Uudised

Labori uus hooaeg on alanud

Oktoobris alustasime kahe grupiga uut hooaega juhtide enesearengu programmiga Labor.

I mooduli teemaks oli töö füüsilise energiaga.

Ehk siis kuidas elada nii, et:

  • hommikul tõusen hea tundega
  • olen päev läbi särtsu täis ja
  • ka õhtul koju jõudes oleks jõudu oma isiklikku elu elada.

Nagu ikka, kuulus alguse juurde väike füüsiline liigutus looduses. Seekord Linnurabas.Laborandid Linnurabas

Laborandid Linnurabas

 

 

 

 

Püstkoda Varbola linnuses

Päev ise aga toimus Varbola linnuses, kuhu Marko Preeriakojast oli meile sobiva püstkoja püstitanud.

 

 

 

Kahekesi rabas, koerast rääkimata.

Juba mingi aeg tekkis idee teha üks üsna teistmoodi mentorkohtumine.

Ja nii läkski. On ilus reede varahommik, vähemalt pealpool pilvi. Allpool sajab vihma, kuid ilmaennustus lubab, et lõunast jääb sadu järgi ja ehk näeme päikestki. Oleme veel optimistlikud.

Auto pargitud ja viimased ettevalmistused tehtud, asume teele. Meiega kaasas olnud kuldne retriiver suudab ennast vähem kui poole tunniga halliks muuta. Käies läbi kõikvõimalikud kraavid, mülkad ja porilombid, et siis meie ees ennast kuivaks raputada.

Pool tunnikest käidud, teeme peatuse, et päeva osas plaani pidada. Millise mäe otsa ronida, millistest mülgastest mööda minna ja kus ära käia, seda nii vaimses kui füüsilises mõttes.

Plaanid paikas, väike hommikusöök ja –jook kõhus loksumas, läheme liikvele. Õige pea jõuame metsa vahelt lagedale rabamaastikule. Sajab korralikult vihma, nii umbes 45 kraadise nurga all ja kange tuul puhub vihma näkku. Hinge poeb kahtlus- kui kaua meie „vihmakindlad“ riided meid kuivad hoiavad. Samas pakub vihm suurepärase tausta ja metafoori meie arutelu teemale.

Mõne aja pärast jõuame õnneks veidi varjulisemasse kohta ja ka jututeema keerab kergelt heledamaks. Veel tunnike ja silmitseme pinki metsaveeres, kus plaanisime peatuse teha. Pink ujub veest ja ülevalt tuleb aga lisa juurde. No üldse ei kipu peatuma. Hetke püstijalu puhanud, kõmbime edasi. Peagi oleme ilusa metsa all, ületame niidud ning jõuame Loode-Eesti kõrgeimasse punkti, vähemalt füüsilises mõttes

Selleks ajaks on ikka väga märg olla, mõne üksiku kuiva kohaga. No üldse ei kipu maha istuma. Lisaks on ka arutelu veel pooleli, kuigi valgus juba paistab. Kõmbime siis edasi, kuni peale mõningast metsas ragistamist jõuame lagedale. Ning ühtlasi jõuame ka oma esimese suure teemaga lõpusirgele- tegelikult on olukord oluliselt parem, üldse mitte nii hull kui alguses paistis ja tee edasi täiesti olemas.

Tunneme sellest tõdemusest rõõmu ning elu ise kinnitab kohe seda ühe äärmiselt vähetõenäolise ja meeldiva kokkusattumusega. Juhtunust indu saanuna jätkame märga edasi liikumist, sikutame vahepeal koera rabajärvest välja, kust ta oma jõududega enam välja ei saa, ning läheme pehmele pinnasele.

Selleks ajaks on vaim üsna väsinud. Seetõttu on kogu tähelepanu pööramine jalgealusele, et mitte sohu vajuda, äärmiselt teretulnud puhkus vaimule. Ka keha hakkab ära väsima ning isegi koer löntsib väsinult meie ees ja taga.

Uuesti vähe kindlamale pinnale jõudnud, võtame vaimu ja keha turgutamiseks ette meid inspireerinud inimesed. Saades jõudu nende imetlusväärt omadustest ja tegudest, oleme märkamatult lõpuks väsinud, läbimärgade ja õnnelikena auto juures.

Esialgu plaanis olnud välitingimustes supitegemise jätame ära ning siirdume hoopiski ühte kõrtsi. Teel sinna saabub (vähemalt minu jaoks) päeva teine tipphetk. Matkakaaslane, kes ise mitte väga ammu tunnistas, et näeb maailma ja ennast üsna mustades värvides, üllatub meie arutelu tulemusena siiralt: „Issand kui tore inimene ma olen!“

Minu jaoks on see justkui suur särav kirss tordi peal.

Nädal aega hiljem pärin matkakaaslaselt, mida ta pärast koges ja kuidas ennast nüüd tunneb. Vastus: pärast oli väga hea ja peaaegu ekstaatiliselt rõõmus tunne. Pisiasjad ei pane enam muretsema. Lisaks olid positiivsed kokkusattumused jätkunud ka peale matka.

1. Visioonirännaku meenutusi

Kunagi sai lubatud jutukest esimese Visioonirännaku kohta. Vahepeal tuli aga ilus suvi vahele ning nüüd on viimane aeg vana võlg kustutada.

1. päev.

Kohtume Eestimaa kopsudes, Kõrvemaa metsades Valgehobusemäe puhkekeskuse juures. Erinevalt kopsude sisemusest on valge, päike paistab, ilm imeilus ja rännaku vedajad korralikult pabinas. Kas kõik läheb ikka nii nagu plaanis?

Saame matkasellidega tuttavaks ja siirdume lühemale matkale, mille käigus saab
pea esimest korda tühjaks. Lisaks kaotab üks teejuhtidest autovõtme, mille hiljem üles leiab. Märk rännaku toimimisest?

Õhtusse mahub ka harjutus identiteedi teemadel ja aega niisama olemiseks. Tundub, et hakkame õigele lainele jõudma.

2. päev.

Tõuseme varakult, juba poole nelja paiku, plaaniga päikesetõusule tere öelda. Õues on külm nagu põrgu vastandis ja üles tõusmine väga tark mõte sel hetkel ei tundu. Õnneks annab vaatetorni ronimine veidi sooja ja hommikune päike maalib peagi ümbruse maaliliseks.

Enne hommikusööki jõuame veel mõnusa uinaku teha ja algabki uus rännakupäev. Alustame elu õppetundidega. Tuleb välja, et mõnel meist on minevikuga sotid veel selgeks tegemata. Kui see osa klaar, läheme pikemale matkale.

Tagantjärgi meenutades oli see üks ilusamaid juuni päevi- palju päikest, hea seltskond, imeilus loodus, huvitavad teemad. Matka käigus saime liikuda nii läbi metsa, võsa kui raba, peletada kärbseid ja leotada laukas varbaid. Kirsiks tordi peal oma tegelike soovide teadvustamisele suunatud harjutused.

Õhtusse jätsime päeva naela- imelise tuleviku loomise harjutuse. See tõmbab ka korraldajad endasse, kuigi nad on seda korduvalt teinud. Tundub, et meis kõigis on peidus paeluv tulevik, mis õigetes tingimustes lööb õitsele ja kõrvalseisjad pahviks.

Päevale tõmbame joone alla mõnusa saunaga.

3. päev

Tõuseme inimlikul ajal ja vere käima saamiseks teeme väikese matka lähiümbruses. Seejärel jätkame eelmisel õhtul pooleli jäänud kohast. Eesmärk- saada oma tegelik kutsumus ja sihid selgemaks.

Päev läheb uskumatult kiirelt ja lõpus tundub, et enamus tahaks pikemaks jääda. Koht ise on juba niivõrd lahe, rääkimata seltskonnast ja jagatud teemadest.

Mida rändurid said?

Endas selgust, ka sügavamate ja osaliselt teadvustamata soovide osas. Kõrvu jäid ka järgmised märksõnad: rahulik, enese-kindluse kasv, tõuge tegutsemiseks, hea tunne, rutiinist välja.

Korraldajad said kinnituse, et oleme õigel teel ja pigem sobib see rännak väiksematele gruppidele. Kõige ägedam aga- väga mõnus tunne, mis kestis veel mitu päeva peale rännakut. Pole midagi paremat õige asja tegemisest õiges keskkonnas ja õige seltskonnaga.

Vastus küsimusele- kas kõik läks ikka nii, nagu plaanitud?

Muidugi ei läinud. Muutsime harjutuste järjestust ja sisu vastavalt kohapeal tekkinud tundele ja küsimustele. See on rännaku võlu- lubab paindlikult kohanduda vastavalt hetkeoludele.