“3:53, kas tõesti peab juba tõusma?”- “Ei pea, aga ise sa ju seda tahtsid.” Umbes sellist sisekõnet avastasin end pidamas sel varasel reede hommikul.
3. septembril toimus Eesti Mentorite Koja sügismatk. Olime võtnud ambitsioonika plaani- olla rabas enne päikesetõusu. Nii kohtusimegi poole kuuest Varbola Linnuse juures- Muinas-Eesti suurima linnuse juures. Kiire tutvumisring, matkaks vajalik ettevalmistus ja juba olimegi teel Linnurappa.
Rabas
Hoolimata varasest hommikust jagus meie lõbusal seltskonnal juttu küllaga ja samm oli pikk. Nii et alles rabaservas saime hoo maha ja jutu vaiksemaks. Sealt edasi kõndisime juba vaiksemalt mööda rabaserva, noppides tee peal pohli ja mustikaid-sinikaid.
Ühel hetkel tuli ka päike välja, tilgutades ümbrusele sortsu sooja valgust. Iseäranis kena koha peal võtsime nõuks teha zen-harjutuse Eesti moodi. Kes istus, kes seisis, kes pikutas- igaüks omal moel raba vaikust ja tõusva päikese ilu nautimas. Ning mõtisklemas selle üle, kes ta tegelikult on, kui ei ole teistest mõjutatud ja elab omaenda keskmest.
Peale hingekosutust sai kosutust ka keha mõnusa väikese hommikueine näol. Kes nosis võikut, kes õuna- täpselt seda, mida oli kaasa võtnud.
Kõhud täis, siirdusime juba oluliselt pehmemale pinnasele. Seal sai nii mõnigi meist sai proovida raba pehmust ja tunnet, mis valdab oma kummikut vee alt välja tõmmates. Boonusena veel jalahoolitsuse puhta rabavee ja kummikute koostöö näol järgmistel kilomeetritel.
Tagasi raba serva jõudnud, ootas meid oma korilaste instinktide üles äratamine. Ülesanne oli korjata pool kruusitäit metsamarju. Nagu eestlastele kohane, ei saadud alguses vedama ja pärast pidama. Kruusid olid juba täis aga ikka oli vaja veel edasi korjata. Ei saa ju metsa all punetaval pohlal niisama endast maha jääda.
Preeriakojas
Rabast siirdusime Eesti ainsasse indiaani külla- Preeriakotta. Seal ootas meid juba ees Arne Lauri, kelle juhatusel said värskendatud ja puhastatud nii meie keha, meel kui vaim. Ikka rõõmsalt ja lustiga, nagu talle kohane.
Seejärel tuli Preeriakoja peremees Marko välja indiaanileiva küpsetamisega. Igaüks sai endale toki otsa mätsida taigna ja seda siis lõkkel küpsetada. Lihtsatest koostisosadest hoolimata maitses see äsja tule kohalt võetuna taevalikult. Soe, krõbeda koorikuga, suitsuse meki ja lõhnaga- mmm, imeline!
Järgmiseks ootas mentoreid näputöö- ilmakaarte ringi tegemine. Isegi kõige suuremad muidu käsitööst eemale viilijad olid peagi nohinal ametis. Nii ei pandud tähelegi, kui lõunaaeg oli juba ammu käes- niivõrd köitev oli see näputöö.
Lõuna sai tehtud indiaani traditsioonide kohaselt ringis maas istudes. Sisse juhatati kõigepealt vesi ja seejärel kolm “indiaani õde”- mais, uba ja suvikõrvits. Nendele lisasid värvi ja vürtsi hommikul korjatud metsamarjad ja vinnutatud metssealiha. Magustoiduks tulel küpsetatud ahjuõunad ja Kaidi tehtud imemahlane õunakook. Oli kuulda rahulolevat mõminat ja tunnustavaid sõnu ühe või teise maitsekombinatsiooni üle.
Lendav Kotkas ehk Rupert Encinas
Ühel hetkel ühinesid indiaanipealik Lendav Kotkas, kodanikunimega Rupert ja tema parem käsi Eestis Ave. Kõhud täis, siirdusime püstkotta, kus Lendav kotkas jagas meiega indiaanitarkust ja oma kogemusi juhiks olemise teemadel.
Mõned mõtted, mis jäid temalt kõlama:
„I don’t want to walk behind my people. And I don’t want to walk in front of my people. I want to walk with my people!“ kõlas ütlus, mida ta kordas mitu korda, iseloomustades nende juhtide suhtumist.
Juht indiaani moodi teenib oma rahvast, olles vajadusel valmis end igal hetkel ohverdama oma kogukonna hüvanguks. Vanadel aegadel valiti pealikeks inimesed, kes käitusid ja tegutsesid kui oma rahva teenrid. Inimesed, kellel oli oma anne või oskus, mille nad rakendasid teiste hüvanguks. Indiaani pealikud olid oma rahvale ka vaimseteks juhtideks. Seda on nad sageli tänapäevalgi, isegi kui juhtide valimine on neile pealesunnitud moel muudetud tänapäevaseks politiseeritud valimisteks.
Probleemide lahendamiseks ja otsuste tegemiseks kasutatakse nii juturinge kui palvete tegemist erinevatel tseremooniatel. Juturingis on igaühel võimalus oma tundeid-mõtteid vabalt väljendada, ilma et keegi rääkijat katkestaks. Tseremooniatel osalejad koondavad tähelepanu ja energia ühisele teemale või eesmärgile. Selline mõttejõu ühendamine võimaldab tuua kaasa häid ja suuri muutuseid elus.
Enne lõpetamist jagas ta ka oma õppetunde eluks:
- Ole tänulik selle eest, mis sul on – tema alustab igat hommikut tänupalvega päikese ees, et on elus ja saab nautida taas üht üllatusi täis päeva.
- Ole positiivse meelelaadiga ja ära kritiseeri ennast ning teisi.
- Naudi elu ja tee asju, mis sulle endale rõõmu pakuvad. Kui sinu tegevused ei paku sulle enam rõõmu, liigu edasi.
Oma esinemise lõpetas Rupert indiaani laulude ja trummimänguga, mis tundusid nii mõnegi endaga kaasa viivat. Kuskile kaugemale ja sügavamale, kui oleks osanud oodata. Tänud nii Rupertile kui tema abilisele Avele!
Indiaani higitelk
Ja oligi käes aeg indiaani higitelgi tseremooniaks. Selle kohta kehtib vägagi ütlus, et seda ei saa kirjeldada vaid peab ise kogema. Indiaani rahvale sümboliseerib see tseremoonia uuestisündi. Selline tunne jääb tõesti, kui tseremoonia lõpuks ronid-roomad telgist välja. Tundes rõõmu ja tänulikkust kogetud kuumusest, läbitud ringidest, trummide mängust, koos lauldud lauludest ja jagatud mõtetest. Mind võttis see nii läbi, et peale telgist välja tulekut sai jupp aega maas lamatud, enne kui ennast värskendavalt külma jõevette suutsin kasta. Peale seda läks sisemuses aga lahti selline möll, et hoia ainult kinni, et maakera pealt maha ja ümber ei kukuks.
Lõpetuseks- tänud nii Markole Preeriakojast, kes meid sel päeval kantseldas, kui kõigile kaasalööjatele vägeva seltskonna eest!
Matkal osalenud Age Valgepea meenutusi päevast saad lugeda siit.