Meeli teritavate lugude kompott

“Ümberpööratud pahupidi” arvustus

Stina Andok

 

Autor on ise öelnud raamatu tagakaanel, esitlusel ja ka intervjuus, mis ma temaga enne teose ilmumist tegin, et tema esikteose puhul on tegemist muinasjuturaamatuga täiskasvanutele, mida ei tohiks liiga tõsiselt võtta. Kuivõrd muinasjutud jagavad meile teadaolevalt siiski enamasti mingisugust õpetust, on vaikimisi eeldus, et ka sellest omalaadsest muinasjutukogumikust on võimalik leida mõtteteri lugejatele.

Ain on oma teose kohta öelnud ka, et seda võiks lugeda puhkusel olles ja ehk inimesed, kes muidu väga ilukirjandust kätte ei tihka võtta. Viidates sellega, et tegemist on kerge ajaviitelugemisega. Kui ma mõtlen kergele ajaviitelugemisele, meenub mulle näiteks, kuidas mu vanaema armastas lugeda igasugu armastusromaane või kuulsuste elulugusid või kuidas mu isa ahmib kriminulle lugeda ja on juba nii haakes, et loeb ühtviisi meeleldi nii tõlkeid kui ka venekeelset kirjandust.

„Ümberpööratud pahupidi“ lugedes mulle ei tundunud see ajaviitekirjandus selles tähenduses, et tegemist oleks ääretult lihtsa ja voogava lugemisega. Tegelikult üsna vastupidi. Korraks haakus minuga mälestus Lev Tolstoi „Sõja ja rahu“ lugemisest, mille jooksul tahtsin paberile tegelaskujude nimedest märkmeid teha, et suuta kogu tegevust jälgida. „Sõja ja rahu“ puhul on sadade värvikate tegelaskujude kirjeldused see, mis mõistust teritama sundis, aga „Ümberpööratud pahupidi“ puhul on tegelasteks konnad, merineitsid ja muud raskesti samastatavad tegelased, kellele on antud ka küllaltki suvalised nimed nagu Vasja või Kaalikas.

Mängulised tegelaskujud meenutavad automaatselt Andrus Kivirähki ja pisut meenutavad temalaadset kirjastiili ka lood ise. Üsna lühikesed, paari-kolme lehekülje pikkused jutud on kõik eraldi, annavad edasi mingit sündmust, kuid on omavahel siiski läbi põimunud. Kivirähilikuks muudavad lood võib-olla nende absurdne sisu ja kulmu kortsutama panevad lõpud. Või ma ütleks pigem nii-öelda lõpud. Lugu läheb ju kogu aeg siiski edasi. Peaaegu iga kord, kui ma loen oma tütrele Kivirähki „Kaka ja kevadest“ mõnd lugu, vangutan tahtmatult pead. On lihtsalt sellised jaburad lood.

Umbes nii on Mihkelsoni esikteosega. Kahtlemata on tegemist kõrge fantaasialennuga autoriga. Ei saa ette heita vähest kujutlusvõimet ega ka meelte teravust, sest tema ju suutis nendest lugudest moodustada mingisuguse tajutava terviku. Lugedes ma küll juurdlesin, kas oleks võimalik sarnast lugu jutustada vähem keerulisel moel, et lugemine ei meenutaks nii palju pusletükkide otsimist ja kokku sobitamist, aga raske on seda teksti isegi muul moel ühe tükina ette kujutada.

Ühesõnaga, see raamat siiski nõuab ka puhkusel olevalt inimeselt pisut enam kaasa mõtlemist kui keskmine ajaviitelugemine. Eks ta ole oma vormilt postmodernistlik romaan mõiste selles tähenduses, et on justkui kildudeks lagunenud ja lugeja astub siin aktiivsesse rolli nende kildude sobitamisel ja ühendamisel. Ka sisult on ta tegelikult postmodernistlik selles mõttes, et läbi muinasjutuliste ja mänguliste süžeede tegeleb ta siiski päevakorraliste teemadega ja lahkab ümbernurga praeguse aja inimeste muresid.

Žanri poolest samastub teos minu jaoks maagilise realismiga kõige enam, kuna tavapäratutele objektidele ja ka elulistele olenditele on antud inimeste rollid. Kõikvõimalikule on elu sisse puhutud. Jüri Ehlvest ja Mehis Heinsaar kirjutavad sama žanri raamistikus novelle, mis on vahel selgemini oma piirides, vahel vähem selgemini, aga Mihkelsoni jutustused novelli mõõtu võtta hästi ei taha, kuigi ma leian, et võiksid. Kuigi fantaasialend on hea ja mina end ise ei suudaks sundida sääraste mõttekäikude juurde nagu Mihkelson on seda küllaltki sundimatult suutnud, soovitaksin eelkõige lugejanaudingut silmas pidades keskenduda üksikutele tegelastele või sündmustele, selle asemel, et lugejat tohutute hulkadega üle koormata. Kõik loetav on küll huvitav, aga raskesti hoomatav, üldpilt jääb segane. Aga võib-olla see on ka taotluslik, ikkagi ümberpööratud pahupidi.

Tekst ise on hästi kirjutatud ja mõnusasti loetav, suuremas osas meeldib autori küllaltki intelligentne kõnepruuk ja sõnavalik, kuid võib-olla seda enam torkasid silma mõned mitte nii kirjakeelsed väljendid nagu „bling bling“ või dialoogis kasutatud sõna „jep“. Kuigi tänapäeva kirjanduses, seda enam postmodernistlikus kirjanduses, on argikeel üsna tavaline nähtus, ei sobitunud seekord need üksikud killukesed kogu üldisesse kompotti niivõrd orgaaniliselt. Ka roppused võivad olla sellised, mis ei pruugi üldse häirida, kuid selle teose puhul siiski oleksin asendanud sõna „sitt“ mõne teise terminiga. Kuivõrd tegemist on ka muinasjuttudega, oleks ehk mõningad illustratsioonid lugeja fantaasiaid veelgi enam põlema löönud, aga need on ka minu ainsad kriitikamärked.

Kokkuvõttes on autoril öelda ja oskust seda teha küll. Kahtlemata tuleks ära kasutada selline otsene ligipääs fantaasiaallikale ja jagada seda maailmaga. Julgustan autorit lugusid pikemalt lahti harutama, peitma tõeterasid veelgi sügavamale sümbolitesse ja lubama lugejal edaspidigi uutesse universumitesse pugeda.

 

Artikkel ilmus Raplamaa Sõnumite kultuurilisas Kukitemuki 18.07.2018