Kuidas me läbi elu kõnnime?

Elust räägitakse kui teekonnast. Kuhu me aga teel oleme ja kuidas oma teed läbime? Järgnevalt jagan tähelepanekuid nii enda kui teiste kogemuste pealt. Ühtlasi toon näiteid, kuidas on loodus mind sel teel toetanud.

Esimene etapp- noored ja vihased.

Siin oleme alles täiskasvanute ellu astumas. Me veel väga selgelt ei tea, kes me oleme ja mida tahame. Elu on täis värskust, sära, põnevust, kõik uksed tunduvad lahti olema.

Loodusesse viisid mind sel etapil hoopiski tülid pruudiga. Kui tüli liiga suureks paisus, tormasin kodust välja, lüües ukse selja taga pauguga kinni. Hiljem kõndimast tagasi tulles oli kõik jälle hästi ja rahu majas.

Teine etapp- korilased.

Siin oleme täieõiguslikud ühiskonna liikmed. Loome pere ja kodu, käime tööl, hakkame varandust ja erinevaid kogemusi koguma. Ellu tekib kord ja rutiin.

Loodusesse tõi mind selles etapis fotograafia. Tagantjärgi vaadates tundub, et just pildistamine- õige valguse, võttenurga ja kompositsiooni otsimine, õpetas looduse ilu märkama. Kuni ühel hetkel avastasin, et pildistamise käigus võib hingematvalt kaunis päikesetõus kaduma minna. Asi päädis sellega, et edaspidi istusin niisama rabas ja nautisin läbi kuldse voogava udu tõusvat päikest.

Kolmas etapp- tormajad.

Elu läheb maru kiireks. Tormame ühelt kohtumiselt ja tegemiselt teisele, endale hingetõmbeaega andmata. Paljud tegelevad logistikaga- laste kool, trenn, huviringid- igale poole on vaja jõuda.

Minu puhul avaldus tormlemine ka looduses. Näiteks toreda pundiga Oandu-Ikla matkateed läbi käies. 20-30km jupid, mis on muidu rahuliku päevatee pikkus, suutsime mõne tunniga läbi traavida. Ühelt poolt oli tore kiiresti kohale jõuda, uhkustunne rinnas, et ära tegime. Samas jäi sihtpunkti jõudes kerge tühjus hinge. Midagi jäi justkui puudu, ilu nägemata. Nii on ilmselt ka tavaelus- sellest läbi tormates jääb teel olev ilu märkamata.

Neljas etapp- otsijad.

Keskea paiku hakkab nii mõnigi tundma, et seni saavutatu, tehtu ja leitu ei paku enam midagi. Hinges on tühjus ja elust kaovad värvid. Hing ihkab midagi enamat. Lahendust püütakse leida nii maistest (vahetades näiteks välja abikaasa või töö) kui vaimsetest otsingutest.

Loodus tuli minu ellu visioonirännakutena. Alguses sai ise mindud pikemaks ajaks loodusesse- suurtele küsimustele vastuseid otsima. Hiljem olen saanud ka teisi sel teel toetada. Sisuliselt tähendab see mitmeks päevaks loodusesse minemist ja aja maha võtmist. Looduses olles võid leida nii mõndagi üllatavat, seest ja väljast vastu peegeldumas. Eestis õnneks on veel kohti, kuhu minna. Samuti oleme loodusega tihedamalt seotud kui enamus lääne inimestest.

Viies etapp- kulgejad.

Olles otsingutest edukalt läbi tulnud, võib inimene end leida rahulikult läbi elu kulgemas. Ta näeb uuesti elu ilu ja värve. Suudab tunda rõõmu kõigest, mis tema sees ja väljas toimub. Ellu ilmub mõõdukus. Tehtud saavad just need asjad, mida päriselt on vaja teha, ning seda kõike rahulikult ja rõõmsameelselt.

Looduses ilmneb see rahulikus kulgemises ja kõhutunde usaldamises. Lähed sinna, kuhu jalad viivad ja puhkad seal, kus õige tunne peale tuleb. Vahel võid avastada, kuidas oled pikalt mõne rabamänni all istunud, pilvede liikumist imetlenud ning ajataju kaotanud. Ja samas midagi väga olulist leidnud- hingerõõmu ja tänutunde kõige olemasoleva eest. Mis viibki viimasesse etappi.

Viimane etapp- üksolemine.

Siin kaob erinevus olemise ja tegemise, sisemise ja välise vahel. Sa lihtsalt oled, ühenduses kõige sellega, mis on, nii sees kui väljas. Tunned suurt rahu, tänulikkust ja rõõmu kõigest, mis ilmub sinu ellu. Võid tajuda, kuidas Looja ise läbi sinu kelmikalt maailma vaatleb ja kogeb, tundes rõõmu oma kätetööst. Elus ja looduses liikumine muutuvad sama olemuslikuks osaks sinust nagu sina oled loodusest ja elust.

Ilmselt on nii mõnedki üksolemist vähemalt hetkeks tundnud. Olgu siis hingematvalt kaunis loodushetkes või muus müstilises kogemuses, enne kui see muu elu saginasse kaob. Mõned õnnelikud on aga jõudnud püsivalt sellesse seisundisse. Ajaloost tuntumaid näiteid on ilmselt Buddha. Kaasaegsest maailmast tundub Eckhart Tolle selles etapis olema, eestlastest on ilmselt Fred Jüssi sellele lähedal.

Mida selle teadmisega peale hakata?

Esimese asjana võid mõelda, millises etapis sa praegu oled ja kui õnnelik sa selles oled. Kui tunned ennast õnnelikuna, nii nagu oled, siis lihtsalt naudi seda ja võimalusel toeta teisigi.

Kui aga tunned, et tahaks edasi, võib kasu olla kogenud sõbrast või teejuhist, kellega koos oma eluteel käia. Temaga koos on hea leida võimalused edasiminekuks. Teadlikult harjutada, võtta aega ja märgata olemasolevat.

Vahel tuleb küll päevi, kui kukume alla tagasi, näiteks kulgemisest tormamisse. Kuid mida teadlikumalt ja järjepidavamalt harjutada, seda lühemad ja väiksemad need kukkumised on, ning saame ju nendegi eest tänulikud olla.

Mõnusat kulgemist ja rõõmu tundmist nii loodust kui loodusest!

Ain Mihkelson

Ülaltoodu mõtteid jagasin esmakordselt Äripäeva Meelerahu konverentsil 08.12.20.