Röövikust liblikaks- vaimse arengu etapid

Vaimne areng -röövikust liblikaks
Vaimne areng- röövikust liblikaks

Hopidel* on hea lugu inimese vaimse arengu kohta- transformatsioon röövikust liblikaks.

Kui liblikas roomab mööda Maad röövikuna, näeb ta vaid seda, mis on täpselt tema ees.

Seejärel saabub aeg, mil ta asetab end pisikese kookoni sisse ja elab pimeduses. Selles pimeduses muutub ta täielikult.

Hopid usuvad, et ka inimese puhul on pimeduse periood eelduseks, et kogeda spirituaalset transformatsiooni. Kui sul on hetkel raske, siis võidki hetkel olla selles faasis. Olgugi et tõuk on pimeduses muutunud juba liblikaks ja võib hakata kookonis ringi liikuma ning elumärke näitama, ei hakka ta sealt välja murdma enne, kui ta on selleks valmis.

Viimaks ilmub ta ilma kauni olendina. Ent ta ei tõuse kohe lendu. Ta istub sealsamas, justkui luues sidet elu elementidega: veega, õhuga, tulega, maaga. Alles siis saabub hetk, mil ta hakkab tiibu lehvitama, luues liikumist, luues sisemist jõudu, et suunata neid elu element kasutada.

Kui saabub hetk, mil liblikas tõuseb lendu, näeb ta maailma täiesti teise vaatenurga alt. Näeb kauneid avarusi ja palju-palju avaramat maailmapilti.

* “Vanaemade nõuanded maailmale”; Carol Schaefer

Värvilisest elust teisel pool hirmu

Üks minu suuremaid hirme lisaks oma ettevõtte loomisele on olnud kooliõpilastele rääkima minemine. Teate ju küll hirmu loodud kuvandit- tülpinud, telefoni näppivad ja oma asja ajavad õpilased, kellel on rääkijast ükskõik.

Nii nõudis see omajagu eneseületamist ja vaimset ettevalmistust, kuid ühel hetkel olingi põhikooli lõpuklassi ees. Ja kui olin juba kord nende tõelise mure kätte saanud, läks pilt hoopis teiseks.

Minu ees ja minuga koos olid huvitatud, kaasa mõtlevad, loomingulised ja mängulised inimesed, kes olid nõus ka enda hirmudele vastu astuma. Sügav kummardus teie ees!

Mõni nädal on möödas ning rõõm on kuulda, et nad on oma teemaga edasi töötanud ja olukord on jupi maad paremaks läinud.

Õppetunnid minu jaoks, kuidas hirmudele vastu hakata:

  • Tuleta endale eelmisi kordi meelde- hirm maalib alati pildi hullemaks kui asi tegelikult väärt on;
  • Tuleta meelde, miks sa sellele hirmule vastu astud- mida sa selle läbi saavutad või teistele annad;
  • Mõtle läbi, mis on kõige hullem asi, mis võib juhtuda- tavaliselt võib see piirduda ego haavata saamisega, kui sa just ekstreemspordi vmt ei tegele.
  • Loo endale vaimusilmas detailne ideaalkujutis sellest, kuidas sa hirmule vastu hakkad. Mida sa teed, ütled, kuuled, näed ja kuidas sa end tunned selles situatsioonis.
  • Mängi endale seda pilti nii kaua vaimusilmas ette, kuni sa jäädki seda sügavamal tasandil uskuma. Lihtsamatel juhtudel võib piisata mõnest päevast. Suuremate väljakutsete puhul soovitatakse vähemalt 21 päeva jooksu kord päevas see läbi mängida.

Lõpetuseks- hinga sügavalt sisse ja hüppa vette. Küll sa sellest välja ujud- seni oled ju alati ujunud.

 

2015 kokkuvõte

Inimesed uurivad, kuidas läheb ja olen ma ikka elus?

Lühike vastus- patt oleks kurta, läheb pagana lahedalt. 2015 koondnimetus võiks olla hirmude ületamise ja värvilise maailma avastamise aasta.

Allpool on lühikokkuvõtte minu jaoks eredamatest sündmustest. Lisaks tööalastele on ka mõned isiklikumat sorti asjad aga see käib tänapäeval asja juurde.

  • Aprill- esimese ise algusest lõpuni kokku pandud koolituse tegemine ja väga hea tagasiside.
  • Mai- pankuri karjääri lõpetamine (väike hirm oli ikka nahavahel) ja Kasvu Labori registreerimine.
  • Juuni: 1) hull rapsimine firma käivitamisega seoses;Pankuri lõpupidu
    2) Esimene väike koolitus enda firma alt; 3) Esimene Visioonirännak; 4) Esimesed kliendid iseseisva mentorina; 5) Oma kodulehe tegemine;
    6) Lahe lahkumispidu nüüdseks juba
    endiste kolleegidega.
  • Juuli- üks elu lahedamaid puhkusi, Norra trip Elga järvja esimene suurem koolitus.
  • August- Eesti Mentorite Koja nõukojaga liitumine, Juhtide arenguprogrammi Labor tutvustamine EMK’le, kõvasti kirjatööd.
  • September- 
    Teistmoodi mentorkohtumise
    katsetamine rabas,
    ettevalmistused Labori käivitamiseks, pankurite rappa viimine ja tagasi toomine.Puhkepeatu
  • Oktoober- Labori algus kahe grupiga, Eesti Mentorite Koja kodulehe tegemine, Tartu Linnamaraton.
  • November- Esimene rahvusvaheline töötuba, Lahendusekeskse coachingu programmi  1. moodul Coachingu_gruppja palju uusi kliente coachina. Uus sünnipäev 15.11.15.
  • Detsember- Coachingu 2. moodul ja suure, üle mitme põlvkonna kestva kutsumuseni jõudmine; Töötuba koolilastele (üks minu suuremaid hirme oli koolis esinemine); International Coaching Federation’ga liitumine. Töölaud sai juba väga täis ja läks isegi liiga suureks rapsimiseks- peaaegu oleks jõulud maha maganud.

Tänud kõigile, kes aitasid teha sellest ühe suurepärase aasta ja on mind toetanud minu teel!

Kui sa tunned, et tahaksid sellest aastast teha oma elu ägedaima aasta aga ei julge või ei tea kuidas, anna mulle julgelt märku. Küll me leiame selle õige teeotsa üles.

Ain

Udused lood

Olen korduvalt varahommikust udust maastikku imetledes mõelnud, kumb nüüd siis päris maailm on. Kas see peibutav udune salapärane maailm, kus lisaks vaikusele tundub midagi veel olema? Või igapäevaste askelduste maailm? Esmapilgul tundub vastus ju lihtne, kuid ma ei ole päris kindel, kas see nii ikka on.

Ja järgmine küsimus- on see udu mõeldud meie kaitsmiseks millegi eest? Või siis vastupidi, on see kellegi või millegi kaitsmiseks inimeste eest? Mine sa võta kinni. Igal juhul olen ma veendunud, et udus, nii nagu elus üldse, on kaugelt rohkem, kui ta välja laseb paista. Kasvõi võimalus lasta meil maailma uutmoodi kogeda ja ise järk-järgult avastada, kuidas asjalood tegelikult on.

Üks(i) olemisest

Meenus üks eredamaid hetki suvest, kui tabasin end korraga keset Norra mägiplatood, ihuüksi matkamas.

Silmapiirini laius tühi tundra, ei ühtegi märki inimestest ega tsivilisatsioonis, ei puudest ega loomadest. Isegi mobiililevi ei olnud. Matka alguses olin kogemata ka kaardi telefonist ära kustutanud. See lisas omakorda üksi olemise tunnet ja eksimise hirmu juurde.

Vaatasin siis kaugel silmapiiril kõrguvaid mägesid ja tundsin rõõmu, rahu ja vaikust. Üks(i) olemisest. Tänu kõigest eemale saamisele olin jõudnud palju lähemale tõelisele- sellele, mis päriselt loeb. Tundele, et sa oled osa, väga oluline osa, millestki palju suuremast. Ja et võib-olla sinu sees ongi kõik, mis on, ja ka vastupidi.

Ilmselt just seda tunnet paljud otsivadki. Kes mediteerides, kes mägedes ronides, kes surfates, kes metsas matkates. Ja kui see sind tabab, aeg kaob ja pärast oled veel mitu päeva palju parem inimene. Nii enese kui teiste suhtes.

Õnneks ei pea eestlased kaugele sõitma- meil on veel piisavalt paiku, kus saad rahumeeli ringi konnata, ilma teisi nägemata. Nagu kõik hea, on need aga veidi ära peidetud ja eeldavad valmidust käidavatelt radadelt kõrvale eksida.