Miks nõuandmine ei tööta ja mis on parem lähenemine?

Alustavate coachide ja mentorite suurimaid lõkse on kliendi küsimus: „Mida sina mulle soovitad?“ Sellele on ju nii lihtne vastata. Lisaks annab hea tunde – kellele siis ei meeldiks nõu anda.

Kuid meenuta nüüd, mitu korda oled sa näinud, et keegi on teiste nõuandeid kuulda võtnud? Isegi väiksed lapsed eiravad rõõmsalt vanemate nõuandeid, täiskasvanutest rääkimata. Või mõtle enda peale. Tõenäoliselt on hulk asju, mida sulle on öeldud, et peaksid tegema, aga ei tee. Või vastupidi.

Eriti kehtib see põhimõte coachingus ja mentorluses. Noore mentorina olin korduvalt pettunud, kui minu arust briljantsele nõuandele vastati: „Jah, aga minu puhul see ei tööta/kehti“ vms. Isegi kui kliendile nõuanne meeldis, selgus järgmisel korral, et ta ei olnud seda kasutanud. Lõpuks mõistsin, et kliendile nõu andes teen talle karuteene. Võtan temalt võimaluse ise lahendus leida ja elu paremaks muuta.

Miks see nii on?

Öeldakse, et nõuannet kuulates läheb aju „neutraalolekusse“ ja nõuanne ei salvestu ajju.

Teiseks, nõuande puhu on suur oht, et see jääb vaid ratsionaalsele tasandile. Kui sa tahad, et inimene teeks, mida lubab, pead kaasama ka tema emotsioonid.

Kolmandaks, ise lahenduseni jõudmisel kulutab klient omajagu mõtteenergiat, mis muudab lahenduse talle kallimaks. Nii nagu tasuta saadusse ei suhtu me pooltki nii hoolsalt kui kalli raha eest soetatusse.

Kuidas inimeses muutusi päriselt toetada?

Pakun vähemalt kolm võimalust:

1) Võimsate küsimuste abil, mis lähevad sügavale inimese hinge ja olemusse. Hea, kui aitad inimesel mõista, miks ja kui oluline see küsimus talle on.

2) Vahetu kogemuse abil, mille inimene saab uutmoodi tegutsemisest või mõtlemisest. Seda varianti on aga coachingus ja mentorluses keerulisem kasutada, kui sa just temaga koos „põllul“ ei ole.

3) Tõeliselt inspireerivate ja südamesse minevate lugude abil. See aga eeldab keskmisest võimekamat lugude vestjat.

Mis ma tegema peaks, kui ikkagi küsitakse nõu?

Lihtsalt küsimust ignoreerida ei olels viisakas. Küsi parem, kas ta on nõus kõigepealt enda lahendused välja pakkuma, lubades, et soovi korral jagad pärast oma kogemust. Kui inimene on oma lahendused välja pakkunud, lase tal välja valida endale sobivaim.

Kui ta ikka veel nõuannet soovib, ära anna ühest soovitust. Jaga parem, kuidas oled ise teinud või teisi näinud tegutsemas. Nii jääb vastutus valiku ja teo eest inimesele endale. Tõenäosus, et ta öeldu järgi tegutseb, on kordi suurem. Lisaks ei tule ta järgmine kord, kui asjad viltu läksid, sulle ütlema, et vaata mis nüüd sinu pärast juhtus.

Mõnikord on vaja vastata otse, kui tegu on väga lihtsa tehnilise küsimusega. Lemmiknäide – kui keegi tuleb küsima, kus siin majas WC on, ei ole mõtet hakata küsimuste kaudu lahendust otsima.

Lõpetuseks – hea coachi ja mentori võtmeoskus on küsida lihtsaid, kuid võimsaid küsimusi, ja kuulata. Väga hea coach suudab aga kokku siduda kliendi mõistuse, südame, hinge ja kehatarkuse.

Mõnusat küsimist!

Artikkel ilmus 16.03.21 Eesti Mentorite Koja kodulehel

Photo by Mikel Parera on Unsplash

Lisa kommentaar