Kas tulevik vormib oleviku või vastupidi?

„Mitte olevik ei mõjuta tulevikku, sa narr, vaid tulevik vormib olevikku.”*

Minu arust on äge, kui miski lööb mu mõtlemise ja maailmanägemise segi. Nii ka selle ütlusega.

Tavaarusaama järgi loob minevik oleviku ja täna tehtu tuleviku. Kui see aga (lõpuni) nii oleks, ei saaks midagi radikaalselt uut sündida. Toimuks vaid vana parendamine.

Mis siis, kui tänane olukord on (ka) homse poolt vormitud? Selle poolt, mida me tegelikult vajame edasi liikumiseks? Ja kui me homsele ei vasta, tajume ebamäärast ebamugavust, ärevust jne. See kutsub meid kuulatama ning reageerima sellele, mis läbi meie tahab sündida.

Kuidas see töösse puutub?

Minu arust on praegu vajadus päriselt uue järele suurem kui kunagi varem. Majandus on õhukesel jääl ning paljud loodusressursid on ammendumas. Nende väljakutsetega hakkama saamine eeldab kvalitatiivselt uut lähenemist.

Näide füüsikast – Einstein ei oleks erirelatiivsusteooriani jõudnud, püüdes vaid Newtoni seaduseid edasi arendada. Selle asemel sai ta uue taipamise justkui “ilmutusena”, mitte plaanipärase mõtlemise tulemusena.

Teatud mõttes vajab selline täiesti uue loomine kaose ja tundmatuga kaasa minemist. See nõuab toetavat ruumi, kus uued ideed saaksid sündida. Avatust uutele ideedele ja nende järgimist, isegi kui ratsionaalselt vaadates tunduvad need ulmelised.

Kui aga oled harjunud kõike elus kontrollima, võib selline lähenemine olla üsna ebamugav. Vähemalt minu jaoks on olnud.

Sellistel kaosesse paisatud hetkedel on hea, kui on keegi kõrval. Inimene, kes suudab su mänguväljaku piire avardada. Panna olukorrale ja maailmale teise pilguga vaatama. Kuid veelgi olulisem – avada sind ja su meeskond, et inspiratsiooni läbi saaks uus sündida.

Mõnusat uue loomist uuel aastal!

* “Düüni lapsed”, Frank Herbert
Pilt: Lexica Aperture v3.5


Posted

in

by