Hirmust hoolimata

Ain Mihkelson Koolituskonverents 2016

Lugu sellest, kuidas hirmust hoolimata hakkama saada.

Minu suurim hirm.

Aastaid tagasi mõtlesin, mis on minu jaoks kõige õudsem asi üldse, millega võiksin kokku puutuda? Silme ette kangastus konverentsil esinemine. Täiesti võõrastele inimestele. Ja just nimelt rääkimine, nii et see oleks ka huvitav kuulata. Mõni nädal tagasi saigi see teoks ja nüüd on hea oma kogemust jagada.

Kevad 2016. Aasta, mille võib tagantjärgi tinglikult nimetada ka hirmude ületamise aastaks. Ja nii saigi mõeldud, et äkki nüüd olen selleks väljakutseks valmis. Millal siis veel, kui mitte praegu? Läks ainult veidi aega mööda, olin just Pärnust konverentsilt coachimast tulnud, kui tuli kõne. Et sügisel toimub koolituskonverents ja äkki ma tahaksin juhtimisest rääkima tulla. Kuna emotsioon oli kõrgel, siis ütlesin kõhklematult JAH- küll sügisel vaatan, mis ma sellega teen.

Kohtumine hirmuga

Käes on sügis, kohtumine korraldajatega ja karm reaalsus koputab uksele. Viimane aeg on mõtlema hakata, millest ja kuidas ma räägin.

Alustuseks tulin tagasi oma lemmikpraktika juurde hirmust üle saamiseks. Õhtuti hakkasin vaimusilmas ette kujutama, kuidas ma seal esinen. Ja eelkõige, mis tundega ma seda teen: olen enesekindel, rahulik, rõõmsameelne, avatud, silmad säravad jne. Isegi sinnamaani välja, kuidas inimesed võiksid istuda ja kuidas ruum umbes välja näeb (siin on küll oluline väike paindlikkus säilitada). Ja nii ikka päris mitmel õhtul järjest, kuni isegi uskuma jäin. Kui tunne hakkas tulema, oli edasine juba tavapärane ettevalmistusprotsess.

Nädalajagu enne esinemist hakkas kõhus jällegi keerama kergelt- hirm andis märku. Abiks olid jällegi nii hingamisharjutused kui visualiseerimine. Ja nii ka viimasel õhtul.

Esinemispäeva hommik. Ühelt poolt kõhus kergelt kripeldab. Samas on ka mingi kindlus hinges, et kõik, mis saab teha, on tehtud, ja nüüd tuleb lihtsalt usaldada. Seda, mis tuleb.

Jõuan kohale ja õnneks teevad mitu kõnelejat enne mind erinevaid kohaloleku ja keskendumisharjutusi. See aitab ka mul ennast enam-vähem maandatuna tunda. Kui neid aga ei tehta, võta endale ise koht ja aeg, et end teadlikult mõne hea lihtsa hingamisharjutusega maha rahustada.

Ning ongi aeg “lavale” minna. Algus läheb enam-vähem kindlalt hea tundega, kuid seejärel tunnen, et närv tuleb ikkagi sisse. Üks põhjus kindlasti ka teema- teen kogu seltskonnale ühte visualiseerimisharjutust. Pole nii suure seltskonnaga enne sellist sügavamat tehnikat ju teinud.

Kahestumine?

Ja siis juhtub mõnusalt skisofreeniline olukord. Ühelt poolt räägin ja olen kohal ja keskendunud. Ja teisalt vaatlen end justkui “kõrvalt”, märgates, kuidas üks jalg tahab värisema hakata. Ja siis tahab hääl värisema hakata. Ja siis kõhus kripeldama. Ja nii kui teine mina seda märkab, surun jalad kindlamalt maha ning räägin edasi. Ehk siis viin ennast nn heatahtliku vaatleja positsiooni, kes mängu juhib ja jälgib.

Tõmban otsad kokku, vastan küsimustele ja saan kergendatult ohata. Uhh, tehtud 🙂 Nii hästi või halvasti kui seekord oskasin. Oluline on ju eelkõige kogemuse saamine ja õppimine seeläbi. Nii enda kui teiste jaoks.

Õppetunnid minu jaoks:

  • Küsi, ja sulle antakse. Just seda, milleks antud hetkel valmis oled.
  • Kui võimalust pakutakse, haara sellest kohe kinni. Pärast mõtled, kuidas sellega hakkama saad.
  • Visualiseeri juba eelnevalt ülesande edukat sooritust. Mida suurem väljakutse, seda pikemalt ette ja rohkematel õhtutel. Minu jaoks töötab hästi õhtuti enne magamaminekut aga katseta ise.
  • “Võistluspäeval” võta ka hommikul aega, et end nii vaimselt kui füüsiliselt tippvormi viia:
    • puhka korralikult välja;
    • tee hommikul keskendumis ja kujustamisharjutused, samuti on joogapraktikad väga head;
    • söö kergelt;
  • Enne esinemist või “võistlust” tee keskendumis ja hingamisharjutused end amaha rahustamiseks;
  • “Soorituse” aeg jälgi teadlikult (veidi kõrvalt, kui saad) nii ennast kui teisi;
  • Peale “võistlust” õnnitle end ja tee kokkuvõte, mis läks hästi ja mida saad järgmine kord paremini teha.

Lõpetuseks tänud:

  • Helen Kõrgesaarele, kes julges mulle seda võimalust pakkuda.
  • Pärnu Konverentside meeskonnale, kes tegi kogu ettevõtmise ka esinejatele nauditavaks.
  • Kuulajatele, kes mu viisakalt välja kannatasid ja kaasa töötasid.