„Kui inimene hakkab tegutsema, asub tegevusse ka tema hing. Kui süütad tule, raiub hing sulle puid, ja kui valmistad paadi, saab temast ookean.“ Robert Bly, „Ürgmees“
Kaugelt liiga sageli olen jäänud lõksu „tegevusetusse“. See ei ole selline tegevusetus, kus istud niisama, käed rüpes, mitte midagi tehes (kuigi vahel on ka seda olnud). Pigem on see tegevusetus, kus täidan oma päevad tühja sebimisega, et mitte teha seda, milleks ma siia tegelikult olen tulnud. Selline sebimine aitab kenasti hoiduda endale ja oma südamesoovidele otsa vaatamast. Tõenäoliselt on selles ka tubli annus teistele meeldida püüdmist. Meie kultuuriruumis on ju hea öelda, et mul on praegu jube kiire ja nii palju teha. Nii jätad endast teistele mulje, kui edukast ja töökast inimesest, kes tühja ei passi ja elu edasi viib.
Kuniks ühel hetkel julged endalt küsida, kas ma kõike seda tahtsingi? Kas see tegelikult ka mulle meeldib? Kui hästi läheb, tekib see küsimus mõnel ootamatul vaikusehetkel, kui sebimine on vaibunud ja on aega oma elu üle järgi mõelda. Vahel rabab aga mõni sügavalt raputav sündmus sind elurattalt maha. Olgu selleks tõsisem tervisehäda, mõni õnnetus või hoopiski ülev inspiratsioonihetk, mis tavarutiinist välja kisub.
Kuidas aru saada, kas ma teen seda, milleks ma tegelikult olen siia ellu tulnud?
Mul on tunne, et kui tegevus ise pakub rõõmu ja laeb hea energiaga, siis käid oma teed. Siis polegi vahet, kui „hästi“ see tegevus välja tuleb ja kuhu välja viib. Naudid tegevust ennast puhtalt tegemise pärast. Olgu siis üksi nokitsedes või koos teiste inimestega toimetades. Tõenäoliselt oled päeva lõpuks väsinud, kuid see on mõnus väsimus. Hing tunneb rõõmu ja sind täidab tänutunne möödunud päeva eest.
Kui aga tegevus sulle midagi ei paku, pärast oled tülpinud, väsinud ja tühi kui kott, siis on põhjust küsida, miks ja kellele ma seda teen. Kas on see ainult teistele või saan ise ka midagi sellest? Kas viib see mind ja teisi edasi või tegutsen lihtsalt harjumusest või kohustusest?
Olgu siinkohal öeldud, et ma ei propageeri isekat „mina ja minu maailm“ suhtumist, mis on enda kasule suunatud. Olen kogenud, et kui teha asja, mis tõeliselt meeldib ja hästi välja tuleb, on sellest teistel kaugelt rohkem kasu, kui vastumeelselt tehtud asjadest.
Kahlil Gibran on „Prohvetis“ öelnud:
„… kui te ei saa töötada armastuse, vaid ainult vastumeelsusega, siis on parem, kui jätate töö sinnapaika ning istute templiväravas, et võtta vastu almuseid neilt, kes töötavad armastusega.“
Isegi kui see võib tänapäeval tunduda keeruline järgida, on praegu kaugelt enam võimalusi teha asju, mis hinge toidavad. Mõnisada aastat tagasi poleks keegi tulnud selle peale, et osutada näiteks koerte pesemise teenust. Või siis tänapäevased Youtuberid, kes teenivad justkui mitte millegi pealt. Kuidas see elu edasi viib, on omaette küsimus.
Kuidas rajale tagasi saada?
Pahatihti arvatakse, et selleks peab tegema dramaatilisi muutusi, näiteks kohe töökohta vahetama hakkama. Pigem tasub peale hakata väikestest asjadest. Mis on need tegevused, mis mulle tõeliselt rõõmu teevad? Kuidas saan neid ellu juurde luua? Alguses võib-olla nädalavahetustesse, seejärel ka igasse päeva. Olgu siis hommikutesse enne põhitööd või õhtusesse aega. Õnnelikumad, kellel on paindlik töö, saavad „päris“ tegevusi ka põhitöösse kaasata.
Olen korduvalt näinud, kuidas väikesed imed hakkavad juhtuma, kui inimene teeb otsuse ja hakkab toimetama oma südamesoovide järgi. Ilmuvad õiged inimesed ja kokkusattumused, mis toetavad tema teed. Otsekui hing asuks tõesti tegevusse, inimest toetades ja juhatades. Mõne aasta pärast võid ise ka imestada, kuidas see kõik juhtunud on. Vahel ütlevad inimesed, et miks ma juba varem ei alustanud, kuid see polegi nii tähtis. Mis olnud, see olnud. Ainult täna saame teha sammud, mis viivad meie südameteel edasi.
Isegi kui sa hinge olemasolu ei usu (ratsionaalne pool minust küsib sageli, on ta tõesti olemas või kujutan seda kõike ette), on päeva lõpuks oluline sinu elu kvaliteet. Usun, et oleme siia tulnud enda ja mitte teiste elu elama. Kui minu päevad on täidetud rahu ja rõõmsa toimetamisega, suudan ka teisi toetada ning seeläbi kogu maailma paremaks muuta.
Kui sinu päevadest on kadunud sära ja rõõm, on hea korraks aeg maha võtta ja tunnetada, mida ma tegelikult tahan. Võid kujutleda end elu lõppu ja sealt tagasi vaadata. Mis see on, mida sa näha tahaksid oma elus lahti rullumas? Mida olla kogenud, teinud, loonud? Kuidas teisi toetanud?
Luba endal unistada ja mõtetega mängida nagu väike laps. Vahelduseks on mõnus rõõm ja helgem pool endast välja lasta. Täiskasvanu asju ajame ju nagunii rohkem kui küll.
Sageli ei lase ego või meie ratsionaalne pool meid ligi enda südamesoovidele, üritades meid kaitsta muutuste eest, mida oma tee käimine paratamatult kaasa toob. Kuidas siis end tegelikele soovidele ligi pääseda?
4 moodust, kuidas leida üles enda hingesoovid:
1) Kui sulle meeldib kirjutada, proovi päeviku varianti. Leia kõigepealt rahulik aeg ja koht, kus sind ei segata. Alusta näiteks küsimusega: „Mida minu hing igatseb?“ ja hakka lihtsalt kirjutama, lastes endas pulbitseval paberile või arvutisse voolata. Lase käel vabalt kirjutada, ilma ette mõtlemata, mida järgmiseks kirjutan.
2) Kui sulle meeldib rääkida, leia hea kuulaja, veel parem, keegi, kes oskab küsida ja kuulata. Selleks sobib nii hea usaldusväärne tuttav kui mõni elukutseline „kuulaja“- coachid ja mentorid näiteks.
3) Kui oled visuaal ja sulle meeldivad (kujutlus)pildid, võid teha kollaaži teemal „Minu unistuste elu“. Väikese juhendi selleks leiad siit.
4) Kui oled aktiivne liikuja, mine matkama küsimusega „Mida ma tegelikult tahan?“ Selleks on hea valida mõni looduses kulgev rada, kus ennast turvaliselt tunned. Või mõni vaiksem linnaosa, kus on ruumi rahulikult ilma väliste häirijateta kulgeda. Vahel tulevad vastused juba poole tunniga, kui võimalik, võta aga selleks mitu tundi.
Võid proovida ka kombineerida kas kõiki või mõnesid ülaltoodud moodustustest. Näiteks lähed teed mõnusa matka looduses ja leiad seal koha, kus rahulikult kirjutada ja/või joonistada. Katseta ja leia endale sobiv moodus.
Mõnusat liikumist oma südamesoovide suunas!
Photo by Lucas Clara on Unsplash