Ühe suure unistuse sünnilugu- Ümberpööratud pahupidi

Kujuta end ühe pika ja väsitava tööpäeva lõppu. Oled võibolla tagasiteel töölt või juba kodus, tundes endas väsimust ja tülpimust. Just nii tundsin mina end, sõites ühel pimedal sügisõhtul Riiast tööreisilt bussiga tagasi. Korraga tulid kuskilt read, mis tahtsid üles kirjutamist saada. Miski vägi lihtsalt sundis need üles kirjutama, sealsamas bussis. Esimesed read kirja saanud, hakkas lugu voolama ja esimese portsu üles kirjutanud, lõpetasin õnnelikult, ise aru saamata, mis see nüüd siis oli. Nüüdseks on sellest saanud minu esimese raamatu- “Ümberpööratud pahupidi” algus.

Ümberpööratud pahupidi

Ümberpööratud pahupidi
Ümberpööratud pahupidi

Raamatu sünnilugu aga ulatub palju kaugemale- juba lapsepõlves meeldis mulle kohutavalt palju lugeda. Isegi nii, et kui õhtul magama kupatati, lugesin teki all taskulambi valgel edasi. Lihtsalt nii põnevad olid need lood teistest maailmadest ja eludest. Millalgi siis tekkiski unistus, et äkki mina ka ühel hetkel saan kirjanikuks või kirjutan mõne raamatu. Kuid see mõte tundus nii hirmus ja ulmeline, et ei julgenud seda lõpunigi mõelda.

Läksid mööda aastad ja lugemine jäi tagaplaanile. Kuni tuli uuesti veel tugevamalt tagasi. Olles seejärel omajagu aastaid palju lugenud, tundsin, et tahaks midagi muud. Täiesti teistsugust lugemist. Raamatud hakkasid justkui korduma ja hing otsis midagi uut. Seda midagi leidmata tugevnes tunne, et peaks ise midagi kirjutama.

Kuni leidsingi end bussist kirjutamas ridu, mis tundusid täiesti jaburad ja samas rõõmu tekitavad oma kummalisel moel. Läpaka sulgenud, astusin bussist maha keset sügisõhtust pimedust, ja jäin mõtlema, mis ma sellega edasi teen. Õnneks tulid peagi nädalavahetus ja sama tunne uuesti, et nüüd on vaja kirjutada. Nii saigi järgmine ports kirja. Ja nii see algas, nädalavahetuste projektina. Vahel pikemate, vahel lühemate pausidega kirjutamiste vahel, oodates inspiratsiooni ilmumist. Kuni ühel hetkel õppisin end muusika abil õigele lainele viima, isegi kui kohe laua taha istudes lugu jooksma ei hakanud.

Kogu selle kirjutamise vältel aga ei olnud mul endiselt plaanis kirjutatut raamatuks teha. Kirjutasin lihtsalt oma lõbuks, just nii nagu tuli, tundes loodust head meelt. Kuni ühel saatuslikul hetkel jagasin oma kirjutamishaigust hea sõbra Gunnar Toomemetsaga, kes talle omasel moel küsis, millal siis see raamat ilmavalgust näeb. Vingerdasin kõrvale, et ei tea ja äkki ei teekski jne, kuid Gunnar ei jätnud jonni. Mind hiljemgi korduvalt tagant taga utsitades. Nii siis hakkasin vaikselt tuttavate sõprade käest uurima, kuidas see raamatu kirjastamine käib.

Esimene jutukogu sai enam-vähem valmis, kuid siis tuli minu ellu suurem karjääripööre- lahkusin pangast oma käe peale tööle ning uus algus haaras endasse. Raamat vajus mitmeks aastaks tagaplaanile, kuni eelmise aasta sügisel tuttav “sund” tõstis selle uuesti üles.

Ikka veel aga mõtlesin tükk aega, kas ja kellele on seda raamatuna vaja?

Siis meenus üks minu lemmikküsimus- kui sa kujutad end ette oma elu lõppu ja vaatad elule tagasi ning küsid endalt, kumba sa rohkem kahetseksid? Kas seda, et sa ei andnud raamatut välja või andsid, siis oli minu jaoks vastus selge- tuleb välja anda!

Mõtlesin ka korraks, mis mul kaotada on? Veidi raha, kui raamatu müük ei õnnestu, ja mõni inimene vaatab võibolla viltu, kes raamatust aru ei saa. Kuid see kõik on kokkuvõttes väike õnnetus.

Seejärel hakkasid asjad üsna kiiresti liikuma- head tuttavad ja sõbrad viisid õigete inimesteni ja siin see raamat nüüd on.

Miks ma kõigest sellest kirjutan ja mida olen õppinud?

Kui sul on suur unistus, maru suur ja hirmutav unistus, siis mind on aidanud lihtsalt vähehaaval sihi suunas liikuma hakkamine. Hakkan lihtsalt väikeste sammude haaval minema, ilma endale kohustust panemata kindlaks ajaks või kindlal moel kohale jõuda. Nii saab kõige loomulikumal moel vajalik sündida.

Räägi oma unistusest mõnele heale tuttavale. Eriti hea on, kui see tuttav on tuntud oma võime poolest inimesi tagant utsitada ja ebamugavaid küsimusi küsida, a la millal sa selle ära teed? Sellest on mul korduvalt kasu olnud.

Kui jääd hätta, uuri lisa oma sõpradelt ja tuttavatelt- maailmas on uskumatult palju abivalmis inimesi, kes aitavad ja viivad sind kokku vajalike inimeste ja teadmistega.

Kuula oma südamehäält- kui sulle ikka korduvalt midagi meelde tuletatakse (vahel ka unenägudes) ja sisemine “kripeldus” kasvab, mida enam sa asja tegemist edasi lükkad, seda tõenäolisemalt on see seotud mõne olulise ülesandega sinu elus, mille sa lihtsalt pead ära tegema.

Ja ära unusta tähistamast, väikesi ja suuri võite.

Lõpetuseks tahan tänada kõiki neid inimesi, kes on kaasa aidanud raamatu sünnile. Erilised tänud teile: kõik lähedased, kes on mu veidrused välja kannatanud ja julgustanud. Andri Simo, kes viis mu kokku raamatu kujundanud Anne Pikkoviga. Anne, kes mind juhendas ja õpetas kogu asjaajamise juures. Herdis Elmend, kes esimesena raamatu kaanest kaaneni läbi luges ja julgustas edasi minema, viies mind kokku ka Ülli Plinkiga. Ülli, kes raamatust kirjavead välja korjas, kuid kelle nimi paradoksaalsel moel raamatusse valesti sai trükitud. Kaspar Noor ja Alo Tamm, kes jagasid enda kogemust raamatu välja andmisega. Maigi Pung, Sven Jürgenson, Kaidi Peets ja Annika Sööt, kes kõik viitsisid raamatu käsikirja lugeda ja mind edasi innustasid. Ja paljusid paljusid teisi.

Mõnusat unistamist ja nende poole sammumist!

Ain Mihkelson

 

Artikkel ilmus Edasis 25.05.2018

Ain Mihkelson kirjutas muinasjuturaamatu täiskasvanutele

Rapla ettevõtja Ain Mihkelson täidab oma pikaajalise unistuse ning annab välja ilukirjandusliku teose.

Stina Andok

 

Ümberpööratud pahupidi
Ümberpööratud pahupidi

Pikki aastaid panganduses tegev olnud Ain Mihkelson tegi mõni aasta tagasi oma elus kannapöörde, loobus senisest töökohast ning hakkas tegelema ettevõtlusega. Täna jaguneb Aini töö tinglikult järgmisteks osadeks: täiskasvanute koolitamine, juhtide arengu toetamine coachingu ja mentorlusega ning kirjutamine. Maikuu viimasel päeval esitleb ta oma esimest ilukirjanduslikku teost.

Kuidas sa kirjutamiseni jõudsid?

Ain: Ma lugesin lapsena hästi palju ja tekkis mõte, et äkki mina võiksin ka kunagi midagi kirjutada, aga see tundus niivõrd suur asi. Mulle on alati tundunud, et n-ö päris kirjanikel peab olema teatav hulk elukogemust, aga ehk on sellega ka nii, et kui sulle on ikka määratud kirjutada, siis pead hakkama kirjutama.

2012. aastal sõitsin tööreisilt tagasi kodu poole, olles päevast väsinud, kui tekkis ootamatult just siis see hetk, mil tundsin, et nüüd. Ja hakkasingi kirjutama. Ma kirjutan vahel iga päev, aga teinekord tulevad ka pikemad pausid erinevatel põhjustel sisse. Praeguseks on mul veel kahe-kolme teose jagu materjali juba koos.

Sa ise nimetad oma teoseks koondatud lugusid täiskasvanutele mõeldud muinasjuttudeks. Kuidas need lood sünnivad?

Nad tulevad. Sellist asja ei ole, et istun maha ja mõtlen, et tuleb selline lugu, sellise lõpuga ja nii edasi. Tegelikult ma püüan esmalt luua endale õige meeleseisundi. Alguses ma tegin seda muusika abil. Kui õige meeleseisund on olemas, siis hakkabki tulema, tuleb ja tuleb ning ma kirjutan üles. Ma tahaksin isegi öelda, et mina ei puutu nii väga asjasse, olen pigem vahendaja.

Kas sa lugude kirjutamisel kasutad materjalina ka oma elu sündmusi või tegelastena tuttavaid inimesi, iseennast?

 Pigem on mul tunne, et mu tegelased on arhetüübid. Otseselt ükski tegelane ei ole mina, aga nendes on kujutatud minu erinevad tahud. Kedagi ma raamatusse kirjutanud ei ole, aga kirjanduse mõte on natukene ka see, et igaüks võib leida positiivseid ja negatiivseid seoseid iseendaga, mis võivad olla peegliks ja anda võimaluse iseendasse vaatamiseks.

Kes on sinu lugeja? 

Inimesed, kes suudavad ise mõelda, ei taha, et kõik oleks ette öeldud, ning inimesed, kes ei võta elu liiga tõsiselt. Need lood võiks panna enda elu peale mõtlema, käivitada.

Üks asi on kirjutada, teine asi on avaldada. Kas sul oli kohe kirjutama asudes teada, et see avaldatakse?

 Kohe ei olnud, aga kujutlesin end ette surivoodil ja mõtlesin, et kas ma kahetseksin seda, et avaldasin või et avaldamata jätsin. Otsustasin, et tuleb ikka avaldada. Kaotada ei ole ju tegelikult midagi. Mõned mu tuttavad on raamatu käsikirja lugenud ja julgustanud. Need lood ikkagi elavad, tahan inimestele rõõmu ning võimalust mõtisklemiseks pakkuda.

Kirjastamiseks sa kirjastust ei kasuta, vaid annad teose välja, kandes ise kõik kulud. Miks nii?

 Võtsin selle tee ette ja otsustasin selle ise otsast lõpuni läbi käia.

Ütlesid, et lugesid lapsena palju. Mida ja kui palju sa praegu loed?

 Praegu loen väga palju, enamasti „aeglaselt lugemise“ raamatuid, mille materjal tuleb korralikult läbi seedida. Eesti kirjandusest meeldib näiteks Valdur Mikita. Väliskirjandusest meeldib mulle Terry Pratchett, kelle võlumaailm on lõbus, aga samas on sinna sisse peidetud palju sügavamaid tahke. Jaapani kirjanik Haruki Murakami meeldib oma teistmoodi maailmaga.

Mulle näib, et lugemine on sama oluline kui kirjutamine. Selle käigus õpid. Võimalik, et lugemine saab oluliseks just neil inimestel, kel kirjutamine mingil moel veres on.

* Raamatu esitlus toimub Rapla keskraamatukogus 31. mail kell 17.30.

Artikkel ilmus Raplamaa Sõnumites 23.05.2018

 

Meeste oma aeg 2018

Tere Mees!

Kas Sul on mõnikord tunne, et tahaks lihtsalt Olla? Et oleks rahulik, aga tähenduslik ja tõeline aeg iseendale? Kus justkui ei pea suurt midagi tegema (kui palju sellist aega Sul üldse on?), aga teisalt toimub Sinu sees nii mõndagi, saad taipamisi, selgust ja hoogu edasiminekuks.

Sellise Olemise ruumi Sinu jaoks loomegi.

Selles on mõnusat lihtsat olemist, aeg looduses, higitelk ja meeste meelerännak ning vestlusi teemadel, millest tavaliselt rääkida ei saa.

Ei midagi üleliigset või peenutsevat. Me ei kutsu Sind ennast ületama (kuigi ka see võib juhtuda), vaid pigem tugevdama sidet looduse ja kõige lähedasema inimesega – iseendaga.

Aeg ja ruum ootavad Sind 8. juunil kella seitsmest 9. juunil kella neljani Preeriakojas Varbola lähistel. Nii jõuad laupäeval õhtupoole veel ka oma pere või sõpradega aega veeta.

Ööbime püstkojas- vajad vaid matti külje alla ja magamiskotti. Süüa antakse ka- teeme ise lõkke peal toidu valmis, mis annab iseäranis hea maitse söögile.

Osaluspanus 110-130EUR- vaata enda võimaluste järgi.

Grupi suurus kuni 12 inimest.

Registreerimine ja lisainfo: ain.mihkelson@gmail.com, 50 19 580.
Kui kõnetab, anna endast palun märku hiljemalt 5. juuniks.

Ruumi hoiavad Ain Mihkelson ja Toomas Trapido, kes on sedasorti asju omajagu teinud ja tahavad nüüd teha midagi ainult meestele ürgomast.