Hopidel* on hea lugu inimese vaimse arengu kohta- transformatsioon röövikust liblikaks.
Kui liblikas roomab mööda Maad röövikuna, näeb ta vaid seda, mis on täpselt tema ees.
Seejärel saabub aeg, mil ta asetab end pisikese kookoni sisse ja elab pimeduses. Selles pimeduses muutub ta täielikult.
Hopid usuvad, et ka inimese puhul on pimeduse periood eelduseks, et kogeda spirituaalset transformatsiooni. Kui sul on hetkel raske, siis võidki hetkel olla selles faasis. Olgugi et tõuk on pimeduses muutunud juba liblikaks ja võib hakata kookonis ringi liikuma ning elumärke näitama, ei hakka ta sealt välja murdma enne, kui ta on selleks valmis.
Viimaks ilmub ta ilma kauni olendina. Ent ta ei tõuse kohe lendu. Ta istub sealsamas, justkui luues sidet elu elementidega: veega, õhuga, tulega, maaga. Alles siis saabub hetk, mil ta hakkab tiibu lehvitama, luues liikumist, luues sisemist jõudu, et suunata neid elu element kasutada.
Kui saabub hetk, mil liblikas tõuseb lendu, näeb ta maailma täiesti teise vaatenurga alt. Näeb kauneid avarusi ja palju-palju avaramat maailmapilti.
* “Vanaemade nõuanded maailmale”; Carol Schaefer