2019 eredamad hetked

Tagantjärgi vaadates saab öelda, et on olnud äge aasta. Olen saanud teha üsna eriilmelisi asju lisaks juhtide ja nende meeskondade toetamisele.

Allpool mõned esimese hooga meenunud ettevõtmised ja kogemused:

Noortega õnneliku elu loomise nädal Lipstu nõmmel

Noortega õnneliku elu loomise nädal– möödunud aasta kõige enam pingutust nõudnud ettevõtmine. Vägagi väsitav, kuid lõppes äärmiselt hea tundega.

Raplamaa aasta koolitaja 2019 ja sellega seoses ka Eesti aasta koolitaja nominent. Pole ma ennast  kunagi koolitajaks pidanud, pigem lihtsalt inimeste arengu toetajaks. Aga hea meel oli ikka, et märgati ja tunnustati- aitäh!

Väärikate Ülikoolis Õnne valemist rääkimas

Õnne valemist Väärikate ülikoolis– esinemine endast märksa elukogenumatele inimestele. Oli üks väga äge pingutust nõudnud kogemus, mis jääb kauaks meelde.

Vähihaigete laste suvelaagri toetuskampaania kamba peale kogusime üle 1500EUR. Esimese sellise ettevõtmise kohta igati tubli tulemus- tänud kõigile toetajatele!

Targa juhi arenguprogramm– septembris lõpetasime ühe hooaja ja oktoobris alustasime juba järgmise hooaja ning ägeda grupiga. 2019 programmi lõpetanute muljeid saad lugeda siit.

Tiiu ja Ain ICF Converge’l 2019

ICF Converge 2019– äärmiselt inspireeriv kogemus ülemaailmselt coachingu konverentsilt. Sain nii mõnelegi mõttele kinnitust ja uusi vaatenurki. Sealt üles nopitu kohta saad siit täpsemalt lugeda.

High Performance team coaching– treening Ericson Internationalilt. Eelkõige sain kinnitust, et olen seni õigel teel liikunud ja mitmele seni intuitiivselt tehtud asjale ka ametliku nimetuse. Lisaks ports uusi tehnikaid ja mõtteid teistegagi jagamiseks.

Training of Trainers by Gaia Education– koolitus, mis suutis esmapilgul võimatuga hakkama saada- ühendada sügavuse, mängulisuse, praktilisuse ja ratsionaalse raamistiku üheks unikaalseks tervikuks. Üks sügavamaid õpikogemusi sellest aastast.

Loomuliku juhtimise mõttekoda Endla Looduskaitse alal

Loomuliku juhtimise mõttekoda Jõgevamaa ettevõtjatele. Oli üks lahe teistmoodi päev Endla looduskaitse keskuses. Saime toreda seltskonnaga nii rabas käia kui vaadata, mis on loomulik juhtimine.

Pikema sõpruse päev meestele– inspireeriva eesmärgiga ettevõtmine laheda meeste kambaga. Sellest võiks kohe traditsiooni teha.

Visioonirännak 2019– jällegi eelnevatest aastatest erinev, veelgi puudutavam kui eelmised, tuues ka mulle endale olulisi taipamisi.

EMK sügismatkal Romet Vainot kuulamas

Eesti Mentorite Koja sügismatk koos Romet Vainoga- viisime juhid rappa ja tõime kõik ka tagasi, rõõmsamate ja värske energiaga laetuna.

Art & Science of Mindfulness koolitus coachingu võtmes Ericson Internationalilt. Mulle väga meeldis, kuidas kohalolu ja elu sügavamate tasandite tajumine ühendati praktiliste ja kohati isegi lihtsate coachingu meetoditega.

Looduscoaching– kui eelnevatel aastatel oli see pigem kevad-suve teema, siis 2019.a sai  kohe jaanuaris välja mindud. Mitu inimest olid selle kingituseks saanud ja kibelesid matkama. Oli päris lahe lumes sumbata ja olulistel teemadel arutleda.

Loovkirjutamise koolitused Mathuraga, mis avasid hoopis uue tahu nii kirjutamise kui mu enda juures. Nende täiendamiseks sobis imehästi ka Mihkel Raua kirjutamiskoolitus- mees tulistas nagu kolmeraudsest pärleid, kuidas loetavat (äri)teksti kirjutada.

Lisaks veel ports muid isiklikumat laadi koolitusi, sündmusi ja elamusi.

Jumalaid hämmastades

Raamatutest tooks eraldi välja Ben Okri „Jumalaid hämmastades.“ Ei oska ma siiamaani kirjeldada, millega täpselt tegu on ja miks see nii hinge läks, kuid puudutas igal juhul väga sügavalt.

Mõnusat aasta lõppu kõigile ja veel paremat uue algust!

Ain Mihkelson

Visioonirännak- 2019 muljed

Kell on pool kolm öösel ja silm läheb lahti. Saan aru, et sel ööl enam magamisest asja ei saa. Nii algabki minu Visioonirännak, 15 tundi enne „ametlikku“ algust.

Kuid enne enda lugu jagan teiste osaliste muljeid:

Mida mõned teised osalejad pärast ütlesid?

Henri Kaasik-Aaslav:

Tulin visioonirännakule Aini „viimase minuti“ kutsel, otseselt süvenemata kuhu mind kutsutakse ja mis toimuma hakkab. See teadmatus, mis ees ootab, on mulle omane. Nii lähen ma vaatama filme, lavastusi ja miks mitte ka rändama reeglina nii, et soovitusi ja kogemusi väga läbi ei sirvi– see mis tuleb, see tuleb ja olen avatud ning sellega saab kõrvale jätta „ootuste purunemise“.

Nüüd tagasi vaadates nendele 2,5 päevale võin julgelt öelda, et see oli midagi erakordset.

Raske on tuua esile eraldi ühte või teist tegemist, sest „pakett“ oli väga hästi läbi mõeldud. Piisavalt oli rännakus ürgsust ja metsikust, samas tundsid et oled hoitud ja hoolitsetud. Need tundide (päevade) pikkused lõkkesse vahtimised on tänasel urbaniseerunud ühiskonnas midagi, mida oma elujooksul tänapäeva inimene väga enam ei saa kogeda. Matk ürglaande Marko juhtimisel, erinevad metsalood ja jäljed metsloomadest meie ümbruses, ööbimine palja taeva all ning muidugi boonusena indiaani higitelk, on võrreldav ühe ekstreemsema rattamaratoniga (näiteks Haanja 100), mille õnnestumisel oled energiast pakatav. Mis aga kõige olulisem, „Visioonirännak“ ei eelda, et oled 2000-3000 kilomeetrit treeningkilomeetreid maha sõtkunud. Visioonirännak pakub seda tunnet palju targemalt, vaimsemalt ja tervemalt.

Minu isiklik „energialaks“ kestis vähemalt 2-3 nädalat. Tunne oli nii hea, et oleksin võin võtta ette täismaratoni 😊. Lisaks muidugi meeletu vaimuvärskus (mida paraku Haanja 100 ei paku ☹), mis lööb pildi laiaks ja selgeks.

See finiš oli küll ilma medalita kuid see eest tuli „medal“ nii enesetundele (tegin ära) kui vaimule

Minu kindel soovitus on, et tehke ära ja teil on üks oluline ja vinge lugu oma elus, mida rääkida oma lähedastele, sõpradele.


Loore Martma:

Ma vahel tunnen, et käesoleva aja märgiks on teatud eraldumine ja kaugenemine. Kuigi me linnastume ja elame kõik võrdlemisi tihedalt koos, ei tunne me oma naabreid, tihti rääkimata nende teretamisestki. Vaatamata digitehnilistele võimalustele, mis annavad meile justkui ööpäevaringse seotuse üle terve maailma, jääb puudu inimlikust lähedusest ja kontaktist üksteisega. Me ostame kalleid all-inclusive reisipakette kaugetele maadele, et imetleda seda hunnitut loodust, ometi kaugeneme me omaenda kodumetsadest. Võime küsida teed Solarise keskusest Stockmannini, aga kes oskaks juhendada teed läbi metsa rabasaare juurest selle vägeva tammeni? Ja kõik see, eraldumine ja kaugenemine, ongi kiirtee üksilduseni (mitte segi ajada üksindusega!). Ent sellele vaatamata, oh õudust, mis siis veel saab, kui hetkeks üksi jäädagi (hetk, mille võimalikkus väärtusena on tegelikult täielikult kaduv) – siis paneme teleri käima, raadio mängima, kõrvaklappidest podcasti kõlama ning Delfi uudised kiirelt arvutist lahti. Appi!

See kogemus, mida see nädalavahetus pakub, mida me ometi endile ise sellisel turvalisel ning hoitud moel tihti luua ei saa (oska või taha), on niivõrd ainulaadne, et sellest ei pruugigi alguses kohe aru saada. Küllap mõtled, et noh, mis see siis ära ei ole?! No super, aga siis mine! Kui vähegi kõnetab või kutsub. Lülitada end kasvõi kaheks õhtuks välja, jätta telefon kaugusesse ning lihtsalt olla, jalutada metsas, istuda maha (päris maa ja sambla peale), käia higitelgis ja higistada kogu see stress ja pinge endast välja, juua teed ning rääkida teemadel, mis päris ja olulised ning siis olla üksi, vaikuses ja rahus – kas see pole just see, millest kõik koguaeg räägivad, aga ometi keegi kunagi ei tee. Aga kuhu ma kaasa-lapsed-kodu-töö jätan? Nende kahe õhtuga ei kuku maailm veel kokku. Ta pöörleb edasi, kuid võibolla Sinu jaoks siis juba pisut rahulikumalt.


Ave:

„Täna on sellest nädalavahetusest möödas 2 kuud. Praegu tagasi vaadates tunnen, et see võiski olla pikas pildis totaalse kriisi kõige süngem moment.

Tegin ühel heal päeval endale arengukava – huvitav, kuidas see mulle varem ei olnud pähe tulnud. Võib olla olin sellest isegi lugenud või kuulnud, aga et seda nagu võikski endale päriselt teha – missugune valgustuslik idee:)!!! Olen suutnud endale leida järgmise eesmärgi, midagi, mida tahta. Tegin mõtlemissuunas täieliku pöörde ja kui piltlikult oli enne nina põhja, siis nüüd  on lõunasse.

Alustasin lõpuks coachinguga (pikalt juurdlesin, kas mul on vaja psühholoogi, coachi, mentorit, jooksutreenerit või arsti:)). Tugivõrgustikku kavatsen veel laiendada – see on minu jaoks täitsa uus kontseptsioon, et endasse võib suhtuda nagu projekti v ettevõttesse, keda saab spetside abil arendada. Ainult hea tegevjuht veel puudubki:) Saan ju aru, et selleks ei ole kedagi peale enda palgata. Tundub, et suures pildis on käivitunud olulised muutused ja ootan põnevusega selle inimesega kohtumist, kelleks ma olen mõeldud saama. Kohati on kohe väga avar tunne. Eks kõige selle sekka on olnud ka kõvasti heitlemist ja jama, aga kuidas siis teisiti. Ja igatsus on metsas ööbimise järgi. Et ma saan seda teha, kui vaid soovin, see paneb nagu pirni põlema selle rõõmu kohal, mida laagriski kogesin.


Minu enda lugu

I päev.

Nagu ikka, on esimesel päeval kogunedes inimestes tunda elevust ja ootusärevust. Võib-olla veidi hirmugi. Enamus ju ei tea, mis neid ees ootab ja paljud pole kunagi üksi ööd looduses veetnud. Seda enam on hea näha, kuidas jällegi on kokku saanud õige punt. Just need, kes sellele Visioonirännakule sobivad ja seda looma hakkavad.

Teeme Tipis (püstkojas) mõnusa väikese sissejuhatuse, räägime, kes miks tulnud on ja mida ootab. Peagi läheme esimesele ringkäigule loodusesse. Pealik Marko käib nagu vana kala enda valdustes ringi ja näitab erinevaid kohti, kuhu võiks järgmisel ööl paika jääda. Ilm on veidi viluvõitu- kergelt tibutab ja hakkab juba pimedaks minema. Oma esimese ringkäigu lõpetame päris hämaras, tundes rõõmu tipis süttivast lõkkest.

Järgnevad mõnusad jutu ja lauluringid, ka trumm ja parmupillid saavad oma sõna sekka öelda, enne kui seltskond uniseks hakkab jääma. Ühel hetkel keegi poetab- „Ain sul on nii hea mahe hääl, võiksid meile unejutu rääkida.“ Lasen selle mõtte esimese hooga minna- mis jutuvestja nüüd mina olen. Kuid ühel hetkel, kui rahvas on end mõnusasti külili sättinud ja olulisemad jutud räägitud, hakkan endalegi üllatuseks ühte lugu kahest indiaanipoisist veeretama. Lugu muudkui veereb ja hargneb, jõudes lõpuks päris unenäolistesse paikadesse. Lõppu jõudes on kuulda siit-sealt kerget nohinat- esimene veerandpäev on lõppu jõudnud.

II päev
Visioonirännaku jalutuskäik

Inimesed näivad hommikul puhanud ja rõõmsameelsed, samas ka tõsised. Päris asi on ju alles ees. Hommikul võtame rahulikult aega- kes teeb pikema, kes lühema jalutuskäigu looduses, enne kui lõkke juurde sooja koguneme. Taevas on veelgi tumedamaks läinud, puhub väike tuuleke ja aeg-ajalt tibutab. Peale „lõkketeraapiat“ ja sooja teed on aeg siirduda uuele ringkäigule loodusesse. Meeleolud muutuvad veel tõsisemaks ja justkui tellitult hakkab vihma sadama. Aina korralikumalt ja tugevamalt, nii et Marko on peagi läbimärg. On näha, et meeleolu kipub langema- pole ju õhtugi veel käes ja juba on olemine nii märg. Samas on selles vihmas midagi puhastavat ja taastavat, nii et märjast olemisest hoolimata naaseme lõpuks heatujulistena laagrisse.

Trummirännak ja sellele järgnev higitelk puhastavad nii hinge kui ka keha. Jäänud on veel vaid viimased ettevalmistused, enne kui minnakse ööseks enda päris olemusega kohtuma.

Öö

Vaatan kerge kadedusega, kuidas ülejäänud lahkuvad. Minu rolliks on sel ööl laagris lõke üleval ja tee soojas hoida, juhuks kui keegi peaks varem tagasi tulema. Teen siis ööseks paraja varu küttepuid valmis, ise veel muretsedes, kas hommikuni ikka jagub. Kiikan ka veetünni- enamus allikaveest on päeva jooksul ja higitelgiga otsa saanud. Äkki veab ikka välja ja Marko mainib, et laagriplatsi teises otsas on veel kuskil tünnis.

Läheb aega, enne kui päris pimedaks läheb. Aeg tundub teosammul liikuvat. Teha pole ju midagi- aeg-ajalt vaid tuld kohendada ja siis jällegi ootele jääda. Vaatan seda lõket ja ennast lõkke ääres ning ühel hetkel hakkavad kahtlused ja enesehaletsus ligi tikkuma. Mille pagana pärast ma siin istun ja seda lõket hoian? Võiksin ju selle asemel kodus mõnusast magada. Mis kasu sellest istumisest ja lõkke üleval hoidmisest üldse on? Inimesed võivad ju niisama ka magama tulla, kui tõesti varem tulevad. Kas mul puid ikka jagub hommikuni? Ja teed? Jne jne.

Õues läheb järjest külmemaks ja ühel hetkel hakkab ka vihma sadama. Sel hetkel mõtlen kaastundlikult ülejäänute peale. Mul on siin ikka luks värk- tipi hoiab vihma eest ja lõke annab sooja. Mida aga teised teevad? Õnneks ei saja väga pikalt ja hirm teiste pärast annab järele.

Mingil hetkel laekub üks meestest- ta kohtus oma lapsepõlve hirmudega, mis ta metsast välja kihutasid. Sai mõnda aega mööda pimedat metsa ekselda, enne kui moodsad abivahendid- telefon ja GoogleMaps- ta välja aitasid. Mul on isegi hea meel, et üks hing seltsiks juures ja ei pea päris üksi istuma. Harutame veidi tema lugu, enne kui ta magama keerab. Enne aga suudab ta ühe teekannu kummuli ajada. Pimeduses on vaid kuulda, kuidas tee „klunk-klunk-klunk“ kannust välja voolab, enne kui taskulambi põlema ja kannu püsti saame. Päästa pole enam aga midagi. „Palju õnne!“- minu hirm vee puudu jäämise ees saab hoogu juurde.

Õppetunnid

Istun jällegi lõkke ääres ja katsetan erinevaid kombinatsioone, kuidas lõket kõige optimaalsemalt põlemas hoida. Ühe haluga ei taha üldse põleda. Kahega on juba oluliselt parem, kuid mitte veel väga hea. Kolm halgu koos aga põlevad suurepäraselt. Neljas-viies jne ei anna aga enam suurt midagi juurde- kulutavad lihtsalt rohkem puid. Nii saangi endale tuleviku jaoks hea õppetunni- edaspidi tasub endas asjades ka rohkem koostööd teha ja vähem üksi punnitada.

Ühel hetkel lähen tipist välja ja satun segadusse- millal küll Marko oma laagrisse on valgustuse pannud? Hetke pärast saan aru, et tegu on kuuga, mis taevas nii heledalt särab. Õhk on mõnusalt karge ja selge, kerge udu hõljub maa kohal ja vaikus valitseb meie kohal. Tõmban sügava sõõmu värsket õhku ja tunnen uuesti kadedust teiste ees, kes kuskil looduses istuvad. Saadan neile mõtteis terviseid ja siirdun tipisse tagasi, ise ennast kirudes. No oli mul vaja see ette võtta, mis kasu sellest kõigest on. Ja et jäägu see viimaseks korraks, kui niimoodi mõttetult kuskil öösel üleval pean passima.

Õnneks saan oma mõtetele kiirelt jälile ja otsustan kirumise asemel niisama lõket vahtida. Meenub Fred Jüssi. Tema rääkis, et kui tal nooremast peast asjad enam ei laabunud või end halvasti tundis, sõitis rongiga loodusesse, tegi lõkke ja istus öö läbi lõkkesse vaadates üleval. Hommikul linna tagasi sõites olid asjad jällegi hästi ja meel puhanud. Otsustan siis ka mina, et olgu see üks lõkkesse vaatamise maraton- see mõte toob lohutust ja rõõmu tagasi.

III päev.

Ühel hetkel hakkab väljas hahetama ja peagi naasevad esimesed rahulolevate nägudega. Mõne aja pärast on ka ülejäänud tagasi ning varsti hakkamegi kõik koos süüa tegema. Lõkke peal valmivad nii suvikõrvits kui mais, kuskil podiseb uba ja ka ahjuõunad lähevad sütesse sooja. Õhus hõljuvad mõnusad toidulõhnad segamisi lõkkesuitsuga.

Visioonirännaku pidusöök

Mmm, kui hästi see toit peale paastu maitseb! Minu jaoks on see kolmanda päeva söömine peale paastu alati olnud üks Visioonirännaku kõrghetki. Justkui kirss tordi peal, mis lunastab kogu eelneva.

Ühel hetkel jagame öösel toimunu kohta lugusid ning teistel kuuldu nii innustab jätkama kui rahustab mu maha. Enamus olid öö mõnusasti soojas ja kuivana veetnud, välja arvatud pealik Marko, kes suutis ennast enne väga märjaks teha. Kogeti erinevaid asju, kuid kõik näivad olema väga rahulolevate ja rõõmsate nägudega. Paljude jaoks oli tegu suurema või väiksema eneseületusega- öö üksi metsas veeta polegi enam nii tavaline.

Lahkuminek möödub rõõmsas meeleolus- kõik lähevad rahulolevate nägudega laiali. Ise tunnen ülevust, rõõmu ja rahulolu möödunud päevadest. Riided on küll suitsused ja magada pole saanud, kuid looduses veedetud aeg ja teiste tagasiside teevad hinge rõõmsaks. Tunnen südames tänulikkust, et on veel kohti ja inimesi, kellega saab sedalaadi asju ette võtta. Olge te kõik tänatud ja tervitatud!

Järelsõna.

Pühapäeval koju jõudes ja peale väikest uinakut tunnen end suurepäraselt. Käime veel äia juures, kust satume edasi nende tuttavate juurde, kes mind tõeliselt hämmastavad. Tegu on väga rõõmsameelse ja heasüdamliku taluperega. Naljaga pooleks võiks öelda, et tegu on justkui valgustunutega, kes on ehedas ja püsivas kontaktis kogu looduga. Vaatan neid ja mõtlen, et maaõhk teeb tõesti inimestega imet ning kogu see minu „valgustuse“ otsimine käib ehk vales kohas.

Kui sul tekkis tunne, et tahaksid ka osa saada, kirjuta Ain Mihkelsonile ja ta paneb su ootenimekirja. Nii saad kindel olla, et ei jää võimalusest ilma.

Mõnusaid looduses viibimisi kõikidele!

Ain Mihkelson

2019 lemmikrännakud

Aasta on peaaegu läbi ja on hea aeg korraks tempo maha võtta, midagi head lugeda ja välja tuulutama minna. Alt leiad kolm mind möödunud aastal enim mõjutanud raamatut meelerännakuteks ning kolm matkarada looduses kulgemiseks.

Enim puudutanud raamatud

TED – kõnelemise kunst : avaliku esinemise põhitõed“- palju praktilisi näpunäiteid ja lugusid Ted Talks’i näidete varal sellest, kuidas teha meeldejäävaid ja köitvaid kõnesid. Eriti hea on, kui saad kohe lugemise järel järgi proovida. Mind ennast viis see raamat Väärikate Ülikooli esinema õnne teemadel- väikese jutukese leiad siit.

Spirituaalne intelligentsus“- loob hea raamistiku muidu nii suurele ja laialivalguvale teemale. Mulle meeldis, kuidas see kirjeldab spirituaalsuse võimekuse arendamist igapäeva elus- nii tööl, iseendaga kui lähedastega suhetes. Kui emotsionaalne intelligentsus on sinu jaoks juba tuttav mõiste ja tahaks sealt edasi minna, on see hea raamat. Pikemalt saad lugeda sel teemal siit.

Jumalaid hämmastades“- üks mind sügavamalt puudutanud raamatuid möödunud aastast, mis toimib täiesti teisel müstlisel tasandil. Kindlasti mitte ei ole see raamat igaühele. Sobilik eelkõige neile, kellele meeldib elu sügavamaid allhoovusi tajuda ja otsida. Ei oskagi võrrelda ühegi teise raamatuga, niivõrd omanäolise raamatuga on tegu.

Matkarajad looduses

1) Jussi matkarada Kõrvemaal- üks minu lemmikud. Hästi vaheldusrikas ja huvitava maastikuga rada. Endale meeldib rada pikendada nii, et alustan Venemäelt, sealt liigun Jussi matkarajale ja edasi Paukjärve vaatetornini ning siis tagasi. Kena päevapikkune matk, sobib igasse aastaaega.

Jalase raba detsembris

2) Seiklushimulisematele- Jalase matkarada– Lipstu nõmm. Järveni viib laudtee, sealt saad ise üle raba minna Lipstu nõmmele, mis on üks iseäralik koht. Ametlikku rada nõmmele ei vii, GoogleMaps või/ja kaart ja kompass aitavad tee leida. Aega kulub 3-4h rahuliku tempoga liikudes ja nõmmel pausi pidades.

Kui minna ainult Jalase järveni, sobib ka väikeste lastega käimiseks ja kulub kuni kaks tundi sõltuvalt pauside pikkusest.

3) Loosalu matkarada– olen seal juba paarkümmend aastat käinud. Kui minna mööda laudteed Loosalu järveni (Eesti suurim rabajärv), saab rahulikus tempos liikudes mõne tunniga hakkama. Paluküla mäe peale minnes mõnus päevane matkamine- edasi-tagasi 15-16km. Kui ainult järveni minna, sobib ka kooliealistele lastele, kes vähegi liikuda jaksavad.

Mõnusaid rännakuid nii siin kui sealpool mõttejooni!

Ain Mihkelson

Õnnelikku elu noortega loomas

Alles ma kekutasin tuttavatele, et selle aasta üks raskemaid väljakutseid on selja taga. Tegelikult oli see soojendusharjutuse ees ootavale. Mainitud väljakutse (Väärikate Ülikoolis esinemine) oli justkui üks lühike võistlus. Selle nimel sai küll mitmeid kuid ette valmistatud, kuid esinemine ise oli lühike ja rõõmus pingutus. Novembri viimasel nädalal oli aga tegu terve maratonide sarjaga- sain pika nädala gümnasistidega õnneliku elu loomise nimel töötada. Oli see alles nädal!

Esmaspäev– oli väga äge ja loomingulises energias päev. Saime rõõmsasti tuttavaks, sättisime nädala plaanid paika ja tegelesime pika plaani ehk unistuste loomisega terveks eluks. Lisaks jagas Maria Mettas TaevaniMaani meistrikojast jagas enda eluteed ja meistrikoja sündimise lugu, mis läks paljudele hinge.

Teisipäev oli eelmise täielik vastand- olin ise hommikul väga väsinud ja noored veel kustunumad. Õnneks tuli Ringa Maripuu karjääricoachina appi ja aitas päeva edukalt poole peale vedada Tegelesime karjääri planeerimise ja eneseanalüüsiga, mis tundus paljude jaoks paras pingutus olema. Õhtul vedasin jalgu väsinult kodu poole ja mõtlesin, et igale õpetajale tuleks medal anda– niivõrd läbi võttis see päev mind. Mõtlesin, kuidas küll õpetajad seda iga päev ja aastaid suudavad teha? Ja et jäägu see nädal viimaseks korraks- mina enam selliseid asju ette ei võta.

Kolmapäeval saime rabas käia ja vaadata, mida loodus meile õpetab. Hommikul olid noored ikka väga väsinud, kuid pidasid vapralt vastu, isegi kui läbisime rasket pehmet maastikku. Mõned korrad küll küsiti, kaua veel, kuid sellestki saime üle. Omajagu õpetlik oli kõige suurema takistuse ilmnemine enne sihtpunkti jõudmis. Just nii nagu tavaeluski eesmärkideni jõudmisel. Rabast tagasi jõudes olid kõik korralikult väsinud kuid õnneks ootas väike puhkus ees.

Neljapäev möödus palju paremas meeleolus ja oli näha, et ka noored avanesid. Ühelt poolt aitas kaasa veidi hilisem alustamine hommikul. Teisalt hakkas selleks ajaks ka usaldus tekkima ja grupiharjutused läksid päris elavaks. Ühel hetkel proovisime ühte sügavamat meeleharjutust, mida naljaga pooleks kosmosetripiks kutsun. Hea oli näha, et vähemalt pooled said ree peale- on ju tegu harjutusega, mis ka paljudele täiskasvanutele alguses väljakutsuv võiks olla.

Reede hommikul tajusin sees kerget kurbust- noored olid nädalaga südame külge suutnud kasvada. Peale soojendusharjutusi vaatasimegi, kuidas ära tunda abivajajaid ja neid aidata. Isegi kui teema ise oli tõsine, läks arutelu väga aktiivseks ja visati rõõmsalt naljagi. Vaatasin et vau, sellise pundiga oleks suisa lust edasi töötada. Kuid lõpu osa oligi peagi ees- noored said esitleda nii oma koostöö projekte kui tegime ka individuaalsete lõputööde kaitsmise.

Kokkuvõte

Kui nädal kokku võtta, siis kõige südantsoojendavamad olid kaks asja:

  • Noorte maailmavaade- selles oli nii teistest hoolimist ja mõistmist kui ka soovi maailm paremaks teha.
  • Õppetunnid- igaüks oli midagi olulist üles noppinud. Ja seda pigem olulise elutarkuse või –kogemusena kui lihtsalt huvitava teadmisena, mis peagi meelest läheb.

Lahku minekus oli nii rõõmu kui ka väikest lahkumisvalu. Tunnistasid mõned nooredki, et kahju kohe, et nädal läbi saab ja et järgmine aasta võiks uuesti teha. Kasvõi teise nime all, et saaks samade teemadega edasi minna.

Õppetunnid endale

Minu kui inimeste arengu toetaja jaoks oli kogu see nädal äärmiselt õpetlik, tuues kolm olulist taipamist:

  • Arvasin, et olen juba piisavalt küps ja ei sõltu teiste arvamusest. Kuid noortega töö tõi välja, kui oluline on mulle teiste tagasiside. See ilmselt tegigi nädala nii raskeks- maru keeruline oli noortest aru saada, kas ja mis neile meeldib või ei meeldi. Alles viimasel päeval saadud tagasiside andis indu jätkata.
  • Enda koolihirmud lapsepõlvest- tuli välja, et need olid osaliselt lõpuni läbi töötamata. Kasvõi see, kuidas olen peljanud mõningaid minu teemadest mitte huvitunud „kõvu mehi.“ Küll püüdsin neile meeldida ja kaasata, kuid ei midagi. Alles siis, kui lasin sellest soovist lahti, hakkasid asjad muutma, pinge lahtus ja ka kõvad mehed tulid kaasa.
  • On ääretult lihtne välise käitumise järgi teha ekslikke järeldusi- a la see tüüp ei hooli üldse või teda ei huvita vmt. Tegelikkuses aga tuli välja, et pealtnäha karmi välimuse ja käitumise taga olid peidus väga soojad ja hoolivad inimesed. Vahel nad lihtsalt ei oska või taha seda välja näidata. „Rohkem usaldust!“ võtsin endale kaasa.

Miks ma kõigest sellest üldse kirjutan?

Kõigepealt tahan tänada ja tunnustada noori- räägitakse ju, et elavad nad vaid digimaailmas, on lumehelbekesed, kes ei viitsi pingutada, ei suhtle enam jne. Tegelikkuses on nendes aga maailmast hoolimist ja soovi maailm paremaks muuta kaugelt enam kui paljudes täiskasvanutes.

Tahan innustada teisigi jagama enda kogemusi ja elutarkust noortega- kust nad muidu ikka õpivad. Ka sel nädalal noppisid nad täiskasvanute lugudest olulisi mõtteteri üles. Lisaks on see hea võimalus testida, kui küps sa ise oled. Noored suudavad väga edukalt sinu kitsaskohad üles leida ja neile vajutada, tuues seni peidus olnu esile.

Kuidas noorteni jõuda? Üks lihtne moodus on Tagasi Kooli algatus, kus saad lühema formaadiga kätt proovida. Küllap sealt hakkavad ka pikemad variandid hargnema, kui soov selleks on olemas.

Mõnusat kasvamist meile kõigile!

Ain Mihkelson

Spirituaalne intelligentsus- mis ja kellele?

Kujuta ette, et suudad igas olukorras käituda elutargalt ja osavõtlikult, säilitades sisemise ja välise rahu sõltumata välistest või sisemist tingimustest. Isegi siis, kui keegi teeb ilmselgelt sulle ülekohut või tunned end muul põhjusel halvasti.

Milline oleks siis sinu elu? Milline oleks elu Maal, kui kõik seda suudaksid?

Mulle tundub, et maailmas oleks siis palju rohkem rõõmu, ilu ja harmooniat ning paljud koledused oleksid olemata.

Tean ju küll, et ärritudes kipun tegema või ütlema asju, mida hiljem kahetsen. Ja et mõistlik oleks alati säilitada rahu ja rõõmus meel ning targalt käituda, kuid siiamaani vahel komistan. Küll tahaks ka rasketel hetkedel käituda umbes nii nagu Dalai Laama.

Spirituaalne intelligentsus

Just nii defineeribki Cindy Wigglesworth Spirituaalset intelligentsust: „Võime käituda (elu)targalt ja osavõtlikult, säilitades sisemise ja välise rahu, olenemata oludest.“*

Olulised on siin nii sisemine kui väline külg- see, kuidas me käitume teistega ja kuidas enda sisemiste deemonitega hakkama saame.

Kellel seda vaja on?

Sageli toob Spirituaalse intelligentsuse küsimused päevakorda kas hingeline kriis või muu tõsine (tervise) häda. See paneb inimesi elu ümber hindama ja otsima vastuseid küsimustele, mida ei oska alguses isegi sõnastada.

Kui sul on elus kõik hästi, särad rõõmust ja rahust, siis oled ilmselt niigi õigel teel. Kui aga midagi on justkui puudu, siis võid olla jõudnud oma teekonnal järgmise tasandi künnisele.

Kuidas jõuda rahuliku ja targa tegutsemise, elamise ja olemiseni?

Cindy Wigglesworth toob välja erinevate intelligentsuste arenemise püramiidi:

Füüsiline intelligentsus (PQ)– keha teadlik ja oskuslik kasutamine ning hoidmine. Sellega alustame juba imikuna, vahel täiskasvanuna küll keha tarkust ja vajadusi unustades.

Kognitiivne intelligentsus (IQ)– kõige laiemalt tuntud tasand, hõlmates nii „tavalist“ õppimist kui õpitu oskuslikku kasutamist.

Emotsionaalne intelligentsus (EQ)– enda ning teiste emotsioonidest teadlik olemine, enesejuhtimine (eriti) pingelistes olukordades ja sotsiaalsed oskused.

Spirituaalne intelligentsus (SQ)– Mina ja Kõiksuse teadlikkus ning Mina valdamine koos sotsiaalsete oskuste kõrgema tasandiga.

Spirituaalse intelligentsuse arendamiseks toob Cindy välja neli kvadranti ja 21 oskust, mis aitavad spirituaalse kasvu teel süsteemsemalt liikuda. Igale oskusele tuleb aga ise endale sobilik õpetus ja õpetaja leida.

I kvadrant- Minateadlikkus

mille alla kuuluvad järgmised oskused:

1) Teadlikkus oma maailmavaatest– kuidas ma maailma näen, millised uskumused mind juhivad?

2) Teadlikkus oma elu eesmärgist– milleks olen ma siia ellu tulnud?

3) Teadlikkus väärtuste hierarhiast– mis ja miks on mulle oluline, mis kõige olulisem?

4) Toimetulek paradoksidega– võime teha valikuid, kui õige ja vale pole üheselt mõistetavad.

5) Teadlikkus oma egost ja kõrgemast minast– kes mind juhib, kes ma tegelikult olen?

II kvadrant- Kõiksuseteadlikkus

6) Vastastikkuse seotuse mõistmine– arusaamine, kuidas kõik (ka kogu loodus) on omavahel seotud ja oma valikute tagajärgede nägemine;

7) Teiste maailmavaadete mõistmine– erinevuste nägemine ja aktsepteerimine nii, et ka teised tunnevad, et mõistad neid;

8) Ajaline tunnetus– kogu evolutsiooni, nii miljardeid aastaid tagasi alguse saanu kui tulevikus ees ootava tajumine;

9) Inimtajude piiratuse ja võimaluste tajumine– oma viie meele teadlik kasutamine ja neile sisemise vaimse tunnetuse (kuuenda meele) lisamine;

10) Spirituaalsete seaduste teadlikkus– mis meid ja maailma juhivad ning kas ma elan oma arusaamise kohaselt spirituaalsetest seadustest?

11) Transtsendentne kõiksuse kogemus– sõnadega raskelt kirjeldatavad aukartust tekitavad kogemused, mis viivad su hoopis teisele tasandile.

III kvadrant- Enesevaldamine

12) Pühendumine vaimsele kasvamisele– nii erinevate õpetuste uurimine kui nende praktiseerimine;

13) Kõrgema mina asetamine juhipositsioonile– tahtlikult ego asemel oma kõrgema mina hääle kuulamine ja tema järgi käitumine;

14) Elamine oma eesmärkide ja väärtuste kohaselt nii, et need on vastavuses minu kõrgema minaga

15) Usu säilitamine– ka kõige raskematel hetkedel lootuse säilitamine ja uskumine, et Elul/Universumil on tark ja armastav olemus ning mõte. Tänutunde säilitamine ka raskustesse sattudes.

16) Kõrgemalt minalt juhatuse otsimine– aktiivselt juhtimise otsimine allikatest, mis on kõrgemal mu enda loogikast ja egost. Sh tarkuse otsimine inimestelt, keda austan, sh suurtelt õpetajatelt ning õpetustest.

IV kvadrant- sotsiaalsete oskuste valdamine ja spirituaalne kohalolu

17) Spirituaalsete õpetuste tark ja hea õpetaja/mentor olemine– teistes õppija äratamine ja innustamine;

18) Tark ja tubli juht/muutuste elluviijaks olemine– kõikide osaliste vaatenurkadega arvestamine, suutlikkus loobuda tahtmisest kõike kontrollida või oma meele järgi korraldada;

19) Osavõtlike ja tarkade otsuste tegemine– nii enda kui teiste vigade mõistmine ja tervikuga arvestamine, vajadusel ka piiride kehtestamine;

20) Rahustav, tervendav olek– piisab juba sinu kohalolekust, et inimesed sinu ümber ennast paremini tunneksid;

21) Elu tõusude ja mõõnadega arvestamine– tean vaistlikult, mis on tulemas ja tegutsen just nii palju kui vaja, et protsessis osaleda.

Kuidas alustada?

Kuna arendatavaid oskuseid on palju ja kõike korraga ei jõua, on variante vähemalt kolm:

a) Kasutada oma sisetunnet ja valida oskused, mis sind hetkel kõige rohkem puudutavad ning seejärel otsida endale sobivad õpetused/õpetajad.

b) Valida oskused, mis sinus kõige rohkem vastupanu tekitavad- need võivad olla kohad, kus potentsiaal muutuseks on kõige suurem. Siin võib abiks olla mõni lähedane inimene, kes sinu kitsaskohti kõrvalt paremini näeb.

c) Teha läbi tasuline test lehel deepchange.com – sealt saad nii oma hetkeseisu teada kui ka juhised edasiseks;

Kas ma ikka pean?

Kindlasti mitte- pigem on küsimus, kas sinu parem olemus seda tahab? Ja oled sa nõus pingutama selle nimel, et veel paremaks inimeseks saada?

Kui jah, siis soovin sulle mõnusat kasvamist ja teistegi toetamist!

* Pikemalt saad Spirituaalse Intelligentsuse teemal lugeda ka eesti keeles ilmunud raamatust: „Spirituaalne Intelligentsus: 21 oskust“, autoriks Cindy Wigglesworth.