Kas ongi nii, et eitustest leiame enda tõelise olemuse?

Neil päevil jõudis minuni taipamine, et kogu elu olen liikunud ühest eitusest teise.

Kakskümmend aastat tagasi arvasin, et minust ei saa kunagi juhti. Küll ma punnisin sellele vastu. Alguses oli raske ka. Jätkasin spetsialisti moodi, võttes kõik enda peale ning püüdes kõige targem ja parem olla. Alles siis, kui vanast mallist lahti lasin, tulid kergus ja rõõm tagasi.

Seejärel tulid sport ja  veganlus. Olin arvanud, et minust ei saa kunagi maratoonarit ja, hoidku jumal selle eest, veganit. Möödusid aastad ja leidsin end maratonidelt, veel hiljem veganluse. Alguses tervise ja füüsilise võimekuse parandamise nimel. Hiljem lisandus keskkonna vaade ja eetilised kaalutlused.

Koolitaja. Olen kogu aeg öelnud, et minust ei saa koolitajat. Et ma ei ole koolitaja ja ei usu sellesse. Ometigi, see mida täna teen, on enamuse meelest koolitus. Isegi niivõrd, et olen kaks korda nomineeritud Raplamaa aasta koolitajaks.

Seejärel ettevõtlus. Olen arvanud (ja seda kinnitasid ka mitmed testid), et ma ei ole ettevõtja tüüp. Ega ei olegi. Kuid sellest hoolimata on ettevõtlus minu ellu hiilinud. Ei saa küll öelda, et oleksin suur ja edukas ettevõtja, kaugel sellest. Kuid hing on sees ja olen saanud teha asju, mis mulle tõeliselt meeldivad.

Raamatu kirjutamine. Ka see tundus noorena maru kauge ja kättesaamatu unistus. Ometi sai kaks aastat tagasi “Ümberpööratud pahupidi” kaante vahele ja järgmise raamatu käsikiri ootab toimetamist.

Viimaks- usk. Olin sügavalt veendunud, et minust ei saa kunagi usklikku. Mulle on see tähendanud kirikus pobisevat memmekest või ekstaatilist usuhullu, kes kõigile oma tõde kuulutab. Tänaseks on aga usu tähendus ja olemus oluliselt sügvamaks muutunud. Päädides esimesel jõulupühal ristimise ja õnnistamisega luteri kirikus.

Kas ongi siis nii, et eitustest leiame enda tõelise olemuse? On see vaid ego, mis olulistele muutustele tugevalt vastu punnib ja meid õnnest eemal hoiab?

Ehk tasub mõelda, mida olen enda elus tugevalt eitamas? Mille kohta ütlen, et minust seda või toda kunagi ei saa? Äkki on seal taga midagi, mis mu hinge kutsub ja kõnetab?

Meenus mõne päeva tagune vestlus juhiga. Jutu sees mainis, et talle käib närvidele coachide plahvatuslik kasv tema tutvusringkonnas. Kõigist on koroonaajal justkui coachid saanud, ja tema hoiab end sellest teemast eemale. Ometigi tegutseb ta osaliselt mentorina, mis ei ole coachingust kuigi kaugel.

Jäin mõtlema, mida ise täna eitan. Kõige suuremat vastupanu on tekitanud kirikud ja vaimulikud. Samas on pühamehed mind alati köitnud. Esimest korda kõnetas mõte pühamehest Robin Sharma raamatus „Pühamees, surfar ja tegevjuht“. Heas lihtsas ja inspireerivas võtmes- väga hea lugemine. Hiljem on näiteks Mahatma Gandhi ja Dalai Laama raamatud inspireerinud, andes pühamehe mõistele sisu juurde.

Kokkuvõtteks- äkki ongi meie eitustes peidus enam, kui välja paista? Kui elus on midagi puudu, värvid ja rõõm on kadunud, tasub ehk vaadata, mida ma eitan ja eemale surun. Ehk on just seal peidus uued väljakutsed ja energiad, mis oma ellu tuua.

Mõnusat uskumuste ümberhindamist ja rõõmu ellu toomist!

Ain Mihkelson

Artikkel ilmus esmalt Edasis 26.12.20

Photo by Soheb Zaidi on Unsplash

Mida meeldejäävat tõi endaga 2020?

Möödunud aasta jääb ilmselt kõigile kauaks meelde. Mis olid olulisemad hetked minu jaoks, nii tööalaselt kui isiklikus plaanis?

Aasta alguses sai minust väikest viisi eksportöör- töötasin rahvusvaheliste meeskondadega. Vahelduseks oli päris tore Eestist väljas komandeeringus käia. Meenutas see mõneti panga aegasid, kui sai Läti vahet sõidetud. Rõõmu aga pikaks ei jagunud- koroona tuli vahele ja see töö jäigi pausile.

Koroonakriis ja käibe 80% langus kevadel lõid mu tugevamalt rivist välja, kui oleksin osanud oodata. Stress ja mure kasvasid nii suureks, et ühel hetkel olin sunnitud mõneks päevaks loodusesse taastuma minema. Lähemalt saad selle kohta siit lugeda.

Coachingu konverents mais- uus kogemus, kuidas konverentsil üle Zoomi esineda. Ühelt poolt oli ju mugavama- ei pidanud kuskile sõitma ja sain kodust rääkida. Puudu jäi aga kohapealse õhkkonna tajumisest. Kokkuvõttes siiski ergutav ja innustav kogemus.

Coachingu pildile tagasi tulek. Viimased aastad olin suuresti meeskondadega töötanud, kuid kriis pani selle suuna pausile. Justkui iseenesest tuli coaching tagasi. Seekord ägedate uue juhtidega, keda on olnud puhas rõõm toetada.

Visioonirännakud– kevadine metsas käik tekitas tunde, et tahan rohkem looduses toimetada. Kui eelmistel aastatel olen ühe teinud, siis sel aasta sai  kolm Visioonirännakut läbi viidud. Neist ühe muljeid saad siit lugeda.

Tartu Ülikool– kevadine koroonapaus andis aega ja sundis mõtlema, mis on oluline. Ega ma lõpuni adu, kuidas ja miks  Tartusse jõudsin. Kuid juba praegu olen suvel tehtud otsuse üle siiralt õnnelik- esimene semester on olnud äärmiselt innustav ja silmiavav.  Ühe uue leiuna on ellu tulnud hingehoiu mõiste, mis laiendab ja süvendab minu coachingupraktikat.

Juhtide programm– ei teagi, kas see on ebaõnnestumine, või mis see on. Esimest korda 7 aasta jooksul ei saanud me gruppi kokku. Tagantjärgi vaadates on küll hea meel- ma poleks sellega jõudnud tegeleda nii nagu vaja. Ning võib-olla oleks ka vana kordamiseks läinud. Kuid sügisel tekitas see ikkagi kerget meelehärmi.

Raplamaa Rabade päeva käima tõmbamine. Oli see üks äge ettevõtmine, mille eest tunnustati ka Raplamaa aasta teo nominatsiooniga. Kõige ägedam oli, kuidas punt entusiaste sellise suure ettevõtmise justkui iseenesest käima suutis tõmmata. Tänud kõigile, kes kaasa lõid!

Meelerahu konverentsil esinemine. Olen seni meelerahu praktikatega suuresti enda jaoks tegelenud. Konverents andis hea võimaluse kogutut teisega jagada. Osa räägitust leiad siit– juttu on sellest, kuidas me läbi elu kõnnime. Ehk leiad ennastki sellelt kaardilt.

Õnne teemalised koolitused. See teema on mind viimased 10 aastat paelunud ja nüüd oli hea võimalus kogutut laiemalt jagada. Tundub, et inimestele meeldis ja pani kaasa mõtlema. Inspiratsiooniks võid lugeda, mis on 12 õnne toovat tegevust.

Kõrvemaa matkal puhkepaus

Looduses liikumised nii meeskondade kui eraisikutega. Sel aastal tuli just eraisikute gruppe juurde, kellega koos mõnusasti rännata. Paljudel meeskondadel olid füüsilised kokkusaamised keelatud. Seetõttu otsitigi alternatiive, kuidas mõnusasti ja turvaliselt koos  olla.

Vaimne areng- olen olnud sügavalt veendunud, et minust ei saa kunagi usklikku. Mulle on see tähendanud kirikus pobisevat memmekest või ekstaatilist usuhullu, kes kõigile oma tõde kuulutab. Tänaseks on aga tänu ülikoolile usu tähendus ja olemus oluliselt sügvamaks muutunud. Päädides esimesel jõulupühal ristimise ja leeritamisega luteri kirikus. Saan nüüd öelda nagu Jussike “Tões ja õiguses”, et olen leeritatud ja puha.

Lõpetuseks jagan naise poolt aasta alguses pakutud ideed. Teeme vähemalt kord kuus romantilise väljasõidu, ööbimisega kodust väljas. Alguses leppisime kokku iga kuu teise laupäeva- nii on lihtsam kalendreid ühitada. Alustasime jaanuaris Hiiumaa tuuriga ja detsembris lõpetasime Tallinnas. Saime nii looduses matkata kui erinevaid kultuurisündmusi väisata. Minu jaoks olid aga kõige olulisemad sügavad südamest-südamesse vestlused, mida kodus laste kõrvalt on raske olnud pidada.

Kokkuvõtteks võib öelda, et on olnud tõesti äge aasta. Selle tegelik tähendus ja mõju selgub küllap hiljem.

Mida uus aasta toob? Täna ei oska tõesti vastata. Kuid südames on tunne nagu lapsel, kes ootab jõuluõhtut ja kingituste jagamisi- midagi head on tulemas 🙂

Mõnusat pühadeaega ja head uut kõigile!

Ain Mihkelson

Kuidas me läbi elu kõnnime?

Elust räägitakse kui teekonnast. Kuhu me aga teel oleme ja kuidas oma teed läbime? Järgnevalt jagan tähelepanekuid nii enda kui teiste kogemuste pealt. Ühtlasi toon näiteid, kuidas on loodus mind sel teel toetanud.

Esimene etapp- noored ja vihased.

Siin oleme alles täiskasvanute ellu astumas. Me veel väga selgelt ei tea, kes me oleme ja mida tahame. Elu on täis värskust, sära, põnevust, kõik uksed tunduvad lahti olema.

Loodusesse viisid mind sel etapil hoopiski tülid pruudiga. Kui tüli liiga suureks paisus, tormasin kodust välja, lüües ukse selja taga pauguga kinni. Hiljem kõndimast tagasi tulles oli kõik jälle hästi ja rahu majas.

Teine etapp- korilased.

Siin oleme täieõiguslikud ühiskonna liikmed. Loome pere ja kodu, käime tööl, hakkame varandust ja erinevaid kogemusi koguma. Ellu tekib kord ja rutiin.

Loodusesse tõi mind selles etapis fotograafia. Tagantjärgi vaadates tundub, et just pildistamine- õige valguse, võttenurga ja kompositsiooni otsimine, õpetas looduse ilu märkama. Kuni ühel hetkel avastasin, et pildistamise käigus võib hingematvalt kaunis päikesetõus kaduma minna. Asi päädis sellega, et edaspidi istusin niisama rabas ja nautisin läbi kuldse voogava udu tõusvat päikest.

Kolmas etapp- tormajad.

Elu läheb maru kiireks. Tormame ühelt kohtumiselt ja tegemiselt teisele, endale hingetõmbeaega andmata. Paljud tegelevad logistikaga- laste kool, trenn, huviringid- igale poole on vaja jõuda.

Minu puhul avaldus tormlemine ka looduses. Näiteks toreda pundiga Oandu-Ikla matkateed läbi käies. 20-30km jupid, mis on muidu rahuliku päevatee pikkus, suutsime mõne tunniga läbi traavida. Ühelt poolt oli tore kiiresti kohale jõuda, uhkustunne rinnas, et ära tegime. Samas jäi sihtpunkti jõudes kerge tühjus hinge. Midagi jäi justkui puudu, ilu nägemata. Nii on ilmselt ka tavaelus- sellest läbi tormates jääb teel olev ilu märkamata.

Neljas etapp- otsijad.

Keskea paiku hakkab nii mõnigi tundma, et seni saavutatu, tehtu ja leitu ei paku enam midagi. Hinges on tühjus ja elust kaovad värvid. Hing ihkab midagi enamat. Lahendust püütakse leida nii maistest (vahetades näiteks välja abikaasa või töö) kui vaimsetest otsingutest.

Loodus tuli minu ellu visioonirännakutena. Alguses sai ise mindud pikemaks ajaks loodusesse- suurtele küsimustele vastuseid otsima. Hiljem olen saanud ka teisi sel teel toetada. Sisuliselt tähendab see mitmeks päevaks loodusesse minemist ja aja maha võtmist. Looduses olles võid leida nii mõndagi üllatavat, seest ja väljast vastu peegeldumas. Eestis õnneks on veel kohti, kuhu minna. Samuti oleme loodusega tihedamalt seotud kui enamus lääne inimestest.

Viies etapp- kulgejad.

Olles otsingutest edukalt läbi tulnud, võib inimene end leida rahulikult läbi elu kulgemas. Ta näeb uuesti elu ilu ja värve. Suudab tunda rõõmu kõigest, mis tema sees ja väljas toimub. Ellu ilmub mõõdukus. Tehtud saavad just need asjad, mida päriselt on vaja teha, ning seda kõike rahulikult ja rõõmsameelselt.

Looduses ilmneb see rahulikus kulgemises ja kõhutunde usaldamises. Lähed sinna, kuhu jalad viivad ja puhkad seal, kus õige tunne peale tuleb. Vahel võid avastada, kuidas oled pikalt mõne rabamänni all istunud, pilvede liikumist imetlenud ning ajataju kaotanud. Ja samas midagi väga olulist leidnud- hingerõõmu ja tänutunde kõige olemasoleva eest. Mis viibki viimasesse etappi.

Viimane etapp- üksolemine.

Siin kaob erinevus olemise ja tegemise, sisemise ja välise vahel. Sa lihtsalt oled, ühenduses kõige sellega, mis on, nii sees kui väljas. Tunned suurt rahu, tänulikkust ja rõõmu kõigest, mis ilmub sinu ellu. Võid tajuda, kuidas Looja ise läbi sinu kelmikalt maailma vaatleb ja kogeb, tundes rõõmu oma kätetööst. Elus ja looduses liikumine muutuvad sama olemuslikuks osaks sinust nagu sina oled loodusest ja elust.

Ilmselt on nii mõnedki üksolemist vähemalt hetkeks tundnud. Olgu siis hingematvalt kaunis loodushetkes või muus müstilises kogemuses, enne kui see muu elu saginasse kaob. Mõned õnnelikud on aga jõudnud püsivalt sellesse seisundisse. Ajaloost tuntumaid näiteid on ilmselt Buddha. Kaasaegsest maailmast tundub Eckhart Tolle selles etapis olema, eestlastest on ilmselt Fred Jüssi sellele lähedal.

Mida selle teadmisega peale hakata?

Esimese asjana võid mõelda, millises etapis sa praegu oled ja kui õnnelik sa selles oled. Kui tunned ennast õnnelikuna, nii nagu oled, siis lihtsalt naudi seda ja võimalusel toeta teisigi.

Kui aga tunned, et tahaks edasi, võib kasu olla kogenud sõbrast või teejuhist, kellega koos oma eluteel käia. Temaga koos on hea leida võimalused edasiminekuks. Teadlikult harjutada, võtta aega ja märgata olemasolevat.

Vahel tuleb küll päevi, kui kukume alla tagasi, näiteks kulgemisest tormamisse. Kuid mida teadlikumalt ja järjepidavamalt harjutada, seda lühemad ja väiksemad need kukkumised on, ning saame ju nendegi eest tänulikud olla.

Mõnusat kulgemist ja rõõmu tundmist nii loodust kui loodusest!

Ain Mihkelson

Ülaltoodu mõtteid jagasin esmakordselt Äripäeva Meelerahu konverentsil 08.12.20.

Kui hing ihkab vabaks

“Kui tihti me lubame endal lihtsalt olla? Nii, et telekas või muusika ei mängi, midagi tegema ei pea ja kuhugi kiirustada ei ole vaja. Kuigi kodukontorist töötamine on kohati päris mõnus ja produktiivne, tundsin mingi hetk, et olen väsinud. Väsinud videokõnedest, veebi-seminaridest, virtuaalsest suhtlusest ja kiiretest ent üksluisevõitu päevadest. Hing ihkas vabaks – metsa matkama, rabajärve ujuma ja lõkke praksumist kuulama. Kui Ain mind nädalavahetuseks visioonirännakule kutsus, olin pikemalt mõtlemata nõus.

Planeerisime rännaku suvise pööripäeva nädalavahetusele. Kui kihvt on veeta metsas suve kõige valgem öö! Reede pärastlõunal Tallinnas rongi peale kiirustades ja veel teelgi tööalaseid telefonikõnesid tehes ei osanud päris täpselt aimata, mis mind ees ootab. Enne hiiemäele jõudmist lülitasin telefonil kõik teavitused välja. Kui eemale, siis ikka üleni.

Saabumine

Esimene õhtu tervitas meid tiheda vihmasabina ja sääsehordidega. Jõudsin juba mõttes endalt küsida, milleks seda kõike nüüd vaja oli. Oleksin ju võinud ka kuivas ja soojas linnakorteris niisama puhata. Õnneks on loodusel imeline võime hinge kosutada. Õhtune jalutuskäik suvises vihmalõhnalises metsas ja peale sadu lõkke ääres istumine rahustasid meeli. Hea oli olla.

Õppisin, et see on vana indiaanlaste komme minna mitmeks päevaks ja ööks loodusesse erinevatele küsimustele vastuseid otsima. Aini soovitusel kirjutasin kaasavõetud märkmikusse “lahtised mõtted peast ära” ja sõnastasin küsimused, mille järgmisel päeval rännakule kaasa võtan. Enne telgis kerra keeramist leppisime rännakukaaslastega kokku, et järgmisel päeval matkame Aini järel kambakesi koos, aga täielikus vaikuses (ja ilma söömata). Anname iseendale ja üksteisele aega, ruumi ja vaikust.

Rännak algab

Laupäeva hommikul ärkasime igaüks omal ajal, jõime lõkkel keedetud teed, pakkisime telgid kokku ja asusime teele. Tuleb tunnistada, et esialgu tundus üsna kummaline matkata neljakesi tundmatus metsas, niitudel ja rabades ilma sõnagi vahetamata. Samas oli kuidagi vabastav mitte midagi kontrollida, vaid lihtsalt olla, järgneda matkajuhile ja nautida loodust. Selline vaikuses kulgemine annab võimaluse jälgida tavapärasest tähelepanelikumalt, mis meie ümber ja sees toimub. Visioonirännakul otsitakse loodsest “märke”, aga mulle tundub, et need vastused tulevad tegelikult meie enda seest, kui vaid küsida ja päriselt kuulata. Looduses kulgemine annab võimaluse ilma taustamüra ja väliste segajateta mõtestada sügavamalt lahti teemasid, mis kuskil meie sees pulbitsevad. See on justkui intensiivne sisekaemus, milleks tavaelus aega, ruumi ja valmidust niisama ei teki. Kui pärastlõunal peale pikka matka karastavasse rabajärve hüppasime, tundsin, et olen rohkem kohal. Rohkem elus.

Õhtul laagripaigas tegime lõkke jälle üles, keetsime kuusevõrseteed ja lõpetasime vaikusekokkuleppe. Jagasime päevaseid emotsioone, aga polnudki vajadust palju rääkida. Kõik me vist olime tulnud rännakule, et vähem teha ja rääkida ning rohkem olla ja tunda.

Kuigi uni oli lühike (magasin sel ööl magamiskotiga lageda taeva all ja tegelikult hakkas mingi hetk kastemärja maa peal väga külm), oli hommikul tõeliselt hea ja kerge olla. Võtsime rännaku kokku indiaanitrummi madalate helivibratsioonide saatel. Tänasime universumi ja üksteist selle võimsa kogemuse eest. Ja kui hästi maitsesid peale paastu hommikusöögiks söödud õun, pähklid ja kodus küpsetatud leib! Tõeline pidusöök.

Tagasitee

Peale kahte ööpäeva metsas kulgemist oli Tallinasse tagasisõit pisut kummaline. Kuidagi ebaloomulik ja võõras tundus see linnakeskkond. Õnneks oli pühapäev ja ei pidanud kohe kuhugi kiirustama. Visioonirännakust soovitatakse “välja tulla” aeglaselt – ennast mitte tagant sundides, lastes kehal ja meelel veel puhata ja uue reaalsusega kohaneda. Olin sellel nädalavahetusel teinud justkui nii vähe, aga kogenud nii palju. Sain juurde meelerahu, inspiratsiooni ja väge. Nautisin looduse jõudu ja loomulikku olemist. Tunnetasin, mis on päriselt oluline. Mõtted, mis visioonirännakul minuni jõudsid, sütitavad siiani. Olen tänulik.”

Aino-Silvia Tali, 26.07.20

Tahan ka!

Kui tahad ka ise osa saada, siis 2020 sügisene Visioonirännak toimub 04.09-06.09. Täpsema info leiad siit.

Ühe unistuse sünnilugu

Idee sünnilugu

2016 kevadel oli minu elus väga raske aeg. Jäin isegi füüsiliselt haigeks, emotsionaalsest rusutusest rääkimata. Muud teha oskamata, kirjutasin kõige raskemal hetkel päevikusse read, kus palusin kõrgemalt poolt tuge.

Vaevalt pool tundi hiljem pakkus Janno Seeder, kellega olime koos coachiks õppinud, välja uue „programmi“. Sellest kujunes üks äge teekond, kus regulaarselt kohtudes arutasime enda elu õpi- ja valukohti. Ammutasime tarkust mitme tuhande vanusest õpetustest ja jagasime vastastikku kogemusi. Saime sellest mõlemad innustust, motivatsiooni ja head tegutsemisenergiat.

Hakkab looma

Paar aastat hiljem, olles selle meetodi fänn, tekkis tahtmine sama lähenemist ka Eesti Mentorite Kojas tutvustada. Ühelt poolt innustas enda positiivne kogemus. Teisalt mõtlesin, et mis mentorid me kojas oleme, kui meil endal mentorit ei ole. See oleks umbes sama, kui hambaarst üritaks endal ise hambaid parandada.

Jagasin oma ideed kojas, kuid tookord olid meil muud väljakutsed ees. Tegelesime hoogsalt “100 sammu tulevikku” projektiga, mis oli samuti äge ettevõtmine. Möödunud aasta kevadel oli aga aeg küps ja Ülle Susi oli nõus uue programmi vedamise enda peale võtma. Lapsukese nimeks sai „Igale mentorile mentor.“

Tiiu Allikvee ja Piret Jamnesega (Eesti ühed tublimad mentorluse juurutajad ja koolitajad) arutelude käigus koorus välja teadmine, et asjal, mida olin mitu aastat kõhutunde pealt teinud, on ka ametlik nimi – dialoogimentorlus. See pidi mujal maailmas olema uus ja kuum trend, mentorluse kõige kõrgem (neljas) tase. See taipamine andis indu veel juurdegi.

Väljakutsed

Programmi ettevalmistus oli omamoodi närve proovile panev. Endale tundus kõik ju nii lihte ja kiiresti ära tehtav. Selle asemel sai korduvalt erinevate inimestega arutatud ja iga kord justkui nullist peale hakatud. Olen ennast rahulikuks inimeseks pidanud, kuid tundsin ühel hetkel, et enam ei jaksa. Imestasin veel, kuidas küll Ülle nii rõõmsa meelega juba kolmandat korda sama asja suudab rääkida.

Tänu aruteludele sai aga programm kaugelt ägedam, kui ise ette kujutasin. Lisaks omavahel mentordamisele saime programmi ka ägedad välisesinejad. Piret Bristol toetas meid reflekteerimise uuele tasemele viimisega. Olesija Saue ja Evelin Org panid aga mõtlema enda persoonibrändi peale. Mõnede jaoks oli see olulisem, mõnede jaoks vähem tähtis teema. Kuid kõige olulisem oli vast see, et Olesija ja Evelin panid meid mõtlema, mis väärtust me Kojana pakume ja kuidas välja paistame. Ütlus „üksi saab kiiremini, koos jõuab kaugemale“ pidas kenasti paika.

Minu jaoks oli paras väljakutse ja samas suur arenemisvõimalus koroona kriis. Sundis see ju meid seminarid netti ümber kolima. Tänu sellele saime aga Zoomis toimetamise käppa ja teha asju, mida muidu poleks saanud. Ühtlasi sain aru, kui erinev on Zoomis ja füüsiliselt koha peal toimuvate ürituste vedamine. Koha peal saad tavaliselt energiat juurde, peale pikka kohtumist Zoomis olin aga töss ja energiast tühi. Järgmine päev oli aga jälle hästi ja meel tehtust rõõmus.

Miks ma sellest kõigest kirjutasin?

Kahel põhjusel. Esiteks – kui sul on hea idee, ära kõhkle seda teistega jagamast. Headel ideedel on kombeks teoks saada, kui need kõva häälega välja öelda. Teiseks – innustan sind edaspidigi kasutama mentori või coachi tuge. Nende mõju on raske ülehinnata – nii saame ise kasvada ja ka teisi paremini toetada.

Lõpetuseks tänan kõiki teid, kes te selle programmi sünnile kaasa aitasid! Nii mõttetalgutes osalejaid, seminaride vedajaid ja esinejaid kui programmis osalejaid. Nimekiri läheks liiga pikaks, et kõiki välja tuua. Küll aga tõstan esile Ülle- ilma tema entusiasmita poleks meie programm teoks saanud- aitäh teile kõigile!

Ain Mihkelson

Artikkel ilmus esmalt Eesti Mentorite Kojas 11.06.2020

Tagasi juurte juurde

Kriisi alguses hõiskasin suureliselt-  nüüd on lahe aeg, saab rahulikult võtta ja oluliste asjadega tegeleda. Tegelikkuses avastasin 5 nädalat hiljem, et olen täiesti läbi kärsanud. Olin väsinud ja närviline, meelerahu puhver oli pea täielikult otsa saanud. Isegi väikesed asjad ajasid närvi, vahel näitasin seda ka välja ja hiljem tundsin piinlikkust. Ühel hetkel küsis isegi naine, kes on üks äärmiselt kannatlik inimene, et mis asja ma niimoodi rabelen.

Kõrini veebi ilmast

Päevad olid täidetud erinevate telefonivestluste, veebi koosolekute ja veebinaridega. Osaliselt vist ka selleks, et tunda end vajalikuna ja täita päevad enda arust olulisega. Samas muutus hing aina rahutumaks, tundes puudust päris asjadest. Päris puudutustest, päris kohtumistest, päris loodusest. Tegin küll lühemaid retki loodusesse, kuid see oli vaid ajutine kerge leevendus. Umbes nagu plaastri panemine terveks ravimata haigusele.

Nii märkasingi, et vajan täielikku väljalülitust oma (mure)mõtetest. Kuni ühel õhtul hakkasin tuttava soovitusel lugema raamatut „Kolm meest paadis, koerast rääkimata.“ Mind tabas rõõmus äratundmine – midagi ei ole muutunud, 130 aastat tagasi olid inimesed samasugused. Raamatu tegelased jõudsid äratundmiseni, et on ületöötanud ja vajavad puhkust. Selle peale otsustasid nad minna kaheks nädalaks paadimatkale. Sain aru, et ka mul on vaja loodusesse, mitmeks päevaks kõigest eemale, päris metsa. Nii hakkaski mõte idanema ja hinge hiilis rõõmus ootusärevus.

Plaanisin minna üksi ning jätta tsivilisatsioon ja inimesed täiesti maha. Kuid ühe vestluse käigus mainisin poolkogemata heale tuttavale oma ideed. Tema haaras sellest innukalt kinni, öeldes, et tahab kaasa tulla. Saavutasime siiski kompromissi- mina lähen ees ja tema tuleb päev hiljem järgi.

Kohal!

Pühapäeva pealelõunaks olin valmis – kiiremad tööasjad ära orgunnitud, matkakola koos ja meel rõõmus. Ise veel mõtlesin, kuhu ma ikkagi lähen ja oma telgi püsti panen. Meeles mõlkusid Paluküla ja Kõnnumaa metsad. Hirmsasti oleks tahtnud oma telgi panna Paluküla mäe otsa, kuid tundsin, et see justnagu ei sobi. Telgi jaoks parem variant aga ei kõnetanud mind.

Probleem lahenes iseenesest. Palukülla jõudes avastasin, et olin telgi kenasti koju ukse kõrvale jätnud. Mind ajas see isegi naerma – nii lihtsalt minu telgi püstitamise mure laheneski. Võtsin siis oma väikse seljakoti ja läksin luurele, ronides peagi Paluküla mäe otsa. Seal valitsesid inimhäälte puudus, tuule müha puulatvades ja rõõmus linnulaul. Kõik see ning ümbrusele avanev vaade köitsid mind momentaalselt. Sain aru, et siia ma jään, vähemalt selleks ööks.

Kuna ärevus oli veel sees, toimetasin ringi, varusin lõkke jaoks metsakuiva ning jäin lõpuks teed juues ringi vaatama. Kaasa võetud pinge kääris kergelt edasi, laskmata mul niisama olla. Samas – teha ei olnud midagi ja kiiret polnud kuskile. Targemat teha oskamata võtsin ennist mainitud raamatu ette, nautides seal olevat öö kirjeldust. Tundsin, kuidas sama peagi mindki ees ootab:

Ja siiski annab öö meile lohutust ja jõudu. Meie väikesed mured kahvatuvad tema kõrval ja poevad häbiga peitu. Päevad on täis hoolt ja askeldusi, meie südametes valitsevad kurjad ja kibedad mõtted, ja maailm on tundunud meile julmana ja ülekohtusena. Ja siis tuleb Öö nagu tõeline armastav ema, asetab õrnalt käe meie hõõguvale otsaesisele, pöörab meie äranutetud näo enda poole ja naeratab- ja kuigi ta vaikib, on meile selge, mida ta öelda tahab, ning me peidame õhetava palge tema rüppe, ja valu ongi möödas.

„Kolm meest paadis, koerast rääkimata“, Jerome K Jerome

Tundsin, kuidas meel muutus rahulikuks, õues oli mõnusalt hämar ja käes aeg lõke süüdata. Tassisin ka oma magamiskoti ja madratsi mäe otsa ning süütasin lõkke, selle kõrvale istuma maandudes. Aja möödudes tajusin iga keharakuga, kuidas vaikus ja rahu vaikselt minusse imbuvad. Meenus Fred Jüssi jutt – noorena sõitis ta ööseks loodusesse lõket tegema, kui end kehvasti tundis. Mõtlesin, miks ma seda juba varem ei teinud, kuid peagi lahkus seegi mõte.

Paluküla lõke

Kui ma muidu olen varase uinumisega, siis sel õhtul istusin pikalt, kuni kustusid viimasedki rondid lõkkes, jäädes vaid kergelt hõõgvele. Olin just põhku keeramas, kui õrn tuulepuhang need uuesti kergelt põlema puhus. Lõin magamisele käele ja istusin edasi, kuni söed olid kustunud ja linnud vaikinud.

Magamiskotti lahti rullides kirusin end vaikselt, et ei olnud magamisaset valges valmis pannud. Pimedas magamiskoti luku kokku saamine oli korralik näpuharjutus. Alles taskulambi valgel sain sellega hakkama. Lõpuks rahulikult magamiskotis pikutades jäin taevast silmitsema. Siin-seal paistsid üksikud tähed ja vaikus ise hõljus kõige kohal ringi. Kehal oli veidi jahe, kuid rõõmus rahu hiilis ligi ja täitis südame rõõmsa ootusega järgmise päeva ees.

Särav hommik

Öösel ärkasin paar korda jaheda peale ning nautisin luksuslikku vaadet öötaevale. Hommikul nelja paiku hakkasid esimesed linnud vaikselt laulma, poole viie paiku lisandusid innukamad lauljad.

Ühel hetkel tõusis päike üle puulatvade ja hakkas kergelt soojendama. Sain aru, et on aeg tõusta. Magamiskotist välja piiludes märkasin, kuidas minu kõrval olev seljakott oli härmas, nii nagu ka magamiskott. Samas oli hingematvalt mõnus ja värske see olemine, mis mind valdas.

Tegin mõnusad hommikurituaalid, jõin veidi sooja teed ja molutasin veidi niisama, enne kui otsustasin minna ümbrust uurima. Seni olin käinud valdavalt Paluküla ja Loosasalu vahelistel aladel. Romet Vaino soovitusel pöörasin seekord pilgu Keava raba poole.

Kõnnumaale

Peagi seisin minu jaoks tundmatu metsa serval, tundes puhast rõõmu ees ootavast seiklusest. Tundmatusse minnes on alati mingi mõnus ootusärevus sees. Vahel ka väike hirmunoot, kuid elevus kaalub selle üle. Silme ees avanes väärikas madal männimets märjemal pinnasel, vaheldumas suuremate puudesaludega kõrgematel aladel. Kohe metsa serval märkasin suurt mändi, mis eristus selgelt teistest.

Tavaliselt on männid ühe sirge tüvega üles välja, vaid mõned üksikud on mitmeharulised. Minu ees kõrguv puu hargnes 3-4 meetri kõrgusel kaheks jämedaks haruks, et siis veel kõrgemal omakorda hargneda. Tundsin selle puuga koheselt hingesugulust.

Viimased aastad olen kimpus olnud enda tegevuse üheselt määratlemisega. Öeldakse ju, et keskendu ühele asjale, vaid nii saad edukaks. Minul on neid harusid aga mitu. Esimene hargnemine tuleb enda maise ja vaimse olemuse ning tegevuse lahknemise kohal. Või siis vähemalt näilise hargnevuse kohal – tegelikult need harud ju toetavad üksteist ja toetuvad samal tüvele, minu tegelikule olemusele.

Nii ma seal seda puud imetlesin ja mõtteid mõlgutasin, enne kui edasi läksin. Kulgesin mõnusasti puutumata looduses, tundes imetlust metsas valitseva vaikuse ja rahu üle. Aegajalt jooksid ristus tee väikeste loomaradadeg, mina aga jätkasin otse läbi metsa, Keava raba suunas. Kuni lõpuks leidsin kutsuva raja, keerasin sellele ja lonkisin mõnusasti edasi. Mõne aja pärast sättisin end päikese kätte puhkama, toetudes maha kukkunud kuuse najale.

Kogu mind viimastel nädalatel täitnud kiire oli kuskile kadunud. Oli aega niisama lösutada, metsa imetleda ja puude latvades lustivat tuult kuulatada.

Mäel

Lõunaks sättisin end Paluküla mäele tagasi – selleks ajaks pidi hea tuttav järgi tulema. Õnneks ta viibis ja sain teha mõnusa oleskelu päikese käes pikutades. Tabasin end mõttelt, et viimane selline molutamine oli umbes aasta tagasi. Ka siis ei olnud kuskile kiiret ja ei pidanud midagi tegema. Praegu olime ainult mina, päike ja Paluküla mägi, linnud ümberringi laulmas ja puud tuulega kaasa kohisemas. Tajusin südamesse tulvavat tänutunnet kõige olemasoleva eest.

Mõne aja pärast saabus tuttav, istusime veidi niisama ning siirdusime uuele metsaringile, nüüd juba kaugemale minnes. Õnneks oli tegu mõistliku mehega – saime enamasti vaikides käia, hoides nii füüsilist kui sotsiaalset distantsi. Õhtu eel jõudsime Keava raba servale, tehes seal jala sirutamise pausi.

„Ma jätan tavaliselt sellised kohad ja siin valitseva rahu meelde“ sõnas kaaslane, kui olime rabaservas mõne aja istunud. „Seda pilti on hea meelde tuletada, kui olen linnas ja elu liiga närviliseks läheb,“ lisas ta minu küsiva pilgu peale. Mõtlesin, miks ma ise selle peale pole tulnud ning panin idee tallele, lastes ümbruses hõljuval rahul endasse koguneda.

Kuskilt kerkis üles mõte – puud on nagu heatahtlikud tunnistajad, kes kogu meie sekeldamist rahulikult pealt vaatavad. Kui me vaid taipaks neilt küsida ja vastuse ära oodata, saaksime ka vajalikud vastused enda küsimustele. Tavaliselt on meil selleks aga liiga kiire, et looduselt nõu küsida.

Tagasi mäel

Õhtuks olime tagasi mäe otsa. Kaaslane pani oma telgi püsti, kutsudes mindki telki. Arvasin, et öine tähistaevas on liiga suur luksus, et see telgi mugavuse nimel ohverdada. Nii sättisingi enda magamisaseme uuesti otse taeva alla ja läksin meile teed keetma.

Magamisase Palukülas

Ülejäänud õhtu oli tõeliselt mõnusas kulgemises. Lasime oma mõtetel rännata ja rääkisime asjadest, mis südamel ja meelel. Eelmise õhtu vaikus täiendas suurepäraselt selle õhtu mõtterännakuid. Tundsin, kuidas hing puhastus ja süda täitus rõõmuga. Lõkke ääres istudes juhtub mingi maagia – inimesed avanevad ja jagavad, mis on tõeliselt oluline. See juhtub kuidagi iseenesest mõistetavalt. Küllap on see meil geenides ajast, kui küttide ja korilastena ringi liikusime ning õhtuti lõkke ääres päevamuljeid jagasime.

Õhtust sai lõpuks öö ja väsimus võttis võimust. Pugesime vaikselt põhku, kuid rõõm päikeselisest päevast ning õhtustest vestlustest tuhises endiselt minus ringi, laskmata uinuda. Ei jäänudki muud, kui vaikuses tähistaevast imetleda. Sel õhtul oli taevas tähtedega üle külvatud, täites mind imetlusega elu ilu ja lõpmatuse üle.

Kisub viluks

Öösel läks külmaks. Isegi nii külmaks, et enne nelja ärgates kirusin end ja mõtlesin, oli mul nüüd seda vaja. Soovisin südamest, et hommik saabuks kiiremini. Ei tulnud ta minu soovimise peale midagi kiiremini. Tiksusin vahelduva eduga une ja ärkveloleku piiril, kuni lõpuks uuesti uinusin.

Hommikul oli hoopis teine pilt – taevas oli pilves ja tuul tuhises ringi. Magamiskott tundus nii ahvatlevana, et ei tahtnud sellest kuidagi lahkuda. Viimaks ajas kell siiski üles ajas – meil mõlemal olid sel päeval muud asjatoimetused ees. Sättisimegi asjad rahulikult kokku ja tegime lõpetuseks mäe otsas uhke trummirännaku.

Tagasi kodus

Koju sõites nurrus uskumatult mõnus tunne südames. Veel suurem oli rõõm sooja koju jõudmisest ning mõnusast hommikusöögist. Möödunud päevad läksid kerge paastu tähe all, seetõttu maitses toit imeliselt hästi. Aknast välja vaadates tabasin end heameelt tundmas- õues oli vihma sadama hakanud,  saime napilt kuiva nahaga koju.

Hea tuttav ütles pärast, et tema sai sellest käigust hea energialaksu, mille pealt mitu päeva edasi toimetada.

Minus endas aga tekkis mõnus tühi ruum, kus sain aru, mis on minu jaoks tõeliselt oluline. Looduses viibimine, nii üksi kui koos teiste ägedate inimestega. Sügavad vestlused ja rõõmude ning murede jagamised. Ühenduse loomine oma parema mina, Looduse ning Suure Vaimuga, nii nagu indiaanlased teda kutsuvad. Selle lõputu heatahtliku jõuga, kes meile vaikses öös vastu vaatab ja on alati nõus vastama, kui me vaid küsime. Olgu siis läbi intuitiivsete taipamiste, loodusmärkide või teiste eluteele sattunud inimeste suu läbi.

Tagantjärgi meenutades ei oskagi muud, kui vaid tunda vaid tänulikkust, et elame sedavõrd lahedas kohas. Puutumata loodus ja mets on enamusel meist poole tunni kaugusel.

Lõpetuseks – kui loetu puudutas sind, anna endast mulle märku. Ehk saame koos rännata või saan muul moel sinu teekonnal toeks olla.

Mõnusaid rändamisi, nii looduses kui vaimuilmas!

Ain Mihkelson

2019 eredamad hetked

Tagantjärgi vaadates saab öelda, et on olnud äge aasta. Olen saanud teha üsna eriilmelisi asju lisaks juhtide ja nende meeskondade toetamisele.

Allpool mõned esimese hooga meenunud ettevõtmised ja kogemused:

Noortega õnneliku elu loomise nädal Lipstu nõmmel

Noortega õnneliku elu loomise nädal– möödunud aasta kõige enam pingutust nõudnud ettevõtmine. Vägagi väsitav, kuid lõppes äärmiselt hea tundega.

Raplamaa aasta koolitaja 2019 ja sellega seoses ka Eesti aasta koolitaja nominent. Pole ma ennast  kunagi koolitajaks pidanud, pigem lihtsalt inimeste arengu toetajaks. Aga hea meel oli ikka, et märgati ja tunnustati- aitäh!

Väärikate Ülikoolis Õnne valemist rääkimas

Õnne valemist Väärikate ülikoolis– esinemine endast märksa elukogenumatele inimestele. Oli üks väga äge pingutust nõudnud kogemus, mis jääb kauaks meelde.

Vähihaigete laste suvelaagri toetuskampaania kamba peale kogusime üle 1500EUR. Esimese sellise ettevõtmise kohta igati tubli tulemus- tänud kõigile toetajatele!

Targa juhi arenguprogramm– septembris lõpetasime ühe hooaja ja oktoobris alustasime juba järgmise hooaja ning ägeda grupiga. 2019 programmi lõpetanute muljeid saad lugeda siit.

Tiiu ja Ain ICF Converge’l 2019

ICF Converge 2019– äärmiselt inspireeriv kogemus ülemaailmselt coachingu konverentsilt. Sain nii mõnelegi mõttele kinnitust ja uusi vaatenurki. Sealt üles nopitu kohta saad siit täpsemalt lugeda.

High Performance team coaching– treening Ericson Internationalilt. Eelkõige sain kinnitust, et olen seni õigel teel liikunud ja mitmele seni intuitiivselt tehtud asjale ka ametliku nimetuse. Lisaks ports uusi tehnikaid ja mõtteid teistegagi jagamiseks.

Training of Trainers by Gaia Education– koolitus, mis suutis esmapilgul võimatuga hakkama saada- ühendada sügavuse, mängulisuse, praktilisuse ja ratsionaalse raamistiku üheks unikaalseks tervikuks. Üks sügavamaid õpikogemusi sellest aastast.

Loomuliku juhtimise mõttekoda Endla Looduskaitse alal

Loomuliku juhtimise mõttekoda Jõgevamaa ettevõtjatele. Oli üks lahe teistmoodi päev Endla looduskaitse keskuses. Saime toreda seltskonnaga nii rabas käia kui vaadata, mis on loomulik juhtimine.

Pikema sõpruse päev meestele– inspireeriva eesmärgiga ettevõtmine laheda meeste kambaga. Sellest võiks kohe traditsiooni teha.

Visioonirännak 2019– jällegi eelnevatest aastatest erinev, veelgi puudutavam kui eelmised, tuues ka mulle endale olulisi taipamisi.

EMK sügismatkal Romet Vainot kuulamas

Eesti Mentorite Koja sügismatk koos Romet Vainoga- viisime juhid rappa ja tõime kõik ka tagasi, rõõmsamate ja värske energiaga laetuna.

Art & Science of Mindfulness koolitus coachingu võtmes Ericson Internationalilt. Mulle väga meeldis, kuidas kohalolu ja elu sügavamate tasandite tajumine ühendati praktiliste ja kohati isegi lihtsate coachingu meetoditega.

Looduscoaching– kui eelnevatel aastatel oli see pigem kevad-suve teema, siis 2019.a sai  kohe jaanuaris välja mindud. Mitu inimest olid selle kingituseks saanud ja kibelesid matkama. Oli päris lahe lumes sumbata ja olulistel teemadel arutleda.

Loovkirjutamise koolitused Mathuraga, mis avasid hoopis uue tahu nii kirjutamise kui mu enda juures. Nende täiendamiseks sobis imehästi ka Mihkel Raua kirjutamiskoolitus- mees tulistas nagu kolmeraudsest pärleid, kuidas loetavat (äri)teksti kirjutada.

Lisaks veel ports muid isiklikumat laadi koolitusi, sündmusi ja elamusi.

Jumalaid hämmastades

Raamatutest tooks eraldi välja Ben Okri „Jumalaid hämmastades.“ Ei oska ma siiamaani kirjeldada, millega täpselt tegu on ja miks see nii hinge läks, kuid puudutas igal juhul väga sügavalt.

Mõnusat aasta lõppu kõigile ja veel paremat uue algust!

Ain Mihkelson

Õnnelikku elu noortega loomas

Alles ma kekutasin tuttavatele, et selle aasta üks raskemaid väljakutseid on selja taga. Tegelikult oli see soojendusharjutuse ees ootavale. Mainitud väljakutse (Väärikate Ülikoolis esinemine) oli justkui üks lühike võistlus. Selle nimel sai küll mitmeid kuid ette valmistatud, kuid esinemine ise oli lühike ja rõõmus pingutus. Novembri viimasel nädalal oli aga tegu terve maratonide sarjaga- sain pika nädala gümnasistidega õnneliku elu loomise nimel töötada. Oli see alles nädal!

Esmaspäev– oli väga äge ja loomingulises energias päev. Saime rõõmsasti tuttavaks, sättisime nädala plaanid paika ja tegelesime pika plaani ehk unistuste loomisega terveks eluks. Lisaks jagas Maria Mettas TaevaniMaani meistrikojast jagas enda eluteed ja meistrikoja sündimise lugu, mis läks paljudele hinge.

Teisipäev oli eelmise täielik vastand- olin ise hommikul väga väsinud ja noored veel kustunumad. Õnneks tuli Ringa Maripuu karjääricoachina appi ja aitas päeva edukalt poole peale vedada Tegelesime karjääri planeerimise ja eneseanalüüsiga, mis tundus paljude jaoks paras pingutus olema. Õhtul vedasin jalgu väsinult kodu poole ja mõtlesin, et igale õpetajale tuleks medal anda– niivõrd läbi võttis see päev mind. Mõtlesin, kuidas küll õpetajad seda iga päev ja aastaid suudavad teha? Ja et jäägu see nädal viimaseks korraks- mina enam selliseid asju ette ei võta.

Kolmapäeval saime rabas käia ja vaadata, mida loodus meile õpetab. Hommikul olid noored ikka väga väsinud, kuid pidasid vapralt vastu, isegi kui läbisime rasket pehmet maastikku. Mõned korrad küll küsiti, kaua veel, kuid sellestki saime üle. Omajagu õpetlik oli kõige suurema takistuse ilmnemine enne sihtpunkti jõudmis. Just nii nagu tavaeluski eesmärkideni jõudmisel. Rabast tagasi jõudes olid kõik korralikult väsinud kuid õnneks ootas väike puhkus ees.

Neljapäev möödus palju paremas meeleolus ja oli näha, et ka noored avanesid. Ühelt poolt aitas kaasa veidi hilisem alustamine hommikul. Teisalt hakkas selleks ajaks ka usaldus tekkima ja grupiharjutused läksid päris elavaks. Ühel hetkel proovisime ühte sügavamat meeleharjutust, mida naljaga pooleks kosmosetripiks kutsun. Hea oli näha, et vähemalt pooled said ree peale- on ju tegu harjutusega, mis ka paljudele täiskasvanutele alguses väljakutsuv võiks olla.

Reede hommikul tajusin sees kerget kurbust- noored olid nädalaga südame külge suutnud kasvada. Peale soojendusharjutusi vaatasimegi, kuidas ära tunda abivajajaid ja neid aidata. Isegi kui teema ise oli tõsine, läks arutelu väga aktiivseks ja visati rõõmsalt naljagi. Vaatasin et vau, sellise pundiga oleks suisa lust edasi töötada. Kuid lõpu osa oligi peagi ees- noored said esitleda nii oma koostöö projekte kui tegime ka individuaalsete lõputööde kaitsmise.

Kokkuvõte

Kui nädal kokku võtta, siis kõige südantsoojendavamad olid kaks asja:

  • Noorte maailmavaade- selles oli nii teistest hoolimist ja mõistmist kui ka soovi maailm paremaks teha.
  • Õppetunnid- igaüks oli midagi olulist üles noppinud. Ja seda pigem olulise elutarkuse või –kogemusena kui lihtsalt huvitava teadmisena, mis peagi meelest läheb.

Lahku minekus oli nii rõõmu kui ka väikest lahkumisvalu. Tunnistasid mõned nooredki, et kahju kohe, et nädal läbi saab ja et järgmine aasta võiks uuesti teha. Kasvõi teise nime all, et saaks samade teemadega edasi minna.

Õppetunnid endale

Minu kui inimeste arengu toetaja jaoks oli kogu see nädal äärmiselt õpetlik, tuues kolm olulist taipamist:

  • Arvasin, et olen juba piisavalt küps ja ei sõltu teiste arvamusest. Kuid noortega töö tõi välja, kui oluline on mulle teiste tagasiside. See ilmselt tegigi nädala nii raskeks- maru keeruline oli noortest aru saada, kas ja mis neile meeldib või ei meeldi. Alles viimasel päeval saadud tagasiside andis indu jätkata.
  • Enda koolihirmud lapsepõlvest- tuli välja, et need olid osaliselt lõpuni läbi töötamata. Kasvõi see, kuidas olen peljanud mõningaid minu teemadest mitte huvitunud „kõvu mehi.“ Küll püüdsin neile meeldida ja kaasata, kuid ei midagi. Alles siis, kui lasin sellest soovist lahti, hakkasid asjad muutma, pinge lahtus ja ka kõvad mehed tulid kaasa.
  • On ääretult lihtne välise käitumise järgi teha ekslikke järeldusi- a la see tüüp ei hooli üldse või teda ei huvita vmt. Tegelikkuses aga tuli välja, et pealtnäha karmi välimuse ja käitumise taga olid peidus väga soojad ja hoolivad inimesed. Vahel nad lihtsalt ei oska või taha seda välja näidata. „Rohkem usaldust!“ võtsin endale kaasa.

Miks ma kõigest sellest üldse kirjutan?

Kõigepealt tahan tänada ja tunnustada noori- räägitakse ju, et elavad nad vaid digimaailmas, on lumehelbekesed, kes ei viitsi pingutada, ei suhtle enam jne. Tegelikkuses on nendes aga maailmast hoolimist ja soovi maailm paremaks muuta kaugelt enam kui paljudes täiskasvanutes.

Tahan innustada teisigi jagama enda kogemusi ja elutarkust noortega- kust nad muidu ikka õpivad. Ka sel nädalal noppisid nad täiskasvanute lugudest olulisi mõtteteri üles. Lisaks on see hea võimalus testida, kui küps sa ise oled. Noored suudavad väga edukalt sinu kitsaskohad üles leida ja neile vajutada, tuues seni peidus olnu esile.

Kuidas noorteni jõuda? Üks lihtne moodus on Tagasi Kooli algatus, kus saad lühema formaadiga kätt proovida. Küllap sealt hakkavad ka pikemad variandid hargnema, kui soov selleks on olemas.

Mõnusat kasvamist meile kõigile!

Ain Mihkelson

Spirituaalne intelligentsus- mis ja kellele?

Kujuta ette, et suudad igas olukorras käituda elutargalt ja osavõtlikult, säilitades sisemise ja välise rahu sõltumata välistest või sisemist tingimustest. Isegi siis, kui keegi teeb ilmselgelt sulle ülekohut või tunned end muul põhjusel halvasti.

Milline oleks siis sinu elu? Milline oleks elu Maal, kui kõik seda suudaksid?

Mulle tundub, et maailmas oleks siis palju rohkem rõõmu, ilu ja harmooniat ning paljud koledused oleksid olemata.

Tean ju küll, et ärritudes kipun tegema või ütlema asju, mida hiljem kahetsen. Ja et mõistlik oleks alati säilitada rahu ja rõõmus meel ning targalt käituda, kuid siiamaani vahel komistan. Küll tahaks ka rasketel hetkedel käituda umbes nii nagu Dalai Laama.

Spirituaalne intelligentsus

Just nii defineeribki Cindy Wigglesworth Spirituaalset intelligentsust: „Võime käituda (elu)targalt ja osavõtlikult, säilitades sisemise ja välise rahu, olenemata oludest.“*

Olulised on siin nii sisemine kui väline külg- see, kuidas me käitume teistega ja kuidas enda sisemiste deemonitega hakkama saame.

Kellel seda vaja on?

Sageli toob Spirituaalse intelligentsuse küsimused päevakorda kas hingeline kriis või muu tõsine (tervise) häda. See paneb inimesi elu ümber hindama ja otsima vastuseid küsimustele, mida ei oska alguses isegi sõnastada.

Kui sul on elus kõik hästi, särad rõõmust ja rahust, siis oled ilmselt niigi õigel teel. Kui aga midagi on justkui puudu, siis võid olla jõudnud oma teekonnal järgmise tasandi künnisele.

Kuidas jõuda rahuliku ja targa tegutsemise, elamise ja olemiseni?

Cindy Wigglesworth toob välja erinevate intelligentsuste arenemise püramiidi:

Füüsiline intelligentsus (PQ)– keha teadlik ja oskuslik kasutamine ning hoidmine. Sellega alustame juba imikuna, vahel täiskasvanuna küll keha tarkust ja vajadusi unustades.

Kognitiivne intelligentsus (IQ)– kõige laiemalt tuntud tasand, hõlmates nii „tavalist“ õppimist kui õpitu oskuslikku kasutamist.

Emotsionaalne intelligentsus (EQ)– enda ning teiste emotsioonidest teadlik olemine, enesejuhtimine (eriti) pingelistes olukordades ja sotsiaalsed oskused.

Spirituaalne intelligentsus (SQ)– Mina ja Kõiksuse teadlikkus ning Mina valdamine koos sotsiaalsete oskuste kõrgema tasandiga.

Spirituaalse intelligentsuse arendamiseks toob Cindy välja neli kvadranti ja 21 oskust, mis aitavad spirituaalse kasvu teel süsteemsemalt liikuda. Igale oskusele tuleb aga ise endale sobilik õpetus ja õpetaja leida.

I kvadrant- Minateadlikkus

mille alla kuuluvad järgmised oskused:

1) Teadlikkus oma maailmavaatest– kuidas ma maailma näen, millised uskumused mind juhivad?

2) Teadlikkus oma elu eesmärgist– milleks olen ma siia ellu tulnud?

3) Teadlikkus väärtuste hierarhiast– mis ja miks on mulle oluline, mis kõige olulisem?

4) Toimetulek paradoksidega– võime teha valikuid, kui õige ja vale pole üheselt mõistetavad.

5) Teadlikkus oma egost ja kõrgemast minast– kes mind juhib, kes ma tegelikult olen?

II kvadrant- Kõiksuseteadlikkus

6) Vastastikkuse seotuse mõistmine– arusaamine, kuidas kõik (ka kogu loodus) on omavahel seotud ja oma valikute tagajärgede nägemine;

7) Teiste maailmavaadete mõistmine– erinevuste nägemine ja aktsepteerimine nii, et ka teised tunnevad, et mõistad neid;

8) Ajaline tunnetus– kogu evolutsiooni, nii miljardeid aastaid tagasi alguse saanu kui tulevikus ees ootava tajumine;

9) Inimtajude piiratuse ja võimaluste tajumine– oma viie meele teadlik kasutamine ja neile sisemise vaimse tunnetuse (kuuenda meele) lisamine;

10) Spirituaalsete seaduste teadlikkus– mis meid ja maailma juhivad ning kas ma elan oma arusaamise kohaselt spirituaalsetest seadustest?

11) Transtsendentne kõiksuse kogemus– sõnadega raskelt kirjeldatavad aukartust tekitavad kogemused, mis viivad su hoopis teisele tasandile.

III kvadrant- Enesevaldamine

12) Pühendumine vaimsele kasvamisele– nii erinevate õpetuste uurimine kui nende praktiseerimine;

13) Kõrgema mina asetamine juhipositsioonile– tahtlikult ego asemel oma kõrgema mina hääle kuulamine ja tema järgi käitumine;

14) Elamine oma eesmärkide ja väärtuste kohaselt nii, et need on vastavuses minu kõrgema minaga

15) Usu säilitamine– ka kõige raskematel hetkedel lootuse säilitamine ja uskumine, et Elul/Universumil on tark ja armastav olemus ning mõte. Tänutunde säilitamine ka raskustesse sattudes.

16) Kõrgemalt minalt juhatuse otsimine– aktiivselt juhtimise otsimine allikatest, mis on kõrgemal mu enda loogikast ja egost. Sh tarkuse otsimine inimestelt, keda austan, sh suurtelt õpetajatelt ning õpetustest.

IV kvadrant- sotsiaalsete oskuste valdamine ja spirituaalne kohalolu

17) Spirituaalsete õpetuste tark ja hea õpetaja/mentor olemine– teistes õppija äratamine ja innustamine;

18) Tark ja tubli juht/muutuste elluviijaks olemine– kõikide osaliste vaatenurkadega arvestamine, suutlikkus loobuda tahtmisest kõike kontrollida või oma meele järgi korraldada;

19) Osavõtlike ja tarkade otsuste tegemine– nii enda kui teiste vigade mõistmine ja tervikuga arvestamine, vajadusel ka piiride kehtestamine;

20) Rahustav, tervendav olek– piisab juba sinu kohalolekust, et inimesed sinu ümber ennast paremini tunneksid;

21) Elu tõusude ja mõõnadega arvestamine– tean vaistlikult, mis on tulemas ja tegutsen just nii palju kui vaja, et protsessis osaleda.

Kuidas alustada?

Kuna arendatavaid oskuseid on palju ja kõike korraga ei jõua, on variante vähemalt kolm:

a) Kasutada oma sisetunnet ja valida oskused, mis sind hetkel kõige rohkem puudutavad ning seejärel otsida endale sobivad õpetused/õpetajad.

b) Valida oskused, mis sinus kõige rohkem vastupanu tekitavad- need võivad olla kohad, kus potentsiaal muutuseks on kõige suurem. Siin võib abiks olla mõni lähedane inimene, kes sinu kitsaskohti kõrvalt paremini näeb.

c) Teha läbi tasuline test lehel deepchange.com – sealt saad nii oma hetkeseisu teada kui ka juhised edasiseks;

Kas ma ikka pean?

Kindlasti mitte- pigem on küsimus, kas sinu parem olemus seda tahab? Ja oled sa nõus pingutama selle nimel, et veel paremaks inimeseks saada?

Kui jah, siis soovin sulle mõnusat kasvamist ja teistegi toetamist!

* Pikemalt saad Spirituaalse Intelligentsuse teemal lugeda ka eesti keeles ilmunud raamatust: „Spirituaalne Intelligentsus: 21 oskust“, autoriks Cindy Wigglesworth.

Rabas endani

Septembri alguses käisime Eesti Mentorite Kojaga looduses mõtteid mõlgutamas. Katrin Alujev- üks osalejatest tegi sellest toreda kokkuvõtte, mis tasub jagamist ja lugemist.

Proloog

Meie matkajuht Romet ütles juba enne matka, et see matk pole ainult füüsiline raba külastus, see on ka rännak endasse.  Nii oligi.

Ma olen pikalt mõelnud, et võiks rappa minna. Olen vaadanud sõprade ja tuttavate pilte näoraamatus ja mõelnud, et ma tahan ka. Aga no sinna on see jäänud. Nagu paljud teised suurepärased ideed, mis meie peadest läbi triivivad. Me teame, et need on väärt ideed, kuid me ei tegutse nende nimel. Meil on muid tähtsaid asju vaja ajada.

Me kipume olema liigasjalikud, liigtõsised, liigselt kohustustele orienteeritud ning nii jäämegi iga päevaga kaugemaks loodusest ja ka oma sõpradest. Me oleme täiskasvanud ja meil on kohustused, me ei saa niimoodi igale spontaansele ideele järgi anda.

Aga kuhu me nii jõuame.

Mul on sügav kahtlus, et me jõuame väheke teistsugusesse rappa.

Jagan meie innustava matkajuhi arvamust, et kaugenemine loodusest on üks olulisi põhjuseid, miks viimastel aastatel on vaimse tervise probleemid nii järsult esile kerkinud. Kas sa teadsid, et eelmisel aastal oli 1/3 haiguslehtedest vaimse tervise probleemide tõttu võetud? Ma võiksin tunde sellel teemal rääkida, see on üks mu peamisi koolitusvaldkondi.

Kirjutan seda lugu teisipäevapäeva õhtul ja mind kannab siiani see emotsioon, mille ma reedel rabast sain.

Päris

… loodus, päris inimesed, päris kogemused, see on hoopis midagi muud, kui elu üheksast-viieni inimese loodud uhketes ja mugavates kontorikubrikutes, järgides inimese loodud reegleid ning protsesse, skrollides vabadel hetkedelt väsinult sotsiaalmeediat, et vaadata näoraamatu tuttavate sätitud ja tuunitud elamuste pilte.

Kas sa mäletad mis tunne see on, kui sa istud rabamättal, päike soendab su põski ning õrn tuul libiseb üle su päikesesooja põse?

Kas sa mäletad, kuidas lõhnab kanarbik ja maitseb otse põõsast võetud sinikas? Kas sa mäletad, mis tunne on kehal, kui sa tuled välja kergelt jahedast rabajärvest? Kas mäletad mis tunne see on kui vihmapiisad langevad su näole? Kas sa mäletad, mis tunne on peale mõnusat jalutuskäiku, tajuda natuke tühja kõhtu ja vaadata rõõmsas ootusärevuses lõkkel valmivat imemaitsvat toitu? Ja need toidulõhnad segunedes eheda sügisese metsahõnguga?

Kas sa oled seejärel, maitsvast toidust täis kõhuga, kuulanud heas seltskonnas, särasilmset ja innustavat teejuhti rääkimas oma teekonnast ja avastustest? Kui ei, siis äkki on aeg võtta aega ja luua oma ellu rohkem ehedaid kogemusi?

Selles rabamatkas oli palju mille üle mõelda ja mida õppida enda ning ümbritseva kohta. Kuid üks asi, millest meie rännakujuht rääkis, jäi mind eriti kummitama. Ta rääkis kolmest märksõnast: vaikusest, külmast ja pimedusest. Sellest, kuidas tema on läbi nende kolme asja kasvanud.

Esimese kahe juures tabasin ennast korduvalt innukalt kaasa noogutamast aga siis, kui me jõudsime kolmandani…

Looduse kolmainsus

Sellest ajast, kui mulle meeldib vaikus ning päriselt üksi olemine, on mu elu palju muutunud.

Ma mäletan veel  ehedalt seda aega, kui ma pühapäeval maalt tulles Stockmanni kaubamajja läksin, et olla selles melus, tunda inimesi enda ümber. Vaikus hirmutas mind, kuigi ma ei tunnistanud endale seda. Toas pidi alati telekas mängima või makk põhjas olema. Täna naudin ma vaikust ma tunnen, kuidas mu sisse tekib ruum ja see täitub millegi väärtuslikumaga, mu patareid täituvad. Ma näen, kuidas ma selles vaikuses kasvan ja vastuseid leian. Ma tean, kuidas mu loomingulisus selles vaikuses avaneb. Vaatan isegi kerge kahjutundega inimesi, kes mulle metsarajal kõrvaklapid peas vastu lippavad.

Mulle meeldis väga, kui Ain tegi ettepaneku matkarajal kõndides lihtsalt korraks maha istuda ja 10 minutit iseendaga olla. Veel rohkem meeldis mulle see, et sellest 10 minutist sai sujuvalt 30.

Ma olen täiesti nõus, et külmas vees ujumine ning iga ilmaga jalutamine on vaimselt vabastav. See on selline sõnulseletamatu vabadus. See avardab sind. See aitab sul uusi kogemusi kergemini vastu võtta ja muudatustega kaasa minna. See aitab sul paljudest elu raskustest lihtsamalt läbi minna. See aitab sul kahe kõrva vahel olevatest hirmudest kergemalt läbi minna. See paneb su keha termo-regulatsiooni paremini tööle ja sa tunned, et oled rohkem elus, tervisekasudest ma ei räägigi.

Aga nüüd see pimedus… No ma ei tea…

Tabasin ennast juba lõkkeplatsil mõttes vastu vaidlemas, et pimedus on ikka midagi muud. See ongi ju hirmus. Seal ongi ju hirmsad asjad sees. See on ikka päris hirm, mitte kahe kõrva vahel. No ise ta ju rääkis selle karu loo ka veel. Viimastel päevadel olen ennast tabanud korduvalt mõttes meie matkajuhiga vaidlemas.

No tegelikult ma pelgan, et matkajuht Rometil on õigus. Ei, kui ma üdini endaga aus olen, siis ma tean, et tal on õigus.

Epiloog

Ma vaatan meie matkajuhi tehtud pilte öisest taevast ja ma tunnen kadedust. Aga see on hea kadedus, see on kadedus, mis paneb mind tegutsema. Ma tahan ka. Ma tahan ka lamada pimedas rabas ja vaadata seda laustähist taevast, mis laiub selles vaikuses. Ma tean, et see täidaks mind uskumatul moel. Aga täna ma veel ei julge.

Kas see, kui ma julgeks pimedas rabas käia, ilma hirmust pinges olemata, kas see tõesti aitaks mul ka muudes asjades oma vastupidavust ja tugevust kasvatada? Aitaks ka järgmisena esile kerkivatest hirmudest lihtsamalt läbi minna? Mingi hääl kuskil mu sees ütleb, et nii see on.

Nüüd on vist mentorit vaja … !

Loo autor: Katrin Alujev