2016 Visioonirännak- osalenute muljed

2016 Visioonirännak õnnistas meid nii ilmaga kui hea seltskonnaga. Allpool on osalejate muljed 2016 sügisel toimunud Visioonirännakust. Lisaks saad Aini muljeid lugeda siit.

Meelike Paalberg:

“Siirad tänusõnad Sulle veelkord väga mõnusa, meeldejääva  ja laheda rännakunädalavahetuse eest! Väga hästi olid osalejad valinud: kõik sobisid omavahel hästi kokku, ei mingeid pingeid, emotsioone ega hinnanguid.

Mõtlesin, et lasen oma mõtetel-tunnetel üle öö natuke settida ja vaatan, et kas täna hommikul on sama tunne kui eile ja siis jagan Sinuga oma tagasisidet :). Peaaegu et uskumatu lugu, aga tunne oli endiselt sama  „kerge“ ka täna hommikul. Ma ei oska seda tunnet kuidagi teistmoodi nimetada kui „kerge“. Püüdsin eile ka natuke tagasi vaadata, et mis hetkel ma esmakordselt seda kerguse tunnet tajusin / teadvustasin, kuid täpset momenti ei taastanud ja see vist polegi nii tähtis.

Minu eredaim elamus oli kindlasti higitelk ja higitelgi tseremoonia: vabastav, kirgastav, siiras, aus, ehe, mõnus. Võiks vist ka lisada, et sõltuvust tekitav ? Higitelgi teisel ringil mul toimus mingi imeline koormast vabanemise tunne, lõi selgeks ja klaariks kogu olemise.  Raske on seda sõnadega seletada, nagu rahu oleks teinud iseendaga ilma  sisevestlust pidamata. Kooslaulmisel on kindlasti  selles oma osa – väga väestav ja liitev tegevus, armas ka.

Kuigi seekord ei olnud ma kaugeltki mitte valmis üksi metsa jääma (isegi teistega koos olles said hirmud-kartused võitu),  siis pehmematel asjaoludel ma seda väljakutset endale edaspidiselt ei välista.  Juunis –juulis esimene katse metsa jääda oleks mulle kindlasti jõukohasem ülesanne.

Aga täna olen ma lihtsalt tänulik, et elu minu teele sellise nädalavahetuse nende inimestega ja nendel asjaoludel tõi. Olen tänulik, et sain kogeda neid tundeid, mida tundsin ja tunnen. Tänulik, et olen täna kogemuse ja teadlikkuse võrra rikkam. Olen lihtsalt tänulik ja rõõmus!

Päikeseliste tervitustega töölaua tagant, Meelike”

Priit Ärmpalu:

Kõik see algas aastal 2013, kui ma suurelt panganduse rattalt maha sain. Siis ei julgenud ma selliseid samme astuda. Nüüd ma olen taaskord elutee punktis, kus tekib soov otsida vastuseid sügavamatele küsimustele.

Palgatööd tehes, rutiini nautides ja mõnes mõttes ka mugavustsoonis olles ei teki sul aega ja võimalust mõelda selliste asjade peale, mida sa elult tegelikult tahad või mida sa oled siia ilma tegema tulnud. Kõik on just kui olemas ja elu hea, kuid hing ihkab enamat.

Aini on mul rõõm lähedalt tunda juba 15 aastat. Olen tema tegemisi jälginud ja neile kaasa elanud. Tema Visioonirännak on täpselt see mida vajad, kui on soov rutiinist välja tulla, ennast proovile panna ning sügavamatele küsimustele vastuseid otsida.

Minule Aini Visioonirännak väga meeldis. Seal sai end tõsiselt proovile pandud. Kadus ajataju, soov nutitelefoni vaadata, ei näpistanud nälg ega seganud öine külm. Kõige selle juures tegelesid hoopiski iseendaga.

Visioonirännak andis mulle väga hea ja mõnusa tunde ning mis kõige olulisem, õppisin end paremini tundma. Mõned küsimused said vastuse ja teatud teemad kinnituse.

Soovitus kõigile, kes järgmine kord planeerivad nädalavahetuse puhkust spaas. Võib olla oleks õigem ja kasulikum võtta ette üks Visioonirännak.

Lisaks olin pooleteist päevaga kaks kilo alla võtnud, see on ka mega :)”

Risto Sulu:

“Visioonirännak oli sügav ja imeline rännak iseendasse, oma lättesse. Kogu rännaku jooksul oli tunda tugevat kogukonna toetust. Imestasin pärast naastes, et kuidas on võimalik, et ühe ööpäeva jooksul kaob ajataju täiesti ära – aga see juhtus. Ainult loodusrütmide järgi sai aru, mis päeva osaga tegu. Tegevused, lood, ühine olemine – see kõik võimaldas olla täielikult hetkes. Kellel on huvi ja julgust, sellel soovitan kindlasti veeta rabas öö. Taotluse olemasolul ja meele vaigistamisel võib loodus vastata su küsimustele huvitaval moel. Nii sain mina läbi isikliku eneseületuse endale rännakult huvitavaid vastuseid. Pole kunagi paastunud, aga rännaku jooksul tegime ühepäevase paastu. See oli raske, kuid kohapeal valmistatud tee, väelaulud ja kogukonna toetus toetavad sind ja sa oled sellest üle. Selle võrra on järgmise päeva hommikune söök seda meeldivam ja tegelikult on su keha sulle pärast tänulik, et lubasid tal päeva puhastuda. Uskumatu, mida kõike on võimalik ühe päeva jooksul looduses meeldivate inimeste ning iseendaga olles kogeda.

Tänan sind, Markot ja Kuldarit imelise rännaku eest!”

Visioonirännak 2016- vägevad muljed

Täna sai teoks üks minu pikaajaline unistus- viia läbi Visioonirännak. Päris nii, nagu olen seda ette kujutanud- indiaanlaste moel.

Visioonirännak 2016

Visioonirännak- laagriplats
Visioonirännak- laagriplats

Laupäeval kogunesime Paluküla mäe all, saime kiirelt tuttavaks ja tegime mõnusa matka laagriplatsile. Marko ja Kuldar olid juba eelmisel päeval kohale läinud ja püstkoja püsti pannud koos higitelgi raamiga.

Rabajalatseid valmistamas

Marko indiaanijuttu veeretamas Visioonirännakul
Marko indiaanijuttu veeretamas

Veidi põhjalikum tutvumisring ja indiaanijutu jagamine tehtud, oligi aeg hakata endale tegema räätsasid.

Asi, mis oli nii minu kui ka kõikide teiste jaoks midagi uut. Ja samas oma lihtsuses geniaalne. Meisterdamist jagus ligi paariks tunniks- tegu oli justkui ühe laheda meditatsioonivormiga.

Räätsasid sisse õnnistamas
Räätsasid sisse õnnistamas

Ühel hetkel ühines meiega igavesti rõõmus Arne Lauri, kes toetas omalt poolt laulu ja trummimänguga. Lisades veel juurde kamaluga idamaist sügavamat tarkust. Räätsad valmis, sai need Arne juhatamisel vägeva lauluga sisse õnnistanud.

Indiaani higitelk

Märkamatult oligi aeg indiaani higitelki minna. Seda kogemust on suht võimatu sõnadega edasi anda. Lihtsustatult öeldes- oli nii teistmoodi mõtete jagamist, laulmist, trummide mängu kui sügavat ühenduse loomist. Kõige ja üksteisega. Lihtsam on vist öelda, mida indiaani higitelk endaga kaasa toob. Pärast higitelki tunned end hoopis parema inimesena. Tänulikuna kõige eest, mis on- nii kaaslaste, imelise looduse kui ka enda olemasolu eest. Ja nagu Risto hiljem lisas, siis täiesti hetkes kohal olevana- tal ei olnud mingit hirmu peale higitelki üksi pimedasse rappa minna.

Inimkatsed räätsadel pimedas rabas

Veidi hinge tõmmanud, siirdusimegi rappa omavalmistatud räätsasid katsetama.

Hetk enne rappa minekut
Hetk enne rappa minekut

Selleks ajaks oli üsnagi hämar- päike oli juba loojunud. Sammusime siis vaikides, igaüks oma mõtteis. Või siis veel täpsemalt- mõtete vabas seisus, kuni oli aeg räätsad alla panna.

See tekitas omajagu elevust, koperdamist ja naeru. Samas ka veidi hirmu ja ebakindlust- kas räätsad ikka peavad, püsivad koos, kuidas me tagasi saame jne. Lisaks veel järjest sügavamaks muutuv pimedus.

Komberdasime ja kakerdasime siis mööda raba- uued jalavarjud olid ju harjumatud. Kuni oligi aeg vaikselt lahku minna- vapramad suundusid individuaalsele öötseremooniale. Teistega tulime aga tagasi. Hästi tulid nähtavale hirmud pimedas liikumisel- kas oleme ikka õigel teel, äkki me läheme valesti ja kui kaugele see laudtee nüüd siis jääb. Täiesti inimlik- pole ju enamus nii pimedas looduses liikunud. Rääkimata siis pehmel rabapinnasel liikumisest. Siinkohal tuleb tunnustada räätsasid- nendega sai ka üle pehmete hälvete, kuhu muidu astuda ei kannata. Ja Nagu Priit ütles, räätsaga oli ikka palju kindlam tunne kui ilma, kuigi liikumiskiirus oli oluliselt aegalasem.

Ükskord kindlamale pinnasele tagasi jõudnud, tegime kogu kambaga mõnusad vaikuseminutid. Ja rabas oli tõesti vaikne, väga vaikne. Nii et kuulda oli isegi taevas lendavate lindude tiivavihin, kuskil kauguses haukuv koer ja eemal järvel olevate hanede häälitsused. Kogu elamus jättis müstilise tunde. Lisaks kuulis Priit ka koju jäänud laste hääli- vot kus on alles ühendus kodustega!

Peale pikka mõnusat vaikuse nautimist asusime tagasiteele laagri poole. Meenutades kõrvalt vaadates ilmselt kampa kõvasti napsu võtnuid- pimeduses oli tasakaal tugevasti häiritud. Kõikusime, koperdasime ja itsitasime nagu väikesed lapsed. Mida pimedamasse metsa jõudsime, seda ebakindlamaks see liikumine muutus.

Sookailu-kuuseokka teed keetmas
Sookailu-kuuseokka teed keetmas

Lõpuks laagris tagasi, tegime endale mõnusa sookailu tee kuuseokastega (äärmiselt mõnus jook metsamatkale!) ja keerasime lõkke ääres magama.

Visioonirännak- 2. päev

Äratus oli minu jaoks kella kuuest, alustades mitte igapäevase lõkke põlema puhumisega. Õnneks oli Priit öösel tuld tublisti üleval hoidnud ja mõned söed olid veel alles. Järgnes tegevus, millele ei oska paremat nime anda, kui toiduvalmistamise meditatsioon. Mõnusas keskkonnas ja seltskonnas hakkisime ja tükeldamise toitu rituaalse eine jaoks, lisaks läksid patta oad. Aeg läks märkamatult ja peale väikest laulmist jõudis kohale ka pealik Marko oma Visioonirännakult.

Oli ka tagumine aeg- selleks ajaks oli eelmise päeva paast teinud kõhu meeldivalt tühjaks. Nii et kogu hommikueine maitses taevalikult. Süte peal küpsetatud suitsuse maiguga suvikõrvits, mais ja õun, pajas keedetud uba, vinnutatud metssealiha. Mm, imeline! Praegu neid ridu kirjutades hakkas sülg uuesti jooksma 🙂

Visioonirännaku muljeid jagamas
Visioonirännaku muljeid jagamas

Peale mõnusat einet jagasid Visioonirännaku öötseremoonia läbi teinud oma muljeid. See oli ikka vägev, mida nad nägid ja kuulsid. Ise tundsin küll väikest kadedust nende elamuste pärast. Tundub, et indiaanlased on pika aja jooksul  välja arendanud rituaali, mis tõesti toimib. Pikalt looduses olek, sealhulgas öösel üksi oma hirmudele vastu olek, paastumine ja higitelgi tseremoonia- äge retsept võimsate kogemuste saamiseks.

Ja oligi aeg käes lõpuringil. Minu süda täitus puhta rõõmu ja tänutundega, kui kuulsin inimesi jagamas oma muljeid ja emotsioone. Läbi käisid sellised puhtad sõnad nagu tänulikkus, rõõm, rahu, kergus, siirus, rahulolu, ergastatus, kirgastus, äge jne. Kõlab võib-olla pehmolt, kuid minu enda hing laulis ja tundis siirast rõõmu ning tänulikkust sellest pooleteist päeva pikkusest Visioonirännakust, seltskonnast ja keskkonnast, kus saime olla.

Tagasiteel Visioonirännakult
Tagasiteel Visioonirännakult

Lõpus oli suisa kahju lahku minna- selle lühikese ajaga oli tekkinud niivõrd tugev kokkukuuluvuse tunne. Nii meie omavahel kui ka kogu ümbritseva loodusega.

Tänud Markole ja Kuldarile, kes tõid meieni selle ägeda indiaani elamise ja-olemise! Tänud Arnele vägevate laulude eest! Tänud sünnipäevalaps Marionile ja Priidule, Meelikesele ning Ristole laheda seltskonna eest nendel päevadel! Tänud suurele vaimule ja ilmataadile, kes meie ettevõtmist soosisid ja toetasid!

Mentoritega rappa ja tagasi

“3:53, kas tõesti peab juba tõusma?”- “Ei pea, aga ise sa ju seda tahtsid.” Umbes sellist sisekõnet avastasin end pidamas sel varasel reede hommikul.

3. septembril toimus Eesti Mentorite Koja sügismatk. Olime võtnud ambitsioonika plaani- olla rabas enne päikesetõusu. Nii kohtusimegi poole kuuest Varbola Linnuse juures- Muinas-Eesti suurima linnuse juures. Kiire tutvumisring, matkaks vajalik ettevalmistus ja juba olimegi teel Linnurappa.

Rabas

Mentorid rabas
Mentorid rabas

Hoolimata varasest hommikust jagus meie lõbusal seltskonnal juttu küllaga ja samm oli pikk. Nii et alles rabaservas saime hoo maha ja jutu vaiksemaks. Sealt edasi kõndisime juba vaiksemalt mööda rabaserva, noppides tee peal pohli ja mustikaid-sinikaid.

Zen hetk
Zen hetk

Ühel hetkel tuli ka päike välja, tilgutades ümbrusele sortsu sooja valgust. Iseäranis kena koha peal võtsime nõuks teha zen-harjutuse Eesti moodi. Kes istus, kes seisis, kes pikutas- igaüks omal moel raba vaikust ja tõusva päikese ilu nautimas. Ning mõtisklemas selle üle, kes ta tegelikult on, kui ei ole teistest mõjutatud ja elab omaenda keskmest.

Peale hingekosutust sai kosutust ka keha mõnusa väikese hommikueine näol. Kes nosis võikut, kes õuna- täpselt seda, mida oli kaasa võtnud.

Teel pehmele pinnasele
Teel pehmele pinnasele

Kõhud täis, siirdusime juba oluliselt pehmemale pinnasele. Seal sai nii mõnigi meist sai proovida raba pehmust ja tunnet, mis valdab oma kummikut vee alt välja tõmmates. Boonusena veel jalahoolitsuse puhta rabavee ja kummikute koostöö näol järgmistel kilomeetritel.

Marjul
Marjul

Tagasi raba serva jõudnud, ootas meid oma korilaste instinktide üles äratamine. Ülesanne oli korjata pool kruusitäit metsamarju. Nagu eestlastele kohane, ei saadud alguses vedama ja pärast pidama. Kruusid olid juba täis aga ikka oli vaja veel edasi korjata. Ei saa ju metsa all punetaval pohlal niisama endast maha jääda.

Preeriakojas

Indiaanileiba küpsetamas
Indiaanileiba küpsetamas

Rabast siirdusime Eesti ainsasse indiaani külla- Preeriakotta. Seal ootas meid juba ees Arne Lauri, kelle juhatusel said värskendatud ja puhastatud nii meie keha, meel kui vaim. Ikka rõõmsalt ja lustiga, nagu talle kohane.

Maitseb hea!
Maitseb hea!

Seejärel tuli Preeriakoja peremees Marko välja indiaanileiva küpsetamisega. Igaüks sai endale toki otsa mätsida taigna ja seda siis lõkkel küpsetada. Lihtsatest koostisosadest hoolimata maitses see äsja tule kohalt võetuna taevalikult. Soe, krõbeda koorikuga, suitsuse meki ja lõhnaga- mmm, imeline!

Näputöö
Näputöö

Järgmiseks ootas mentoreid näputöö- ilmakaarte ringi tegemine. Isegi kõige suuremad muidu käsitööst eemale viilijad olid peagi nohinal ametis. Nii ei pandud tähelegi, kui lõunaaeg oli juba ammu käes- niivõrd köitev oli see näputöö.

Eine murul
Eine murul

Lõuna sai tehtud indiaani traditsioonide kohaselt ringis maas istudes. Sisse juhatati kõigepealt vesi ja seejärel kolm “indiaani õde”- mais, uba ja suvikõrvits. Nendele lisasid värvi ja vürtsi hommikul korjatud metsamarjad ja vinnutatud metssealiha. Magustoiduks tulel küpsetatud ahjuõunad ja Kaidi tehtud imemahlane õunakook. Oli kuulda rahulolevat mõminat ja tunnustavaid sõnu ühe või teise maitsekombinatsiooni üle.

Lendav Kotkas ehk Rupert Encinas

Rupert Encinas ehk Lendav Kotkas ehk Ba‘ag Da
Rupert Encinas ehk Lendav Kotkas ehk Ba‘ag Da

Ühel hetkel ühinesid indiaanipealik Lendav Kotkas, kodanikunimega Rupert ja tema parem käsi Eestis Ave. Kõhud täis, siirdusime püstkotta, kus Lendav kotkas jagas meiega indiaanitarkust ja oma kogemusi juhiks olemise teemadel.

Mõned mõtted, mis jäid temalt kõlama:

„I don’t want to walk behind my people. And I don’t want to walk in front of my people. I want to walk with my people!“ kõlas ütlus, mida ta kordas mitu korda, iseloomustades nende juhtide suhtumist.

Juht indiaani moodi teenib oma rahvast, olles vajadusel valmis end igal hetkel ohverdama oma kogukonna hüvanguks. Vanadel aegadel valiti pealikeks inimesed, kes käitusid ja tegutsesid kui oma rahva teenrid. Inimesed, kellel oli oma anne või oskus, mille nad rakendasid teiste hüvanguks. Indiaani pealikud olid oma rahvale ka vaimseteks juhtideks. Seda on nad sageli tänapäevalgi, isegi kui juhtide valimine on neile pealesunnitud moel muudetud tänapäevaseks politiseeritud valimisteks.

Probleemide lahendamiseks ja otsuste tegemiseks kasutatakse nii juturinge kui palvete tegemist erinevatel tseremooniatel. Juturingis on igaühel võimalus oma tundeid-mõtteid vabalt väljendada, ilma et keegi rääkijat katkestaks. Tseremooniatel osalejad koondavad tähelepanu ja energia ühisele teemale või eesmärgile. Selline mõttejõu ühendamine võimaldab tuua kaasa häid ja suuri muutuseid elus.

Enne lõpetamist jagas ta ka oma õppetunde eluks:

  • Ole tänulik selle eest, mis sul on – tema alustab igat hommikut tänupalvega päikese ees, et on elus ja saab nautida taas üht üllatusi täis päeva.
  • Ole positiivse meelelaadiga ja ära kritiseeri ennast ning teisi.
  • Naudi elu ja tee asju, mis sulle endale rõõmu pakuvad. Kui sinu tegevused ei paku sulle enam rõõmu, liigu edasi.

Oma esinemise lõpetas Rupert indiaani laulude ja trummimänguga, mis tundusid nii mõnegi endaga kaasa viivat. Kuskile kaugemale ja sügavamale, kui oleks osanud oodata. Tänud nii Rupertile kui tema abilisele Avele!

Indiaani higitelk

Higitelgi eel
Higitelgi eel

Ja oligi käes aeg indiaani higitelgi tseremooniaks. Selle kohta kehtib vägagi ütlus, et seda ei saa kirjeldada vaid peab ise kogema. Indiaani rahvale sümboliseerib see tseremoonia uuestisündi. Selline tunne jääb tõesti, kui tseremoonia lõpuks ronid-roomad telgist välja. Tundes rõõmu ja tänulikkust kogetud kuumusest, läbitud ringidest, trummide mängust, koos lauldud lauludest ja jagatud mõtetest. Mind võttis see nii läbi, et peale telgist välja tulekut sai jupp aega maas lamatud, enne kui ennast värskendavalt külma jõevette suutsin kasta. Peale seda läks sisemuses aga lahti selline möll, et hoia ainult kinni, et maakera pealt maha ja ümber ei kukuks.

Lõpetuseks- tänud nii Markole Preeriakojast, kes meid sel päeval kantseldas, kui kõigile kaasalööjatele vägeva seltskonna eest!

 

Matkal osalenud Age Valgepea meenutusi päevast saad lugeda siit.