Kujuta end ühe pika ja väsitava tööpäeva lõppu. Oled võibolla tagasiteel töölt või juba kodus, tundes endas väsimust ja tülpimust. Just nii tundsin mina end, sõites ühel pimedal sügisõhtul Riiast tööreisilt bussiga tagasi. Korraga tulid kuskilt read, mis tahtsid üles kirjutamist saada. Miski vägi lihtsalt sundis need üles kirjutama, sealsamas bussis. Esimesed read kirja saanud, hakkas lugu voolama ja esimese portsu üles kirjutanud, lõpetasin õnnelikult, ise aru saamata, mis see nüüd siis oli. Nüüdseks on sellest saanud minu esimese raamatu- “Ümberpööratud pahupidi” algus.

Ümberpööratud pahupidi

Raamatu sünnilugu aga ulatub palju kaugemale- juba lapsepõlves meeldis mulle kohutavalt palju lugeda. Isegi nii, et kui õhtul magama kupatati, lugesin teki all taskulambi valgel edasi. Lihtsalt nii põnevad olid need lood teistest maailmadest ja eludest. Millalgi siis tekkiski unistus, et äkki mina ka ühel hetkel saan kirjanikuks või kirjutan mõne raamatu. Kuid see mõte tundus nii hirmus ja ulmeline, et ei julgenud seda lõpunigi mõelda.

Läksid mööda aastad ja lugemine jäi tagaplaanile. Kuni tuli uuesti veel tugevamalt tagasi. Olles seejärel omajagu aastaid palju lugenud, tundsin, et tahaks midagi muud. Täiesti teistsugust lugemist. Raamatud hakkasid justkui korduma ja hing otsis midagi uut. Seda midagi leidmata tugevnes tunne, et peaks ise midagi kirjutama.

Kuni leidsingi end bussist kirjutamas ridu, mis tundusid täiesti jaburad ja samas rõõmu tekitavad oma kummalisel moel. Läpaka sulgenud, astusin bussist maha keset sügisõhtust pimedust, ja jäin mõtlema, mis ma sellega edasi teen. Õnneks tulid peagi nädalavahetus ja sama tunne uuesti, et nüüd on vaja kirjutada. Nii saigi järgmine ports kirja. Ja nii see algas, nädalavahetuste projektina. Vahel pikemate, vahel lühemate pausidega kirjutamiste vahel, oodates inspiratsiooni ilmumist. Kuni ühel hetkel õppisin end muusika abil õigele lainele viima, isegi kui kohe laua taha istudes lugu jooksma ei hakanud.

Kogu selle kirjutamise vältel aga ei olnud mul endiselt plaanis kirjutatut raamatuks teha. Kirjutasin lihtsalt oma lõbuks, just nii nagu tuli, tundes loodust head meelt. Kuni ühel saatuslikul hetkel jagasin oma kirjutamishaigust hea sõbra Gunnar Toomemetsaga, kes talle omasel moel küsis, millal siis see raamat ilmavalgust näeb. Vingerdasin kõrvale, et ei tea ja äkki ei teekski jne, kuid Gunnar ei jätnud jonni. Mind hiljemgi korduvalt tagant taga utsitades. Nii siis hakkasin vaikselt tuttavate sõprade käest uurima, kuidas see raamatu kirjastamine käib.

Esimene jutukogu sai enam-vähem valmis, kuid siis tuli minu ellu suurem karjääripööre- lahkusin pangast oma käe peale tööle ning uus algus haaras endasse. Raamat vajus mitmeks aastaks tagaplaanile, kuni eelmise aasta sügisel tuttav “sund” tõstis selle uuesti üles.

Ikka veel aga mõtlesin tükk aega, kas ja kellele on seda raamatuna vaja?

Siis meenus üks minu lemmikküsimus- kui sa kujutad end ette oma elu lõppu ja vaatad elule tagasi ning küsid endalt, kumba sa rohkem kahetseksid? Kas seda, et sa ei andnud raamatut välja või andsid, siis oli minu jaoks vastus selge- tuleb välja anda!

Mõtlesin ka korraks, mis mul kaotada on? Veidi raha, kui raamatu müük ei õnnestu, ja mõni inimene vaatab võibolla viltu, kes raamatust aru ei saa. Kuid see kõik on kokkuvõttes väike õnnetus.

Seejärel hakkasid asjad üsna kiiresti liikuma- head tuttavad ja sõbrad viisid õigete inimesteni ja siin see raamat nüüd on.

Miks ma kõigest sellest kirjutan ja mida olen õppinud?

Kui sul on suur unistus, maru suur ja hirmutav unistus, siis mind on aidanud lihtsalt vähehaaval sihi suunas liikuma hakkamine. Hakkan lihtsalt väikeste sammude haaval minema, ilma endale kohustust panemata kindlaks ajaks või kindlal moel kohale jõuda. Nii saab kõige loomulikumal moel vajalik sündida.

Räägi oma unistusest mõnele heale tuttavale. Eriti hea on, kui see tuttav on tuntud oma võime poolest inimesi tagant utsitada ja ebamugavaid küsimusi küsida, a la millal sa selle ära teed? Sellest on mul korduvalt kasu olnud.

Kui jääd hätta, uuri lisa oma sõpradelt ja tuttavatelt- maailmas on uskumatult palju abivalmis inimesi, kes aitavad ja viivad sind kokku vajalike inimeste ja teadmistega.

Kuula oma südamehäält- kui sulle ikka korduvalt midagi meelde tuletatakse (vahel ka unenägudes) ja sisemine “kripeldus” kasvab, mida enam sa asja tegemist edasi lükkad, seda tõenäolisemalt on see seotud mõne olulise ülesandega sinu elus, mille sa lihtsalt pead ära tegema.

Ja ära unusta tähistamast, väikesi ja suuri võite.

Lõpetuseks tahan tänada kõiki neid inimesi, kes on kaasa aidanud raamatu sünnile. Erilised tänud teile: kõik lähedased, kes on mu veidrused välja kannatanud ja julgustanud. Andri Simo, kes viis mu kokku raamatu kujundanud Anne Pikkoviga. Anne, kes mind juhendas ja õpetas kogu asjaajamise juures. Herdis Elmend, kes esimesena raamatu kaanest kaaneni läbi luges ja julgustas edasi minema, viies mind kokku ka Ülli Plinkiga. Ülli, kes raamatust kirjavead välja korjas, kuid kelle nimi paradoksaalsel moel raamatusse valesti sai trükitud. Kaspar Noor ja Alo Tamm, kes jagasid enda kogemust raamatu välja andmisega. Maigi Pung, Sven Jürgenson, Kaidi Peets ja Annika Sööt, kes kõik viitsisid raamatu käsikirja lugeda ja mind edasi innustasid. Ja paljusid paljusid teisi.

Mõnusat unistamist ja nende poole sammumist!

Ain Mihkelson

 

Artikkel ilmus Edasis 25.05.2018