„See oli üks äge rännak,“ sain rahulolevalt tõdeda, kui olime Eesti Mentorite Koja esimesele arenguprogrammile joone alla tõmmanud. Pool aastat põnevaid kohtumisi täis sügavaid vestlusi, isemoodi harjutusi, taipamisi ja õppimisi. Hoopis teisel moel ja sügavamal tasandil, kui olin ette kujutanud ja lootnud.
Juba grupp ise oli väga lahe. Ja mitu korda väiksem, kui olin plaaninud. See tõmbas alguses minu ego kenasti käima, et mis mõttes, miks nii vähe, kellele ja miks ma seda üldse teen, kas nii vähese arvu inimestega üldse saab midagi teha. Ja loomulikult rahaline küsimus – kuidas nii piiratud ressurssidega üldse midagi teha saab.
Tagantjärgi vaadates oli aga see parim, mis juhtuda sai. Ühelt poolt sundis see otsima uusi kohti ja võimalusi väiksemate vahenditega hakkama saada. Teisalt võimaldas see osalejatega pidada palju sügavamaid ja sisukamaid vestlusi kui suures grupis võimalik.
Ilmselt kogenud juhtide puhul ongi kaugelt olulisem vastastikuse kogemuse jagamine ja üksteiselt õppimine, kui uute teooriate ja mudelite tudeerimine. Üks asi, mille tõid ka teised välja, oligi just üksteiselt õppimine ja innustuse saamine. Alates lihtsamatest nippidest, mõtetest ja igapäeva elu situatsioonidest kuni sügavamate, maailmavaateliste küsimusteni välja.
Kus me ära käisime?
Ise tahaks arvata, et õppimisele ja muutusele aitas kaasa ka teistmoodi keskkond. Päevi alustasime alati looduses – olgu selleks siis raba või Valgehobusemäe metsad ja mäed, mets või surnuaed.
Just nimelt – surnuaed, seal arutlesime veidi elu ja surma sügavama olemuse ja õpetuste üle. Üldse sai vaadatud teemasid, millele enamus meist igapäevaselt ei mõtle. Programmi lõpetasime indiaanikülas indiaani higitelgi tseremooniaga, mis kujunes väga võimas kogemus kõigile. Omamoodi nagu uuestisünd – inimesed olid rõõmsate, väsinud kuid õnnelike nägudega, ühenduses iseenda ja teistega.
Mida osalejad said?
Mis siis programmi läbinute sõnul nendega toimus selle poole aasta lõpuks?
Tõeliselt hea oli kuulda, et toimunud olid sügavamad isiklikud muutused, mis mõjutavad töö ja elu kvaliteeti palju rohkem kui lihtsalt uued teadmised.
Siin mõned tsitaadid osalejatelt:
„Võtan rohkem vastutust kõiges, mis toimub – seetõttu on mul rohkem väge ja võimu oma tegemistes.“
„Minu arenguprotsessid on läinud intensiivsemaks, eriti lähisuhetes.“
„Minus on tekkinud väga hea vaimne tasakaal ja oskus näha probleeme kõrvalt. Olen palju rahulikum ja saan nüüd rahulikult magada.“
„Kui vaja, räägin ka kõige ebamugavamad asjad ausalt teistele ära,“ (siinkohal tõi rääkija näite, kuidas ta rääkis kodus lahti väga ebamugava teema, mida oli aastaid edasi lükanud, ja kuidas peale seda tuli rahu maa peale).
„Olen muutunud veel leplikumaks kui enne (isegi kui juba varem „süüdistati“ mind liigses heatahtlikkuses). Ja isegi kui keegi viriseb, siis see ei häiri mind enam.“
„Suudan üle olla kiusatusest teisi süüdistada ja enam ei pea minu sõna peale jääma. Tänu sellele on nii palju vabadust suhetesse juurde tulnud.“
„Olen oluliselt kannatlikum – annan aega nii iseendale kui teistele.“
„Annan täna oluliselt vähem hinnanguid, olen rohkem vaatleja positsioonis ja aktsepteerin olukordi. See ei tähenda, et pean nendega nõus olema, kuid teadvustan lihtsalt – nii see on. See annab tööl juurde ja elu on lihtsamaks muutunud.“
„Mu maailmapilt ei ole enam nii mustvalge.“
Kui eelnevat lugeda, siis tundub, et kokkuvõttes on juurde tulnud tasakaalu ja rahulikku meelelaadi, ausust nii enda kui teiste suhtes, samuti vastutuse võtmist. Ja vähemalt mulle tundub, et tänapäevases kiirustavas ja rabelevas maailmas on need omadused, mis eriti tippjuhtide puhul on hädavajalikud. Kui juhist kiirgab välja rahulikkust ja tasakaalukust, on ka töötajatel palju mõnusam oma tööd teha.
Andrus Tamme muljed programmi kohta:
„Kui Ain pakkus võimalust osaleda EMK juhi arenguprogrammis, siis ma ei kõhelnud hetkegi. Olime selleks ajaks kolmas aasta koos osalemas mentoritena Raplamaa Mentorklubis ning Aini maailmavaade ja inimeste arengunägemus on mulle olnud sümpaatsed. Programmiga liitusin ilma eelarvamusteta ja konkreetsete ootusteta. Nii nagu olen seda juba aastaid teinud erinevate koolitustega – tuleb mis tuleb ning igast koolitusest on midagi, kasvõi mõni pisku, kaasa võtta. Täna pean tunnistama, et see programm oleks ületanud igasugused minu ootused, milliseid oleksin võimeline olnud välja mõtlema. Ta oli ilmselgelt hoopis teistsugune kui ükski teine senine koolitus- või arenguprogramm, milles olen osalenud. Tagantjärele nimetan seda julgelt inimese arenguprogrammiks mitte lihtsalt juhi arenguprogrammiks. See mida mina sealt sain on eelkõige minu enda kui inimese areng. Et sellega kaasnevad ka paremad oskused ümbritsevate inimestega tulemuslikult suhelda, on lisaboonus. Olen veendumusel et juhtimisoskuste areng algab alati inimese (juhi) enda arengust.
Kas ja kellele ma seda programmi soovitaksin?
Julgen programmi soovitada kõigile kes ei karda enda kohta rohkemat teada saada, kes ei karda küsimusi iseenda kohta ja on valmis arenema.
Sellistel arenguprogrammidel on ka oma oht. Ja see on seotud teadmiste ja tunnetuste hulgaga. Inimene võib mingis olukorras kogeda, et tema tarkusest ja teadmistest jääb väheks. Kuid selle kogemiseks on vaja tunnetada oma teadmiste puudulikkust. Mina tundsin ennast 25 aastasena kui ühte targemat inimest maailmas. Viimased 25 aastat aga ma saan iga aastaga üha selgemalt aru et mul on veel palju õppida. Ehk ikka ja jälle pean tõdema, et mida rohkem ma tean, seda rohkem saan aru, kui vähe ma tean. Ka selle poolaasta tulemusena tajun, et kõike seda, mida ma veel ei tea, on meie ümber veel rohkem, kui ma enne teadlik olin 
Õnneks täna see teadmine annab mulle ainult tahtmist juurde veel rohkem teada saada ning jätkata enese ja ümbruse avastamise teekonda.
Mina sain võimsa kogemuse ning ma ise tunnen et ma arenesin sisemiselt oluliselt.
Igatahes, suured tänud Ainile selle teekonna võimaldamise eest!“
Omalt poolt tänan kõiki kaasalööjaid, kes julgesid sellele rännakule kaasa tulla ja veidi sügavamalt nii endasse kui elule otsa vaadata. Oli lahe kogemus. Aitäh teile!
Ain Mihkelson