12 aastat tagasi vaimustusin Robin Sharma raamatust „Pühamees, surfar ja tegevjuht“. Samas olin ka natuke pettunud. Seal oli juttu preestrist, kes peategelasele ajatuid tõdesid jagas. Oleksin tahtnud neist rohkem kuulda.
Umbes 5a tagasi, ühel trummirännakul, sain sõnumi pühamehest. Et see on minu tee.
„Mis asja, mis pühamees nüüd mina olen?!” lükkasin sõnumi kõrvale.
Paar aastat tagasi tuli vaimuliku sõnum uuesti. Viies mind ühtlasi Tartu Ülikooli. Uurima vaimsust, usku ja spirituaalsust teaduse vaatenurgast.
Selle aasta augusti teine pool oli äärmiselt raske. Sees kripeldas ja näris. Aru ma ei saanud, mis mul viga on.
Kuni ühel varahommikul, vahetult enne ärkamist, tuli uuesti sõnum.
Pastoraalseminari uurida ehk kursust, kus saab vaimuliku kutse.
Uurisin, saades lõpuks aru, et senisest haridusest ei piisa.
Hea tuttav Usuteaduse Instituudist ütles seepeale- tule meile teoloogiat õppima, baka astmesse.
Selle peale kihvatas sees sügavalt: „Come on, ma just lõpetasin magistri õpingud. Ja nüüd tahate, et ma hakkaks uuesti nullist peale!“ ajas ego end tagajalgadele.
Kuid, järgnesid vestlused mitme hea sõbra ja teejuhiga.
Üritasin endale ja neile selgeks teha, et mulle pole seda vaja.
See pole minu tee ja jätke mind rahule. Ometi sees näris ja kripeldas.
Kuni lõpuks alistusin- hea küll, kui see on Sinu tahtmine, saagu nii.
Uus minek
Edasi läks imekiirelt. Helistasin kohe Usuteaduse Instituuti ja uurisin, kas saan õppima tulla. Ametlik kandideerimise tähtaeg oli juba möödas. Öeldi, et kui ma järgmine hommik katsetele tulen, siis vaatame.
Läksin. Sain kenasti eksami, essee ja vestluse tehtud. Komisjoni ees tunnistasin, et ega ma väga hästi aru ei saa, miks ma siin olen. See ei ole ju loogiline. Mille peale vastati, et vastus ei olegi loogiline- see on teoloogiline.
Õhtuks tuli e-mail, et olen vastu võetud.
Toimunu jõudis kohale alles järgmisel hommikul.
Tuues kaasa tohutu vabanemise, rõõmu, rahu, kindluse ja armastuse tunde. Väga suur koorem langes õlgadelt- oleksin justkui koju jõudnud.
Annan endale aru, et õpingute teekond saab olema pikk, 5-6 aastat.
Kummalisel kombel see hetkel ei morjenda. Olen esimesed sammud teinud ja küll elu ise asjad paika paneb.
Inspiratsiooniks on hea sõbra sõnad- maailma ongi vaja uue ajastu preestrit.
Kuniks selleni jõuan, jätkan inimeste teenimist nii nagu juba oskan.
Tagantjärgi vaadates on halenaljakas, kui pikalt suutsin endale väita, et see pole mulle.
Isegi kui hing selle järele igatses ja kutsus. Saates märke, õigeid inimesi ja toetavaid kokkusattumisi.
Miks ma sellest kirjutasin?
Võib-olla on sinugi hinges igatsus, unistus, kutsumus,. Midagi, mida endale keelad ja ütled, et see pole sulle. Ükskõik, mis see siis on- uus töö, suhe, elukoht jne. Märka väikseid märke, hinge vaikseid sosinaid, mis sellest räägivad.
Hirmud ja endale kinnitamine, et minust ei saa kunagi seda või toda, on sageli mulle olnud teejuhtideks.
Kui mingi asi tekitab tugevat reaktsiooni, uuri lähemalt.
Mis seal taga on? Miks see mind ärritab ja huvitab?
Äkki siiski? Kui see pole oluline, siis see ju ei tekitaks reaktsiooni?
Tänan teid kõiki, kes te olete mind toetanud, julgustanud ja juhatanud!
Tänan, et viitsisid lõpuni lugeda!
Soovin kõigile rõõmsat oma kutsumuse järgimist ja palju ilusaid hetki!