Ümberpööratud pahupidi

Ümberpööratud pahupidi

Ain Mihkelsoni esikteos viib lugejad mõtte ja meelerännakutele. Vahel keerab ajud krussi, esitab väljakutseid ja paneb mõtlema, mis värk see nüüd siis on.

See on justkui heatahtlik Karlsson Katuselt, kes tirriteerib meie ratsionaalset meelt, lustakas naeratus näol.

Autor ise on on arvanud:

„Ümberpööratud pahupidi“ on justkui muinasjutukogumik täiskasvanutele, kes ei võta elu ülearu tõsiselt. Nii ei saa ka seda raamatut tõsiselt võtta, kuid samas võib raamat lugejat tõsiselt võtta. Kohati tundub tekst hullumeelne ja võib su aju krussi ajada, kuni sõnum kohale jõuab. Iga lugu on osake suuremast pildist, mis hakkab selginema järgmiste raamatute käigus. See raamat on eelkõige oma peaga mõelda armastavale inimesele, kes tahab midagi tavapärasest erinevat. Kogeda, lugeda ja ise juurde mõelda. Soovitav on seda lugeda õhtuti ja jupikaupa ning jälgida, mis sinu mõtetes, elus ja unenägudes edasi juhtuma hakkab.

Teised lugejad on arvanud:

„Mõned kohad on naljakad, teised ulmelised, kolmandad panevad itsitama või siis sügavalt järele mõtlema. Tempokas ja vürtsikas. Kosmiliselt põnev ja rikas!“

Kaidi Peets

 

“Kõik need lood meenutavad mulle teatud mõttes abstraktset kunsti, kus teos ise tuleb sulle vastu vaid poolele teele ja suure sammu peab iga lugeja astuma ise. Ja vot selle sammu pikkusest ja sügavusest sõltub, kas üldse ja kui, siis millise loo see raamat sulle päriselt jutustab. Natuke nagu Alice Imedemaal :)”

Sven Jürgenson

 

“Kas teil on ka vahel tunne, et maailm keerabki ennast praegu ümber ja pahempidi? Eilsete teadmistega pole homme justkui midagi peale hakata, tavapärasest on saamas ime ja ahhetamapanevast iseenesestmõistetav. Õnneks mõni füüsikaseadus veel kehtib – näiteks see, et tiirleva karusselli pealt maha lendamast päästab võimalikult keskmes püsimine. Ja teate mis – see ongi vast parim arstirohi kindlalt jalgel ja südamega ühenduses püsimiseks. Vahet pole, mis pidi see maailm siis parasjagu on.”

Herdis Elmend

Raamatu ilmumise tagamaadest leiad lisa:

Ümberpööratud pahupidi
Ümberpööratud pahupidi

Lühem artikkel Raplamaa Sõnumites 23.05.2018

Veidi pikem artikkel Edasis 25.05.2018

Raadiointervjuu Tre Raadios 30.05.2018

Raamat ise on müügil nii Rahva Raamatus kui ka Apollos.

Raplas leiad raamatu Rapla Raamatust ja Väärt Raplamaa toodete kauplusest

Ühe suure unistuse sünnilugu- Ümberpööratud pahupidi

Kujuta end ühe pika ja väsitava tööpäeva lõppu. Oled võibolla tagasiteel töölt või juba kodus, tundes endas väsimust ja tülpimust. Just nii tundsin mina end, sõites ühel pimedal sügisõhtul Riiast tööreisilt bussiga tagasi. Korraga tulid kuskilt read, mis tahtsid üles kirjutamist saada. Miski vägi lihtsalt sundis need üles kirjutama, sealsamas bussis. Esimesed read kirja saanud, hakkas lugu voolama ja esimese portsu üles kirjutanud, lõpetasin õnnelikult, ise aru saamata, mis see nüüd siis oli. Nüüdseks on sellest saanud minu esimese raamatu- “Ümberpööratud pahupidi” algus.

Ümberpööratud pahupidi

Ümberpööratud pahupidi
Ümberpööratud pahupidi

Raamatu sünnilugu aga ulatub palju kaugemale- juba lapsepõlves meeldis mulle kohutavalt palju lugeda. Isegi nii, et kui õhtul magama kupatati, lugesin teki all taskulambi valgel edasi. Lihtsalt nii põnevad olid need lood teistest maailmadest ja eludest. Millalgi siis tekkiski unistus, et äkki mina ka ühel hetkel saan kirjanikuks või kirjutan mõne raamatu. Kuid see mõte tundus nii hirmus ja ulmeline, et ei julgenud seda lõpunigi mõelda.

Läksid mööda aastad ja lugemine jäi tagaplaanile. Kuni tuli uuesti veel tugevamalt tagasi. Olles seejärel omajagu aastaid palju lugenud, tundsin, et tahaks midagi muud. Täiesti teistsugust lugemist. Raamatud hakkasid justkui korduma ja hing otsis midagi uut. Seda midagi leidmata tugevnes tunne, et peaks ise midagi kirjutama.

Kuni leidsingi end bussist kirjutamas ridu, mis tundusid täiesti jaburad ja samas rõõmu tekitavad oma kummalisel moel. Läpaka sulgenud, astusin bussist maha keset sügisõhtust pimedust, ja jäin mõtlema, mis ma sellega edasi teen. Õnneks tulid peagi nädalavahetus ja sama tunne uuesti, et nüüd on vaja kirjutada. Nii saigi järgmine ports kirja. Ja nii see algas, nädalavahetuste projektina. Vahel pikemate, vahel lühemate pausidega kirjutamiste vahel, oodates inspiratsiooni ilmumist. Kuni ühel hetkel õppisin end muusika abil õigele lainele viima, isegi kui kohe laua taha istudes lugu jooksma ei hakanud.

Kogu selle kirjutamise vältel aga ei olnud mul endiselt plaanis kirjutatut raamatuks teha. Kirjutasin lihtsalt oma lõbuks, just nii nagu tuli, tundes loodust head meelt. Kuni ühel saatuslikul hetkel jagasin oma kirjutamishaigust hea sõbra Gunnar Toomemetsaga, kes talle omasel moel küsis, millal siis see raamat ilmavalgust näeb. Vingerdasin kõrvale, et ei tea ja äkki ei teekski jne, kuid Gunnar ei jätnud jonni. Mind hiljemgi korduvalt tagant taga utsitades. Nii siis hakkasin vaikselt tuttavate sõprade käest uurima, kuidas see raamatu kirjastamine käib.

Esimene jutukogu sai enam-vähem valmis, kuid siis tuli minu ellu suurem karjääripööre- lahkusin pangast oma käe peale tööle ning uus algus haaras endasse. Raamat vajus mitmeks aastaks tagaplaanile, kuni eelmise aasta sügisel tuttav “sund” tõstis selle uuesti üles.

Ikka veel aga mõtlesin tükk aega, kas ja kellele on seda raamatuna vaja?

Siis meenus üks minu lemmikküsimus- kui sa kujutad end ette oma elu lõppu ja vaatad elule tagasi ning küsid endalt, kumba sa rohkem kahetseksid? Kas seda, et sa ei andnud raamatut välja või andsid, siis oli minu jaoks vastus selge- tuleb välja anda!

Mõtlesin ka korraks, mis mul kaotada on? Veidi raha, kui raamatu müük ei õnnestu, ja mõni inimene vaatab võibolla viltu, kes raamatust aru ei saa. Kuid see kõik on kokkuvõttes väike õnnetus.

Seejärel hakkasid asjad üsna kiiresti liikuma- head tuttavad ja sõbrad viisid õigete inimesteni ja siin see raamat nüüd on.

Miks ma kõigest sellest kirjutan ja mida olen õppinud?

Kui sul on suur unistus, maru suur ja hirmutav unistus, siis mind on aidanud lihtsalt vähehaaval sihi suunas liikuma hakkamine. Hakkan lihtsalt väikeste sammude haaval minema, ilma endale kohustust panemata kindlaks ajaks või kindlal moel kohale jõuda. Nii saab kõige loomulikumal moel vajalik sündida.

Räägi oma unistusest mõnele heale tuttavale. Eriti hea on, kui see tuttav on tuntud oma võime poolest inimesi tagant utsitada ja ebamugavaid küsimusi küsida, a la millal sa selle ära teed? Sellest on mul korduvalt kasu olnud.

Kui jääd hätta, uuri lisa oma sõpradelt ja tuttavatelt- maailmas on uskumatult palju abivalmis inimesi, kes aitavad ja viivad sind kokku vajalike inimeste ja teadmistega.

Kuula oma südamehäält- kui sulle ikka korduvalt midagi meelde tuletatakse (vahel ka unenägudes) ja sisemine “kripeldus” kasvab, mida enam sa asja tegemist edasi lükkad, seda tõenäolisemalt on see seotud mõne olulise ülesandega sinu elus, mille sa lihtsalt pead ära tegema.

Ja ära unusta tähistamast, väikesi ja suuri võite.

Lõpetuseks tahan tänada kõiki neid inimesi, kes on kaasa aidanud raamatu sünnile. Erilised tänud teile: kõik lähedased, kes on mu veidrused välja kannatanud ja julgustanud. Andri Simo, kes viis mu kokku raamatu kujundanud Anne Pikkoviga. Anne, kes mind juhendas ja õpetas kogu asjaajamise juures. Herdis Elmend, kes esimesena raamatu kaanest kaaneni läbi luges ja julgustas edasi minema, viies mind kokku ka Ülli Plinkiga. Ülli, kes raamatust kirjavead välja korjas, kuid kelle nimi paradoksaalsel moel raamatusse valesti sai trükitud. Kaspar Noor ja Alo Tamm, kes jagasid enda kogemust raamatu välja andmisega. Maigi Pung, Sven Jürgenson, Kaidi Peets ja Annika Sööt, kes kõik viitsisid raamatu käsikirja lugeda ja mind edasi innustasid. Ja paljusid paljusid teisi.

Mõnusat unistamist ja nende poole sammumist!

Ain Mihkelson

 

Artikkel ilmus Edasis 25.05.2018

Ain Mihkelson kirjutas muinasjuturaamatu täiskasvanutele

Rapla ettevõtja Ain Mihkelson täidab oma pikaajalise unistuse ning annab välja ilukirjandusliku teose.

Stina Andok

 

Ümberpööratud pahupidi
Ümberpööratud pahupidi

Pikki aastaid panganduses tegev olnud Ain Mihkelson tegi mõni aasta tagasi oma elus kannapöörde, loobus senisest töökohast ning hakkas tegelema ettevõtlusega. Täna jaguneb Aini töö tinglikult järgmisteks osadeks: täiskasvanute koolitamine, juhtide arengu toetamine coachingu ja mentorlusega ning kirjutamine. Maikuu viimasel päeval esitleb ta oma esimest ilukirjanduslikku teost.

Kuidas sa kirjutamiseni jõudsid?

Ain: Ma lugesin lapsena hästi palju ja tekkis mõte, et äkki mina võiksin ka kunagi midagi kirjutada, aga see tundus niivõrd suur asi. Mulle on alati tundunud, et n-ö päris kirjanikel peab olema teatav hulk elukogemust, aga ehk on sellega ka nii, et kui sulle on ikka määratud kirjutada, siis pead hakkama kirjutama.

2012. aastal sõitsin tööreisilt tagasi kodu poole, olles päevast väsinud, kui tekkis ootamatult just siis see hetk, mil tundsin, et nüüd. Ja hakkasingi kirjutama. Ma kirjutan vahel iga päev, aga teinekord tulevad ka pikemad pausid erinevatel põhjustel sisse. Praeguseks on mul veel kahe-kolme teose jagu materjali juba koos.

Sa ise nimetad oma teoseks koondatud lugusid täiskasvanutele mõeldud muinasjuttudeks. Kuidas need lood sünnivad?

Nad tulevad. Sellist asja ei ole, et istun maha ja mõtlen, et tuleb selline lugu, sellise lõpuga ja nii edasi. Tegelikult ma püüan esmalt luua endale õige meeleseisundi. Alguses ma tegin seda muusika abil. Kui õige meeleseisund on olemas, siis hakkabki tulema, tuleb ja tuleb ning ma kirjutan üles. Ma tahaksin isegi öelda, et mina ei puutu nii väga asjasse, olen pigem vahendaja.

Kas sa lugude kirjutamisel kasutad materjalina ka oma elu sündmusi või tegelastena tuttavaid inimesi, iseennast?

 Pigem on mul tunne, et mu tegelased on arhetüübid. Otseselt ükski tegelane ei ole mina, aga nendes on kujutatud minu erinevad tahud. Kedagi ma raamatusse kirjutanud ei ole, aga kirjanduse mõte on natukene ka see, et igaüks võib leida positiivseid ja negatiivseid seoseid iseendaga, mis võivad olla peegliks ja anda võimaluse iseendasse vaatamiseks.

Kes on sinu lugeja? 

Inimesed, kes suudavad ise mõelda, ei taha, et kõik oleks ette öeldud, ning inimesed, kes ei võta elu liiga tõsiselt. Need lood võiks panna enda elu peale mõtlema, käivitada.

Üks asi on kirjutada, teine asi on avaldada. Kas sul oli kohe kirjutama asudes teada, et see avaldatakse?

 Kohe ei olnud, aga kujutlesin end ette surivoodil ja mõtlesin, et kas ma kahetseksin seda, et avaldasin või et avaldamata jätsin. Otsustasin, et tuleb ikka avaldada. Kaotada ei ole ju tegelikult midagi. Mõned mu tuttavad on raamatu käsikirja lugenud ja julgustanud. Need lood ikkagi elavad, tahan inimestele rõõmu ning võimalust mõtisklemiseks pakkuda.

Kirjastamiseks sa kirjastust ei kasuta, vaid annad teose välja, kandes ise kõik kulud. Miks nii?

 Võtsin selle tee ette ja otsustasin selle ise otsast lõpuni läbi käia.

Ütlesid, et lugesid lapsena palju. Mida ja kui palju sa praegu loed?

 Praegu loen väga palju, enamasti „aeglaselt lugemise“ raamatuid, mille materjal tuleb korralikult läbi seedida. Eesti kirjandusest meeldib näiteks Valdur Mikita. Väliskirjandusest meeldib mulle Terry Pratchett, kelle võlumaailm on lõbus, aga samas on sinna sisse peidetud palju sügavamaid tahke. Jaapani kirjanik Haruki Murakami meeldib oma teistmoodi maailmaga.

Mulle näib, et lugemine on sama oluline kui kirjutamine. Selle käigus õpid. Võimalik, et lugemine saab oluliseks just neil inimestel, kel kirjutamine mingil moel veres on.

* Raamatu esitlus toimub Rapla keskraamatukogus 31. mail kell 17.30.

Artikkel ilmus Raplamaa Sõnumites 23.05.2018

 

Heast mentorist suurepäraseks

Kuidas aidata menteel või meeskonnal:

  • jõuda kvalitatiivselt uute lahendusteni
  • leida sisemine motivatsioon
  • saavutada püsivamad muutused

Tutvustame ja proovime erinevaid praktilisi ja loomingulisi coachingu tehnikaid ning vaatame, mida millal kasutada.

Saad uued tööriistad ja kogemuse sügavamate muutuste saavutamiseks nii oma mentee kui ka meeskonnaga.

Miks me seda teeme?

Ain Mihkelson: “Olin alguses vaimustunud GROW mudelist ja selle lihtsusest ning tulemuslikkusest. Kuid mõned aastad hiljem märkasin, et osade menteede ja teemade puhul jääb GROW’st väheks. Puudu jäi justkui sügavusest, millega käsitleda mentee keerulisemaid ja sügavamaid küsimusi. Sain enda jaoks vajalikud sügavamad tööriistad just lahendusekeskse coachingu koolituse käigus. Tahangi nüüd jagada ka teistega neid tööriistu ja enda kogemust mentoritele, kes on huvitatud nii enda kui mentee sügavamast arengust.”

Kellele sobib?

Mentoritele ja coachidele, kes:

  • puutuvad kokku küsimustega, mille puhul GROW jääb liiga pinnapealseks;
  • tahavad mentori või coachina järgmisele tasemele areneda;
  • on huvitatud inimkäitumise tagamaadest ja sellest, mis meid mõjutab;

Töötuba toimub 05.04.2018 kell 10-16.00 Tallinnas Fontese ruumides Sepapaja 6.

Päeva veab Ain Mihkelson, kes on lahendusekeskset coachingut põhjalikult õppinud maailma suurimas coache õpetavas Erickson Internationalis ning kasutab seda igapäevaselt oma töös klientidega.

Maksumus:

180EUR Eesti Mentorite Koja liikmetele

280EUR mitteliikmele

Grupi suurus kuni 12 inimest.

Lisainfo ja registreerimine kuni 02.04.18: Ain.mihkelson@gmailcom

Anna endast märku, kui oled huvitatud teiste sügavamast aitamisest.

Raplamaa ettevõtjate mentorklubi avaseminar

Eile läks käima Raplamaa ettevõtjate mentorklubi. Oli palju lahedaid vestlusi, tutvumisi ja enda tutvustamisi. Vaatasime otsa sellele, mida pikemas perspektiivis tahame ja kuhu välja tahame jõuda.

Tegime nii mõttetööd kui lasime ka kätel käia, et ära kasutada kogu (aju)potentsiaal. Ja kui alguses mõnele tundus, et äkki ma ikka ei oska näiteks oma eesmärke joonistada, siis tegelikult tuli kõigil väga lahedalt välja.

Minu kui vedaja jaoks oli üks suuremaid tunnustusi see, kui üks osaleja ütles, et ta rääkis praegu asjadest, millest ta kellelegi pole rääkinud. Ja see ju ongi mentorklubi üks suuri eesmärke- vahetada mõtteid ja saada kogemusi teistelt omasugustelt ettevõtjatelt.

Tänud kõigile aktiivsetele kaasalööjatele ja Triinule, kes kogu meie klubi veab!

Mentorklubi enda kohta saad lugeda siit.

Kooliga metsa

Aasta algas lahedalt- käisime uue loodava Rapla Gümnaasiumi meeskonnaga looduses ja seejärel mõttetööd tegemas. Eesmärk oli kokku leppida, kuidas meeskonnana koos paremini toimida. Samuti omavahel paremini tuttavaks saada.

Kõrvaltvaatajana oli tõeliselt hea meel näha, millise innu ja säraga silmis nad rääkisid ja arutasid koostöö ning oma kooli tuleviku teemadel. Tundub, et tuleb tõeliselt lahe kool Raplasse  ja hingest käis läbi isegi kerge kadeduse torge, et miks mul omal ajal sellist kooli polnud. Tõsi, gümnaasiumi osa oli tegelikult ju vägagi meeldiv, kuid praegune tundub juba järgmine tase tulema.

Õppetund minu enda jaoks- inimesed ja juhid kipuvad igal pool ühtemoodi olema. Seni olen ju enamasti äriettevõtete juhtidega toimetanud ja avalikku sektorit oma eelarvamuste tõttu peljanud. Tuleb välja, et ka avalikus sektoris on väga palju asjalikke ja teotahtelisi inimesi, kes teevad oma tööd südame ja innuga.

Jõudu ja jaksu uuele kooliperele meie tuleviku kujundamisel! On ju tänased õpilased need, kes meie ja meie lastelaste tuleviku ühel hetkel kujundavad.

 

 

2017 kokkuvõte

On aeg teha väike kokkuvõte möödunust ja vaadata tulevikku. Aastale tagasi vaadates võib öelda, et oli üks äärmiselt kirju ja segane aasta. Juhtus asju, mida poleks elu sees osanud ette näha ja sain kogemusi, mida on raske sõnadega kirjeldada. Samas on tunne, et see kõik pani aluse järgmisele, veel lahedamale aastale.

Eredamad hetked ja kogemused

Püüan siia enam-vähem kronoloogilises järjestuses lisada olulisemad sündmused, taipamised ja õppetunnid.

  • Transpersonaalse coachinguni jõudmine- see muutis oluliselt nii minu enda maailmavaadet kui ka tööd, mida inimestega teen. Peale seda on näiteks keeruline kasutada sõna “klient”- me kõik oleme ju päris inimesed, mitte abstraktsed kliendid või ettevõtted  vmt.
  • Rahvusvahelise coachingu sertifikaadi saamine, mis oli kinnitus, et pikemate ja suuremate eesmärkideni jõudmiseks tuleb lihtsalt minema hakata ja mitte muretseda, kuidas ma selleni jõuan.
  • Koolijuhtidele kahepäevane enesearengu koolitus- minu jaoks täiesti uus “sihtrühm”, seni olin kokku puutunud valdavalt ärimaailma juhtidega. Saime õppida omajagu ekstreemsetes tingimustes, kuid kõik lõppes siiski hästi.
  • Tuumšamanismi teekonna algus Toomas Trapido ja Mikk Sarve käe all, nii teoorias kui praktikas. Aasta jooksul puudutasid nii mitmedki rännakud mind sügavamalt, kui oleksin osanud arvata. Eriti sügava mulje jätsid “tööd” hingede ja surmaga seotud teemadel.
  • Meeskondadega töö uuele tasemel tõus, mis tõi lisaks füüsilisele, emotsionaalsele ja intellektuaalsele vaatele ka vaimse mõõtme pildile, vahel õige ootamatul moel.
  • Eesti Mentorite Kojas juhatusse valimine- küllap tuleb seda võtta kui märki usaldusest ja sellest, et olen õigel teel olnud. Minu jaoks on Mentorite Koda omamoodi idealistide klubi, kus püüame Eesti juhtimiskultuuri paremaks muuta.
  • Visioonirännakud– ise nii läbiviijana kui ka “kliendina” osalemine. Aja maha võtmine keset vaikust ja loodust võib uskumatult tugeva mõjuga olla, tuues kenasti välja ka hirmud ja vabaks laskmist vajava. Peale seda aga tunned end hoopis uue inimesena, täis energiat ja rahu.
  • Mõnusalt pikk puhkus ja suvi perega looduses ja mägedes rännates ning igasugused töömõtted kõrvale lükates.
  • Kapist välja tulek” ja sellele tulnud positiivne tagasiside, mis mind tõsiselt üllatas. Tundub, et on teisigi, keda sarnased teemad kõnetavad ja kes otsivad materiaalsest maailmast midagi kõrgemat.
  • Draakoniunistamise “koolitus”, mis sel hetkel oli minu senise elu kõige puudutavam ja võimsam kogemus. Olen ju projektide juhtimisega omajagu kokku puutunud, kuid see oli midagi täiesti teiselt tasemelt. Lisaks kõigele muule sain ka Austraalia põlisrahvaste maailmavaadet nuusutada ja kogemuse sellest, kui oluline on usaldada nii ennast, teisi kui elu tervikuna.
  • Gaia Akadeemia programmi “Tervikliku eluviiside alused” lõpetamine. Sain sealt nii sügavama mõistmise inimhingede hädadest, gruppidega teisel tasandil töötamise kogemuse kui ka inspiratsiooni ja teadmisi sellest, kuidas ise jätkusuutlikumal moel elada.
  • Sügavam vaimsete otsingute periood pimedal sügisel. Juba suve lõpul tundsin, et seni tehtu ja õpitu ei ole enam piisav, peab olema midagi veel kõrgemat ja elusid sügavamalt muutvat. Võtsin aja maha ja keskendusin eelkõige sisemisele tööle, leidmaks vastuseid küsimustele, mis on seotud minu järgmise taseme arengu ja töötamisega.
  • Meeskondadega rännakute ja töötubade pildile tulemine uues võtmes. Päevadesse mahtusid nii looduses viibimised kui ka mõttetööd, erinevas proportsioonis ja erineval moel. Seni olin valdavalt juhtide gruppidega töötanud, vahelduseks oli päris hea võtta kaasa juht ja tema meeskond ning koos midagi lahedat ja asjalikku teha.
  • Rapla Vallakodanike Liitu kutsumine- minu jaoks vist kõige suurem üllatus üldse. Olen kogu elu olnud veendunud, et poliitikasse ma kunagi ei lähe. Avantüür lõppes sellega, et löön nüüd kaasa Rapla valla eelarve- ja arengukomisjonis, ehk siis saan teha rohkem sisulist tööd ja püünele ei pea ronima.
  • Esimese avaliku koolituse tegemine ajajuhtimise teemadel- seni olen töötanud ainult ettevõttesiseste gruppidega.
  • Awakening species 21 päevane arenguprogramm Neale Donald Walschi vedamisel, mis puudutas mind jällegi sügavamalt, kui oskasin loota. Muuhulgas sain mõõtmatult sügavama arusaamise ja tunnetuse minu jaoks seni keerulistes “mõistetes” Jumal ja armastus ning küllus ja puudus.
  • Sügavamad trummirännakud Preeriakojas– elus tuli, ühendus kõrgemate jõududega, head inimesed ja loodus ise loovad toetava keskkonna maagia välja tulemiseks.
  • Oma esimese raamatu väljaandmise käima lükkamine- olen päris mitu aastat seda edukalt edasi lükanud. Lõpuks sain aasta lõpus asjad liikuma ja järgmisel aastal peaks “Ümberpööratud pahupidi” ilmavalgust nägema.
  • Ühe riigi tippjuhtidele suunatud coachingu hanke kokkukirjutamine ja selles valituks osutumine. Kogu protsess ise oli mõnus õppimine ja ka omamoodi kokkuvõtte tegemine coachinguga seotud õpingutest ning kogemustest.
  • Lõpetuseks- 3-4. klassi lastega Rakveres Jõulumaal käimine, kus räägiti ka sellest,  kui tähtsad on muinasjutud ning kui oluline on osata ja julgeda unistada. Enamus meist ju teab “I have a dream” lugu Martin Luther King Jr’lt ja millega see lõppes. Millegi pärast aga kipume ühel hetkel unistamist unustama ja seda isegi lapsikuks pidama.

Kokkuvõttes oli vägev aasta, mis algas tempokalt ja lõppes sügavamate ja rahulikumate olemisteni jõudmisega.

Millest unistan?

Pikas vaates unistan elust maailmas, kus kõigile jagub puhast vett, toitu ja õhku, inimesed on ühenduses iseenda, teiste ja loodusega ning suudavad kooskõlas looduse ja üksteisega elada. Suurema osa jamast, mis me inimestena oleme suutnud loodusele tekitada, oleme ära koristanud, nii et meie lapselapselastel ja nende lastelastel on terve ja inimväärne maailm elamiseks.

2018. aastalt ootan

  • Sisukat tööd meeskondadega loomulikes keskkondades ja olulistel teemadel, koos sügavate vestluste, tehnikate ning laheda rõõmsa energiaga;
  • Ägedaid kliente coachingusse, kellega koos kasvada ja areneda uutele tasemetele;
  • Inimeste ja kogukondade toetamist heategevuslikus korras just sel moel, nagu neil vaja ning mul hästi välja tuleb;
  • Sügavaid rännakuid ja töötubasid erinevates vormides- olgu siis looduses, kontoris või meeltes, trummiga või ilma, individuaalselt või rühmadega;
  • “Ümberpööratud pahupidi” välja tulekut;
  • Isiklikku kasvu ja arengut järgmistel tasemetel elamiseks ja töötamiseks, keskmes ning jumaliku väega ühenduses olemist;
  • Mõnusat olemist koos lähedastega ja looduses viibimist;
  • Tasakaalu leidmist olemise ja tegemise, vaimu ja mõistuse vahel;
  • Rõõmu, armastust, vaikust ja sära, igasse päeva ja igasse hetke ning nende teistega jagamist.

Mõnusat aasta lõppu ja veel paremat uut kõigile!

Rappa õppetundide järele

Möödunud nädalal sai käia kolme erineva seltskonnaga rabas ja osadega ka pärast mõttetööd teha. Iga jumala kord sadas vihma, nii mõnigi sai rohkem või vähem märjaks ja veidi külmagi. Kuid kõigest hoolimata olid kõigil pärast näod naerul ja tuju hea.

Mis me siis õppisime nende matkade käigus?

Paljudel on lapsepõlvest sisse jäänud hirm rabade ees. Et äkki vajun sisse ja upun ära või juhtub midagi muud hullu. Tuleb karu vastu või nõelab uss. Ei juhtu tegelikult hullu midagi, kui vaatad kuhu astud ja lähed. Esimene kord on võibolla hea võtta kaasa keegi, kes on rohkem rabades käinud ja oskab juhendada. Järgmine kord saad juba ise hakkama kui julgus lubab. Just nii nagu tavaelus.

Oluline on hea ja õige varustus- kummik sooja sokiga on üle prahi, linnaking aga tagab mõnusa märja kinga täis rabavett- tasuta spaa omast käest. Kuid esimest korda asju tehes on täiesti normaalne, et sa veel ei tea, mida vaja läheb ja mida mitte.

Märjaks saamine- nagu üks osalejatest targalt mainis- ta ei saa aru, miks inimesed kardavad märjaks saada. Pärast saad ju end ära kuivatada kodus või lõkke ääres. Eks ma ise olen samasugune- pelgan märjaks saada. Ei mäletagi, millal ja miks selline kartus tekkis. Lastena jättis see meid ju täiesti ükskõikseks ja tekitas arusaamatust, miks vanemad märgadest riietest või kummikutest nii suure numbri teevad.

Väike veetakistus

Ei ole midagi paremat, kui väikesele hirmule vastu astuda. Pärast tunned, nagu oleks midagi suurt ja olulist ära teinud. Ükskõik kui väike see siis teistele tunduda võib- oluline on, et sa ise õpiks ja kasvaks läbi väiksematele hirmudele vastu hakkamise. Teiste arvamusel pole mingit tähtsust.

Looduses ja eriti rabas viibimine toob su kohale. Eriti mõtetest, on need siis töö või eraelu mõtted. Kui sa ikka hoolega pead jälgima kuhu astud, ei ole mahti igasuguseid (mure)mõtteid mõlgutada. Tavarutiin kaob justkui iseenesest kuskile mujale ja asemele tulevad rahu, rõõm ja helgus looduse ning iseendaga kontaktis olemisest.

Võta looduses aega niisama istumiseks ja looduse ning iseenda jälgimiseks. Ehk siis vanameister Fred Jüssi sõnul molutamiseks. Uuringud on näidanud, et inimesed, kes võtavad regulaarselt ja teadlikult aega molutamiseks, on efektiivsemad kui need, kes pidevalt rähklevad.

Lõkke ääres omasugustega päris vestluste pidamine olulistel teemadel on midagi, mis teeb hinge rõõmsaks. Nii et pärast tunned mõnusat tänutunnet kaaslaste ja elu enese vastu. On ju lõkkesse vahtimine ja lõkke ääres jutustamine meisse aastatuhandetega geenidesse talletatud. Patt oleks arvata, mõnisada (Eestis veel vähem) aastat tsivilisatsiooni selle välja on uhtunud.

Kõige olulisem aga- pärast on tõesti hea olla ja ka järgmistel päevadel. Nii mõnigi kirjeldas, et ta pole end tükk aega nii hästi tundnud nii sel kui  järgmisel päeval.

Teel rappa

Nii et kui mure kipub võimust võtma, võid vabalt kasutada eestlaste ütlust- mine metsa! Või siis rappa.

Olge terved!

2017 Visioonirännak- kuupäevad paigas

On aeg jällegi Visioonirännakule minna ja kogeda teistmoodi reaalsust. Seda päris reaalsust, kus inimene tunneb end tõeliselt hästi- puhates oma mõtetest, rabistamisest ja oravarattas olemisest ning olles ühenduses looduse ja toredate inimestega.

2017 Visioonirännak toimub 09.11-11.06. Alustame reedel kella kolmest ja lõpetame pühapäeval umbes samaks ajaks.

Täpsema info Visioonirännaku kohta leiad siit.

Aini muljed eelmise aasta Visioonirännakust leiad siit.

2016 Visioonirännak- osalenute muljed:

Meelike Paalberg:

“Siirad tänusõnad Sulle veelkord väga mõnusa, meeldejääva  ja laheda rännakunädalavahetuse eest ! Väga hästi olid osalejad valinud: kõik sobisid omavahel hästi kokku, ei mingeid pingeid, emotsioone ega hinnanguid.

Mõtlesin, et lasen oma mõtetel-tunnetel üle öö natuke settida ja vaatan, et kas täna hommikul on sama tunne kui eile ja siis jagan Sinuga oma tagasisidet :). Peaaegu et uskumatu lugu, aga tunne oli endiselt sama  „kerge“ ka täna hommikul. Ma ei oska seda tunnet kuidagi teistmoodi nimetada kui „kerge“. Püüdsin eile ka natuke tagasi vaadata, et mis hetkel ma esmakordselt seda kerguse tunnet tajusin / teadvustasin, kuid täpset momenti ei taastanud ja see vist polegi nii tähtis.

Minu eredaim elamus oli kindlasti higitelk ja higitelgi tseremoonia: vabastav, kirgastav, siiras, aus, ehe, mõnus. Võiks vist ka lisada, et sõltuvust tekitav ? Higitelgi teisel ringil mul toimus mingi imeline koormast vabanemise tunne, lõi selgeks ja klaariks kogu olemise.  Raske on seda sõnadega seletada, nagu rahu oleks teinud iseendaga ilma  sisevestlust pidamata. Kooslaulmisel on kindlasti  selles oma osa – väga väestav ja liitev tegevus, armas ka.

Kuigi seekord ei olnud ma kaugeltki mitte valmis üksi metsa jääma (isegi teistega koos olles said hirmud-kartused võitu),  siis pehmematel asjaoludel ma seda väljakutset endale edaspidiselt ei välista.  Juunis –juulis esimene katse metsa jääda oleks mulle kindlasti jõukohasem ülesanne.

Aga täna olen ma lihtsalt tänulik, et elu minu teele sellise nädalavahetuse nende inimestega ja nendel asjaoludel tõi. Olen tänulik, et sain kogeda neid tundeid, mida tundsin ja tunnen. Tänulik, et olen täna kogemuse ja teadlikkuse võrra rikkam. Olen lihtsalt tänulik ja rõõmus!

Päikeseliste tervitustega töölaua tagant, Meelike”

Priit Ärmpalu:

Kõik see algas aastal 2013, kui ma suurelt panganduse rattalt maha sain. Siis ei julgenud ma selliseid samme astuda. Nüüd ma olen taaskord elutee punktis, kus tekib soov otsida vastuseid sügavamatele küsimustele.

Palgatööd tehes, rutiini nautides ja mõnes mõttes ka mugavustsoonis olles ei teki sul aega ja võimalust mõelda selliste asjade peale, mida sa elult tegelikult tahad või mida sa oled siia ilma tegema tulnud. Kõik on just kui olemas ja elu hea, kuid hing ihkab enamat.

Aini on mul rõõm lähedalt tunda juba 15 aastat. Olen tema tegemisi jälginud ja neile kaasa elanud. Tema Visioonirännak on täpselt see mida vajad, kui on soov rutiinist välja tulla, ennast proovile panna ning sügavamatele küsimustele vastuseid otsida.

Minule Aini Visioonirännak väga meeldis. Seal sai end tõsiselt proovile pandud. Kadus ajataju, soov nutitelefoni vaadata, ei näpistanud nälg ega seganud öine külm. Kõige selle juures tegelesid hoopiski iseendaga.

Visioonirännak andis mulle väga hea ja mõnusa tunde ning mis kõige olulisem, õppisin end paremini tundma. Mõned küsimused said vastuse ja teatud teemad kinnituse.

Soovitus kõigile, kes järgmine kord planeerivad nädalavahetuse puhkust spaas. Võib olla oleks õigem ja kasulikum võtta ette üks Visioonirännak.

Lisaks olin pooleteist päevaga kaks kilo alla võtnud, see on ka mega :)”

Risto Sulu:

“Visioonirännak oli sügav ja imeline rännak iseendasse, oma lättesse. Kogu rännaku jooksul oli tunda tugevat kogukonna toetust. Imestasin pärast naastes, et kuidas on võimalik, et ühe ööpäeva jooksul kaob ajataju täiesti ära – aga see juhtus. Ainult loodusrütmide järgi sai aru, mis päeva osaga tegu. Tegevused, lood, ühine olemine – see kõik võimaldas olla täielikult hetkes. Kellel on huvi ja julgust, sellel soovitan kindlasti veeta rabas öö. Taotluse olemasolul ja meele vaigistamisel võib loodus vastata su küsimustele huvitaval moel. Nii sain mina läbi isikliku eneseületuse endale rännakult huvitavaid vastuseid. Pole kunagi paastunud, aga rännaku jooksul tegime ühepäevase paastu. See oli raske, kuid kohapeal valmistatud tee, väelaulud ja kogukonna toetus toetavad sind ja sa oled sellest üle. Selle võrra on järgmise päeva hommikune söök seda meeldivam ja tegelikult on su keha sulle pärast tänulik, et lubasid tal päeva puhastuda. Uskumatu, mida kõike on võimalik ühe päeva jooksul looduses meeldivate inimeste ning iseendaga olles kogeda.

Tänan sind, Markot ja Kuldarit imelise rännaku eest!”

Hirmust hoolimata

Lugu sellest, kuidas hirmust hoolimata hakkama saada.

Minu suurim hirm.

Aastaid tagasi mõtlesin, mis on minu jaoks kõige õudsem asi üldse, millega võiksin kokku puutuda? Silme ette kangastus konverentsil esinemine. Täiesti võõrastele inimestele. Ja just nimelt rääkimine, nii et see oleks ka huvitav kuulata. Mõni nädal tagasi saigi see teoks ja nüüd on hea oma kogemust jagada.

Kevad 2016. Aasta, mille võib tagantjärgi tinglikult nimetada ka hirmude ületamise aastaks. Ja nii saigi mõeldud, et äkki nüüd olen selleks väljakutseks valmis. Millal siis veel, kui mitte praegu? Läks ainult veidi aega mööda, olin just Pärnust konverentsilt coachimast tulnud, kui tuli kõne. Et sügisel toimub koolituskonverents ja äkki ma tahaksin juhtimisest rääkima tulla. Kuna emotsioon oli kõrgel, siis ütlesin kõhklematult JAH- küll sügisel vaatan, mis ma sellega teen.

Kohtumine hirmuga

Käes on sügis, kohtumine korraldajatega ja karm reaalsus koputab uksele. Viimane aeg on mõtlema hakata, millest ja kuidas ma räägin.

Alustuseks tulin tagasi oma lemmikpraktika juurde hirmust üle saamiseks. Õhtuti hakkasin vaimusilmas ette kujutama, kuidas ma seal esinen. Ja eelkõige, mis tundega ma seda teen: olen enesekindel, rahulik, rõõmsameelne, avatud, silmad säravad jne. Isegi sinnamaani välja, kuidas inimesed võiksid istuda ja kuidas ruum umbes välja näeb (siin on küll oluline väike paindlikkus säilitada). Ja nii ikka päris mitmel õhtul järjest, kuni isegi uskuma jäin. Kui tunne hakkas tulema, oli edasine juba tavapärane ettevalmistusprotsess.

Nädalajagu enne esinemist hakkas kõhus jällegi keerama kergelt- hirm andis märku. Abiks olid jällegi nii hingamisharjutused kui visualiseerimine. Ja nii ka viimasel õhtul.

Esinemispäeva hommik. Ühelt poolt kõhus kergelt kripeldab. Samas on ka mingi kindlus hinges, et kõik, mis saab teha, on tehtud, ja nüüd tuleb lihtsalt usaldada. Seda, mis tuleb.

Jõuan kohale ja õnneks teevad mitu kõnelejat enne mind erinevaid kohaloleku ja keskendumisharjutusi. See aitab ka mul ennast enam-vähem maandatuna tunda. Kui neid aga ei tehta, võta endale ise koht ja aeg, et end teadlikult mõne hea lihtsa hingamisharjutusega maha rahustada.

Ning ongi aeg “lavale” minna. Algus läheb enam-vähem kindlalt hea tundega, kuid seejärel tunnen, et närv tuleb ikkagi sisse. Üks põhjus kindlasti ka teema- teen kogu seltskonnale ühte visualiseerimisharjutust. Pole nii suure seltskonnaga enne sellist sügavamat tehnikat ju teinud.

Kahestumine?

Ja siis juhtub mõnusalt skisofreeniline olukord. Ühelt poolt räägin ja olen kohal ja keskendunud. Ja teisalt vaatlen end justkui “kõrvalt”, märgates, kuidas üks jalg tahab värisema hakata. Ja siis tahab hääl värisema hakata. Ja siis kõhus kripeldama. Ja nii kui teine mina seda märkab, surun jalad kindlamalt maha ning räägin edasi. Ehk siis viin ennast nn heatahtliku vaatleja positsiooni, kes mängu juhib ja jälgib.

Tõmban otsad kokku, vastan küsimustele ja saan kergendatult ohata. Uhh, tehtud 🙂 Nii hästi või halvasti kui seekord oskasin. Oluline on ju eelkõige kogemuse saamine ja õppimine seeläbi. Nii enda kui teiste jaoks.

Õppetunnid minu jaoks:

  • Küsi, ja sulle antakse. Just seda, milleks antud hetkel valmis oled.
  • Kui võimalust pakutakse, haara sellest kohe kinni. Pärast mõtled, kuidas sellega hakkama saad.
  • Visualiseeri juba eelnevalt ülesande edukat sooritust. Mida suurem väljakutse, seda pikemalt ette ja rohkematel õhtutel. Minu jaoks töötab hästi õhtuti enne magamaminekut aga katseta ise.
  • “Võistluspäeval” võta ka hommikul aega, et end nii vaimselt kui füüsiliselt tippvormi viia:
    • puhka korralikult välja;
    • tee hommikul keskendumis ja kujustamisharjutused, samuti on joogapraktikad väga head;
    • söö kergelt;
  • Enne esinemist või “võistlust” tee keskendumis ja hingamisharjutused end amaha rahustamiseks;
  • “Soorituse” aeg jälgi teadlikult (veidi kõrvalt, kui saad) nii ennast kui teisi;
  • Peale “võistlust” õnnitle end ja tee kokkuvõte, mis läks hästi ja mida saad järgmine kord paremini teha.

Lõpetuseks tänud:

  • Helen Kõrgesaarele, kes julges mulle seda võimalust pakkuda.
  • Pärnu Konverentside meeskonnale, kes tegi kogu ettevõtmise ka esinejatele nauditavaks.
  • Kuulajatele, kes mu viisakalt välja kannatasid ja kaasa töötasid.