Juba mingi aeg tekkis idee teha üks üsna teistmoodi mentorkohtumine.
Ja nii läkski. On ilus reede varahommik, vähemalt pealpool pilvi. Allpool sajab vihma, kuid ilmaennustus lubab, et lõunast jääb sadu järgi ja ehk näeme päikestki. Oleme veel optimistlikud.
Auto pargitud ja viimased ettevalmistused tehtud, asume teele. Meiega kaasas olnud kuldne retriiver suudab ennast vähem kui poole tunniga halliks muuta. Käies läbi kõikvõimalikud kraavid, mülkad ja porilombid, et siis meie ees ennast kuivaks raputada.
Pool tunnikest käidud, teeme peatuse, et päeva osas plaani pidada. Millise mäe otsa ronida, millistest mülgastest mööda minna ja kus ära käia, seda nii vaimses kui füüsilises mõttes.
Plaanid paikas, väike hommikusöök ja –jook kõhus loksumas, läheme liikvele. Õige pea jõuame metsa vahelt lagedale rabamaastikule. Sajab korralikult vihma, nii umbes 45 kraadise nurga all ja kange tuul puhub vihma näkku. Hinge poeb kahtlus- kui kaua meie „vihmakindlad“ riided meid kuivad hoiavad. Samas pakub vihm suurepärase tausta ja metafoori meie arutelu teemale.
Mõne aja pärast jõuame õnneks veidi varjulisemasse kohta ja ka jututeema keerab kergelt heledamaks. Veel tunnike ja silmitseme pinki metsaveeres, kus plaanisime peatuse teha. Pink ujub veest ja ülevalt tuleb aga lisa juurde. No üldse ei kipu peatuma. Hetke püstijalu puhanud, kõmbime edasi. Peagi oleme ilusa metsa all, ületame niidud ning jõuame Loode-Eesti kõrgeimasse punkti, vähemalt füüsilises mõttes
Selleks ajaks on ikka väga märg olla, mõne üksiku kuiva kohaga. No üldse ei kipu maha istuma. Lisaks on ka arutelu veel pooleli, kuigi valgus juba paistab. Kõmbime siis edasi, kuni peale mõningast metsas ragistamist jõuame lagedale. Ning ühtlasi jõuame ka oma esimese suure teemaga lõpusirgele- tegelikult on olukord oluliselt parem, üldse mitte nii hull kui alguses paistis ja tee edasi täiesti olemas.
Tunneme sellest tõdemusest rõõmu ning elu ise kinnitab kohe seda ühe äärmiselt vähetõenäolise ja meeldiva kokkusattumusega. Juhtunust indu saanuna jätkame märga edasi liikumist, sikutame vahepeal koera rabajärvest välja, kust ta oma jõududega enam välja ei saa, ning läheme pehmele pinnasele.
Selleks ajaks on vaim üsna väsinud. Seetõttu on kogu tähelepanu pööramine jalgealusele, et mitte sohu vajuda, äärmiselt teretulnud puhkus vaimule. Ka keha hakkab ära väsima ning isegi koer löntsib väsinult meie ees ja taga.
Uuesti vähe kindlamale pinnale jõudnud, võtame vaimu ja keha turgutamiseks ette meid inspireerinud inimesed. Saades jõudu nende imetlusväärt omadustest ja tegudest, oleme märkamatult lõpuks väsinud, läbimärgade ja õnnelikena auto juures.
Esialgu plaanis olnud välitingimustes supitegemise jätame ära ning siirdume hoopiski ühte kõrtsi. Teel sinna saabub (vähemalt minu jaoks) päeva teine tipphetk. Matkakaaslane, kes ise mitte väga ammu tunnistas, et näeb maailma ja ennast üsna mustades värvides, üllatub meie arutelu tulemusena siiralt: „Issand kui tore inimene ma olen!“
Minu jaoks on see justkui suur särav kirss tordi peal.
Nädal aega hiljem pärin matkakaaslaselt, mida ta pärast koges ja kuidas ennast nüüd tunneb. Vastus: pärast oli väga hea ja peaaegu ekstaatiliselt rõõmus tunne. Pisiasjad ei pane enam muretsema. Lisaks olid positiivsed kokkusattumused jätkunud ka peale matka.