Mentorite Koja ehituselt

See aasta on olnud lahe aasta- on saanud väga palju uusi ja erinevaid asju teha.

Suvest alates olen muuhulgas kaasa löönud ka Eesti Mentorite Koja nõukoja tegevustes.

Üks huvitavamaid ja väljakutsuvamaid projekte oli koja kodulehe tegemine. Pole ma ju IT mees, nii et õppimist oli omajagu.

Siinkohal tänud kõigile nõukoja liikmetele, kes aitasid selle kontseptsiooni läbi mõelda! Ja erilised tänud Janeck Uibole, kes aitas “tubade paigutuse” välja mõelda!

Lehte ennast saab vaadata siit.

Kui näed kuskil mõnda näpukat või viga, anna palun mulle märku.

Coachina rahvusvahelistes vetes

ICFEilsest on rõõm ja omamoodi ka uhke tunne kuuluda maailma suurimasse coachide võrgustikku  International Coach Federation (ICF).

Mis seal siis nii erilist on?

Klientidele annab see kvaliteedigarantii- liikmeks saamiseks on vaja läbida ICF’i poolt heaks kiidetud programm.

Minu enda jaoks aga laiendab see kardinaalselt maailma:

  • Annab ligipääsu suurele teadmiste- ja kogemustepagasile;
  • Viib kokku teiste pühendunud oma ala professionaalidega, üle maailma.

Tunne on nagu maapoisil, kes on suurlinnas tarkade klubisse kutsutud, vaatab imetlusega kogu seda tarkust ja kogemust, ning ometigi tunneb end seal suurepäraselt.

Udused lood

Olen korduvalt varahommikust udust maastikku imetledes mõelnud, kumb nüüd siis päris maailm on. Kas see peibutav udune salapärane maailm, kus lisaks vaikusele tundub midagi veel olema? Või igapäevaste askelduste maailm? Esmapilgul tundub vastus ju lihtne, kuid ma ei ole päris kindel, kas see nii ikka on.

Ja järgmine küsimus- on see udu mõeldud meie kaitsmiseks millegi eest? Või siis vastupidi, on see kellegi või millegi kaitsmiseks inimeste eest? Mine sa võta kinni. Igal juhul olen ma veendunud, et udus, nii nagu elus üldse, on kaugelt rohkem, kui ta välja laseb paista. Kasvõi võimalus lasta meil maailma uutmoodi kogeda ja ise järk-järgult avastada, kuidas asjalood tegelikult on.

Üks(i) olemisest

Meenus üks eredamaid hetki suvest, kui tabasin end korraga keset Norra mägiplatood, ihuüksi matkamas.

Silmapiirini laius tühi tundra, ei ühtegi märki inimestest ega tsivilisatsioonis, ei puudest ega loomadest. Isegi mobiililevi ei olnud. Matka alguses olin kogemata ka kaardi telefonist ära kustutanud. See lisas omakorda üksi olemise tunnet ja eksimise hirmu juurde.

Vaatasin siis kaugel silmapiiril kõrguvaid mägesid ja tundsin rõõmu, rahu ja vaikust. Üks(i) olemisest. Tänu kõigest eemale saamisele olin jõudnud palju lähemale tõelisele- sellele, mis päriselt loeb. Tundele, et sa oled osa, väga oluline osa, millestki palju suuremast. Ja et võib-olla sinu sees ongi kõik, mis on, ja ka vastupidi.

Ilmselt just seda tunnet paljud otsivadki. Kes mediteerides, kes mägedes ronides, kes surfates, kes metsas matkates. Ja kui see sind tabab, aeg kaob ja pärast oled veel mitu päeva palju parem inimene. Nii enese kui teiste suhtes.

Õnneks ei pea eestlased kaugele sõitma- meil on veel piisavalt paiku, kus saad rahumeeli ringi konnata, ilma teisi nägemata. Nagu kõik hea, on need aga veidi ära peidetud ja eeldavad valmidust käidavatelt radadelt kõrvale eksida.

Kes ma ise olen?

Üks zen meister oli teisele meistrile külla minemas ja juba kaugelt hõikas:”Tere!”.
Kostis vastus: “Kes sealt tuleb?”
Selle peale vajus zen meister seitsmeks aastaks mõttesse.

 

Mõni nädal tagasi toimunud Labori II mooduli peateemaks oli “Identiteet” ehk “Kes ma olen?”

Alamteemad:

Kes on tegelikult ukse taga?
Kes on tegelikult ukse taga?

• Minu sügavam olemus

• Autentne juhtimine

• Muutuste loogilised tasandid

• Kuidas teised mind tajuvad

Seitset aastat meil küll ei läinud, kuid sellest hoolimata jõudsime sügavamatele vastustele veidi lähemale. Päris lõpuni minek aga võtab aega, selleks võib kohe mitu elu minna 🙂

 

Esimene rahvusvaheline töötuba- tehtud!

“Inimene ei suuda kogu aeg oma hapude mõtetega võidelda, sellepärast ta ongi inimene- üleminekuvorm neandertallasest maagiks. Kuid ta saab käituda neile mõtetele risti vastupidi ja siis jääb talle veel võimalus.”*

Novembri keskel sai Vilniuses koos hea partneri Merike Kim’ga ja osalejatega Eestist, Lätist ning Leedust ette võetud teema “Käitumismustrid”.

Tundub segane? Tegelikkuses mõjutavad need meid rohkem, kui me endale tunnistada tahame.

Vaatasime:Patterns summary

• Millised on mustrid minu enda ja teiste käitumises?
• Kuidas neid paremini ära tunda?
• Mis neid põhjustab ja veidi ajuteadust selle taga.
• Millised on põhilised kaitsemehhanismid, mis vales kohas kasutades annavad soovimatu tulemuse?
• Kuidas mustreid endale sobivaks muuta?

Töö käis põhimõttel natuke teooriat ja rohkelt praktikat.

Hilisem tagasiside oli üllatavalt positiivne (tõsine teema ikkagi). Mõned mõtted osalejatelt:

  • “The experience was exceptionally inspirational and positive.”
  • “It is useful in both: work and everyday life.”
  • “It gave some useful and practical methods for dealing with your “weak spots”. And an interesting side effect was, that you get to know your colleagues from a bit different perspective.”
  • I got motivation and methods to change some of my habbits.”
  • “It was interesting and useful, and FUN”
Discussions
Discussions

*A. ja B. Strugatski, raamatust “Esmaspäev algab laupäeval”.

Vaimse ultramaratoni 1.etapp edukalt läbitud.

Polegi vist nii hullult intensiivses, teadmisi, tööriistu ja kõrget energiat täis programmis enne osalenud. Iga õhtu lõpuks olin vaimselt tühjaks pigistatud, kuid sellele vaatamata totakalt õnnelik.

Kuigi olen ju ennegi mentorluse ja coachinguga tegelenud, on tunne selline, nagu oleks põhikoolist päris ellu astunud. Läbides vahepeal ultrakiirusel nii keskkooli, baka kui magistri. Doktori tiitlini on küll veel aega.Erickson College Internationali koolitusprogrammi stiilinäide tööriistadest

Stiilinäide tööriistade rohkusest, pildile jäi küll ainult osa. Programmi enda kohta võid lähemalt siit lugeda.

Et oma õnne teistegagi jagada, kingin esimesele kümnele inimesele tasuta coachingu seansi. Peale esimest korda otsustab inimene juba ise, kas tahab jätkata ja kui palju minu töö talle väärt on.

Kellele võiks kingist kasu olla?

Juhul, kui sa ei tea enam, kuidas edasi või sul on küsimusi, millele otsid vastuseid, anna endast julgelt märku otse minu mailil ain.mihkelson@gmail.com.

Alloleval pildil on võidukas grupp 1.mooduli edukalt just lõpetanud.

1. mooduli viimase päeva õhtu- väsinud aga õnnelikud.

 

 

 

Labori uus hooaeg on alanud

Oktoobris alustasime kahe grupiga uut hooaega juhtide enesearengu programmiga Labor.

I mooduli teemaks oli töö füüsilise energiaga.

Ehk siis kuidas elada nii, et:

  • hommikul tõusen hea tundega
  • olen päev läbi särtsu täis ja
  • ka õhtul koju jõudes oleks jõudu oma isiklikku elu elada.

Nagu ikka, kuulus alguse juurde väike füüsiline liigutus looduses. Seekord Linnurabas.Laborandid Linnurabas

Laborandid Linnurabas

 

 

 

 

Püstkoda Varbola linnuses

Päev ise aga toimus Varbola linnuses, kuhu Marko Preeriakojast oli meile sobiva püstkoja püstitanud.

 

 

 

Kahekesi rabas, koerast rääkimata.

Juba mingi aeg tekkis idee teha üks üsna teistmoodi mentorkohtumine.

Ja nii läkski. On ilus reede varahommik, vähemalt pealpool pilvi. Allpool sajab vihma, kuid ilmaennustus lubab, et lõunast jääb sadu järgi ja ehk näeme päikestki. Oleme veel optimistlikud.

Auto pargitud ja viimased ettevalmistused tehtud, asume teele. Meiega kaasas olnud kuldne retriiver suudab ennast vähem kui poole tunniga halliks muuta. Käies läbi kõikvõimalikud kraavid, mülkad ja porilombid, et siis meie ees ennast kuivaks raputada.

Pool tunnikest käidud, teeme peatuse, et päeva osas plaani pidada. Millise mäe otsa ronida, millistest mülgastest mööda minna ja kus ära käia, seda nii vaimses kui füüsilises mõttes.

Plaanid paikas, väike hommikusöök ja –jook kõhus loksumas, läheme liikvele. Õige pea jõuame metsa vahelt lagedale rabamaastikule. Sajab korralikult vihma, nii umbes 45 kraadise nurga all ja kange tuul puhub vihma näkku. Hinge poeb kahtlus- kui kaua meie „vihmakindlad“ riided meid kuivad hoiavad. Samas pakub vihm suurepärase tausta ja metafoori meie arutelu teemale.

Mõne aja pärast jõuame õnneks veidi varjulisemasse kohta ja ka jututeema keerab kergelt heledamaks. Veel tunnike ja silmitseme pinki metsaveeres, kus plaanisime peatuse teha. Pink ujub veest ja ülevalt tuleb aga lisa juurde. No üldse ei kipu peatuma. Hetke püstijalu puhanud, kõmbime edasi. Peagi oleme ilusa metsa all, ületame niidud ning jõuame Loode-Eesti kõrgeimasse punkti, vähemalt füüsilises mõttes

Selleks ajaks on ikka väga märg olla, mõne üksiku kuiva kohaga. No üldse ei kipu maha istuma. Lisaks on ka arutelu veel pooleli, kuigi valgus juba paistab. Kõmbime siis edasi, kuni peale mõningast metsas ragistamist jõuame lagedale. Ning ühtlasi jõuame ka oma esimese suure teemaga lõpusirgele- tegelikult on olukord oluliselt parem, üldse mitte nii hull kui alguses paistis ja tee edasi täiesti olemas.

Tunneme sellest tõdemusest rõõmu ning elu ise kinnitab kohe seda ühe äärmiselt vähetõenäolise ja meeldiva kokkusattumusega. Juhtunust indu saanuna jätkame märga edasi liikumist, sikutame vahepeal koera rabajärvest välja, kust ta oma jõududega enam välja ei saa, ning läheme pehmele pinnasele.

Selleks ajaks on vaim üsna väsinud. Seetõttu on kogu tähelepanu pööramine jalgealusele, et mitte sohu vajuda, äärmiselt teretulnud puhkus vaimule. Ka keha hakkab ära väsima ning isegi koer löntsib väsinult meie ees ja taga.

Uuesti vähe kindlamale pinnale jõudnud, võtame vaimu ja keha turgutamiseks ette meid inspireerinud inimesed. Saades jõudu nende imetlusväärt omadustest ja tegudest, oleme märkamatult lõpuks väsinud, läbimärgade ja õnnelikena auto juures.

Esialgu plaanis olnud välitingimustes supitegemise jätame ära ning siirdume hoopiski ühte kõrtsi. Teel sinna saabub (vähemalt minu jaoks) päeva teine tipphetk. Matkakaaslane, kes ise mitte väga ammu tunnistas, et näeb maailma ja ennast üsna mustades värvides, üllatub meie arutelu tulemusena siiralt: „Issand kui tore inimene ma olen!“

Minu jaoks on see justkui suur särav kirss tordi peal.

Nädal aega hiljem pärin matkakaaslaselt, mida ta pärast koges ja kuidas ennast nüüd tunneb. Vastus: pärast oli väga hea ja peaaegu ekstaatiliselt rõõmus tunne. Pisiasjad ei pane enam muretsema. Lisaks olid positiivsed kokkusattumused jätkunud ka peale matka.

1. Visioonirännaku meenutusi

Kunagi sai lubatud jutukest esimese Visioonirännaku kohta. Vahepeal tuli aga ilus suvi vahele ning nüüd on viimane aeg vana võlg kustutada.

1. päev.

Kohtume Eestimaa kopsudes, Kõrvemaa metsades Valgehobusemäe puhkekeskuse juures. Erinevalt kopsude sisemusest on valge, päike paistab, ilm imeilus ja rännaku vedajad korralikult pabinas. Kas kõik läheb ikka nii nagu plaanis?

Saame matkasellidega tuttavaks ja siirdume lühemale matkale, mille käigus saab
pea esimest korda tühjaks. Lisaks kaotab üks teejuhtidest autovõtme, mille hiljem üles leiab. Märk rännaku toimimisest?

Õhtusse mahub ka harjutus identiteedi teemadel ja aega niisama olemiseks. Tundub, et hakkame õigele lainele jõudma.

2. päev.

Tõuseme varakult, juba poole nelja paiku, plaaniga päikesetõusule tere öelda. Õues on külm nagu põrgu vastandis ja üles tõusmine väga tark mõte sel hetkel ei tundu. Õnneks annab vaatetorni ronimine veidi sooja ja hommikune päike maalib peagi ümbruse maaliliseks.

Enne hommikusööki jõuame veel mõnusa uinaku teha ja algabki uus rännakupäev. Alustame elu õppetundidega. Tuleb välja, et mõnel meist on minevikuga sotid veel selgeks tegemata. Kui see osa klaar, läheme pikemale matkale.

Tagantjärgi meenutades oli see üks ilusamaid juuni päevi- palju päikest, hea seltskond, imeilus loodus, huvitavad teemad. Matka käigus saime liikuda nii läbi metsa, võsa kui raba, peletada kärbseid ja leotada laukas varbaid. Kirsiks tordi peal oma tegelike soovide teadvustamisele suunatud harjutused.

Õhtusse jätsime päeva naela- imelise tuleviku loomise harjutuse. See tõmbab ka korraldajad endasse, kuigi nad on seda korduvalt teinud. Tundub, et meis kõigis on peidus paeluv tulevik, mis õigetes tingimustes lööb õitsele ja kõrvalseisjad pahviks.

Päevale tõmbame joone alla mõnusa saunaga.

3. päev

Tõuseme inimlikul ajal ja vere käima saamiseks teeme väikese matka lähiümbruses. Seejärel jätkame eelmisel õhtul pooleli jäänud kohast. Eesmärk- saada oma tegelik kutsumus ja sihid selgemaks.

Päev läheb uskumatult kiirelt ja lõpus tundub, et enamus tahaks pikemaks jääda. Koht ise on juba niivõrd lahe, rääkimata seltskonnast ja jagatud teemadest.

Mida rändurid said?

Endas selgust, ka sügavamate ja osaliselt teadvustamata soovide osas. Kõrvu jäid ka järgmised märksõnad: rahulik, enese-kindluse kasv, tõuge tegutsemiseks, hea tunne, rutiinist välja.

Korraldajad said kinnituse, et oleme õigel teel ja pigem sobib see rännak väiksematele gruppidele. Kõige ägedam aga- väga mõnus tunne, mis kestis veel mitu päeva peale rännakut. Pole midagi paremat õige asja tegemisest õiges keskkonnas ja õige seltskonnaga.

Vastus küsimusele- kas kõik läks ikka nii, nagu plaanitud?

Muidugi ei läinud. Muutsime harjutuste järjestust ja sisu vastavalt kohapeal tekkinud tundele ja küsimustele. See on rännaku võlu- lubab paindlikult kohanduda vastavalt hetkeoludele.