Kuhu coaching on liikumas?

Every great champion has a coach and every great virtuoso has a mentor.“ Nii sõnas Robin Sharma ühel webinaril, kui ootasin lendu Prahas toimuvale üleilmsele coachide kogunemisele.

See oli suurepärane sissejuhatus järgnevatele päevadel toimuvale konverentsile ICF Converge 2019, kus olid koos coachingu tipud üle maailma. 70’st riigist oli meid kokku tulnud ligi tuhat, Eestist kaks- mina ja Tiiu Allikvee. Silma järgi vähemalt pool osalejatest oli USA’st, seejärel Kanadast ja ülejäänud maailma eri otstest. Kõigil soov veel paremaks coachiks saada ja inimeste ning maailma arengule kaasa aidata.

Mis toimus?

Üle 80 erineva töötoa, ettekande ja praktika, nii et kohati oli raske valikuid teha- oleks tahtnud nii mitmesse paralleelselt samal ajal toimuvasse töötuppa minna. Esinejad olid tipptasemel, suutes osalejad kuulama ja kaasa mõtlema panna. Veel ägedam aga- panna meid jagama ka teemadel, mis võisid ebamugavalt isiklikud tunduda.

Mida juhi ja coachina kaasa võtta uuematest trendidest:

  • Innovatiivsus ja uued ideed– otsi uusi ideid täiesti teistest valdkondadest. Näiteks- arstide teami koostöö operatsioonilaua ümber paranes oluliselt, kui võeti üle Formel 1 meeskondade tegutsemisest parimad praktikad (boxipeatustes suudetakse loetud sekunditega vahetada nii rehvid kui tankida kütus).
  • Mindfulness ja kohalolu – teemad, mis Eestis veel on paljude jaoks kergelt „uhhuu“ valdkonda kuuluvad. Mujal maailmas aga järjest laiemalt levimas ka suurorganisatsioonides ja tippjuhtide tasandil. Viimastel aastakümnetel ka teaduslikult kinnitust saanud, et need praktikad aitavad nii juhte ennast kui ka nende meeskondi.
  • Spirituaalne intelligentsus (SQ) on praegu samamoodi ajast ees olev valdkond nagu paarkümmend aastat tagasi oli emotsionaalne intelligentsus (EQ). Toona vaadati Golemanile (EQ mõiste populariseerija) otsa, et imelik oled või, kuid tänapäeval on EQ mujal maailmas nõutud ja hinnatud juhi omadus. Kes tahab teistest ees liikuda, võib just SQ arendamisest ja kasutamisest leida võimalused enda ja meeskonna arendamiseks. Siit leiad veel lisalugemist.
  • Mängulisuse olulisus– läbi mängulise meelelaadi ja tegutsemise on palju lihtsam jõuda kvalitatiivselt uute lahedusteni, kasvatada meeskonnas usaldust ja tuua koostöö uuele tasemele. Saime läbi teha erinevaid mänge ja meetodeid, kus tajusin ühelt poolt, kui lahe ja kasulik see oli, samas aga tunnetasin enda (kultuurilist?) kammitsetust. Ju siis jaheda eestlasena vajan pikemat soojendust- teema, millega on vaja veel edasi mängida.
  • Intuitsiooni ja kehateadlikkuse (kõhutunde) kasutamine nii coachina kui juhina. On ju meie peas olev aju närvisüsteemist ainult üks osa. Juba mõni aeg tagasi on kindlaks tehtud, et inimese südames ja kõhus on aju meenutavad närvirakud ja ühendused. Proovisime kohapeal järgi erinevaid mooduseid ja tõepoolest- tulidki erinevad vastused ja küsimused, kui suuremat kehateadlikkust kasutada. Toodi ka näide- kui ainult ratsionaalset mõistust kasutada, siis suudame kasutada vaid kuni 47% aju võimekusest. Kui aga mängu tuua ka intuitsioon, loovus, vaikus ja kohalolu, siis on tulemuseks minimaalselt 51% aju võimekusest.
  • Tugevuste ja oma unikaalsuse kasutamine– tihtipeale on inimestel raske vastata, mis on nende tugevused. Saime kaasa head tehnikad, mis aitavad tugevustele teise nurga alt läheneda ja inimesi inspireerida. Kõige lihtsam näide- palu inimesel kirjeldada mõnda hetke, kui ta tundis end tõesti hästi ja edukana. Selle kirjelduse käigus võid ka küsida, mida ta tegi ja kuidas käitus- selle käigus tulevadki tema tugevused välja, kui tähelepanelikult kuulata.

Isiklikust vaatest olid mulle endale kaks kõige olulisem taipamist:

  • Kui tundub, et olen juba äss valmis ja tean kõike, tasub käia suures ilmas oma ala tippude juures vaatamas, mida seal tehakse ja räägitakse. Nii võib avastada, et kasvamis- ja mänguruumi on veel küllaga ja saab tegutsemislusti juurde.
  • Teemad, millega ise tegelenud olen (juhtimise sidumine teadlikkuse, kohalolu, sügavama tarkuse ja loodusega) ja mis tunduvad Eestis veidi metsa poole olema, on tegelikult mujal maailmas juba täiesti aktsepteeritud ja laiemalt levimas. See andis mõnusasti juurde kindlust ja motivatsiooni jätkata- küll jõuavad ka teised Eestis järele.

Kokkuvõtteks

Viimase päeva õhtul Prahas sai rahulolevalt tagasi vaadatud- hing laulis rõõmust uute kogemuste ja tuttavate üle. Ja isegi kui pea oli otsas lõhkemas kogu sellest tarkusest ja melust  (nii ütles üks teine osaleja tabavalt), oli ikkagi väga hea meel möödunud päevade üle.

Mõnusat kasvamist kõikidele! Ikka omal moel ja omas tempos.

Ain

Väärikatele õnne valemist rääkimas

Eile sai ühele poole üks minu selle aasta suuremaid väljakutseid. Olin päris mitu kuud selleks ette valmistunud, kätt väristanud ja aeg-ajalt kerget hirmugi tundnud.

Juba hommikul hakkas pinge kõhus üles kruvima, jõudes lõunaks haripunkti. Õnneks aitasid teel Türile tehtud hääle-, keskendumis- ja lõdvestuspraktikad, nii et kohale jõudes oli hea rõõmus ja rahulik olla. Nii kuni esinemise lõpuni välja

Mis selle siis nii raskeks minu jaoks tegi?

1) Rääkima kutsuti paarisajale väärikale (loe targale) inimesele. Mõtlesin pikalt, mida on mul endast palju elukogenumatele rääkida?
2) Mulle kohe üldse ei meeldi loenguformaat. Saati siis poolteist tundi jutti rääkimist-ise pean end lühikese jutu meheks. Kuidas ma ikkagi hoian huvi nii pikalt üleval?
3) Slaidide kasutamine- viimased 3 aastat on õnnestunud neid vältida, nüüd aga pidin ikkagi kasutusele võtma.

Milline see õnne valem siis on?

Rääkisime nii läänemaade positiivse psühholoogia koolkonna õpetustest kui ka idamaade õpetustest.

Positiivse psühholoogia järgi võib õnne toovad kogemused laias laastus kaheks jagada:

  • Naudingud– olgu selleks siis hea söök, jook, seks või mõni muu kehalist või vaimset naudingut pakkuv kogemus. Need on lihtsamad, kuid samas ka  üürikesed moodused õnneni jõudmiseks. Nauding läheb peagi mööda ja kordumise puhul saadav õnne tunne väheneb. Söö näiteks üks jäätis ära- tunne on väga hea. Peale teist ja kolmandat enam ilmselt mitte nii väga ja viiendaga on juba vastupidi.
  • Rahulolu– enda pingutusest saadav nauding, nii öelda tipukogemused. Mida suurem pingutus, seda suurem ka õnnetunne. Sedalaadi rahulolu kestab kauem ja kordumise puhul ei ole kahanemine nii märgatav kui naudingute puhul.

Idamaadest sai räägitud budistlikust maailmavaatest ja Dalai Laama õpetustest.

Dala Laama toob välja rõõmu kaheksa tugisammast. Tegu on pigem inimese sisemiste kvaliteetidega ja nende välja poole elamisega.

Rõõmsa elu kaheksa tugisammast jagunevad kaheks

Meele omadused:
  • Suhtumine olukorda– kuidas ma olukorda ja maailma näen, suurema pildi nägemine ja tähenduse leidmine juhtunule;
  • Alandlikkus (humbleness i.k.) ja enda tajumine suure terviku osana, mõistes samas enda olulisust terviku loomisel;
  • Huumorimeel ja enda mitte väga tõsiselt võtmine, ka enda eksimustesse ja nõrkustesse huumoriga suhtumine;
  • Heakskiit– kõigi tänamine ja hindamine nende pingutuse ja hea töö eest;
Südame omadused:
  • Tänulikkus kõige selle eest mis on- ka lääne uuringute järgi on just tänulikkus üks kõige suurema mõjuga kogemusi inimeste õnnetundele. Head näidet saad siit vaadata- mind aitab see alati õigele lainele tagasi.
  • Andestamine– nii endale kui teistele minevikus juhtunu eest- me kõik eksime;
  • Kaastunne– kõige elava suhtes, nii inimeste, loomade kui taimede suhtes;
  • Lahkus ja selle kolm moodust: 1) materiaalne andmine, 2) hirmust vabanemise andmine (mis võib tähenda kaitset, nõustamist või tröösti) ja 3) vaimne andmine, mis võib tähendada tarkuse andmist, moraalseid ja eetilisi õpetusi, ka inimeste aitamist, et nad oleksid õnnelikud ja tuleksid endaga paremini toime.

Aga minu enda õnne valem?

Mulle meeldib mõelda, et õnne valemis on nagu tordis neli suurt tükki ja üks kirss kõige peal. Neli torditükki, mis aitavad õnnelikuna elada:

  • Keha– piisav liikumine, tervislik toitumine ja korralikult välja puhkamine;
  • Süda– head suhted teiste ja endaga ning rõõmsate emotsioonide ellu lubamine;
  • Vaim– aju vormis hoidmine, pidev õppimine ja õpitu kasutamine ning teistelegi edasi andmine;
  • Hing- selle tegemine, mida su hing tõeliselt igatseb, mida oled siia ilma tulnud kogema ja looma.
Kirsiks tordi peal on teiste aitamine

Tuleta korraks meelde, kui oled kedagi isetult, heast südamest aidanud. Kuidas sa end pärast tundsid? Tõenäoliselt õnnelikumana kui enne. Niipea, kui meie tähelepanu nihkub enda väiksemalt minalt ja nii suurena tunduvatelt isiklikelt probleemidelt teiste teenimisele, muutub ka sinu õnnetase.

Praegu on minu sees meeletult hea tunne ja sügav tänulikkus selle võimaluse eest. Tänud Kristina Gudinasele kutsumast ja Väärikate Ülikooli inimestele sooja vastuvõtu ning innustava tagasiside eest!

Rõõmsaid päevi kõigile ja teistegi inimeste elu õnnelikumaks tegemist!

Ain Mihkelson

Kõnnumaal Pikema sõpruse päeval targemaks?

„Sõitsid saanid, sõitsid reed

jooksid hundid mööda teed“

Millegipärast tekkisid sellised read, kui mõtlen tagasi Kõnnumaal toimunud „Pikema sõpruse päevale“. Mõte päevast hakkas idanema juba septembris, kui seda üleskutset kuulsin. Mulle selle eesmärk väga meeldis- olla parem isa, mees, sõber ja elada pikemat ning tervemat elu. Nii saigi kamp mehi kokku aetud ja loodusesse mindud.

Meie päeval oli veel lisaks kaks alameesmärki:

  • Lasta loodusel pea (töö)mõtetest puhastada ja keha uue energiaga laadida.
  • Vaadata, mida loodus peegeldab meie praeguste sihtide ja tee kohta. Kas käime veel õiget teed ja liigume õiges suunas või oleme enda õigelt rajalt kõrvale kaldunud? Või avaneb ehk mõni sootuks uus tahk praeguse tee kohta?

Esimese eesmärgiga on lihtne- loodus on alati kohal ja toetamas. Eriti kui saad teha mõned harjutused, mis toovad päriselt kohale, ka vaimu ja mõtted.

Teine eesmärk- peegelduste vaatamine, oli mõneti keerulisem ja seetõttu palju põnevam.

Päeva jooksul noppisime kamba peale üles  järgmised mõttepärlid:

  • Peatu– ainult nii on võimalik näha, kuhu oma elus oled jõudnud ja kas sihid, mille nimel töötad, on endiselt veel sinu sihid ja hetkel olulised. Kes on rabas liikunud, see teab, et liikumise ajal vaatad ainult otse nina ette, otsides sobivaid mättaid, millele astuda. Kui tahad aga kaugemale vaadata, pead seisatama ja sihi uuesti õigeks seadma.
  • Alati ei saa otse sihile– teele võivad ette jääda laukad, jõed, kraavid jmt. Kui looduses võtad seda rahulikult ja lähed takistustest rõõmsal meelel ringi, siis (äri)elus kipun stressi minema, kui otse kohale ei jõua. Selle asemel võiks ju ka tavaelus rahulikumalt võtta, kui asjad ei lähe plaanipäraselt.
  • Iga päev peaks 20min looduses viibima– see lõõgastab ja laeb hea energiaga. Kui su päevakava on aga nii tihe, et 20min ei jõua, siis peaksid 2 tunniks minema. See kõlas minu jaoks üsna provokatiivselt, kuid selles on sügavam tõetera peidus. Nii võid ehk leida ka moodused, kuidas enda elu uuesti tasakaalu ja aega juurde saada.
  • Kasuta teadlikult kõiki oma meeli– nägemist, kuulmist, haistmist, maitsmist, kehatunnetust ja ka kuuendat meelt. Nii saad palju rohkem infot endast ja ümbrusest ning suudad seeläbi teha paremaid otsuseid. Rääkimata siis käsiloleva tegevuse nautimisest. Söömise näide- kui pöörad tähelepanu toidu värvile ja vormile, naudid aroome, tunnetad keelel söögi maitset ja tekstuuri ning tajud, mis aistingud sinu kehas tekivad söömise ajal, on kogu kogemus palju rikastavam kui söögi kiirelt alla kugistamine.
  • Muutuste aluseks on praeguse olukorra aktsepteerimine– see loob kõva pinnase, millelt saad edasi minna ja otsustada, kuidas ja kuhu soovid liikuda. Muidu on see nagu rabas kõrguse hüppamine- no ei saa, jalad vajuvad ainult sügavamale mutta, kui püüad pehmelt pinnaselt end järsult õhku tõugata.
  • Heaolu loomiseks ei peagi alati rääkima– vahel piisab ka sinu toetavast kohalolust. Loodus ju otseselt ei räägi meiega ja ometigi ta toetab meid, kui vähegi (mõtetega) kohal ja avatud oleme. Harva looduses käinutele on see ehk esimese hooga vähem märgatav. Kuid mõtle kasvõi toidule- kõik see saab alguse loodusest, mitte poest või tehasest.
  • Kõikidel ränduritel on oma lugu– pikematel matkadel inimtühjemates kohtades käies märkad, kui palju avatumad on seal kohatud inimesed tavakeskkonnaga võrreldes. Nendega on lihtsam ühist keelt leida ja lugusid jagada. Millised on aga minu lood, mida tahaksin veel kogeda ja jagada?
  • Teekond sihile on vähemalt sama tähtis (kui mitte tähtsamgi) kui siht ise. Nii nagu meie Pikema sõpruse päeval- kaugelt tähtsam oli veeta üks mõnus päev heas seltskonnas kui matka lõpuks punktist A punkti B välja jõuda. Mitmedki sügavamad õpetused räägivad sama- keskendu tegevusele endale ja lase lahti kindlast ootusest lõpptulemuse suhtes. Nii on kogu tegevus nauditav ning lood tõenäoliselt suuremat väärtust nii endale kui teistele.
  • Üksteise toetamine ja välja kutsumine -me teame ju küll, et on hea ja kasulik looduses käia ning kui hästi see mõjub. Ja ometigi me pahatihti ei tee seda. Kui sa pole ise ammu looduses käinud või tead sõpru, kes pole seda teinud- kutsu nad välja. Koos liikumisest saavad kõik rõõmu juurde ja pärast on, mida meenutada. Ei oleks ju seegi päev sündinud, kui Pikema sõpruse päeva tuumik poleks väljakutset esitanud.
  • Sügisene aeg on matkamiseks väga mõnus- ei ole enam tüütuid sääski ja parme, päike ei kõrveta ja ei pea kuumas higistama. Kui on vähegi sobivad riided ja taevast just paduvihma alla ei kalla, on sügisesed sompus ilmad rahulikeks matkadeks ideaalsed.

Lõpetuseks- vahel on hea tavakeskkonnast välja minna. Nii võid taas-avastada, mis on hetkel oluline, ja mine tea, ehk leida targa hundigi endast üles.

Tänud Pikema sõpruse päeva algatajatele ja sel päeval kaasa löönutele!

Mõnusat looduses viibimist kõikidele!