Teeme koos 100 kingitust

Soovin jõuludeks teha vähemalt 100’le inimesele üle Eesti ühe kingituse, et tuua nende eludesse juurde rõõmu ja valgust.

Kui oled huvitatud kaasa löömast, saad seda teha kahel moel:

1. moodus– annan sulle tasuta raamatu „Ümberpööratud pahupidi“, mille palun kinkida kellelegi, kes ei oska seda oodatagi. Olgu selleks siis sõber, kolleeg, Õpetaja või täiesti võõras inimene.

Selle unistuse elluviimise toetuseks palun sul soetada 2 sama raamatut hinnaga 15EUR/tk, mille saad jõuludeks oma lähedastele või sõpradele kinkida. Kui soovid, kirjutan sisse ka nimelised pühendused, et kink oleks veelgi erilisem.

Anna palun hiljemalt 19. detsembriks märku, kui see mõte sind kõnetab, aadressil ain.mihkelson@kasvulabor.ee:
1) kellele pühendusi soovid;
2) kuhu oleks kõige parem raamatud toimetada.


2. moodus– kui sa oled seotud mõne head tegeva organisatsiooni või liikumisega ja tead inimesi, kellele võiks raamatust kingitusena rõõmu olla, anna mulle teada maili teel. Võibolla on need hoopiski selle liikumise inimesed, keda soovid tänada nende töö ja panuse eest.

Raamatud on puhtalt kingiks minu poolt- lepime lihtsalt eraldi kokku, kuidas ja kuhu raamatud toimetada.


Miks ma seda teen?

Tahan jagada raamatu loomise ja lugemisega kaasnevat rõõmu. Pakkuda teistmoodi lugemiselamust ja tuua argirutiinist välja. Lasta korraks mõistus lühisesse ja tuua muhelus näole. Tekitada teistmoodi mõtteid ja panna mõtisklema.
Minu arust jagatud rõõm on nagu rõõmus viirus, mis levib inimeselt inimesele. Nii et tehkem nendest rõõmsad jõulud meile kõigile!

Päris äge oleks, kui suudame koos sajale inimesele rõõmsa üllatuse teha.

08.12 seisuga on 26 üllatuskingitust kirjas.

12.12 seisuga on 35 üllatuskingitust kirjas.

15.12 seisuga 57 üllatuskingitust kirjas.

Aitäh teile, nii anonüümsed toetajad kui ka alltoodud inimesed!

Aino-Silva Tali
Allen Tammiksaar
Eike Tõnismäe
Erko Veltson
Denis Gorski
Herdis Elmend
Jaan Saar
Kaija Tõnismäe
Karin Roosileht
Marek Parli
Merili Simmer
Rasmus Parve
Signe Tõnismae
Siiri Villberg
Tarmo Mere
Tõnu Ots
Tõnu Vaus

Ilusat jõuluaega kõigile!

Ain Mihkelson

Müstilised pahupidi lood

Teeme ühe mõnusa energiaga unistamise ja lugude jagamise õhtu, et saaks meele maha rahustada ja jõuludele hea tundega vastu minna.

Räägime sellest, mis on oluline ja kuidas ning kus sünnivad müstilised lood. Kuidas sünnib üks raamat või suur unistus? Kuidas luua endale head loomisenergiat? Kuidas üldse lugeda niivõrd hullumeelset raamatut nagu „Ümberpööratud pahupidi“?

Kõigest sellest ja muustki räägime ühel mõnusal jõuluhõngulisel raamatuõhtul “Müstilised pahupidi lood”, 18.12.18 kell 16.30-18.15 Pesas (aadressil Pärnu mnt 102 Tallinn).

Soovijad saavad õhtu lõpetada väikese trummirännakuga, et võtta pinged maha ja minna jõuludele vastu mõnusa tundega.

Palun anna end tulekust mulle märku hiljemalt 15.12.18, et oskaksin väikse ampsu ja joogi varuda, aadressil ain.mihkelson@kasvulabor.ee.

Kuna ruumis suurus on piiratud, siis kehtib reegel kes ees, see sees.

Omalt poolt võid kaasa võtta snäkid enda meele järgi ja raamatu, mida tahaksid teistele lugemiseks või jõulukingiks soovitada.

Kohapeal saad soetada ka autori pühendusega raamatud endale või lähedastele jõulukingiks.

Orienteeruv ajakava:
16.30-16.45 Kogunemine, väike tervitusjook ja amps
16.45-17.45 Lugude ring
17.45-18.15 Trummiring

Päikest ja rõõmsat jõulukuu algust!
Ain

Meeli teritavate lugude kompott

“Ümberpööratud pahupidi” arvustus

Stina Andok

 

Autor on ise öelnud raamatu tagakaanel, esitlusel ja ka intervjuus, mis ma temaga enne teose ilmumist tegin, et tema esikteose puhul on tegemist muinasjuturaamatuga täiskasvanutele, mida ei tohiks liiga tõsiselt võtta. Kuivõrd muinasjutud jagavad meile teadaolevalt siiski enamasti mingisugust õpetust, on vaikimisi eeldus, et ka sellest omalaadsest muinasjutukogumikust on võimalik leida mõtteteri lugejatele.

Ain on oma teose kohta öelnud ka, et seda võiks lugeda puhkusel olles ja ehk inimesed, kes muidu väga ilukirjandust kätte ei tihka võtta. Viidates sellega, et tegemist on kerge ajaviitelugemisega. Kui ma mõtlen kergele ajaviitelugemisele, meenub mulle näiteks, kuidas mu vanaema armastas lugeda igasugu armastusromaane või kuulsuste elulugusid või kuidas mu isa ahmib kriminulle lugeda ja on juba nii haakes, et loeb ühtviisi meeleldi nii tõlkeid kui ka venekeelset kirjandust.

„Ümberpööratud pahupidi“ lugedes mulle ei tundunud see ajaviitekirjandus selles tähenduses, et tegemist oleks ääretult lihtsa ja voogava lugemisega. Tegelikult üsna vastupidi. Korraks haakus minuga mälestus Lev Tolstoi „Sõja ja rahu“ lugemisest, mille jooksul tahtsin paberile tegelaskujude nimedest märkmeid teha, et suuta kogu tegevust jälgida. „Sõja ja rahu“ puhul on sadade värvikate tegelaskujude kirjeldused see, mis mõistust teritama sundis, aga „Ümberpööratud pahupidi“ puhul on tegelasteks konnad, merineitsid ja muud raskesti samastatavad tegelased, kellele on antud ka küllaltki suvalised nimed nagu Vasja või Kaalikas.

Mängulised tegelaskujud meenutavad automaatselt Andrus Kivirähki ja pisut meenutavad temalaadset kirjastiili ka lood ise. Üsna lühikesed, paari-kolme lehekülje pikkused jutud on kõik eraldi, annavad edasi mingit sündmust, kuid on omavahel siiski läbi põimunud. Kivirähilikuks muudavad lood võib-olla nende absurdne sisu ja kulmu kortsutama panevad lõpud. Või ma ütleks pigem nii-öelda lõpud. Lugu läheb ju kogu aeg siiski edasi. Peaaegu iga kord, kui ma loen oma tütrele Kivirähki „Kaka ja kevadest“ mõnd lugu, vangutan tahtmatult pead. On lihtsalt sellised jaburad lood.

Umbes nii on Mihkelsoni esikteosega. Kahtlemata on tegemist kõrge fantaasialennuga autoriga. Ei saa ette heita vähest kujutlusvõimet ega ka meelte teravust, sest tema ju suutis nendest lugudest moodustada mingisuguse tajutava terviku. Lugedes ma küll juurdlesin, kas oleks võimalik sarnast lugu jutustada vähem keerulisel moel, et lugemine ei meenutaks nii palju pusletükkide otsimist ja kokku sobitamist, aga raske on seda teksti isegi muul moel ühe tükina ette kujutada.

Ühesõnaga, see raamat siiski nõuab ka puhkusel olevalt inimeselt pisut enam kaasa mõtlemist kui keskmine ajaviitelugemine. Eks ta ole oma vormilt postmodernistlik romaan mõiste selles tähenduses, et on justkui kildudeks lagunenud ja lugeja astub siin aktiivsesse rolli nende kildude sobitamisel ja ühendamisel. Ka sisult on ta tegelikult postmodernistlik selles mõttes, et läbi muinasjutuliste ja mänguliste süžeede tegeleb ta siiski päevakorraliste teemadega ja lahkab ümbernurga praeguse aja inimeste muresid.

Žanri poolest samastub teos minu jaoks maagilise realismiga kõige enam, kuna tavapäratutele objektidele ja ka elulistele olenditele on antud inimeste rollid. Kõikvõimalikule on elu sisse puhutud. Jüri Ehlvest ja Mehis Heinsaar kirjutavad sama žanri raamistikus novelle, mis on vahel selgemini oma piirides, vahel vähem selgemini, aga Mihkelsoni jutustused novelli mõõtu võtta hästi ei taha, kuigi ma leian, et võiksid. Kuigi fantaasialend on hea ja mina end ise ei suudaks sundida sääraste mõttekäikude juurde nagu Mihkelson on seda küllaltki sundimatult suutnud, soovitaksin eelkõige lugejanaudingut silmas pidades keskenduda üksikutele tegelastele või sündmustele, selle asemel, et lugejat tohutute hulkadega üle koormata. Kõik loetav on küll huvitav, aga raskesti hoomatav, üldpilt jääb segane. Aga võib-olla see on ka taotluslik, ikkagi ümberpööratud pahupidi.

Tekst ise on hästi kirjutatud ja mõnusasti loetav, suuremas osas meeldib autori küllaltki intelligentne kõnepruuk ja sõnavalik, kuid võib-olla seda enam torkasid silma mõned mitte nii kirjakeelsed väljendid nagu „bling bling“ või dialoogis kasutatud sõna „jep“. Kuigi tänapäeva kirjanduses, seda enam postmodernistlikus kirjanduses, on argikeel üsna tavaline nähtus, ei sobitunud seekord need üksikud killukesed kogu üldisesse kompotti niivõrd orgaaniliselt. Ka roppused võivad olla sellised, mis ei pruugi üldse häirida, kuid selle teose puhul siiski oleksin asendanud sõna „sitt“ mõne teise terminiga. Kuivõrd tegemist on ka muinasjuttudega, oleks ehk mõningad illustratsioonid lugeja fantaasiaid veelgi enam põlema löönud, aga need on ka minu ainsad kriitikamärked.

Kokkuvõttes on autoril öelda ja oskust seda teha küll. Kahtlemata tuleks ära kasutada selline otsene ligipääs fantaasiaallikale ja jagada seda maailmaga. Julgustan autorit lugusid pikemalt lahti harutama, peitma tõeterasid veelgi sügavamale sümbolitesse ja lubama lugejal edaspidigi uutesse universumitesse pugeda.

 

Artikkel ilmus Raplamaa Sõnumite kultuurilisas Kukitemuki 18.07.2018

Ümberpööratud pahupidi

Ümberpööratud pahupidi

Ain Mihkelsoni esikteos viib lugejad mõtte ja meelerännakutele. Vahel keerab ajud krussi, esitab väljakutseid ja paneb mõtlema, mis värk see nüüd siis on.

See on justkui heatahtlik Karlsson Katuselt, kes tirriteerib meie ratsionaalset meelt, lustakas naeratus näol.

Raamatu tagamaadest leiad lisa:

Ümberpööratud pahupidi
Ümberpööratud pahupidi

Raamatu arvustus Raplamaa Sõnumite kultuurilisas Kukitemuki 18.07.2018

Lühem artikkel raamatu sünniloost Raplamaa Sõnumites 23.05.2018

Veidi pikem artikkel sünniloost Edasis 25.05.2018

Raadiointervjuu Tre Raadios 30.05.2018

Raamat ise on müügil nii Rahva Raamatus kui ka Apollos.

Raplas leiad raamatu Rapla Raamatust ja Väärt Raplamaa toodete kauplusest

Autor ise on on arvanud:

„Ümberpööratud pahupidi“ on justkui muinasjutukogumik täiskasvanutele, kes ei võta elu ülearu tõsiselt. Nii ei saa ka seda raamatut tõsiselt võtta, kuid samas võib raamat lugejat tõsiselt võtta. Kohati tundub tekst hullumeelne ja võib su aju krussi ajada, kuni sõnum kohale jõuab. Iga lugu on osake suuremast pildist, mis hakkab selginema järgmiste raamatute käigus. See raamat on eelkõige oma peaga mõelda armastavale inimesele, kes tahab midagi tavapärasest erinevat. Kogeda, lugeda ja ise juurde mõelda. Soovitav on seda lugeda õhtuti ja jupikaupa ning jälgida, mis sinu mõtetes, elus ja unenägudes edasi juhtuma hakkab.

Teised lugejad on arvanud:

„Mõned kohad on naljakad, teised ulmelised, kolmandad panevad itsitama või siis sügavalt järele mõtlema. Tempokas ja vürtsikas. Kosmiliselt põnev ja rikas!“

Kaidi Peets

 

“Kõik need lood meenutavad mulle teatud mõttes abstraktset kunsti, kus teos ise tuleb sulle vastu vaid poolele teele ja suure sammu peab iga lugeja astuma ise. Ja vot selle sammu pikkusest ja sügavusest sõltub, kas üldse ja kui, siis millise loo see raamat sulle päriselt jutustab. Natuke nagu Alice Imedemaal :)”

Sven Jürgenson

 

“Kas teil on ka vahel tunne, et maailm keerabki ennast praegu ümber ja pahempidi? Eilsete teadmistega pole homme justkui midagi peale hakata, tavapärasest on saamas ime ja ahhetamapanevast iseenesestmõistetav. Õnneks mõni füüsikaseadus veel kehtib – näiteks see, et tiirleva karusselli pealt maha lendamast päästab võimalikult keskmes püsimine. Ja teate mis – see ongi vast parim arstirohi kindlalt jalgel ja südamega ühenduses püsimiseks. Vahet pole, mis pidi see maailm siis parasjagu on.”

Herdis Elmend

 

Ühe suure unistuse sünnilugu- Ümberpööratud pahupidi

Kujuta end ühe pika ja väsitava tööpäeva lõppu. Oled võibolla tagasiteel töölt või juba kodus, tundes endas väsimust ja tülpimust. Just nii tundsin mina end, sõites ühel pimedal sügisõhtul Riiast tööreisilt bussiga tagasi. Korraga tulid kuskilt read, mis tahtsid üles kirjutamist saada. Miski vägi lihtsalt sundis need üles kirjutama, sealsamas bussis. Esimesed read kirja saanud, hakkas lugu voolama ja esimese portsu üles kirjutanud, lõpetasin õnnelikult, ise aru saamata, mis see nüüd siis oli. Nüüdseks on sellest saanud minu esimese raamatu- “Ümberpööratud pahupidi” algus.

Ümberpööratud pahupidi

Ümberpööratud pahupidi
Ümberpööratud pahupidi

Raamatu sünnilugu aga ulatub palju kaugemale- juba lapsepõlves meeldis mulle kohutavalt palju lugeda. Isegi nii, et kui õhtul magama kupatati, lugesin teki all taskulambi valgel edasi. Lihtsalt nii põnevad olid need lood teistest maailmadest ja eludest. Millalgi siis tekkiski unistus, et äkki mina ka ühel hetkel saan kirjanikuks või kirjutan mõne raamatu. Kuid see mõte tundus nii hirmus ja ulmeline, et ei julgenud seda lõpunigi mõelda.

Läksid mööda aastad ja lugemine jäi tagaplaanile. Kuni tuli uuesti veel tugevamalt tagasi. Olles seejärel omajagu aastaid palju lugenud, tundsin, et tahaks midagi muud. Täiesti teistsugust lugemist. Raamatud hakkasid justkui korduma ja hing otsis midagi uut. Seda midagi leidmata tugevnes tunne, et peaks ise midagi kirjutama.

Kuni leidsingi end bussist kirjutamas ridu, mis tundusid täiesti jaburad ja samas rõõmu tekitavad oma kummalisel moel. Läpaka sulgenud, astusin bussist maha keset sügisõhtust pimedust, ja jäin mõtlema, mis ma sellega edasi teen. Õnneks tulid peagi nädalavahetus ja sama tunne uuesti, et nüüd on vaja kirjutada. Nii saigi järgmine ports kirja. Ja nii see algas, nädalavahetuste projektina. Vahel pikemate, vahel lühemate pausidega kirjutamiste vahel, oodates inspiratsiooni ilmumist. Kuni ühel hetkel õppisin end muusika abil õigele lainele viima, isegi kui kohe laua taha istudes lugu jooksma ei hakanud.

Kogu selle kirjutamise vältel aga ei olnud mul endiselt plaanis kirjutatut raamatuks teha. Kirjutasin lihtsalt oma lõbuks, just nii nagu tuli, tundes loodust head meelt. Kuni ühel saatuslikul hetkel jagasin oma kirjutamishaigust hea sõbra Gunnar Toomemetsaga, kes talle omasel moel küsis, millal siis see raamat ilmavalgust näeb. Vingerdasin kõrvale, et ei tea ja äkki ei teekski jne, kuid Gunnar ei jätnud jonni. Mind hiljemgi korduvalt tagant taga utsitades. Nii siis hakkasin vaikselt tuttavate sõprade käest uurima, kuidas see raamatu kirjastamine käib.

Esimene jutukogu sai enam-vähem valmis, kuid siis tuli minu ellu suurem karjääripööre- lahkusin pangast oma käe peale tööle ning uus algus haaras endasse. Raamat vajus mitmeks aastaks tagaplaanile, kuni eelmise aasta sügisel tuttav “sund” tõstis selle uuesti üles.

Ikka veel aga mõtlesin tükk aega, kas ja kellele on seda raamatuna vaja?

Siis meenus üks minu lemmikküsimus- kui sa kujutad end ette oma elu lõppu ja vaatad elule tagasi ning küsid endalt, kumba sa rohkem kahetseksid? Kas seda, et sa ei andnud raamatut välja või andsid, siis oli minu jaoks vastus selge- tuleb välja anda!

Mõtlesin ka korraks, mis mul kaotada on? Veidi raha, kui raamatu müük ei õnnestu, ja mõni inimene vaatab võibolla viltu, kes raamatust aru ei saa. Kuid see kõik on kokkuvõttes väike õnnetus.

Seejärel hakkasid asjad üsna kiiresti liikuma- head tuttavad ja sõbrad viisid õigete inimesteni ja siin see raamat nüüd on.

Miks ma kõigest sellest kirjutan ja mida olen õppinud?

Kui sul on suur unistus, maru suur ja hirmutav unistus, siis mind on aidanud lihtsalt vähehaaval sihi suunas liikuma hakkamine. Hakkan lihtsalt väikeste sammude haaval minema, ilma endale kohustust panemata kindlaks ajaks või kindlal moel kohale jõuda. Nii saab kõige loomulikumal moel vajalik sündida.

Räägi oma unistusest mõnele heale tuttavale. Eriti hea on, kui see tuttav on tuntud oma võime poolest inimesi tagant utsitada ja ebamugavaid küsimusi küsida, a la millal sa selle ära teed? Sellest on mul korduvalt kasu olnud.

Kui jääd hätta, uuri lisa oma sõpradelt ja tuttavatelt- maailmas on uskumatult palju abivalmis inimesi, kes aitavad ja viivad sind kokku vajalike inimeste ja teadmistega.

Kuula oma südamehäält- kui sulle ikka korduvalt midagi meelde tuletatakse (vahel ka unenägudes) ja sisemine “kripeldus” kasvab, mida enam sa asja tegemist edasi lükkad, seda tõenäolisemalt on see seotud mõne olulise ülesandega sinu elus, mille sa lihtsalt pead ära tegema.

Ja ära unusta tähistamast, väikesi ja suuri võite.

Lõpetuseks tahan tänada kõiki neid inimesi, kes on kaasa aidanud raamatu sünnile. Erilised tänud teile: kõik lähedased, kes on mu veidrused välja kannatanud ja julgustanud. Andri Simo, kes viis mu kokku raamatu kujundanud Anne Pikkoviga. Anne, kes mind juhendas ja õpetas kogu asjaajamise juures. Herdis Elmend, kes esimesena raamatu kaanest kaaneni läbi luges ja julgustas edasi minema, viies mind kokku ka Ülli Plinkiga. Ülli, kes raamatust kirjavead välja korjas, kuid kelle nimi paradoksaalsel moel raamatusse valesti sai trükitud. Kaspar Noor ja Alo Tamm, kes jagasid enda kogemust raamatu välja andmisega. Maigi Pung, Sven Jürgenson, Kaidi Peets ja Annika Sööt, kes kõik viitsisid raamatu käsikirja lugeda ja mind edasi innustasid. Ja paljusid paljusid teisi.

Mõnusat unistamist ja nende poole sammumist!

Ain Mihkelson

 

Artikkel ilmus Edasis 25.05.2018

Ain Mihkelson kirjutas muinasjuturaamatu täiskasvanutele

Rapla ettevõtja Ain Mihkelson täidab oma pikaajalise unistuse ning annab välja ilukirjandusliku teose.

Stina Andok

 

Ümberpööratud pahupidi
Ümberpööratud pahupidi

Pikki aastaid panganduses tegev olnud Ain Mihkelson tegi mõni aasta tagasi oma elus kannapöörde, loobus senisest töökohast ning hakkas tegelema ettevõtlusega. Täna jaguneb Aini töö tinglikult järgmisteks osadeks: täiskasvanute koolitamine, juhtide arengu toetamine coachingu ja mentorlusega ning kirjutamine. Maikuu viimasel päeval esitleb ta oma esimest ilukirjanduslikku teost.

Kuidas sa kirjutamiseni jõudsid?

Ain: Ma lugesin lapsena hästi palju ja tekkis mõte, et äkki mina võiksin ka kunagi midagi kirjutada, aga see tundus niivõrd suur asi. Mulle on alati tundunud, et n-ö päris kirjanikel peab olema teatav hulk elukogemust, aga ehk on sellega ka nii, et kui sulle on ikka määratud kirjutada, siis pead hakkama kirjutama.

2012. aastal sõitsin tööreisilt tagasi kodu poole, olles päevast väsinud, kui tekkis ootamatult just siis see hetk, mil tundsin, et nüüd. Ja hakkasingi kirjutama. Ma kirjutan vahel iga päev, aga teinekord tulevad ka pikemad pausid erinevatel põhjustel sisse. Praeguseks on mul veel kahe-kolme teose jagu materjali juba koos.

Sa ise nimetad oma teoseks koondatud lugusid täiskasvanutele mõeldud muinasjuttudeks. Kuidas need lood sünnivad?

Nad tulevad. Sellist asja ei ole, et istun maha ja mõtlen, et tuleb selline lugu, sellise lõpuga ja nii edasi. Tegelikult ma püüan esmalt luua endale õige meeleseisundi. Alguses ma tegin seda muusika abil. Kui õige meeleseisund on olemas, siis hakkabki tulema, tuleb ja tuleb ning ma kirjutan üles. Ma tahaksin isegi öelda, et mina ei puutu nii väga asjasse, olen pigem vahendaja.

Kas sa lugude kirjutamisel kasutad materjalina ka oma elu sündmusi või tegelastena tuttavaid inimesi, iseennast?

 Pigem on mul tunne, et mu tegelased on arhetüübid. Otseselt ükski tegelane ei ole mina, aga nendes on kujutatud minu erinevad tahud. Kedagi ma raamatusse kirjutanud ei ole, aga kirjanduse mõte on natukene ka see, et igaüks võib leida positiivseid ja negatiivseid seoseid iseendaga, mis võivad olla peegliks ja anda võimaluse iseendasse vaatamiseks.

Kes on sinu lugeja? 

Inimesed, kes suudavad ise mõelda, ei taha, et kõik oleks ette öeldud, ning inimesed, kes ei võta elu liiga tõsiselt. Need lood võiks panna enda elu peale mõtlema, käivitada.

Üks asi on kirjutada, teine asi on avaldada. Kas sul oli kohe kirjutama asudes teada, et see avaldatakse?

 Kohe ei olnud, aga kujutlesin end ette surivoodil ja mõtlesin, et kas ma kahetseksin seda, et avaldasin või et avaldamata jätsin. Otsustasin, et tuleb ikka avaldada. Kaotada ei ole ju tegelikult midagi. Mõned mu tuttavad on raamatu käsikirja lugenud ja julgustanud. Need lood ikkagi elavad, tahan inimestele rõõmu ning võimalust mõtisklemiseks pakkuda.

Kirjastamiseks sa kirjastust ei kasuta, vaid annad teose välja, kandes ise kõik kulud. Miks nii?

 Võtsin selle tee ette ja otsustasin selle ise otsast lõpuni läbi käia.

Ütlesid, et lugesid lapsena palju. Mida ja kui palju sa praegu loed?

 Praegu loen väga palju, enamasti „aeglaselt lugemise“ raamatuid, mille materjal tuleb korralikult läbi seedida. Eesti kirjandusest meeldib näiteks Valdur Mikita. Väliskirjandusest meeldib mulle Terry Pratchett, kelle võlumaailm on lõbus, aga samas on sinna sisse peidetud palju sügavamaid tahke. Jaapani kirjanik Haruki Murakami meeldib oma teistmoodi maailmaga.

Mulle näib, et lugemine on sama oluline kui kirjutamine. Selle käigus õpid. Võimalik, et lugemine saab oluliseks just neil inimestel, kel kirjutamine mingil moel veres on.

* Raamatu esitlus toimub Rapla keskraamatukogus 31. mail kell 17.30.

Artikkel ilmus Raplamaa Sõnumites 23.05.2018

 

Heast mentorist suurepäraseks

Kuidas aidata menteel või meeskonnal:

  • jõuda kvalitatiivselt uute lahendusteni
  • leida sisemine motivatsioon
  • saavutada püsivamad muutused

Tutvustame ja proovime erinevaid praktilisi ja loomingulisi coachingu tehnikaid ning vaatame, mida millal kasutada.

Saad uued tööriistad ja kogemuse sügavamate muutuste saavutamiseks nii oma mentee kui ka meeskonnaga.

Miks me seda teeme?

Ain Mihkelson: “Olin alguses vaimustunud GROW mudelist ja selle lihtsusest ning tulemuslikkusest. Kuid mõned aastad hiljem märkasin, et osade menteede ja teemade puhul jääb GROW’st väheks. Puudu jäi justkui sügavusest, millega käsitleda mentee keerulisemaid ja sügavamaid küsimusi. Sain enda jaoks vajalikud sügavamad tööriistad just lahendusekeskse coachingu koolituse käigus. Tahangi nüüd jagada ka teistega neid tööriistu ja enda kogemust mentoritele, kes on huvitatud nii enda kui mentee sügavamast arengust.”

Kellele sobib?

Mentoritele ja coachidele, kes:

  • puutuvad kokku küsimustega, mille puhul GROW jääb liiga pinnapealseks;
  • tahavad mentori või coachina järgmisele tasemele areneda;
  • on huvitatud inimkäitumise tagamaadest ja sellest, mis meid mõjutab;

Töötuba toimub 05.04.2018 kell 10-16.00 Tallinnas Fontese ruumides Sepapaja 6.

Päeva veab Ain Mihkelson, kes on lahendusekeskset coachingut põhjalikult õppinud maailma suurimas coache õpetavas Erickson Internationalis ning kasutab seda igapäevaselt oma töös klientidega.

Maksumus:

180EUR Eesti Mentorite Koja liikmetele

280EUR mitteliikmele

Grupi suurus kuni 12 inimest.

Lisainfo ja registreerimine kuni 02.04.18: Ain.mihkelson@gmailcom

Anna endast märku, kui oled huvitatud teiste sügavamast aitamisest.

Raplamaa ettevõtjate mentorklubi avaseminar

Eile läks käima Raplamaa ettevõtjate mentorklubi. Oli palju lahedaid vestlusi, tutvumisi ja enda tutvustamisi. Vaatasime otsa sellele, mida pikemas perspektiivis tahame ja kuhu välja tahame jõuda.

Tegime nii mõttetööd kui lasime ka kätel käia, et ära kasutada kogu (aju)potentsiaal. Ja kui alguses mõnele tundus, et äkki ma ikka ei oska näiteks oma eesmärke joonistada, siis tegelikult tuli kõigil väga lahedalt välja.

Minu kui vedaja jaoks oli üks suuremaid tunnustusi see, kui üks osaleja ütles, et ta rääkis praegu asjadest, millest ta kellelegi pole rääkinud. Ja see ju ongi mentorklubi üks suuri eesmärke- vahetada mõtteid ja saada kogemusi teistelt omasugustelt ettevõtjatelt.

Tänud kõigile aktiivsetele kaasalööjatele ja Triinule, kes kogu meie klubi veab!

Mentorklubi enda kohta saad lugeda siit.

Kooliga metsa

Aasta algas lahedalt- käisime uue loodava Rapla Gümnaasiumi meeskonnaga looduses ja seejärel mõttetööd tegemas. Eesmärk oli kokku leppida, kuidas meeskonnana koos paremini toimida. Samuti omavahel paremini tuttavaks saada.

Kõrvaltvaatajana oli tõeliselt hea meel näha, millise innu ja säraga silmis nad rääkisid ja arutasid koostöö ning oma kooli tuleviku teemadel. Tundub, et tuleb tõeliselt lahe kool Raplasse  ja hingest käis läbi isegi kerge kadeduse torge, et miks mul omal ajal sellist kooli polnud. Tõsi, gümnaasiumi osa oli tegelikult ju vägagi meeldiv, kuid praegune tundub juba järgmine tase tulema.

Õppetund minu enda jaoks- inimesed ja juhid kipuvad igal pool ühtemoodi olema. Seni olen ju enamasti äriettevõtete juhtidega toimetanud ja avalikku sektorit oma eelarvamuste tõttu peljanud. Tuleb välja, et ka avalikus sektoris on väga palju asjalikke ja teotahtelisi inimesi, kes teevad oma tööd südame ja innuga.

Jõudu ja jaksu uuele kooliperele meie tuleviku kujundamisel! On ju tänased õpilased need, kes meie ja meie lastelaste tuleviku ühel hetkel kujundavad.

 

 

2017 kokkuvõte

On aeg teha väike kokkuvõte möödunust ja vaadata tulevikku. Aastale tagasi vaadates võib öelda, et oli üks äärmiselt kirju ja segane aasta. Juhtus asju, mida poleks elu sees osanud ette näha ja sain kogemusi, mida on raske sõnadega kirjeldada. Samas on tunne, et see kõik pani aluse järgmisele, veel lahedamale aastale.

Eredamad hetked ja kogemused

Püüan siia enam-vähem kronoloogilises järjestuses lisada olulisemad sündmused, taipamised ja õppetunnid.

  • Transpersonaalse coachinguni jõudmine- see muutis oluliselt nii minu enda maailmavaadet kui ka tööd, mida inimestega teen. Peale seda on näiteks keeruline kasutada sõna “klient”- me kõik oleme ju päris inimesed, mitte abstraktsed kliendid või ettevõtted  vmt.
  • Rahvusvahelise coachingu sertifikaadi saamine, mis oli kinnitus, et pikemate ja suuremate eesmärkideni jõudmiseks tuleb lihtsalt minema hakata ja mitte muretseda, kuidas ma selleni jõuan.
  • Koolijuhtidele kahepäevane enesearengu koolitus- minu jaoks täiesti uus “sihtrühm”, seni olin kokku puutunud valdavalt ärimaailma juhtidega. Saime õppida omajagu ekstreemsetes tingimustes, kuid kõik lõppes siiski hästi.
  • Tuumšamanismi teekonna algus Toomas Trapido ja Mikk Sarve käe all, nii teoorias kui praktikas. Aasta jooksul puudutasid nii mitmedki rännakud mind sügavamalt, kui oleksin osanud arvata. Eriti sügava mulje jätsid “tööd” hingede ja surmaga seotud teemadel.
  • Meeskondadega töö uuele tasemel tõus, mis tõi lisaks füüsilisele, emotsionaalsele ja intellektuaalsele vaatele ka vaimse mõõtme pildile, vahel õige ootamatul moel.
  • Eesti Mentorite Kojas juhatusse valimine- küllap tuleb seda võtta kui märki usaldusest ja sellest, et olen õigel teel olnud. Minu jaoks on Mentorite Koda omamoodi idealistide klubi, kus püüame Eesti juhtimiskultuuri paremaks muuta.
  • Visioonirännakud– ise nii läbiviijana kui ka “kliendina” osalemine. Aja maha võtmine keset vaikust ja loodust võib uskumatult tugeva mõjuga olla, tuues kenasti välja ka hirmud ja vabaks laskmist vajava. Peale seda aga tunned end hoopis uue inimesena, täis energiat ja rahu.
  • Mõnusalt pikk puhkus ja suvi perega looduses ja mägedes rännates ning igasugused töömõtted kõrvale lükates.
  • Kapist välja tulek” ja sellele tulnud positiivne tagasiside, mis mind tõsiselt üllatas. Tundub, et on teisigi, keda sarnased teemad kõnetavad ja kes otsivad materiaalsest maailmast midagi kõrgemat.
  • Draakoniunistamise “koolitus”, mis sel hetkel oli minu senise elu kõige puudutavam ja võimsam kogemus. Olen ju projektide juhtimisega omajagu kokku puutunud, kuid see oli midagi täiesti teiselt tasemelt. Lisaks kõigele muule sain ka Austraalia põlisrahvaste maailmavaadet nuusutada ja kogemuse sellest, kui oluline on usaldada nii ennast, teisi kui elu tervikuna.
  • Gaia Akadeemia programmi “Tervikliku eluviiside alused” lõpetamine. Sain sealt nii sügavama mõistmise inimhingede hädadest, gruppidega teisel tasandil töötamise kogemuse kui ka inspiratsiooni ja teadmisi sellest, kuidas ise jätkusuutlikumal moel elada.
  • Sügavam vaimsete otsingute periood pimedal sügisel. Juba suve lõpul tundsin, et seni tehtu ja õpitu ei ole enam piisav, peab olema midagi veel kõrgemat ja elusid sügavamalt muutvat. Võtsin aja maha ja keskendusin eelkõige sisemisele tööle, leidmaks vastuseid küsimustele, mis on seotud minu järgmise taseme arengu ja töötamisega.
  • Meeskondadega rännakute ja töötubade pildile tulemine uues võtmes. Päevadesse mahtusid nii looduses viibimised kui ka mõttetööd, erinevas proportsioonis ja erineval moel. Seni olin valdavalt juhtide gruppidega töötanud, vahelduseks oli päris hea võtta kaasa juht ja tema meeskond ning koos midagi lahedat ja asjalikku teha.
  • Rapla Vallakodanike Liitu kutsumine- minu jaoks vist kõige suurem üllatus üldse. Olen kogu elu olnud veendunud, et poliitikasse ma kunagi ei lähe. Avantüür lõppes sellega, et löön nüüd kaasa Rapla valla eelarve- ja arengukomisjonis, ehk siis saan teha rohkem sisulist tööd ja püünele ei pea ronima.
  • Esimese avaliku koolituse tegemine ajajuhtimise teemadel- seni olen töötanud ainult ettevõttesiseste gruppidega.
  • Awakening species 21 päevane arenguprogramm Neale Donald Walschi vedamisel, mis puudutas mind jällegi sügavamalt, kui oskasin loota. Muuhulgas sain mõõtmatult sügavama arusaamise ja tunnetuse minu jaoks seni keerulistes “mõistetes” Jumal ja armastus ning küllus ja puudus.
  • Sügavamad trummirännakud Preeriakojas– elus tuli, ühendus kõrgemate jõududega, head inimesed ja loodus ise loovad toetava keskkonna maagia välja tulemiseks.
  • Oma esimese raamatu väljaandmise käima lükkamine- olen päris mitu aastat seda edukalt edasi lükanud. Lõpuks sain aasta lõpus asjad liikuma ja järgmisel aastal peaks “Ümberpööratud pahupidi” ilmavalgust nägema.
  • Ühe riigi tippjuhtidele suunatud coachingu hanke kokkukirjutamine ja selles valituks osutumine. Kogu protsess ise oli mõnus õppimine ja ka omamoodi kokkuvõtte tegemine coachinguga seotud õpingutest ning kogemustest.
  • Lõpetuseks- 3-4. klassi lastega Rakveres Jõulumaal käimine, kus räägiti ka sellest,  kui tähtsad on muinasjutud ning kui oluline on osata ja julgeda unistada. Enamus meist ju teab “I have a dream” lugu Martin Luther King Jr’lt ja millega see lõppes. Millegi pärast aga kipume ühel hetkel unistamist unustama ja seda isegi lapsikuks pidama.

Kokkuvõttes oli vägev aasta, mis algas tempokalt ja lõppes sügavamate ja rahulikumate olemisteni jõudmisega.

Millest unistan?

Pikas vaates unistan elust maailmas, kus kõigile jagub puhast vett, toitu ja õhku, inimesed on ühenduses iseenda, teiste ja loodusega ning suudavad kooskõlas looduse ja üksteisega elada. Suurema osa jamast, mis me inimestena oleme suutnud loodusele tekitada, oleme ära koristanud, nii et meie lapselapselastel ja nende lastelastel on terve ja inimväärne maailm elamiseks.

2018. aastalt ootan

  • Sisukat tööd meeskondadega loomulikes keskkondades ja olulistel teemadel, koos sügavate vestluste, tehnikate ning laheda rõõmsa energiaga;
  • Ägedaid kliente coachingusse, kellega koos kasvada ja areneda uutele tasemetele;
  • Inimeste ja kogukondade toetamist heategevuslikus korras just sel moel, nagu neil vaja ning mul hästi välja tuleb;
  • Sügavaid rännakuid ja töötubasid erinevates vormides- olgu siis looduses, kontoris või meeltes, trummiga või ilma, individuaalselt või rühmadega;
  • “Ümberpööratud pahupidi” välja tulekut;
  • Isiklikku kasvu ja arengut järgmistel tasemetel elamiseks ja töötamiseks, keskmes ning jumaliku väega ühenduses olemist;
  • Mõnusat olemist koos lähedastega ja looduses viibimist;
  • Tasakaalu leidmist olemise ja tegemise, vaimu ja mõistuse vahel;
  • Rõõmu, armastust, vaikust ja sära, igasse päeva ja igasse hetke ning nende teistega jagamist.

Mõnusat aasta lõppu ja veel paremat uut kõigile!