat. Lahendust püütakse leida nii maistest (vahetades näiteks välja abikaasa või töö) kui vaimsetest otsingutest.

Loodus tuli minu ellu visioonirännakutena. Alguses sai ise mindud pikemaks ajaks loodusesse- suurtele küsimustele vastuseid otsima. Hiljem olen saanud ka teisi sel teel toetada. Sisuliselt tähendab see mitmeks päevaks loodusesse minemist ja aja maha võtmist. Looduses olles võid leida nii mõndagi üllatavat, seest ja väljast vastu peegeldumas. Eestis õnneks on veel kohti, kuhu minna. Samuti oleme loodusega tihedamalt seotud kui enamus lääne inimestest.

Viies etapp- kulgejad.

Olles otsingutest edukalt läbi tulnud, võib inimene end leida rahulikult läbi elu kulgemas. Ta näeb uuesti elu ilu ja värve. Suudab tunda rõõmu kõigest, mis tema sees ja väljas toimub. Ellu ilmub mõõdukus. Tehtud saavad just need asjad, mida päriselt on vaja teha, ning seda kõike rahulikult ja rõõmsameelselt.

Looduses ilmneb see rahulikus kulgemises ja kõhutunde usaldamises. Lähed sinna, kuhu jalad viivad ja puhkad seal, kus õige tunne peale tuleb. Vahel võid avastada, kuidas oled pikalt mõne rabamänni all istunud, pilvede liikumist imetlenud ning ajataju kaotanud. Ja samas midagi väga olulist leidnud- hingerõõmu ja tänutunde kõige olemasoleva eest. Mis viibki viimasesse etappi.

Viimane etapp- üksolemine.

Siin kaob erinevus olemise ja tegemise, sisemise ja välise vahel. Sa lihtsalt oled, ühenduses kõige sellega, mis on, nii sees kui väljas. Tunned suurt rahu, tänulikkust ja rõõmu kõigest, mis ilmub sinu ellu. Võid tajuda, kuidas Looja ise läbi sinu kelmikalt maailma vaatleb ja kogeb, tundes rõõmu oma kätetööst. Elus ja looduses liikumine muutuvad sama olemuslikuks osaks sinust nagu sina oled loodusest ja elust.

Ilmselt on nii mõnedki üksolemist vähemalt hetkeks tundnud. Olgu siis hingematvalt kaunis loodushetkes või muus müstilises kogemuses, enne kui see muu elu saginasse kaob. Mõned õnnelikud on aga jõudnud püsivalt sellesse seisundisse. Ajaloost tuntumaid näiteid on ilmselt Buddha. Kaasaegsest maailmast tundub Eckhart Tolle selles etapis olema, eestlastest on ilmselt Fred Jüssi sellele lähedal.

Mida selle teadmisega peale hakata?

Esimese asjana võid mõelda, millises etapis sa praegu oled ja kui õnnelik sa selles oled. Kui tunned ennast õnnelikuna, nii nagu oled, siis lihtsalt naudi seda ja võimalusel toeta teisigi.

Kui aga tunned, et tahaks edasi, võib kasu olla kogenud sõbrast või teejuhist, kellega koos oma eluteel käia. Temaga koos on hea leida võimalused edasiminekuks. Teadlikult harjutada, võtta aega ja märgata olemasolevat.

Vahel tuleb küll päevi, kui kukume alla tagasi, näiteks kulgemisest tormamisse. Kuid mida teadlikumalt ja järjepidavamalt harjutada, seda lühemad ja väiksemad need kukkumised on, ning saame ju nendegi eest tänulikud olla.

Mõnusat kulgemist ja rõõmu tundmist nii loodust kui loodusest!

Ain Mihkelson

Ülaltoodu mõtteid jagasin esmakordselt Äripäeva Meelerahu konverentsil 08.12.20.

Kui inimene hakkab tegutsema

„Kui inimene hakkab tegutsema, asub tegevusse ka tema hing. Kui süütad tule, raiub hing sulle puid, ja kui valmistad paadi, saab temast ookean.“ Robert Bly, „Ürgmees“

Kaugelt liiga sageli olen jäänud lõksu „tegevusetusse“. See ei ole selline tegevusetus, kus istud niisama, käed rüpes, mitte midagi tehes (kuigi vahel on ka seda olnud). Pigem on see tegevusetus, kus täidan oma päevad tühja sebimisega, et mitte teha seda, milleks ma siia tegelikult olen tulnud. Selline sebimine aitab kenasti hoiduda endale ja oma südamesoovidele otsa vaatamast. Tõenäoliselt on selles ka tubli annus teistele meeldida püüdmist. Meie kultuuriruumis on ju hea öelda, et mul on praegu jube kiire ja nii palju teha. Nii jätad endast teistele mulje, kui edukast ja töökast inimesest, kes tühja ei passi ja elu edasi viib.

Kuniks ühel hetkel julged endalt küsida, kas ma kõike seda tahtsingi? Kas see tegelikult ka mulle meeldib? Kui hästi läheb, tekib see küsimus mõnel ootamatul vaikusehetkel, kui sebimine on vaibunud ja on aega oma elu üle järgi mõelda. Vahel rabab aga mõni sügavalt raputav sündmus sind elurattalt maha. Olgu selleks tõsisem tervisehäda, mõni õnnetus või hoopiski ülev inspiratsioonihetk, mis tavarutiinist välja kisub.

Kuidas aru saada, kas ma teen seda, milleks ma tegelikult olen siia ellu tulnud?

Mul on tunne, et kui tegevus ise pakub rõõmu ja laeb hea energiaga, siis käid oma teed. Siis polegi vahet, kui „hästi“ see tegevus välja tuleb ja kuhu välja viib. Naudid tegevust ennast puhtalt tegemise pärast. Olgu siis üksi nokitsedes või koos teiste inimestega toimetades. Tõenäoliselt oled päeva lõpuks väsinud, kuid see on mõnus väsimus. Hing tunneb rõõmu ja sind täidab tänutunne möödunud päeva eest.

Kui aga tegevus sulle midagi ei paku, pärast oled tülpinud, väsinud ja tühi kui kott, siis on põhjust küsida, miks ja kellele ma seda teen. Kas on see ainult teistele või saan ise ka midagi sellest? Kas viib see mind ja teisi edasi või tegutsen lihtsalt harjumusest või kohustusest?

Olgu siinkohal öeldud, et ma ei propageeri isekat „mina ja minu maailm“ suhtumist, mis  on enda kasule suunatud. Olen kogenud, et kui teha asja, mis tõeliselt meeldib ja hästi välja tuleb, on sellest teistel kaugelt rohkem kasu, kui vastumeelselt tehtud asjadest.

Kahlil Gibran on „Prohvetis“ öelnud:

„… kui te ei saa töötada armastuse, vaid ainult vastumeelsusega, siis on parem, kui jätate töö sinnapaika ning istute templiväravas, et võtta vastu almuseid neilt, kes töötavad armastusega.“

Isegi kui see võib tänapäeval tunduda keeruline järgida, on praegu kaugelt enam võimalusi teha asju, mis hinge toidavad. Mõnisada aastat tagasi poleks keegi tulnud selle peale, et osutada näiteks koerte pesemise teenust. Või siis tänapäevased Youtuberid, kes teenivad justkui mitte millegi pealt. Kuidas see elu edasi viib, on omaette küsimus.

Kuidas rajale tagasi saada?

Pahatihti arvatakse, et selleks peab tegema dramaatilisi muutusi, näiteks kohe töökohta vahetama hakkama. Pigem tasub peale hakata väikestest asjadest. Mis on need tegevused, mis mulle tõeliselt rõõmu teevad? Kuidas saan neid ellu juurde luua? Alguses võib-olla nädalavahetustesse, seejärel ka igasse päeva. Olgu siis hommikutesse enne põhitööd või õhtusesse aega. Õnnelikumad, kellel on paindlik töö, saavad „päris“ tegevusi ka põhitöösse kaasata.

Olen korduvalt näinud, kuidas väikesed imed hakkavad juhtuma, kui inimene teeb otsuse ja hakkab toimetama oma südamesoovide järgi. Ilmuvad õiged inimesed ja kokkusattumused, mis toetavad tema teed. Otsekui  hing asuks tõesti tegevusse, inimest toetades ja juhatades. Mõne aasta pärast võid ise ka imestada, kuidas see kõik juhtunud on. Vahel ütlevad inimesed, et miks ma juba varem ei alustanud, kuid see polegi nii tähtis. Mis olnud, see olnud. Ainult täna saame teha sammud, mis viivad meie südameteel edasi.

Isegi kui sa hinge olemasolu ei usu (ratsionaalne pool minust küsib sageli, on ta tõesti olemas või kujutan seda kõike ette), on päeva lõpuks oluline sinu elu kvaliteet. Usun, et oleme siia tulnud enda ja mitte teiste elu elama. Kui minu päevad on täidetud rahu ja rõõmsa toimetamisega, suudan ka teisi toetada ning seeläbi kogu maailma paremaks muuta.

Kui sinu päevadest on kadunud sära ja rõõm, on hea korraks aeg maha võtta ja tunnetada, mida ma tegelikult tahan. Võid kujutleda end elu lõppu ja sealt tagasi vaadata. Mis see on, mida sa näha tahaksid oma elus lahti rullumas? Mida olla kogenud, teinud, loonud? Kuidas teisi toetanud?

Luba endal unistada ja mõtetega mängida nagu väike laps. Vahelduseks on mõnus rõõm ja helgem pool endast välja lasta. Täiskasvanu asju ajame ju nagunii rohkem kui küll.

Sageli ei lase ego või meie ratsionaalne pool meid ligi enda südamesoovidele, üritades meid kaitsta muutuste eest, mida oma tee käimine paratamatult kaasa toob. Kuidas siis end tegelikele soovidele ligi pääseda?

4 moodust, kuidas leida üles enda hingesoovid:

1) Kui sulle meeldib kirjutada, proovi päeviku varianti. Leia kõigepealt rahulik aeg ja koht, kus sind ei segata. Alusta näiteks küsimusega: „Mida minu hing igatseb?“ ja hakka lihtsalt kirjutama, lastes endas pulbitseval paberile või arvutisse voolata. Lase käel vabalt kirjutada, ilma ette mõtlemata, mida järgmiseks kirjutan.

2) Kui sulle meeldib rääkida, leia hea kuulaja, veel parem, keegi, kes oskab küsida ja kuulata. Selleks sobib nii hea usaldusväärne tuttav kui mõni elukutseline „kuulaja“- coachid ja mentorid näiteks.

3) Kui oled visuaal ja sulle meeldivad (kujutlus)pildid, võid teha kollaaži teemal „Minu unistuste elu“. Väikese juhendi selleks leiad siit.

4) Kui oled aktiivne liikuja, mine matkama küsimusega „Mida ma tegelikult tahan?“ Selleks on hea valida mõni looduses kulgev rada, kus ennast turvaliselt tunned. Või mõni vaiksem linnaosa, kus on ruumi rahulikult ilma väliste häirijateta kulgeda. Vahel tulevad vastused juba poole tunniga, kui võimalik, võta aga selleks mitu tundi.

Võid proovida ka kombineerida kas kõiki või mõnesid ülaltoodud moodustustest. Näiteks lähed teed mõnusa matka looduses ja leiad seal koha, kus rahulikult kirjutada ja/või joonistada. Katseta ja leia endale sobiv moodus.

Mõnusat liikumist oma südamesoovide suunas!

Photo by Lucas Clara on Unsplash

Tagasi juurte juurde

Kriisi alguses hõiskasin suureliselt-  nüüd on lahe aeg, saab rahulikult võtta ja oluliste asjadega tegeleda. Tegelikkuses avastasin 5 nädalat hiljem, et olen täiesti läbi kärsanud. Olin väsinud ja närviline, meelerahu puhver oli pea täielikult otsa saanud. Isegi väikesed asjad ajasid närvi, vahel näitasin seda ka välja ja hiljem tundsin piinlikkust. Ühel hetkel küsis isegi naine, kes on üks äärmiselt kannatlik inimene, et mis asja ma niimoodi rabelen.

Kõrini veebi ilmast

Päevad olid täidetud erinevate telefonivestluste, veebi koosolekute ja veebinaridega. Osaliselt vist ka selleks, et tunda end vajalikuna ja täita päevad enda arust olulisega. Samas muutus hing aina rahutumaks, tundes puudust päris asjadest. Päris puudutustest, päris kohtumistest, päris loodusest. Tegin küll lühemaid retki loodusesse, kuid see oli vaid ajutine kerge leevendus. Umbes nagu plaastri panemine terveks ravimata haigusele.

Nii märkasingi, et vajan täielikku väljalülitust oma (mure)mõtetest. Kuni ühel õhtul hakkasin tuttava soovitusel lugema raamatut „Kolm meest paadis, koerast rääkimata.“ Mind tabas rõõmus äratundmine – midagi ei ole muutunud, 130 aastat tagasi olid inimesed samasugused. Raamatu tegelased jõudsid äratundmiseni, et on ületöötanud ja vajavad puhkust. Selle peale otsustasid nad minna kaheks nädalaks paadimatkale. Sain aru, et ka mul on vaja loodusesse, mitmeks päevaks kõigest eemale, päris metsa. Nii hakkaski mõte idanema ja hinge hiilis rõõmus ootusärevus.

Plaanisin minna üksi ning jätta tsivilisatsioon ja inimesed täiesti maha. Kuid ühe vestluse käigus mainisin poolkogemata heale tuttavale oma ideed. Tema haaras sellest innukalt kinni, öeldes, et tahab kaasa tulla. Saavutasime siiski kompromissi- mina lähen ees ja tema tuleb päev hiljem järgi.

Kohal!

Pühapäeva pealelõunaks olin valmis – kiiremad tööasjad ära orgunnitud, matkakola koos ja meel rõõmus. Ise veel mõtlesin, kuhu ma ikkagi lähen ja oma telgi püsti panen. Meeles mõlkusid Paluküla ja Kõnnumaa metsad. Hirmsasti oleks tahtnud oma telgi panna Paluküla mäe otsa, kuid tundsin, et see justnagu ei sobi. Telgi jaoks parem variant aga ei kõnetanud mind.

Probleem lahenes iseenesest. Palukülla jõudes avastasin, et olin telgi kenasti koju ukse kõrvale jätnud. Mind ajas see isegi naerma – nii lihtsalt minu telgi püstitamise mure laheneski. Võtsin siis oma väikse seljakoti ja läksin luurele, ronides peagi Paluküla mäe otsa. Seal valitsesid inimhäälte puudus, tuule müha puulatvades ja rõõmus linnulaul. Kõik see ning ümbrusele avanev vaade köitsid mind momentaalselt. Sain aru, et siia ma jään, vähemalt selleks ööks.

Kuna ärevus oli veel sees, toimetasin ringi, varusin lõkke jaoks metsakuiva ning jäin lõpuks teed juues ringi vaatama. Kaasa võetud pinge kääris kergelt edasi, laskmata mul niisama olla. Samas – teha ei olnud midagi ja kiiret polnud kuskile. Targemat teha oskamata võtsin ennist mainitud raamatu ette, nautides seal olevat öö kirjeldust. Tundsin, kuidas sama peagi mindki ees ootab:

Ja siiski annab öö meile lohutust ja jõudu. Meie väikesed mured kahvatuvad tema kõrval ja poevad häbiga peitu. Päevad on täis hoolt ja askeldusi, meie südametes valitsevad kurjad ja kibedad mõtted, ja maailm on tundunud meile julmana ja ülekohtusena. Ja siis tuleb Öö nagu tõeline armastav ema, asetab õrnalt käe meie hõõguvale otsaesisele, pöörab meie äranutetud näo enda poole ja naeratab- ja kuigi ta vaikib, on meile selge, mida ta öelda tahab, ning me peidame õhetava palge tema rüppe, ja valu ongi möödas.

„Kolm meest paadis, koerast rääkimata“, Jerome K Jerome

Tundsin, kuidas meel muutus rahulikuks, õues oli mõnusalt hämar ja käes aeg lõke süüdata. Tassisin ka oma magamiskoti ja madratsi mäe otsa ning süütasin lõkke, selle kõrvale istuma maandudes. Aja möödudes tajusin iga keharakuga, kuidas vaikus ja rahu vaikselt minusse imbuvad. Meenus Fred Jüssi jutt – noorena sõitis ta ööseks loodusesse lõket tegema, kui end kehvasti tundis. Mõtlesin, miks ma seda juba varem ei teinud, kuid peagi lahkus seegi mõte.

Paluküla lõke

Kui ma muidu olen varase uinumisega, siis sel õhtul istusin pikalt, kuni kustusid viimasedki rondid lõkkes, jäädes vaid kergelt hõõgvele. Olin just põhku keeramas, kui õrn tuulepuhang need uuesti kergelt põlema puhus. Lõin magamisele käele ja istusin edasi, kuni söed olid kustunud ja linnud vaikinud.

Magamiskotti lahti rullides kirusin end vaikselt, et ei olnud magamisaset valges valmis pannud. Pimedas magamiskoti luku kokku saamine oli korralik näpuharjutus. Alles taskulambi valgel sain sellega hakkama. Lõpuks rahulikult magamiskotis pikutades jäin taevast silmitsema. Siin-seal paistsid üksikud tähed ja vaikus ise hõljus kõige kohal ringi. Kehal oli veidi jahe, kuid rõõmus rahu hiilis ligi ja täitis südame rõõmsa ootusega järgmise päeva ees.

Särav hommik

Öösel ärkasin paar korda jaheda peale ning nautisin luksuslikku vaadet öötaevale. Hommikul nelja paiku hakkasid esimesed linnud vaikselt laulma, poole viie paiku lisandusid innukamad lauljad.

Ühel hetkel tõusis päike üle puulatvade ja hakkas kergelt soojendama. Sain aru, et on aeg tõusta. Magamiskotist välja piiludes märkasin, kuidas minu kõrval olev seljakott oli härmas, nii nagu ka magamiskott. Samas oli hingematvalt mõnus ja värske see olemine, mis mind valdas.

Tegin mõnusad hommikurituaalid, jõin veidi sooja teed ja molutasin veidi niisama, enne kui otsustasin minna ümbrust uurima. Seni olin käinud valdavalt Paluküla ja Loosasalu vahelistel aladel. Romet Vaino soovitusel pöörasin seekord pilgu Keava raba poole.

Kõnnumaale

Peagi seisin minu jaoks tundmatu metsa serval, tundes puhast rõõmu ees ootavast seiklusest. Tundmatusse minnes on alati mingi mõnus ootusärevus sees. Vahel ka väike hirmunoot, kuid elevus kaalub selle üle. Silme ees avanes väärikas madal männimets märjemal pinnasel, vaheldumas suuremate puudesaludega kõrgematel aladel. Kohe metsa serval märkasin suurt mändi, mis eristus selgelt teistest.

Tavaliselt on männid ühe sirge tüvega üles välja, vaid mõned üksikud on mitmeharulised. Minu ees kõrguv puu hargnes 3-4 meetri kõrgusel kaheks jämedaks haruks, et siis veel kõrgemal omakorda hargneda. Tundsin selle puuga koheselt hingesugulust.

Viimased aastad olen kimpus olnud enda tegevuse üheselt määratlemisega. Öeldakse ju, et keskendu ühele asjale, vaid nii saad edukaks. Minul on neid harusid aga mitu. Esimene hargnemine tuleb enda maise ja vaimse olemuse ning tegevuse lahknemise kohal. Või siis vähemalt näilise hargnevuse kohal – tegelikult need harud ju toetavad üksteist ja toetuvad samal tüvele, minu tegelikule olemusele.

Nii ma seal seda puud imetlesin ja mõtteid mõlgutasin, enne kui edasi läksin. Kulgesin mõnusasti puutumata looduses, tundes imetlust metsas valitseva vaikuse ja rahu üle. Aegajalt jooksid ristus tee väikeste loomaradadeg, mina aga jätkasin otse läbi metsa, Keava raba suunas. Kuni lõpuks leidsin kutsuva raja, keerasin sellele ja lonkisin mõnusasti edasi. Mõne aja pärast sättisin end päikese kätte puhkama, toetudes maha kukkunud kuuse najale.

Kogu mind viimastel nädalatel täitnud kiire oli kuskile kadunud. Oli aega niisama lösutada, metsa imetleda ja puude latvades lustivat tuult kuulatada.

Mäel

Lõunaks sättisin end Paluküla mäele tagasi – selleks ajaks pidi hea tuttav järgi tulema. Õnneks ta viibis ja sain teha mõnusa oleskelu päikese käes pikutades. Tabasin end mõttelt, et viimane selline molutamine oli umbes aasta tagasi. Ka siis ei olnud kuskile kiiret ja ei pidanud midagi tegema. Praegu olime ainult mina, päike ja Paluküla mägi, linnud ümberringi laulmas ja puud tuulega kaasa kohisemas. Tajusin südamesse tulvavat tänutunnet kõige olemasoleva eest.

Mõne aja pärast saabus tuttav, istusime veidi niisama ning siirdusime uuele metsaringile, nüüd juba kaugemale minnes. Õnneks oli tegu mõistliku mehega – saime enamasti vaikides käia, hoides nii füüsilist kui sotsiaalset distantsi. Õhtu eel jõudsime Keava raba servale, tehes seal jala sirutamise pausi.

„Ma jätan tavaliselt sellised kohad ja siin valitseva rahu meelde“ sõnas kaaslane, kui olime rabaservas mõne aja istunud. „Seda pilti on hea meelde tuletada, kui olen linnas ja elu liiga närviliseks läheb,“ lisas ta minu küsiva pilgu peale. Mõtlesin, miks ma ise selle peale pole tulnud ning panin idee tallele, lastes ümbruses hõljuval rahul endasse koguneda.

Kuskilt kerkis üles mõte – puud on nagu heatahtlikud tunnistajad, kes kogu meie sekeldamist rahulikult pealt vaatavad. Kui me vaid taipaks neilt küsida ja vastuse ära oodata, saaksime ka vajalikud vastused enda küsimustele. Tavaliselt on meil selleks aga liiga kiire, et looduselt nõu küsida.

Tagasi mäel

Õhtuks olime tagasi mäe otsa. Kaaslane pani oma telgi püsti, kutsudes mindki telki. Arvasin, et öine tähistaevas on liiga suur luksus, et see telgi mugavuse nimel ohverdada. Nii sättisingi enda magamisaseme uuesti otse taeva alla ja läksin meile teed keetma.

Magamisase Palukülas

Ülejäänud õhtu oli tõeliselt mõnusas kulgemises. Lasime oma mõtetel rännata ja rääkisime asjadest, mis südamel ja meelel. Eelmise õhtu vaikus täiendas suurepäraselt selle õhtu mõtterännakuid. Tundsin, kuidas hing puhastus ja süda täitus rõõmuga. Lõkke ääres istudes juhtub mingi maagia – inimesed avanevad ja jagavad, mis on tõeliselt oluline. See juhtub kuidagi iseenesest mõistetavalt. Küllap on see meil geenides ajast, kui küttide ja korilastena ringi liikusime ning õhtuti lõkke ääres päevamuljeid jagasime.

Õhtust sai lõpuks öö ja väsimus võttis võimust. Pugesime vaikselt põhku, kuid rõõm päikeselisest päevast ning õhtustest vestlustest tuhises endiselt minus ringi, laskmata uinuda. Ei jäänudki muud, kui vaikuses tähistaevast imetleda. Sel õhtul oli taevas tähtedega üle külvatud, täites mind imetlusega elu ilu ja lõpmatuse üle.

Kisub viluks

Öösel läks külmaks. Isegi nii külmaks, et enne nelja ärgates kirusin end ja mõtlesin, oli mul nüüd seda vaja. Soovisin südamest, et hommik saabuks kiiremini. Ei tulnud ta minu soovimise peale midagi kiiremini. Tiksusin vahelduva eduga une ja ärkveloleku piiril, kuni lõpuks uuesti uinusin.

Hommikul oli hoopis teine pilt – taevas oli pilves ja tuul tuhises ringi. Magamiskott tundus nii ahvatlevana, et ei tahtnud sellest kuidagi lahkuda. Viimaks ajas kell siiski üles ajas – meil mõlemal olid sel päeval muud asjatoimetused ees. Sättisimegi asjad rahulikult kokku ja tegime lõpetuseks mäe otsas uhke trummirännaku.

Tagasi kodus

Koju sõites nurrus uskumatult mõnus tunne südames. Veel suurem oli rõõm sooja koju jõudmisest ning mõnusast hommikusöögist. Möödunud päevad läksid kerge paastu tähe all, seetõttu maitses toit imeliselt hästi. Aknast välja vaadates tabasin end heameelt tundmas- õues oli vihma sadama hakanud,  saime napilt kuiva nahaga koju.

Hea tuttav ütles pärast, et tema sai sellest käigust hea energialaksu, mille pealt mitu päeva edasi toimetada.

Minus endas aga tekkis mõnus tühi ruum, kus sain aru, mis on minu jaoks tõeliselt oluline. Looduses viibimine, nii üksi kui koos teiste ägedate inimestega. Sügavad vestlused ja rõõmude ning murede jagamised. Ühenduse loomine oma parema mina, Looduse ning Suure Vaimuga, nii nagu indiaanlased teda kutsuvad. Selle lõputu heatahtliku jõuga, kes meile vaikses öös vastu vaatab ja on alati nõus vastama, kui me vaid küsime. Olgu siis läbi intuitiivsete taipamiste, loodusmärkide või teiste eluteele sattunud inimeste suu läbi.

Tagantjärgi meenutades ei oskagi muud, kui vaid tunda vaid tänulikkust, et elame sedavõrd lahedas kohas. Puutumata loodus ja mets on enamusel meist poole tunni kaugusel.

Lõpetuseks – kui loetu puudutas sind, anna endast mulle märku. Ehk saame koos rännata või saan muul moel sinu teekonnal toeks olla.

Mõnusaid rändamisi, nii looduses kui vaimuilmas!

Ain Mihkelson

2018 kokkuvõte Ainilt

Lubasin enne jõule suure suuga teha kokkuvõtte eelmisest aastast. Oli see ju väga äge aasta, täis nii rõõmsaid kui raskeid hetki, õppimisi ja jagamisi, saamisi ja andmisi.

Mis toimus minus endas, lisaks kõigele välisele?

Mõneti sobib aastat tervikuna iseloomustama mingi suurema ja vägevama jõu tunnetus ning ühenduse tajumine, mis on kaasa toonud parema intuitsiooni ja sügavama maailma taju. Rääkimata siis väikestest lahedatest imedest ja kokkusattumustest igapäeva elus.

Tagasivaade

Hirmudega tutvumine

Sügis oli minu jaoks väga keeruline aeg, kus sain tegeleda enda suurimate hirmudega. Kas ma olen ikka piisavalt hea ja väärt isa, mees ja inimene? Kuidas ma hakkama saan, kui suuremad planeeritud tegevused ja sissetulek ootamatult ära kukuvad? Kuidas ma siis reageerin ja oma rahu ning tasakaalu säilitan, mille olulisusest olen teistele nii innukalt rääkinud? Tagantjärgi oligi see vist eelmise aasta kõige raskem hetk.

Enne seda (äkki just tänu sellele?) eelnes sügavama sisemise kasvu ja puhastumise periood, kus sai terapeudi abiga minevikuhaavadega tegeletud ja puhastatud alateadvuses lahendamata mustreid. Üldse oli suvi-sügis suhteliselt sissepoole suunatud periood, kus tegelesin suuresti enda isiklike teemadega ja heategevusse ning kogukondadesse suunatud projektidega.

Rõõmsad hetked

Heledama hetkena sügisesse jäi aasta koolitaja nominatsioon Raplamaa Täiskasvanud Õppija nädala raames. Pean tunnistama, et ei suuda siiamaani enda kohta kasutada sõna koolitaja- no ei kõla õieti. Pigem tahaks öelda, et olen parimal juhul kaasa aitaja või arengu toetaja, kes aitab inimestel nende endi sügavama tarkuseni jõuda.

Suve algusesse jäi rõõmsama poole pealt minu esimese raamatu “Ümberpööratud pahupidi sünd, mis oli üks tõeliselt hinge rõõmustav hetk, tuues ühtlasi ka südamesse hingerahu. Tundsin, et isegi kui peaksin nüüd surema, olen ühe väga olulistest asjadest selles elus teinud ja saan nüüdsest elu rahulikumalt võtta. Küllap see oli siis niivõrd oluline verstapost, et hing ei saanud enne rahu, kui olin selleni jõudnud.

Unistustest edasi rääkides- coachingud muutusid veelgi sügavamaks ja tähendusrikkamaks, tuues inimestele (vahel ootamatul moel) muutusi, millest nad olid juba kaua unistanud või mõelnud. Seda on olnud tõeliselt inspireeriv pealt vaadata ja kogeda. Kõige lihtsam soovitus- räägi enda unistusest, kõva häälega, mõnele heale tuttavale, kes kuulata ja küsida oskab. Vahel sellest täiesti piisab.

Eriti tegid rõõmu suvised looduscoachingud, kus sündis tõeline maagia ja hinged said puudutatud nii loodusest kui mänguilust meie vahel. Huvitaval kombel olid kõik suvised looduscoachingud kingituseks sõpradelt või lähedastelt. Tundsin siirast heameelt, et ilmas on selliseid häid ja hoolivaid inimesi, kes märkavad, kui lähedane abi vajab.

Mentorite Kojas saime hakkama veidi pikema ja täiesti teistmoodi arenguprogrammiga juhtidele, mis oli paras väljakutse ja lõpuks kukkus välja hoopis teisel, paremal moel, kui plaanisin. Kinnitades taaskord, et meie võime ette näha, eriti teiste inimestega seonduvat, on kaunikesti piiratud.

Töötubadesse ja mõttekodadesse meeskondadega tuli juurde sügavam ja ühendust loov mõõde, nii et inimesed lahkusid rõõmsamate ja samas mõtlikumatena, justkui palju paremate inimestena. Võib-olla on sellele kaasa aidanud ka trummi ja teiste meelerännaku “tehnikate” kaasamine, mis töötavad teisel tasandil, kui puhtalt mõistusega loodu.

Meeskonnaga Preeriakojas

Kõlab veidi uhhuu jutuna, kuid trummi- ja meelerännakud on möödunud aastal saanud sügavama ja väekama mõõtme peale suvist Pete Bengry „koolitust“. See oli justkui trummikoolituse meistriklass, kus mitme päeva jooksul sai tehtud rohkem erinevaid trummi- ja meelerännakuid, kui eales oleks võimalikuks pidanud. Sealt sain ka vastuse küsimusele, mis oli mind pikalt painanud- kes ma siis ikkagi olen ja mida tegema peaks? Mitte et see vastust oleks mu elu lihtsamaks teinud, pigem vastupidi.

Novembrisse jäi aasta kõige intensiivsem, väsitavam ja samas innustavam kogemus. Sain maitsta elu õpetajana- nädalane kursus gümnaasiumi noortele  teemal “õnneliku elu loomine” võttis täiesti võhmale. Oli selles omajagu enda hirmudele vastu astumist (millegipärast olen noortega tööd peljanud, ilmselt mu enda koolihirmud) kui ka mitmete ootuste mitte täitumist. Minu jaoks kõige raskem noorte puhul oli kohese tagasiside puudus, erinevalt täiskasvanutest, kelle puhul saab üldjuhul kohe aru, kas meeldib või mitte. Nii vehklesingi justkui pimeduses, ja alles hiljem öeldi, et see või teine asi väga meeldis- nägudest aga ei lugenud kohe suurt midagi välja. Praegu tahaks öelda, et töö koolinoortega on koolitaja või õpetaja meistriklass- kui nendega saad hakkama, siis on täiskasvanutega töö lapsemäng. Küll aga oli kursuse lõpetamisel rõõm suur, kuuldes ja vaadates, kuidas nad mõtlevad ja kuhu välja jõudsid.

No ja enne jõulu suutsin korralikult üle tõmmata enda raamatu kingiprojektiga. Ise ka pärast imestasin, miks ma seda nii tõsiselt võtsin ja nii palju energiat sisse panin. Alles jõulude aegu sain aru, kui keskmest väljas olin vahepeal. Ometigi on hea meel, et sai ära tehtud- tänu sellele jõudis väga paljude inimesteni kingitus, mida nad poleks oodatagi osanud. Järgmine kord pean lihtsalt meeles pidama, et seda pisut nutikamalt ja tasakaalukamalt teha.

Raamatutega seoses meenub ka tutvumine kahe elava kirjandusklassiku- Valdur Mikita ja Doris Karevaga. Nendes kohtumistes oli rahu, rõõmu ja sügavust, vestlusi olulistel ja päris teemadel ning ühtlasi ka innustust edasiseks. Nii nagu õpipoiss saab inspiratsiooni Meistri käe all ja juures töötamisest, on ka nemad mind innustanud edasi kasvama, kirjutama ja mõtlema.

Päris uue leiuna aga jõudsin Eesti kirjaniku ja kunstniku Mathurani, keda lihtsalt peab kuulma. Tema loovkirjutamise õpitoad olid täiesti teisel tasemel, pannes mõtlema, et ma tahan ka ühel hetkel niivõrd ägedaid asju teha nagu tema teeb.

Sügisel sain teha täiesti teisel kujul ja moel VisioonirännakuLihtsalt tunne tuli ühel hetkel nii tugev, et tavapäraselt enam ei saanud. Tagantjärgi on hea meel, et ka see sai ära proovitud. Tundub, et seekord oli just sellist vaja, nii mulle endale kui osalejatele. Ühtlasi õppisin veelkord usaldama enda sisetunde tähtsust, isegi kui see võib viia ebamugavatesse olukordadesse.

Võib-olla sellest innustust saanuna sai kirjutatud Edasisse üks pikem lugu enda vaimsetest otsirännakutest viimastel aasatel. Oli see omajagu raske ettevõtmine minu jaoks- kas julgen sedalaadi teemalt teki kergitada. On ju tegu sügavalt isikliku jagamisega, kuid samas lootsin, et ehk on lugejatel sellest abi ja suudavad mõne minu ämbri tegemist vältida. Kuigi mul on tunne, et igaüks peab oma ämbrid ikka ise läbi kolistama.

Viimase asjana meenub sügisest väike võit magusasõltuvuse üle, mis jõulude aegu sai küll pisut kannatada. Olen eluaeg olnud suur maiasmokk ja kord koogiga algust teinud, ei suutnud kuidagi lõpetada. Nii saigi ühel hommikul, põdedes magusapohmakat eelmise õhtu koogisöömingust, otsustatud, et aitab küll, kas ma siis tõesti ei saa loobuda magusast. Kes siis ikkagi minu elu juhib, suhkur või ma ise? Ei olnud see muutus kerge ja elu ise veeretas ette igasuguseid ahvatlusi. Kõige raskem hetk oli pulma-aastapäeva tähistamisel mõni õhtu hiljem, kui vaatasin pikalt tõtt ülimalt ahvatleva šokolaaditordi tükiga- minu lemmikuga . Naine ka kõrvalt utsitas, et võta ikka, mis see teeb siis. Seekord jäin siiski mina võitjaks, ja see ilus puhas periood kestis kenasti jõuludeni. No ja jõuludest ma parem ei räägi, kuid õnneks on suuremate söömingute aeg möödas ja saab uuesti tavarutiinide juurde naasta.

Oluliseim küsimus?

Aastat kokku võtma sobib suvel minuni jõudnud küsimus- mis on sinu jaoks edu? Võrdlesin kuni selle küsimuseni end vastu ühiskonnas laialt levinud edumudelit. Järgi mõeldes sain aga aru, et olin ajale jalgu jäänud pilti kasutanud enda hindamiseks. Saanud selgeks edu kriteeriumid enda jaoks (rahu, vaikus, tasakaal, ise kasvamine ja teiste toetamine ning parema maailma loomine, ühenduses olemine jmt), mõistsin sel hetkel, et ma juba olengi edukas ja õigel teel.

Nii saan kokkuvõtvalt öelda, et möödunud aasta oli üks pagana äge ja edukas kasvu ning unistuste täitumise aasta.

Soovin ka sulle, et elaksid ja oleksid vastavalt sellele, mis on sinu jaoks oluline ja tõeliselt tähtis!

Mida ootan uuelt aastalt?

Eelkõige keskmest lähtuvat rõõmsat ja rahulikku olemist ning tulemuslikku tegutsemist. Elu edasi viivate ettevõtmiste toetamist, ise kasvamist ja teiste arengu toetamist. Tasakaalu maise ja vaimse, rahulikult olemise ja aktiivselt tegusemise vahel.

Maisel tasandil

  • Toon ellu uuel tasandil juhtide arengupogrammid, mis aitaksid  juhtidel inimese ja juhina kasvada ning tooksid kasu ka nende meeskondadele ja ettevõtetele.
  • Viin läbi lahedaid töötubasid ja mõttekodasid meeskondade ja gruppidega, kus saab nii looduses käia kui ka arutleda hetkel olulistel teemadel ja leida lahendused ees seisvatele väljakutsetele.
  • Viin oma coachingu ja mentorluse jägmisele tasandile, nii et inimesed, kes leiavad tee minuni, saaksid vastused enda küsimustele, jõuaksid enda päris olemuseni ning saaksid enda tõelise potentsiaali realiseerida.
  • Teen mõnusaid müstilise energiga loomisõhtuid, kus saab arutleda olulistel teemadel, kõlavad erinevad helid, mõtted puhastuvad ning rahu ja rõõm saabuvad hinge.
  • Aitan “Ümberpööratud pahupidi” lugejateni  jõuda ja kirjutan uue raamatu valmis.

Vaimsel tasandil

Ootan eelkõige olemise ja elamise kvaliteedi stabiilsust- et kõikides päevades oleks nii rahu kui rõõmu, sügavust ja ühendust, valgust ja helgust.

Millegipärast meenus siinkohal Mathura ütlus „Kõik algab vaikusest, mis on iseenesest täiuslik ja täielik. Alustad vaikusest ja otsid valgust, mis inimest toidab.“

Ning siis teed seda, mis tuleb sul loomulikult hästi välja, kui oled ühenduses- see ongi sinu ülesanne siin elus.

Just seda kvaliteetset ühendust- iseenda päris olemuse, teiste inimeste, looduse ning kõige looduga- ja loomulikkusest hästi tulevat elu edasi viivat tegutsemist tahangi rohkem siia ellu.

Mõnusaid olemisi ja tegemisi, rahu, rõõmu ja armastust kõikidesse päevadesse!

Ain Mihkelson

Looduscoachinguga liikvele

Nüüd võin öelda, et olen looduscoachingut valmis pakkuma ka laiemale seltskonnale. Katsetused on tehtud, õppetunnid saadud ja arvesse võetud. Mitte et looduscoahcing küll kunagi päris valmis saaks. Tegu on väga individuaalse protsessiga, mis sünnib koha peal, sõltudes inimesest, loodusest, ilmast ja kes teab veel millest.

Looduscoaching- senised muljed:

See tõesti töötab, iga kord omamoodi. Siin kehtib enim põhimõte, et iga inimene saab just need vastused ja kogemuse, mida tal on hetkel vaja ning milleks ta on valmis. Ei pea kartma, et äkki läheme liiga “sügavale” või minuga tehakse midagi, mida ma ei taha. Iga inimesega läheme just nii kaugele, kui ta on sel hetkel valmis. Seda ka sõna otseses mõttes- senised matkad on jäänud 5-16km vahele.

Sama päeva õhtuks ära parem muid üritusi planeeri. Inimesed on üldjuhul üsna mõnusalt väsinud, nii vaimselt kui füüsiliselt ja tahaksid pigem rahulikult olla.

Õppetunnid, kuidas looduscoachingust võimalikult palju saada:

  • Tule kindla ja selge küsimuse või taotlusega- nii on ka tõenäosus sel hetkel vajalik vastus saada mõõtmatult suurem.
  • Kui sa aga ei oska küsimust sõnastada, kuid südames tunned, et midagi on vaja, siis see on ka ok. Küll me selle küsimuse koos ära sõnastame.
  • Võimalusel söö eelneval õhtul kergelt ja varakult, et saaks magama kerge näljatundega.
  • Õhtul enne magamaminekut võid juba ette kujutada lahedat homset päeva ja end õigele lainele viia.
  • Kui vähegi võimalik, mine varem magama- siis, kui keha annab märku, mitte ära hoia end üleval tavalise ajani.
  • Telefon jäta võimalusel autosse või Aini kätte- siis ei sõida muu mailm sinu mõtteprotsessi sisse.
  • Tee endale järgmisel päeval kokkuvõte toimunust- mida mõtlesid, tundsid, kogesid.
  • Pane järgmiste päevade jooksul tähele, mis toimub sinu sees ja ümber. Vahel tuleb veel järgmistelgi päevadel vastuseid või uusi ideid.
  • Samuti on hea nädala pärast järgmine kokkuvõte teha- siis on saanud mõtted settida ja ideed koguneda.
  • Pane tähele, mis su unedes järgmistel öödel toimub ja mida need võiksid sinu küsimuse või praeguse elu kohta öelda.

Vajalik varustus:

  1. Kergem söök ja soe jook termosega või joogivesi;
  2. Varupüksid, sokid ja jalatsid igaks juhuks (kui kotti mahub);
  3. Pleed vmt istumise alla võtmiseks;
  4. Märkmik ja pastakas;
  5. Kummikud või vettpidavad saapad ja soojad sokid nende sisse (sügis-talvisel hooajal).

“Katsejäneste” muljeid

„Terve päev Ainiga oli meeldiv, kogemusterohke ja ülimalt kasulik. Ain oskas õigete küsimuste ja meetoditega minus parima välja tuua: 1) paremini selgeks mõelda oma unistatava elu ning vaheetapid sinna jõudmiseks 2) viis mind paremini kokku oma unistusega emotsionaalselt, visuaalselt ja mõõdetavalt. Lisaks rääkimisele ja kirjutamisele kõndisin oma enesekindlas seisundis pika perioodi vältel, peale selle viis ta mind kokku minu tuleviku-minaga, kellelt sain palju häid näpunäiteid oma praegusele minale. Kogu päev oli intensiivne, kuid seikluslik ja mänguline. Mitte kordagi selle aja jooksul ei suutnud mõelda muule kui vaid kogetu sisule endale.

Päeva kokkuvõtteks sain endale võimustava loosungi, mida saan kasutada igas eluvaldkonnas – mis annab mulle jõudu juurde. See ei olnud taotluslik, kuid see kujunes nii. Peabki jätma midagi ka elu kanda. Looduskeskkond mõjus rahustavalt ja aitas meelt hoida praeguses hetkes. Ette sai võetud veel värske suplus, mis oli karastav.

Soovitan oma isiklikust kogemusest kindlasti Aini ja tema “looduscoachingut”. Ain on metsas sõna otseses mõttes omas elemendis ja ta on suurepärane coach. Ain = looduscoaching“

Risto Sulu

Partner

HT Coaching


“Esialgu tundus mulle 6-tunnine matk koos coachinguga päris suure väljakutsena. Mida ma nii kaua oskan rääkida? Üsna pikk jalutuskäik tundus ka olevat. Õnneks päike paistis ja otsustasin lasta sellel päeval juhtuda. Hiljem selgus, et õige oligi minna ilma suuremate eeldusteta, võttes kaasa oma teema ja püüdes kohal olla. Veel järgmisel päeval olin kui puuga pähe saanud. Tänu Aini osavale juhendamisele käisin ära päris sügaval ja kaugel enda sees. Polekski arvanud, et sealt enda jaoks nii palju uut ja huvitavat leian. Sain ka mõnusa väsimustunde, tonne värket õhku, kauneid looduspilte ja eelkõige kontakti oma sisemise tarkusega. Kõik eelnevad kahtlused, kas selline “rännak” ka midagi annab olid hajunud juba üsna matka alguses. Julgen seda kindlasti kõigile soovitada, kes otsivad ennast või oma teed ja tahavad seda teha veidi erilisel viisil.”

Triin Juhanson

Psühholoog

Life Event OÜ


“Paremal pool tõusev päike, vasakul pool juba kahanemise kaare võttev kuu – sellises kaaskonnas sõitsin eile rappa.
Küsimusi ja vastuseid otsima. Veidi teistmoodi, kui tavaliselt.
Kui Ain tegi mulle ettepaneku tulla looduscoachingu testosalejaks olin pikemalt kõhklemata nõus. Jah, vaikselt iseendas kuulatades tulevad vastused meieni ka päris üksi olles, ent usaldusväärse inimese poolt toetatud rännak on vahel vägagi kosutav.
Ma teadsin, et tuleb tore päev, aga ma ei osanud ette näha nii põhjalikku restarti. On väga vabastav olla valmis mittemillekski ja lubada sel kasvada kõrgustesse ja kaugustesse, nii sees kui väljas. Esialgu ju võib tunduda, et mis seal siis nii väga ikka – kõnnime ja räägime. Sellepeale aga kihistab Pealik kelmikat naeru ja keerab mind sulatades ja kiht-kihi kaupa lahti keerates tasapisi volüümi juurde. Kõik see toimub vaheldumisi Aini poolt suunatud iseenda juurde tagasitoovate küsimuste, mõtiskluste ja märkamiste kaudu. Peenemast peenemalt imbub koos rabaõhuga rakkudesse uus alge.
5 tundi hiljem parkla poole kõndides paneb Ain rännakule punkti küsimusega – mis vahe on rappa läinud ja sealt väljunud Herdisel.
Hmm. Ma jätsin maha hulgaliselt mitte mind ja leidsin julguse väljendada üha enam oma tõelist olemust. Jah, see teeb mind haavatavamaks, ent seegi peidab lähemal vaatlusel endas usku, toetust ja jõudu. Ma olen valmis edasi liikumiseks, avastusteks, jagamisteks ja läbi iseenda uue loomiseks.
Tänan kitse, kägu, lepatriinut, konna, tundmatuks jääda soovinud sulgede omanikku, jutukat lindu ja kõiki teisi pohlavarte sees krabistajaid vastuvõtmise ja assisteerimise eest!
Tänan Loojat helde juhatuse eest ja Oktoobriemandat väärilise ilma eest!
Kõige suurem tänu aga Sulle armas Ain, et loovutasid oma päevast mulle nii suure tüki, et tunnistasid oma hoolealust hinnangutevabalt, et oskasid küsida ja vaikida, et ajasid kripelduste jälgi, et oled nii sina ise, et oskad luua, hoida ja jagada sidet loodusega! Elagu kasvamist toetav labor –http://kasvulabor.ee/

Herdis Elmend

Urbanistlik Kunksmoor


„Kõigepealt aitäh toreda päeva eest!  Seda väikest juhtme väljatõmbamist oli hädasti vaja.

Kuigi rabasse sai mindud esialgu ilma konkreetse probleemi või murekohata, suutsid sa ikkagi kuidagi neid asju korraldada, et mingid teemad hakkasid hargnema.  Ega ma kõiges veel selgusele pole jõudnud ja usun et peaks veel sügavamale kaevuma. Kuid juba see mis paberile sai, on päris põnev ning  vajab veidi mõtisklemist ja analüüsimist.  Lõppkokkuvõttes on kõik ikkagi lihtne ja loogiline, ainult meie igapäevane rabelemine viib selle fookuse ja tasakaalu paigast ja keeruliseks läheb selle kõige haldamine.

Tehnika mida kasutasid oli huvitav ja etteaimamatu,  mis on selles mõttes hea, et välistab võimaluse anda „õigeid“ vastuseid ja seeläbi iseennast ära petta!

Koht oli äge ja raba tundub selleks tõesti hästi sobivat,  tekkis kohe mõte, kuidas see kõik veel talvel olla võiks.“

Liina Sadrak

Äriprotsesside juht, juhatuse liige

Inbank


Kui teema tundub sulle huvitav, kirjuta Ainile.

Rõõmsate kohtumisteni!

Ain