Alles ma kekutasin tuttavatele, et selle aasta üks raskemaid väljakutseid on selja taga. Tegelikult oli see soojendusharjutuse ees ootavale. Mainitud väljakutse (Väärikate Ülikoolis esinemine) oli justkui üks lühike võistlus. Selle nimel sai küll mitmeid kuid ette valmistatud, kuid esinemine ise oli lühike ja rõõmus pingutus. Novembri viimasel nädalal oli aga tegu terve maratonide sarjaga- sain pika nädala gümnasistidega õnneliku elu loomise nimel töötada. Oli see alles nädal!
Esmaspäev– oli väga äge ja loomingulises energias päev. Saime rõõmsasti tuttavaks, sättisime nädala plaanid paika ja tegelesime pika plaani ehk unistuste loomisega terveks eluks. Lisaks jagas Maria Mettas TaevaniMaani meistrikojast jagas enda eluteed ja meistrikoja sündimise lugu, mis läks paljudele hinge.
Teisipäev oli eelmise täielik vastand- olin ise hommikul väga väsinud ja noored veel kustunumad. Õnneks tuli Ringa Maripuu karjääricoachina appi ja aitas päeva edukalt poole peale vedada Tegelesime karjääri planeerimise ja eneseanalüüsiga, mis tundus paljude jaoks paras pingutus olema. Õhtul vedasin jalgu väsinult kodu poole ja mõtlesin, et igale õpetajale tuleks medal anda– niivõrd läbi võttis see päev mind. Mõtlesin, kuidas küll õpetajad seda iga päev ja aastaid suudavad teha? Ja et jäägu see nädal viimaseks korraks- mina enam selliseid asju ette ei võta.
Kolmapäeval saime rabas käia ja vaadata, mida loodus meile õpetab. Hommikul olid noored ikka väga väsinud, kuid pidasid vapralt vastu, isegi kui läbisime rasket pehmet maastikku. Mõned korrad küll küsiti, kaua veel, kuid sellestki saime üle. Omajagu õpetlik oli kõige suurema takistuse ilmnemine enne sihtpunkti jõudmis. Just nii nagu tavaeluski eesmärkideni jõudmisel. Rabast tagasi jõudes olid kõik korralikult väsinud kuid õnneks ootas väike puhkus ees.
Neljapäev möödus palju paremas meeleolus ja oli näha, et ka noored avanesid. Ühelt poolt aitas kaasa veidi hilisem alustamine hommikul. Teisalt hakkas selleks ajaks ka usaldus tekkima ja grupiharjutused läksid päris elavaks. Ühel hetkel proovisime ühte sügavamat meeleharjutust, mida naljaga pooleks kosmosetripiks kutsun. Hea oli näha, et vähemalt pooled said ree peale- on ju tegu harjutusega, mis ka paljudele täiskasvanutele alguses väljakutsuv võiks olla.
Reede hommikul tajusin sees kerget kurbust- noored olid nädalaga südame külge suutnud kasvada. Peale soojendusharjutusi vaatasimegi, kuidas ära tunda abivajajaid ja neid aidata. Isegi kui teema ise oli tõsine, läks arutelu väga aktiivseks ja visati rõõmsalt naljagi. Vaatasin et vau, sellise pundiga oleks suisa lust edasi töötada. Kuid lõpu osa oligi peagi ees- noored said esitleda nii oma koostöö projekte kui tegime ka individuaalsete lõputööde kaitsmise.
Kokkuvõte
Kui nädal kokku võtta, siis kõige südantsoojendavamad olid kaks asja:
- Noorte maailmavaade- selles oli nii teistest hoolimist ja mõistmist kui ka soovi maailm paremaks teha.
- Õppetunnid- igaüks oli midagi olulist üles noppinud. Ja seda pigem olulise elutarkuse või –kogemusena kui lihtsalt huvitava teadmisena, mis peagi meelest läheb.
Lahku minekus oli nii rõõmu kui ka väikest lahkumisvalu. Tunnistasid mõned nooredki, et kahju kohe, et nädal läbi saab ja et järgmine aasta võiks uuesti teha. Kasvõi teise nime all, et saaks samade teemadega edasi minna.
Õppetunnid endale
Minu kui inimeste arengu toetaja jaoks oli kogu see nädal äärmiselt õpetlik, tuues kolm olulist taipamist:
- Arvasin, et olen juba piisavalt küps ja ei sõltu teiste arvamusest. Kuid noortega töö tõi välja, kui oluline on mulle teiste tagasiside. See ilmselt tegigi nädala nii raskeks- maru keeruline oli noortest aru saada, kas ja mis neile meeldib või ei meeldi. Alles viimasel päeval saadud tagasiside andis indu jätkata.
- Enda koolihirmud lapsepõlvest- tuli välja, et need olid osaliselt lõpuni läbi töötamata. Kasvõi see, kuidas olen peljanud mõningaid minu teemadest mitte huvitunud „kõvu mehi.“ Küll püüdsin neile meeldida ja kaasata, kuid ei midagi. Alles siis, kui lasin sellest soovist lahti, hakkasid asjad muutma, pinge lahtus ja ka kõvad mehed tulid kaasa.
- On ääretult lihtne välise käitumise järgi teha ekslikke järeldusi- a la see tüüp ei hooli üldse või teda ei huvita vmt. Tegelikkuses aga tuli välja, et pealtnäha karmi välimuse ja käitumise taga olid peidus väga soojad ja hoolivad inimesed. Vahel nad lihtsalt ei oska või taha seda välja näidata. „Rohkem usaldust!“ võtsin endale kaasa.
Miks ma kõigest sellest üldse kirjutan?
Kõigepealt tahan tänada ja tunnustada noori- räägitakse ju, et elavad nad vaid digimaailmas, on lumehelbekesed, kes ei viitsi pingutada, ei suhtle enam jne. Tegelikkuses on nendes aga maailmast hoolimist ja soovi maailm paremaks muuta kaugelt enam kui paljudes täiskasvanutes.
Tahan innustada teisigi jagama enda kogemusi ja elutarkust noortega- kust nad muidu ikka õpivad. Ka sel nädalal noppisid nad täiskasvanute lugudest olulisi mõtteteri üles. Lisaks on see hea võimalus testida, kui küps sa ise oled. Noored suudavad väga edukalt sinu kitsaskohad üles leida ja neile vajutada, tuues seni peidus olnu esile.
Kuidas noorteni jõuda? Üks lihtne moodus on Tagasi Kooli algatus, kus saad lühema formaadiga kätt proovida. Küllap sealt hakkavad ka pikemad variandid hargnema, kui soov selleks on olemas.
Mõnusat kasvamist meile kõigile!
Ain Mihkelson