Visioonirännak 2016- vägevad muljed

Täna sai teoks üks minu pikaajaline unistus- viia läbi Visioonirännak. Päris nii, nagu olen seda ette kujutanud- indiaanlaste moel.

Visioonirännak 2016

Visioonirännak- laagriplats
Visioonirännak- laagriplats

Laupäeval kogunesime Paluküla mäe all, saime kiirelt tuttavaks ja tegime mõnusa matka laagriplatsile. Marko ja Kuldar olid juba eelmisel päeval kohale läinud ja püstkoja püsti pannud koos higitelgi raamiga.

Rabajalatseid valmistamas

Marko indiaanijuttu veeretamas Visioonirännakul
Marko indiaanijuttu veeretamas

Veidi põhjalikum tutvumisring ja indiaanijutu jagamine tehtud, oligi aeg hakata endale tegema räätsasid.

Asi, mis oli nii minu kui ka kõikide teiste jaoks midagi uut. Ja samas oma lihtsuses geniaalne. Meisterdamist jagus ligi paariks tunniks- tegu oli justkui ühe laheda meditatsioonivormiga.

Räätsasid sisse õnnistamas
Räätsasid sisse õnnistamas

Ühel hetkel ühines meiega igavesti rõõmus Arne Lauri, kes toetas omalt poolt laulu ja trummimänguga. Lisades veel juurde kamaluga idamaist sügavamat tarkust. Räätsad valmis, sai need Arne juhatamisel vägeva lauluga sisse õnnistanud.

Indiaani higitelk

Märkamatult oligi aeg indiaani higitelki minna. Seda kogemust on suht võimatu sõnadega edasi anda. Lihtsustatult öeldes- oli nii teistmoodi mõtete jagamist, laulmist, trummide mängu kui sügavat ühenduse loomist. Kõige ja üksteisega. Lihtsam on vist öelda, mida indiaani higitelk endaga kaasa toob. Pärast higitelki tunned end hoopis parema inimesena. Tänulikuna kõige eest, mis on- nii kaaslaste, imelise looduse kui ka enda olemasolu eest. Ja nagu Risto hiljem lisas, siis täiesti hetkes kohal olevana- tal ei olnud mingit hirmu peale higitelki üksi pimedasse rappa minna.

Inimkatsed räätsadel pimedas rabas

Veidi hinge tõmmanud, siirdusimegi rappa omavalmistatud räätsasid katsetama.

Hetk enne rappa minekut
Hetk enne rappa minekut

Selleks ajaks oli üsnagi hämar- päike oli juba loojunud. Sammusime siis vaikides, igaüks oma mõtteis. Või siis veel täpsemalt- mõtete vabas seisus, kuni oli aeg räätsad alla panna.

See tekitas omajagu elevust, koperdamist ja naeru. Samas ka veidi hirmu ja ebakindlust- kas räätsad ikka peavad, püsivad koos, kuidas me tagasi saame jne. Lisaks veel järjest sügavamaks muutuv pimedus.

Komberdasime ja kakerdasime siis mööda raba- uued jalavarjud olid ju harjumatud. Kuni oligi aeg vaikselt lahku minna- vapramad suundusid individuaalsele öötseremooniale. Teistega tulime aga tagasi. Hästi tulid nähtavale hirmud pimedas liikumisel- kas oleme ikka õigel teel, äkki me läheme valesti ja kui kaugele see laudtee nüüd siis jääb. Täiesti inimlik- pole ju enamus nii pimedas looduses liikunud. Rääkimata siis pehmel rabapinnasel liikumisest. Siinkohal tuleb tunnustada räätsasid- nendega sai ka üle pehmete hälvete, kuhu muidu astuda ei kannata. Ja Nagu Priit ütles, räätsaga oli ikka palju kindlam tunne kui ilma, kuigi liikumiskiirus oli oluliselt aegalasem.

Ükskord kindlamale pinnasele tagasi jõudnud, tegime kogu kambaga mõnusad vaikuseminutid. Ja rabas oli tõesti vaikne, väga vaikne. Nii et kuulda oli isegi taevas lendavate lindude tiivavihin, kuskil kauguses haukuv koer ja eemal järvel olevate hanede häälitsused. Kogu elamus jättis müstilise tunde. Lisaks kuulis Priit ka koju jäänud laste hääli- vot kus on alles ühendus kodustega!

Peale pikka mõnusat vaikuse nautimist asusime tagasiteele laagri poole. Meenutades kõrvalt vaadates ilmselt kampa kõvasti napsu võtnuid- pimeduses oli tasakaal tugevasti häiritud. Kõikusime, koperdasime ja itsitasime nagu väikesed lapsed. Mida pimedamasse metsa jõudsime, seda ebakindlamaks see liikumine muutus.

Sookailu-kuuseokka teed keetmas
Sookailu-kuuseokka teed keetmas

Lõpuks laagris tagasi, tegime endale mõnusa sookailu tee kuuseokastega (äärmiselt mõnus jook metsamatkale!) ja keerasime lõkke ääres magama.

Visioonirännak- 2. päev

Äratus oli minu jaoks kella kuuest, alustades mitte igapäevase lõkke põlema puhumisega. Õnneks oli Priit öösel tuld tublisti üleval hoidnud ja mõned söed olid veel alles. Järgnes tegevus, millele ei oska paremat nime anda, kui toiduvalmistamise meditatsioon. Mõnusas keskkonnas ja seltskonnas hakkisime ja tükeldamise toitu rituaalse eine jaoks, lisaks läksid patta oad. Aeg läks märkamatult ja peale väikest laulmist jõudis kohale ka pealik Marko oma Visioonirännakult.

Oli ka tagumine aeg- selleks ajaks oli eelmise päeva paast teinud kõhu meeldivalt tühjaks. Nii et kogu hommikueine maitses taevalikult. Süte peal küpsetatud suitsuse maiguga suvikõrvits, mais ja õun, pajas keedetud uba, vinnutatud metssealiha. Mm, imeline! Praegu neid ridu kirjutades hakkas sülg uuesti jooksma 🙂

Visioonirännaku muljeid jagamas
Visioonirännaku muljeid jagamas

Peale mõnusat einet jagasid Visioonirännaku öötseremoonia läbi teinud oma muljeid. See oli ikka vägev, mida nad nägid ja kuulsid. Ise tundsin küll väikest kadedust nende elamuste pärast. Tundub, et indiaanlased on pika aja jooksul  välja arendanud rituaali, mis tõesti toimib. Pikalt looduses olek, sealhulgas öösel üksi oma hirmudele vastu olek, paastumine ja higitelgi tseremoonia- äge retsept võimsate kogemuste saamiseks.

Ja oligi aeg käes lõpuringil. Minu süda täitus puhta rõõmu ja tänutundega, kui kuulsin inimesi jagamas oma muljeid ja emotsioone. Läbi käisid sellised puhtad sõnad nagu tänulikkus, rõõm, rahu, kergus, siirus, rahulolu, ergastatus, kirgastus, äge jne. Kõlab võib-olla pehmolt, kuid minu enda hing laulis ja tundis siirast rõõmu ning tänulikkust sellest pooleteist päeva pikkusest Visioonirännakust, seltskonnast ja keskkonnast, kus saime olla.

Tagasiteel Visioonirännakult
Tagasiteel Visioonirännakult

Lõpus oli suisa kahju lahku minna- selle lühikese ajaga oli tekkinud niivõrd tugev kokkukuuluvuse tunne. Nii meie omavahel kui ka kogu ümbritseva loodusega.

Tänud Markole ja Kuldarile, kes tõid meieni selle ägeda indiaani elamise ja-olemise! Tänud Arnele vägevate laulude eest! Tänud sünnipäevalaps Marionile ja Priidule, Meelikesele ning Ristole laheda seltskonna eest nendel päevadel! Tänud suurele vaimule ja ilmataadile, kes meie ettevõtmist soosisid ja toetasid!