2018 kokkuvõte Ainilt

Lubasin enne jõule suure suuga teha kokkuvõtte eelmisest aastast. Oli see ju väga äge aasta, täis nii rõõmsaid kui raskeid hetki, õppimisi ja jagamisi, saamisi ja andmisi.

Mis toimus minus endas, lisaks kõigele välisele?

Mõneti sobib aastat tervikuna iseloomustama mingi suurema ja vägevama jõu tunnetus ning ühenduse tajumine, mis on kaasa toonud parema intuitsiooni ja sügavama maailma taju. Rääkimata siis väikestest lahedatest imedest ja kokkusattumustest igapäeva elus.

Tagasivaade

Hirmudega tutvumine

Sügis oli minu jaoks väga keeruline aeg, kus sain tegeleda enda suurimate hirmudega. Kas ma olen ikka piisavalt hea ja väärt isa, mees ja inimene? Kuidas ma hakkama saan, kui suuremad planeeritud tegevused ja sissetulek ootamatult ära kukuvad? Kuidas ma siis reageerin ja oma rahu ning tasakaalu säilitan, mille olulisusest olen teistele nii innukalt rääkinud? Tagantjärgi oligi see vist eelmise aasta kõige raskem hetk.

Enne seda (äkki just tänu sellele?) eelnes sügavama sisemise kasvu ja puhastumise periood, kus sai terapeudi abiga minevikuhaavadega tegeletud ja puhastatud alateadvuses lahendamata mustreid. Üldse oli suvi-sügis suhteliselt sissepoole suunatud periood, kus tegelesin suuresti enda isiklike teemadega ja heategevusse ning kogukondadesse suunatud projektidega.

Rõõmsad hetked

Heledama hetkena sügisesse jäi aasta koolitaja nominatsioon Raplamaa Täiskasvanud Õppija nädala raames. Pean tunnistama, et ei suuda siiamaani enda kohta kasutada sõna koolitaja- no ei kõla õieti. Pigem tahaks öelda, et olen parimal juhul kaasa aitaja või arengu toetaja, kes aitab inimestel nende endi sügavama tarkuseni jõuda.

Suve algusesse jäi rõõmsama poole pealt minu esimese raamatu “Ümberpööratud pahupidi sünd, mis oli üks tõeliselt hinge rõõmustav hetk, tuues ühtlasi ka südamesse hingerahu. Tundsin, et isegi kui peaksin nüüd surema, olen ühe väga olulistest asjadest selles elus teinud ja saan nüüdsest elu rahulikumalt võtta. Küllap see oli siis niivõrd oluline verstapost, et hing ei saanud enne rahu, kui olin selleni jõudnud.

Unistustest edasi rääkides- coachingud muutusid veelgi sügavamaks ja tähendusrikkamaks, tuues inimestele (vahel ootamatul moel) muutusi, millest nad olid juba kaua unistanud või mõelnud. Seda on olnud tõeliselt inspireeriv pealt vaadata ja kogeda. Kõige lihtsam soovitus- räägi enda unistusest, kõva häälega, mõnele heale tuttavale, kes kuulata ja küsida oskab. Vahel sellest täiesti piisab.

Eriti tegid rõõmu suvised looduscoachingud, kus sündis tõeline maagia ja hinged said puudutatud nii loodusest kui mänguilust meie vahel. Huvitaval kombel olid kõik suvised looduscoachingud kingituseks sõpradelt või lähedastelt. Tundsin siirast heameelt, et ilmas on selliseid häid ja hoolivaid inimesi, kes märkavad, kui lähedane abi vajab.

Mentorite Kojas saime hakkama veidi pikema ja täiesti teistmoodi arenguprogrammiga juhtidele, mis oli paras väljakutse ja lõpuks kukkus välja hoopis teisel, paremal moel, kui plaanisin. Kinnitades taaskord, et meie võime ette näha, eriti teiste inimestega seonduvat, on kaunikesti piiratud.

Töötubadesse ja mõttekodadesse meeskondadega tuli juurde sügavam ja ühendust loov mõõde, nii et inimesed lahkusid rõõmsamate ja samas mõtlikumatena, justkui palju paremate inimestena. Võib-olla on sellele kaasa aidanud ka trummi ja teiste meelerännaku “tehnikate” kaasamine, mis töötavad teisel tasandil, kui puhtalt mõistusega loodu.

Meeskonnaga Preeriakojas

Kõlab veidi uhhuu jutuna, kuid trummi- ja meelerännakud on möödunud aastal saanud sügavama ja väekama mõõtme peale suvist Pete Bengry „koolitust“. See oli justkui trummikoolituse meistriklass, kus mitme päeva jooksul sai tehtud rohkem erinevaid trummi- ja meelerännakuid, kui eales oleks võimalikuks pidanud. Sealt sain ka vastuse küsimusele, mis oli mind pikalt painanud- kes ma siis ikkagi olen ja mida tegema peaks? Mitte et see vastust oleks mu elu lihtsamaks teinud, pigem vastupidi.

Novembrisse jäi aasta kõige intensiivsem, väsitavam ja samas innustavam kogemus. Sain maitsta elu õpetajana- nädalane kursus gümnaasiumi noortele  teemal “õnneliku elu loomine” võttis täiesti võhmale. Oli selles omajagu enda hirmudele vastu astumist (millegipärast olen noortega tööd peljanud, ilmselt mu enda koolihirmud) kui ka mitmete ootuste mitte täitumist. Minu jaoks kõige raskem noorte puhul oli kohese tagasiside puudus, erinevalt täiskasvanutest, kelle puhul saab üldjuhul kohe aru, kas meeldib või mitte. Nii vehklesingi justkui pimeduses, ja alles hiljem öeldi, et see või teine asi väga meeldis- nägudest aga ei lugenud kohe suurt midagi välja. Praegu tahaks öelda, et töö koolinoortega on koolitaja või õpetaja meistriklass- kui nendega saad hakkama, siis on täiskasvanutega töö lapsemäng. Küll aga oli kursuse lõpetamisel rõõm suur, kuuldes ja vaadates, kuidas nad mõtlevad ja kuhu välja jõudsid.

No ja enne jõulu suutsin korralikult üle tõmmata enda raamatu kingiprojektiga. Ise ka pärast imestasin, miks ma seda nii tõsiselt võtsin ja nii palju energiat sisse panin. Alles jõulude aegu sain aru, kui keskmest väljas olin vahepeal. Ometigi on hea meel, et sai ära tehtud- tänu sellele jõudis väga paljude inimesteni kingitus, mida nad poleks oodatagi osanud. Järgmine kord pean lihtsalt meeles pidama, et seda pisut nutikamalt ja tasakaalukamalt teha.

Raamatutega seoses meenub ka tutvumine kahe elava kirjandusklassiku- Valdur Mikita ja Doris Karevaga. Nendes kohtumistes oli rahu, rõõmu ja sügavust, vestlusi olulistel ja päris teemadel ning ühtlasi ka innustust edasiseks. Nii nagu õpipoiss saab inspiratsiooni Meistri käe all ja juures töötamisest, on ka nemad mind innustanud edasi kasvama, kirjutama ja mõtlema.

Päris uue leiuna aga jõudsin Eesti kirjaniku ja kunstniku Mathurani, keda lihtsalt peab kuulma. Tema loovkirjutamise õpitoad olid täiesti teisel tasemel, pannes mõtlema, et ma tahan ka ühel hetkel niivõrd ägedaid asju teha nagu tema teeb.

Sügisel sain teha täiesti teisel kujul ja moel VisioonirännakuLihtsalt tunne tuli ühel hetkel nii tugev, et tavapäraselt enam ei saanud. Tagantjärgi on hea meel, et ka see sai ära proovitud. Tundub, et seekord oli just sellist vaja, nii mulle endale kui osalejatele. Ühtlasi õppisin veelkord usaldama enda sisetunde tähtsust, isegi kui see võib viia ebamugavatesse olukordadesse.

Võib-olla sellest innustust saanuna sai kirjutatud Edasisse üks pikem lugu enda vaimsetest otsirännakutest viimastel aasatel. Oli see omajagu raske ettevõtmine minu jaoks- kas julgen sedalaadi teemalt teki kergitada. On ju tegu sügavalt isikliku jagamisega, kuid samas lootsin, et ehk on lugejatel sellest abi ja suudavad mõne minu ämbri tegemist vältida. Kuigi mul on tunne, et igaüks peab oma ämbrid ikka ise läbi kolistama.

Viimase asjana meenub sügisest väike võit magusasõltuvuse üle, mis jõulude aegu sai küll pisut kannatada. Olen eluaeg olnud suur maiasmokk ja kord koogiga algust teinud, ei suutnud kuidagi lõpetada. Nii saigi ühel hommikul, põdedes magusapohmakat eelmise õhtu koogisöömingust, otsustatud, et aitab küll, kas ma siis tõesti ei saa loobuda magusast. Kes siis ikkagi minu elu juhib, suhkur või ma ise? Ei olnud see muutus kerge ja elu ise veeretas ette igasuguseid ahvatlusi. Kõige raskem hetk oli pulma-aastapäeva tähistamisel mõni õhtu hiljem, kui vaatasin pikalt tõtt ülimalt ahvatleva šokolaaditordi tükiga- minu lemmikuga . Naine ka kõrvalt utsitas, et võta ikka, mis see teeb siis. Seekord jäin siiski mina võitjaks, ja see ilus puhas periood kestis kenasti jõuludeni. No ja jõuludest ma parem ei räägi, kuid õnneks on suuremate söömingute aeg möödas ja saab uuesti tavarutiinide juurde naasta.

Oluliseim küsimus?

Aastat kokku võtma sobib suvel minuni jõudnud küsimus- mis on sinu jaoks edu? Võrdlesin kuni selle küsimuseni end vastu ühiskonnas laialt levinud edumudelit. Järgi mõeldes sain aga aru, et olin ajale jalgu jäänud pilti kasutanud enda hindamiseks. Saanud selgeks edu kriteeriumid enda jaoks (rahu, vaikus, tasakaal, ise kasvamine ja teiste toetamine ning parema maailma loomine, ühenduses olemine jmt), mõistsin sel hetkel, et ma juba olengi edukas ja õigel teel.

Nii saan kokkuvõtvalt öelda, et möödunud aasta oli üks pagana äge ja edukas kasvu ning unistuste täitumise aasta.

Soovin ka sulle, et elaksid ja oleksid vastavalt sellele, mis on sinu jaoks oluline ja tõeliselt tähtis!

Mida ootan uuelt aastalt?

Eelkõige keskmest lähtuvat rõõmsat ja rahulikku olemist ning tulemuslikku tegutsemist. Elu edasi viivate ettevõtmiste toetamist, ise kasvamist ja teiste arengu toetamist. Tasakaalu maise ja vaimse, rahulikult olemise ja aktiivselt tegusemise vahel.

Maisel tasandil

  • Toon ellu uuel tasandil juhtide arengupogrammid, mis aitaksid  juhtidel inimese ja juhina kasvada ning tooksid kasu ka nende meeskondadele ja ettevõtetele.
  • Viin läbi lahedaid töötubasid ja mõttekodasid meeskondade ja gruppidega, kus saab nii looduses käia kui ka arutleda hetkel olulistel teemadel ja leida lahendused ees seisvatele väljakutsetele.
  • Viin oma coachingu ja mentorluse jägmisele tasandile, nii et inimesed, kes leiavad tee minuni, saaksid vastused enda küsimustele, jõuaksid enda päris olemuseni ning saaksid enda tõelise potentsiaali realiseerida.
  • Teen mõnusaid müstilise energiga loomisõhtuid, kus saab arutleda olulistel teemadel, kõlavad erinevad helid, mõtted puhastuvad ning rahu ja rõõm saabuvad hinge.
  • Aitan “Ümberpööratud pahupidi” lugejateni  jõuda ja kirjutan uue raamatu valmis.

Vaimsel tasandil

Ootan eelkõige olemise ja elamise kvaliteedi stabiilsust- et kõikides päevades oleks nii rahu kui rõõmu, sügavust ja ühendust, valgust ja helgust.

Millegipärast meenus siinkohal Mathura ütlus „Kõik algab vaikusest, mis on iseenesest täiuslik ja täielik. Alustad vaikusest ja otsid valgust, mis inimest toidab.“

Ning siis teed seda, mis tuleb sul loomulikult hästi välja, kui oled ühenduses- see ongi sinu ülesanne siin elus.

Just seda kvaliteetset ühendust- iseenda päris olemuse, teiste inimeste, looduse ning kõige looduga- ja loomulikkusest hästi tulevat elu edasi viivat tegutsemist tahangi rohkem siia ellu.

Mõnusaid olemisi ja tegemisi, rahu, rõõmu ja armastust kõikidesse päevadesse!

Ain Mihkelson

Kingikott kuhjaga täis!

„Aga mul ei ole ju midagi vastu kinkida,“  vastas üllatunud piletimüüja rongis. Lahe oli jälgida tema reaktsiooni, ja endal jäi pärast väga hea muhelev tunne sisse. Pannes mind ühtlasi mõtlema, kui vähe on vahel vaja, et teistele (ja seeläbi ka endale) rõõmu teha.

Kamba peale tegime 147 üllatuskingitust!

Kui detsembri alguses see idee tekkis ja sai minema hakatud, tundus see ikkagi üsna ebareaalne. Kuidas ja kust ma kõik need abivalmis inimesed leian, et jõuda 100 üllatuskingini? Kuid juba esimene vastukaja oli julgustav. Hoogu andsid omakorda juurde paar meest, kes võtsid terve portsu raamatuid sõpradele ja kolleegidele kinkimiseks.

Ühel hetkel tundus hoog raugevat, et jõulude lähenedes jällegi hoogu juurde saada. Kuni 19.12 tundus, et nüüd on kõik- enam ei tule kuskilt juurde. Ja soovitud sajast on ikkagi paarkümmend puudu.

Jõuludele kohaselt hakkasid aga väikesed imed juhtuma. Viimastel päevadel enne jõule aitasid head inimesed jõuda tugikeskusteni Haapsalus, Pärnus ja Tartus, tagades hoobilt 100 üllatuskingini jõudmise. Ja nagu kirsiks tordi peal jõudsin ühe suurema heategevusorganisatsioonini (hetkel ei saa nime veel öelda), kellel on inimesed üle Eesti. Nii saigi terve Eesti kaetud ja kirja tervelt 147 üllatuskingitust! Lisaks siis veel 80 raamatut, mis osteti lähedastele ning tuttavatele kingitusteks. Pole paha, tahaks öelda.

Haapsalu sotsiaalmajas

Jõuluvana kimbutamas

Ühel jõuluõhtul sai kingikotti libistatud ka kink jõuluvanale. Muidu peab ju tema teistele kinke jagama, endale jäävad aga ainult tühjad pihud. See tekitas jõuluvanas omajagu segadust ja hämmeldust ning esiti püüdis ta luuletuse lugemisest kõrvale viilida, süüdistades kõiges päkapikke. Lõpuks tõmbas ta aga käima sellise ägeda jõululaulu ühislaulmise, et sellest kujunes omamoodi õhtunael kõigile.

Toetajad

Sisuliselt toetas iga raamatuostja iga ostetud raamatuga pea kahe raamatu jõudmist abivajajatele või neile, kes ei osanud seda oodatagi. Päris äge- aitäh teile!

Ajaloo annaalidesse võib panna kirja kuupäevad:
08.12 seisuga 26 üllatuskingitust
12.12 seisuga 35 üllatuskingitust
15.12 seisuga 57 üllatuskingitust
19.12 seisuga 79 üllatuskingitust
24.12 seisuga 146 üllatuskingitust

Siin on välja toodud head inimesed, kes olid nõus oma nime avaldama, lisaks anonüümsetele toetajatele. Olge te kõik tänatud!

Aino-Silva Tali
Allen Tammiksaar
Annika Johanson
Eike Tõnismäe
Erko Veltson
Denis Gorski
Herdis Elmend
Jaan Saar
Kaija Kukk
Karin Roosileht
Kristi Läänemets
Marek Pärli
Merili Simmer
Piret ja Toomas Koobas / Höhle OÜ 
Rasmus Parve
Reelika Kuusemäe
Signe Tõnismae
Siiri Villberg
Tarmo Mere
Terje Laur
Tõnu Ots
Tõnu Vaus
Urme Puntso

Tänud teile kõigile, mõnusat aasta vahetust ning kõike paremat uuel aastal!

Ain Mihkelson

Teeme koos 100 kingitust

Soovin jõuludeks teha vähemalt 100’le inimesele üle Eesti ühe kingituse, et tuua nende eludesse juurde rõõmu ja valgust.

Kui oled huvitatud kaasa löömast, saad seda teha kahel moel:

1. moodus– annan sulle tasuta raamatu „Ümberpööratud pahupidi“, mille palun kinkida kellelegi, kes ei oska seda oodatagi. Olgu selleks siis sõber, kolleeg, Õpetaja või täiesti võõras inimene.

Selle unistuse elluviimise toetuseks palun sul soetada 2 sama raamatut hinnaga 15EUR/tk, mille saad jõuludeks oma lähedastele või sõpradele kinkida. Kui soovid, kirjutan sisse ka nimelised pühendused, et kink oleks veelgi erilisem.

Anna palun hiljemalt 19. detsembriks märku, kui see mõte sind kõnetab, aadressil ain.mihkelson@kasvulabor.ee:
1) kellele pühendusi soovid;
2) kuhu oleks kõige parem raamatud toimetada.


2. moodus– kui sa oled seotud mõne head tegeva organisatsiooni või liikumisega ja tead inimesi, kellele võiks raamatust kingitusena rõõmu olla, anna mulle teada maili teel. Võibolla on need hoopiski selle liikumise inimesed, keda soovid tänada nende töö ja panuse eest.

Raamatud on puhtalt kingiks minu poolt- lepime lihtsalt eraldi kokku, kuidas ja kuhu raamatud toimetada.


Miks ma seda teen?

Tahan jagada raamatu loomise ja lugemisega kaasnevat rõõmu. Pakkuda teistmoodi lugemiselamust ja tuua argirutiinist välja. Lasta korraks mõistus lühisesse ja tuua muhelus näole. Tekitada teistmoodi mõtteid ja panna mõtisklema.
Minu arust jagatud rõõm on nagu rõõmus viirus, mis levib inimeselt inimesele. Nii et tehkem nendest rõõmsad jõulud meile kõigile!

Päris äge oleks, kui suudame koos sajale inimesele rõõmsa üllatuse teha.

08.12 seisuga on 26 üllatuskingitust kirjas.

12.12 seisuga on 35 üllatuskingitust kirjas.

15.12 seisuga 57 üllatuskingitust kirjas.

19.12 seisuga 79 üllatuskingitust kirjas.

24.12 seisuga 146 üllatuskingitust kirjas.

Aitäh teile, nii anonüümsed toetajad kui ka alltoodud inimesed!

Aino-Silva Tali
Allen Tammiksaar
Annika Johanson
Eike Tõnismäe
Erko Veltson
Denis Gorski
Herdis Elmend
Jaan Saar
Kaija Tõnismäe
Karin Roosileht
Kristi Läänemets
Marek Parli
Merili Simmer
Piret ja Toomas Koobas / Höhle OÜ 
Rasmus Parve
Reelika Kuusemäe
Signe Tõnismae
Siiri Villberg
Tarmo Mere
Terje Veide
Tõnu Ots
Tõnu Vaus
Urme Puntso

Ilusat jõuluaega kõigile!

Ain Mihkelson

Müstilised pahupidi lood

Teeme ühe mõnusa energiaga unistamise ja lugude jagamise õhtu, et saaks meele maha rahustada ja jõuludele hea tundega vastu minna.

Räägime sellest, mis on oluline ja kuidas ning kus sünnivad müstilised lood. Kuidas sünnib üks raamat või suur unistus? Kuidas luua endale head loomisenergiat? Kuidas üldse lugeda niivõrd hullumeelset raamatut nagu „Ümberpööratud pahupidi“?

Kõigest sellest ja muustki räägime ühel mõnusal jõuluhõngulisel raamatuõhtul “Müstilised pahupidi lood”, 18.12.18 kell 16.30-18.15 Pesas (aadressil Pärnu mnt 102 Tallinn).

Soovijad saavad õhtu lõpetada väikese trummirännakuga, et võtta pinged maha ja minna jõuludele vastu mõnusa tundega.

Palun anna end tulekust mulle märku hiljemalt 15.12.18, et oskaksin väikse ampsu ja joogi varuda, aadressil ain.mihkelson@kasvulabor.ee.

Kuna ruumis suurus on piiratud, siis kehtib reegel kes ees, see sees.

Omalt poolt võid kaasa võtta snäkid enda meele järgi ja raamatu, mida tahaksid teistele lugemiseks või jõulukingiks soovitada.

Kohapeal saad soetada ka autori pühendusega raamatud endale või lähedastele jõulukingiks.

Orienteeruv ajakava:
16.30-16.45 Kogunemine, väike tervitusjook ja amps
16.45-17.45 Lugude ring
17.45-18.15 Trummiring

Päikest ja rõõmsat jõulukuu algust!
Ain

Visioonirännaku muljed 2018

„Enne päikesetõusu on kõige külmem“- just nii oli ka sel Visioonirännakul, kui kõigele lisaks saime veel korraliku vihma kaela. Justkui kinnituseks sellele, et enne kui päike välja tuleb, pead üle elama kahtlused, kõhklused ja vastu panema külmale ning märjale, olgu see siis sõna otseses mõttes või metafoorina sinu elule.

Visioonirännak- eellugu

Sel korral oli Visioonirännak kindlasti kõige raskem senistest, isegi kui väliselt oli see kõige lihtsam. Eellugu ulatus juba mitme kuu taha. Arutasime Markoga Preeriakojast mitu korda, kuidas sel aastal teeme ja saime isegi plaani enam-vähem paika. Käisime ka uut kohta vaatamas tema valduste lähedal, mis tundus sobima.

Kuid siis, ühel hommikul, sügava mõtluse ajal, sain omamoodi „sisekaemuse“- sel korral tuleb teha täiesti teistmoodi. Eemaldades kõik üleliigse, nii et jääks alles vaid Visioonirännaku essents ja sügavam olemus- Sina, Loodus, Meelevald ja Ühendus, ei midagi muud.

See mõte oli omajagu hirmutav. Tähendas see ju igasuguse tugistruktuuri ja abiliste maha jätmist. Olid meil varasemalt toeks olnud nii Marko ja Kuldar, tipi ja higitelk, muust varustusest rääkimata. Seekord olime aga ainult meie ise, väikse pundiga, looduse ja oma mõtete meelevallas. Põdesin ikka omajagu, et mis saab ja kuidas inimesed, sh ka ma ise, vastu peavad. Ilmast ju ei teadnud ette ennustada.

Nii läkski, et eelmisel õhtul oli närv omajagu sees ja öösel magamisest ei tulnud välja midagi. Võib-olla mängis oma osa ka eelmisel päeval tehtud võimas higitelgi rituaal ühe teise programmi lõpetamiseks. Igal juhul oli õhtul pea mõtteid peas ja uinumise asemel vähkresin niisama voodi, kuni hommikul sai väsinult üles tõustud. Hiljem kuulsin, et teistel oli suht sama jama olnud.

Algus

Stardipunkti jõudsin kenasti koos korraliku vihmaga. Otsustasin siis, et natuke teeme sohki ja lasime autos istudes suurema vihma mööda. Vihma lõppedes autost väljudes aga tundsin, kuidas pilt hakkas silme ees ujuma ja tundsin peapööritust. See pani korralikult muretsema, kuidas eeloleva üle elan.

Õnneks oli ilm üsna ok ja liikuma saades läks ka enesetunne paremaks. Nii me siis matkasime, kuni jõudsime rappa. Veidi marssisime mööda laudteed, kuni pöörasime rajalt kõrvale, et päris rappa laugaste vahele minna. Võiks öelda, et tegelikult oli see alles päris Visioonirännaku algus. Liikusime rahulikus tempos, pikas vahes, vahepeal üksteist silmist kaotades. Kuni lõpuks jõudsime Loosalu järve äärde, mis on Eestis suurim rabajärv. See oli esimene koht, kus sai aja maha võtta ja lasta mõtetel vabalt rändama minna.

Visioonirännakul rabas

Mõne aja pärast liikus meiega ka Risto, kes on kogenud „veteran“ Visioonirännakutel. Ju seal siis midagi on, et ta ikka tagasi tuleb, iga kord erineval moel.

Sel päeval lõõtsus korralik marutuul, nii et saime järve kaldal proovida tuulel „kehasurfamist“. Lased end lihtsalt vastu tuult kaldu ja tunnetad, kuidas tuul ise sind püsti ja järve kukkumast hoiab. Vägev kogemus, kui seda teadlikult teha. Naudin seda pea iga kord seal järve ääres, kui tuul vähegi lubab.

Nii me siis kulgesime, rabas ja metsavahel, jõudes lõpuks lõkkekohta, kus esialgu oli plaanis vaid peatus teha. Kuna ilm oli aga maru tuuline ja esialgu plaanitud öine peatuspaik lagedal mäe otsas, otsustasime hoopiski sinna pidama jääda. Meie „varustus“ aga- pott ja vesi tee keetmiseks, olid alguspunktis, mille lähedal pidime öö veetma. Nii siis leppisimegi kokku, et mina jään ööseks lõkkematerjali koguma ja Risto ning Ivar lähevad tagasi poti järele.

Läksime siis tagasi järve äärde, et päike korralikult puhkama saata. See oli ka koht, kus minu jaoks tulid esimesed märgid Visioonirännakult- pilved võtsid loojuva päikese valguses selgeid ja tähenduslikke märke sel hetkel.

Seejärel siirdusid Risto ja Ivar varustuse järele. Esialgu tundus, et see polegi nii pikk ots, kuid mehed jäid päris kauaks. Hiljem vaatasime, et nad said korralikud lisakilomeetrid õhtusse, laekudes mitu tundi hiljem tagasi alles siis, kui väljas ammu pime. Mul tekkis vahepeal juba isegi hirm, et ega nad ära ei eksi uuel maastikul.

Nii ma vedasingi hagu kokku- öö tundus pikk tulema ja lõke sellises külmas kulus marjaks ära. Oli ju alles eelmisel päeval paarkümmend kraadi sooja olnud, kuid selleks päevaks kukkus temperatuur alla 10C, mis sel hetkel tundus maru külm olema. Keha polnud veel uue temperatuuriga harjuda jõudnud ja magamata öö andis ka tunda. Proovi ise öö läbi külmkapis istuda.

Ühel hetkel oli maru hea kuulda teiste hääli, kui nad potiga laekusid. Pada kiirelt tulele ja vee keema minnes tee potti- kasutasime kohalikku materjali. Sookail, kuusevõrsed ja midagi veel, mida enam isegi ei mäleta. Keedus sai igal juhul vägev ja andis mõnusast sooja.

Seejärel oligi juba aeg öiseks tegevusetuks. Vahtisime pea kohal siravaid tähti, lasime lõkkel end soojendada ja öövaikusel paitada. Sekka sai jutustatud, jorisetud ja trummilgi häält teha lastud.

Alguses tundus see üsna romantiline, ja oligi. Kuni ühel hetkel hakkas väsimus ligi hiilima ja läks järjest külmemaks. Vahepeal tibas ka kergelt vihma. Hommikupoole ööd, kui oli kõige pimedam, tabasin end juba mõttelt, et mille pagana päralt me siin külmas märjas metsas kükitame. Ja et mis mõte kõigel sellel on. Lasin sel olla, tuginedes vaid eelnevatele kogemustele, et ühel hetkel on väga hea meel, kui see kord läbi on.

Nii me seal tiksusime, vahtisime tulle ja molutasime, kuni taevas hakkas ahetama- saime aru, et nüüd on aeg liikuda järve äärde päikesetõusu imetlema. Kolad kiirelt kokku ja minema, vastu lõõtsuvat tuult. Taevas aga kattus tumedate pilvedega ja oli selge, et ilusat romantilist päikeseloojangut me sel korral ei näe ja ilmselt tuleb korralik vihm hoopiski. Mõtlesin veel korraks, et väike vihm kuluks ära küll, muidu poleks ju hiljem midagi meenutada.

Enne päikesetõusu

Nii läkski, peagi hakkas korralikult sadama, ikka kohe korralikult, nii et mõned meist olid üsna pea läbimärjad ja tilkusid veest. Matkasime siis läbi raba ja metsade tagasi alguspunkti poole, tehes väikese vahepeatuse vaid Paluküla mäe otsas, et üks fotojäädvustus teha. Samm läks kõigil maru kiireks- kaua sa ikka märjana metsas viitsid olla.

Visioonirännaku lõpu eel

 Justkui tänutäheks aga, päris alguspunkti tagasi jõudes, jäi sadu järgi ja päike tuli välja. Nii et saime päikese käes auravates riietes teha mõnusa sooja hommikueine endale Paluküla jalamil. Peab tunnistama, et need hommikusöögid peale Visioonirännaku paastu on juba iseenesest kogu seda vaeva ja viletsust väärt. Olles mitu söögikorda vahele jätnud, ööpäeva looduses ja värskes õhus liikunud, maitseb vist ükskõik milline toit taevalikult. Ja kui see on veel pärit puhtast loodusest ning hoole ja armastusega tehtud, siis ei oskagi midagi muud tahta, kui olla ainult tänulik elule, mis sind on sellisesse kaunisse kohta koos lahedate inimestega toonud.

Järellugu

Tundub, et ühtteist ikkagi Visioonirännakul toimus, isegi kui välist butafooriat oli vähem.

Risto näiteks kirjutas hiljem nii:

„Olen ääretult tänulik, et mind sinna rännakule kutsusid. See, miks see oli vajalik, sai mulle selgeks alles pärast kosutavat und päeval.

Kuigi rännak oli toimumise ajal väljakutsuv ja nii mitmelgi korral andsid põhivajadused endast rahulolematuse teel märku, olen rõõmus, et sellisele rännakule tulemise valisin. Eelkõige tärkas kasu pärast rännakut ennast. Suurenenud selguse seisundis suutsin teha raskeid otsuseid ning kohe pärast rännakut asusin kõhklemata tegutsema. Saavutasin parema kontakti iseendaga ning tänu sellele olen täiesti kindel, et toimisin parimal viisil kohas, kus varem oleks hirm ning kõhklus võimust võtnud. Tänan rännaku läbiviijat Aini sellise vägeva kogemuse eest!”

Ka mul endal oli pärast maru mõnus olla, isegi kui füüsiline väsimus andis endast korralikult märku. Hing oli rahul ja lõi nurru nagu kõhu täis saanud kass soojal ahjul. Ja peale väikest uinakut päeval oli energiat kuhjaga, et järgmistel päevadel uue hooga edasi toimetada.

Tänud kõigile ja kõigele, mis kaasa aitas, ja kohtumisteni järgmistel rännakutel!

Ain

Meeli teritavate lugude kompott

“Ümberpööratud pahupidi” arvustus

Stina Andok

 

Autor on ise öelnud raamatu tagakaanel, esitlusel ja ka intervjuus, mis ma temaga enne teose ilmumist tegin, et tema esikteose puhul on tegemist muinasjuturaamatuga täiskasvanutele, mida ei tohiks liiga tõsiselt võtta. Kuivõrd muinasjutud jagavad meile teadaolevalt siiski enamasti mingisugust õpetust, on vaikimisi eeldus, et ka sellest omalaadsest muinasjutukogumikust on võimalik leida mõtteteri lugejatele.

Ain on oma teose kohta öelnud ka, et seda võiks lugeda puhkusel olles ja ehk inimesed, kes muidu väga ilukirjandust kätte ei tihka võtta. Viidates sellega, et tegemist on kerge ajaviitelugemisega. Kui ma mõtlen kergele ajaviitelugemisele, meenub mulle näiteks, kuidas mu vanaema armastas lugeda igasugu armastusromaane või kuulsuste elulugusid või kuidas mu isa ahmib kriminulle lugeda ja on juba nii haakes, et loeb ühtviisi meeleldi nii tõlkeid kui ka venekeelset kirjandust.

„Ümberpööratud pahupidi“ lugedes mulle ei tundunud see ajaviitekirjandus selles tähenduses, et tegemist oleks ääretult lihtsa ja voogava lugemisega. Tegelikult üsna vastupidi. Korraks haakus minuga mälestus Lev Tolstoi „Sõja ja rahu“ lugemisest, mille jooksul tahtsin paberile tegelaskujude nimedest märkmeid teha, et suuta kogu tegevust jälgida. „Sõja ja rahu“ puhul on sadade värvikate tegelaskujude kirjeldused see, mis mõistust teritama sundis, aga „Ümberpööratud pahupidi“ puhul on tegelasteks konnad, merineitsid ja muud raskesti samastatavad tegelased, kellele on antud ka küllaltki suvalised nimed nagu Vasja või Kaalikas.

Mängulised tegelaskujud meenutavad automaatselt Andrus Kivirähki ja pisut meenutavad temalaadset kirjastiili ka lood ise. Üsna lühikesed, paari-kolme lehekülje pikkused jutud on kõik eraldi, annavad edasi mingit sündmust, kuid on omavahel siiski läbi põimunud. Kivirähilikuks muudavad lood võib-olla nende absurdne sisu ja kulmu kortsutama panevad lõpud. Või ma ütleks pigem nii-öelda lõpud. Lugu läheb ju kogu aeg siiski edasi. Peaaegu iga kord, kui ma loen oma tütrele Kivirähki „Kaka ja kevadest“ mõnd lugu, vangutan tahtmatult pead. On lihtsalt sellised jaburad lood.

Umbes nii on Mihkelsoni esikteosega. Kahtlemata on tegemist kõrge fantaasialennuga autoriga. Ei saa ette heita vähest kujutlusvõimet ega ka meelte teravust, sest tema ju suutis nendest lugudest moodustada mingisuguse tajutava terviku. Lugedes ma küll juurdlesin, kas oleks võimalik sarnast lugu jutustada vähem keerulisel moel, et lugemine ei meenutaks nii palju pusletükkide otsimist ja kokku sobitamist, aga raske on seda teksti isegi muul moel ühe tükina ette kujutada.

Ühesõnaga, see raamat siiski nõuab ka puhkusel olevalt inimeselt pisut enam kaasa mõtlemist kui keskmine ajaviitelugemine. Eks ta ole oma vormilt postmodernistlik romaan mõiste selles tähenduses, et on justkui kildudeks lagunenud ja lugeja astub siin aktiivsesse rolli nende kildude sobitamisel ja ühendamisel. Ka sisult on ta tegelikult postmodernistlik selles mõttes, et läbi muinasjutuliste ja mänguliste süžeede tegeleb ta siiski päevakorraliste teemadega ja lahkab ümbernurga praeguse aja inimeste muresid.

Žanri poolest samastub teos minu jaoks maagilise realismiga kõige enam, kuna tavapäratutele objektidele ja ka elulistele olenditele on antud inimeste rollid. Kõikvõimalikule on elu sisse puhutud. Jüri Ehlvest ja Mehis Heinsaar kirjutavad sama žanri raamistikus novelle, mis on vahel selgemini oma piirides, vahel vähem selgemini, aga Mihkelsoni jutustused novelli mõõtu võtta hästi ei taha, kuigi ma leian, et võiksid. Kuigi fantaasialend on hea ja mina end ise ei suudaks sundida sääraste mõttekäikude juurde nagu Mihkelson on seda küllaltki sundimatult suutnud, soovitaksin eelkõige lugejanaudingut silmas pidades keskenduda üksikutele tegelastele või sündmustele, selle asemel, et lugejat tohutute hulkadega üle koormata. Kõik loetav on küll huvitav, aga raskesti hoomatav, üldpilt jääb segane. Aga võib-olla see on ka taotluslik, ikkagi ümberpööratud pahupidi.

Tekst ise on hästi kirjutatud ja mõnusasti loetav, suuremas osas meeldib autori küllaltki intelligentne kõnepruuk ja sõnavalik, kuid võib-olla seda enam torkasid silma mõned mitte nii kirjakeelsed väljendid nagu „bling bling“ või dialoogis kasutatud sõna „jep“. Kuigi tänapäeva kirjanduses, seda enam postmodernistlikus kirjanduses, on argikeel üsna tavaline nähtus, ei sobitunud seekord need üksikud killukesed kogu üldisesse kompotti niivõrd orgaaniliselt. Ka roppused võivad olla sellised, mis ei pruugi üldse häirida, kuid selle teose puhul siiski oleksin asendanud sõna „sitt“ mõne teise terminiga. Kuivõrd tegemist on ka muinasjuttudega, oleks ehk mõningad illustratsioonid lugeja fantaasiaid veelgi enam põlema löönud, aga need on ka minu ainsad kriitikamärked.

Kokkuvõttes on autoril öelda ja oskust seda teha küll. Kahtlemata tuleks ära kasutada selline otsene ligipääs fantaasiaallikale ja jagada seda maailmaga. Julgustan autorit lugusid pikemalt lahti harutama, peitma tõeterasid veelgi sügavamale sümbolitesse ja lubama lugejal edaspidigi uutesse universumitesse pugeda.

 

Artikkel ilmus Raplamaa Sõnumite kultuurilisas Kukitemuki 18.07.2018

Ümberpööratud pahupidi

Ümberpööratud pahupidi

Ain Mihkelsoni esikteos viib lugejad mõtte ja meelerännakutele. Vahel keerab ajud krussi, esitab väljakutseid ja paneb mõtlema, mis värk see nüüd siis on.

See on justkui heatahtlik Karlsson Katuselt, kes tirriteerib meie ratsionaalset meelt, lustakas naeratus näol.

Raamatu tagamaadest leiad lisa:

Ümberpööratud pahupidi
Ümberpööratud pahupidi

Raamatu arvustus Raplamaa Sõnumite kultuurilisas Kukitemuki 18.07.2018

Lühem artikkel raamatu sünniloost Raplamaa Sõnumites 23.05.2018

Veidi pikem artikkel sünniloost Edasis 25.05.2018

Raadiointervjuu Tre Raadios 30.05.2018

Raamat ise on müügil nii Rahva Raamatus kui ka Apollos.

Raplas leiad raamatu Rapla Raamatust ja Väärt Raplamaa toodete kauplusest

Autor ise on on arvanud:

„Ümberpööratud pahupidi“ on justkui muinasjutukogumik täiskasvanutele, kes ei võta elu ülearu tõsiselt. Nii ei saa ka seda raamatut tõsiselt võtta, kuid samas võib raamat lugejat tõsiselt võtta. Kohati tundub tekst hullumeelne ja võib su aju krussi ajada, kuni sõnum kohale jõuab. Iga lugu on osake suuremast pildist, mis hakkab selginema järgmiste raamatute käigus. See raamat on eelkõige oma peaga mõelda armastavale inimesele, kes tahab midagi tavapärasest erinevat. Kogeda, lugeda ja ise juurde mõelda. Soovitav on seda lugeda õhtuti ja jupikaupa ning jälgida, mis sinu mõtetes, elus ja unenägudes edasi juhtuma hakkab.

Teised lugejad on arvanud:

„Mõned kohad on naljakad, teised ulmelised, kolmandad panevad itsitama või siis sügavalt järele mõtlema. Tempokas ja vürtsikas. Kosmiliselt põnev ja rikas!“

Kaidi Peets

 

“Kõik need lood meenutavad mulle teatud mõttes abstraktset kunsti, kus teos ise tuleb sulle vastu vaid poolele teele ja suure sammu peab iga lugeja astuma ise. Ja vot selle sammu pikkusest ja sügavusest sõltub, kas üldse ja kui, siis millise loo see raamat sulle päriselt jutustab. Natuke nagu Alice Imedemaal :)”

Sven Jürgenson

 

“Kas teil on ka vahel tunne, et maailm keerabki ennast praegu ümber ja pahempidi? Eilsete teadmistega pole homme justkui midagi peale hakata, tavapärasest on saamas ime ja ahhetamapanevast iseenesestmõistetav. Õnneks mõni füüsikaseadus veel kehtib – näiteks see, et tiirleva karusselli pealt maha lendamast päästab võimalikult keskmes püsimine. Ja teate mis – see ongi vast parim arstirohi kindlalt jalgel ja südamega ühenduses püsimiseks. Vahet pole, mis pidi see maailm siis parasjagu on.”

Herdis Elmend

 

Ühe suure unistuse sünnilugu- Ümberpööratud pahupidi

Kujuta end ühe pika ja väsitava tööpäeva lõppu. Oled võibolla tagasiteel töölt või juba kodus, tundes endas väsimust ja tülpimust. Just nii tundsin mina end, sõites ühel pimedal sügisõhtul Riiast tööreisilt bussiga tagasi. Korraga tulid kuskilt read, mis tahtsid üles kirjutamist saada. Miski vägi lihtsalt sundis need üles kirjutama, sealsamas bussis. Esimesed read kirja saanud, hakkas lugu voolama ja esimese portsu üles kirjutanud, lõpetasin õnnelikult, ise aru saamata, mis see nüüd siis oli. Nüüdseks on sellest saanud minu esimese raamatu- “Ümberpööratud pahupidi” algus.

Ümberpööratud pahupidi

Ümberpööratud pahupidi
Ümberpööratud pahupidi

Raamatu sünnilugu aga ulatub palju kaugemale- juba lapsepõlves meeldis mulle kohutavalt palju lugeda. Isegi nii, et kui õhtul magama kupatati, lugesin teki all taskulambi valgel edasi. Lihtsalt nii põnevad olid need lood teistest maailmadest ja eludest. Millalgi siis tekkiski unistus, et äkki mina ka ühel hetkel saan kirjanikuks või kirjutan mõne raamatu. Kuid see mõte tundus nii hirmus ja ulmeline, et ei julgenud seda lõpunigi mõelda.

Läksid mööda aastad ja lugemine jäi tagaplaanile. Kuni tuli uuesti veel tugevamalt tagasi. Olles seejärel omajagu aastaid palju lugenud, tundsin, et tahaks midagi muud. Täiesti teistsugust lugemist. Raamatud hakkasid justkui korduma ja hing otsis midagi uut. Seda midagi leidmata tugevnes tunne, et peaks ise midagi kirjutama.

Kuni leidsingi end bussist kirjutamas ridu, mis tundusid täiesti jaburad ja samas rõõmu tekitavad oma kummalisel moel. Läpaka sulgenud, astusin bussist maha keset sügisõhtust pimedust, ja jäin mõtlema, mis ma sellega edasi teen. Õnneks tulid peagi nädalavahetus ja sama tunne uuesti, et nüüd on vaja kirjutada. Nii saigi järgmine ports kirja. Ja nii see algas, nädalavahetuste projektina. Vahel pikemate, vahel lühemate pausidega kirjutamiste vahel, oodates inspiratsiooni ilmumist. Kuni ühel hetkel õppisin end muusika abil õigele lainele viima, isegi kui kohe laua taha istudes lugu jooksma ei hakanud.

Kogu selle kirjutamise vältel aga ei olnud mul endiselt plaanis kirjutatut raamatuks teha. Kirjutasin lihtsalt oma lõbuks, just nii nagu tuli, tundes loodust head meelt. Kuni ühel saatuslikul hetkel jagasin oma kirjutamishaigust hea sõbra Gunnar Toomemetsaga, kes talle omasel moel küsis, millal siis see raamat ilmavalgust näeb. Vingerdasin kõrvale, et ei tea ja äkki ei teekski jne, kuid Gunnar ei jätnud jonni. Mind hiljemgi korduvalt tagant taga utsitades. Nii siis hakkasin vaikselt tuttavate sõprade käest uurima, kuidas see raamatu kirjastamine käib.

Esimene jutukogu sai enam-vähem valmis, kuid siis tuli minu ellu suurem karjääripööre- lahkusin pangast oma käe peale tööle ning uus algus haaras endasse. Raamat vajus mitmeks aastaks tagaplaanile, kuni eelmise aasta sügisel tuttav “sund” tõstis selle uuesti üles.

Ikka veel aga mõtlesin tükk aega, kas ja kellele on seda raamatuna vaja?

Siis meenus üks minu lemmikküsimus- kui sa kujutad end ette oma elu lõppu ja vaatad elule tagasi ning küsid endalt, kumba sa rohkem kahetseksid? Kas seda, et sa ei andnud raamatut välja või andsid, siis oli minu jaoks vastus selge- tuleb välja anda!

Mõtlesin ka korraks, mis mul kaotada on? Veidi raha, kui raamatu müük ei õnnestu, ja mõni inimene vaatab võibolla viltu, kes raamatust aru ei saa. Kuid see kõik on kokkuvõttes väike õnnetus.

Seejärel hakkasid asjad üsna kiiresti liikuma- head tuttavad ja sõbrad viisid õigete inimesteni ja siin see raamat nüüd on.

Miks ma kõigest sellest kirjutan ja mida olen õppinud?

Kui sul on suur unistus, maru suur ja hirmutav unistus, siis mind on aidanud lihtsalt vähehaaval sihi suunas liikuma hakkamine. Hakkan lihtsalt väikeste sammude haaval minema, ilma endale kohustust panemata kindlaks ajaks või kindlal moel kohale jõuda. Nii saab kõige loomulikumal moel vajalik sündida.

Räägi oma unistusest mõnele heale tuttavale. Eriti hea on, kui see tuttav on tuntud oma võime poolest inimesi tagant utsitada ja ebamugavaid küsimusi küsida, a la millal sa selle ära teed? Sellest on mul korduvalt kasu olnud.

Kui jääd hätta, uuri lisa oma sõpradelt ja tuttavatelt- maailmas on uskumatult palju abivalmis inimesi, kes aitavad ja viivad sind kokku vajalike inimeste ja teadmistega.

Kuula oma südamehäält- kui sulle ikka korduvalt midagi meelde tuletatakse (vahel ka unenägudes) ja sisemine “kripeldus” kasvab, mida enam sa asja tegemist edasi lükkad, seda tõenäolisemalt on see seotud mõne olulise ülesandega sinu elus, mille sa lihtsalt pead ära tegema.

Ja ära unusta tähistamast, väikesi ja suuri võite.

Lõpetuseks tahan tänada kõiki neid inimesi, kes on kaasa aidanud raamatu sünnile. Erilised tänud teile: kõik lähedased, kes on mu veidrused välja kannatanud ja julgustanud. Andri Simo, kes viis mu kokku raamatu kujundanud Anne Pikkoviga. Anne, kes mind juhendas ja õpetas kogu asjaajamise juures. Herdis Elmend, kes esimesena raamatu kaanest kaaneni läbi luges ja julgustas edasi minema, viies mind kokku ka Ülli Plinkiga. Ülli, kes raamatust kirjavead välja korjas, kuid kelle nimi paradoksaalsel moel raamatusse valesti sai trükitud. Kaspar Noor ja Alo Tamm, kes jagasid enda kogemust raamatu välja andmisega. Maigi Pung, Sven Jürgenson, Kaidi Peets ja Annika Sööt, kes kõik viitsisid raamatu käsikirja lugeda ja mind edasi innustasid. Ja paljusid paljusid teisi.

Mõnusat unistamist ja nende poole sammumist!

Ain Mihkelson

 

Artikkel ilmus Edasis 25.05.2018

Ain Mihkelson kirjutas muinasjuturaamatu täiskasvanutele

Rapla ettevõtja Ain Mihkelson täidab oma pikaajalise unistuse ning annab välja ilukirjandusliku teose.

Stina Andok

 

Ümberpööratud pahupidi
Ümberpööratud pahupidi

Pikki aastaid panganduses tegev olnud Ain Mihkelson tegi mõni aasta tagasi oma elus kannapöörde, loobus senisest töökohast ning hakkas tegelema ettevõtlusega. Täna jaguneb Aini töö tinglikult järgmisteks osadeks: täiskasvanute koolitamine, juhtide arengu toetamine coachingu ja mentorlusega ning kirjutamine. Maikuu viimasel päeval esitleb ta oma esimest ilukirjanduslikku teost.

Kuidas sa kirjutamiseni jõudsid?

Ain: Ma lugesin lapsena hästi palju ja tekkis mõte, et äkki mina võiksin ka kunagi midagi kirjutada, aga see tundus niivõrd suur asi. Mulle on alati tundunud, et n-ö päris kirjanikel peab olema teatav hulk elukogemust, aga ehk on sellega ka nii, et kui sulle on ikka määratud kirjutada, siis pead hakkama kirjutama.

2012. aastal sõitsin tööreisilt tagasi kodu poole, olles päevast väsinud, kui tekkis ootamatult just siis see hetk, mil tundsin, et nüüd. Ja hakkasingi kirjutama. Ma kirjutan vahel iga päev, aga teinekord tulevad ka pikemad pausid erinevatel põhjustel sisse. Praeguseks on mul veel kahe-kolme teose jagu materjali juba koos.

Sa ise nimetad oma teoseks koondatud lugusid täiskasvanutele mõeldud muinasjuttudeks. Kuidas need lood sünnivad?

Nad tulevad. Sellist asja ei ole, et istun maha ja mõtlen, et tuleb selline lugu, sellise lõpuga ja nii edasi. Tegelikult ma püüan esmalt luua endale õige meeleseisundi. Alguses ma tegin seda muusika abil. Kui õige meeleseisund on olemas, siis hakkabki tulema, tuleb ja tuleb ning ma kirjutan üles. Ma tahaksin isegi öelda, et mina ei puutu nii väga asjasse, olen pigem vahendaja.

Kas sa lugude kirjutamisel kasutad materjalina ka oma elu sündmusi või tegelastena tuttavaid inimesi, iseennast?

 Pigem on mul tunne, et mu tegelased on arhetüübid. Otseselt ükski tegelane ei ole mina, aga nendes on kujutatud minu erinevad tahud. Kedagi ma raamatusse kirjutanud ei ole, aga kirjanduse mõte on natukene ka see, et igaüks võib leida positiivseid ja negatiivseid seoseid iseendaga, mis võivad olla peegliks ja anda võimaluse iseendasse vaatamiseks.

Kes on sinu lugeja? 

Inimesed, kes suudavad ise mõelda, ei taha, et kõik oleks ette öeldud, ning inimesed, kes ei võta elu liiga tõsiselt. Need lood võiks panna enda elu peale mõtlema, käivitada.

Üks asi on kirjutada, teine asi on avaldada. Kas sul oli kohe kirjutama asudes teada, et see avaldatakse?

 Kohe ei olnud, aga kujutlesin end ette surivoodil ja mõtlesin, et kas ma kahetseksin seda, et avaldasin või et avaldamata jätsin. Otsustasin, et tuleb ikka avaldada. Kaotada ei ole ju tegelikult midagi. Mõned mu tuttavad on raamatu käsikirja lugenud ja julgustanud. Need lood ikkagi elavad, tahan inimestele rõõmu ning võimalust mõtisklemiseks pakkuda.

Kirjastamiseks sa kirjastust ei kasuta, vaid annad teose välja, kandes ise kõik kulud. Miks nii?

 Võtsin selle tee ette ja otsustasin selle ise otsast lõpuni läbi käia.

Ütlesid, et lugesid lapsena palju. Mida ja kui palju sa praegu loed?

 Praegu loen väga palju, enamasti „aeglaselt lugemise“ raamatuid, mille materjal tuleb korralikult läbi seedida. Eesti kirjandusest meeldib näiteks Valdur Mikita. Väliskirjandusest meeldib mulle Terry Pratchett, kelle võlumaailm on lõbus, aga samas on sinna sisse peidetud palju sügavamaid tahke. Jaapani kirjanik Haruki Murakami meeldib oma teistmoodi maailmaga.

Mulle näib, et lugemine on sama oluline kui kirjutamine. Selle käigus õpid. Võimalik, et lugemine saab oluliseks just neil inimestel, kel kirjutamine mingil moel veres on.

* Raamatu esitlus toimub Rapla keskraamatukogus 31. mail kell 17.30.

Artikkel ilmus Raplamaa Sõnumites 23.05.2018

 

Heast mentorist suurepäraseks

Kuidas aidata menteel või meeskonnal:

  • jõuda kvalitatiivselt uute lahendusteni
  • leida sisemine motivatsioon
  • saavutada püsivamad muutused

Tutvustame ja proovime erinevaid praktilisi ja loomingulisi coachingu tehnikaid ning vaatame, mida millal kasutada.

Saad uued tööriistad ja kogemuse sügavamate muutuste saavutamiseks nii oma mentee kui ka meeskonnaga.

Miks me seda teeme?

Ain Mihkelson: “Olin alguses vaimustunud GROW mudelist ja selle lihtsusest ning tulemuslikkusest. Kuid mõned aastad hiljem märkasin, et osade menteede ja teemade puhul jääb GROW’st väheks. Puudu jäi justkui sügavusest, millega käsitleda mentee keerulisemaid ja sügavamaid küsimusi. Sain enda jaoks vajalikud sügavamad tööriistad just lahendusekeskse coachingu koolituse käigus. Tahangi nüüd jagada ka teistega neid tööriistu ja enda kogemust mentoritele, kes on huvitatud nii enda kui mentee sügavamast arengust.”

Kellele sobib?

Mentoritele ja coachidele, kes:

  • puutuvad kokku küsimustega, mille puhul GROW jääb liiga pinnapealseks;
  • tahavad mentori või coachina järgmisele tasemele areneda;
  • on huvitatud inimkäitumise tagamaadest ja sellest, mis meid mõjutab;

Töötuba toimub 05.04.2018 kell 10-16.00 Tallinnas Fontese ruumides Sepapaja 6.

Päeva veab Ain Mihkelson, kes on lahendusekeskset coachingut põhjalikult õppinud maailma suurimas coache õpetavas Erickson Internationalis ning kasutab seda igapäevaselt oma töös klientidega.

Maksumus:

180EUR Eesti Mentorite Koja liikmetele

280EUR mitteliikmele

Grupi suurus kuni 12 inimest.

Lisainfo ja registreerimine kuni 02.04.18: Ain.mihkelson@gmailcom

Anna endast märku, kui oled huvitatud teiste sügavamast aitamisest.